Naomi Klein’i on hakkama saanud järjekordse ulmakirjanduse klassikuga. Kahjuks võtab liiga palju inimesi seda lugu paralleel universumist, kus loogika on kõigest reaalsuse ebameeldiv kõrvanäht, mis ei ole kohustuslik, liiga tõsiselt.
Ma jään huviga ootama esimesi eestikeelseid arvustusi, mis peaksid ühtlasi olema päris heaks litmustestiks sellest, kui palju arvustuse kirjutaja teab majandusteadusest, majandusajaloost ja kui valmis on kriitiliselt kaasa mõtlema. Elveri postitus ei lähe kahjuks arvesse kuna on inglise keels.
Seniks seega arvustusi seitsme maa ja mere tagant.
Klein is so anxious to prove that all capitalism is bad, even, on occasion, relying on torture to get its way, that she never allows for the possibility that markets can deliver beneficial results. Or that the demand for markets comes from the bottom up, as it did in China between 1980 and 1983. Nor, in her account of the shock treatment of the former communist Eastern Europe, does she explain why some countries – the Baltic republics and the Czech Republic – have done so much better than others.
Most of the book is a button-pressing, emotionally laden, whirlwind tour of global events over the last 30 years: Katrina, the invasion of Iraq, torture in Chile, the massacre in Tiananmen Square, the collapse of the Soviet Union, and the September 11, 2001, terrorist attacks. The book offers not so much an argument but rather a Dadaesque juxtaposition of themes and supposedly parallel developments in the global market. Above the excited recitation stands Milton Friedman as the überdemon of the march toward global tyranny and squalor.
If you can manage to read Klein, you need read no more. Learn her way of thinking and you’ll not be required to think again. She delivers a packaged one-size-fits-all theory of history that shares just one attribute with Marxism: When you have absorbed Klein you will in future always know the answer before you know the question.
There is not a single word of criticism in this review. Not one. At one point he does note that “she’s not an economist but a journalist,” and he similarly says that she “is not an academic and cannot be judged as one.” But one gets the powerful sense that these are actually compliments!
Eelnevalt juba mainimist leidnud Tyler Cowen’i arvustus sisaldab kriitikat Stiglitzi suunas, kuid eraldi mainib esile tõstmist Peter Boettke postitus, kus Stiglitzi poolt toetust leidnud müüdid saavad reaalsussüsti:
Stiglitz doesn’t exactly endorse Klein’s analysis, but he repeats without challenging her claim that Milton Friedman shares responsibility for Pinochet’s crimes against humanity. Friedman (and Hayek for that matter) had no official advisory role in Chile and it is time that this false charge be dropped. Friedman’s account can be found in Two Lucky People (p. 398ff). He went to Chile for 6 days for a series of talks given to representatives of the public, government officials, members of the military, students and faculty. The main topic was the problem of inflation and how to combat it, and only in talks to students and faculty did Friedman depart from the question of monetary policy to address broader themes of economic policy for a free society. He had one meeting where Pinochet was present, and it was conducted through an interpreter and lasted only 45 minutes. Friedman did not design any policies for Chile, nor was he a close advisor to the General. He spoke plain truth about monetary policy and the need to fight inflation, and he talked to students about the dangers of socialism and collectivism and the benefits of a free market economy.
Greg Mankiw leiab samuti, et Friedmani süüdistamine julmades diktaatorlike meetodite soovitamises, mida Pinochet kasutas kohalike represseerimiseks, on natuke palju ja pakub välja huvitava mõtteharjutuse:
As an update, let me be more pointed: You are a professor at Harvard Medical School and the world’s expert of deadly disease X. The head of a nation experiencing an epidemic of a new disease similar to X calls you for advice. You know how to make a cheap vaccine for this new disease, and you are the only person in the world with this knowledge. Do you offer the secret recipe unconditionally? If not, what conditions have to be met? If the nation head is a tyrannical dictator, would you refuse to help, knowing that letting the epidemic run its course might cause more suffering than the dictator ever did?
Isegi Stiglitzile maailmavaateliselt märksa lähemal seisev Brad DeLong leiab, et Stiglitzi arvustus teeb pigem edasised arutelud sarnastel teemadel labasemaks:
Tyler is right: Stiglitz ought to know better, for degrading the level of the debate is in your long-run interest only if you are one of the bad guys. And we are not.
