iPhone 3G + iOS4 = ?
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=Pdk2cJpSXLg[/youtube]
Kahjuks see on nii ja mõni kord tundub, et hullemgi veel. Vähemalt on Apple lubanud asjaga tegeleda.
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=Pdk2cJpSXLg[/youtube]
Kahjuks see on nii ja mõni kord tundub, et hullemgi veel. Vähemalt on Apple lubanud asjaga tegeleda.
Ajalehtede esiküljed on praeguseks vallutanud suve soojus, mis on mõnevõrra “igavamad” teemad kahjuks välja tõrjunud. See ei tähenda, et konditsioneeritud kontorites Saksamaal ja Belgias ei jätkuks Euroopa Liidu ja liikmesriikide institutsionaalne hõõrdumine. Kohati natuke liiga apokalüptiliselt esinev Ambros Eevans-Pritchard juhtis hiljuti postituses Legal noose tightens on Europe’s monetary union tähelepanu viie sakslasest professori katsele läbi kohtu takistada maksumaksjate rahaga erapankade hooletut võlakirjade ostmise subsideerimist:
A quintet of professors – Wilhelm Hankel, Wilhelm Nölling, Joachim Starbatty, Karl Albrecht Schachtschneider, and Dieter Spethmann (ex Thyssen CEO) – have just broadened their complaint over the Greek part of the bank rescue to include the new €440bn Stability Facility, which breaks EU law at every turn.
It also covers the European Central Bank’s mass purchase of Greek, Spanish, Portuguese, and Irish bonds from private banks. This enables investors who bought these bonds during the credit bubble in order to boost yield – just as they bought US subprime CDOs to boost yield – to shift the consequences of their own misjudgements onto taxpayers (Hedge funds were already “long” Club Med debt, of course, when the ECB stepped in so they simply make a speculative gain from taxpayers).
Kui lepingute ja põhiseaduse järgmist peetakse üleliigseks, siis on viimane aeg hakata küsima, mis alusel ja kelle huvides mõned üksikud inimesed sadade miljonite eest otsustavad. Seadused ja lepingud on ikkagi eelkõige selleks, et kui otsuseid tegema asutakse, siis põhimõtted, millest lähtutakse, on arusaadavad ka neile, kes pärast peavad tehtud otsuseid kõrgemate maksude näol finantseerima.
Kui nahhaalselt Lissaboni lepingust (leping, mis on juba ise üks paras häma ja petukaup) kevadel üle sõideti ei jäänud kaugeltki kõigil märkamata ja taolise pretsedenditu võimuhaaramise lahkamine Saksamaa Föderaalses Konstitutsioonikohtus pole mitte ainult soovitav vaid lausa vajalik:
Meanwhile Germany’s Centre for European Politics in Freiburg – a free-market think tank – has joined the fray with a report arguing that the use of €60bn of EU money under Article 122 of the Lisbon Treaty to support the rescue package is illegal. This is a new twist and on the face of it looks unanswerable.
“It is a complete violation of our constitutional law and the judges at the court will have to say so if a case reaches them, even though they are afraid of the economic consequences,” said the author, Dr Thiemo Jeck.
Küsimus ei ole ainult selles, et kreeklastele visati päästerõngas vaid ka selles, mis tulevikus sarnastes olukordades juhtuma hakkab. Kui mängureegleid õieti pole ja reegliteta mängijaid ei piira miski, siis loob see täiendavat ebastabiilsust ning määramatust, mis järgmises vähegi keerukamas olukorras veel valusamalt kätte maksab.
Neljast professorist ilmus hiljuti Der Spiegelis pikem artikkel The Four Horsemen of the Acropolis: An Old Battlefront Returns in War on Euro, mis valgustas nende tausta ja veendumusi. Muu hulgas selgub, et üks meestest on vaba turumajandus pooldaja, kellele Brüsselis pidev tsentraliseerimine lihtsalt ei istu ja teine on sotsiaaldemokraat, kes näeb Kreeka abipaketis finantskoormat, millega võetakse sakslastelt nende higi ja vaevaga välja võidetud sotsiaalsed garantiid. Der Spiegel võtab kenasti kokku, mille nimel iga väärikas härra võitleb:
Although the four professors don’t appear to stand much of a chance, they are taking advantage of every opportunity they can get, partly because all four now have people listening to what they have to say. Hankel is fighting against a monetary policy that he believes is a burden to the nation, Starbatty is fighting to uphold the rationality of the free market and against incompetence in Brussels, Schachtschneider is fighting for democracy and Nölling for stronger political morals.
