Pildil on kujutatud läbilõige kapillaarist. Punakas-roosad diskid on verelibled (Allikas:Eye of Sicence)
Kuna nädalavahetus näib tulevat ilus ja soe, mis tähendab, et midagi tõsisemat keegi nagunii lugeda ei viitsi, siis viitaks juba peaaegu traditsiooniks saanud tava kohaselt ühele pildigaleriile, kust võib leida kunstilisi pilte teadusest.
Seekord tutvustaks Eye of Science nimelist lehekülg, kus kaks sakslast (üks fotograaf ja teine bioloog) on koondanud galerii erinevatest nende poolt tehtud piltidest. Meestel on isegi oma filosoofia täitsa olemas:
As a two-person team of photographer and biologist, our aim is to combine scientific exactness with aesthetic appearances, and thereby help to bridge the gap between the world of science and the world of art. We are committed to the rigorous standards of scientific investigation, but also to the use of color as a creative and harmonious tool to achieve beauty. By combining science and aesthetics we hope to enthuse our audience. Day after day we explore fascinating forms and structures in a world beyond human vision.
Galeriist võib leida mitmeid erinevaid valdkondi alustades kristallidest ja lõpetades tehnoloogiaga, mis kõik peidavad enda nimede taga vähemalt 5 huvitavat pilti. Kellel suurem huvi kujutatu vastu, siis kodulehelt pääseb ka poodi, kust võimalik tellida pilte, kalendreid ja isegi raamatuid.
Kes tunneb soojal suveõhtul puudust esteetilis-teaduslikust elamusest ei kahetse Eye Of Science’i külastamist.
Mikroskoobiga minimaalima pildistamas kommenteerimine on välja lülitatud
Inglased on visa ja sitke rahvas ning ma jagan Andrew Sullivani arvamust, et inglased ei süüdista terrorirünnakutes enda valitsus ja käituvad neil omase stoilise rahuga:
Brits regard the best response to outrage to carry on as if nothing has happened. Yes, they will fight back. But first, they will just carry on as normal. Right now, a million kettles are boiling. “Is that the best you can do?” will be a typical response. Stoicism is not an American virtue. Apart from a sense of humor, it is the ultimate British one.
Arvan, et pommide panijad või nende kaasosalised leitakse varem või hiljem nagunii.
Kas tegu on kodanike, aastate taguste immigrantidega, värskete immigrantidega või hiljuti islami omaks võtnud tegelastega saab olema huvitav? Kui peaks selguma, et tegu on vastsete immigrantide labasusega, siis tunduvad karmimad piirangud immigratsioonile vältimatud, isegi siis kui need lähevad vastuollu Euroopa Liidu regulatsioonidega. BC blogis konkreetne ja piltide/fotodega postitus.
Londonis on plahvatanud esialgsetel andmetel kuni 6 pommi, neist esimesed 5 metroos ja viimane bussis, Eesti aja järgi kuskil kella 12 paiku. Esialgu on kinnitatud andmete kohaselt 2 hukkunut ja enam kui 90 kannatanut, kellest paljude vigastused on ulatuslikud (puuduvad jäsemed).
Metroo on suletud ja bussiliiklus tugevalt häiritud.
Tony Blair on sõna võtnud ja kutsus pressikonverentsil juhtunut terrorismiks. Blair lubas ka lahkuda G8 kohtumiselt, suunduda Londonisse olukorrast ülevaadet saama.
14.26 – Börsiindeks FTSE on pärast plahvatust langenud peaaegu 3%
16.21 – Al Qaeda fanaatikud näivad olevat pommide taga. USA Today vahendab:
“Rejoice, Islamic nation. Rejoice, Arab world. The time has come for vengeance against the Zionist crusader government of Britain in response to the massacres Britain committed in Iraq and Afghanistan,” read the statement, a photograph of which was displayed on Der Spiegel’s Web site.
“The heroic mujahedeen carried out a blessed attack in London, and now Britain is burning with fear and terror, from north to south, east to west,” it said.
Haiged inimesed. Soovin neile kõik halba ja halvemat!
17.43 – Londoni politsei pressikonverentsil selgus, et esialgne hukunute arv ulatub juba 33-le saljuures on osades metroopeatustes veel lisaks hukkunuid.
Developing….
Plahvatused Londoni metroos kommenteerimine on välja lülitatud
Teisipäevases Päevalehes ilmus Mihhail Lotmanilt hea arvamuslugu sellest, mis mees see Jeremy Rifkin õieti on ja kui tõsiselt tema juttu tasub võtta:
Mis puudutab Rifkinit – internetist ei õnnestu leida temalt ühtegi teaduslikku publikatsiooni ja tema haridustaust tekitab küsimusi. Näiteks mis teadus-kraadid tal on? Muide, Rifkin ise ennast teadlasena ei reklaami.
