Devalveerimise lepingulistest ja juriidilistest tagajärgedest
Üks tugevamaid argumente teadlikust devalveerimisest hoidumiseks on segadus ja määramatus, mis devalveerimisele kindlasti järgneks. Valdav enamus lepinguid on sõlmitud õigustatult majanduskeskkonna jätkuva stabiilsusega arvestades, kuid devalveerimine seaks nii mõnedki lepingud kahtluse alla.
Kui kahe erasektori osapoole vahel (olgu ta juriidiline või füüsiline isik) on sõlmitud leping, siis on enamusel juhtudest mõlemal osapoolel võimalik viidata sarnasele mõjule, kuid olukord muutub märksa keerukamaks kui üheks lepingu osapooleks on mõni avaliku sektori organisatsioon. Esimese hooga tekkisid järgmised mõtted:
- Ühel lepingupoole puudub igasugune võimalus devalveerimist mõjutada samas kui teine osapool on sisuliselt devalveerimise initsiaatoriks.
- Avalik sektor on valdaval enamusel juhtudest töö tellijaks ja seeläbi ka maksjaks ehk just rahalise kohustuse ees olev osapool muudab sisuliselt ühepoolselt lepingu tingimusi. Ma julgen väita, et valdkondi, kus lepingud sõlmitud 30% kasumimarginaaliga, pole Eestis just eriti palju ja nad sama hästi kui puuduvad viimase poole aasta jooksult.
- Riigihangete korras soetatakse sageli asju, mida Eestis ei ole üldse võimalik toota. Kui hankelepingud sõlmitakse kroonides ja tarnija peab importima näiteks eurotsooni riikidest, siis ei ole pärast devalveerimist mitmete lepingute täitmine enam lihtsalt võimalik ilma hinda korrigeerimata.
- Arvestatav osa erinevate infrastruktuuride projekti rahastamiseks vajalikest summadest tuleb Euroopast ja eurodes, kuid välja makstakse neid üldjuhul kroonides. Taolistel juhtudel pole avalikul sektoril võimalik viidata nende poolsele finantseerimisallika samaväärsele vähenemisele ja argumendid lepingu kohandamiseks selle võrra tagasihoidlikumad.
- Ma oleks väga üllatunud, kui valitsussektor ei prooviks devalveerimise järel läbi suruda just eelarve positsioone parandavaid kitsendusi, millest üheks oleks kindlasti ka eurorahade vahetuskursist saadava tulu. Brüsselist tuleb Euro, mis vahetatakse Rahandusministeeriumis krooniks ja välja makstakse summad kroonides ja lepingute kohaselt. Euroraha on sihtotstarbeliseks kasutamiseks mitte aga eelarve aukude lappimiseks. Ühtlasi tuleks kõiki eurorahade taotluse ümber teha.
- Tõenäoliselt avaldaks Eesti krooni devalveerimine meeletut survet ka meie kohtusüsteemile. Kindlasti lähevad vaidlustulle mitmed erasektori vahelised lepingud, kuid eriti huvitavaks lähevad vaidlused era ja avaliku sektori vahel. Arvestades sellega, et devalveerida pole mõtet eriti vähem kui 30%, siis on ka vaidlusalused summad piisavalt suured, et hakata juba praegu endale advokaadibürood broneerima. Mul on tunne, et praegu töötavad juristid meenutavad sellisel juhul 2009. aastat ka vanaduspõlves muheda muigega.
- Üleüldise segaduse taustal aeglustub kindlasti ka majandustegevus. Ühelt poolt segadus varem sõlmitud lepingutega, teiselt poolt ootavad kindlasti paljud esimesi kohtulahendeid enne kui asuvad uusi pikemaajalisi lepinguid sõlmima. Taoline segadus avaldab kindlasti survet ka tehingukuludele, mis taolises olukorras vältimatult kasvavad.
