USA’s on üha rohkem ja rohkem juurdumas kõrgmalt haritud vanemate seas arvamus, et mida vähem lapsed televiisorit vaatavad, seda parem ja see vähene, mis nad võivad teleri ees veeta, peaks koosnema õpetlikust programmist.
From the 1966 Coleman Report, the landmark study of educational opportunity commissioned by the Civil Rights Act of 1964, Gentzkow and Shapiro got 1965 test-score data for almost 300,000 kids. They looked for evidence that greater exposure to television lowered test scores. They found none. After controlling for socioeconomic status, there were no significant test-score differences between kids who lived in cities that got TV earlier as opposed to later, or between kids of pre- and post-TV-age cohorts. Nor did the kids differ significantly in the amount of homework they did, dropout rates, or the wages they eventually made. If anything, the data revealed a small positive uptick in test scores for kids who got to watch more television when they were young.
Daniel Drezner on kokku pannud põhjaliku postituse viimase nädala jooksul blogosfääri kajastanud artiklitest, mille läbivaks teemaks on blogide marginaliseerumine. Mees ise võtab artiklid kokku lühidalt ja konkreetselt:
1) Not a lot of people will make a living off of blogging; (vaata ka New York Metro artiklit)
2) Power laws create an unequal structure in the blogosphere that gives power to those at the top of the pyramid — the linkers rather than the thinkers, as it were; (vaata ka Drezneri artiklit-PDF)
3) Blogs will become co-opted by the mainstream media. (vaata ka AlterNet artiklit)
Ma ise olen blogidest kirjutanud ühe pikema artikli eelmise aasta septembris, mille lõppu kirjutasin:
Blogi on formaat. Viimase paari aasta jooksul on sellel mõttel üha rohkem peatutud ja blogijate seas on süvenemas veendumus, et mõne aasta pärast enam sõna “blog” ilma mingi lisata praktiliselt ei kasutata. Blogimine sarnaneb üha rohkem arvuti kasutamisele – üldisele tegevusele, mis hõlmab tohutut hulka võimalusi ja vajab täpsustamist.
Tsiteerin seda väikest lõiku sellepärast, et poliitblogide “grand young man” Markos Moulistas ülteb AlterNet’i artiklis midagi väga sarnast:
Markos Moulitsas Zuniga, the founder and primary voice of Daily Kos, thinks the word “blog” is beginning to outlive its usefulness. “A blog is merely a publishing tool, and like a tool, it can be used in any number of ways,” he says.
See on hea võimalus midagi Eesti blogosfääri kohta küsida.
Rate.ee’le on lisandunud blogimise võimalus nagu ka Delfi’le ehk eestlasel on blogi täna teha kordades lihtsam kui kunagi varem. Huvita, palju tänaseks eestikeelseid bloge üldse loodud? Kas 10 000 piir on juba lõhki? Kas on alla 40. aastaseid eestlasi, kelle tutvusringkonnas ei ole mõnda blogijat?
Samas on neid bloge, mis minule huvi pakuvad ja mille lugemine tundub ka midagi juurde andvat vähe. Juurde neid tuleb aga jube aeglaselt ning peamisteks kirjutajateks on ajakirjanikud. Kus on värsked hääled ja toored mõtted või on minu enda huvid liiga kitsad?
Kohalik blogosfäär on killustunum kui kunagi varem ja märksa arvamuste rohkem. Homoabielud ja Kadrioru peod on vist kõige suurem debatti allikaks olnud, kuid kui paljudele?
Eesti blogosfääri teema vajab tõsisemat mõttetööd, mille piirkulu ületab kahjuks minu jaoks piirkasulikuse.
Art De Vany on 68 aastane mees, kes kaalub 94 kilo ja kelle kehas on ainult 8% rasva (vaata ka pilti)ning nagu ta ise selgitab:
“I’m never sick,” he says, “and I can do anything I want to do. Everyone should or could be this way.”
