Where’s George? on meelelahutuslik lehekülg, mis võimaldab jälgida sinu käes olnud dollarite liikumist üle maailma. Sisestad raha seerianumbri (koos aasta ning väärtusega) ja lased raha tagasi ringlusesse – soovitavalt väikse viitega Where’s George? leheküljele – ning jääd lootma, et mõni uudishimulik inimene kunagi lehekülge ka vaatab ja sisestab vajalikud andmed.
Teadlased Max Planck’i instituudist on aga meelelahutuse abil natuke teadust teinud:
Users register their money and then spend it. They can monitor the money’s movement online as it changes hands.
Researchers found that most of the money (57 percent) traveled between 30 miles and 500 miles over about nine months in the United States. About a quarter of the bills moved more than 500 miles.
By analyzing the movement of money — and human travel — over different distances, the scientists found that the money followed a predictable pattern. The method could be used to create more realistic disease models that track the spread of germs and perhaps prevent outbreaks, they say.
(via Margina Revolution)
* * *
British Psychological Society avaldab iga paari nädala tagant blogis BPS Research Digest mõnede huvitavamate psühholoogiaalaste uurimuste ülevaateid. Postitused on igati mõistliku pikkusega ja kajastamist leiavad teemad, millest võib olla kasu eraelus, äris või laiemas ühiskondlikus diskussioonis.
Huvitav ja mitmekülgne ressurss kõigile, keda huvitavad psüholoogide värsked uurimused . Näidiseks väike valik teemasid:
– Why do we still believe in group brainstorming? – First ever example of teaching by an animal – Brain scans reveal revenge is sweet for men but not women – Why it’s best not to expect the worst – How seeing a conversation helps people remember what was said – Should the media publish images of terror hostages? – How we see half the world through the prism of language – How anxious checking makes us doubt our memory
* * *
Kuigi Vabalogis leidis Taani ajalehe Jyllands-Posten karikatuurisaaga kajastamist juba novembri alguses, on viimase nädala sündmuste taustal põhjust meelde tuletada, kui silmakirjalik on islamiriikides suhtumine teiste riikide ja usundite esindajatesse – eriti karikatuurides, kus ameeriklased ja juudid regulaarselt kõige võikama kohtlemise osaks saavad.
(via EU Referendum)
* * *
Lõpuks sain hakkama ka väikese enesekirjeldus ja pildiga, millele asub viide ka paremal pool veerus ehk Kes on Jüri Saar? Selleks läks kõigest poolteist aastat….heh.
Dollarite jälgimisest, huvitavast psühholoogiast ja karikatuuridest kommenteerimine on välja lülitatud
…tulemus oleks tõenäoliselt ainult minu teadmatusest, naiivsusest ja kui mul on mingi kindel tees, mille õiguseses soovin lugejat veenda, siis ka demagoogiast kubisev kirjutis.
See ei tähenaks, et ma täitsa mööda paneks, kuid üldiselt võiks kirjutise juraks tembeldada ja ignoreerida, sest see oleks midagi taolist nagu ühe kirjaniku värkse üllitis tänases Päevalehes.
Miks ma ei kirjuta kirjandusest? Sest… kommenteerimine on välja lülitatud
Sellest, miks Arengufondi kaudu 500 miljoni krooni jagamine “innovaatilistele projektidele” järgmise 5 aastat jooksul on jama, olen juba kirjutanud.
Lihtsustatult võib öelda, et Arengufondi kaudu raha jagamine on raha jagamine ideedele, mille teostust ei pruugi olla tõenäoline ega võimalik ning üpris palju oleneb rahajagajate suhetest potentsiaalsete rahasaajatega. Enda argumendi toetuseks pakun välja Riigikontrolli poolt 2004 aastal läbi viidud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetatud tootearendusprojektide tulemused (PDF). Tooks ära ka mõned numbrid, mis peaksid tõsiselt mõtlema panema kõiki, kellele veel kahtlus sellest, et kõik pole päris korras:
Kuidas oleks siis alternatiiviga?
