Economic growth in the eurozone, the US and Japan will be cut by three percentage points between now and 2015 if current proposals to force banks to hold more capital and liquid assets go forward unchanged, the world’s leading banking industry group warned on Thursday.
As a result, 9.7m fewer jobs would be created in those areas over the period, according to an impact assessment issued by the Institute of International Finance at a meeting in Vienna.
. . .
According to the IIF, the eurozone would feel the largest impact from the new Basel proposals, with growth cut by 0.9 percentage points per year, resulting in a cumulative reduction in gross domestic product of $920bn (€765bn, £631bn), or 4.3 per cent, by 2015. The US would see a cumulative reduction of 2.6 per cent, or $951bn, and Japan would see a 1.9 per cent or $130bn cut.
“We all need a better regulated banking system, but there is a price to pay … The question is how can you design the reforms for maximum benefit at minimum cost,” said Peter Sands, chief executive of Standard Chartered.
Olen Wikipedia aktiivne kasutaja ning viidanud kümnetele Wikipedia artiklitele ja artiklitele Wikipediast. Hiljuti sattusin aga Wikipedias ühe artikli otsa, mis võimaldab tähelepanu juhtida selle võrratu tööriista puudustele.
Mai lõpus külastas Tyler Cowen Türgit, millest tulenevalt viitas artiklile Foregin Policy’s How Turkey Tamed Its Army, mille autor kirjutab praeguseks juba mõned aastad kestnud Ergenekoni nimelise terroriorganisatsiooni kavatsustest. Artiklit lugedes jääb mulje nagu oleks Jack Bauer ja teleseriaal “24” enda fantastiliste vandenõudega kõigest lapsemäng selle kõrval, mida Türgi sekulaarne sõjaväeline eliit on viimaste aastate jooksul planeerinud Türgis valitsuse moodustanud konservatiivsemale ja islamistlikumale erakonnale AKP.
Plaanid sõjalennuki alla tulistamisest, pommide õhkamisest Istanbulis ja lavastatud terrorirünnakutest tundub olevat vaid jäämäe tipp vandenõus, kuhu on haaratud sadu endisi sõjaväelasi ja luurajaid. Mõistagi ei ole artikkel ammendav ja sedavõrd tõsised süüdistused väärisid natuke rohkem tähelepanu. Kiire googledus näitas, et Ergenekonist on Wikipedias täitsa pikk ja põhjalik artikkel, mis näis Foregin Policy’s ilmunud artiklit igati toetavat. Vaatasin ka viiteid, kuid enamus neist pärinesid türgikeelsest ajakirjandusest ja eestlasele pole nende midagi peale hakata.
Olin juba Ergenekoni artikli viite ühte tulevasse Wikipedia eklektiline sügavus postitusse lisanud kui märkasin, et Tyler Cowen viitab ka Dani Rodriku (Türgi päritolu Harvardis õpetav majandusteadlane) positusele What is going on in Turkey?, mis algas hoopis teisiti kui oleks oodanud pärast Wikipedia artikli lugemist:
Forged documents, planted evidence, secret witnesses, anonymous informants — these have become the weapons of choice in the massive campaign underway in Turkey to destroy the secular old guard and discredit the government’s opponents. It may look like a mildly Islamist, but democratic government is using the rule of law to prevail over a militarist, hard-line secularist elite. But the reality is that the government and its supporters are waging a dirty war, in which hundreds of prominent individuals (officers, journalists, academics, lawyers) have been framed and incarcerated.
Rodrik ei tee saladust sellest, et Ergenekoniga seoses on vahistatud ka tema abikaasa, Pinar Dogani, isa Ceting Dogan ja seda vägagi kahtlastel alustel. Rodrik viitab enda postituses koos abikaasaga kirjutatud artiklile Foregin Policy’is How Turkey Manufactured a Coup Plot, mille autorid jõuavad hoopis teistsuguste järeldusteni kui artikli How Turkey Tamed Its Army autor. Ühtlasi viitas Rodrik enda märksa pikemale ja põhjalikumale artiklile Turkey’s Other Dirty War, mis ilmus mai lõpus The New Republic nimelises väljaandes:
What lies behind the trials is an apparent effort to discredit the government’s opponents on the basis of the flimsiest evidence and often, far worse, by framing them with planted evidence and forged documents. While a handful of the hundreds who have been accused may be guilty of some wrongdoing, the conduct of many of the prosecutors leaves little doubt that they are pursuing a political agenda, instead of seeking to uncover actual crimes and identify true culprits. Deception at such a scale would be unimaginable without at least the implicit cooperation of members of the government.
Rodrik viitab enda artiklis ka Gareth H. Jenkinsi põhjalikumale ja märksa sõltumatumale uurimusel Between Fact and Fantasy: Turkey’s Ergenekon Investigation (pdf). Jenkins proovib meediakärast, hämast, veendumustest ja hirmudest läbi vaadata ning tema järeldused ei tee Ergenekoni protsessi eestvedajatel sugugi au:
The failure of the government to try either to investigate the sources of the leaks of wiretaps into the public domain or to curb the power of the prosecutors to order people to be seized from their homes without any evidence of criminal activity has inevitably created a climate of fear amongst a large proportion of the Turkish population. Secular middle-class Turks in particular are now frightened of talking candidly with acquaintances on the telephone for fear that a doctored transcript might subsequently appear on a pro-AKP website. The prosecutors’ apparent propensity for regarding anyone acquainted with one of the accused as a potential member of Ergenekon means that a growing number go to bed at night worried that they might be woken at dawn by a police raid. It is to be hoped that such fears are exaggerated, but they are certainly widely held.
Järeldusi? Esiteks tasub Wikipedia kasutamisel ettevaatlik olla kõiksugu küsimustega, mis käsitlevad poliitikat või poliitilisi protsesse. Teiseks, täpselt sama ettevaatlik on põhjust olla Foreign Policy’t või mõnda muud autoriteetset allikat lugedes, sest mida keerulisemad ja nüansirikkamad on küsimused, seda lihtsam on lugejatega manipuleerida. Kolmandaks, lugenud kõiki viidatud materjale jääb kõige veenvamaks Jenkins, kes näeb Ergenekonis pigem valitsuserakonna kirgliku soovi kui laiaulatusliku sõjaväelaste vandenõud.