Proovisin ka veebist midagi leida, mis võimaldaks devalveerimise juriidilistele tagajärgedele valgust heita ja üht-teist õnnestus ka leida. Veebruari lõpus ilmus Äripäevas üldisem ja rahvusvahelisemat poolt kajastav kolumn, Jacob Strandgaard Andersenilt (MAQS Law Firm, Taani Advokatuuri liige Tallinnas), kes kirjeldab muu hulgas paari rahvusvahelist kaasust ja jõuab järelduseni, milleks pole juristiharidust vaja:
Valuutade kõikumine tekitab mitmeid võlaõiguslikke küsimusi. Kuidas kohtud valuutariski kandmise jagada otsustavad, on tihtipeale raske ette aimata.
Selge on aga see, et ettevõtetele, kes teevad rahvusvahelisi tehinguid, on ülioluline valuutariski silmas pidada. Võimalusel tuleb ennast kaitsta kas eelnevate kokkulepetega või nt valuutariske kindlustades. Sest vabatahtlikult ei taha kursimuutusi hiljem keegi kinni maksta.
Mõned kohalikud advokaadibürood on samuti mõtisklenud devalveerimise üle. Advokaadibüroo Aivar Pilv veebis on kliendilehes avaldatud Ilmar-Erik Aavakivi artikkel Euro kui juriidiline miin, kus tuleb eelkõige juttu juriidilistest nüanssidest, mida osade seaduste muutmata jätmine valitsusel võimaldab nagu üldisematest põhimõtetest, millega tuleks devalveerimisel arvestada:
Eurole üleminekul kehtestatav senisest ebasoodsam kurss võiks osutuda põhiseaduse vastaseks seetõttu, et tegemist oleks krooni faktilise devalveerimisega, kuid üksikisikule on tekkinud õiguspärane ootus riigi poolt korduvalt antud lubaduse kehtimajäämise osas. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et kõik riigiõiguslikud meetmed, mis eurole üleminekuks kasutusele võetakse, peavad vastama ka sotsiaalseriigi standardile. Eelkõige tähendab see, et kasutatavad meetmed ei tohi ebaproportsionaalselt kahjustada sotsiaalselt nõrgemaid elanikkonna kihte.
On selge, et ettevõtjad on ennast valuutariskide vastu juba kindlustanud. Mida kõrgema tasemega ettevõtja, seda kõrgem on riskide maandamise oskus ja seda paremad võimalused. Mida madalama tasemega ettevõtja, seda kesisemad oskused ja võimalused. Tavakodanik on tõenäoliselt kõige riskantsemas olukorras ja devalveerimise korral osutuks suurimaks kaotajaks just tema. Juriidilisest seisukohast on samuti oluline, et Eesti Vabariigi Valitsus ei pea õigustama mitte välisinvestorite usaldust, vaid oma rahva usaldust.
Kõige asjakohaemaks osutus aga advokaadibüroo Sorainen blogi postitus Frustratsiooniklausel 97 – väljapääs lepingust devalveerimise korral?, kus tuleb eelkõige juttu võlaõigusseaduse paragrahv 97 rakendamisest deflatsiooni korral, kuid kust on igal lugejal võimalik teha omi järeldusi ka devalveerimise tagajärgede kohta:
Küll võib europõhise lepingu (sh. näiteks laenulepingu, hoiuse) muutmise nõudmine kõne alla tulla näiteks Eesti krooni devalveerimise korral, mil välisvaluutas määratud kohustuse täitmine võib osutuda oluliselt kulukamaks.
Kõnealusest paragrahvist tulenevate õiguste maksmapanekuks seab seadus mitmed täiendavad tingimused:
- kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (toimuvad olulised muudatused majandussfääris, näiteks ekspordikeeldude kehtestamine, rangemate nõuete kehtestamine kaupade või teenuste müügile, hüperinflatsioon) ja
- kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (näiteks tegemist on vääramatu jõuga) ja
- asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest, lepingust või tehingu olemusest tulenevalt kahjustatud lepingupool (müügitulemuste langus mingil ajaperioodil on müüja risk, ehitushinna tõus või langus ehitaja risk) ja
- kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (see tähendab sisuliselt, et näiteks üürihinna alandamist soovival üürnikul tuleb tõendada, et üüripinnalt teenitava käibe langust ette teades ei oleks viimane lepingut sõlminud).
Seega tuleb lepingu muutmist taotleval poolel vaidluse korral tõendada kõigi ülaltoodud eeltingimuste esinemine.
