Vaatamata väikesele blogimispausile ei jätnud ma lugemata uudiseid, mis kohalikes ajalehtedes prevaleerisid ja pea paljuks vähemalt ühte neist – Postimehes ilmunud artiklit Üle poole noorukitest ei sobi kaitseväkke – ka tagantjärgi kommenteerida.
Artikkel on suurepärane näide sellest, kui infantiilsel tasemel on Eestis praegu diskussiooni meie kaitseväe tuleviku üle. Tallutakse vanu teiste poolt klishee-koormate all sisse tallatud radasid ja jäetakse küsimata palju huvitavamad küsimused nagu:
Kas äkki langevad pooled noormehed ajateenistuse jaoks kõlbmatusse kategooriasse selle tõttu, et neid poleks kuskile majutada, isegi kui nad oleksid kõlblikud?
Äkki annavad pooled noormehed märkimisväärse panuse enda läbikukkumisel, sest ei soovi veeta 8-11 kuud sunnitööl – kohas kuhu neil pole vähimatki soovi minna?
Kas selline füüsiline vorm nagu on sõjaväelastel peaks olema kõigil noormeestel? Kas füüsiline vorm ongi see, mis tänases maailmas on kõige tähtsam?
Miks ei peatuta noorte naiste füüsilise vormi küsimusel, kas see on kuidagi automaatselt parem või ei ole riigikaitse seisukohalt tähtis?
Äkki võrdleks selle noormehe, kes istub arvuti taga, tulevast sissetulekut selle noormehe omaga, kes on hoopis enda füüsilise vormi arendamisele pühendanud ja tegema sellest mingeid järeldusi?
Kas kohustuslik ajateenistus on üldse moraalne? Mis õigus on riigil sundida 18-aastast inimest loobuma enda vabadusest?
Igasugusele statistikale, mis tuleb olukorrast, kus inimesi sunnitakse midagi tegema, on juba ette määratud olema puudulik, sest alati leidub neid, kes ei soovi sunnile alluda ja on nõus ka enda tervist märkimisväärselt ohustama, et mitte sattuda vähemalt kaheksaks kuuks kasarmusse konutama.
Eriti hea oli loomulikult Teet Lainevee kommentaar nagu ei oska “noormehed sõjaväemiljöös suhelda ega suuda külg-külje kõrval teistega koos elada.”
Ma tahaks teada, kas karja kaupa koos elamine peaks 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis olema midagi, millega kõik on kokku puutunud? Julgen väita, et 99% ajateenijatest pole rohkem kui 2 inimesega koos kunagi ühes toas elanud ja neilt seda eeldada on totrus.
Tegu ei ole mingi loomuliku või laialt levinud nähtusega ja see, et probleemid tekivad on enesest mõistetav – eriti aga siis, kui inimene vastu tahtmist kasarmusse sunnitakse.
Need, kes valivad sõjaväelase auväärtameti ise – vabatahtlikult – suudavad ka teistega koos elamisest tulenevate probleemidega paremini toime tulla, sest neil on tahe, mis ajateenijatel puudub.
Mind ärritavad ka sellised labasused sõjaväelaste suust nagu: “Kõva kord tuleb kasuks…noormehed hakkavad vähem suitsetama või loobuvad sellest üldse. Nende eluviis muutub tervislikumaks.” Noh, aga siis on ju kõik Eesti tervishoiuprobleemid võimalik lahendad sõjalise diktatuuri kehtestamisega.
Vaevalt oli ükski hitlerjugend’i liikmetest nõrga tervisega suitsetaja.
Erinevatel inimestel on erinevad väärtused ja arusaamad elust ning kõike kompetentsemad otsustama selle üle, millist elu nad tahavad elada, on inimesed ise mitte riik või herr Stamm.
Seega jälle üks masendavalt ühekülgne artikkel, kus nähakse mingit väikest tükikest suurest pildist ja arvatakse, et see ongi probleem. Vahel võiks paar sammu tagasi astuda ja silmad lahti teha.
Vähemalt nii Soomes kui Rootsis on tekkimas tõsisem diskussioon selle ümber, kellele ja milleks on vaja kohustusliku ajateenistust – orjasid vabades ühiskondades – ja kelle eest ennast tegelikult kaitsta soovitakse.
Lõpetuseks veel üks küsimus: kui pooled noormehed (50%) ei sobi tervislikel põhjustel ajateenistusse ning ajateenistuse läbib vähem kui 30% noormeestest, siis kuhu kaob 20% noormeestest?
Juba jaanuari alguses kirjutasin, et on soov peatuda natuke põhjalikumalt blogidelt ja nende rollil väljaspool Eestit, kuid siis hakkasid järsku kõik blogidest kirjutama.
Esimesena torkas silma kohaliku staari artikkel Ekspressis, kus kirjeldamist leidis peamiselt eestlaste nurk blogosfäärist. Igati ülevaatlik artikkel, mis kajastas just seda osa blogosfäärist, millest minul kõige pealiskaudsem ettekujutus.
Mõned nädalad tagasi kajastasid aga mõlemad Eesti suuremad päevalehed blogide temaatikat laiemalt. Head, ülevaatlikud artiklid mõlemad (Päevaleht, Postimees), kuid paber seab omad piirangud ja leidsin, et vähemalt osa mainimist leidnud juhtumeid oleks võinud leida laiemat kajastamist. Seega oli põhjust jätkuvalt midagi kirja panna.
Käesolev postitus on sissejuhatus ja ühtlasi sisukord natuke põhjalikumale teemakäsitlusele, kus olen üritanud võimalikult palju viidata ka algallikatele, millest osad vist isegi ajaloolise väärtusega.
Esimeses osas käsitlen peamiselt blogosfääri kujunemist läbi murdepunktide, mis on ühel või teisel põhjusel leidnud kajastamist ka traditsioonilisemas meedias. Teises osas keskendun rohkem blogide rollile poliitikas ning üritan selgitada Coase’i ja Hayek’i ideid ja nende tähtsust blogosfääri mõju analüüsimisel. Kolmandas osas vaatan blogide kõige viimaseid arenguid ja spekuleerin selle üle, mis suunas blogosfäär on liikumas, mida huvitavat näen tulemas.
Kindlasti pole tegu mingi ammendava ülevaatega, kuid loodan, et käsitletav pakub huvi asjast huvitunutele ja võib-olla on isegi abiks kellegi mõne uurimustöö kirjutamisel. Kindlasti on aga teretulnud viited teistele põhjalikematele käsitlustele ja kommentaarid koos küsimustega.
Nii kuidas saavad valmis järgmised osad liigub see postitus blogis tagasi ülespoole.
TÄIENDATUD: See postituse ja sellega tihedalt seotud “esimene osa” seisavad mul juba mõnda aega draftidena, kuid seoses e-demokraatia seminariga (Teller kirjutab siin ja siin), kus osa kirja pandust leidis kajastamist vist Tarmu Tammerki poolt, otsustasin enda üllitise siiski pigem varem kui hiljem üles panna enne kui teise või kolmanda osaga üldse algust teen.
Pole veel lõplikult otsusatnud, kas selliseid põhjalike postitusi on üldse mõtet kirjutada blogi jaoks, kuid kui on lugejaid, siis leidub ka tahet kirjutada, seega palju oleneb kommentaaridest.
Kuigi esimesed bloge meenutavada leheküljed olid internetis ülevalt juba 1990ndate keskel, siis erilist tähelepanu nad ei pälvinud. Üks nendest esimestest vähetähtsatest hobilehekülgedest kuulus veendunud poliitiliste uudiste ning kuulujuttude sõltlasele Matt Drudge’ile, kes alustas enda uudistekirja “Drudge Report” levitamist usenetis 1995. aasta 11. märtsil.