Sattusin mõni aeg tagasi lugema Siim Nurkliku Ekspressi veebis avaldatud arvamuslugu Kas majanduskriis üldse toimus? Lugesin läbi ja mõtlesin, et ei hakka sellest kirjutama. Mul on targematki teha kui meeleheitliku kätega vehkimise ajakirjandusliku ekvivalenti lahata. Tegelikult isegi mitte lahata vaid lihtsalt juhtida lugeja tähelepanu tõsiasjale, et Siim seab sõnu ritta ja moodustab lauseid, kuid sisu neis pole.
Kontorikoonlase elu ja uni blogis ilmus õnneks Ohpuu postitus te olete orjad!, mis toob välja Nurkliku jutu mitmed puudused ja vastuolud, mis säästab mind enamuse nende kirja panemisest:
sellest on vähe, kui karjuda, et oled säärase ebaõiglase systeemi vastu. või — mis veel hullem — karjuda, et sa ei tahagi sellist systeemi mõista. “keegi ei räägi kriisi põhjustest,” karjub isand Nurklik. räägivad kyll. maksab lugeda Economisti, mida isand Nurklik nii koledate sõnadega syydistab; maksab lugeda Financial Timesi; maksab lugeda IMFi ja Maailmapanga raporteid, mis PDFidena on võrgus vabalt kättesaadavad.
Kahjuks ei ole Nurklik ainus, kes soovib tõde tervele maailmale kuulutada samas ise probleemide olemuse ja alternatiivide vastu huvi tundmata. Faktiks jääb, et iga valik tähendab millestki loobumist ja kui küsimus “mis on alternatiiv?” ei paku autorile isegi mitte huvi, siis ei saa Nurkliku emotsionaalset kirjutist võtta muu kui kirjandusliku eneserahuldusena.
Ohpuu jutu jätkuks lisaks mõned mõtted, mis Nurkliku juttu lugedes tekkisid:
100 000 või enamgi inimest võivad praegu olla töötud, kuid kindlasti ei jää nad töötuks aastateks nagu Nurklik väidab. Ühtlasi ei ole tegu konkreetse 100 000 inimesega, kes on pidevalt töötud. Kaotad töö, oled mõnda aega 100 000 töötu hulgas kuni leiad töö, kuid kui sina leiad töö, siis mõni teine kaotab. Lisaks ei tähenda töö kaotamine juba ammu sissetulekuta jäämist vaid töötuskindlustushüvitise saamist. Kuna süsteem on võrreldes eelmise kriisiga mõnevõrra muutunud (summad suuremad, periood pikem), siis avaldab see mõju ka töötute hulgale ja töötuna olemise perioodi pikkusele. David Henderson on töötuskindlustushüvitiste mõju töötusel selgitanud mitmete viidetega üpris selges postituses.
Midagi pole aga peale hakata Nurkliku loogika- ja kausaalsusvaeste väidetega või konttekstist välja rebitud tsitaatiga. Taolised meetodid on labased ja tegelikust oluliselt moonutavad. Retooriliselt ahvatlevad, kuid tõsiselt võetavust kahetsusväärselt õõnestavad eriti kui alternatiivsetest valikutest ja nende tagajärgedest ei kirjuta autor sõnagi.
Enam kui 150 000 peret on tõesti võtnud eluasemelaenu, kuid vähemal kui 5% on laenumaksetega probleeme, mis on viinud kodu kaotamiseni. 95% saab hakkama. Ühtlasi ei tasu unustada, et tänu laenudele on nendel inimestel kodu, mida nad võivad enda omaks nimetada. Neid peresid ei koorma mitte laen vaid soov oma kodu omada, mis on inimeste endi teadlik valik.
Pankrotid on turumajanduse lahutamatu osa, mis võimaldab piiratud ressursse suunata sinna, kus neist on kõige rohkem kasu mitte ei jäta neid sinna, kus väärtust suisa hävitatakse (USA autotööstus, enamus Venemaa rasketööstusest, Euroopa põllumajandus). Ilma turumajandusega kaasneva konkurentsi surveta oleks me kõik vaesemad, sest oleksime raiskavamad ja priiskavamad ja seda vastu tahtmist.
Kui koondamishüvitist maksab tööandja, siis peab ta iga uue töötaja juures arvestama muu hulgas võimalustega, et uus töötaja ei sobi ettevõttes, et ettevõttel ei lähe nii hästi kui peaks või valdkonda tabab välisshokk, mis sunnib töötajaid koondama ja seeläbi koondamishüvitist maksma. Kui koondamishüvitis on kõrge, siis on täiendava töötaja palkamine riskantsem. Mida väiksem on koondamishüvitis, seda lihtsam on tööandjal riskida ja palgata täiendav inimene. Siin ei ole midagi keerulist.
Nurklik annab mõista, et makse tõsta ei tohi, erastada ei tohi, aktsiise tõsta ei tohi ja valitsussektori kulusid kärpida ei tohi. Vanemahüvitisele võiks minu poolest piiri seada kas kahe- või kolmekordse palga juurde, kuid sealt saadav kokkuhoid oleks tilluke, mis jätab õhku küsimuse, et kuidas puudujääk kaetakse. Nurkliku see küsimus ei huvita ja sarnane suhtumine tundub olevat ka Kreeklaste praeguste probleemide üheks peamiseks allikaks.
Kui Siim Nurklik viitsiks natuke googeldada ja üles näidata vähimatki huvi majandusteaduse vastu ega lähtuks upsakast ja kõiketeadvast hoiakust, siis ta teaks, et põhjuste vastu on huvi tuntud ja kirjutatud sugugi mitte vähe ning majandussüsteemi tsüklilisus ei tuleks üllatusena meie ägedatele noorkirjanikele. Mõned inimesed on finantskriisist pikemalt kirjutanud ja majandusteadlaste omavahelisi debatte kajastanud isegi eesti keeles. Ühtlasi võib hulga halvemaid valikuid teha kui Alari Purju artiklid Sirbis.