Huvitav lugemine kõigile ettevõtjatele, sest käsitleb ka ühte Eesti kohtu kaasust ja selle lahendit nagu ka Euroopa kohtusüsteemi praktikat. Samas on postituse lõpp natuke masendav, sest annab valitusele soovituse, mille otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda:
Devalveerimise otsustamise korral tuleks seadusandjal välistada VÕS § 97 kohaldamine devalveerimise tõttu, sest tekkida võivate vaidluste arvu ja suureneva majandusliku ebastabiilsuse tagajärgi on võimatu ette prognoosida.
Ilmselgelt seadused devalveerimise tagajärgi praeguse seisuga ei reguleeri ja risti vastupidiseid tõlgendusi on samuti võimalik leida, sest nagu eelnevalt mainitud on “riik” läbi mitmete riigihangete üheks lepingupooleks ja lihtsalt teisest osapoolest üle sõitmine ei saa kõnealuste summade juures lihtsalt niisama juhtuda.
Lõpetuseks üleskutse kõigile lugejatele, kes on devalveerimise juriidiliste tagajärgede või neid kajastavate artiklitega kokku puutunud – palun kirjutage või viidake kommentaarides. Äkki ei olegi olukord nii segane kui ma arvan?
Categorised as: ...
Minu, kui ettevõtja arvamus on, et devalveerimise korral läheb riigihangete korras sõlmitud lepingute täitmisel kõvaks tingimiseks ja vaidlemiseks Hankijaga.
Üldjuhul on riigihangete hankedokumentide hulgas ka tulevase lepingu projekt, mis reeglina ei näe ette rahvusvaluuta devalveerimisest tulenevaid riske.
Ainuke punkt, millest ettevõtja saab lähtuda on “Force Majeure” asjaolude ilmnemine, mida devalveerimine kindlasti ka on.
Tõenäoliselt läheb enamus juhtudel nii, et Hankija nõuab devalveerimise kompenseerimise juhtudel ettevõtjalt lepingu eelarvet, kus soovib täpselt näha devalveerimisest tulenevaid otseseid kulusid ja lepingu kallinemist ja siis algab tingimine. Keegi võidab midagi ja keegi kaotab midagi. Ametnikud on aga “jaga ja valitse” positsioonil koos kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega.
Aga mis saab siis kui riik ei devalveeri, vaid lihtsalt laseb krooni kursi vabaks ja turg paneb seejärel ise paika mis Eesti krooni hind on?
Nii juhtus ju Soomes 1992…
Soraise blogis ilmutatud artikkel seob devalveerimise täpselt õige VÕS-i paragrahviga – § 97, mis sisaldab endas ‘clausula rebus sic stantibus’ doktriini, mille alusel sarnaseid olukordasid ka ajalooliselt lahendatud on.
Väide, et riigihanke puhul on tellijal võimalus kuidagi devalveerimist mõjutada, ei vasta tegelikkusele, nii atraktiivselt kui see esmapilgul ka kõlab. Riik ei ole monoliitne moodustis, mis ühtselt tegutseb, pigem vastupidi.
Ei oska juriidilistele tekstidele viidata, sorry.
Kordan oma seisukohta, et devalveerimist meil vaja ei ole. See ei lahenda ühtegi majanduseülest probleemi (kergendab küll roonides laenu võtjate probleeme – ehk siis need kes praegu pankroti äärel vaaguvad ja peaksid pankrotti minema), tekitab aga palju lühiajalisi ning pikaajalisi probleeme. Ühesõnaga oleks devalveerimine Eesti jaoks õigustamatu katastroof.
Need kes propargeerivad devalveerimist ei taipa palju rahandussüsteemidest ning tunnevad veel vähem valuutakomitee süsteemi. Majanduses esinevad probleemid suudab majandus ise lahendada ning teha seda kiiresti ja efektiivselt juhul kui riik sellesse protsessi ei sekku (Eesti valitsus seda hetkel ei tee).
