When will synthetic worlds become economies worth reckoning with? They are already real, and are the fastest-growing economies in the world. But they are small: all the synthetic economies put together, with about 10 million players, are about the size of Bosnia and Herzegovina. It’s possible to compute an hourly wage in a synthetic world, how much one could make seeking gold in a synthetic world and selling it for cash on eBay. The answer is small but not minuscule: enough to attract the Chinese and perhaps some teenagers, but less than you can earn working at Starbucks. “Anshe Chung” may make $150,000 a year but such a salary would hardly be news if earned in the corporeal world. . . . Today’s synthetic economies are dull, even if the games are not. A popular game of the moment, World of Warcraft, has an economy largely based on killing monsters, taking their gold, and spending the money to acquire better weapons and armour. There is no technological progress, little gain from specialisation, and no opportunity to invest in capital stock (castles, for example, are created by game designers, not enterprising players). Second Life, which allows people to build almost anything, is more fertile territory, but remains small relative to the simpler games. For me, the interesting moment will come when – if? – a world with the popular appeal of Warcraft or Star Wars Galaxies allows entrepreneurial players to invest and invent.
Ja siinkohal ei pääse ma mööda ühest mõttest, mis juba pikemat aega on kummitanud: kas agraar-, tootmis- ja teenindussektorite kõrvale on “varsti” lisandumas neljas – “sünteetiline” sektor?
Ainuüksi neljanda sektori lisamine sellesse nimekirja on elevust tekitav, sest järkjärguline progress vahetust kasvatamisest (põllumajandus) toormaterjalide töötlemise (tootmine) ja sealt inimpotentsiaali rakendamiseni reaalses maailmas (teenindus) on üpris loogilise arenguna jälgitav neljanda – sünteetilise – sektorini välja, kus tegevus pöörleb inimpotentsiaali (peamiselt loovuse näol) rakendamise ümber virtuaalses maailmas.
Kuigi Tim Harfordi arvustusest ja eelnevalt toodud tsitaatidest võib lugeda, et ruumi loovusele on sünteetilistes maailmades hetkel veel üpris vähe, ei pea eriti kaugele minevikku vaatama, et mõista, kui kiirest sünteetilised maailmad arenevad ning kui palju nendes tegutsejad on vabadust enda loovuse rakendamiseks juurde saanud.
Küsimusi, mida sünteetilise sektori tähtsustamine esile tõstaks ja millele juba praegu võiks vägagi huvitavaid vastuseid anda on tohutult:
– kas sünteetilises maailmas töötamine suurendab ka sünteetilises maailmas veedetava vaba aja osakaalu? – millised oskused on vajalikud selleks, et sünteetilises maailmas edukas olla? – kas loovus ja selle väljendamiseks vajalike “tööriistade” valdamine hakkavad mõjutama ka reaalses maailmas antavat haridust ja hariduse rõhuasetusi? – kuidas näeb välja kaubandus maailmas, kus transiit ühest maailmast teise on momentaalne, igasuguse aja kuluta? – kui suure osa tervest maailma majandusest saab sünteetiline sektor moodustada ehk kas tootmise automatiseerimine ja produktiivsuse kasv jätkuvad? – kui suure hulga (ja milliseid?) teenindussektori töödest saab üle viia sünteetilisse sektorisse? – kuidas väljenduvad võim ja traditsioonilisemad piirangud kaubandustegevusele sünteetilises sektoris, kas mingi kontroll on üldse võimalik? – kuidas areneb inimeste suhtumine ettevõtlusesse ja riskidesse sünteetilises maailmas? – millist mõju avaldab innovatsioon sünteetilises sektoris/maailmas reaalsele maailmale?
Huvitavad küsimused kõik ja nendele vastuse teadmine võib kunagi osutuda vägagi tulusaks, kuid taas, millal ja millises ulatuses jääb esialgu veel väga hämaraks. Ega ei ole välistatud, et selles suunas arengut üldse ei toimu, kuid ma kahtlen selles.
Hiljuti kirjutasin põgusalt innovatsiooni mõõtmisest tootmis- ja teenindussektorites ja natuke ka sellest, miks väikeriikide puhule ei tasu suurematest rahvusvahelistest uuringutest teha üle liigseid järeldusi – et väike riikide suhteline eelis on pigem olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides ja organisatsioonilistest muutustes kui kõrgetehnoloogilises arendustöös.