Esimene viide Drudge Report’i leheküljele internetis pärineb aga 1997. aasta veebruari lõpust, kui mees enda järjekordses uudistekirjas teatas, et sama info on nüüd saadaval ka tema kodulehelt. Aastate jooksul pole lehekülje kujundus eriti muutnud ja meenutab veel tänagi aegu, kui populaarseim brauser oli Mosaic ja pildid luksus, mida endale said lubada vähesed.
Drudge Report’i on pigem õige kutsuda proto-blogiks, sest tänapäeva blogidega on Drudge’il vähe ühist. Esileheküljel ilutsevad siiani pigem lugude pealkirjad kui lood, viiteid teistele internetiallikatele (nagu blogid) on haruldus ja muidu blogidele omane arhiiv puuduks Drudgeil samuti, kui poleks olemas eraldi Drudge Report’i arhiivi, mis mehe kirjutisi arhiveerima asus. Huvitav nähtus, mis viitab tõsiasjale, et see, mis Drudge’il on kunagi öelda olnud võib huvi pakkuda ka tulevastele sugupõlvedele.
Drudge Reporti esimene suurem läbi murre ja traditsioonilise meedia põrkumine üksiküritajate poolt levitatava kirjutistega internetis leidis aset 1998. aasta 17. jaanuaril, kui Drudge sai teada, et Newsweek’i toimetus oli otsustanud loobuda Michael Isikoffi loost, mis väidetavalt käsitles USA presidendi intiimseid suhteid ühe Valge Maja praktikandiga. Nagu selgus juba järgmisel päeval oli Druge’i postitus piisavalt intrigeeriv, et kõnealune lugu varjusurmast välja vedada. Lugu, mille teiseks peategelaseks oli Monica Lewinsky.
Kuigi Drudge ennast blogijaks ei pea on temast saanud siiski saanud omamoodi internetiajakirjanduse ideoloog. Ta oli üks esimesi ajakirjanike, kes nägi interneti potentsiaali sõltumatute (korporatiivsetest huvidest) uudiste edastamisel ja mitte ainult ei heietanud suuri mõtteid vaid asus tegutsema. World Net Daily’ile 2000. aastal antud intervjuus toob Drudge muuhulgas välja seda, kuidas mõned “telenäod” ja korporatsioonid panevad sisuliselt paika, mis on ja mis ei ole uudis.
Drudge oli küll demonstreerinud interneti potentsiaali, kuid seda looga, mis oleks tõenäoliselt varem või hiljem kajastamist leidnud ka peavoolumeedias.
Let the bloggin begin! (1999-2002)
1999. aasta augustis tuli Pyra Labs nimeline firma välja Bloggeri tarkvaraga, mis võimaldas isegi tehnoloogiapelglikel inimestele suurema vaevata enda mõtteid internetis jagada mitte ainult teadetetahvlitele ja foorumites vaid ka isiklikel lehekülgedel, kus piiranguid ja tsensuuri polnud ning tähelepanu võis pöörata ka näiliselt kõige triviaalsematele asjadele.
Tunnustatuimatest blogijatest alustas esimesena Mickey Kaus 1999. aasta juunis, kuid seda koostöös siis veel iseseisva interneti ajakirja Slate’iga. Talle järgnesid Joshua Micah Marshall Talking Points Memo’ga 2000. aasta novembris ja Andrew Sullivan Daily Dish’iga 2001. aasta esimestel päevadel.
Kui eelnevalt mainitud blogijad olid kõik ajakirjandusliku tagataustaga, siis 2001. aasta augustis alustas Instapundit’i nimelise blogi pidamist üks Tennessee Ülikooli juuraprofessor, Glenn Reynolds.
2002. aastal said alguses aga praegu tõenäoliselt kõige suurema külastatavusega blogid Atrios (Duncan Black) aprillis ja Daily Kos (Markos Moulitsas) mais, andes sellega mõista, et isegi hiljem alustanud amatööridel on võimalus blogosfääris tunnustust koguda. Peaasi, et kirjutatu inimestele huvi pakub.
Trent Lott, lobamokk või rassist? (2002)
Vabariiklasest senati enamuse liider Trent Lott ei osanud 5. detsembril arvatagi, et tema poolt Strom Thurmondi (USA ajaloo vanim senaator) 100. sünnipäeval peetud kõnes öeldu võiks talle kuidagi saatuslikuks osutuda, sest “päris” meedia ei pööranud vaatamata ürituse kajastamisele Lotti märkustele tähelepanu. Küll tegi seda aga ABC News’i interneti kolumn The Note järgmisel päeval, kuid ka seal ei pööratud juhtumile erilist tähelepanu:
Here is what Senator Trent Lott, Republican of Mississippi, said yesterday at Senator Strom Thurmond’s birthday party, according to ABC NEWS’ O’Keefe. “I want to say this about my state: When Strom Thurmond ran for president we voted for him. We’re proud of it. And if the rest of the country had of followed our lead we wouldn’t have had all these problems over all these years, either.
Näiliselt süütud märkused omandasid märksa tumedama varjundi niipea, kui meeldetuletuseks kaevati välja mõned tsitaadid Thurmondi 1948. aasta presidendikampaania valimisplatvormist. Nimelt oli Thurmond 1948. aastal paadunud rassist, kelle jaoks segregatsioon täiesti loomulik ja kodanikuõigused valgete privileeg, mida suudab ainult “korralik” president kaitsta.
Mõne tunniga levis esialgu tühisena näiv senati enamuse liidri märkus üle terve liberaalse (USA mõistes) osa blogosfäärist. Nii Atrios kui Talking Points Memo lisasid tsitaate ja kritiseerisid Lott’i avaldust innuga, mis torkas silma ka konservatiivsemale poolele blogosfäärist. Veel samal õhtul leidis juhtum mainimist Instapundit’is, mis on siiani üks loetumaid parempoolseid bloge.
Järgmiste päevadel jooksul ilmusid artiklid nii Washington Post’is kui New York Time’is, kuid need olid lühikesed ja sugugi mitte prominentsed. Sellele vaatamata muutusid blogijad üha nõudlikumaks ja enda kriitikas teravamaks. Välja toodi mitmeid Trent Lotti varasemaid kommentaare, mille varjus tundusid Lotti katsed öeldut vabandada eriti küünilised.
Pahameelt hakkasid üles näitama ka Lotti vabariiklastest senatikaaslased ja Valge Maja, mis Lotti kommentaatrid hukka mõistis ja senati uue enamuse liidrina hoopis Bill Fristi näha soovis. Täpselt kaks nädalat pärast saatusliku kõnet pidi Trent Lott senati liidrikohast loobuma.
Jayson Blair ehk kuidas New York Times’is reporter lugusid fabritseeris
Viimaste aastate jooksul on New York Times’ile üha rohkem ja rohkem ette heidetud lohakust ja faktivigasid, mis esinevad mitte ainult kõrgelt makstud ning praktiliselt iseseisvate kolumnistide kirjutistest vaid ka tavalistes reportaazides. Kuigi mitmed lugejad saatsid New York Times’i toimetusse kirju jõudsid vähesed neist ajaleheveergudele. Seega ei ole eriti üllatav, et blogosfääri arenedes kolis ka kriitika toimetusse saadetud kirjadest blogidesse, kus peamiselt konservatiivse maailmavaatega kirjutajad Times’i kohati lausa kullipilguga jälgisid.