DeLong’ile ja Stiglitzi’le on maailmavaatelt üpris lähedal ka kolmas tunnustatud majandusteadlane, Dani Roderik, kes enda blogis andis nii Klein’i raamatule kui Stiglitzi arvustusele suht negatiivse hinnangu:
Bad books need to be trashed even if you are a fellow traveler, more or less. That is the main point made by Emmanuel in relation to Naomi Klein’s The Shock Doctrine, which is a truly bad book. I am glad somebody else thinks so, because I was pretty disheartened by the kid gloves with which Joe Stiglitz handled the book in his own review.
Lõpetuseks väike tsitaat mõne aasta tagant Economistist:
Ms Klein’s harshest critics must allow that, for an angry adolescent, she writes rather well. It takes journalistic skill of a high order to write page after page of engaging blather, so totally devoid of substance. What a pity she has turned her talents as a writer to a cause that can only harm the people she claims to care most about. But perhaps it is just a phase.
Umbes kaks nädalat tagasi lubasin ühele kommentaarile mõne päeva pärast vastata. Kuna mul hakkab nädala pärast puhkus, siis rohkem jõudu on kulunud erinevate tööasjade tegemiseks ja selle tõttu on ka blogimine kannatada saanud. Kuna tegu oli aga kommentaariga, kus isegi üks ettepanek arengumaade olukorra parandamiseks, siis väärib see kommentaar ka vastust.
Kui ma ettepanekust õieti aru sain, siis arenguriikide elatustaseme ühtlustamiseks arenenud riikide omaga võiks kasutada imporditolle ettevõttele, mis toodavad enda toodangut arenguriikides, kuid ekspordivad arenenud riikidesse. Taoline lähenemine peaks avaldama survet palkade tõstmisele tänu vajadusele orienteeruda kapitalimahukamale tootmisele, mis omakorda suunab ettevõtjat palkama haritumat töötajat, kes seadmeid kasutad oskab. Tõusevad palgad, tõuseb vajadus hariduse järgi ja nii edasi.
Ma ei väsi kunagi kordamast, et rahvusvaheline majandusruum on üks keerulisemaid nähtusi sellele planeedil, mis rajaneb tuleviku ootustel ja miljardite indiviidide otsustel, mis kõik üks-teist suuremal või vähemal määral mõjutavad ja on üpriski tundlikud kunstlikele piirangutele, mis sageli mõjutavad negatiivselt ka piirajaid endid. Kommenteerija poolt toodud ettepanekuga on küll näiliselt lihtne ja ajendatud kõige õilsamatest motiividest, kuid tal on mitmeid puudusi, millest tooks välja ainult 3 kõige problemaatilisemat:
1. Kes otsustab milline palgatase on õiglane või õigustatud ja kas piirangud on üldised või suunatud kindlatele sektoritele? Probleem on selles, et objektiivselt “õiget” vastust pole. Kui eestlased kehtestaks imporditolle, siis oleks need ühtedele asjadele samas kui teisi ei saa me ise isegi mitte toota ja eestlaste elatustaseme parandamiseks on meil vaja neile ligipääsu. Ühtlasi on meie palgatase madalam kui Soomes või Prantsusmaal või USA’s ja palgatasemest lähtudes võib täiesti vabalt ka Eesti klassifitseerida arenguriikide hulka. See tähendaks aga tugevat lööki meie majandusele, mis on paljuski ekspordile orienteeritud ja veel suuremat nendele riikidele, kus siseturg on väike või olematu madalapalgataseme tõttu. Sisuliselt suruks imporditollid arenguriigid lisandväärtuse loomise alumisse otsa igaveseks, sest kõrgema lisandväärtusega kaupade ostmiseks, mis on ühtlasi kallimad, pole kellelgi raha. Maailm ei jagune rikasteks ja vaesteks vaid ka kõigeks, mis mahub sinna vahele. Arenguriigid võivad taolisi impordipiiranguid vastu kehtestada ja tulemuseks on vastastikune protektsionismi, mis vähendab kõigi rikkust.
Soovitan tutvuda ka sellise terminiga nagu autarkia ja pöörata tähelepanu nende riikide nimekirjale, mis seda on rakendanud nagu ka sellele, mis juhtus nendes riikides pärast autariklistest poliitikatest loobumist – parimad näited on Hiina ja India.