Lotman jätkab samas vaimus ja üpriski masendavate tagajärgedega Rifkinile ja tema poolehoidjatele. Rõõm näha, et kriitika ainult blogidesse ei jää.
Ma ei jaga küll kõiki Lotmani seisukohti (peamiselt biotehnoloogia vallas), kuid see artikkel on üle pika aja selgelt igasuguse sotsialismi vastu ja suurema vabaduse poolt.
Kahju ainult, et pseudo-sotsialismi pooldajad Päevalehes kordades rohkem sõna saavad.
Alex Ross kirjutab juunikuu New Yorkeri artiklis “The Record Effect” muusika salvestamisest (fonograafist magnetofonini) ja selle mõjust kontsertidele ning interpreetide tehnikale, mille tulemusena olin vähemalt mina sunnitud ümber hindama enda arusaama klassikalise muusika esitusest tänapäeval:
Katz devotes one striking chapter to a fundamental change in violin technique that took place in the early twentieth century. It involved vibrato—that trembling action of the hand on the fingerboard, whereby the player is able to give notes a warbling sweetness. Until about 1920 vibrato was applied quite sparingly. On a 1930 recording, the great violinist Joseph Joachi uses it only to accentuate certain highly expressive notes. (The track is included on CD that comes with Katz’s book.) Around the same time, Fritz Kreisler began applying vibrato almost constantly. By the nineteen-twenties, most leading violinists had adopted Kreisler’s method. Was it because they were imitating him? Katz proposes that the chang came about for a more pedestrian reason. When a wobble was added to violin tone, the phonograph was able to pick it up more easily it’s a “wider” sound in acoustical terms, a blob of several superimposed frequencies. Also, the fuzzy focus of vibrato enabled players to cover up slight inaccuracies of intonation, and, from the start, the phonograph made players self-conscious about intonation in ways they had never been before. What worked in the studio then spread to the concert stage. Katz can’t prove that the phonograph was responsible for the change, but he makes a good case.
Artikkel on pikema poolne, kuid äärmiselt huvitav.
Minu jaoks oli üheks suurimaks avastuseks – nagu eelnevast tsitaadist selgus – tõsiasi, et muusikud, kes olid harjunud esinema publikule ning mõtlema rohkem muusika emotsionaalsele mõjule, hakkasid pärast salvestamisvõimaluste avanemist rohkem tähelepanu pöörama enda tehnikale, täiuslikkuse saavutamisele.
Veel üks väike tsitaat:
“Freedom from disaster was the standard for a good concert,” he writes. Rehearsals were brief, mishaps routine. Precision was not a universal value. Pianists rolled chords instead of playing them at one stroke. String players slid expressively from one note to the next—portamento, the style was called—in imitation of the slide of the voice. And the instruments themselves sounded different, depending on the nationality of the player. French bassoons had a reedy, pungent tone, quite unlike the rounded timbre of German bassoons. French flutists, by contrast, used more vibrato than their German and English counterparts, creating a warmer, mellower aura. American orchestral culture, which brought together immigrant musicians from all countries, began to erode the differences, and recordings canonized the emergent standard practice. Whatever style sounded cleanest on the medium—in these cases, German bassoons and French flutes—became the gold standard that players in conservatories copied. Young virtuosos today may have recognizable idiosyncrasies, but their playing seldom indicates that they came from any particular place or emerged from any particular tradition.
Kuigi artikkel käsitleb peamiselt salvestamise mõju klassikalisele muusikale võib artiklist leida huvitavaid seiku ja viiteid pop-muusika staaridele, nende lähenemisele ja mõjule, mida tehnoloogia nende muusikale avaldab.
Kohustuslik lugemisvara kõigile muusikasõpradele.
Muide, artikli autor – mitmekülgne Alex Ross – peab ka blogi The Rest Is Noise.
Kuidas muusikud ennast täiuslikuse jahil salvestustesse kaotasid kommenteerimine on välja lülitatud
Mul pole just kõige soojemad suhted Andres Laiapeaga, kuid ma austan tema õigust kirjutada sellest, mis talle korda läheb ja sellepärast ei saa teha muud kui taunida FBI poolset Blogiraamatu sulgemist:
This blog has been suspended pending ongoing investigation by the Federal Bureau of Investigation.