Üks nendest jälgijatest oli ajakirjanik ja blogija Andrew Sullivan, kes oli New York Times’is avaldanud mitmeid arvamuslugusid, kuid samas olnud kohati äärmiselt kriitiline osade New York Times’i kolumnistide nagu Paul Krugmann suhtes. Nagu enamus heategusid ei jäänud ka Sullivani oma karistamata.
New York Times’i peatoimetaja, Howell Raines, ei tundnud ennast Sullivani kriitikas just “eriti mugavalt”. Tulemuseks oli Sullivani artiklite avaldamise keeld, mis tõenäoliselt ainult motiveeris meest Times’i veel terasemalt jälgima, kuid isegi Sullivan ei osanud arvata, et üks New York Times’i ajakirjanikest plagieerib ja isegi fabritseerib lugusid.
Nagu selgus 2003. aasta aprilli viimastel päevadel oli Jayson Blair’i nimeline ajakirjanik plagieerinud ühe väiksema ajalehe lugu ning sellega vahele jäänud. Intsidendile järgnenud juurdluse käigus selgus, et tegu ei olnud kaugeltki esimese juhtumiga.
11. mail avaldas New York Times üle nelja esimese lehekülje ulatuva 7000 sõnalise paranduste, selgituste, vabanduste ja analüüsi kornukoopia.
3. maiks oli Blair Times’ist lahkunud, kuid nagu selgus hiljem oli ta alles esimene mitmest lahkujast.
Blogide roll Jayson Blair’i paljastamisel oli minimaalne, kuid märksa olulisem Howell Raines’i tagandamisel. Jim Romenesko poolt kirjutatud Poynter Instituudi blog kujunes enda olemuse tõttu (ajakirjanikele suunatud) kohaks, kuhu Times’i ajakirjanikud saatsid kirju ja enda ajalehetoimetuse huvitavamaid sisememosid. “We must stop Jayson writing for the Times. Right now,” kirjutas Jonathan Landman ühes memos, kuid midagi ei juhtunud.
Raines laiutas Landmani memo väljatuleku järel käsi ning süüdistas organisatsiooni siseseid kommunikatsiooniprobleeme, mille tõttu memo temani üldse ei jõudnudki.
Nagu selgus Times’i enda hiigelartiklist oli Jayson Blair’i artikleid 4 aasta jooksul parandatud enam kui 50 korral ning Raines’i vabandused olid mitmete blogijate ja ajakirjanike arvates hoopis lohakuse ja ükskõiksuse õigustused.
5. juunil astus Howell Raines peatoimetaja kohalt tagasi koos tegevtoimetaja Gerald Boyd’iga tuues lõpu saagale, mis oli kestnud rohkem kui kuu. Tõenäoliselt oleks Blairi fabritseeringud varem või hiljem välja tulnud, kuid ilma internetita oleks tõenäoliselt nii Raines kui Boyd saanud Times’is jätkata. Kuna aga Times’i ajakirjanike rahulolematus leidis avaliku väljundi Romenesko blogis ja laialdast kajastamist blogosfääris polnud vastutajatel vastutusest enam pääsu.
Blairi afääri teeb blogosfääri arengu kohalt oluliseks ka diskussioon, mis juhtumit ümbritses.
Blogijad olid veendunud, et Raines lahkus tänu nende survele ja aastate pikkusele kriitikale, mida keegi Times’is tõsiselt ei soovinud võtta enne kui oli juba hilja. Mitte kõik ajakirjanikud ei jaganud seda seisukohta, kuid paljud neist mõistsid, et see ei jää viimaseks looks, kus blogid mingit rolli mängivad.
2003. aasta septembris liitus New York Times kollektiiviga esimest korda ombudsman.
Kuigi blogid olid 2004. aasta suveks juba päris mitmes suuremas ja väiksemas skandaalis olulist rolli mänginud ei osanud keegi ette näha artiklite laviini, mis järgnes blogijate kinnitamisele osalejatena Demokraatide kongressil Bostonis.
Nii Vabariiklaste kui Demokraatide kongressid on tegelikult mannetud üritused, mille uudisväärtus on tühine. Aastate jooksul on televisiooni poolt kongressidele pööratud tähelepanu järk-järgult vähenenud, kuid sellegi poolest akrediteeritakse ürituselel hordide viisi ajakirjanik. 2004. aastal lisandusid akrediteeritud ajakirjanikele ka akrediteeritud blogijad. Uudistevaesele kongressile kokku sõitnud ajakirjanikud pidid millestki kirjutama ja selleks “millekskiks” osutusid blogid. Tõenäoliselt ei olnud USAs suuremat ajalehte, mis 2004. aasta juuli lõpus ei kirjutanud bloge ja seda sugugi mitte sellepärast, et tegu oleks olnud mõne suure uudisega. Blogid olid lihtsalt esimest korda ametlikult kongressil ja osade blogide manifestitaolised postitused, kus kuulutati blogide ajastu “tõelist” algust, tõmbasid igaljuhul endale uudistevaeses keskkonnas tähelepanu.
Nii Demokraadid kui Vabariiklased akrediteerisid blogijaid sarnaselt ülejäänud meediaga, seega defineerides blogid ühe osana meediast, mis aga tundus vähemalt osadele ajakirjanikele ülekohtune. Enamus blogijaid midagi revolutsioonilist kongressil osalemises siiski ei näinud ja nagu kirjutas Matthew Yglesias:
At the end of the day, blogging is just a mode of presenting text (and, to some extent, images) and a set of computer programs that make it easy to present text in that way. It’s not a method of doing things. The result, I think, is that the phenomenon of the “blogger” has no real future, though the phenomenon of the blog does. At the end of the day, Brad DeLong is an economist, Lawrence Solum is a legal theorist, I’m a commentator, Jeralyn is a criminal justice expert, Laura Rozen is a national security reporter, etc. These are trades — areas of competence, whatever — that we can all ply in a variety of media, print, web articles, blogs, academic papers (where appropriate), live or taped radio or television interviews, etc. None of us are “bloggers” except in the sense that we all write weblogs. But we also talk about this stuff to people and that doesn’t make us “talkers,” it’s a thing you do not a thing you are and, increasingly, it will be done by more-or-less the exact same group of people who are producing text in other formats.
Dan Rather’i memogate (2004 september)
2004. aasta USA presidendi valimiste üks huvitavamaid kõrvalnähtusi oli meedias töötavate inimeste hoiakute ja arusaamade paljastumine, mille kõige elegantsemaks näiteks oli telekanali CBS saade “60 minutes”.
Parempoolse maailmavaatega blogijad olid juba aastaid välja toonud peavoolumeedia kaldumist vasakule ning demokraatide eelistamist vabariiklastele. Suurem osa kriitikast oli suunatud ajalehtedele (peamiselt New York Times), kuid tähelepanuta ei jäänud ka telekompaniid nagu ABC, NBC ja CBS. Neist viimase üks populaarsemaid saateid oli “60 minutes”, mille üks peamisi juhte, Dan Rather, võis juba 2001. aastal leida blogosfäärist kriitiku, kes vaevus keskenduma ainult Rather’i ja CBSi eelarvamuste kajastamisele ja valede ümber lükkamisele.
Vaatamata eraldi blogile, mis kajastas CBS suurima staari eelarvamusi, ei pööranud telekanali juhtkond Rather’i tegevusele erilist tähelepanu. Olukord muutus radikaalselt 8. septembril, kui “60 minutes II” avaldas loo, mille kohaselt tõestavad mõned memod, et George W. Bush’i koheldi rahvuskaardis teenides kuidagi leebemalt (tehti erandeid) kui teisi teenistujaid.