De Vany on emeriitprofessor majandusteaduses ja atleet, kes on viimase 25 aasta jooksul uurinud evolutsioonilist vormisolekut ehk seda, millised olid meie esivanemate geneetilised eeldused, millist elu elasid – kuidas toitusid ja millised olid peamised füüsilise tegevuse vormid – ning kuidas tänapäeva inimesed saaksid elada tervislikumat elu kasutades paljuski evolutsiooni poolt ette antut.
Üpris hea ülevaate De Vany arusaamadest annab T-Nation’i intervjuu, kus mees selgitab kui palju aega peaks head füüsilist vormi sooviv inimene nädalas treeningule pühendama (vähem kui arvata võiks) ja millise vormi see treening peaks võtma (huvitavam kui tavaliselt). De Vany peatub ka toitumisel ja sellel, miks inimesed on modernses ühiskonnas sageli rahulolematud, kärsitud ning tunnevad, et nende elul pole mingit mõtet. Muu hulgas selgitab mees, mis evolutsiooniline väärtus on depressioonil:
Depression may have been helpful to keep our ancestors from killing one another when they were confined to caves or other shelters during long winters, but it’s triggered in many ways in modern life.
Tegu on teadlasega, kes läheneb probleemidele süstemaatiliselt ja põhjalikult. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid majandusteaduses ja mõned ka evolutsioonilisest vormisolekust. Ühe lühema ja ülevaatlikuma artikli tema ideedest võib leida siit (PDF).
Ma ei jaga PH arvamust (ja siin) ning ei arva, et kui maailmavaatelised erinevused on piisavalt suured, siis tasub vastaspoole kirjutisi teadlikult vältida.
Olen nõus enda veendumusi iga kell proovile panema ja pean ülitähtsaks endalt pidevalt küsida, miks ma arvan nagu ma arvan või kas need allikad ja andmed, millele enda maailmavaate kujundamisel toetun on õiged.
Mind huvitavad kardinaalselt erinevad arusaamad nagu mind huvitab, miks inimesed arvavad nagu nad arvavad, millega toetavad enda väiteid ja kuidas reageerivad sellele kui keegi ütleb selgelt välja, miks ta arvab teisiti.
Ma ei pea vajalikus asjata debatis viidata inimestele, kes on seotud poliitiliste erakondadega ja (kelle väited on sageli kontekstist ilma mingite viideteta originaalile välja rebitud) siduda seda vastaspoole väidetega, isegi kui selleks on ahvatlevaid võimalusi. Küll aga pean vajalikuks viidata enda poolt kasutatavatele allikatele ja selgitada, miks ma arvan nagu ma arvan.
Tõsi, üliõpilasena on mul tõenäoliselt märksa rohkem aega ja võimalust argumenteerida, kuid ma pole kelleltki kunagi nõudnud ühelegi enda postitusele vastamist ja pean sellepärast ka lugu inimestest, kes siiski leiavad aega ja tahtmist kommenteerida või vastata, sest see võimaldab mul sageli tähelepanu pöörata seikadele, mis muidu jääks märkamata.
Minu jaoks ei lõppe diskussioon seal, kus vastust on keeruline leida või esineb teistsuguseid tõlgendusi. Lõppude lõpuks pole minu kirjutatu aksioomide kogumik vaid algus diskussioonile, kuhu on alati oodatud kommentaarida ja vastupidised arvamused.
Miks töönädala pikkus langes? Ametiühingute ja teiste töötajate organisatsioonide survel, mis tingis vastavate riiklike regulatsioonide vastuvõtmise. Tööandja suvast töötaks me praegugi 70 tundi nädalas või veelgi kauem.
Kui tööaja lühenemine on tingitud ainult ametiühingutest, siis miks ei langenud see kohe 40’le tunnile vaid selleks läks 175 aastat? Miks on tööaja lühenemine jätkunud vaatamata sellele, et ametiühingute liikmelisus on vähenenud juba 1970ndatest alates?