2. Milleks loobuda kaubavahetusest, mis meid kõiki rikkamaks teeb ja võimaldab investeerida arendustegevusse ja valdkondadesse, mis muidu rahastamist ei leiaks? Rahvusvaheline kaubandus on majandusteaduse täiesti eraldiseisev haru, millest on raamatuid kirjutatud rohkem kui ma lugeda jõuan, kuid üks on kindel: kaubavahetust ei toimuks kui tehing poleks vastastiku kasulik. Odavamad t-särgid Hiinast tähendavad väiksemad kulutusi Eestis (kui Euroopa Liidu poliitika poleks protektsionistlik), mis tähendab rohkem vaba raha eestlastel, kes saavad selle eest nüüd osta ka näiteks uue paari kingi, mis toodetud Indoneesias. Kui kehtestada imporditolle, siis väheneb valikuvõimalus nendel, kelle sissetulek on väiksem. Raha on nüüd ainult t-särgi jaoks ja hakkama tuleb saada vanade kingadega. Vasem on eestlane ja vaesemad on ka hiinlased ja indoneeslased, sest kuna sul oli valida kahe sama hinnaga särgi vahel otsustasid sa impordipiirangutest tuleneva üldise rahvuslikkuse lainel toetada hoopis eestlastest t-särgi tootjaid. Paljud otsused tehakse piir peal, kus lõpliku otsuse tingivad väikesed erinevused. Meie tänane heaolutase on saavutatud eelkõige läbi suurem efektiivsuse, mis vabastab olemas olevaid ressurss teisteks otstarveteks sealjuures ka haridus ja arendustegevuseks. Lõppude lõpuks ei takista miski kedagi annetamast odavamatest kaupadest üle jäänud raha heategevusse, millega ei kaasneks täiendavaid kulutusi ja negatiivseid kõrvalnähtusid, mis kaasnevad imporditollidega.
Soovitan kasvõi põgusalt vaadata tabeleid, mis on uurimuse Materialization and Dematerialization: Measures and Trends juures. Kaubavahetus võimaldab meil eelistada neid, kes kasutavad vähem ja saavad vähesemaga täidetud sama ülesande.
3. Miks peaks lääneriikide ettevõtja investeerima arenguriiki kui lisaks kauba tarbijatele kohale toimetamisega kaasnevatele kuludele, kohalike madalamast tootlikkusest tulenevatele kuludele ja kõrgetele tehingukuludele tulevad otsa veel imporditollid? Lihtsam on tegutseda edasi kodus ja investeerida tehnoloogiasse koos kapitaliga, sest inimesed on haritumad lääneriikides ja spetsialiste on kodust samuti lihtsam leida. Ühtlasi on väiksemad ka kodus tegutsemisega kaasnevad riskid – kultuur on tuttav ja poliitilised protsessid samuti. Varjatud kulud ei tähenda, et neid poleks olemas ja see jääb paljudel arenguriikide töötajatele kõrgemat palka nõudvatel inimestel märkamata. Minu arvates on äärmiselt puudulik ka lähenemine, kus kohaliku olukorra analüüsis lähtutakse päritoluriigi olukorrast näiteks palga puhul. Jah, palk on USA’s kõrgem kui Hiinas, kuid vaadelgem olukorda hiinlase pilgu läbi. Lihtsustatud näites on meie hiinlasel kaks varianti: ta on põllumees või saab tööd hiinlaste omanduses olevas tehases/vabrikus. Kumbki variant võimaldab tal teatud sissetulekut, kuid hiina töösturi on põlluharimise eest mitu eelist (1) töötingimused on vaatamata kõigele paremad kui põlluharimine ja (2) põlluharija meelitamine tehasesse tähendab ikkagi arvestatavat palka. Kui me lisame siia lihtsustatud mudelisse kolmanda tehase, mis rajatud väliskapitali toel peab see tehas inimeste pärast võistlema nii põlluharimisest tuleneva sissetulekuga kui hiinlaste poolt loodud tehasega. Kõrgem tootlikus (millest on kõik huvitatud) eeldab aga kompetentsemaid töötajaid, kellele ollakse valmis kõrgemat palka maksma. Palgad tõusevad ja sissetulekud kasvavad samas kui töötingimused paranevad.