Saatele järgnesid 9. septembril artiklid ajalehtedes, kuid artiklitest kajastamist leidnud memode ehtsus seati juba sama päeva hommikul kahtluse alla ning teema võtsid üles blogid, kellest kõige mõjukamaks osutus PowerLine.
Mõned tunnid pärast esimeste kahtluste esile kerkimist freerepublic.com’is olid PowerLine’i autorid teemat enda blogis kajastanud, kuid keegi ei osanud siis veel arvata, kui kiiresti Dan Ratheri poolt esitatud memode ehtsuse võimalus välistatakse.
PowerLine’i esialgne ja pealiskaudne postituskasvas enda detailsuses hämmastava kiirusega kui blogi omanikega hakkasid ühendust võtma erinevad trükimasinate ja käekirja eksperdid. Lugejad kirjutasid üksikasjalikult peale trükimasinate ka arvutitest, mis olid siis kasutusele nagu ka paberist, protseduuri reeglitest ja lühenditest – isegi terminitest, mida kasutati rahvuskaardis.
10. septembri hommikul võis ajalehtedest nagu Chicago Sun-Times lugeda, kuidas mingi suvaline seltskond inimesi oli vähem kui päevaga sisuliselt tõestanud, et CBS’i poolt esitatud memod olid võltsitud ning kuidas võltsimine tõenäoliselt aset leidis.
Samal ajal uurisid blogijad juhtumit edasi ning hakkasid huvituma sellest, kust memod üldse tulid, kes võis olla nende taga ning kõige tähtsam, miks nende ehtsust ei kontrollitud põhjalikult enne eetris avaldamist.
Järgmise 12 päeva jooksul proovis CBS nii memode ehtsust kui loo õigsust kinnitada, kuid asjatult. Lõpuks oli nii CBS’i juhtkond kui Dan Rather sunnitud vabandama loo eest, milles vähemalt president Bushi toetajad nägid meedia sekkumist presidendi valimistesse ja seda loomulikult John Kerry poolel.
Eason Jordan’i ja tahtlikult tapetud ajakirjanikud (2005)
Kui Eason Jordan, CNN’i uudistetoimetuse juhataja, käis Davos’i majandusfoorumil Shveitsis 28. jaanuaril välja süüdistuse, et USA sõjaväelased on tahtlikult ajakirjanike tapnud, ei leidnud räige süüdistus mingit kajastamist peavoolumeedias. Väide ei jäänud aga märkamata Rony Arbovitzil, kes kirjutas juhtumist majandusfoorumi ametlikus blogis:
During one of the discussions about the number of journalists killed in the Iraq War, Eason Jordan asserted that he knew of 12 journalists who had not only been killed by US troops in Iraq, but they had in fact been targeted. He repeated the assertion a few times, which seemed to win favor in parts of the audience (the anti-US crowd) and cause great strain on others.
Arbovitzi postitus tõstatas rida küsimusi sellest, kuidas meedia uudiseid kajastab ja sellest, kuidas väärtused ja standardid, mida uudisteorganisatsioonid uljalt maailmale kuulutatavad, näivad üha rohkem ja rohkem välja nagu silmakirjalikud valed.
Jordan’i öeldu leidis kajastamist Wall Street Journal’i e-postiga saadetavas uudistekirjas ja Fox News’is, kuid mitte eriti prominentselt. Küll aga võttis järgmisel päeval teema üles blogija ja “raadiohääl” Hugh Hewitt.
Järgmise 24 tunniga olid mitmed erinevad blogijad põhjalikult uurinud Jordani tagatausta, tema varasemaid ütlusi nagu ka Davos’is esitatud väite õigsust. Muu hulgas selgus, et Jordan oli ka varem USA sõjaväge tahtlikus ajakirjanike tapmises süüdistanud.
Sellele vaatamata ei pööratud loole suuremat tähelepanu, sest intsident näis tühine, kuid seda ainult siis, kui Jordani varasemad märkused ja tegevus kõrvale jäeti. Mõned üksikud artiklid ilmusid siin ja seal, kuid ei midagi erilist.
Teema muutus taas aktuaalseks alles siis, kui Davos’i majandusfoorumist osa võtnud USA senaator kinnitas Arbovitzi jutu õigsust. Veel samal päeval alustasid mitu erinevat blogijat uue blogi: Easongate, millest sai peamine Jordan’i afäärist huvitunute uudistekeskus.
Peatselt kajastasid nii New York Times kui Wall Street Journal Eason Jordani juhtumit, kuid mõlemad lehed leidsid, et probleem on üles puhutud ja mingid vastutustundetud blogijad tahavad lihtsalt verd. Argumendid jäid mõlemal ajalehel pealiskaudseks, kuid blogijad ei lasknud ennast sellest häirida vaid suunasid enda tähelepanu videosalvestusele, mis Jordani diskussioonist oli Davoses tehtud. Probleemiks oli ainult Davose foorumi korraldajate veendumus, et “kõik, mis Davos’is öeldud, peab Davos’isse jääma”.
Videolõigu väljastamisest keelduti.
Järgmisel päeval astus Eason Jordan enda ametist tagasi ja lahkus CNN’ist. Blogijatel oli põhjust rõõmustamiseks, kuid veel samal nädalavahetusel tegi CNN blogijatest kaks lugu, mis olid üles ehitatud stereotüüpidele ning eelarvamustele.
Suuremate ajalehtede arvamuskülgedel ilmusid aga peamiselt blogide suhtes skeptilised ja isegi halvustavad artiklid, kuid nagu ka mitmed blogijad täheldasid, näis nende artiklite peamiseks mõjutajaks olevat ajakirjanike hirm blogosfääri mitte sisulised argumendid.
Enam ei saa ajakirjanikud kirjutada, mis pähe tuleb ja loota, et faktidest õnnestub enda eelarvamustele kinnitust leida. Nüüd peab arvestama blogosfääriga, kus ajakirjanike kirjutatut loetakse erilise tähelepanuga ning kahtlasena tunduvad väited kontrollitakse halastamatult.
Kui Eason Jordan’i juhtum oleks jäänud traditsioonilise meedia käsitleda oleks Jordan siiani CNN’i uudistetoimetuse juhataja. Need ajad on vähemalt mõneks ajaks läbi.
Davos’i videolõik pole siiani avalikkuseni jõudnud, kuid mitmed blogijad pole lootust kaotanud. Peavoolumeedia on aga nii mõndagi blogi Jordani afääri eest kritiseerinud, osade blogijate arvates asjata:
An overwhelming majority of bloggers simply wanted to see the transcript of Jordan’s comments at Davos, or better yet, a tape of his comments so that not only all of Jordan’s statements could be considered in context, but his tone and body language could be viewed as well. Neither Jordan nor CNN made any serious moves to provide the public with either a transcript or a tape. If CNN was the primary decision-maker in this non-decision and then compounded its refusal to provide a tape or a transcript with a decision to push Jordan out the door — the appearance of a voluntary resignation by Jordan notwithstanding — then it is CNN that should be blamed for any injustice doled out to Jordan and his career. This is especially the case if Jordan pleaded in good faith and in vain for CNN to release the video or a transcript where his comments could be considered in context. Regardless, either Jordan or CNN had it in their power to prevent Jordan’s parting from CNN — and failed.
