Liberalismi hälli allakäik – nädal tsitaat
Whenever I step off the plane in the U.K. or Netherlands a tear (or more) comes to my eye as I contemplate those countries as birthplaces of individual liberty.
Tyler Cowen postituse lõpust, kus viitab sõnadele, mille kasutamine Inglismaa kohaliku omavalitsuste poolt on keelatud.
Ja tõsi ta on, olen nii Hollandi kui Inglismaa viimase kümne aasta arenguid jälgides korduvalt pidanud murelikult netima ja natuke kurvastama: mõlemad riigid on viimaste aastatega pigem inimeste vabadusi kitsendanud kui laiendanud eriti sõnavabaduse kohalt.
Mida, kellele ja kuidas sa öelda võid tundub üha rohkem ja rohkem olevat mingi diktaadiga määratud, kus väljendusvabadus on korduvalt pidanud alluma mõne pelgliku bürokraadi soovile mõne gruppi tundeid mitte riivata.
Categorised as: ...
Kas siin pole siiski tegu väärtõlgendusega? Kommentaatorid Coweni postituse järel viitavad sellele, et tegu pole mitte niipalju sõnade keelamise vaid kommunikatsioonistrateegiaga, et bürokraatliku slängi vähendada.
Kas mitte Euroopa Komisjonis, äkki isegi Kallase valitsemisalas ei käinud samalaadne kampaania eurospiigi väljajuurimise osas…
Isegi KOV’idega on nii, et nad võivad öelda “soovituslik”, kuid sul tuleb igasugu jama kui sa soovitustest kinni ei pea. Taolised nimekirjad võivad olla heatahtlikud ja suunatud keelekasutuse parandamisele, kuid ametnikel on kalduvus need nimekirjad välja otsida niipea kui nad midagi ei taha heaks kiita või soovivad venitada.
Ehk sobib siia juurde kurioosne näide Eestist. Mul on üks tuttav, kes soovis PRIA toetust taodelda ja tegi kirjaliku järelpärimise selle kohta, et kuidas äriplaan teha ja kuidas eelarvestus eistada (et kas on olemas mingid kindlad vormid või juhised). Talle teatati, et vahet pole. Ta tegi siis ära (tegu ei ole amatööriga), kuid taotlus lükati tagasi, sest eelarvestus polnud esitatud soovituslikus formaadis. See, mis on ühe ametniku jaoks soovitus on teise jaoks kohustus, sest enamus ametnike näib olevat orienteerunud sellele, kuidas ise võimalikult vähe nende vastutusalas toimuva eest vastutada.
Tyler’i rõhuasetus (see, mis on kirjas viites ja Tyler’i enda sõnastus ei lähe tõesti kokku) polnud aga see, mis mind huvitas vaid pigem nende kahe riigi kohta käinud kommentaar – see tundus emotsionaalselt väga tabav.
Bürokraatia ja ametnike võim on aga paljuski üles ehitatud taolisele hämavale ja segadust tekitavale keelekasutusele, milles niisama kõrvalt vaataja ei saagi orienteeruda. Kahjuks pole see sugugi uus nähtus vaid leidis George Orwell’i poolt märkimist juba 1946. aastal: http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/orwell46.htm
See probleem on laiem, aga tõlgendada seda sõnavabaduse piiramisena, on ülepakkumine. Kui eraettevõte teeb oma klienditeenindajatele stiiliraamatu, käitumis-või rääkimisjuhise, on see sõnavabaduse piiramine?
See sinu kirjeldatud näide on aga pigem näide mugavusest ja suhtlemisprobleemidest kui reeglitest per se. Kui seda formaati poleks üldse olnud (olgu siis soovituslik või kohustuslik), pane tähele, mõni ametnik oleks toonud just selle põhjusena miks asjaga venitada, käsi laiutada või keelduda – “Mul pole juhendit, ma ei saa midagi.”
Eks sellisrte juhendite eesmärk on mõnevõrra standardiseerida suuremate asutuste/ettevõtete organisatsioonikäitumist. Kui hästi seda implementeeritakse (ja vahel ehk mitte kuigi hästi), on omaette teema.
Mina suhtlen igapäevaselt nii riigiasutustega kui eraettevõtetaga, üldisdades ma ei näe suuri kvalitatiivseid erinevusi, on head, on vead. Vigu on mitmeid ja sarnaseid, aga see on juba pikem jutt.
Kui jutt käis sõnavabadusest, siis minu arvate tuli ikka üpris selgelt kirjutatust välja, et juttu oli viimase kümne aasta arengutest mitte sellest konkreetsest juhtumist. Üritan edaspidi veelgi täpsemalt väljenduda.
Aga see suhtlemis- ja kommunikatsiooniprobleemide rägastik tuleneb just mängureeglitest per se, mis avalikkus sektoris seavad inimesed olukorda, kus neil on ostarbekam pendantselt jälgida reegleid kui tegeleda lahendusega ja kliendi elu lihtsustamisega. Ainuüksi vahe tsiviil- ja haldusõiguse vahel, mida peavad vastavalt era ja avalik sektor jälgima, on juba põhimõtteliselt erinev. Kui esimeses on kõik lubatud, mis pole keelatud, siis teises on kõik keelatud, mis pole lubatud. Sellest tulenevad sageli ka erinevad lähenemised probleemidele.