Lõpetuseks veel mõned täheldused imporditollidega seoses:
kui kehtestada ulatuslikud imporditollid tuleb, kehtestada ulatuslikud piirangud immigratsioonile ja inimeste liikumisele
imporditollid tähendavad ka eelkõige surmahoopi arenguriikide ettevõtjatele, kelle toodangut pole võimalik eristada lääneriikide firmade toodangust
imporditollid tähendavad oluliste otsuste liikumist kvaliteeti ja hinda vaatavalt tarbijalt hoopis poliitikutele, keda väikese “toetuse” eest ei huvita kumbki
imporditollid tekitavad olukorra, kus konkurentsi survel langevad hinnad ja paranev kvaliteet on vaid kauge minevik
imporditollidest tulenevad kõrgemad hinnad tähendavad valusat hoopi ka lääneriikide madalama sissetulekuga elanikele.
Der Spiegel’is ilmus augusti lõpus rida artikleid laiema teemakatuse alla nimega “An Inside Look at Europe’s Coolest Cities”. Euroopa lahedaimate linnade seas (Amsterdam, Barcelona, Dublin, Kopenhaagen) on ka Tallinn, kuid seda pigem tuleviku perspektiivi tõttu.
Minu jaoks on see artikkel huvitav veel sellepärast, et olin üks nendest, kes kaasati intervjuud andma ja sain artikli ettevalmistus protsessi kõrvalt vaadata. Artikli autor käis ise Tallinnas kohal ja kohtus kahe päeva jooksul erinevate linna esindajatega ja loomemajandusele tuge pakkuvate inimestega.
Kes vähegi intervjuusid andnud teab, et pärast ajakirjanike filtrit võib sõnumist, mis sina soovid edasi anda tulla hoopis midagi muud, kus rõhuasetus ja teemapüstitus on kohati täielikult moondunud. Eriti teravalt torkab see silma kui intervjuu kestab mitu tundi, kuid artiklisse jõuavad ainult loetud read sinu jutust, mida sina üldse oluliseks ei pidanud.
Sellegipoolest võib looga rahule jääda ja vähemalt minuga on ühendust võtnud isegi üks sakslane, kellele artikkel piisavalt huvitav tundus, et töökoha vastu huvi tunda. Aga minu lemmiklõiguks jääb ikkagi järgnev:
He’s the director of a publicly funded training program designed to help young entrepreneurs take their first steps in the world of business. He has a degree in economics and looks like a Hollywood star. Only 26 years of age, he also runs a small company on the side.
Lõbus.
Der Spiegel lahedatest linnadest – sealhulgas Tallinnast kommenteerimine on välja lülitatud
Compared to most people, economists are very good at hearing what you said – not what you meant to say, or what the listener thinks you meant to say. In normal conversation, people focus on “what side you’re taking.” The neat thing about economics is that people who agree with your conclusion often heavily criticize your specific arguments.
Arnold Kling sellest, kuidas majandusharidusega inimesed kipuvad argumenteerima ja seisukohti vaatlema. Mind ei huvita poolte valimine vaid lahendused probleemidele, mis tõesti midagi peale “sooja tunde” saavutavad. Kust need lahendused tulevad pole vähemalt minu jaoks eriti oluline.
Huvitavaid täheldusi teistelt kommenteerimine on välja lülitatud
Intuitsioon võimaldab vähese ja sageli anekdootliku informatsiooni põhjal teha järeldusi, mis võivad pakkuda huvitavaid selgitusi või lihtsalt probleemi näha teise nurga alt, vahel isegi võimalusena. Samas on taoliste intuitiivsete harjutuste suurimaks puuduseks nende laiema rakendamise võimalikus.
Viimasel ajal olen vaikselt seedinud järgmisis mõtteid, mis tegelikult vajaks rohkem tähelepanu nagu ka toetust kirjandusest, isegi kõige elementaarsemast kui vaadata tootlikust.
1. Kinnisvara arendus oli veel loetud kuud tagasi piisavalt atraktiivne valdkond, et meelitada sellega tegelema firmasid, mille põhitegevus oli tootmine. Pandi püsti oma tütarfirma ja asuti arendama. Parimatel päevadel võtsid sarnaseid käike ette mitmed ettevõtlikud inimesed, kes piirdusid mõne korteri või maja arendamisega, kuid kelle põhitegevus oli seotud hoopis millegi muuga.
Mind pani mõtlema tõsiasi, et sageli tegelesid arendusprojektidega inimesed, kes omasid valdkonnast üpris pealiskaudset arusaama, küll aga oskasid organiseerida, motiveerida ja suunata erinevaid ressursse. Kõik need kogemused on potentsiaalne sisend ettevõtlusesse – esialgne kogemus, mis julgustab ehk ettevõtlusega tegelema natuke laiemalt. Samas, kui paljud arendusprojektidega tegelejad olid varem ettevõtjad ja kas kinnisvarakogemus on laiendatav ettevõtlusele üldisemalt?
