Risto Sverdlik kriitiliselt Eesti tervishoiu korraldusest ja alternatiivist
Risto Sverdlikul on õnnestunud avaldada artikkel Eestlane tahab tasuta kvaliteetset arstiabi, järjekorras ootamata, mis toob praeguse tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi puudused kenasti välja:
Eesti tervishoiusüsteem on läbi ja lõhki sotsialistlik. Teenust osutab ja teenuse eest maksab üks ja sama institutsioon, mida finantseeritakse maksurahaga. Haigekassal puudub tagasiside mehhanism kasumi-kahjumi süsteemi näol, seega on ta maksuraha kulutades täielikus pimeduses. Sellises süsteemis on võimalik hinnata oma tegevuse efektiivsust ainult kaudsete parameetrite järgi, millest pole süsteemi üldise efektiivsuse suurendamiseks kasu.
Juttu tuleb ka teiste riikide kogemusest, mis on valinud sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi nagu ka sellest, millised on potentsiaalsed tagajärjed isegi neile, kes on kohaliku süsteemi aastate jooksul kümneid ja kümneid tuhandeid kroone pumbanud:
Rootsi meedias on ilmunud hulgaliselt näiteid tervishoiu normimise traagilistest tagajärgedest. Näiteks 2005. aastal sai alguse lugu, kus 61-aastane mees käis pooleteise aasta vältel kokku 14 korda arsti juures ja kurtis ebaloomulikku väsimust. Iga kord saadeti ta pärast kerget ülevaatust tagasi koju. Kui uriini ilmus veri, keeldus arst analüüse tegemast, põhjendades seda kulude kärpimise nõudmisega. Kui pere nõudmise peale lõpuks analüüs tehti, avastati mehel vähk, mis oleks algul olnud ravitav, kuid selle aja peale oli levinud üle keha. Enam polnud midagi teha.
Risto toob välja ka tõsiasja, mida isegi kohalikud tervishoiueksperdid on välja toonud: sotsialiseeritud tervishoiusüsteemist kaotavad kõige rohkem need, kelle sissetulekud on väiksemad ja kellel sageli napib ka sotsiaalset kapitali, mis võimaldaks tutvusi kasutada arsti juurde pääsemiseks.
Omalt poolt lisaks, et sotsialiseeritud tervishoiusüsteem loob olukorra, kus inimestel puudub seos tarbitava teenuse ja selle maksumuse vahel. Inimeste ootused nende ravile kasvavad, kuid teadlikus sellest, et uuemad tehnoloogiad, protseduurid ja ravimid on varasemast kallimad, ei jõua inimesteni. Nendeni jõuab ainult teadmine, et tänapäeva meditsiin annab lootust olukordades, kus varem seda polnud. Kui aga vaid mõned üksikud inimesed soovivad miljonitesse kroonidesse ulatuvat ravi, siis piiratud vahendite puhul tuleb hakata tegelema suhtelise efektiivsuse uuringutega, mis aga tähendab, et ametnikud hakkavad otsustama, keda ja kuidas on mõtet ravida, et ressursside kasutamine oleks võimalikult tõhus.
Kahjuks tähendab see tõsiseid probleeme vanematele inimestele ja tõenäoliselt ka kõige noorematele nagu võib näha sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi pooldavate(!) inimeste enda katsest leida võimalusi piiratud ressursse võimalikult tõhusalt kasutada:
Allikas: Persad, G.; Wertheimer, A.; Emanuel, E.J., 2009, Principles for allocation of scarce medical interventions,
The Lancet 2009; 373: 423-31. (PDF)
Soovitan heita pilk ka uurimusele, mis annab päris hea ülevaate sellest, kuidas soovivad sotsialiseeritud meditsiinisüsteemi pooldajad lahendada piiratud ressursside võimalikult tõhusa kasutamise küsimuse – millest nad lähtuvad ja mida nad oluliseks peavad. Mul on tunne, et valdava enamuse jaoks poleks taoline indiviidi eelistusi ja soove eirav süsteem vastuvõetav, eriti kui oled aastaid ja aastaid enda palgast loovutanud kümneid tuhandeid kroone selleks, et….saada mitte midagi kui selleks lõpuks vanaduspõlves vajadus tekib.