Väikeriikides domineerivad väikefirmad on tõenäoliselt nende riikide üks suuremaid suhtelisi eeliseid. Kuigi väikefirmad mängivad olulist roll ka suuremate riikide majandustes on poliitikutel ja ametnikel kalduvus toetada poliitikat, mis soosivad just suurfirmade arengut ja eeliseid. Ja selleks ei pea suureettevõtted riigis sugugi palju olema.
Näiteks Rootsis on suurfirmadelt saadud maksutulud arvestatavaks piduriks väikeettevõtjate sõbralikuma keskkonna loomisel. Küsimus pole ainult maksutuludes vaid ka riigi poolses pikemaajalises planeerimises, kus planeerimispartneriteks on pigem suurfirmad, mis on sunnitud ainuüksi enda olemuse tõttu enda tegevust aastaid ette planeerima. Vastavalt sellele kujuneb ka ettevõtluskeskkond.
Väikeriikides pole aga enamasti üksikuid suurfirmasid, mille jätkuva kasvu ja heaolu nimel leiavad aset ulatuslikud kahepoolsed planeerimisinitsiatiivid – näiteks arendustegevuse kaasrahastamise või ekspordi/impordipoliitika näol. Pigem on väikeriikides tegu laiemapõhjaliste poliitikatega, mis orienteeritud keskkonna ja võimaluste loomiseks ettevõtlikele indiviididele ja väikefirmadele – vähemalt teoorias.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi leheküljel asuvatest innovatsiooniteemalistest uuringutest võib aga näha, kui tugevalt mõjutab Euroopa Liidu poliitika koos erinevate raamprogrammide Eesti valikuid – kuidas takistab originaalsemat lähenemist probleemidele ja võib-olla Eestile märksa sobivamate meetmete ning lahenduste välja töötamist.
Euroopalikust “feel-good” konsensusest on välja tulnud poliitikad, mis ehk soosivad veel keskmise suurusega riike nagu Rootsi ja Soome, kuid mitte väikseid nagu Eesti või Läti, mis on surutud pigem abivajava perifeeria rolli, tillukeseks nishiks suurel ühisturul, samas kui kohalikud ametnikud pelgavad ära isikliku vastutust ja hoiduvad igasugustest riskidest.
Ega siin ei olegi tegelikult eriti midagi imestada – minu jaoks tunduvad need probleemid kõik klassikaliste avaliku valiku – public choice – probleemidena, mida on (oli!) võimalik ette näha. Jääb üle loota, et Euroopa Liidu üldised lahendused ei nürista eestlaste loovust ja ettevõtlikust enne kui Euroopa Liit laiali laguneb.
Üldiselt Euroopa Liidu mõjust Eesti innovatsioonipoliitikale kommenteerimine on välja lülitatud
Minu jaoks üks kõige väärtuslikumaid asju Lundis õppimise juures on ligipääs rahvusvahelistele teadusartikite andmebaasidele, mida ülikool tudengitele võimaldab.
Tuhanded ja tuhanded artiklid, mis kõik saadaval tasuta – ammendamatu ressurss.
Kuna Rootsi majandusest on Vabalogis juba päris palju juttu olnud, siis panen ka siia üles zip faili, kust võib leida 6 teadusartiklit, mis kirjutatud 5 aasta jooksul ning koos moodustavad debati Rootsi majanduse käekäigust alates 1960.ndatest ja “heaoluriigi” poliitika mõjudest majanduskasvule.
Kes ja mida pooldab (kumbki pool saab sõna 3 artiklis) jätan huvitunud lugejate uurida. Enda poolt lisaksin veel vaid niipalju, et debat annab hea ettekujutus sellest, kui olulist rolli mängib statistika tõlgendamine majandusteaduses ja millised metodoloogilised probleemid vahel esile kerkivad kui tekib kahtlus, et enam ei tegeleta teaduse vaid poliitika kujundamisega.
Vurle Unarnurk viitab ühele Trendchart’i uurimusele European Innovation Scoreboard 2005, mida on keeruline innovatsiooni õppides kommenteerimata jätta, sest innovatsiooni ja R&D mõõtmisega on tõsiseid probleeme.
Osad nendest probleemidest on ajaloolised, teised praktilised ja kolmandada iseärasuslikud.
Selle tõttu murravad näiteks rootslased siiani pead, miks vaatamata maailma suurimatele R&D kulutustele ei taha see väljenduda majanduskasvus. Osad rootslased (vähemalt Lundis) kutsuvad seda “Rootsi paradoksiks” – ulatuslikud R&D kulutused, kuid oodatust väiksem majanduskasv.