2. Tootlikkusest on ikka ja jälle juttu ning kindlasti tuleb ka edaspidi. Samas kui jutt läheb numbritele ja võrdluste, siis näib tegu olevat statistikale toetuvate abstraktsioonidega, mida aitavad omakorda segasemaks muuta anekdoodid nagu Eesti ehitaja on Soomes kaks korda tootlikum või mehhiklane samal tööl USA’s, mis Mehhikos, on samuti kordades tootlikum.
Mulle tundub, et tootlikkuse juures mängib olulist rolli institutsionaalne raamistik, kus ettevõtted tegutsevad ja nende ettevõtete omavahelised seosed. Ei piisa üksikute võimekusest vaid neid peab toetama terve võrgustik, mis suudab ära kasutada võimalusi, mis kõrgema tootlikuse tagamiseks on vajalikud. Vähemalt seletab see ära selle, kuidas on võimalik võtta inimene ühest kontekstist ja panna teises tootlikumalt tegutsema. Tootlikus võib sektorite või majandusharude kaupa olla kohati vägagi kõrge, kuid seda paljuski tänu sektori pikaajalisele arengule, vastastikusele koostööle ja teadmistele, kust, kuidas ja mida saab.
Kui aga üldine keskkond areneb kiiresti ja võimalusi kasvuks on rohkem kui küllaga, kas siis on tootlikkuse kasv aeglasem sellepärast, et laienemisel ehitatakse enne välja väiksemale sobiva lahenduse põhjal süsteem, mida hiljem hakatakse kohandama suuremale sobivaks samas kui võrgustiku erinevad lülid arenevad erineva kiirusega?
An interesting paper on prizes (though for some reason the settings don’t allow printing)
Tõsi, mainimine leidis aset postituses nimega Assorted Links, kuid ma julgen väita, et esimene eestlane, kes sellegi vähese on enda loomingule saavutanud.
Mis puutub printimisse, siis see sai omal ajal piiratud hoopis katsetuslikel eesmärkidel, et vaadata, kas “juhendaja” soovib tööd ka printida või näiteks üks hindajatest, kuid keegi seda teha ei soovinud või vähemalt mitte piisavalt palju, et minuga ühendust võtta. Eks pärast loomulikult selgus, et ega nad seda eriti põhjalikult ei lugenudki ja astusid mõnede enda kommentaaridega veits ämbrisse.
Keda huvitab, siis Lundist sain Master of Arts kraadi ja kui tegu oleks olnud traditsioonilisema programmiga sinna oleks otsa veel cum laude ka tulnud.
Ühtlasi on see Vabalogi viiesajas postitus, mis iseenesest ei olekski eriline näitaja, kui keskmiselt poleks ühe postituse pikkus umbes lehekülg.
Loodetavasti jagub lugejaid ja kommenteerijaid ka järgmise viiesaja postituse jaoks, sest ilma lugejate ja kommentaarideta oleksin juba ammu blogipidamisest loobunud. Aitäh teile kõigile.
Kes meist poleks suvel kohanud sedavõrd tolmust autot, et käsi lausa vägisis kisub kirjutama “pese mind” mõnda võimalikult prominentsesse kohta?
Osade inimeste jaoks on tolm auto tagaklaasil aga kõigest veel üks meedium kunsti loomiseks. Miks just tolm auto tagaklaasil, kust selle võib igal hetkel pühkida hooletu käeliigutus, mis lülitab sisse tagumise aknapuhastaja? Mõni sügavam filosoofiline sõnum kõige ilusa möödumisest või hoopis katse inimesi millegi erilisega üllatada?
James Dorn on lugenud Lao-tzu’d ja teinud huvitava avastuse – üks esimesi liberaale näib olevat Lao-tzu ise, kes elas enam kui 2000 aastat tagasi Hiinas. The Case for Market Taoism:
The essence of Lao-tzu’s liberal vision is stated concisely in Chapter 57 of his book: “The more restrictions and limitations there are, the more impoverished men will be….The more rules and precepts are enforced, the more bandits and crooks will be produced. Hence, we have the words of the wise [ruler]: Through my non-action, men are spontaneously transformed. Through my quiescence, men spontaneously become tranquil. Through my non-interfering, men spontaneously increase their wealth.”
