Planeerimisvajadusega kaasneva retoorika õõnsusest
Eestis elab üksjagu võimekaid inimesi, kes on otsustanud akadeemilise karjääri kasuks ning kes aeg-ajalt jagavad enda mõtteid lihtsurelikega ajakirjanduse vahendusel. Ainult, et need seisukohad ja sõnavõtud kipuvad jääma kuidagi abstraktseks ja kõrvale hiilima küsimustest, mis igal vähegi kaasa mõtleval lugejal kipuvad tekkima.
Jääb mulje, et nägemus tulemusest, mida õpetlased soovivad näha, on neile üpris selgelt kangastunud ja probleeme ei tekitada ka praeguse olukorra puuduste nägemine ega probleemide diagnoosimine, kuid mida ma ei näe – ja millest kõige enam puudust tunnen – on see, kuidas tänasest punktist A jõutakse homse punkti B.
Garri Raagmaa väitles hiljuti Postimehes ääremaastumise teemadel (1, 2, 3, 4, 5) ja leiab, et see on Eesti ühiskonnale kahjulik. Kahju, et juba küsimuse püstitus Postimehe poolt on problemaatiline. Ühiskond koosneb ikkagi indiviididest, kellel on erinevad huvid ja eelistused ning mingite “ühiskondlike” seisukohtade tuletamine jätab võimaluse enda väärtushinnanguid ja seisukohti esitada ühiskondlikena. Au väitlusseltsi liikmetele, kes üritasid enda valikuvabaduse rõhuasetusega sellele korduvalt ka tähelepanu juhtida.
Raagmaa seisukohtades jäi mind aga häirima skisofreenia, mis näib tulenevalt mõnedest ekslikest arusaamadest ja üldistustest. Üks jõhkramaid abstraktsioone oli minu jaoks “elukeskkonna alarakendus”. Mis on optimaalne elukeskkonna rakendus, kuidas seda saavutada või milles see üldse ääremaal võiks seisneda ei selgu kuskilt – ainult tuleks teha, tuleks toetada, tuleks tagada jne.
Vastuseta jääb ka kõige olulisem küsimus: kas neid toetuseks vajalike ressursse oleks võimalik paremini kasutada kui üksikute elustiili subsideerimiseks ning kui õiglane on see nende suhtes, kes elavad linnades? Poliitiliselt ei ole taoline tegevus (maksude tõstmine ja maapiirkondade ulatuslik subsideerimine) linnlaste jaoks aktsepteeritav, kes võivad hoopis vastu – ja täiesti õigustatult küsida – mis saaks selle sama raha eest linnas teha/võimaldada ning kas sama raha eest ei saaks palju suurema hulga inimeste elu paremaks teha?
Raagmaa võrdlused 1980ndate maa-eluga on tõsiselt võetavad täpselt nii kaua kui me ei räägi rahast, ei räägi sellest kui palju ulatuslik subsideerimine maksma läks ja mida see tähendaks täna või kui vaikime sellest, et kohustusliku suunamise ja linna võimaluste piiramisega tekitati kunstlikult puudusi ja takistusi, mis sundisid inimesi maale. Ega inimesed ei läinud sinna vabatahtlikult – pigem neil puudus sageli alternatiiv.
Raha ei vedele maas. Kui maapiirkondades oleks võimalik tegeleda kasumlikult ettevõtlusega valdkondades, mida Raagmaa esile tõstab, siis seda tehtaks. Et see nii ei ole peaks olema piisav põhjus küsimuse vastu sügavama huvi tundmiseks. Eestlaste tootlikkuse tulevik, heaolu ja sissetulekute kasv ei tule maapiirkondadest, see tuleb linnadest – tihedamatest linnadest, rahvarohkematest linnadest, mitmekülgsema elanikkonnaga linnadest nagu olen juba varem kirjutanud. Hiljutises intervjuus rõhutas sarnaseid asju ka taas kord Edward Glaeser. Linnad on mitte ainult eestlaste vaid terve maailma probleemide lahenduste ja heaolukasvu võti.
Mind hämmastab ka visadus, millega ettevõtlustoetusi ja nende imelisena tunduvat potentsiaali ikka ja jälle upitatakse. Aga just neilt, kes väidetavalt kõige rohkem teavad, ootaks rohkem alandlikust ja valmisolekut tunnistada, et meil ei ole head ettekujutust sellest, mida toetada, kuidas toetusi tõhusalt suunata ilma kulukate kontroll-süsteemideta või kui põhjendatud on ressursside suunamine inimeste poolt, kes tagajärgede eest ei vastuta. Vähemalt võiks huvi tunda toetusteks suunatud ressursside alternatiivkulu vastu. Kaasaegne majandus on globaalselt läbipõimunud – ta on liiga keeruline, liiga võimalusterohke, liiga kiiresti arenev, et usaldad inimmõistuse piiratust ja sulgeda silmad potentsiaalile, millest ükskikud planeerijad ei pruugi olla teadlikud.
Mind häirivad ettevõtlustoetused, sest nendega kaasnevad rahasüstid sunnivad toetusterajale ka neid, kes parema meelega seda ei teeks – kes ei soovi taodelda ja aru anda, kuid on sunnitud vähegi tihedama konkurentsiga valdkondades seda siiski tegema, sest taotlemisvõimekusest on saamas konkurentsieelis, millega subsideeritakse kaudselt hoopis teisi tegevusi kui need, milleks toetused on eraldatud.