Küsimus on produktiivsuses ja selles, et just tehnoloogiline progress võimaldab inimeste tootlikust suurendada. Uusi tehnoloogiaid loob aga kõige paremini just vabam turumajandus. Lisaks ajale, mis saadud juurde vähem tööandja juures töötades, on inimesed vaba aega juurde saanud majapidamistoimetuste arvelt, mis on taas võimalik tänu tehnoloogilisele progressile ja kõrgematele sissetulekutele – mõelgem pesumasinale, kohvikeetjale, külmkapile, mis meie kõigi elu mugavamaks teevad ja tõeliselt vaba aega juurde loovad.
Mitte iialgi pole tööandjailt tulnud ühtegi töötajate huve kaitsvat algatust. Töötajad on kõik oma õigused saavutanud raskes võitluses tööandjatega. Ning praegu elame ajahetkes, kus tööandjad on töötajailt õigusi uuesti ära võtmas!
Mitte iialgi pole töötajatelt tulnud ühtegi tööandja huve kaitsvat algatust. Aga kas peakski tulema? Küsimus on vastastikuses kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis töötajaid pole ja tööandja jääb potentsiaalsest kasumist ilma. Mõlemad pooled on huvitatud kokkuleppest.
Ei tasu unustad, et turumajanduses ei ole konkurents ainult töövõtjate vaid ka tööandjate vahel. Kõik on huvitatud parematest töötajatest ja on selle nimel nõus mööndusi tegema, erinevaid hüvesid välja käima. Nii olid näiteks USA’s Esimese maailmasõja ajal mitmed varem töötajate hüvede vastu ükskõiksed ettevõtted sunnitud endale töötajate meelitamiseks neile pakkuma kas kõrgemat palka, kindlat töökohta ka tulevikus või tervishoidu ning pensionit.
Väga konkreetne näide sellest, kuidas tööandjad suudavad ilma seadusandliku surveta tõsta palkasid või pakkuda enda töötajatele sõbralikumaid töötingimusi on Henry Ford, kes lisaks palga kahekordistamisele (teatud tingimustel) võttis 5 päevase ja 40 tunnise töönädala kasutusele 1926. aastal – aastaid varem kui selleni jõudis ükski valitsus – ja seda ilma ametiühinguteta vaid nende vältimiseks.
Mingit alust väitel nagu tahavad tööandjad töötajatelt õigusi ära võtta pole.
Et selline asi, nagu pension üldse olemas on, selle eest oleme tänu võlgu ühele mehele: Otto von Bismarckile, kes lõi (tööandjate kiuste ja nende pideva virina ja nurina saatel) 19. sajandi lõpus riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi. Kui oleks tööandjate otsustada, ei eksisteeriks mingit pensioni üldse.
Aga vaba turumajanduse tingimustes pole tööandja vaid töötaja otsustada, kas on olemas pension või ei ole. Nii pangad kui kindlustust seltsid on huvitatud sinu rahast ja mitmetes riikides (seal hulgas Eestis) on kasutusel mitme sambaline pensionisüsteem, millel on tööandjaga üha vähem ja vähem pistmist.
Sotsiaalmaksu võivad maksta ettevõtted, kuid maksudeks mineva raha teenib ikkagi töötaja ise.
Pensioniea pikenemine edaspidi on saavutatud ametiühingute ja muude töötajate esinduste tegevuse tulemusel, tööandjate kiuste. Tööandjad on pensioniea langetamisele alati ja eranditult vastu olnud.