Eesti “päevapoliitikast” pole selles blogis eriti juttu olnud, kuid praeguse segaduse ja Arnold Rüütli “riigimehelike” vestluste taustal kõigi erakondade esimeestega paneks ikkagi mõned mõtted/täheldused kirja.
Res Publica. Kogu see “vali kord” värk tundus juba enne valimisi kahtlaselt populistlik ja need Res Publica näod, kellega õnnestus valimiskampaania ajal natuke rääkida enda teadmistega ei säranud. Konkreetsetele küsimustele ei tulnud konkreetseid vastuseid ning mõned eeldused ja arusaamad olid…puudulikud.
Õnneks õnnestus enne valimisis mõnedele inimestele selgeks teha, et “uut” poliitikat sealt küll ei tule.
Mul tundub, et Res Publica soovis poliitilise skaala paremal pool leida sama positsiooni, mida Keskerakond vasakul juba praegu omab, kuid selge visiooniga kogenud ja enesekindla juhi puudumine põhjustas olukorra, kus otsuste tegemisel ning poliitika kujundamisel puudusid selged maailmavaatelised alused. Kui Reformierakond konkreetsete nõudmistega koalitsioonikõnelustele ilmus olid kõik teed avatud nende poliitika teostamiseks ja tagantjärgi võiks isegi väita, et see oli vältimatu.
Konservatiivsusel, mida Res Publica pidi väidetavalt esindama, ei olnud aga Eestis praktiliselt mingit alust. Maailmavaateliselt on tõenäoliselt kõige konservatiivsem Isamaaliit ja eks Res Publica Isamaaliidu poolt varem hääletanute hääli noppiski. Kirik ja usk, mis mujal maailmas on konservatiivsuse aluseks, on Eestis lõppude lõpuks ju tühise väärtusega.
Tõenäoliselt ei andnud midagi Res Publicale juurde ka endise bürokraadi erakonna juhiks seadmine.
Isamaaliit. Huvitav, et nad veel asju kokku pole pakkinud ja laiali läinud. Rahvuslik poliitika, mida aeti enne Euroopa Liitu astumist pole läbi teinud mingit uuenduskuuri, mis võtaks arvesse meie üha süvenevat seotust Euroopa Liiduga.
Ma ei näe ega usu, et Isamaaliidul järgmistel valimistel paremini läheks kui ei hakata teravamalt vastanduma Euroopa Liidule või esile ei kerki mingid uued immigrantide probleemid.
Mida kauem Eesti Euroopa Liidus on, seda marginaalsemaks muutub rahvuslusele baseeruv poliitika. Arvan, et mitmeid prominentseid Isamaaliitlasi, kes ei soovi erasektorisse minna, võib peatselt näha erinevaid Eesti kultuuri edasiviivaid või esindavaid organisatsioone juhtimas.
Keskerakond. Ei jaga Keskerakonna maailmavaadet, kuid selle erakonna juhi vastu lihtsalt peab austust olema. Tegu on ikkagi väga võimeka inimesega, kes suudab arvestada olukorraga, teha järeleandmisi kui vaja ja mis peamine – olla väga kannatlik. Ka Keskerakonna PR töötab paremini kui teistel erakondadel ja vahel väljendub see eriti kontrastselt.
Viimaste nädalate jooksul on saates “Foorum” istunud koos erinevate erakondade esindajad ja jätkuvalt on sealt kõige puhtamalt väljunud keskerakondlased, kes praktiliselt midagi ei ütle – lihtsalt kuulavad, kuidas endised koalitsioonipartnerid üks teist tümitavad ja muigavad või lausa naeravad. Kui jutt aga liiga rahulikuks läheb, tõstatavad jälle mõne teravama küsimuse ja lasevad Res Publica ja Reformi esindajatel üks teist tümitada.
Eriti kontrastne oli aga vahe viimases (või oli see eelviimases) saates, kus Keskerakonda esindas Evelyn Sepp – kena noor naisterahvas roosas. Kes olid aga teised vestluspartnerid? Vanad, väsinud ja “hallid” mehed, kes ainult üks teist vastastiku süüdistada jõudsid. Evelyn aga lihtsalt naeratas ja torkis seda herilasepesa ohutust kaugusest – teiselt poolt lauda.
Reformi loobumine koostööst Keskerakonnaga Tallinna Linnavalitsuses tundub olevat aga üle pika aja üks tobedamaid käike, eriti pärast seda kui Keskerakond oli nõustunud kõigi Reformi nõudmistega.
Mulle tundub, et Keskerakonna suhted Venemaaga pole pooltki nii tõsised kui osad väidavad.
Reformierakond. Nii palju kui ma valimas olen käinud on minu hääle Reformierakond ka saanud ja seda tänu liberaalsele maailmavaatele. Üks-kaks maailmavaatest tulenevat põhimõttelist nõudmist koalitsiooni kõnelustel on teinud Reformist selgelt edukaima erakonna Eestis mitte ainult mine vaid ka mitmete teiste inimeste arvates kui uskuda viimaseid avaliku-arvamuse uuringuid.
Mõeldes praegu Reformi ja Res Publica ühinemisele ei saa ma aga aru, miks arvasid noore erakonna juhid, et Reform neil ennast alla laseb neelata? Kas selleks oli ainult Siimu lubadus või oli tegu heast valimisedust tingitud eufooriaga. Kuni vasakerakonnad üksmeelele ei ole jõudnud pole põhjust arvata, et paremerakondadel selleks erilist motivatsiooni on.
Reformi juures teeb mõnevõrra murelikuks Meelis Atonen, kes tundub erakonna aseesimeheks natuke liiga emotsionaalne olevat. Tema esinemine saates Foorum jättis mulje nagu oleks tegu marginaalse erakonnaga, kelle ainus võimalus mingit tähelepanu saada on olla agressiivne ja sõjakas.
Reformi puhul on vähemalt minule jäänud mulje, et nad pole suutnud veel kohaneda enda uue staatusega – Eesti populaarseim ja üks stabiilselt suuremaid erakondi. Sellises olukorras võib olla kannatlikum…mitte nii sõjakas.
Rahvaliit. Oh neid vendi Reiljaneid. Üks selgrootumaid ja mõttetuimaid erakondi Eestis, kelle poolt hääletavad vist ainult põllumehed ja sedagi rohkem mingist väärastunud lojaalsusest. Tundes nii mõndagi Rahvaliidu ambitsioonikat noort võiks sellele erakonnale isegi mingit tuleviku ennustada kui nad Reiljanitest kuidagi lahti saaksid.
Samas on Villu laveerimine erinevate kriiside ajal olnud üllatavaltki oskuslik ja Jaak Alliku kommentaarid kohati päris teravad, kuid mida nendel inimestel ei näi olevat on ettekujundus majanduspoliitikast – olgu see Janno seal Tartus Ülikoolis kes iganes.
Sotsiaaldemokraadid. Kuni Padar on selle Eesti jaoks sobimatu erakonna eesotsas ei näe ma ka seda erakonda mingitel valimistel suurt mandaati saamas. Ilvese valimine Europarlamenti oli ikkagi pigem erand, mis kinnitab reeglit.
Mõistlikust ja läbi mõeldud majanduspoliitikast ei saa aga sotsiaaldemokraatide puhul rääkida, eriti vaadates virelevat Saksamaad või ummikusse jõudvat Rootsit. Võiks nagu teistelt õppida, ennast toimuvaga kursis hoida mitte nämmutada aastaid vanu mantrasid.
Lugedes päevast päeva inglise keelseid blog, ajalehti, ajakirju ja raamatuid tekib vahel tunne, et eladki anglosfääri kultuuriruumis…interneti ameeriklane, kes juhuslikult teab üllatavalt palju Eestist ja isegi kõneleb seda haruldast keelt.