Esialgu pole toimunu tagatausta kohta mingit konkreetsemat infot, kuid niipalju kui mina olen Blogiraamatut lugenud, polnud selle sulgemiseks mingit põhjust.
Kas sulgemise taga on mõni muu põhjus kui kirjutamine? Kas Andres teeb niisama nalja? Või tabas ta enda viimase vandenõuteooriaga liiga märki?
Ma arvan, et see lugu pole veel kaugeltki lõppenud.
TÄIENDATUD: Kadunud on ka Andres Laiapea teine lehekülg, mida mina Infopartisani nime all tunnen. Peamine vahe on aga nende kahe lehekülje asukohal – kui blog asub bloggeri serveris USA’s, siis Infopartisan näib olevat Eesti serveris.
Kas Andres võttis selle ise maha või “aitasid” teda kohalikud ametivõimud (KAPO?)?
TÄIENDATUD 2: Nüüd ei ole enam Blogiraamatu aadressil isegi mitte selgitavat tektsi, lihtsalt “404 – page not found”.
TÄIENDATUD 3: Panganduse ajaveeb on teemat edasi arendanud siin. Tasub lugeda ka sama postituse kommentaare, kus selgub, et Blogiraamatu puhul võib tegu olla kõige labasema e-vandalismiga, sest praegu võib sealt leida teksti: “Ha-ha-ha 😉 ärge kasutage igal pool samu salasõnu, lollakad!”. Huvitav, kas Infopartisan oli samade paroolide taga? Ju siis.
Saage tuttavaks: Deirdre McCloskey pärast 1996. aastat
Mõni aeg tagasi tegin A Students Guide to Economics’it lugedes (hea ülevaatlik väike raamat) enda jaoks ühe üpriski üllatava avastuse – Deirdre McCloskey oli varem hoopis Donald McCloskey.
Saage tuttavaks: Donald McCluskey enne 1996. aastat
Omal ajal ühte McCloskey raamatut lugedes ei tulnud mul kordagi pähe mõte, et autori sugu mingit tähtsust omab, kuid pean tunnistama, et pärast selle kurioosse fakti avastamist huvitas mind väga, kuidas muidu üpriski konservatiivsed majandusteadlased enda kolleegi soovahetusele reageerisid:
In the staid world of economics, the transformation of one of its well-known members has stunned the profession. At a meeting of the American Economics Association last month, Deirdre McCloskey caused a stir when she appeared on several panels wearing a red dress and a blonde wig. Still, she says, the response she has received from a profession not known for its unconventionality has been overwhelmingly positive.
“I expected to lose my job”, says Ms. McCloskey, who has been a professor of economics and history at the University of Iowa since 1980. “I was prepared to move to Spokane and become a secretary in a grain elevator, but I didn’t have to.”
McCloskey kirjutas enda soovahetus kogemusest ka raamatu Crossing, A Memoir, kus ta lahkas enda muutmise psühholoogilist ja praktilist poolt. Just soovahetuse kohati üpriski piinarikka praktilise poole kohta võib ühest McCloskey raamatu arvustusest lugeda:
I did not know how difficult and how expensive it is to change sex, or that more than 25,000 Americans have done so. Just for starters, the cost of getting rid of a male beard by electrolysis is a minimum of $10,000. Sessions under local anesthesia can run as long as seven or eight hours at a stretch. Since only about 40 percent of the hairs treated are killed at each attempt, retreatments — strippings” — are necessary. Only an “active” follicle can be destroyed; there is no way to tell in advance the stage of growth of a treated follicle. At the second treatment, the percentage of regrowth is reduced to 36; the third leaves 21.7, and so it proceeds. McCloskey was still going back for retreatment after two years of womanhood. But before making the commitment to extirpating the beard, McCloskey scheduled removals of hair on the backs of the hands, then arms, then back, legs and stomach. The dedication required for this monumental task is mind-boggling.
After hair removal came a tummy tuck and breast augmentation. Then facial reconstruction: reduction of the eyebrow ridge by grinding down the bones; cheek and jaw surgery, an operation to reduce the nose, move the hairline forward, point the jaw, lift the eyebrows. The first voice operation was not successful, nor were subsequent ones. Retraining the existing voice proved a better solution. “Get a tape recorder,” Deirdre was advised. “Place your voice forward. Speak in your head instead of your chest. Articulate more clearly. No harsh onsets.”
McCloskey on peamiselt tuntud kui neo-klassikalise majandusteooria toetaja, kes 1985. aastal avaldas Rhetoric of Economics nimelise raamatu, kus tõstis esile retoorika tähtsusest majandusteaduses.