Risto artikli järel olid ka kommentaarid. Ain Aaviksoo Praxisest lihtsalt ignoreerib artikli sisu ja promob Praxise tehnokraatliku seisukohta, millel on kindlasti tulevikus põhjust pikemalt peatuda, samas kui Eiki Nestor ei saa enda erakondliku kuuluvuse tõttu hakkama muu kui demagoogilise ja sisutühja retoorikaga, mis ei pööra artiklis tõstatatud küsimustele mingit tähelepanu.
Kahju, et isiklike maailmavaateliste eelistuste tõttu ignoreeritakse võimalike lahendusi ega soovita neile isegi mõelda. Tahes tahtmata tuleb meelde üks David Brooksi kolumn, mis on küll Hume’i tegelike vaateid moonutav, kuid väärib siiski tsiteerimist:
I’ve introduced you to my friends Mr. Bentham and Mr. Hume because they represent the choices we face on issue after issue. This country is about to have a big debate on the role of government. The polarizers on cable TV think it’s going to be a debate between socialism and free-market purism. But it’s really going to be a debate about how to promote innovation.
The people on Mr. Bentham’s side believe that government can get actively involved in organizing innovation. (I’ve taken his proposals from the Waxman-Markey energy bill and the Baucus health care bill.)
The people on Mr. Hume’s side believe government should actively tilt the playing field to promote social goods and set off decentralized networks of reform, but they don’t think government knows enough to intimately organize dynamic innovation.
So let’s have the debate. But before we do, let’s understand that Mr. Bentham is going to win. The lobbyists love Bentham’s intricacies and his stacks of spending proposals, which they need in order to advance their agendas. If you want to pass anything through Congress, Bentham’s your man.
Categorised as: ...
Ma mängin taas veidi skeptikut.
Iseenesest pole Risto Sverdliku lool häda midagi. Kuna eesmärk oli eelkõige kritiseerimine, siis on ju täitsa okei, siit-sealt erinevaid näiteid otsida ja neile rõhuda.
Aga pikas perspektiivis see lugu kuigi veenev pole. Üksiknäiteid nagu see Rootsi mehest võib alati leida. Muuseas, selle Rootsi vanamehe kaasusele väga sarnaseid asju tuuakse tihti USA privaatmeditsiini üheks puuduseks. Ehks siis asjad mis alguses oleks olnud ravitavad, ei ravita alguses ja jõuavad arstide kätte alles emergency care kaasustena. Varem ei jõudnud sellepärast, et patsiendiel polnud raha, ta oli kindlustamata, või kui ka oli kindlustatud, siis poliis ei katnud jne.
Osad Sverdkiku toodud näited võivad lähemal vaatlusel aga hoopiski talle endale bumerangina tagasi tulla Ta kirjutab:”Aastas saadetakse tuhandeid patsiente ravile USA-sse.”
Tuhandes tunduvad justnagu suure numbrina, aga kui mõelda et ühe aasta jooksul tehakse Kanadas üle 150 miljoni visiidi arsti juurde, siis millest me räägime, et praagiprotsent on 0,00millegagi. Ma ei tea ühtegi eraettevõtet, kes juhul kui neil jääks 0,003% klientidest teenindamata, otsustaksid kogu oma tegevuse revolutsiooniliselt ümber korraldada.
(PS, hetkel ei suuda seda uurimust leida, aga oli see vist Yale, kus uruiti lähemalt neid tuhandeid kanadalasi, kes USA-s ravil käivad, selgus et enamus neist pole üldse spetsiaalselt USA-sse ravile tulnud, vaid lihtsalt seal reisil või töösõidul olles haigeks jäänud ja ravi vajanud. Nii et nende arv, kes tõesti läksid sihipäraselt USA-sse just arstiabi saama, võib veelgi väiksem olla).
Näited selle kohta, et kulud on kasvanud, järjekorrad pikenenud on arusaadvad, aga eks näiteid võib tuua ka vastupidiseid.
Osa numbritest pole lihtsalt adekvaatsed. Tsitaat: “Kanadas tegutsev Fraser Institute toob oma eelmise aasta raportis esile, et Kanada ootejärjekorrad on 15 aastaga 86% pikenenud. Keskmine eriarsti juurde pääsu järjekord on 17,3 nädalat!”
Fraser ei kasuta mõistet “keskmine” vaid “mediaan”. Ja see number 17,3 nädalat on lihtsalt vale.