Tööandjatel pole midagi selle vastu kui osad inimesed varem pensionile lähevad ja sageli pole see üldse nende vaid hoopis töötaja otsustada. Täpselt samamoodi leiab palju töötajaid, et nende huvides on edasi töötada samas kui seadusandlus seda keelab. Mida vabamas turumajanduses elatakse, seda lihtsam on töötajal ja tööandjal jõuda mõlemale osapoolele sobivale kokkuleppele. Küsimus on selles, kas me tahame piirata teiste võimalusi mingi vähemuse arvelt?
Viimasel ajal on kuulda Jaapanist ja sealtkandist ka asutuste st. tööandjate loodud pensionifondidest oma töötajaile. Riiklikule alternatiivseid pensionisüsteeme on varemgi olnud, aga nüüd on asi läinud otseselt tööandja kätte.
Arvestatava üllatusena võib siis tulla fakt, et USA’s on tööandja poolt finantseeritud pensionid kasutusel olnud juba 1875. aastast kuni riikliku pensioni ulatusliku kehtestamiseni. Tööandjaga koostöös on võimalikud ka n.n. 401k plaanid umbes 1970.ndaate keskpaigast, mis on väga paljude ameeriklaste seas populaarsed.
Riiklikult (või kogukondlikult) reguleerimata turumajandus viib paratamatult töötajaskonna täielikule väljakurnamisele, kuna tööandja tegevus saabki põhimõtteliselt olla suunatud vaid ühele – kasumi maksimeerimisele. Igasugune töötaja huvide kaitse (piirangud tööajale, inimsõbralike töötingimuste loomine, ohutusnõuete täitmine jne.) vähendab aga ettevõtte kasumit paratamatult.
Jah, tööandja huvides on kasumi maksimeerimine, kuid tänapäeval, kus ligi 70% arenenud riikide elanikkonnast töötab teenindussektoris ja inimkapital omab suuremat kaalu kui kunagi varem, on tööandja huvides enda töötajate rahuolu – produktiivsed ja rahuolevad töötajad, kellele meeldib töökeskkond ning kes ei tunne ennast töötingimuste tõttu ohustatuna.
Piiratud ressurside tingimustes tõusevad meditsiiniteenuste hinnad edaspidi veelgi, mistõttu meditsiiniteenus muutub järjest enamaile kättesaamatuks. See toob kaasa keskmise eluea languse. See koos pensioniea tõusuga tingib omakorda selle, et paljud surevad edaspidi juba enne pensioniea saabumist. Seega pole muretust pensionipõlvest ja sellega kaasnevast vabast ajast erilist mõtet rääkida.
Seda keskmise eluea languse juttu oleks võinud juba mitukümmend aastat tagasi rääkida, kuid reaalsus on natuke teistsugune.
Kõige parem näide sellest, kuidas meditsiin on muutunud ohutumaks, mugavamaks ja odavamaks, on maohaavandid. Mõnikümmend aastat tagasi tähendas see operatsiooni ja pikemat toibumisperioodi samas kui täna võtad paar tabletti ja tee paranemise suunas on alanud. Kuna operatsiooni ei toimu ja kalli kirurgi teeneid ei kasutata ning haiglakohti ei hõivata, siis on kulud märgatavalt väiksemad.
Bio- ja geenitehnoloogia arengud annavad samuti põhjust optimismiks, kuid nendesse valdkondadesse investeeritakse peamiselt kasumi teenimise võimaluse tõttu. Arvestades sellega, et meditsiinilistest innovatsioonidest tulenevast kasust õnnestub nende arendajatel enamasti alla 5% rahas välja võtta on kasu ühiskonnale selgelt suurem. Mida vabam turumajandus, seda rohkem võimalusi, seda rohkem potentsiaalseid ajendeid.
Meditsiini kõige suurem probleem on selle rahastamise viis, mille tõttu on ka ressursid piiratud. See, kuidas kõige paremini toimivat meditsiinisüsteemi üles ehitada on väga keeruline teema, kus on väga palju erinevaid variant – alustades sellega, mis on võimalik ja lõpetades sellega, mis on poliitiliselt aksepteeritav.