1. R&D tootmissektoris ehk kuhu jääb teenindussektori R&D mõõtmine
R&D hakati süstemaatilisemalt mõõtma ja tähtsustama pärast Vannevar Bush’i Science: The Endless Frontier raporti valmimist 1945. aastal – ajal kui enamus arenenud riikide majandusest moodustas tootmissektor. Umbes 1970. ndate keskel võis aga täheldada tööjõu suuremat liikumist tootmissektorist teenindus sektorisse ja see trend on jätkunud tänaseni.
Kahjuks on teenindussektoris innovatsiooni ja arendustegevust sageli keeruline kui mõõta. Akadeemilised uurimused keskenduvad järjekindlalt tootmissektorile, sest on mida mõõta (inimesed, raha, aeg, mis kulus toote väljatöötamisele) ja muutused on sageli selgelt eristatavad (uus toode või protsess kas tuli või ei tulnud). Nii kerkis mõned kuud tagasi Lundis “Rootsi paradoksi” käsitleva uurimustöö (PDF) esimesel tutvustamisel esile küsimus, et miks ei leia töös kajastamist teenindussektor. Vastus oli ootuspärane – pole andmeid, sest neid kas pole või on keeruline koguda.
Praeguseks on 65-75% arenenud riikide tööealisest elanikkonnast hõivatud just teenindussektoris ja seega omab innovatsioon teenindussektoris tootlikkuse suurendamise ja seeläbi majanduskasvu seisukohalt märksa suuremat tähtsust kui kunagi varem.
Uurimuste metodoloogiat kohandatakse, kuid erinevates riikides erineva kiirusega. See on ka üks põhjus, miks võrdlused lähitulevikus jäävad jätkuvalt üpris tootmissektori keskseks.
2. High-tech ei ole innovatsiooni A&O
Rain Rannu juba Vurle kommentaarides mainis, et R&D kajastamisel on problemaatiline liigne high-tech tootmissektori rõhutamine. High-tech R&D kulutusi võib ju võreld, kuid suhteline eelis võib väikeriikidel peituda hoopis kuskil mujal.
Nii ei suuda väike Eesti kunagi tootmissektori keskse (eriti high-tech) R&D kohalt näidata “häid” tulemusi. Eestil puuduvad selleks vajalikud finants- ja inimressursid. Lisaks peitub Eesti suhteline eelis just valdkondades, mis ei oma suuremat kaalu Innocation Scoreboard taolistes uuringutes.
Innovatsioon Eestis väljendub minu arvates peamiselt olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides, organisatsioonilistes muudatustes ja nende kahe kombinatsioonis.
3. Kuidas ettevõtete suurused mõjutavad tulemusi
Ettevõtete R&D kulutused korreleeruvad märkimisväärselt nende suurusega. Mida rohkem suuri ettevõtteid, seda suuremad on riigi erasektori kulutused R&D’le. Näiteks Rootsi firmade R&D kulutustest moodustavad ainuüksi Ericssoni arenduskulutused ligi 30%. Ettevõtte suurusest tingitud raamatupidamislike eripärade tõttu kajastavad suurfirmad R&D kulutusi märksa selgemalt.
Huvi võib pakkuda ka Charles Edquist poolt 1990.ndate keskel läbi viidud Rootsi ja Taani innovatsiooni ja arendustegevuse võrdlev analüüs, mis näitas, et vaatamata Rootsi firmade suurematele R&D kulutustele oli Taani majanduskasv kõrgem ja uusi tooteid samuti rohkem. Lähemal uurimisel selgus, et Taanis domineerivad peamiselt väiksemad ettevõtted, mis jätavad paljud arendustegevuse kulutsed kajastamata. Innovatsioon ja arendustegevus leidis aset, lihtsalt seda oli (on!) keeruline statistikast välja lugeda, kui firmad seda eraldi välja ei too või ei teadvusta.
Minu arvates on meil põhjust arvata, et Eesti R&D kulutustes võib näha sarnast olukorda Taanile – peamiselt väikeettevõtted, mis tegelevad R&D-ga põhitegevuse kõrvalt, seda eriti ületähtsustamata.
4. Innovatsiooni mõõtmisest väikeriigis
Kui rääkida innovatsioonist väikeriikides nagu Eesti oleks tegelikult vaja läbi viia intervjuusid, kus saab rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Küsimustikule vastamine või statistika uurimine tähendab teatud eelarvamusi ja arusaamu, mille varjus ei pruugi inimesed mõista, et see, millega nad tegelevad on arendustegevus või innovatsioon. Probleemiks on sellise ettevõtmise mahukus ja maksumus. Mida kvalitatiivsem töö, seda suuremad kulud, seega on täiuslikuma (realistlikuma?) pildi saamisel praktilised probleemid.