“See ei lahenda ühtegi majanduseülest probleemi (kergendab küll roonides laenu võtjate probleeme – ehk siis need kes praegu pankroti äärel vaaguvad ja peaksid pankrotti minema), tekitab aga palju lühiajalisi ning pikaajalisi probleeme. Ühesõnaga oleks devalveerimine Eesti jaoks õigustamatu katastroof.”
Devalveerimine hõlbustab siiski eksportijate tegevust, samuti tõstab siseturule tootvate ettevõtete konkurentsivõimet (võrreldes importijatega).
See efekt on väga lühiajaline. Kuna oleme väga avatud majandus siis hinnad ja palgad ühtlustuvad väga kiiresti ning efekt kaob. Samas võivad eksportijad saada tõsiselt kannatada kui neil sellel hetkel juhtub palju rahalisi vahendeid kroonides olema.
Ning mida on juba palju korratud – kui palju on Eestis neid eksportijaid kes ekpsordivad täielikult ilma välissisenditeta (millede hind devalveerimisel koheselt tõuseb)?
See ei ole kuidagi isiklik aga minu arust näitab fakt, et esimesena tuuakse välja eksporti soodustav efekt, kuivõrd pinnapealne on devalveerimise propageerijate analüüs.
Mis aga juhtub säästjatega ning nende füüsiliste/juriidiliste isikutega kes on andnud kroonilaene? Nemad on kannatajad ning nende roll majanduses on häbiväärselt alahinnatud. Kindlasti väheneb peale seda nende inimeste soov hoiustamise ja laenuandmisega tegeleda. Kui praegu on pangad laenudega kitsi, siis edaspidi on neil veel vähem raha mida välja laenata.
Enamik Eesti eksportijaid impordib suure osa oma sisenditest, aga just see, et seda on nii palju devalveerimise vastase jutu kontekstis välja toodud, kui paljud Eesti eksperdid ja ettevõtjad on seda juttu rääkinud – me ju impordime sisse küll tooraine, küll pooltooted, küll misiganes…
Seda juttu kuuleb tõesti palju, aga see näitab ainult seda kui vähe inimesed saavad aru makromajandusest.
See, et impordisisendid lähevad kallimaks, ei oma mitte mingit tähtsust. Selgitan seda ühe hüpoteetilsie näitega.
Oletame, et sa oled Eesti ettevõtja, kes valmsitab metallist polte. Poldid maksavad 2 EURi tükk ja sa ekspordid need Rootsi. Iga poldi valmistamiseks läheb vaja 1 EURi väärtuses metalli, selle metalli impordi sa Venemaalt. (Makroõpikutes on Rootsi ja Venemaa asemel on Rootsi ja Venemaa asemel kasutusel küll termin “maailmaturg”.)
Oletame lihtuse mõttes, et 1 EUR = 15 EEK. Seega on sinu majandustegevus järgmine. Impordid 15 EEK-i eest, sinu loodud lisaväärtus on seega 15 EEK-i ja ekspordid valmistoodangu 30 EEK-i eest.
Oma 15 EEKise lisaväärtuse jagad kasumiks, töötajate palkadeks vms.
Nüüd toimub devalveerimine ja 1 EUR = 30 EEK-i. Mis siis juhtub?
Sisseimporditud metalli eest maksad endiselt 1 EUR-i, kuid kroonides on sinu kuluks nüüd 30 EEK-i. Tõepoolest, sisend on kroonides (rõhutan kroonides) läinud kallimaks. Võrrandi teises otsas on aga ju eksport, needsamad rootslased kes maksavad ühe poldi eest 2 EUR-i. Kroonides maksavad nad nüüd aga ju 60 EEK-i.
Niisiis näeb tegevus pärast devalveerimist välja selline, et impordid 30 EEK-i eest ja ekspordid 60 EEK-i eest. Sinu kätte jääv lisandväärtus on nüüd 30 EEK-i. Varem oli 15 EEK.
Võrreldes eelmise olukorrada on sul aga mitmeid uusi võimalusi. Kui sul õnnestub töölistele maksta palka endises summas, siis sinu kasumiosa on nüüdsest suurem. Äkki investeerid selle? Võis siis jätad kasumi ja tööliste palga samaks, ning langetad rootslastele müüdava poldi hinna 2 EURI pealt 1,5 EURi peale. Konkurentsieelis, võidad turgu?