Both they and their listeners feel motivated, even if they realize that nothing will change in the end. “Do you think they’re going to take to the streets now and protest?” Hankel asks, with a hint of self-irony, after giving a lecture in the northern city of Lübeck.
See on omamoodi huvitav, et Saksamaal täidavad neli professorit funktsiooni, mida USA täidab märksa laiapõhjalisem Tea Party liikumine. Kahju ainult, et Eestis väljenduvad sarnased tendentsid üleüldises halas poliitikute saamatusest, mille lahenduseks on enamuse arvates “paremad” poliitikud (?!) või teatraalne mõttetus. Tähelepanuta on aga kogu virr-varri sees jäänud kõige loogilisem lahendus: detsentraliseerida võimu ja anda inimestele rohkem võimalusi enda elu ise kujundada läbi individuaalsete valikute ning vastutuse.
Esmaspäeval ilmus Päevalehes Mikk Salul põgus arvamuslugu Krugman ja Eesti, kus ta juhib tähelepanu Krugmani hämale ja ükskõiksusele, mis kipub tulenema eelkõige Krugmani vajadusest USA majanduspoliitika kujundamist häälekalt läbi ajakirjanduse mõjutada.
Mis hinnaga taoline tegevus Krugmanile tuleb võib lugeda Dan Kleini ja Harika Barletti uurimusest Left Out: A Critique of Paul Krugman Based on a Comprehensive Account of His New York Times Columns, 1997 through 2006 (pdf) ja kui hoolikalt peaks tegelikult Krugmani lugema, et mõista, mida ta tegelikult väidab või mitte, on põhjust lugeda Scott Sumner’i postitust The man who revealed to little, eriti teist poolt. Tegelikult ei tahtnud ma kirjutada Krugman’ist, kes on Eestile devalveerimist ennustanud ning ka soovitanud samas mainimata, mis mõju oleks devalveerimisel kohalikele majapidamistele, mis on eluaseme soetamiseks võtnud laenu eurodes või niigi madalatele pensionitele ja tagasihoidlikele säästudele. Ma tahtsin hoopis kirjutada keskerakondlasest, kes on Krugmani õigustama kiirustanud.
Jaan Õmblus esineb arvamuslooga Krugmani kaitseks taas kord ettevõtjana mitte aga Keskerakondlasena, kes on muu hulgas koos Edgar Savisaarega leidnud, et toiduhindade riiklik määramine on Eestile vajalik. Seisukohta, mis enda jaburuses jahmataks isegi Krugmani ja sunniks teada taolistest “kaitsjatest” võimalikult kiiresti distantseeruma. Seda loomulikult eeldusel, et Krugmanile meie konnatiigike midagi korda läheks.
Kui Krugmani tähelepanelikult lugeda, siis ei ole ta seisukohal, et riigid peavad kulutama vaid hoopis seisukohal, et riigid peavad majandust stimuleerima. Enamus majandusteadlasi jagab vähemal või rohkemal määral seda seisukohta, kuid majanduse stimuleerimise esimese võimalusena näeb valdav enamus neist rahandus- mitte fiskaalpoliitikat. Krugman on seisukohal, et rahanduspoliitilised meetmed on ennast ammendanud ning halvima ära hoidmiseks tuleb ära kasutada fiskaalpoliitika võimalusi. Eelnevalt viidatud Scott Sumneri postituse esimene pool peatub sellel, miks rahanduspoliitilised meetmed on ainult näiliselt ennast ammendanud ja Krugmani üleskutsed ulatuslikumaks avaliku sektori poolseks majanduse stimuleerimiseks on ennatlikud.
Majandust on võimalik stimuleerida fiskaalpoliitika raames avaliku sektori kulutuste tõstmise asemel ka maksupoliitikaga, mis peaks eelkõige väljenduma maksude kärpimises. Nii jääb inimestele rohkem raha kätte ja otsused selle üle, millele raha kulutatakse tehakse mitte üksikute poliitikute vaid kõigi maksukärbetest võitjate poolt. Mingite kitsaste poliitiliste huvigruppide eelistamine on taolises olukorras keeruline ja raha suunatakse eelkõige nendesse valdkondadesse, kus reaalne nõudlus kaupade ja teenuste järgi on kõige suurem. Kahjuks on avaliku sektori poolne kulutamine orienteeritud pigem vähestele suurtele kui paljudele väikestele.