Näiteks midagi nii lihtsat nagu arvutite järkjärguline integreerimine igapäevasesse äritegevusse võib olla ettevõtja jaoks iseenesest mõistetav ja vältimatu samm. Selle tulemusena võib aga muutuda äritegevuse olemus ja mudel. Isegi ettevõtte juht ei pruugi tajuda, et tegu on millegi innovaatilisega.
Teise näitena võiks esile tuua organisatsioonilist innovatsioon, mida paljud ei pruugi üldse ära tunda. Taas, protsess võib olla aeglane ja selles osalejatele sedavõrd enesest mõistetav, et seda ei suudeta tajuda kui innovatsiooni – eriti kui midagi taolist kuskil eksisteerib.
Lõpetuseks
Eestlastel pole tegelikult midagi häbeneda. Seni kuni meil jätkub ettevõtlusest huvitatud inimesi ja majanduskeskkond on võimalikult vaba toimub ka innovatsioon. See ei pruugi nii glamuurne olla, kui mingi statistilise edetabeli esikoha jaoks vajalik, kuid ega innovatsioon ei ole eesmärk omaette.
Odavlennufirmad said võimalikuks tänu Euroopa Liidu poliitikale – liberaliseerimisele ja turgude avamisele. See oli paras löök rahvuslikele lennufirmadele, millest osad on tänaseks jõudnud ajaloo prügikasti ja teised on sunnitud konkureerima madalamate hindadega.
Ja siis tuli eurokraatidel üks “tarbijasõbralik” idee, et laseks lennufirmadel kompenseerida reisijatele viivituse puhul mingi kindla summa – isegi siis kui viivitus ei ole tingitud lennufirmast. Üle Euroopa kostis väike hurraa, bürokraadid patsutasid rahulolevalt üksteisele seljale ja isegi Eesti ajakirjandusest võis lugeda, kuidas Euroopa Liidu ametnikud ikka “tavainimese” peale mõtlevad.
Kahjuks on aga EL poolt kehtestatud kompensatsioonisummad sellised, et odavlennufirmade jaoks võib neist sõltumatu viivitus reisijatele sageli peale maksmist tähendada. Kõrgemat piletihinda nõudvaid lennufirmasid ei taba uued reeglid pooltki nii valusalt. Minu küüniline väike aju ei suuda jätta spekuleerimata, et selle supi taga võib näha rahvuslike lennufirmade varjatud karvast kätt. Miks?
Ainuüksi mõne üksiku odavlennufirma lennu ärajäämine võib osutuda kallimaks kui mitu lendu kokku. Võib juhtuda, et ainuüksi riskide maandamiseks on odavlennufirmad sunnitud varsti piletite hindu kergitama – loobuma enda konkurentsieelistest.
Ma jään siiski lootma nende loovusele ja suutlikkusele uutest reeglitest leida võimalusi ja maandada enda riske muud moodi kui pileti hinda tõstes, kuid eks seda näitab aeg.
Igal juhul pole enam uusi reegleid odavlennufirmadel kuhugi ka edasi kaevata, sest alates üleeilsest on enda hinnangu uutele reeglitele andnud ka Euroopa Kohus, mille lõplik otsus nägi päevavalgust teisipäeval.
1. Juba mõnda aega käivad ringi kuulujutud, et lennukite tehnilisi probleeme ei kontrollita enam nii põhjalikult kui varem, sest viivitused lähevad kalliks maksma. Avalikult ei julge keegi sellest eriti rääkida, kuid mõnda lennufirmat (kusjuures ei ole odavlennufirma) on juba süüdistatud reisijate eluga mängimises, sest natuke pikem kontrolli ja hoolduse asemel otsustati ettevõtta lend, mis säästis firmale päris arvestatava summa.
Ja kes Estonian Airi mõnedest huvitavatest ajalehtedest pole pole lugenud, siis Google aitab.
Olukord muutub veel huvitavamaks, kui mängu tulevad potentsiaalsed pommid ja terroristid (ptüi, ptüi, ptüi) lennukites. Kuna tõenäosus, et lennukis on pomm või terroristide jõuk on suht väike, võib maandumiste ja viivituste asemel lennufirma võta kalkuleeritud riski. Tundub, et selles suunas ka liigutaks kui see võimalikuks osutub.