Ma olen nõus kihla vedama 10 000 krooni peale, et järgmise 10 või 20 või 30 aasta jooksul inimeste keskmine eluiga pikeneb – ma olen sedavõrd veendunud enda seisukohas. Kas on võtjaid?
”keegi ei sundinud inimesi tööstusesse” – see väide on tõene samavõrd, kui “1940. aastail astusid eestlased massiliselt ja vabatahlikult kolhoosidesse”. Pärast tarastamist ei jäänud tuhandeil endistel põlluharijail lihtsalt muud üle, kui minna tööstustöölisteks. Oma kogukonnamaalapist jäid nad ju tarastamise käigus ilma. Alternatiiviks tööstusse minekule polnud isegi kerjamine – kerjamine oli tollaste Suurbritannia seadustega keelatud. Väga rangelt keelatud, muuseas.
Tüüpiline kapitalism: kõigepealt võtame suurelt osalt elanikkonnast nende traditsioonilised elatusvahendid ja siis suuname kunstlikult tekitatud vaba tööjõu sinna, kus kapitalistil seda kõige enam tarvis.
Ei pea kaugemale kui Wikipediasse vaatama veendumaks, et enamus tarastamisest toimus enne tööstusrevolutsiooni algust ja ajavahemikul 1630-1750 toimus kõige suurem rahvastiku ümber orienteerumine, mil 40% Inglismaa elanikkonnast oli sunnitud loobuma agraarelust. Üle poole tarastatud maast polnud aga ei karja ega põllumaa, mis leidis nüüd omanikud, kes olid huvitatud selle arendamisest. 1760. aastaks (mida peetakse tööstusrevolutsiooni ALGUSEKS) oli aga juba üle 75% protsendi maast tarastatud.
Lisaks sellele lõi aga 18. ja 19. sajandi tarastamine hoopis töökohti juurde, sealhulgas kõrgemat sissetulekut võimaldavaid töökohti tänu tootlikkuse kasvule, mis varem polnud üldse võimalikud.
Eraldi mainimist väärib ka see, et tarastamine toimus mitte ettevõtjate ja kapitalistide vaid riigi ja arisitokraatide poolt. Ettevõtjateks hakkasid peamiselt ikka need, kellel puudus kindel sissetulek maast, kuid kes julgesid riskida ja olid ettevõtlikud – just ettevõtjad lahendavad töötuse probleemi mitte aga ametiühingud või riik.
Muide tarastamise järel tõusis tavaliselt põllumaa tootlikus 50-100%.
(vaata ka: Mingay, G.E. (1997) Parliamentary Enclosure in Englad. An Introduction to its Causes, Incidence, and Impacts, 1750-1850. London: Longman ja Wordie, J.R. (1983). The Chronology of English Enclosure, 1500-1914.Economic History Review Vol. 36, Nr. 4, pp. 483-505.
Saksamaal streigib praegu 40 000 avaliku sektori töötajat. Põhjuseks tööandjate kava pikendada töönädalat 38, 5 tunnilt 40 tunnini. Et kuidas selle vaba aja juurdetekkimisega nüüd on?
Võtmesõnaks on AVALIK sektor, millel on traditsioonilise erasektori tööandjaga väga vähe ühist. Kõik tööandjad ei ole samasugused ja mõned arvestavad märksa rohkem enda töötajatega. Lisaks on Saksamaa turumajandus üks koordineerituimaid ja vabast ikka üpris kaugel. Muide, natuke häbematu on 40 000 (0,05% Saksamaa elanikkonnast) inimese põhjal teha järeldusi tervele maailmale või isegi Saksamaale, kus elab üle 82 miljoni inimese.