Kohati tekkis mulje, et Nurklik suudab vähemalt mõne sisuka küsimuse püstitada, kuid ei. Ta peatub hoopis fraasidel nagu “laiapõhjaline ja pikaajaline sotsiaalne murdumine”, “kinnised klassivahed”, “inimeste põhivajadused” ning “sügav ühiskondlik kollaps”, kuid mis nende fraaside taga on ei tule kuskilt välja. Et eestlased elavad aga täna paremini kui 5, 10, või 25 aastat tagasi ei anna erilist põhjust sotsiaalsest murdumisest või kollapsist rääkida, kuid kindlasti ei pidanud Siim seda enda üldsõnalisuses silmas.
Arvestades seda, et Nurklik ise ei argumenteeri ega analüüsi vaid väidab ja tulistab puusalt tundub koomiline nõuda teistelt valikute põhjendamist “ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist”. Vähemalt neil on valikuid pakkuda ja piisavalt selgroogu, et need välja öelda, mida ei saa aga Nurkliku kohta öelda.
Kui Siim kirjutab, et “Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks”, siis on see üks väheseid kohti, kus ma saan temaga nõustuda, sest olen ise sarnasele kalduvusele tähelepanu juhtinud, kuid seda konkreetsetele näidetele ja argumentidele toetudes. Samas ei saa nõustuda sellega, et rahvusvahelistest organisatsioonidest ei tule argumente või põhjaliku diskussiooni või tegu oleks suletud ringiga kui autor ei täpsusta, mida ta suletud ringiks peab või millist alternatiiv soovib näha.
Kui ühes lõigus tõrjub Nurklik kõik “ideoloogilised” väljaanded, organisatsioonid ja mõttekojad kõrvale, siis mõned lõigud hiljem viitab täie tõsidusega Heigo Plotniku toimetatud kogumikule “Sotsiaalse õiguse arusaamad Eesti ühiskonnas”, mis juba enda pealkirjas sisaldab “sotsiaalse õigluse” näol ideoloogilist kontseptsiooni. Lugejal jääb taolises olukorras üle järeldada, et kui tegu on rahvusvahelise ja mitmekülgsema vaatepunktiga, siis on see ideoloogiline, kuid üks kogumik, mis on eestlaste kirjutatud, on piisavalt ideoloogiavaba, et sealt täie tõsidusega numbreid välja tuua.
Sissetulekute erinevuse fetisheerimine jääb minu jaoks samuti mõistatuseks, mis ootab lahendust. Olen enda nägemuse majanduslikust ebavõrdusest juba varem kirja pannud, kuid eriti kentsakas on ühe küsimuse vastusevariandi rõhutamine: “suured erinevused sissetulekutes on vajalikud Eesti majanduse arenguks”. Milline on suur erinevus ei leia mainimist nagu ka see, milles see vajalikus seisneb. Lihtsalt veel üks näide sellest, kuidas ei millestki on võimalik midagi kirjutada – inimese fantaasia täidab lüngad iga ühe enda rikutuse taseme järgi. Vähemalt ta ei peatunud õiglusel.
Vara rõõmustasin. Järgmises lõigus jõuab Nurklik õigluseni ja peab lausa hirmuäratavaks, et 56% eestlaste leiab, et “keeruline on öelda, mis on õiglane” samas küsimata, mida arvasid inimesed õiglusest 10, 50 või 100 aastat tagasi.
Loomulikult võib Siim Nurkliku üllitise kaitseks öelda, et tegu on arvamusega ja igal inimesel on õigus enda arvamusele, kuid mulle tuleb meelde üks Harlan Ellisoni kuulsamaid tsitaate:
Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.
Vähem kui kuu pärast loobub Rootsi väikese hulga enda kodanike ajutisest orjastamisest. Jutt käib loomulikult kohustuslikust ajateenistusest, mille Rootsi valitsus otsustas eelmisel aasta alguses kaotada. Olukord, kus igal aastal saab täiskasvanuks 120 000 inimest, kellest vaid 8 000 pidid läbima sundteenistuse ei tundunud rootslastele õiglane ega õigustatud.
Täna vahendab The Local “ajateenistujate nõukogu” hoiatust, mille kohaselt on valitsus alahinnanud huvi vabatahlikku sõjaväeteenistuse vastu. Ühtlasi väidetakse, et valitsuse arvestused baseeruvad pigem soovidele ja lootustele kui reaalsusele. Oma väidetes baseerub nõukogu hiljuti nende enda poolt tellitud uurimusele, mille kohaselt on kolmekuulisest baaskoolitusest “väga huvitatud” 10% küsitletuist ja neist kolmandik on valmis sõlmima sõjaväega teenistuslepingu praegustel tingimustel.
Eestist vaadates ja ilma küsitlust nägemata on keeruline midagi konkreetset öelda, kuid kolm mõtet siiski:
Eestis on mitmed kohustusliku sundteenistust pooldajad väitnud, et kohustuslikus on formaalne, sest enamus on valmis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse läbima. Eelnevalt mainitud uurimus näib viitavat sellele, et tegelikkuses pole enamus noortest sõjaväeteenistusest huvitatud ega pea seda piisavalt oluliseks, et seda vabatahtlikult läbida. Pole mingit põhjust arvata, et Eestis oleks olukord teistsugune.
Kompensatsioonimehhanismi läbimõeldus on vabatahtliku komponendi osakaalu suurendamise juures oluline. Inimeste aeg ja võimalused on piiratud ja sõjaväeteenistuse eelistamine vajab piisavaid ajendeid, mis õigustaks paljudest vabadustest loobumist. Erinevad soodustused, tasud ja garantiid võimaldaks sõjaväeteenistust atraktiivsemaks teha, kuid nende eelarveline kulu on märksa selgem. Kusjuures, mida kõrgem on hüvede rahaline vääring, seda kõrgem on sundteenistuse alternatiivkulu ehk reaalselt sundteenistuse läbinutele rakendunud ajateenistusmaks.