Alternatiivina Arengufondile pakun välja hoopis auhinnad, mis sõltuvad märksa vähem läbipaistmatutest otsustus- ja finantseerimisprotsessidest ja bürokraatiast tulenevatest piduritest ning märksa rohkem tulemustest. Seega 7 põhjust, miks Arengufondi asemel peaks meil olema auhindadel põhinev innovatsioonitoetus programm:
1. Raha jagatakse reaalsete tulemuste, rakenduste ja lahenduste eest mitte unistuste ning sageli tegeliku olukorda eiravate projektsioonide ja oletuste eest. “Money for nothing” olukorrad muutuksid haruldusteks, sest kui ei saa ülesandega hakkama, siis ei saa ka auhinda. 2. Poliitiline element auhinna jagamise otsustus protsessis oleks minimaalne, sest tingimused on paika pandud enne igasugust osalejate poolset tegevuse algust. Võimalused igasuguseks poliitiliseks eelistuseks on praktiliselt olematud. 3. Auhinna saanud lahenduse omandiõiguste saatus on märksa paindlikum, sest riik võib näiteks kasutada eelisõigust patenteeritud lahenduse ostmiseks täiendava summa eest või jätta omandiõigus firmale, mis suudaks toote turule tuua ja kui ei suuda, siis tasuta patendi või õigused omandad. 4. Osalejad ei pea olema ainult eestlased vaid võivad olla välismaised firmad, mis on eestlasi kaasanud partneritena. Taolise lähenemise eeliseks on laiem intellektuaalne potentsiaal ja võimalus eestlaste koostööd teha välismaiste firmadega, mille töö meetoditest ja organisatsiooni kultuurist võib juba palju õppida – isegi siis kui auhinda ei võideta jäävad kontaktid koos kogemustega. 5. Bürokraatliku kontrolli vajaduse vähenemine vastupidiselt praegustele skeemidele. Paberi määrimisega ei peaks tegelema osalejad, kellest osad on praegu välistatud, sest neil puuduvad selleks oskused, aega ja motivatsioon. Kui reeglid on paigas, siis pole tähtis, kuidas tulemusin jõuad reeglite raames tegutsedes. Lisaks on Riigikontroll EAS’ile avaldanud survet pärast taotluse heakskiitmist teha järelkontrolli ja muud tsirkust, mis kandub nagunii taotluse saajale. Selline faas oleks sisuliselt üleliigne auhindade puhul. On täiesti realistlik, et auhinnale pretendeerijad täidaksid kogu projekti jooksul 2 administratiivset dokumenti: osalemise avaldus ja võidu avaldus. 6. Igasugused sisse ehitatud skeemid meeskonna eeldusele hariduse, kogemuse ja oskuste näol, oleks välistatud. Sinu meeskond võib koosneda põhikooli haridusega inimestest, kuid kui nad suudavad leida lahenduse vastavalt reeglitele on neil kõik õigused auhinnale. Kogu auhinna mehhanism on üles ehitatud kaasamisele mitte välistamisele. 7. “Positive externalities” ehk need, kes osalevad, ei pruugi jõuda võitva lahenduseni, kuid mingile alternatiivile, millel on märksa suurem turupotentsiaal või tulla tegevuse käigus mingile hoopis paremale ideele, mis on atraktiivsem turule.
Ma võiks jätkata – kirjutada erakapitali kaasamisest ja inimeste suhtumise muutmisest- , kuid seitse on ilus number ja ma loodan, et eelnev alusel on piisavalt selge, miks auhindade põhine süsteem on innovatsiooni märksa rohkem toetav. See, et midagi taolist pole Eestis või Põhjamaades tehtud, ei tähenda midagi. Küsimus on inimeste vahel hajutatud informatsiooni koondamises mingi eesmärgi ümber ja nende loova potentsiaali vabastamises mitte aheldamises paberimajandusse või mõttetutesse nõudmistesse.
Kas ideel on jumet või olen ma lihtsalt naiivne magistrant – kommentaarid on nagu ikka avatud!
“Mitte ükski riik ei ütle seda, et lepinguga ei peaks edasi minema. Praegune meeleolu on täiesti erinev sellest, milline see oli möödunud aasta esimesel poolel,” ütles Paet. Paeti sõnul ei välista ka Holland, et protsessiga on võimalik edasi minna.
Federalist hopes of reviving the draft European Union constitution were snuffed out yesterday when the Dutch foreign minister, Bernard Bot, said the treaty was “dead”.
He swept away months of euphemisms and half-truths, as European leaders struggled to avoid being the first to declare an end to the constitutional project, after its rejection in referendums by French and Dutch voters. . . . Mr Bot, standing beside Mrs Plassnik (Austria välisminister – Vabalog), said: “We have discussed the constitution, which for the Netherlands is dead.”