That passage, written more than 2,000 years before Adam Smith’s call for a “simple system of natural liberty,” is a reminder that China’s legacy is not the commands of Mao Zedong Thought but the freedom of Lao-tzu Thought.
Liberaalsema poliitika omaks võtmisel võib hiinlastel tekkida tõrge kui jutt käib ainult oksidendi mõtlejatest. Kui on võimalik aga viidata “oma” mehele, kes oli Eurooplastest enda mõttetegevuses 2000 aastat ees, siis võib ehk kunagi Hiinast loota liberalismi kantsi.
Samas pole mul aimugi, kui kõrgelt hindavad Lao-tzu’d hiinlased ise. Minu omaaegsed vestlused hiinlastest kursakaaslastega on pigem andnud põhjust arvata, et hiinlased on orienteeritud tulevikule, sest näiteks budismist rääkides pead kõigepealt sina neile seletama, mis see on ja lootma, et nad vähemalt midagi ära tunnevad ja ei teata sulle naeratades, et “see on vanadele inimestele, mingi hookus pookus”.
Esimene liberaal oli Lao-tzu? kommenteerimine on välja lülitatud
1. Eelnev pilt on eskiislahendus ja kontseptsioon esimesele eralende võimaldavale kosmodroomile, mis plaanis rajada New Mexico’sse. Täiendavaid pilte esialgsest lahendusest võib leida Spaceport America kodulehelt, kust on pärit ka ülal olev pilt.
2. David Neff on pildistanud kuule tabamas roosi, pliiatseid, pirne ja isegi saja dollarist. Haruldane ja nähtamatu kipub ka ilus olema.
4. YouTube’ist võib leida ka ajaloolise väärtusega huvitavaid klippe. Hiljuti sattusin Stanley Milgram’i poolt 1960ndate alguses korraldatud kuuletumiseksperimentidele, mille käigus pidid eksperimendis osalejad kuuletuma autoriteetidele, kes andis neile ülesandeid, mis olid vastuolus nende südametunnistusega – sisuliselt andma elektrishokke inimestele, keda nad ei tundnud. Wikipedia valgustab selle hämmastavalt kütkestav eksperimendi tagatausta ja tulemusi.
5. Kui jutt juba eksperimentidele läks, siis selle postituse lõpetuseks pakun välja kõigi aegade 20 kõige veidramat eksperimenti (piltidega) nagu nad on kirja pannud Pettuste Muuseum. Teiste eksperimentide hulgas on ära toodud ka Milgrami kuuletumiseksperiment, kuid nõrganärvilistel hoiatuseks, et kui kahe peaga koera loomine või koera pea elus hoidmine ilma kehata teid häirivad, siis ei ole mõtet edasi lugeda.
Pilte, pilte ja liikuvaid pilte – huvitavat vaatamist kommenteerimine on välja lülitatud
Mõned päevad tagasi küsis Toivo ühes postituses (mis on haihtunud), milliseid blogisid inimesed loevad.
Mina loen enam kui sadat blogi RSS’i vahendusel ja seda vaatamata ülemineku raskustele, millest sai kirjutatud peaaegu kaks aastat tagasi. Täna ei kujuta enda elu ilma RSS’ita hästi ettegi, kuid kindlasti ei jälgiks ma enam kui sadat blogi.
Keda huvitab täpsemalt, mida loen võib tõmmata minu opml faili (“save target as…”), kus sees nende blogide feedid, mida NetNewsWire’i vahendusel loen. Sellele lisanduvad veel mõned, mis on ühel või teisel põhjusel välja jäänud. Näiteks EU Referendum, Punane Hanrahan, Meie mees Milaanos – viimased kaks pigem küll selleks, et olla kursis sellega, mida peetakse hetkel oluliseks kohaliku blogosfääri vasakul tiival kirjutamist väärivaks.
Siit samast kõrvalt (paremalt) veerust on võimalik leida veel mõned blogid.
Loen seda, mis tundub oluline. Vähem niisama heietamist, kus inimesed lihtsalt arvavad midagi.
Hetkel on NetNewsWire’is 132 lugemata postitust (jälle!) ja üle neljakümne artikli või postitusega akna, millest võiks kirjutada vähemalt ühe blogipostituse. Samas ma pean kahte blogi, seega parimal juhul saaks ühte blogisse umbes 20 postitust.