Kui 8000 inimest läbis igal aastal sundteenistuse, kuid täisealiseks saab igal aastal 120 000 inimest, siis moodustab see umbes 6,7% igal aastal täisealiseks saanutest (võrdluseks: Eestis läbis 2010. aastal sundteenistuse 2720 inimest, 1992. aasta sündis 18 038, seega läbi sundteenistuse umbes 15%) Värske uurimus väidab, et Rootsis on vaid 10% on huvitatud baaskoolitusest ehk 12 000 noort, kellest vaid iga kolmas oleks valmis sõlmima praegustel tingimustel teenistuslepingu ehk umbes 4 000 noort. Värske uurimuse tellija esindajad väidavad, et sellest ei piisa ja valitsus on enda hinnangutes olnud liiga optimistlik. Samas toob the Local välja, et Rootsi valitsus on iga-aastaseks sõjaväe personalivajaduseks hinnanud 4 000 sõdurit. Mina siin mingit erilist vastuolu ei näe.
Tõenäoliselt tuleb rootslaste reformidest veel jutt ja ilmnevad ka mõned probleemid, kuid kui sundteenistusest on kord juba loobutud, siis ilma vahetu sõjalise ohuta pole selle taastamine realistlik.
Mulle on viimasel ajal varasemast rohkem silma torganud mõned tendentsid avalikus sektoris, mis teevad murelikuks.
Ühelt poolt osade ametkondade juhtimise järjest jõulisem tsentraliseerimine ja regionaalse otsustusvõime vähendamine ning teiselt poolt juhised, normid ja standardid, mida pole võimalik täita ja võimaldavad seeläbi ametnikel otsustada, kas nõuded on täidetud või mitte, kas olla järelandlik või mitte koos kõigi taolise otsustusportsessi puudustega.
Ametkondade tsentraliseerimine tundub järjest rohkem olevat ajendatud politiseerimisest, kus ühe või teise erakonna esindaja määratakse võimalikult suure eelarvega ametkonda juhtima. Juhul kui see pole niisama võimalik, siis alati on võimalik erinevaid ametiasutusi ühendada. Näiteks võtta kaks ametiasutust, millest ühel on vastutulelik ja sageli samasse erakonda kuuluv juht ning liita see oluliselt suurema (nii sada korda) eelarvega ametiasutusega. Uue liitametiasutuse juhi leidmiseks korraldatakse konkurss, kuid kuna kandidaat on juba väiksema ametiasutuse juhi näol olemas ja lõplik otsus jääb nagunii ministrile, siis pole tulemused taolistel juhtudel enamasti üllatavad.
Kahe ametiasutuse liitmise tulemusena on alati võimalik viidata reorganiseerimisele, mille käigus on mõned ümberkorraldused vältimatud. Kahjuks tähendab see enamasti, et kõik mitte-sümpaatsed või potentsiaalselt teistsuguseid seisukohti omavad töötajad koondatakse. Kui vajalikud on nende inimeste oskused ja kogemused organisatsoonile on teisejärguline küsimus, millel ei ole mõtet enne pikemalt peatuda kui hakkavad ilmnema kompetentsi puudusega kaasnevad probleemid. Kahjuks on selleks hetkeks enamus kahjust juba tehtud ja midagi taastada keeruline.
Kui suurpuhastus on peakontoris lõppenud, siis võetakse ette regionaalne autonoomia. Regionaalse autonoomia vähendamiseks tuuakse regionaalsete üksuste eelarveliste vahendite üle otsustamine regioonidest tippjuhile, kes saab vastavalt poliitilisele olukorrale ja toetusele vahendeid suunata. Regionaalsed summad ei pruugi oluliselt muutuda, kuid otsused nende kasutamise üle ei lähtu enam niivõrd regionaalsest vajadusest ja prioriteetidest, mis kohapeal asuvate asjatundjate poolt määratletud vaid poliitilistest kokkulepetest ja eelistustest. Kui inimesed valivad järjepidevalt mõnes piirkonnas “valet” erakonda, siis üheks võimaluseks on investeeringutele ligipääsu piiramine, mis on sageli võimalik ebamäärastele juhistele, normidele ja aktidele toetudes.
Mis toob meid teise problemaatilise tendentsini.
Järjest rohkem tuleb ametiasutustest juhiseid, norme ja standardeid, mille täitmine normaaltingimustes on sageli võimatu või lubamatult kallis arvestades täiendava täpsusega kaasnevat kasu. Isegi kõige elementaarsemad tasuvusanalüüsid näitaks, et taolised ülimad täpsustused ja reguleerimised ei õigust ennast (ja mõnel juhul on lihtsalt jaburad), kuid nad täidavad kogenud ametniku ja poliitikute jaoks olulist funktsiooni: mis, kellele ja kuidas täpselt rakendub jääb taolistel juhtudel ametnike otsustada, kes enamasti võlgnevad enda positsiooni mõne erakonna toetusele.
Taoline ebamäärasus võimaldab aga rakendada “jaga ja valitse” põhimõtet, kus lõpptulemus sõltub enamasti headest ja vastastiku kasulikest suhetest ametnikuga. Kui piisavalt head suhted puuduvad, siis on ettevõtja saatus ametniku kätes, kes võib viidata näiteks mõne juhendi punkti täitmata jätmisele ühel juhul ja teisel juhul kuulutada see ebaoluliseks või seda lihtsalt ignoreerida. Kahjuks süvendab taoline tendents osade ametnike üleolevat suhtumist kaaskodanikesse, mis võib kõige masendavamatel juhtudel väljenduda inimeste mõnitamise ja alandamisena.
Selgeid mängureegleid pole vaja selleks, et “mängida” kui kõik omavahel hästi läbisaavad ja kellelgi teisele osapoole tegevusele pretensioone pole vaid olukorras, kus üks osapool soovib mängureegleid nii kallutada, et lõplik tulemus sõltub inimeste omavahelistest suhetest. Kahjuks tähendab see olemas olevate eelistamist uutele, suurte eelistamist väikestele, kontsentreeriutmate väikeste huvigruppide eelistamist hajutatud suurematele huvigruppidele.