Mulle tundub, et eestlastel pole enam valitsustülidest teine teisele midagi öelda, mida kibestunud naaber, teise ilma läinud onu või tädi Maali pole juba öelnud. Seega tuleb leida mitte-eestlasi, kes üritavad vähese info põhjal – mis meil toimuvast välismaailma jõuab – mingeid järeldusi teha. Eugen Volokh, üks tuntumaid juurablogijaid, täheldab:
“The Government Has Collapsed” can have very different meanings. The goal of many emerging parliamentary democracies, I think, is for citizens to be able to say “The government has collapsed. Now, which movie do you want to go see tomorrow?,” rather than “The government has collapsed; what street are the tanks coming down?” (or even “The government has collapsed; those 100,000 protesters on the main square did a great job”).
I much hope that the Estonian government’s collapse is of the (say) modern Western European variety.
Tõesti, eestlased pole iseseisvust just kaua nautida saanud, kuid valitsuse vahetused lähevad päris sujuvalt, ilma mingite suuremate intsidentideta – nagu kino. Tundub, et institutsioonid on meil oma hoogu sisse saamas ning mõned vintsutused tulevad ehk pikemas perspektiivis isegi kasuks.
Harjumatu on aga lugeda, et ameeriklase jaoks on Eesti samas kategoorias Ukraina või Kõrgõstani või Gruusiaga. Naljakas, samas palju ma tean Tonga või Tuvalu poliitilisest olukorrast?
Mis info põhjal nad aga enda järeldusi teevad?
Õnnestus leida vähemalt kaks inglise keelset blogi väljaspoolt Eestit: ninme, mille kirjutaja näib olevat omamoodi Balti-fänn ja Eesti teemaliste uudiste kollektsionäär ning Publius Pundit (mille Eesti teemalisele nupule viitas isegi Instapundit), kus on natuke rohkem analüüsi ja viiteid. Eestlastest lugejatele pakuvad tõenäoliselt ka postitusele järgnevad kommentaarid huvi:
One thing I’d like to see the Estonian government address; when on earth, if ever, they’re going to pay off bonds they issued in 1927 (due 1967) and which went into default in 1940, when the Russians conquered the country.
It seems odd the government has been able to pay off these bonds (the principal amount is small) for 14 years, but hasn’t done so.
Eeeee, no jah…?…!
Kui Eestis midagi tähtsamat juhtub, siis ajab ka BalticBlog ennast üles. Nii ka seekord.
Üldine mulje loetust on hea ja Eesti mainega näib vähemalt blogilugejate seas kõik korras olevat. Ehk on väiksest kriisist ja kohalike suutlikkusest seda rahumeelselt lahendad isegi mingit kasu – väike PR manööver kui välisministeerium ennast kuidagi kokku suudaks võtta.
"The government has collapsed. Now, which movie do you want to go see tomorrow?" kommenteerimine on välja lülitatud
RRR koalitsioon marineeris juba pikemat aega enda mahlades ja eile tuli siis lõpuks kätte kaua-oodatud piknikupäev. 54 näljast riigikogulast said Toompeal kenasti kokku, istusid maha ning nautisid üht korraliku gurmaanieinet kui isand Parts neile pidusöögikõnet pidas.
Mõnele jäi piknikust mõru, mõnele teisele jälle mesimagus maitse suhu, kuid üks on kindel – kõik nad mõtlevad juba järgmisele pidusöögile nagu ka sellele, kes sinna kutsutakse.
Ülejäänud eestlaste jaoks läheb aga elu vaikselt edasi. Väljas on soojem, päike paistab rohkem ja kohalikus laanes võib isegi esimest linnu laulu kuulda.
Senior allies of Jacques Chirac, including four former government ministers, are among almost 50 people who go on trial in Paris today accused of involvement in one of the worst corruption scandals in French history.
Charged with rigging public works contracts in order to finance the country’s major political parties, their testimony threatens to “dynamite” the country’s political establishment and heap embarrassment on the French president.
A total of 47 people, including politicians from across the political spectrum, are accused of rigging public works contracts in Paris in exchange for bribes running to tens of millions of pounds. At the heart of the inquiry is a former senior aide to Mr Chirac.
Further evidence of the president’s involvement came in accusations by a former property developer and senior RPR official, Jean-Claude Méry, made public in 2000.
In a videotaped confession, Mr Méry, who died of cancer in 1999, accused Mr Chirac of setting up the covert fundraising system. He said he had helped many companies to win city hall contracts in return for the bribes, usually of around 1.5% to 2% of a contract’s value.
Describing how he once handed over a suitcase containing £500,000 to Mr Roussin in Mr Chirac’s presence, Mr Méry said that total payments to the RPR reached “£3.5m to £4m every year for more than seven years, all under my direction”.
“We worked only on orders from Mr Chirac,” Mr Méry added on the hour-long tape.
Kogu afäärile annab aga jumet juurde Prantsusmaa erakondade solidaarsus, väsimatu üksteise toetamine võõra raha jagamisel:
The system began in amateurish fashion. Companies wishing to secure contracts allegedly either handed over wads of cash to politicians in suitcases or transferred the kickbacks to offshore accounts. Later it was given a veneer of legality – companies allegedly paid an illicit two-percent “levy”, duly shared out among the parties, with 1.2 per cent earmarked for the Right and 0.8 per cent for the Left.
Veel üks põhjus kahtlustada erinevate maailmavaadetega erakondade “solidaarsust”!
Mõni aeg tagasi kommenteerisin Eesti kaitsepoliitikat postituses, mille lõpus lubasin kunagi kommenteerid Euroopa Liidu rolli meie julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, seda eriti seose Euroopa Liidu põhiseadusega.
Totaalkaitsekontseptsiooni tõsiseltvõetavus Eestis on alati olnud kahtlane.
Kui enne NATO ja EL-iga liitumist võis selle koha pealt silma kinni pigistada lootuses, et tegu on illusiooni loomisega meie ida-naabrile, siis pärast mõlema liiduga liitumist tundub Eesti sõjaväelise ladviku jätkuv totaalkaitse külge klammerdumine kentsakas.
Isegi enam kui kentsakas – mõttetu ja väärtusliku inimressurssi raiskav.
Inerts on aga arvestatav jõud ning äärmiselt jäiga struktuuriga organisatsioon puhul, mis on viimase 15 aasta jooksul orienteerunud totaalkaitsele, näib tegu olevat ka progressi pidurdava jõuga.
NATO ja EL-iga liitumine oleks pidanud juba põhimõtteliselt muutma meie riigi kaitsekontseptsiooni, kuid selle asemele jätkatakse jäärapäiselt ajateenistusega, manipuleeritakse statistikaga ning suhtutakse liitude poolt pakutavatesse garantiidesse ükskõiksusega, millest võib kohati välja lugeda alusetuid eelarvamusi.
Selle asemel, et pakkuda mõlemale liidule tõsiselt võetavaid ja põhjaliku väljaõppega üksusi toodab meie kaitsestruktuur reserviste, kellega pole üheski 21. sajandi konfliktis midagi peale hakata. Isegi 12 kuulise väljaõppe saanud noormees ei kõlba ühelegi välismissioonile, rääkimata siis 9 kuulise väljaõppega isikutest.
Arvestades seda, et üha olulisemat rolli mängib sõjaliste üksuste tehnoloogiline integreeritus jääb üle ainult küsida, miks valmistuvad meie kaitsestruktuurid jätkuvalt viimaseks Eestimaal peetud sõjaks?