Jack Straw, the Foreign Secretary, said on Tuesday: “Since the best that can be said about the draft constitutional treaty is that is in limbo, which is somewhere between Heaven and Hell, it is difficult to argue that it is not dead.”
Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu ratifitseerimise jätkamine on aja raiskamine, mis ei tohiks olla mingiks prioriteediks. See dokument peaks riiulil tolmu koguma mitte ringlema Riigikogus või selle komisjonides.
Millega tegelevad aga meie ajakirjanikud? Nende suutmatus Euroopa Liidust midagi kirjutada, mis neile pole ette söödetud on hämmastav. Kuhu on jäänud kaua lubatud diskussioon, mille eestvedajaks peaks olema ajakirjandus – miks ei toimu mingit avaliku arutelu selle üle, millist rolli hakkab Euroopa Liit mängima meie seadusandluse kujundamisel (juba mängib!) ja mille üle jääb õigus otsustada koju? Kas on midagi, milles me jätame lõpliku otsustus õiguse Eestisse ja kui on, siis millal ja kes selle selgelt välja ütleb?
Põhiseaduslik leping on veel üpris lihtne teema võrreldes näiteks Gallileo implikatsioonidega või ühise kaitsepoliitika arenguga. Meie ajakirjanduse suutmatus neid küsimus lahata kurvastab mind, kuid mingi Kadrioru “peoskandaali” taustal juba masendab, sest kui Euroopa Liit ei lagune järgmise 10 aasta jooksul tehakse praegu otsuseid ka järgmiste põlvkondade eest.
Äkki ma pole piisavalt põhjalikult otsinud?
Vähemalt on olemas blogid nagu EU Referendum, mis kirjutavad Euroopa Liidu ametnike ja poliitikute sahkerdamisest – midagi neile, kellele läheb rohkem korda ka see, mis toimub enda konnatiigist kaugemal.
"La la la la -ma ei kuule sind- la la la.." näpud kõrvades ja ümisedes kommenteerimine on välja lülitatud
Juba mõnda aega olen üha kasvava huviga vaadanud, kuidas arenevad sünteetilised maailmad – kuidas labasest meelelahutusest on vaikselt välja arenemas neljas sektor, kus inimesed teenivad raha – siuliselt käivad tööl – ja milliseid väljundeid inimeste loovus võib leida. Seega pakun välja lugemiseks kaks pikemat ja ühe lühema loo sellest, kuidas virtuaalne põimub üha rohkem reaalsega.
Esimesena pakun välja pikem loo Lõuna-Korea “kurikuulsast” mängukultuurist – sellest kuidas see on arenenud ja millised mõõtmed on tänaseks omandanud ning kuidas mängib üha suuremat rolli ka inimeste vahelises suhtluses. Kajastust leiab nii tipp-mängijate (ikka Starcraft) sissetulek kui nende staatus omamoodi iidolitena, kellel isegi omad fännid. Lugu on pikk, kuid kirev ja täis huvitavaid detaile tavalistest korealastest.
Teine kirjutis pakub tõenäoliselt huvi märksa väiksemale seltskonnale, kuid on selle eest üks põhjalikumaid kirjeldusi sellest, kuidas EverQuest’is “mängu raha” teeniti ja kuidas omakorda reaalseks rahaks tehti. Autor oli ise pikemat aega “kullafarmer” ja asutas selle põhjal isegi reaalse äri – palkas töötajaid, maksis nende tervisekindlustus eest ning konkureeris dünaamilisel turul. Lugemist väärib kirjutis ka sellepärast, et selgitab suurepäraselt, mida endast kujutab inflatsioon (loo lõpus) ja kuidas ta tegelikult ka päris maailmas toimib. Kajastamist leiab ka hiina odavatööjõu konkurents nagu ka mängu “vigade” ära kastumine.
Kolmas lugu on lühike ja tegelikult väga konkreetne: hiljuti läksid müüki esimesed reaalsed esemed (videokaart ja iPod nano) virutaalse raha eest (Linden Dollars), mida on võimalik teenida Second Life nimelises mängus. Mõelge natuke selle peale – virtuaalse raha eest reaalne kaup…
Kas ajutine kurioosum või millegi väga huvitava algus? Kas traditsiooniliste valuutade nagu jeen, dollar, euro kõrvale on kerkimas virtuaalsed?