Mõlemad eelnevalt välja toodud tendentsid on omased pigem korporatiivsele kui liberaalsele ühiskonnale. Samas, kas see saabki teisiti olla Eesti suuruses väikeriigis?
Mappa mundi is a general term used to describe medieval European maps of the world. To modern eyes, mappae mundi can look superficially primitive and inaccurate. However, mappae mundi were never meant to be used as navigational charts and they make no pretense of showing the relative areas of land and water. Rather, mappae mundi were schematic and were meant to illustrate different principles. The larger mappae mundi have the space and detail to illustrate concepts such as the cardinal directions, distant lands, Bible stories, history, mythology, flora, fauna and exotic races. In their fullest form, such as the Ebstorf and Hereford maps, they become minor encyclopedias of medieval knowledge.
Eris is the largest known dwarf planet in the Solar System and the ninth-largest body known to orbit the Sun directly. It is approximately 2,500 kilometres in diameter and 27% more massive than Pluto. Eris has one moon, Dysnomia; recent observations have found no evidence of further satellites. The current distance from the Sun is 96.7 AU, roughly three times that of Pluto. With the exception of some comets the pair are the most distant known natural objects in the Solar System. Because Eris is larger than Pluto, its discoverers and NASA initially described it as the Solar System’s tenth planet. This, along with the prospect of other similarly sized objects being discovered in the future, motivated the International Astronomical Union (IAU) to define the term planet for the first time.
The Happy Valley set was a group of privileged British colonials living in the Happy Valley region of the Wanjohi Valley, near the Aberdare mountain range, in the colonies of Kenya and Uganda during the 1920s – 1940s. The elite social group became notorious for stories of drug use and promiscuous sexual encounters. Typically, the officials and tradesmen looked on the Happy Valley set with disdain and embarrassment. The height of the Happy Valley set’s influence was in the late 1920s. The area around Naivasha, Kenya was one of the first to be settled by white people and one of the hunting grounds of the hedonistic Happy Valley set.
Aeolipile, also known as a Hero engine, is a rocket style jet engine which spins when heated. In the first century AD, Hero of Alexandria described the device, and many sources give him the credit for its invention. The aeolipile he described is considered to be the first recorded steam engine or reaction steam turbine. The name – derived from the Greek words “aeolos” and “pila” – translates to “the ball of Aeolus”; Aeolus being the Greek god of the wind. A device called an aeolipile was described in the 1st century BC by Vitruvius in his treatise De architectura; however, it is unclear whether it is the same device or a predecessor, as there is no mention of any rotating parts.
Muezza is said to have been the Islamic prophet Muhammad’s favorite cat. According to legend, Muhammad one day awoke at the sound of the call to prayer. Preparing to attend, he began to clothe himself; however, he soon discovered Muezza sleeping on the sleeve of his robe. Rather than wake her, he used a pair of scissors to cut the sleeve off, leaving the cat undisturbed; when he returned from prayers, the prophet received a bow from Muezza in thanks.
Purdah is a now less-common term to describe the pre-election period, used in United Kingdom politics to describe the time between an announced election and the final election result. The time period offers a prior opportunity for government departments to develop guidance and policy due to any impact resulting from the election. At the national level, major decisions on policy are postponed until after the purdah period, unless it is in the national interest to proceed or a delay would waste public money.
Wikipedia eklektiline sügavus XVI kommenteerimine on välja lülitatud
EAS’i koolitusosaku meede on üks lihtsamaid ettevõtjatele jagatavaid toetusi, sest summad pole suured ja eesmärk kohalike ettevõtjate oskusi ning kompetentsi tõsta on igati tervitatav.
Eelmise aasta lõpus ühe koolitusosaku taotluse täitmist nõustades heitsin ka kiire pilgu kirevale koolitajate nimekirjale, mis oli Eesti kohta aukartust äratavalt pikk, kuid kuna koolitussoov oli varasemalt määratletud, siis ei hakanud nimekirja süvenema. Küll on seda aga teinud Martin Vällik skeptik.ee’st ja seda vähemalt minu jaoks üllatavate tulemustega, sest lisaks tõsiselt võetavatele koolitajatele leidis ta koolitajate seast ka üpris kentsakaid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid:
Tunnistan, et igasuguseid psühholoogilisi nõustamisi ja kursusi on ilmselgelt üsna keeruline pealiskaudse pealevaatamise teel umbluuks ja umbluumaks liigitada, aga kui homöopaatia, Feng Shui, tšakra, energiatase ja muud signaalsõnad hindajates kahtlusi ei ärata, siis on kusagil miskit mäda.
Võibolla polegi EAS-l pädevust koolituste taset hinnata. Võibolla on sedasi, et kui koolitajal on juba olemas Teadus- ja Haridusministeeriumi koolitusluba nagu siin väljatoodud ettevõtmistel sagedasti on, siis pole ka EAS-i asi koolituste taset kahtluse alla seada. Aga miks THM sellistele asjadele koolituslubasid jagab, jääb müsteeriumiks.
Tunnistan, et igasuguseid psühholoogilisi nõustamisi ja kursusi on ilmselgelt üsna keeruline pealiskaudse pealevaatamise teel umbluuks ja umbluumaks liigitada, aga kui homöopaatia, Feng Shui, tšakra, energiatase ja muud signaalsõnad hindajates kahtlusi ei ärata, siis on kusagil miskit mäda.
Võibolla polegi EAS-l pädevust koolituste taset hinnata. Võibolla on sedasi, et kui koolitajal on juba olemas Teadus- ja Haridusministeeriumi koolitusluba nagu siin väljatoodud ettevõtmistel sagedasti on, siis pole ka EAS-i asi koolituste taset kahtluse alla seada. Aga miks THM sellistele asjadele koolituslubasid jagab, jääb müsteeriumiks.
Martin toob enda postituses välja ka mitmed konkreetsed näited, millest üks kentsakam kui teine.