Enamus aja kokkuhoiust tööl ja majapidamistes tuleneb sellest, et mis varem oli sooritatav ainult inimese poolt on täna paljuski sooritatav vähema hulga inimeste ja masinatega. Need, samas masinad, mis hoiavad meie aega kokku ei eksisteeriks, kui ettevõtjatel ja leiutajatel poleks ajendeid nende tootmiseks. Jah, nad saavad sellest kasu ja täiesti õigustatult, kuid kasu ühiskonnale on nendest leiutistest märksa suurem.
Kuni enamus peavoolumeediast arutleb selle üle, kuidas pühadust või religiooni mitte solvata on mõned väljaanded tegelenud natuke sisulisema tööga ja enda arvamust on välja käinud ka mõned karikaturistid ja illustraatorid.
Cox and Forkum on kogunud enda blogi hulgaliselt viiteid erinevatest allikast ja on endale traditsioonilisel moel kommenteerinud ühe tabava karikatuuriga.
Joe Kubert ja Rafael Medoff on aga enda arvamuse poliitiliste karikatuuride rollist koos väikse ajaloolise ülevaatega. Viimane lõik nende arvamusloost:
Most important, Western leaders need to say clearly that while Muslims may find the cartoons offensive, the violent response to the cartoons is absolutely unacceptable. Establishing the ground rules for how to conduct a civilized debate, not searching for ways to appease the angry mobs, should be our goal. Surely we must strive to live in a world governed by reason and civility, rather than one in which cartoonists or their editors must fear for their lives.
5000 people protested in Cairo (a city of 14 million people), a couple of thousand in Istanbul (13 million) and at most the demonstrations in 14 other Turkish cities gathered a few thousand people. 70 people stormed the Danish embassy in Jakarta (18 million), and a handful of people in Beirut and Damascus.
Ma ei mõista, miks mitmed Euroopa valitsused alandlikult molutavad selle hääleka, kuid tillukese vähemuse ees?
Out of fear of retaliation from the international brotherhood of radical and bloodthirsty Islamists who seek to impose their will on those who do not believe as they do. This is, frankly, our primary reason for not publishing any of the images in question. Simply stated, we are being terrorized, and as deeply as we believe in the principles of free speech and a free press, we could not in good conscience place the men and women who work at the Phoenix and its related companies in physical jeopardy. As we feel forced, literally, to bend to maniacal pressure, this may be the darkest moment in our 40-year publishing history.
Ei mingit silmakirjaliku võltsmoraali vaid öeldakse otse välja: me kardame ja ei taha surra!
Post Scriptum: EU Referendum ei pelga ära midagi, mis paneb muhelema. Kõik usud on võrdselt pilatavad – kellel aega ja viitsimist, siis lihtsalt hakake algusest vaatama.
Üks liberaalse turumajanduse vastaste populaarsemaid argumente on viimasel ajal olnud, et eurooplastel on vaba aeg rohkem, et eurooplased hindavad vaba aega kuidagi kõrgemalt või neil on võimalust vaba aeg tänu “sõbralikule” maksu- ja tööseadusandlusele rohkem nautida.
Vabast ajast ja sellest, kuidas turumajandus seda inimestele on viimase 175 aasta jooksul juurde loonud, oli juttu eelmises postituses ja põgusalt sai peatutud ka sellel, et tegelikult jaguneb vaba aeg oma korda kaheks: aeg, mis kulub erinevatele toimetustele majapidamise (majapidamistootmine) ja aeg, mis sisustakse erinevat sorti meelelahutusega, mille käigus ei toodeta midagi.
Gary Becker juhtis juba 1965. aastal tähelepanu sellele, et lisaks tööle turul kulub märkimisväärne osa ajast ka tööle kodus, mille käigus toodetakse midagi, olgu see siis puhtus toas, õhtusöök laual või puhtad nõud kapis (Becker, 1965).