Soomlaste kaitsekontseptsiooni pimesi jälgimine võis olla õigustatud enne sõjalisse liitu astumist, kuid neutraliteedipoliitikat ajava põhja-naabriga, kes on valinud sõjalistest liitudest eemale jäämise ning on selle tõttu sunnitud panustama riiklikule kaitsekontseptsioonil, on meil üha vähem ja vähem ühist. Vastupidiselt soomlastele on eestlastel põhjust liitlastelt sõjalise rünnaku puhul abi lausa nõuda kui liiduga kaasnevad kohustused on täidetud.
Eelnevaga kaldusin mõnevõrra kõrvale postituse pealkirjas lubadust, kuid samas võimaldab see mõnevõrra selgemalt esile tuua, mida NATO ja EL-i liikmelisus endaga kaasa võivad tuua.
Euroopa Liidu põhiseaduslik lepe määratleb endisest täpsemalt välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimuste rolli artiklites I-16, I-40 ja I-41 (PDF). Neist huvitavamad tsitaadid – vähemalt minu arvates – on järgmised:
Artiklist I-16
Ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes kuuluvad liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni.
Liikmesriigid toetavad aktiivselt ja tingimusteta liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus ning järgivad liidu meetmeid selles valdkonnas. Nad hoiduvad meetmetest, mis oleksid vastuolus liidu huvidega või võiksid kahjustada liidu tulemuslikkust.
Artiklist I-41
3. Liikmesriigid annavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks liidu käsutusse oma tsiviil- ja sõjaväevõimsuse, et aidata kaasa Ministrite Nõukogu määratletud eesmärkide saavutamisele. Liikmesriigid, kes moodustavad üheskoos riikidevahelisi relvajõude, võivad anda kõnealused relvajõud ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika käsutusse.
Liikmesriigid kohustuvad oma sõjalist võimekust järk-järgult täiustama. Operatiivvajaduste väljaselgitamiseks, nende vajaduste rahuldamist tagavate meetmete edendamiseks (JS. – minu rõhuasetus), kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamiseks mõeldud meetmete väljaselgitamisele kaasaaitamiseks ja vajaduse korral rakendamiseks, osalemiseks Euroopa võimekus- ja relvastuspoliitika väljatöötamisel ning nõukogu abistamiseks sõjalise võimekuse täiustamise hindamisel moodustatakse kaitsevõime arendamise, teadusuuringute, hangete ja relvastuse alane agentuur (Euroopa Kaitseagentuur). . . .
7. Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei piira teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära. Kohustused ja koostöö selles valdkonnas on kooskõlas kohustustega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis, mis jääb selle liikmesriikidele nende kollektiivse kaitse aluseks ja selle rakendamise kohaks.
Nagu eelnevatest tsitaatidest võib välja lugeda on Euroopa Liidu siseselt suund võetud ühtsele välis- ja julgeolekupoliitikale, mille kujundamises saab Eesti roll olla marginaalne, kuid eks ta seda tegelikult ka ole. Märksa huvitavam ja tõsisemate tagajärgedega on artiklis I-41 märgitu, mis sisuliselt määrab ära ka Eesti sõjalise võimekuse arendamise prioriteetsus.
Tegu ei saa olla ajateenijate vaid elukutseliste sõjaväelastega, keda on võimalik rakendada ka välismissioonidel. Euroopa võitlusgruppide arendamine ja rahvuslike üksuste strateegiline integreerimine on juba alanud ning mitmed võitlusgrupid (i.k. – battle goups) on moodustamisel. Ma ei näe mingit põhimõttelist probleemi 1500 mehelise üksuse ettevalmistamisel ka Eesti poolt, kuid seda mitte praegust prioriteetide juures, kus rõhuasetus on ajateenistusel.
EL-i põhiseaduslikus leppes pööratakse tähelepanu ka tehnoloogilise võimekus arendamisele, mis aga tähendab rõhuasetust spetsialistidele, inimestele, kes on pühendunud elukutselised sõjaväelased. Taas, puuduliku väljaõppe ja kasina motivatsiooniga ajateenijatega pole siin midagi peale hakata.
Iraagi sündmuste taustal võib jääda mulje, et ka ilma kõrgtehnoloogilise relvastuse saab edukalt võidelda ja selles võib ka oma tõeiva olla, kuid ilma milleta ei saa hakkama on tõhus logistikasüsteem, mis võimaldab erinevast rahvusest ning erinevatest riikidest pärit sõjaväelastel koos töötada – varustada laskemoona, kütuse ja söögiga kümneid tuhandeid sõjaväelasi.
Ameeriklaste logistiline võimekus (GPS põhine) võimaldab neil suunata mitte väikseid üksusi vaid terveid armeesid teisele poole planeeti. Euroopas ei ole sellist võimekust peale Inglismaa, mis on põhjalikult seotud juba kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste poolest USA-ga, ühelgi riigil. Seda tühimiku peaks mõne aja pärast täitma Euroopa oma süsteem FRES (Future Rapid Effects System), mis kasutaks Euroopa Liidu (ja Hiina!) GPS satelliitide võrgu Galileo võimalusi sõidukite ja relvasüsteemide tegevuse koordineerimisel.
Arenenud riikide relvajõude ootab ees integreerimine ja tehnoloogiliste võimaluste rakendamine läbi ühiste süsteemide nagu FRES või USA FCS (Future Combat System). Moderniseerimisest pole pääsu ka Eesti kaitseväel kui soovitakse anda enda panus välismissioonidel ja olla täieõiguslik NATO ja EL-i liige.
Totaalkaitse kontseptsiooni külge klammerdumine näitab minu arvates ka meie sõjalise eliidi suutmatust nii NATO kui EL partnereid usaldada.
Ulatuslikuma koostöö ja uue kaitsekontseptsiooni välja arendamise asemel põrkume hoopis vastu “vanade meeste” inertsil, müütidele ja muinasjuttudele, mis ei arvesta reaalset olukord ning ei kasuta võimalusi, mida osalemine sõjalises liidus pakub Eesti kaitsestrateegia planeerimisel.
Lõpetuseks sooviks välja käia veel ühe tähelduse: nimelt kipun arvama, et kaitsepoliitika välja töötamises on üha väiksem ja väiksem roll tsiviilstruktuuridel.
2003. aastal arutlusele tulnud “Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan 2010” ning selle aluseks olevate dokumentide originaalteksti kujundamisel lähtuti liigselt sõjaväelaste huvidest, mis tulid üllataval kombel välja peamiselt läbi sõjaväelise ladviku sõnavõttude meedias.
Mõnes riigis oleks sõjaväelaste sekkumine – eriti läbi meedia – kaitsePOLIITIKA kujundamisesse olnud kohatu ja lõppenud tagasi astumistega, kuid me elame ju Eesti – riigis, kus kõik peale sõjaväelise eliidi näivad mõistvat, et Eesti julgeoleku garantii on NATO ja EL mitte ajateenistus ja totaalkaitse.
Jeffery Sachs on hakkama saanud raamatuga The End of Poverty, milles väidab, et 150 miljardit dollarit aastas võiks koos teiste meetmetega nagu vabakaubanduse ja turumajanduse toetamine, hävitada maailmast vaesuses. Vaesteks klassifitseeritakse üldjuhul aga inimesed, kes peavad hakkama saama vähem kui dollariga päevas ja kõige rohkem leiab neid Aasiast ja Aafrikast. Kuigi 150 miljardit dollarit (1,5 triljonit krooni?) on suur summa ei ole tegu ühekordse kulutusega vaid summaga, mida tuleks vaesematesse piirkondadesse suunata pikema perioodi jooksul.