Teemat kajastanud blogides on juba heietatud mõtteid selle üle, mida see tähendab maksuametitele ja musta turu kujunemisele. Omalt poolt lisaks veel ühe mõtte: millal hakatakse sünteetilistes maailmades rahapesuga tegelema – kas probleemiks on summade suurused või pole keegi veel sellele tulnud?
Kellel sügavam huvi toimuva vastu, siis Terra Nova blog on hea algus.
Kuidas on turumajanduslikus ühiskonnas võimalik sekundaarseid – isegi triviaalseid – probleeme esile tõsta, et neile lahendusi leida? Kuidas suunata probleemile tähelepanu ja koordineerida erinevate indiviidide väheseid ressursse?
Kuna turumajanduse tingimustes pole võimalik kedagi sundida tuleb leida ajendeid, millest kõige käepärasem ja levinum on raha.
Kui teisejärgulise probleem lahendamisega ei tule toime need, kellel on aega ja viitsimist on probleemi lahendamiseks vaja kompetentsemaid inimesi. Kompetentsemad inimesed on aga enamasti hõivatumad tulutoovama tegevusega, mille tõttu teisejärgulistele probleemidele ei pöörata erilist tähelepanu – need ei ole prioriteet.
Seda olukorda on aga võimalik muuta, kui näiliselt triviaalse probleemi lahendus pakub huvi piisavale hulgale inimestest, kes on kõik nõus natuke probleemi lahenduse eest maksma ja kui nad suudavad enda tegevust koordineerida.
My MacBook is shipping on the 15th of February. I told my boss that this would replace my IBM desktop and I could boot Windows XP on it. I am still confident it can be done. I am pledging $100 of my own money and offering anyone else who would like the instructions on how to Dual boot these two operating systems the ability to donate some of their money into the pot as a reward for the person / group that can make dual-booting Mac OS X and Windows XP happen on an Intel Mac.
Uudise on üles võtnud mitmed Apple’i uudiseid edastavad leheküljed ja esialgsest $100 on saanud praeguseks $2450. Tõenäoliselt kasvab summa lähipäevadel (kui mitte tundidel) veel täiendavalt.
Huvitav, kas probleemile on lahendus ja kui on, siis kaua läheb lahenduse leidmiseks aega?
Igal juhul jälgin ma seda arengut huviga ja saatsin isegi ürituse eestvedajale maili soovitusega mõelda Fundable.org peale, sest see laiendaks maksmisvõimalusi ja suurendaks usaldust. Saab näha, kas ma ka mingi vastuse saan.
TÄIENDATUD: Ennww kommentaarides (aitäh) tõi Colin’i (ürituse eest vedaja) blogile viite, kus ta selgitab, miks ta fundable.org’i ei kasuta:
– They take 10% if your goal is met. (average so far with paypal is 4.4%)
– You have to set goals and limited time frames – it isnt possible to have an open ended fundraiser and I dont want to shoot too low for the prize in this contest. The time frames were 25 days or 15 days. I expect the contest may last longer
– Pain of switching – I thought about adding fundable as an alternative, but that 10% commission didnt sound very good to me.
Hea põhjused kõik, mis annavad põhjust arvata, et fundable.org’i kõrvale on ruumi ka konkurendile või fundable.org võiks suuremate summade puhul enda protsendi madalamaks lasta.
Toxoplasma gondii nimeline parasiit elab peamiselt kasside kõhus, kus ta muneb munad, mis väljuvad kassist koos väljaheitega. Munad satuvad sealt edasi rottidesse, kes mullas tuhnivad või lihtsalt midagi söövad, mis on kokkupuutunud Toxoplasma gondii munadega. Aga kuidas saab parasiit tagasi kassi kõhtu, et enda paljunemistsükkel lõpuni viia?
Uurimuste käigus on selgunud, et parasiit jõuab roti organismis ka roti ajju, kus suudab mõjutada rottide käitumist muutes nad vähem kassikartlikuks, seeläbi suurendades tõenäosust, et mõni kass parasiidi poolt nakatunud roti ära sööb. Voíla, täis ring – ainult, et osa parasiite satuvad ka inimestesse ja õhku on jäänud rippuma küsimus: kas Toxoplasma gondii suudab mõjutada ka inimeste käitumist:
Given that human and rat brains have a lot of similarities (they share the same basic anatomy and use the same neurotransmitters), a question naturally arose: if Toxoplasma can alter the behavior of a rat, could it alter a human? Obviously, this manipulation would not do the parasite any good as an adaptation, since it’s pretty rare for a human to be devoured by a cat. But it could still have an effect.