Õmbluse inimestest hoolimise retoorika võib ju artikliks vormistatuna naiivsematele lugejatele jätta mulje, et Õmblus ja Keskerakond hoolivad tavainimesest, kuid laiapõhjaline müügimaks ja tulumaksu tõstmise kava valdavale enamusele töötavast elanikkonnast ei mahu kohe kuidagi majanduse stimuleerimise alla. Kõrgema lisandväärtusega tegevused soovitakse muuta kallimaks samas kui kunstlikult luuakse juurde töökohti, millel lisandväärtus puudub ja mis mõjuvad inimeste oskustele ja võimele leida sisulisemat tööd pigem pärssivalt.
Enda üldsõnalisuse väidab Õmblus, et keegi ei ole tõestanud, et kulutamine teeb otseselt midagi halba samas kui näiteid sellest, kuidas majanduse stimuleerimise ärajäämine ja sellest tulenev võimalik deflatsioon on majandusi lõhkunud peaks olema küllaga. Oleks siis kasvõi üks konkreetne näide kuskil olnud, kuid Õmblus reaalsusega ei tegele. Ta lihtsalt ignoreerib Kreeka ja mitmete teiste Lõuna-Euroopa riikide probleeme, mille juured ulatuvad eelmistesse kriisidesse (kõige vastutulelikum tõlgendus) ja mille käigus oli vaja majandust stimuleerida. Ühtlasi ei pea Õmblus vajalikuks arvestada tõsiasjaga, et tänane avaliku sektori poolne laen tuleb hiljem tagasi maksta ja mida suuremad on laenud ning mida väiksemad on majanduskasvu perspektiivid, seda kõrgemaks osutuvad intressimäärad, mis tähendavad kõrgemaid makse tulevikus – kõigile. Ainult, et lisaks kõrgematele maksudele tuleb varem või hiljem majanduse stimuleerimine lõpetada, millega kaasneb aga täiendav ebakindlus ja kogunõudluse vähenemine.
Alberto Alesina on avalikkusega jaganud ülevaatliku artikli Fiscal adjustments: lessons from recent history (pdf), mis juhib tähelepanu fiskaalpoliitiliste meetmete mõjule – eelkõige eelarve kärbete ja maksude tõstmise näol. Selgub, et eelarve kärpimine annab märksa paremaid tulemusi kui maksude tõstmine:
The results are strong and fully confirm those obtained in earlier samples from previous research. Spending cuts are much more effective than tax increases in stabilizing the debt and avoiding economic downturns. In fact, in several episodes, spending cuts adopted to reduce deficits have been associated with economic expansions rather than recessions. The results are very robust and they do not change significantly as result of small changes of the definitions.
Alesina toetub enda artiklis peamiselt varasemale uurimusele Large Changes In Fiscal Policy: Taxes Versus Spending, mis koondab enda alla hulgaliselt empiirilist analüüsi, mis ei toetu ainult teooriale või praeguseks juba sügavalt ajaloolistele ja paljuski sobimatutele võrdlustele.
Enda arvamusloo alguses leidis Õmblus, et Krugmani sõnum on märksa laiapõhjalisem ja vajab Eesti, Euroopa ja maailmamajanduse konttekstis terviklikumat lähenemist, kuid natuke hiljem küsib ilmselgelt Eesti konttekstis:
Miks me peaksime inimesed tööta jätma, kui me saaksime nad tööl hoida? Ja mitte ainult olemasolevaid töökohti säilitada, vaid ka uusi juurde luua? Kas tööpuudust tuleb luua ainuüksi selleks, et me saaksime tasakaalustada eelarveid ja kärpida kulusid? Kas ülikonservatiivne eelarvepoliitika saab muutuda eesmärgiks omaette? Koguni selliseks eesmärgiks, mis õigustab inimeste ja rahva tuleviku ohvrikstoomist?
Kui majanduskeskkonda käsitleda staatilise ja muutumatuna, siis oleks need küsimused õigustatud, kuid majanduskeskkond on pidevalt muutuv – toimub pidev ressursside ja inimeste liikumine ning suunamine valdkondadesse, mis on tootlikumad ja tulusamad. Odava väliskapitali sissevoolu tulemusena tekkis Eestis olukord, kus mitmed valdkonnad kasvasid pikemas perspektiivis õigustamatult suureks hõivates vähese perspektiiviga valdkondades oluliselt rohkem inimesi kui mõnevõrra muutunud majanduskeskkond võimaldas palgal hoida.