McCloskey oli veendunud, et matemaatika tähtsus majandusteaduses on ületähtsustatud ning majandusteadlased peavad selgitama enda tegevust mitte ainult teistele majandusteadlastele vaid laiemale avalikkusele. Mitmed kriitikud on McCloskey’le ette heitnud tema üpriski post-modernistliku lähenemist, kus tõde on subjektiivne ning ajalugu, filosoofia ja kirjandus olulisemad kui majandusteaduse.
Mitmed naiskriitikud on aga leidnud, et McCloskey lähtub enda uues rollis naisena liigselt naiste stereotüüpidest.
Kuidas reageeriksid sina kui mingid pätid tõmbavad sulle koti pähe, topivad sind kongi kaheksaks nädalaks ja tapavad sinu silmade alla teisi inimesi? Ma arvan, et reageeriksin sarnaselt ühele südikale rootslasele:
Swede Ulf Hjertstrom, who was held for several weeks with Mr Wood in Baghdad, was released by his kidnappers on May 30.
Mr Hjertstrom has since claimed he shared information with US and Iraqi troops about Mr Wood which led to the release of the 63-year-old Australian engineers two weeks ago, after 47 days in captivity.
Now, he wants to find those responsible.
“I have now put some people to work to find these bastards,” he told the Ten Network today.
“I invested about $50,000 so far and we will get them one by one.”
Vähemalt sellisele järeldusele võib tulla lugedes Ars Technica kokkuvõtete kaasusest:
In a 9-to-0 body slam, the Supreme Court of the United States has ruled that Grokster et al can be held liable for the use of their software and networks:
Held: One who distributes a device with the object of promoting its use to infringe copyright, as shown by clear expression or other affirmative steps taken to foster infringement, going beyond mere distribution with knowledge of third-party action, is liable for the resulting acts of infringement by third parties using the device, regardless of the device’s lawful uses.
Samas ei tähenda ülemkohtu otsuse veel P2P lõppu vaid pigem natuke kriitilisemat pilku programmidele, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat piraatlus ja sellega programmi loojatele raha tootmine.
Bottom line: At the end of the day, it may be that the result of Grokster is a legal landscape more receptive to peer-to-peer than a world in which Grokster wins in the Court and then Congress steps into the fold with new legislation. By losing the battle, file-swappers perhaps forestalled total defeat in the war.
This is a restatement of Sony that is actually quite favorable to the Sony rule–because the Court seems to say that the limit of Sony is where the good in question is “good for nothing else” but infringing uses.
Tundub, et BitTorrent’it selle kaasuse alusel kimbutama hakata on keeruline ja teistel piisab mõnest “kohmakast” filtrist ja deklaratsioonist, mis ilmub ekraanile enne programmi kasutamist, et sa ei kasuta programmi autoriõiguste rikkumiseks.
Sotsiaaldemokraatide ja rahvaliitlaste otsus minna sügisel ühise nimekirjaga valimistele, on kahe partei ühe valimismagneti Sven Mikseri sõnul kindla peale minek, et Tallinnas võimu juurde saada.
Rahvaliitlased kandideerivad 16. oktoobril toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinna volikokku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas tänu eile allkirjastatud ühiste kavatsuste deklaratsioonile. Erakonnad ei välista ühiste nimekirjade kasutamist mujalgi Eestis.
Saab näha, kas see liit erakondadele ka mingit kasu toob, kuid ma olen skeptiline ja tundub, et seda on ka mõlema erakonna juhtivnäod, kes eilselt allkirjastamistseremoonialt puudusid. Kahtlastest ettevõtmistest on alati kasulikum kaugemale hoida, eriti alguses kui kahtlused kahe erakonna liitumisest kõige tugevamad.
Kummalgi erakonnal pole aga midagi erilist kaotada. Mulle jääb mulje, et Rahvaliit üritab ennast rohkem vasakule kalduvate erakondadega siduda samas kui Sotsiaaldemokraadid üritavad kuidagi “august” välja ronida, millegagi silma paista, mis võimaldaks neid lähenevatel valimistel tõsiselt võtta.
Võib-olla täiesti tähtsusetu täheldus, kuid allkirjastamistseremoonial andsid intervjuusid ja võtsid sõna minu jaoks tuntud nimedest Mikser, Salumäe ja Maslovi – esimesed kaks alles hiljuti erakondi vahetanud ja viimane väidetavalt teiste erakondade liikmeid meelitanud erakonda vahetama.
Kui ühises nimekirjas esinemine läheb edukalt, siis ei saa kahe erakonna ühinemine vist enam olla kaugel.