Üks läbivaimaid põhimõtteid maksumaksjate raha ümberjagamisel peaks teoreetiliselt olema, et teaduslikult tõestamata valdkondadele ei kulutata maksumaksja raha, mis on piiratud ressurss ja mida on sageli vaja märksa olulisemateks kulutusteks – alustades lasteaedadest ja õpetajatest ning lõpetades sotsiaaltoetuste ja pensionitega.
Kui inimesed on tõesti taolistest kahtlase väärtusega koolitustest huvitatud, siis on igati tervitatav nende soov enda silmaringi laiendada või lihtsalt meelelahutuslikust eksperimendist osa saada, kuid selleks maksumaksja raha kasutamine ei ole lihtsalt õigustatud. Liiga suur roll on pimedal usul samas kui koolituse tulemuslikust ja mõjuvust ettevõtte tegevusele või koolituse osaks saanutele inimestele pole võimalik objektiivselt mõõta.
1. Alusta probleemi tühisuse ja ebaolulisuse rõhutamisega:
Esiteks annan teada, et ajutise programmina ellu kutsutud koolitusosakute taotluste vastuvõtt lõpetatakse 4. juunil, seega kaotab teema oma aktuaalsuse juba paari päeva pärast.
2. Hajuta võimalikult palju vastutust erinevate, võimalikult suurte organisatsioonide vahel ehk viita ministeeriumitele, ühendustele, ametkondadele, komisjonile:
1. Kui organisatsioonil oli koolitusluba, sai ta nimekirja. Kõigil teie poolt välja toodud ettevõtetel on koolitusluba olemas.
2. Kui organisatsioonil koolitusluba ei olnud, siis otsustas nimekirja lisamise hindamisrühm (EAS, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), Koolitusfirmade liit (EKFL)). Põhilise asjaoluna vaadeldi, kes on koolitajad, milline on ettevõtte senine tegevus, milliseid koolitusi täpsemalt pakutakse.
3. Samuti vaadeldi maksuvõlgasid. Nimekirja ei pääsenud maksuvõlglastest organisatsioonid.
3. Juhi tähelepanu detailidele, mis ei puutu asjasse ja protseduurilistele nüanssidele, mis võiks välistada probleemi, kuid reaalselt seda ei tee:
EAS toetab koolitusosaku programmi kaudu vaid tööalast täiendkoolitust. See tähendab seda, et kui ettevõte leiab, et töötajal on vajalik mingisugune koolitus läbida selleks, et suurendada töösooritust, siis on tal võimalik vastavat koolitust ka taotleda, kuid enne otsustamist läbivad kõik projektid hindamise. Muuhulgas vaatab EAS ka seda, mismoodi on ettevõtja koolitust põhjendanud, miks on just see koolitus tema jaoks oluline ja vajalik.
Tegelikult pole argumenteeritud taotluse mitte-rahuldamiseks mingit alust kui koolitaja on kord juba nimekirja pääsenud, sest näiteks meeskonnatöö koolitused võivad paljuski sarnaseid funktsioone täita, mis Feng Shui või transpersonaalne-mis-iganes. Ühtlasi on segaste asjade kohta võimalik igasugust segast juttu ajada.
4) Lõpetuseks rõhuta veel kord, et tegu tühise ja ebaolulise probleemiga ja kui on soov rohkem informatsiooni saada, siis suuna inimene teise organisatsiooni poole:
Siiski, meie teadaolevalt ei ole ükski artiklis viidatud koolitaja oma teenust koolitusosaku raames pakkuda saanud.
Millised on kriteeriumid koolitusloa saamiseks, küsige juba Haridus- ja Teadusministeeriumilt.
Põhimõtteline probleem aga jääb samas kui midagi selle ennetamiseks tulevikus plaanis teha ei ole. Jääb üle loota, et Martinil õnnestub Haridus- ja Teadusministeeriumist mingi vastus saada.
Riiklik koolitustoetus libateadustele? kommenteerimine on välja lülitatud
Grupp aktiviste on Taani ettevõte Novo Nordiski otsuse hukka mõistnud ning nimetab seda „brutaalseks kapitalistlikuks väljapressimiseks“, kirjutas BBC.
. . .
Kreeka suhkruhaiged on hoiatanud, et Novo Nordiski otsuse tõttu võivad inimesed surema hakata.
* * *
Kreeka valitsusametnikud kahtlustavad, et taanlased üritavad neilt lihtsalt raha välja pressida, kuna mõned nende tooted on riigi ravimiturul sisuliselt monopoolses seisus.
Kreeka majandusministeeriumi hinnangul on Kreeka Euroopas kolme kõige kõrgemate ravimihindadega riigi seas. Ravimifirmad on ministeeriumi teatel Kreeka turul suuri kasumeid korjanud ning nüüd on neil kohustus hinnakärbet aktsepteerida.
Ma tahaks ka nii elada, et lähen poodi, vaatan hinda ja siis hakkan nõudma, et mulle kaupa 25% odavamalt müüdaks. Kui müüa ütleb, et ta parema meelega mulle sellisel juhul kaupa ei müü, siis süüdistan teda “brutaalses kapitalistlikus väljapressimises”. Kusjuures viimase poekülastuse käigus krediiti ostetud kauba eest pole ma veel samuti müüjale sentigi tasutud.
Taolist hellitatud lapse juttu ei ole võimalik tõsiselt võtta.
Tegelikult ei ole probleemiks ravimifirmad vaid sotsialiseeritud tervishoiusüsteem. Kui ravimite ostuotsused ja hinnapoliitika on keskvalitsuse käes, mis reguleerib tervet tervishoiusektorit ja seeläbi ka apteeke, siis muutub ravimite müümine realistlikuma hinnaga, mis erineb keskvalitsuse poolt sätestatust muinasjutuhinnast, mõnedes riikides lausa kuriteoks isegi siis kui inimesed oleks valmis seda hinda maksma.
Seda koomilisem on lugeda, et varsti võivad inimesed väidetavalt lausa surema hakata, sest neil ei ole ligipääsu ravimile. Samas uudises on selgelt välja toodud, et taanlased on valmis tasuta (mitte odavamalt vaid tasuta!) asendustoote asemele pakkuma. Seega surema ei hakka keegi, kuid mugavuse ja lihtsuse eest, mis on kuluka arendustegevuse tulemus, tuleb ikkagi maksta.