Eestis majanduslangus oli kahtlemata tingitud kogunõudluse järsust langemisest, kuid seda võimendasid oluliselt meie majanduse struktuursed probleemid, mis väljendusid eelkõige perspektiivitutes töökohtades (ehitus-, finants-, avalik sektor?) ja õigustamatult kõrges palgatasemes. Inimeste kunstlik hoidmine perspektiivitutel töökohtadel ei loo aga mingeid ajendeid uue olukorraga kohanemiseks. Ühtlasi pole teistel potentsiaalselt märksa perspektiivikamatel valdkondadel võimalik konkureerida avaliku sektori poolt subsideeritud töökohtadega, mis surub kunstlikult palgataset tema loomulikust tasemest kõrgemale seeläbi pärsside kogu majanduse kohanemist ja uute valdkondade investeeringute tootlikkust nagu ka perspektiivikamate töökohtade loomist.
Inimeste tulevikku ohustab eelarvekärbetest märksa rohkem Jaan Õmbluse vastutustundetu üleskutse kulutada nii palju, et kõigil oleks hea ja muretseda tagajärgede pärast hiljem. Ma väidan, et taoline suhtumine viib Kreekaga sarnase olukorrani. Mulle tundub, et nii mõnigi kreeklane leiab, et just laenamine ilma homsele mõtlemata (aga mis siis kui majanduskasvu prognoosid osutuvad ülehinnatuks?) on nende tänaste probleemide allikas. Üks põlvkond laenas ennast ajutiselt heale järjele, et hiljem tuua terve rahva tulevik enda lühinägelikkuse ohvriks.
Äärmiselt tüütu on Õmbluse pealiskaudsusest lahata, kui ta kirjutab nullilähedastest intressimääradest samas jättes mainimata keskpankade raha pakkumist vähendavaid samme nagu intresside maksmine pankade reservidelt. Ei saa väga tõsiselt võtta väiteid, et Eestis poleks julgust luua töökohti või tarbida vähem kui majandusstiimuleid kasutanud Eestiga sarnastes riikides. Täpselt sama kentsakas on rääkida “targast” rahalisest stimuleerimisest või kirjutada, et Eestit ja Lätit ei saa võrrelda, sest tegu on “tehnilise ja konttekstist väljarebitud võrdlusega” samas kui mõni rida hiljem kõlbab täiesti süüdimatult Eestit USA’ga (USA’ga!!!) võrrelda.
Lõpetuseks peab Õmblus oluliseks rõhutada, et “ei Krugman ega ka käesolev artikkel proovi väita seda, et pikas perspektiivis ei oleks oluline eelarvetasakaal ja kontrolli all olev riiklik võlakoorem.” Mõistagi sellel, millised on majanduse stimuleerimise lõpetamise tagajärjed, ei pea Õmblus vajalikuks peatuda, ega täpsustada, et üldjuhul lõppeb majanduse stimuleerimine üleüldise avaliku sektori kulutuste tõusuga, mis tähendab kõrgemaid makse kõigile samas kui stimuleerimise lõpetamisega kaasneb enamasti vähemalt majanduskasvu langus.
Silmakirjaliku aferisti juttu ei tasu ega saa tõsiselt võtta, eriti kui see teenib ühe erakonna huve ja sulle serveeritakse tooreid majandusalaseid pooltõdesid. Tegu on tõsiste ja keeruliste küsimustega, kus argumente ja mõtteainet jagub enam kui küllaga ilma kõrvaltjälgijatele pidevalt puru silma ajamata.
Vahetult enne jaanipäeva käis ajakirjandusest läbi, et keegi Eveliis Kund-Zujev koondati, sest tööandja sai tema anonüümsele blogile jälile, mis polnudki väga anonüümne ja kus leidsid käsitlemist teemad, mis ei piirdunud ainult eraelu ja fantaasiaga.
Kas tööandja pingutas koondamisega üle? Tõenäoliselt, kuid ilmselgelt oleks konflikt tööandjaga varem või hiljem sarnase lõpp-tulemuseni viinud. Kas tööandjal oli õigus töötaja koondada? Kindlasti. Kas see teema on ennast ammendanud? Ilmselgelt.
Ilmselgelt sellepärast, et tänases Päevalehes ilmus artikkel Eksperdid: blogi pidamise eest koondamine käib põhiõiguste vastu, kust võib muu hulgas lugeda:
Kuna tööandja Kund-Zujevile blogi kustutamise palvet ei selgitanud, ei võtnud ta seda ka maha. Sellele järgnes koondamisteade. Harkmaa sõnul ei tohiks sellisel puhul olla tagajärjeks koondamine. „Siin saavad kahjustada inimese põhiõigused ja üldine sõnavabadus,” põhjendas ta. Harkmaa lisas, et kui tööandjat häiris, et töötaja eiras vastastikust kohustust olla lojaalne ja viisakas, siis oleks pidanud probleemile leidma muu lahenduse. Nii Eesti tööandjate keskliit kui ka tööinspektsioon keeldusid lugu kommenteerimast.