Vastupidiselt erasektorile puudub avalikus sektoris konkurentsi distsiplineeriv surve. Üldjuhul on ainult üks organisatsioon, mis võib käituda sinuga nii kuidas heaks arvab seni kuni see on tõlgendatav reeglite järgi toimisena. Konkurente pole, ise konkureerida pole võimalik. Pead leppima sellega, mis on. Tõstad häält, siis võid avastada ennast pidevalt väiklaste probleemidega võitlemas, mis lihtsalt neelavad aega ja ressursse.
Aga see “mul pole juhendit, ma ei saa midagi” väide tundub liiast olevat. Kirjalikult sellist pulli ükski töökohta hoida sooviv ametnik teha ei saa pärast seda, kui taotluste esitamine on välja kuulutatud ja vastavalt määrusega ka fikseeritud. Ega see PRIA asi veel lahenenud ei ole. Kui huvitab, siis anna teada, kuidas lõppes.
Minu arvates lehtib siin ühendatud anumate seadus. Üheksi kohas, riigis ega piirkonnas, olgu selleks siis Läti, Ukraina, Eesti või Soome, ei saa olla suuri erinevusi avaliku ja erasektori käitumises. Lõpuks on tegus amade inimeste, samade väärtushinnagute, samast käitumis- ja asjaajamise kultuurist kasvanutega, saamd koolid, sama taust, sama haridus…jne.
MUlle tundub, et saa lihtsutada ja vastandad liiga palju. Võibolla sinu isiklik kogemus on tõepooelst selline, minu kogemus aga pole näidanud fundamentaalset Eesti era ja avaliku sektori käitumises.
Ajendid era ja avalikus sektoris, mis suunavad inimeste tegutsemist, on erinevad ja sealt ka need suuremad erinevused hargnema hakkavad.
Tõesti, klienditeenindajad era või avalikus sektoris on üha rohkem ja rohkem sarnased ning suudavad pakkuda igati sarnase kvaliteediga teenust (mitte igal pool, kuid järjest rohkem), kuid ega seal ei otsustata ka rahade üle. Mida suuremaks muutuvad aga summad millega ümber käiakse, seda erinevamaks muutuvad ajendid.
Erasektor orienteerub tulemusele ja lahendustele, avalik sektor aga protssessile ja vastutusele (juhuks kui midagi ei lähe plaanipäraselt), mille tulemusena tuleb (eriti suuremate projektide puhul) arvestada pseudoprobleemidega ja enda seljataguse kaitsmisega. Üks peab reaalselt tegutsema, kuid teine vorbib pabereid, et vähegi relevantne selles protsessis olla ja mitte saada koondatuks.
Kas sa tõesti tahad väita, et ilma igasuguse alternatiivita ametiasutus ei suhtle inimestega märksa ükskõiksemalt? Nende eelarve ei sõltu üldjuhul sellest, kuidas ettevõtjate või indiviidega on suheldud.
Mis minu kogemusse puutub, siis mitu aastat avaliku sektori restruktureerimise konsultatsioonide kogemust, paar aastat ettevõtlusinkubaatorist ettevõtlustoetuste kohalt (pluss avalik sektor seest poolt) ja mitu aasta infrastruktuuriprojekte (suuremad objektid ehitusmaksumusega üle mitmesaja miljoni). Mida suuremad on summad, seda riukalikumad ka probleemid – eriti avaliku sektori töötajate ajendite kohalt.
Ja ma rõhutan veel kord – erasektoris on alternatiivid ja konkurendid, avalikus sektoris pole.
See arutlus haakub tegelikult teemaga, millest olen mõnda aega mõelnud – innovatsioon ei ole avalikus sektoris taolisel kujul nagu erasektoris üldjuhul võimalik institutsionaalsetest kitsendustest tulenevalt, kus üks lähtub tsiviilõigusest teine aga haldusõigusest.
Ma ei taha väita,” et ilma igasuguse alternatiivita ametiasutus ei suhtle inimestega märksa ükskõiksemalt? Nende eelarve ei sõltu üldjuhul sellest, kuidas ettevõtjate või indiviidega on suheldud.”
Selline teempüstitus on liiga abstraktne. Küll aga väidan ma seda, et minu isiklik kogemus Eesti era- ja avalikusektoria suhtlemisel, ei ole põhimõtteliselt suurt erinevust näidanud.
Ma toon ühe näite. Üks minu tuttav ettevõtja on tegev kalaäris. Tal on tootmised Eestis ja Soomes. Müüb lisaks Eestile ja Soomele, ka Lätis, Leedus ja Venemaal. Kalatootmine on selline delikaatne värk, mida tuleb palju kontrollida. Tootmist käivad kontrollimas nii riiklikud asutused (vetametid erinevates riikidest) kui ka kliendid ehk kauplusteketid ehk erasektori esindajad.
Tema jutt on selline, et Soome on kõige parem, nii vetamet kui sealsed kauplusteketid, paindlikud, sõbralikud ja koostööle orienteeritud. Kui Soome vetametile reede õhtul helistada, et tule vaata koorem üle, siis nad ka tulevad, mitte ei ütle et tööpäev juba läbi – saavad aru et nädalavahetuse ajal võib kala juba halvaks minna.
Eesti omad on juba kehvemad, Soomest oma suhtumiselt selgelt maas. Kõige taga on venelased, tulevad kohale ja räägivad, et tootmishoonete ümber liiga vähe okastraati.
Seegi on muidugi ainult üks subjektiivne kogemus, aga ikkagi. Kui konkurentsifaktorit arvestada, siis viib see paratamatult loogikani, et mis iganes avalik amet ja teenus Lätis, Zimbabwes, Venemaal ja Soomes on ühesugusel tasemel. Sest monoplid on nad ju igalpool…