Seose raamatu müügile jõudmisega avaldas ajakiri Time väljavõtte Sachsi raamatust koos südantlõhestava fotoesseega (PDF), mis tõenäoliselt ei jäta külmaks ühtegi vaatajat. Sachs ei ole väikeste tegude mees vaid pigem suurejooneline visionäär, kes üritab mitte ainult rääkida vaid ka teha – aidata inimesi, kes liiga paljude jaoks pigem labaseks statistikaks.
Ükski suurejooneline plaan ei pääse kriitikata ja Sachsi oma pole erand. Nagu arvata oli, on ka blogosfääris teemast huvitunud sõna võtnud.
Danile Drezner (rahvusvahelised suhted, poliitökonoomika) on skeptiline ning käib välja enda esmamuljed:
1) I very, very much want Sachs to be correct. If $150 billion in rich country donations a year is all it takes to eradicate global poverty, that’s a fantastic rate of return using either an economic or an ethical calcuator;
2) I have a hunch that Sachs is not completely correct. Reading papers like this one makes me wonder just how much of Sachs’ proposal is built on wishful thinking.
3) What I’m still undecided about is whether the investment is worth it even if Sachs is only, say, 50% correct. Would there be any other way of spending $150 billion a year that reduced extreme poverty by more than that amount?
Tyler Cowen (majandusteadlane) on Time’is ilmunud väljavõtte põhjal Sachsi plaani suhtes samuti valmis välja ütlema enda esialgse arvamuse:
My take: No way.
I’ll start with two admissions. I have been an admirer of Sachs, and I don’t think all foreign aid fails. But $150 billion a year won’t get us very far.
Let’s say you had ten years’ worth of contributions upfront, and invested the whole $1500. You would be very very lucky to reap 10% a year. That is a flow of $150 in yearly living standards. It will buy some fertilizer and mosquito nets but it probably won’t up returns above the ten percent level. When the East Asian countries made beneficial social investments they grew at about ten percent per annum and that is a best case scenario.
Then come the traditional problems of foreign aid. Not only is there wastage in aid administration and poor spending patterns, but many essential services simply are not there to be purchased. Infrastructure requires complementary goods — tractors need roads, and vice versa — which means that the early stages of growth are slow and cumbersome. Furthermore very poor communities often try to convert their aid into consumption by refusing to perform maintenance on the new capital stock.
Washington Post’is on ilmunud ka esimene Sachsi raamatu arvustus majandusteadlase poolt, mis ei ole…kuidas seda nüüd viisakalt öelda…eriti “leebe”:
“Success in ending the poverty trap,” Sachs writes, “will be much easier than it appears.” Really? If it’s so easy, why haven’t five decades of effort gotten the job done? Sachs should redirect some of his outrage at the question of why the previous $2.3 trillion didn’t reach the poor so that the next $2.3 trillion does. In fact, ending poverty is not easy at all. In those five decades, poverty researchers have learned a great deal about the complexity of toxic politics, bad history (including exploitative or inept colonialism), ethnic and regional conflicts, elites’ manipulation of politics and institutions, official corruption, dysfunctional public services, malevolent police forces and armies, the difficulty of honoring contracts and property rights, unaccountable and excessively bureaucratic donors and many other issues. Sachs, however, sees these factors as relatively unimportant. Indeed, he seems deaf to the babble and bungling of the U.N. agencies he calls upon to run the Big Plan, not to mention other unaccountable and ineffectual aid agencies.
Kuna raamat pole veel müügile tulnud on ka enamus kommentaare esialgsed, kuid tõenäoliselt annab raamat kriitikutele pigem laskemoona juurde.
Samas tuleb ka eelnevalt tsiteeritud autorite kirjutatust välja, et tegu ei olegi võib-olla niivõrd tõsiselt võetava ettepanekuga, kui katsega rahamasin korralikult ka vaeste jaoks tööle panna – sundida poliitikuid ja arvamusliidreid vaesuse hävitamisele mõtlema.
Ma pole suurem fotoblogide entusiast ja enamsti “visuaalse” maailmaga eriti ei tegele. Isegi kohalikus blogosfääris on hulgaliselt inimesi (näiteks foto.diip ja The Supersnap), kes seda nishi juba edukalt täidavad.
Vabalog keskendub jätkuvalt vabaduse kajastamisele nii majanduses kui poliitikas, kuid üritab seda aeg ajalt teha ka läbi väikse fotomaailma ekskursiooni, sest kas mitte ei olnud “üks pilt väärt tuhat sõna?”
Millau viadukt
Mitte unistus arvutigraafiku ekraanil vaid reaalsus – Millau viadukt
Jättes mõneks hetkeks kõrvale siniseks pekstud klisheed soovin lugejate tähelepanu pöörata ühele märkimisväärsele saavutusele Prantsusmaal: Millau viaduktile – 2,5 km pikkusele ehitisele, mille kõrgus oru sügavamaist punktist autoteeni on 245 meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et Tallinna teletorni vaateplatvorm ja restoran asuvad kõigest 170 meetri kõrgusel.
Tegu on tõeiliselt suurepärase näitega sellest, kuidas tehnoloogiline progress, turumajandus ja globaliseerumine võimaldavad ehitisi, mis oleks vaid mõned aastad tagasi kuulunud ulmevaldkonda. Mainimata ei saa jätte ka insenere, kes on kasutusele võtnud kõige uuemad materjalid ja kõige uuemad tehnoloogilised lahendused.
Vabalogi jaoks teeb viadukti aktuaalseks aga see, kuidas gigandi ehitamist finantseeriti. Brian Micklethwait Samizdata blogist kirjutab:
I foolishly speculated that they might have saved billions had they been been willing to build something smaller and wigglier, but since this bridge in fact only cost an amazing €394 million that is flat wrong. And what is more, the entire cost of the bridge was paid by a private company, the same one that built the Eiffel Tower.
This bridge gives the world perhaps its biggest and juiciest taste so far of just what a huge impact on road transport the era of road pricing, now getting seriously underway, is destined to have. At first, environmentalists favoured road pricing, because they thought it would discourage cars. Alas for vain hopes. Road pricing make it possible for the private sector to build more and more magnificent roads. This bridge could never have been contemplated, let alone built, had the French not long been in the habit of paying to use their fastest roads.
Brian käis hiljuti viaduktiga ka lähemalt tutvumas ja tema pildid (koos muljetega) võib leida siit. Veel ühe ülilaheda pildi Milleau viaduktist aga siit.
Michael Wolfi Hong Kong
Linnastumine on teatud regioonides märksa tõenäolisem kui teistes, kuid vähesed fotograafid on tähelepanu pööranud just tornmajada monotoonsuse kunstilisle kajastamisele.
Üks nendest vähestest on Michael Wolf, sakslane, kes elanud pikemat aega Hong Kongis ning püüdnud jäädvustada seda kohati kõledalt betoonmaastiku, kust siiski on võimalik leida märke inimeste individuaalsusest.
Tema Hong Kong’i galerii meenutab kohati stseene Blade Runnerist kohati aga Matrixist – lõputud tornid, mis ümbritsetud teiste omataolistega ilma taeva, tänavate või inimesteta.
Ingo Güntheri gloobused ei ole ainult kunst vaid sõnum, kus kartograafia abstraktsusest saab poliitiline, majanduslik või kultuuriline sõnum. . . ja nad on kirevad ning värvilised ka.