Kui on soov seda teemat edasi lüpsta, siis oleks võinud ajakirjanik vähemalt huvi tunda, mis põhiõigusi on juristi arvates kahjustatud. Mina mingite põhiõiguste kahjustamist ei tähelda, kuid ma ei ole ka jurist. Mis sõnavabadusse puutub, siis seda ei saa tööandja piirata. Küll saab ta aga seada töötaja valiku ette – kas lõpetad ettevõttest kirjutamise või lõpetame töölepingu. Kui tööandja hinnangul, isegi kui see ei ole kõige valgustatum, kahjustab blogi ja selle jätkuv avaldamine ettevõtte huvisid või mõjub negatiivselt töökeskkonnale, siis on tööandjal õigus töösuhe lõpetada.
Ma ei näe, et antud juhtum kuidagi sõnavabadust piiraks. Inimesele jääb alati võimalus edasi kirjutada, kuid nagu iga enda tegeliku nime all kirjutav inimene teab, tuleb enda kirjutatu eest ka vastutada ja võimalike tagajärgedega arvestada. Mõni kord tähendab see osadel teemadel kirjutamisest hoidumist, teine kord üldsõnalisemat ja ebamäärasemat juttu ja kolmandal juhul hoopis mõne sissekande kustutamist. Eveliis võib enda blogi rahulikult edasi kirjutada, kuid tööandjal on õigus tema hinnangul ettevõtte huve kahjustavat tegevust palga näol mitte subsideerida.
Ekspressi loost selgus, et juhtum jõuab ka töövaidluskomiosjoni, kuid mulle tundub, et õigus jääb siin tööandjale. Tööandjal piisab viidata usalduse kaotamisele töötaja vastu, milleks blogipostitused ja teemat kajastavad artiklid annavad hulgaliselt alust. Eraldi küsimus, mida samal ajal haiguslehel olemine endaga kaasa toob ja kas tegu oli koondamise või hoopis vallandamisega.
Igal juhul edu Eveliisile, kes on loodetavasti leidnud endale praeguseks mõistvama tööandja.
Chupa Chups is a lollipop company founded by Spanish native Enric Bernat in 1958. In the early 1950s, Bernat worked for an apple jam factory. After he broached the idea of making lollipops, the investors left. Bernat took over the company in 1958 and renamed it Chupa Chups. Within five years Bernat’s sweets were being sold at 300,000 outlets. When the candy was first created, the lolly sticks were made of wood but they switched to plastic sticks as a result of the Spanish wood shortage. The Chupa Chups logo was designed in 1969 by artist Salvador Dalí.
Micrographia is a historic book by Robert Hooke, detailing the then thirty year-old Hooke’s observations through various lenses. Published in September 1665 it was the first scientific best-seller, inspiring a wide public interest in the new science of microscopy. Hooke most famously describes a fly’s eye and a plant cell (where he coined that term because plant cells, which are walled, reminded him of a monk’s quarters). Known for its spectacular copperplate engravings of the miniature world, particularly its fold-out plates of insects, the text itself reinforces the tremendous power of the new microscope.
Ergenekon (vaata kindlasti ka postitust Ergenekon – kas türklaste õigussüsteemi proovikivi?) is the name given to an alleged clandestine, Kemalist ultra-nationalist organization in Turkey with ties to members of the country’s military and security forces. The group, named after Ergenekon, a mythical place located in the inaccessible valleys of the Altay Mountains, is accused of terrorism in Turkey. Its agenda has variously been described as Eurasianist, and isolationist.
Boeing X-51 is an unmanned scramjet demonstration aircraft for hypersonic (Mach 6, approximately 4,000 mph or 6,400 km/h at altitude) flight testing. The X-51 had its first captive flight attached to a B-52 in December 2009. The test vehicle successfully completed its first free-flight on 26 May 2010. DARPA had viewed X-51 as a stepping stone to Blackswift, a planned hypersonic demonstrator that was canceled in October 2008.
Snap, Crackle, and Pop! are the cartoon mascots of Kellogg’s breakfast cereal Rice Krispies. The three elf characters were originally designed by illustrator Vernon Grant and made their debut in 1933. The names of the elves are derived from a Rice Krispies radio ad. There was a fourth elf character who was named Pow who was supposed to represent the explosive nutritional value of Rice Krispies but who was later discontinued.