2. Tegu on tegelikult üpriski mõttetu reeglite pundiga, sest juba varem pidid lennufirmad viivitustega lendude reisijatele kompensatsiooni maksma. Lisaks sellele soosib tihe konkurents lennufirmasid, mis suudavad töötada ilma reisijatele viivitusi põhjustamata või neile vastavalt olukorrale kompensatsiooni makstes. Teenuse kvaliteedi tagab konkurents mitte bürokraatia.
Inimestel on võimalik valida odavlennufirmade ja traditsioonilisemate rahvuslike lennufirmade vahel, mille piletid kallimad, kuid kus õigused suuremad. Klientide eest ei varjata teenuse olemust ja iga inimene on täpselt nii informeeritud kui ta tahab olla. Võtta odavlennufirmadelt ära võimalus maksta piletite hinnaga proportsionaalset kompensatsiooni on tarbijale mitte kasulik vaid kahjulik.
Mul on juba ema ja isa – Euroopa Liitu pole ma kunagi kolmandaks vanemaks tahtnud, sest enda arvates suudan ma hinna ja kvaliteedi vahelisi valikuid ja sellega kaasnevaid tagajärgi hinnata ja sellest lähtuvalt ka otsuseid teha.
3. Kuna õpin Rootsis, siis kasutasin Tallinnast Lundi jõudmiseks Kopenhaageni ja Tallinna vahel lendavat odavlennufirmat FlyNordic. Alates veebruarist see liin suletakse. Tõsi, täituvusega oli FlyNordicul kogu aeg probleeme (ega nad ennast eriti ei reklaaminud kah) ja tõenäoliselt on see liini sulgemise peamiseks põhjuseks, kuid vaevalt, et nad arvestusi tehes ka potentsiaalseid kompensatsiooni tasusid ignoreerisid.
Kõige kurvem selle loo juures on aga tõsiasi, et peaaegu igal lennul moodustasid valdava enamuse reisijatest keskeas Eesti mehed – lihttöölised Rootsis, Taanis ja vahest kaugemalgi, kes käivad “läänes” enda perele raha teenimas. Odavlennud on need, mis võimaldavad nendel meestel tulla koju sagedamini kui kord mitme kuu tagant – näha perekonda, sõpru ja tuttavaid. Kui odavlennud kaovad, kaotavad need mehed võimaluse tulla koju piisavalt sagedalt ja kogu pere ning elamise kolimine Eestis ära muutub varasemast atraktiivsemaks. Tõenäoliselt kolimist siiski ei toimu, pigem hoopis kannatavad inimsuhted.
Reguleerimise ja nõudmiste esitamisel on tagajärjed, kuid keda see ikka eriti huvitab. Peaasi, et kõik hea välja näeb.
Vurle Unarnurk viitab International Heral Tribune’i artiklile Eesti mõjust Soomele, kust suurt midagi uut ei leia, kuid mis on siiski ülevaatlik. Ainult ühe asjaga ei tahaks eriti nõustuda:
Indeed, this model, shared in various forms by the economies of Finland, Sweden and Norway, is often viewed by the likes of France and Germany as a recipe for success: It combines strong social protection with flexible labor markets and an emphasis on investment in research. Taxes are high but generally accepted in return for good public services, including education, child care and retraining. This mix has fueled high productivity rates, making the Nordic countries among the most competitive in the world.
Esiteks, sooviks veel kord rõhutada, et sellist asja nagu “Nordic Model”, mis on nii Rootsis, Soomes, Norras kui Taanis pole olemas. Kuigi esmapilgul võib näida, et tegu on ühise mudeliga on iga “heaoluriik” erinevate tegurite kombinatsioonide tulemus.
Teiseks, kõrge produktiivsus võrreldes kellega? Nii palju kui mina suudan andmetest välja lugeda, siis on produktiivsusega lood kurvema poolsed nii Soomes kui Rootsis kui vaadata kasvõi Euroopa Liidu keskmist (vt. neljandat slaidi presenatsioonist või varasem sama mehe uurimus, mis baseerub OECD andmetel ( PDF ) ja võrreldes Soomet ja Rootsit näiteks Iirimaaga võib näha üpris dramaatilisi muutusi (v.t. kuuendat graafikut).
Põhjamaadest on produktiivsemad Euroopas Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Belgia, Holland ja isegi Itaalia…võib-olla oleks pidanud hoopis mainima, kes on vähem produktiivsed?