Tähelepanuta ei saa ka jätta väidet, et nagu oleks tegu monopoolses seisu olevate ravimitega. OECD uurimusest Pharmaceutical Price Controls in OECD Countries (pdf) toob välja, et kreeklased on taolises olukorras paljuski ise süüdi. Ühelt poolt võtab uute ravimite tunnustamine aega kuni 2 aastat ja eeldab ravimi varasemat tunnustamist mõnes teises Euroopa riigis ja teiselt poolt sõlmib riiklik ravikindlustaja ostulepinguid soodsaima pakkumuse teinud ettevõtetega, mis tõrjub potentsiaalsed alternatiivid ja asendustooted lihtsalt turult välja.
Mis puutub aga ravimite rahvusvahelistesse hindadesse, siis tulenevad need paljuski turu suurusest ja konkurentsist turul. Mõlemad mõjuvad hindadele tarbija seisukohast positiivselt ent kummastki ei saa Kreekas eriti tõsiselt rääkida. Ühtlasi on ravimid mitmetes Euroopa riikides subsideeritud, mis tähendab, et tootja hinnast katab riiklik ravikindlustaja mingi osa, mis vastavalt prioriteetidele võib kõikuda 0-100%.
Kreekas toimuvat on põhjust võtta kui hägust pilku kõigi tsentraliseeritud tervishoiusüsteemide tulevikku, kus riikliku ravikindlustaja rahalised võimalused on märksa piiratumad kui pidevalt paisuvad patsientide ja tarbijate ootused. Pikemas perspektiivis tähendab taoline olukord kitsendavaid hinnapiiranguid, mis kõigepealt lämmatavad arendustegevuse ravimitööstuses ja hõrendavad arstiks õppijate ridasid ning mingil hetkel ei võimalda enam pakkuda kõige uuemaid ravimeid ning meditsiinilist tehnoloogiat rääkimata operatiivsest teenusest.
Sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi varjuküljest kommenteerimine on välja lülitatud
Loodetavasti õnnestub järgmisest nädalast jälle regulaarsemalt kirjutada, kuid enne kui juuni algab mõned huvitavamad artiklid, mis viimasel ajal on piisavalt meeldejäävad või olulised olnud, et teistega jagad.
New Documents Reveal Truth on NATO’s ‘Most Damaging’ Spy – Der Spiegel heidab pilgu Herman Simmi tegevusele ja tegevuse tagajärgedele. Põhjalik artikkel annab hea ülevaate sellest, kuidas tajuvad sakslased Simmi reeturlikkust ja millised on hilisemad hoiakud NATO laienemise suhtes. Kes lugenud pikemaid artikleid Simmist eesti keeles ei leia artiklist just palju uut, kuid sakslaste juttu lugedes jääb mulje, et Simmi tegevus oli märksa kahjulikum kui enamus eestlasi kahtlustada oskab.
* * *
Desperately Seeking Cures – kahetsusväärselt paljudele inimestele (sh meditsiinitöötajatel ja tervishoiuekspertidel) pole erilist ettekujutust sellest, kuidas ja millistel tingimustel jõuavad lubavad avastused lõpuks ravimite faasi. Sobimatud ajendid, tsentraliseeritud lähenemine ja regulatiivsed piirangud on kõik takistused, mis vähendavad turule jõudvate potentsiaalselt elusid päästvate ravimite nimekirja ja nende takistuste arv kipub ajaga ainult suurenema. Siia juurde sobib suurepäraselt Malcom Cladwell’i hiljuti New Yorker’is ilmunud artikkel The Treatment, mis peatub vähiravimite väljatöötamise probleemidel.
* * *
Cass Sunstein Wants to Nudge Us – libertaarse paternalismi eestkõnelejana on Cass Sunstein pälvinud ka Barack Obama tähelepanu, kes on mehele leidnud koha Washingtoni bürokraatiamasinavärgis. New York Times magazine heidab pilgu mehe mõttemaailmale ja kavatsustele. Ilmselgelt pole paljude soov inimtegevuse detaile reguleerida kuhugi kadunud samas kui õigustused ja argumendid on muutumas nüansirikkamaks ning teadlikus nendest tuleb kõigile debati osapooltele ainult kasuks. Siia juurde sobib aprilli Cato Unbound, mis käsitles samuti “uue paternalismiga” seonduvaid küsimusi, kus Sunstein lähenemise probleemid ja puudused leiavad märksa rohkem tähelepanu.
* * *
When It Comes To Television Content, Affiliate Fees Make The World Go ‘Round – kes meist ei sooviks tasuta vaadata saadet, seriaali või filmi, mis parajasti huvi pakub. Internet on loonud selleks kõik eeldused, kuid sisu tootjad ei ole kiirustanud nende kasutusele võtmisega. Peamiseks põhjuseks on mõistagi raha. Bill Gurely annab pikemas analüütilises postituse hea ülevaate sellest, kuidas USA sisutootjad raha teenivad ning kuidas see kujundab veebist saadava valiku hinda ja võimalusi. Valgustav.
* * *
Come Party with Lady Gaga – kuna Lady Gaga muusika ei taha minuga hästi haakuda, siis ei ole talle ka eriti tähelepanu pööranud, kuid hiljuti Times’is ilmunud artikkel annab lauljast ja tema kohast kirjus meelelahutusmaailmas üpris huvitav ülevaate. Pühendunud enda austajatele, intelligentselt kohusetundlik, ükskõikne meedia pretensioonikuse suhtes ja natuke morbiidne on vaid mõned mõtted, mis jäävad pärast artikli lugemist pähe kummitama. Kui artikkel pakub huvi, siis sobib kõrvale Grant McCracken’i Transformations: Identity Construction in Contemporary Culture.