Takotsubo cardiomyopathy is a type of non-ischemic cardiomyopathy in which there is a sudden temporary weakening of the myocardium (the muscle of the heart). Because this weakening can be triggered by emotional stress, such as the death of a loved one, the condition is also known as broken heart syndrome. Stress cardiomyopathy is a well-recognized cause of acute heart failure, lethal ventricular arrhythmias, and ventricular rupture.
There was an unusual match between Barbados and Grenada.
Grenada went into the match with a superior goal difference, meaning that Barbados needed to win by two goals to progress to the finals. The trouble was caused by two things. First, unlike most group stages in football competitions, the organizers had deemed that all games must have a winner. All games drawn over 90 minutes would go to sudden death extra time. Secondly and most importantly, there was an unusual rule which stated that in the event of a game going to sudden death extra time the goal would count double, meaning that the winner would be awarded a two goal victory.
Barbados was leading 2-0 until the 83rd minute, when Grenada scored, making it 2-1. Approaching the dying moments, the Barbadians realized they had no chance of scoring past Grenada’s mass defense, so they deliberately scored an own goal to tie the game at 2-2. This would send the game into extra time and give them another half hour to break down the defense. The Grenadians realized what was happening and attempted to score an own goal as well, which would put Barbados back in front by one goal and would eliminate Barbados from the competition.
However, the Barbados players started defending their opposition’s goal to prevent them from doing this, and during the game’s last five minutes, the fans were treated to the incredible sight of Grenada trying to score in either goal. Barbados also defended both ends of the pitch, and held off Grenada for the final five minutes, sending the game into extra time. In extra time, Barbados notched the game-winner, and, according to the rules, was awarded a 4-2 victory, which put them through to the next round.
Wikipedia artiklis mahub kogu juttu “anomaalia” nimelise alapealkirja alla. (via Marginal Revolution)
Keskerakond on otsustanud sellest suvest teha astmelise tulumaksu promosuve. Eraldi küsimus loomulikult, kuidas see nende populaarsusele mõjub, kuid eks see kõik veel selgub. Seaduse muutmine on igal juhul algatatud ja ühena vähestest (ainsana?) on Keskerakond avaldanud ka konkreetse astmelise tulumaksu skeemi:
Eelnõu kehtestab praeguse ühtlase 21-protsendilise maksumäära asemel kolme astmelise üksikisiku tulumaksusüsteemi maksumääradega 18, 26 ja 33 protsenti. Lisaks säilib senine tulumaksuvaba aste. Nimetatud maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga, mille puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa.
Maksustatava tulu osa, mis on väiksem või võrdne 70 000 krooniga aastas (kuni 5833 krooni kuus), maksustatakse 18 protsendiga. Maksustatava tulu osa, mis algab 70 001 kroonist kuni 250 000 kroonini (5833-20833 krooni kuus), maksustatakse 26 protsendiga. Maksustatava tulu osa, mis on üle 250 001 krooni (alates 20 833 kroonist kuus), maksustatakse 33 protsendiga.
Sotsiaaldemokraadid asusid ennast Keskerakonna ettepanekust distantseerima praktiliselt niipea kui see avalikuks sai. Vähemalt selline mulje jäi Indrek Saare intervjuust Delfile:
“Ma ei ole astmelise tulumaksu vastu, kuna sellel on omad eelised, aga kindlasti ei nõustu ma Keskerakonna robinhoodlike ettepanekutega selles valdkonnas. Sellised populistlikud ümberjagamisettepanekud ei ole tõsiseltvõetavad, kuna kohutavad ära iga tervemõistusliku inimese, kellel üldse mingi tulu on,” sõnas Saar Delfile antud pikemas intervjuus.
Talk is cheap.
Astmelisest tulumaksust pole mingit mõtet pikemalt rääkida ilma konkreetsete numbriteta nagu ei ole mõtet ka teiste ettepanekuid maha teha samas midagi asemele pakkumata. Ma oleks samuti valmis nelja- või viieastmelist tulumaksu pooldama, kuid ilmselt ei oleks need protsendid kaugeltki nii kõrged ja maksustatavad summad nii madalad. Maksuküsimustes oleneb märksa rohkem ikkagi detailidest kui põhimõtetest, mille järgi võib väita, et meil on juba täna astmeline tulumaks.