Ok, aitab ka. Devalveerimisel on mitmeid teisigi mõjusid. Tahtsin öelda ainult seda, et asjaolu et import läheb kallimaks ei oma mittemingit tähtust.
Miks peaks krooni ostujõud peale devalveerimist samaks jääma? Ainuke lootus eksportivale ettevõtjale on, et palgad koheselt ei tõuse. Parimal juhul pead vanade palkadega vastu 2-3 kuud aga siis pead konkurentsi tõttu neid tõstma. Sama kehtib ka võib-olla kinnisvara kohta (juhul kui rendid). Samas on paljud lepingud (v.a. palgad) tehtud nn euro-klausliga, s.t. arvesse võetakse krooni-euro kurssi. Sisuliselt on paljud kodumaised sisendid ka europõhised.
Aga tarbekaupade hinnad tõusevad praktiliselt koheselt (need me ju enamuses impordime) ning see vähendab sinu kasumi ostujõudu. Sisuliselt langeks koos devalveerimisega samaväärselt ka krooni ostujõud. Ainuke “positiivne” efekt oleks, et mõningate toodete-teenuste (näit. kodumaine toodang ning tööjõud) puhul ei lange krooni ostujõud koheselt vaid pikema ajaperioodi jooksul (mõned kuud). Kui krooni ostujõud on langenud uuele devalveeritud tasemele on “pidu” läbi ning jäävad vaid probleemid.
Devalveerimine omab heal juhul mingit efekti kui oleks tegu suhteliselt suletud majandusega (emigratsioon keeruline, raha liigutamine sisse-välja piirangutega, investeeringute eksport/import keeruline) aga seda Eesti ei ole. Devalveerimiseks oleks põhjuks kui meie keskpank oleks suurendanud krooni rahamassi kõvasti üle selle tagatiseks olevate tagatiste (eurovõlakirjad) ning vahetuskurssi oleks samal ajal kuntslikult kõrgel hoitud. Seda aga Eesti Pank teinud ei ole, vaid nad on jäänud valuutakomitee reeglitele truuks (erinevalt näiteks Argentiinast).
Ma ei tahtnud argumenteerida devalveerimise toetuseks, ma ei ole mingi makroguru ja ei valda teemat piisavalt. Viitasin lihtsalt ühele devalveerimisvastaset argumendile, msi ei pea vett (devalveerida ei saa kuna enamik ekspordivatest ettevõtetest impordib oma sisendid).
Mei ei tea seda, kas ja kui palju läheb aega palkade tõusuks. Me ei tea ka seda kui palju lepinguid on eurokalausliga. See kõik on spekulatsioon. Ja mis puutub imporditavate tarbekaupade hinnatõusu, siis suure jooksevkontodefitsiidiga riigi puhul ongi see asja üks pointe – teha import kallimaks.
Aga veelkord, ma ei valda teemat nii hästi, et olla 100% devalveerimise poolt või 100% vastu…
“See ei ole kuidagi isiklik aga minu arust näitab fakt, et esimesena tuuakse välja eksporti soodustav efekt, kuivõrd pinnapealne on devalveerimise propageerijate analüüs.”
Tõsi ta on. Sama tõsi on see, et kui valitsus ikka asja kätte võtab, siis ta teeb selle ära igasugusest vastuseisust, seadustest, tagajärgedest või tervest mõistusest hoolimata. Nii nagu ka ettevõtted oma asju otsustavad ilma töötajaskonda arvestamata – tihti vahetab ettevõte suurema muutuse korral töötajaskonna lihtsalt välja.
“Mis aga juhtub säästjatega ning nende füüsiliste/juriidiliste isikutega kes on andnud kroonilaene?”
Ma arvan, et inimesed oleks õnnega koos, kui nad oleks kroonilaene saanud. Miskipärast pole pangad neid andnud. Minu arust saaks kiiresti juriidiliselt tõestada, et muus valuutas laenud on põhiseadusevastased, aga teatud asju kohtud lihtsalt käsitlemisele ei võta. Küllap oleks nii ka devalveerimise korral, et kohus ei puuduta seda teemat ja kõik.