Kuna eelnevalt mainitud tegevusi keegi rahaliselt ei kompenseeri, siis on kalduvus liigitada need tegevused vaba aja alla ja vaadelda ainult kahte aja kasutamise kategooriat, mille varjus tundub tõesti, et 35 tunnine töönädala on märksa sõbralikum töötajale kui 40 tunnine töönädal. Seega seadusega reguleerida, et töönädal peaks olema 35 tunnine võiks tavalisele töötajale vabaaeg juurde tuua.
Sama mõttekäiku jälgides võib oletada, et kõrgemad maksud võimaldaks samuti inimestele vaba aega juurde luua, sest peamine ajend töötamiseks – palk – ei kasvas samas tempos tehtud tööga, eriti astmelise tulumaksu puhul.
Kahjuks ei soodusta aga jäik tööalane seadusandlus ja karm maksupoliitika tööjaotust. Jah, inimesed loobuvad tööst, kuid selle asemel, et maksta paljude teenuste eest nagu näiteks maja värvimine või muru niitmine teevad inimesed seda ise. Kuna aga ise tehes välditakse spetsialiseerumist on majapidamises toodetud hüved ka kallimad ja kvaliteedilt madalamad – kannatab tootlikus.
Rootslaste ja sakslaste aja kasutamisest
Näiteks rootslased töötavad tegelikult rohkem (47% kogu tööajast majapidamistöid tehes) kui ameeriklased (35% kogu tööajast majapidamistöid tehes) ja seda madalama palga juures. Tööturul töötab aga keskmine ameeriklasest mees keskmiselt 4,3 tundi rohkem kui keskmine rootslane, kes aga töötab kodus ameeriklasest 8,1 tundi rohkem ehk kokku töötab keskmine Rootsi mees USA mehest nädalas üle 4 tunni rohkem – aeg, mida ameeriklane kulutab tõeliselt vaba aja sisustamiseks. USA naised saavad aga Rootsi naistest 3,5 tundi rohkem nädalas tõeliselt vaba aja sisustamiseks kulutada (Sanandaji, 2005).
Kuigi eelnevad arvud pärinevad blogist võivad teemast lähemalt huvitatud üles otsida Assar Lindbecki artikli “Limits to the Welfare State” ajakirjast Challenge (1986, Vol. 28 Nr.6 pp. 31-37), kus teema leiab põhjalikumat empiirilist ja teoreetilist käsitlust.
Üpris sarnast olukorda Saksamaal kirjeldab Ronald Schettkat’i uurimus 2003. aastast, kust selgub, et kuigi mehed töötavad nii USA’s kui Saksamaa sama palju, siis mehed veedavad Saksamaal majapidamistöid tehes ligi 4 tundi nädalas rohkem kui nende USA sookaaslased. Naiste puhul võib aga märgata, et sakslannad veedavad majapidamistöödele ligi 10 tundi nädalas rohkem kui sookaaslased teiselpool ookeani (Schettkat 2003).
Schettkat’i uurimuse aga üheks huvitavamaks järelduseks on, et ajendite struktuur (maksupoliitika, tööturu seadusandlus) mõjutavad oluliselt seda, kas inimesed töötavad rohkem kodus või tööl:
A lower wedge and a wider wage dispersion makes market work more attractive and this may actually be the key variable explaining transatlantic differences in time-use. In addition, women are represented a much higher share among the high-wage earners in the US than in Germany, that is that for relatively more women the decision will be made in favor of market work and market provision rather than housework and self-provision in the US.
Lõpetuseks sooviks juhtida tähelepanu ka sellele, et mõni aeg tagasi oli Vabalogi kommentaarides lühidalt juttu sellest, millist mõju avaldab kultuur inimeste tööhõivele ja kas hoopis kultuur mitte maksupoliitika või tööturu seadusandlus on USA ja Saksamaa vaheliste erinevuste oluline mõjutaja. Ehk sõna taas Ronald Schettkat’ile:
The differences in labor force participation and market provision observed between the US and Germany are actually likely to be substantially influenced by differences in the incentive structure rather than by differences in culture or taste.