Paljuski sama rada Raagmaale tallab ka Rainer Kattel, kuigi tema hiljuti ilmunud arvamusloo 2012 satub säästmise nõiaringi raskuskese asub rohkem säästmisega kaasnevatel probleemidel. Võimalik, et ajalehe arvamusloo formaadi omapära tõttu, ei ole taoliste mõtteavalduste kriitilisema pilguga vaatlemine kõige mõistlikum, kuid siiski.
Kõik võivad säästa, kuid mida kauem säästetakse, seda suuremaks muutuvad investeerimisvajadused ja mingil hetkel kaalub potentsiaalne kasu paljude jaoks potentsiaalse kahju üle. Osade jaoks saabub see hetk varem, teiste jaoks hiljem, kuid ainuüksi tehnoloogia areng loob pidevalt uusi võimalusi, mille kasutamise potentsiaaliga kaasnev kasumilikkus ahvatleb investeerima. Minu jaoks ei tundu just kõige mõistlikum lähtuda lihtsustustest ja oletustest, mis ignoreerivad turumajanduse dünaamilisust ja inimeste kohanemisvõimet.
Säästmine täna on vajalik just selleks, et tulevik oleks kindlam. Kui võlakoorem ainult kasvab ja seda tuleb pidevalt välisvahenditega finantseerida, siis tähendab see ettevõtja jaoks kahte asja: pidu saab ühel hetkel läbi ja siis tuleb säästmine ja kokkuhoid nagunii, mida vürtsitatakse ka maksude tõstmisega, mille tagajärjed majanduskasvule on aga märksa negatiivsemad säästmisest.
Isegi põhjatuna näiva laenamissuutlikkusega USA on sunnitud tõdema, et praeguses tempos kulutamist tuleb ohjeldad, sest kui pidurit tõmmatakse sinu eest võlakirjade turul, siis saavutatakse sama tulemus, mis kokkuhoiuga märksa ebameeldivamalt ja valusamalt. Viimase aasta jooksul Euroopas toimunu on seda tänaseks korduvalt tõestanud.
Väita, et Eesti riigivõla väiksus pole meid aidanud tundub aga eksitav. Äkki peaks hoopis ui küsimas, mis siis oleks juhtunud, kui Eesti riigivõlg oleks olnud samal tasemel näiteks Kreeka, Itaalia või Portugaliga? Eesti riigivõla tagasihoidlikkus on üks põhjuseid, miks siia julgetakse investeerida. Kindlasti poleks aga kriisi leevendanud Katteli poolt propageeritud astmelise tulumaksu või ettevõttetulumaksu kehtestamine. Pigem näitavad viimased uurimused, et kriisidest taastuvad kõige kiiremini need riigid, mis on maksude tõstmise asemel valinud eelarvekulude kärpimise.
Igal endast lugupidaval akadeemikul on aga loomulikult omad lemmiklahendused. Katteli jaoks on see majanduse struktuuri mitmekesistamise läbi osade valdkondade eelisarendamise. Tegevus, mis ilma avaliku sektori poolsete toetusteta on keeruline. Taas jääb hämmeldusega üle küsida, et miks just need valdkonnad ja mitte mõned teised ning kes vastutab kui soovitud tulemusi ei õnnestu saavutada? Kuidas neid tulemusi mõõdetaks jääb samuti arusaamatuks, kuid võimalik, et Katteli jaoks pole oluline niivõrd investeeringute tootlikkus või piiratud vahendite võimalikult otstarbekas kasutamine kuivõrd sisemise veendumus realiseerimine, et ettevõtjad ei tea nii hästi kui akadeemikud, mida teha või millele panustada. Ettevõtjaid ei ole vaja suunata ega juhatada nagu lapsi ja seda eriti inimeste poolt, kes soovivad seda teha teiste arvelt – eelistades ühtesid teistele.
Jälginud ühe ministeeriumi tegevust ja poliitika rakendamist kõrvalt pikemat aega jääb üle ainult akadeemilisema taustaga inimestele meelde tuletada, et teoreetiliselt hea lahendus põrkub rakendamisel möödapääsmatult inimestega – inimestega, kellel on omad ettekujutused, eelistused, soovid, väärtushinnangud, mis koos kujundavad teoreetiliste konstruktsioonide rakendamise reaalsuses oluliselt teistsuguseks sellest, mis nad on paberil.
Jääb üle loota, et 2012. aasta ohjeldab meie akadeemikute planeerimisvajadust ning julgustab neid üles näitama alandlikkust, mis võimaldab ehk vahel tunnistada kui vähe nad tegelikult teavad tegevustest ja valdkondadest, mida soovivad planeerida.
Categorised as: ...
“Garri Raagmaa väitles hiljuti Postimehes ääremaastumise teemade”
mitte hiljuti, vaid läbi aastakümnete. vt vanemad postimehed.
Olen ka tema varasematest sõnavõttudest teadlik, kuid see oli hea võimalus viidata debatil, kus keegi teda ka oponeeris ja keegi debatile lõpuks mingi hinnangu andis.
Kaldun arvama, et “plaanimajandus” ei toimi ja subsideerimine on majandusele üldiselt kahjulik. Samas oleme aga Euroopa Liidus, kuis viljeldakse nii üht, kui teist. Mis siis teha? Keelduda euroabist ja struktuurfondide toetustest ka ei tahaks. Peab vist ikka vooluga kaasa minema.