Some scientists believe that Toxoplasma changes the personality of its human hosts, bringing different shifts to men and women. Parasitologist Jaroslav Flegr of Charles University in Prague administered psychological questionnaires to people infected with Toxoplasma and controls. Those infected, he found, show a small, but statistically significant, tendency to be more self-reproaching and insecure. Paradoxically, infected women, on average, tend to be more outgoing and warmhearted than controls, while infected men tend to be more jealous and suspicious.
Ühe uurimuse kohaselt võib nakatunud inimeste arv ulatuda kuni 3 miljardini ja esile on kerkinud ka küsimus sellest, millist mõju võib Toxoplasma gondiiavaldada inimkultuuri arengule ja mitmekesisusele (PDF):
Differences in risk cause prevalences of toxoplasmosis to vary widely among populations. For example, in the United States, the prevalence of Toxoplasma is higher in the Northeast (29%) than in the south (23%) and Midwest (21%) and lowest in the arid West (18%). Not surprisingly, there is even more variation among nations. This ranges from 81% in France (where raw beef – steak tartare – is a traditional dish) and 79% in Brazil (where climatic conditions are favorable for oocyst survival), to 7% in Japan. It seems possible that differences in personality between my wife and I could partly result from her having grown up in humid, toxoplasmosis rich Brazil and me being raised in arid, toxoplasmosis poor California.
Heh, äkki on prantslased nii kummalised sellepärast, et neid kontrollivad parasiidid?
Üldiselt, järgmine kord kui kassi paitate või aeda mullatöid lähete tegema mõelge sellele – äkki on kassisümpaatsuse põhjuseks hoopis parasiit teie ajus!
Üha tihedam liiklus ja ummikud on probleemiks ka Tallinnas, kuid lahendused, mis praegustele probleemidele välja pakutakse on traditsioonilised: suuremaks, laiemaks ja üha rohkem ka kõrgemaks.
Mõni aeg tagasi kuulsin ühte huvitavat lugu Sri Lankat külastanud healt sõbralt ja Vabalogi teenekalt kommentaatorilt. Ta kirjeldas teed, mis viib Sri Lanka pealinnast Colombost lennujaama. Eriliseks tegi selle tee aga liikluskorraldus või õigemini selle puudumise tagajärjed. Nimelt olevat täiesti kaootiline ja praktiliselt reeglitevaba liiklus toiminud üleootuste hästi ja ummikute asemele (mida võib kohta Singapuri-taolistes ülikorraliku liikluskorraldusega linnades) voolas igati talutava kiirusega autodejõgi. Anarhiast oli tuhandete indiviidide vastastikuse tegevuse tulemusel välja arenenud spontaanne kord – ilma planeerijateta.
Paralleelid turumajanduses näiliselt koordineerimatu ja kaootilise tegevuse vahel tundusid juba siis seda lugu kuulates üpris selged ja tahes tahtmata kerkis esile küsimus sellest, kas midagi taolist ei annaks teha ka Tallinnas? Ja kui saab, siis millises ulatuses ja milliste tagajärgedega?
Eile sattusin täiesti juhuslikult aga Wired’i artikli otsa, mis kirjeldab sarnast trendi liikluskorralduses laiemalt. Üks näide Hollandist:
The Intersection. It’s the confluence of two busy two-lane roads that handle 20,000 cars a day, plus thousands of bicyclists and pedestrians. Several years ago, Monderman ripped out all the traditional instruments used by traffic engineers to influence driver behavior – traffic lights, road markings, and some pedestrian crossings – and in their place created a roundabout, or traffic circle. The circle is remarkable for what it doesn’t contain: signs or signals telling drivers how fast to go, who has the right-of-way, or how to behave. There are no lane markers or curbs separating street and sidewalk, so it’s unclear exactly where the car zone ends and the pedestrian zone begins. To an approaching driver, the intersection is utterly ambiguous – and that’s the point.