* * *
Hot as Hell: Firefighting foam heats up coal fire debate in Centralia – mul polnud vähimatki aimu, et USA’s on mõned söekaevandused vaikselt põlenud juba peaaegu pool sajandit. Täiesti üllatav oli aga tõsiasi, et ainuüksi USA’s on taolisi vaikselt hõõguvaid maa-aluseid põlenguid sadu ja neid on koos India ja Hiina sarnaste põlengutega kokku tuhandeid. Mõistagi ei ole ka tagajärjed tühised:
China alone loses between 100 million and 200 million tons of coal each year to mine fires, as much as 20 percent of their annual production, according to the International Institute for Geo-Information Science and Earth Observation, based in Enschede, Netherlands. The Institute estimates that carbon dioxide emissions from these fires are as high as 1.1 billion metric tons, more than the total carbon dioxide emissions from automobiles in the United States. Second to China is India, where 10 million tons of coal burns annually in mine fires, contributing a further 51 million metric tons of carbon dioxide to the atmosphere.
Õnneks on ühe ettevõtte poolt väljatöötatud tulekustutusvaht, mille hõõguvatesse söesoontesse pumpamine on osutunud üllatavaltki edukaks (ja odavaks) viisik põlengutega võidelda. Jääb üle loota, et esimestele eksperimentidele järgnevad peatselt suuremad õnnestumised USA’s, Hiinas ja Indias.
* * *
Why Do Intellectuals Oppose Capitalism? – enam kui kümmekond aastat tagasi ilmunud Robert Nozick’u artikkel on sama tabav praegu kui esmase ilmumise ajal. Nozick on paljuski tuntud enda küsitleva ja uuriva lähenemise tõttu, mille käigus käiakse välja hulgaliselt hüpoteese, kust lugeja saab ise järeldusi teha. Samas ei häbene Nozick seostada enda essees haridus- ja koolisüsteemi mõju vastasseisuga turumajandusele. Siia juurde sobib ka hiljuti Päevalehes ilmunud intervjuu Mihhail Lotmaniga, kes peatub samuti küsimusel, miks parempoolseid intellektuaale on vähe.
* * *
How to Save the News – paberajalehtede hääbumine tundub 21. sajandi esimese kümnendi lõpus vältimatu, kuid see ei pea veel tähendama lõppu uudistetööstusele. The Atlantic heidab pikemas artiklis pilgu Google’i plaanidele ja kavatsustele, mis on esialgsest vastandumisest ja konfliktidest jõudnud arusaamani, et uurivajakirjanduse on väärtuslik ja selle kadumine ei ole kellegi huvides. Artiklist jääb mulje, et kvaliteetajakirjanduse suurimaks toetajaks võib lähiaastatel kujuneda Google, kes aitab kõiki neid, kes soovivad aidatuks saada.
* * *
Inner Workings of Global Encyclopedia ‘Better than a Soap Opera’ – kuna kasutan Wikipediat pea igapäevaselt ja Vabalogis ilmub lausa regulaarne postituste seeria, mis viitab ainult Wikipedia artiklitele, siis pakkus huvi Der Spiegelis hiljuti ilmunud lugu Wikipedia artiklite loomisest ja täiendamisest. Kirev seltskond, vastandlikud huvid ja erinevad lähenemised, kus kellelgi lõpliku sõnaõigust ei ole, on alati andnud materjali huvitavateks artikliteks.
Huvitavat lugemist nädalavahetuseks kommenteerimine on välja lülitatud
Ei tegele igapäevaselt finants- ja aktsiaturgude jälgimisega, kuid kui mõne riigi reguleerija hakkab seadma osadele tehingutele piiranguid, mis tegelikult toovad tavainvestori jaoks kõige selgemalt välja probleemid ja puudused nii riikide kui ettevõtete puhul, mis soovivad kas laenata või investeerimiseks raha kaasata, siis kipuvad investorid järeldama, et nende eest üritatakse midagi varjata ja parem on positsioon esimesel võimalusel likvideerida. Sakslaste tänasest seatud piirangud osadele tehingutele ja veel kindlate ettevõtete aktsiatega on hea illustreeriv näide:
Today’s actions by the German Financial Regulator BaFin prohibiting naked short selling continues a long simmering approach to the European sovereign debt crisis that we believe mistakes financial market uncertainty for the cause of the crisis rather than its effect. Drawing an analogy to the other major headlines of the day, attempts to curtail the sovereign debt crisis through curtailing trading activity is like trying to clean up the Gulf oil spill without stopping the leak. Budget deficits are the leak in this analogy and are similarly extremely difficult to fix. By confusing the cause for the effect the policy response exacerbated rather thanameliorated market uncertainty and with concern over the loss of ability to hedge long positions, investors sold what they could with the declines in the Euro leading risk markets lower and US Treasuries higher in a flight to quality.
Täna nii, homme naa ja ülehomme kolmandat moodi.
Artiklis juhitaks tähelepanu ka sellele, et konkreetne informatsioon kehtima hakanud piirangute kohta on jätkuvalt puudulik ja suurendab ebamäärasust Euroopa turgudel, mis tähendab, et rohkem raha voolab Ameerika ja Aasia suunas Euroopast välja või lihtsalt mööda, sest sakslased võivad inspireerida ka teiste riikide reguleerijaid.
Aktsia- ja finantsturud on seda väärtuslikumad, mida rohkem on seal kauplejaid ja mida vähem piiratakse kauplemist kunstlikult mingi poliitilise või populistliku eesmärgi nimel. Samas käib paljuski ka siseinfo põhjal tehtud tehingute keelustamise kohta. Oluline on kõige viimase info integreerimine hindadesse, mis informeeriks kõiki turul osalejaid sealhulgas ka neid, kes asuvad mõnevõrra kaugemal otsustuskeskustest.
Yet even as she spoke, markets were falling in response to Germany’s move late Tuesday against so-called naked short-sellers, closing down around 3 percent in much of Europe. And European officials, caught off guard, were criticizing Germany’s unilateral action — something Mrs. Merkel herself had said just a few days ago would be ineffective in a global market.
Sakslaste kehtestatud piirangud on pigem kahjulikud kommenteerimine on välja lülitatud