Kanada statistikaametist, 2007 näitajad:
Canada; Specialist visits for a new illness or condition (median waiting time, weeks) 4.3
Canada; Non-emergency surgeries (median waiting time, weeks) 4.3
Canada; Selected diagnostic tests (median waiting time, weeks) 3.0
Tsitaat: “Kanada kulutab tervishoiule SKT suhtes kaks korda rohkem kui Eesti, Rootsi inimese kohta viis korda rohkem kui Eesti ja kumbki pole suutnud aastakümnete jooksul teha mingeid edusamme. Pigem läheb olukord järjest hullemaks. Kas Eesti bürokraadid teavad midagi, mida kanadalased ei tea?”
48 aastat tagasi oli Kanadas erameditsiini põhiline tervishoiusüsteem. Naljakas, et kanadalased ise seda küll tagasi ei taha ja kõikides rahuloluoluuurugutes, tervisekvaliteedi jms uuringutes, on aastakümente jooksul küll asjad paremaks läinud.
Ma vaatasin paari asja ka Eesti Statistikaametist. 2009. aasta numbreid küll ei ole, aga vähemalt kuni 2008 aastani, kasvas pidevalt nende inimeste osakaal, kes vastasid et neil pole olnud probleeme arstiabi kätesaadavusega ja üha vähenes nende osakaal, ke sütleisd et ei saanud vajadusel arstiabi. See trend kehtis nii perearstide, eriarstide ja hambaarstide kohta. Viimases pole sotsialiseeritud süsteemi, eks ole, ometi pole nad selle kättesaadavuse küsitluste järgi sugugi paremad kui perearstid või eriarstid, tegelikult vastupidi, hambaarsti teenus on kättesaadavuse osas sabassörkija. Huvitav…
Tsitaat: “Risto toob välja ka tõsiasja, mida isegi kohalikud tervishoiueksperdid on välja toonud: sotsialiseeritud tervishoiusüsteemist kaotavad kõige rohkem need, kelle sissetulekud on väiksemad ja kellel sageli napib ka sotsiaalset kapitali, mis võimaldaks tutvusi kasutada arsti juurde pääsemiseks.”
Naljakas, et inimesed ise niimoodi ei arva. Vaadates kasvõi seda kuidas inimesed räägivad Eesti erahambarastiteenuse puhul kättesaadavausest, siis päris numbrid räägivad teist keelt. Selgelt paistab, et alumistes tulukvintiilides inimeste hulgas on rohkem neid kellele teenus kättesaamatu. See kehtib nii Eestis (hambaarsti puhul) kui ka USA-s tavalise meditsiinii puhul
Muuseas, mis puutub veel järjekordi, siis kaevasin natuke ka USA mittesotsialiseeritud tervishoiu numbrites ja ka seal järjekorrad täiesti eksitseerivad. Tõsi, nad on lühemad kui näiteks Kanadas, kuid sugugi mitte olematud. Keerukamates asjades on järjekorrad pikemad (mitu nädalat, mõnikord ka mitu kuud), lihtsamates asjades on lühemad.
Mis puutub sellesse, kuidas Ain Aaviksoo või mõni teine peaks reageerima….
Tsitaat: “Ain Aaviksoo Praxisest lihtsalt ignoreerib artikli sisu ja promob Praxise tehnokraatliku seisukohta, millel on kindlasti tulevikus põhjust pikemalt peatuda, samas kui Eiki Nestor ei saa enda erakondliku kuuluvuse tõttu hakkama muu kui demagoogilise ja sisutühja retoorikaga, mis ei pööra artiklis tõstatatud küsimustele mingit tähelepanu. Kahju, et isiklike maailmavaateliste eelistuste tõttu ignoreeritakse võimalike lahendusi ega soovita neile isegi mõelda.”
Viitaksin siinkohas Robin Hansonile:” If you want outsiders to believe you, then you don’t get to choose their rationality standard. The question is what should rational outsiders believe, given the evidence available to them, and their limited attention. Ask yourself carefully: if most contrarians are wrong, why should they believe your cause is different?”
http://www.overcomingbias.com/2009/11/contrarian-excuses.html
Kommentaar loetud ja arvesse võetud järgmise (kunagi) tervishoiuteemalise postituse kirjutamisel.