Kuna Keskerakond on vaevunud välja tulema konkreetse ettepanekuga, siis väärib see ka mingit konkreetsemat reaktsiooni. Minul tekkisid esimese hooga kolme mõtet:
Mulle tundub, et edukas maksureform peaks ikkagi käsitlema tervet maksusüsteemi mitte ainult tulumaksu. Ainult nii on võimalik tegeleda tööandjate jaoks problemaatiliseks kujunenud sotsiaalmaksuga ja alustada diskussiooni ettevõte tulumaksu olemuse üle. Kena oleks kui ka aktsiisid kampa võetakse, kuid see tundub juba natuke palju tahetud .
Arvestades Euroopa Liidu või vähemalt rahaliidu suundumustega pärast pingelist maikuud, siis võib üpris peatselt juhtuda, et välissurve meie maksusüsteemi muutmiseks osutub piisavalt tugevaks, et muutmisest pole euromiljardite nimel pääsu. Sisuliselt tähendab see, et iga erakond, kes tahab maksusüsteemi debatis osaleda, peaks sahtlis omama vähemalt esialgset visiooni laiapõhjalisest maksusüsteemi muutmisest. Nutikamad peaks aga mõtlema sellele, millest nad on valmis loobuma ja mille nimel.
Siim Nurkliku hiljuti Ekspressi veebis ilmunud arvamusloost on mõned inimesed enda arvamuse välja öelnud, kuid nüüd on oma repliigi lisanud ka Kadri Kõusaar. Meeldiva üllatusena tuli Kõusaare valmisolek võrrelda ja perspektiivi pakkuda, mida Nurkliku südameohkest lihtsalt ei leia:
Muuseas, globaalne majanduskriis hakkaski rulluma sellest, et turumajandusse sekkus valitsusprogrammide “korrastav” käsi – tuleb anda laenu neile, kes muidu laenu ei saaks… ja siin me nüüd siis oleme. Kõik toimus seaduse piirides! Võib ju ilkuda ahnete pankurite ja ebaeetiliste fondide üle – kuldsel keskteel laiuvad aga need sajad miljonid, keda “röövkapitalism” vaesusest päästnud on ja kes nüüd saavad duši all käia ja masinaga pesu pesta (mõtlemata, mida see kõik meie planeedile teeb).
Väikeriik on a priori luksus ja kogu selle hala juures, et eesti kultuur on eelkõige kommertskultuur ja eesti poliitika eeskätt ettevõttepoliitika, unustatakse, et kas saab olla väga teistmoodi. Näiteks, kui võtta protsentuaalne suhe rahvaarvu ja raamatutiraažide vahel, ei loeta Eestis väärtkirjandust sugugi vähem kui mujal. Üle kogu maailma on edetabelite tipus jalgpalluri elulugu ja naiivne self-help. Lihtsalt pisike protsent näiteks kahesajast miljonist on hoopis teine kui pooleteisest miljonist, ning sellevõrra lahedamalt saavad elada autorid…
Arvamused jäävad ikka arvamusteks, kuid vähemalt siit on võimalik diskussiooni arendada ja edasi minna. Kusjuures kuni tänase päevani olin arvamusel, et Kõusaart pole Vabalogis kunagi mõtet mainida, sest majandusteemadel kirjutamisest on ta hoidunud.
Chinese factory workers cash in sweat for prosperity – kahetsusväärselt vähe kirjutatakse sellest, kuidas turumajanduslikud reformid on võimaldanud kümnetele miljonitele hiinlastele töökohti ja seeläbi võimalusi, mis lasevad neil nii enda kui perekonna tulevikku näha märksa erksamates toonides. Artikkel juhib tähelepanu ka sellele, milleks välisinvesteeringud on head ja miks neile tasub avatud olla (seigad, mis kipuvad paljudel Eestis meelest minema) nagu ka kuidas tehasetöö võimaldab omandada kogemusi, säästa raha ja investeerida enda või laste tulevikku või isegi alustada ettevõtlusega. Turumajandus – isegi tema üpris kitsendatud hiinalikul kujul – võimaldab inimestele rohkem vabadusi, mis aga tähendab rohkem võimalusi töökatele ja ettevõtlikele enda tuleviku ise kujundada.
* * *
Roger Ebert: The Essential Man – Roger Ebert on USA üks tuntumaid filmikriitikuid, keda on viimastel aastatel aga jälitanud vähk, mis on tänaseks röövinud mehelt lõualuu ning seeläbi võime süüa, juua ja rääkida. Sellele vaatamata on Ebert jätkanud filmide arvustamist ja Esquire’is ilmunud portreeloost selgub kui positiivse ellusuhtumisega peab inimene olema, et vaatamata ränkadele tagasilöökidele mitte kõigile käega lüüa. Fotod on natuke kõhedust tekitavad, kuid artikli sõnum on piisavalt positiivne, et seda julgelt soovitada.