Monderman and I stand in silence by the side of the road a few minutes, watching the stream of motorists, cyclists, and pedestrians make their way through the circle, a giant concrete mixing bowl of transport. Somehow it all works. The drivers slow to gauge the intentions of crossing bicyclists and walkers. Negotiations over right-of-way are made through fleeting eye contact. Remarkably, traffic moves smoothly around the circle with hardly a brake screeching, horn honking, or obscene gesture. “I love it!” Monderman says at last. “Pedestrians and cyclists used to avoid this place, but now, as you see, the cars look out for the cyclists, the cyclists look out for the pedestrians, and everyone looks out for each other. You can’t expect traffic signs and street markings to encourage that sort of behavior. You have to build it into the design of the road.”
Artiklist selgub, et isegi niivõrd autokeskses riigis nagu USA on uudne lähenemine leidnud poolehoidjaid ja seda ka positiivsete kõrvalmõjude tõttu. Kuigi liiklus aeglustub mõnevõrra selliste skeemide kasutamise puhul teeb see teed märksa sõbralikumaks jalakäijatele ja jalgratturitele, mis omakorda elavdab kommertselu nende “aeglustunud” tänavate ääres – avatakse poode, kohvikuid ja restorane, mille läbi muudetakse piirkond atraktiivsemaks elukeskkonnaks.
Huvitav on mõelda, et kas Tallinnas on piirkondi, kus midagi taolist oleks võimalik rakendada? Esimesena torkab pähe Paldiski maantee Õismäelt Kesklinna suunal – eriti see väike jupp, kust avaneb vaade merele. Pillroo asemele, mis seal vist pea igal kevadel lõõmab, võiks ehitada korraliku promenaadi. Vabaõhumuuseum ja loomaaed on üldisemas piirkonnas juba niigi, kuid jalakäia jaoks on vähemalt Paldiski maantee lähedus äärmiselt ebaatraktiivne.
Teise ja üpris terava küsimusena kerkib esile liikluskultuur. Kas selline skeem muudaks autojuhtide suhtumist? Mulle on jäänud mulje, et enamus õnnetusi leiab Tallinnas aset just sellepärast, et liiga palju jäädakse lootma reeglitele ja inimeste suutlikust reageerida muutuvale olukorrale ei suudeta ära kasutada – reeglid võtavad laisalt inimeselt selle võimaluse. Kui liikluse aeglustamine Tallinnas on nagunii juba mõttena läbi käinud, siis miks piirkiirusega – miks mitte hoopis kasutada natuke loovamat lähenemist?
Lõpetuseks üks väga konkreetne ettepanek näiteks….noh…ma ei tea, näiteks mõnele teeprojektide ekspertiisiga tegelevale firmale: Õismäe ring mitte ehitada kahetasandiliseks ristmikuks vaid hoopis kaotada sealt kõik sõiduread ja “anna teed” märgid.
Kas tulemuseks oleks verine kaos või spontaanne kord? Kas selline liiklejate usaldamine (ja nende omavaheline vastastikune usaldamine) võiks suurendada usaldust ühiskonnas tervikuna?
Soviet dictator Josef Stalin ordered the creation of Planet of the Apes-style warriors by crossing humans with apes, according to recently uncovered secret documents.
Moscow archives show that in the mid-1920s Russia’s top animal breeding scientist, Ilya Ivanov, was ordered to turn his skills from horse and animal work to the quest for a super-warrior.
Heh. Kui see poleks nii võigastav ja võimatu oleks see päris lahe. . . .
Mis juhtub kui hai ja kaheksajalg pannakse ühte ja samasse akvaariumisse? Päris huvitavat vastust sellele küsimusele võib vaadata RealVideo formaadis. Jutud kaheksajalgsetest merekoletistest tunduvad nüüd kuidagi usutavamad… . . . MicroOptical nimeline firma demonstreeris viimasel MacWorldil päris huvitavat toodet: mywu, mis rajaneb paljuski sõjaväe poolt välja arendatud tehnoloogiale, mida mõne aja pärast saavad kasutad kõik iPod video omanikud.
Tundub igal juhul etem kui tillukese ekraani vahtimine, kuigi jah, siis võib juhtuda, et vahtimisobjektiks osutub hoopis kasutaja, kuid kui tootele on turgu, siis leiab aset ka arendustegevus ja peatselt ehk ei tundugi enam nii imelik, kui näed mõnda inimest lennukis, rongis või bussis, seda vidinat kasutamas.
Stalini "supersõdurid", kaheksajalad ja myvu kommenteerimine on välja lülitatud
(via EU Referendum)