* * *
Prune and Grow – David Brooks juhib New York Times’is lugeja tähelepanu fiskaalpoliitika väidetava mõju problemaatilisusele ja viitab mitmetele tunnustatud majandusteadlaste uurimustele, mille kohaselt ei anna fiskaalpoliitika tulemusi, millega näiteks USA’s fiskaalstiimulile toetajaid koguti. Brooks ei väida, et fiskaalpoliitilised meetmed mingit tulemust ei anna, kuid eestlastel oleks siinkohal paras mõelda nende poliitikute sõnavõttudele, kes räägivad suurejooneliselt majanduse stimuleerimisest läbi fiskaalpoliitika. Brooks ei jäta mainimata, et millist mõju on eelarve konsolideerimine avaldanud Taanis ja Kanadas majanduskasvule. Uus-Meremaa kohta võib aga lugeda siit (PDF).
* * *
The mess he made: A life-long slob decides it’s time to get organized – pikem lugu mehest, kes ei suuda enda ümbrust korras hoida ja otsustab enda “probleemiga” natuke tõsisemalt tegeleda. Selgub, et kalduvus kõike enda ümber kuhjata polegi väga unikaalne. Väidetavalt on kuni 5% ameeriklastest “kogujad”, kes ei suuda enamasti mingi sisemise tõrke tõttu loobuda ajakirjadest, ajalehtedest, raamatutest ja isegi arvetest. Mõned koguvad mida veidramaid asju samas teadmata, miks nad ei suuda enda ümber tekkivate hunnikute asemel korda hoida. Kuigi ma ei suuda siiani mõista, kui keeruline on osade jaoks enda järgi koristamine, on artikkel huvitav pilk inimese maailma, kes lihtsalt ei saa teisiti.
* * *
A Self-Appointed Teacher Runs a One-Man ‘Academy’ on YouTube – Salman Khan on 33-aastane noormees, kes on YouTube’i lisanud sadu lühikesi loenguid ja õpetusi (üle 1400 kui täpsem olla), mis on osutunud oodatust populaarsemaks ning pälvinud hariduse ja isegi kõrghariduse tuleviku üle arutlevate tähelepanu. Milline on Kahni lähenemine, kuidas sellesse suhtuvad teised ja millises suunas areneb haridusmaastik 21. sajandil on kõik küsimused, millel peatutakse. Hea vaheldus Eesti meedias toimuva kõrgharidusdebati sekka, mis on üllatavaltki igavaks ja lühinägelikuks osutunud, sest samad teemad on märksa põhjalikumalt nii briti kui USA ajakirjanduses juba aastaid tagasi läbi arutatud.
* * *
The Hard Sell on Salt – New York Times’is ilmus hiljuti pikem lugu soola rollist meie toidus, mis on rasvade ja suhkru kõrval järjest rohkem tähelepanu pälvimas. Eestis on samuti käimas soolatarbimise vähendamise kampaania, kuid millest kampaanialehel juttu ei tehta on soola olulisus toidu maitsvamaks muutmisel. Artiklist selgub, et võitlus soola, suhkru ja rasvade vastu on vaikimisi viimas maitsetute või lausa kõlbmatute toodeteni, mida keegi süüa ei soovi ja veel vähem nende eest maksta. Ühtlasi näib sool mängivat olulist rolli ka toodete tekstuuri ja värvuse kijundamisel. USA tulevad mängu veel regulatiivsed piirangud, mis sunnivad tootjaid soola lisama selleks, et hoiduda täiendavatest komplikatsioonidest. Keda huvitab mitmekülgsem ülevaade soola rollist toidus, siis NYT artikkel sobib selleks märksa paremini kui kampaanialehekülg.
D8: All Things Digital raames andis Steve Jobs ligi 90 minutilise intervjuu Walt Mossbergile ja Kara Swisherile, kus ära ei põlatud ühtegi teemat, mis seotud Apple’iga. Kogu intervjuu on muljetavaldav juba ainuüksi Steve Jobsi selguse, siiruse ja kirglikkuse tõttu, mis kumab välja pea iga kord kui ta peatub Apple’i klientidele või ettevõtte põhiväärtustel. Ma pole viimasel ajal sattunud vaatama ühtegi intervjuud, mis mulle sama palju oleks meeldinud ning ma olen neid vaadanud/kuulanud kümneid ja kümneid. Soovitan.