Soome majanduspoliitika on viimaste aastatega (paljuski tänu EL’i survele) muutunud liberaalsemaks ja see tuleb neile pikemas perspektiivis ainult kasuks, sest ühel heal päeval hakkab ka Nokial nadimalt minema kui soovitakse.
A spider that nested in the ear of a Swedish woman was discovered and removed alive after 27 days, Swedish tabloid Expressen reported on Wednesday.
The black spider, “the size of a thumbnail”, crept into the woman’s ear while she was sleeping and went undiscovered for almost a month, the paper said.
The woman, whose name was not disclosed, told the paper that she at first experienced “a slight loss of hearing” and assumed that she had a build-up of wax.
But when she heard “a scratching sound” in her ear she decided to go to the pharmacy to buy a cleanser to wash out her ear cavity.
When she did so, the spider was flushed out alive and crawled away. The woman recalled having seen a spider on her bed in November, 27 days earlier.
Kui nüüd veel mõni arst seda pulli oleks näinud, siis oleks seda natuke kergem uskuda. Huvitav, kas kevadel tulevad naise kõrvast välja väiksed ämblikud? Aga millest ämblik selle aja jooksul toitus – kõrvavahast? Heh.
The Guardian kirjutas hiljuti “rootsi mudelist” ning sellest, kuidas Austrial on Euroopa Liidu eesistujana plaanis Euroopa majanduse elavdamisele suuremat tähelepanu pöörata ja seda peamiselt rootslaste “mudelit” esile tõstes. Samas on rootslased ise kohaliku “mudeli” vastu skeptilisemad kui varem:
But even admirers of the system in Sweden, where the top tax rate is 55%, have their doubts. The country has the highest absentee rate of any in the developed world, with 14% of the working population on sick leave or disability benefit at any time. Critics say this contributes to a “hidden unemployed” figure of about 20%.
Johnny Munkhammar, from Stockholm’s centre-right Timbro thinktank, says: “The extreme version of the social model we have … causes high unemployment and fairly low growth. It creates dependency on the government.”
Kuigi artikkel on üpris tasakaalukas ja kajastab ka “rootsi mudelist” tulenevaid probleeme võib artiklist leida lõike, mis esmapilgul tunduvad igati õigustatud:
There is generous paid parental leave and free childcare is offered to everyone until the child reaches the age of five. This has allowed women to work in record numbers, making them the most empowered in the world, according to the World Economic Forum.
But no paradise is without its paradoxes. In Sweden, the biggest one is this: while the government has done much to improve the lives of women, it has also created a glass ceiling for them that is thicker than that in many other European countries, as well as in the United States. While state-funded child care and extremely long and cushy maternity benefits (480 days with up to 80 percent of pay) make it easy to be a working mother in Sweden, such benefits also have the effect of dampening female employment in the most lucrative and powerful jobs. In Sweden, more than 50 percent of women who work do so in the public sector—most as teachers, nurses, civil servants, home health aides or child minders, according to the OECD. Compare this to about 30 percent in the U.K. and 19.5 percent in America.
Newsweek’ist võib leida ka teise artikli, kus leiab kajastamist “rootsi mudel” ja erinevate parteide arusaamad sellest, mis suunas Rootsi peaks arenema nagu ka tavainimeste arvamus:
An increasing number of Swedes do not recognize the socialist paradise-cum-economic wunderkind of Guardian headlines. The model is showing “visible cracks,” says Klas Eklund, the Stockholm-based chief economist of SEB bank. Among them: the lack of incentive to work, resulting in a real unemployment rate roughly three times the official 6.3 percent; the failure to foster entrepreneurship (Swedes are the Europeans least likely to consider starting businesses), and the “total inability to handle the integration of immigrants,” who face an unemployment rate one third higher than native Swedes. The disparity is among the widest in Europe.
Võib juhtuda, et 2006. aastast saab “rootsi mudeli” aasta Euroopas, kuid ma kaldun arvama, et see mis on võimalik Rootsis ei ole võimalik paljudes teistes riikides. “Rootsi mudel” on ajalooliselt välja arenenud väikese ja homogeenses ühiskonna kompromiss, mis vaatamata enda avatusele on seda haavatavam, mida integreeritum on ta rahvusvahelisse majandusse.
Ma kaldun sügavalt kahtlema “rootsi mudeli” sobivuses teistele Euroopa riikidele, mille etniline koostis on märksa mitmekesisem kui Rootsis. Nende etniliselt mitmekesisemate riikide hulka kuulub ka Eesti tänu vene keelt kõnelevale vähemusele.
Midagi sarnast võiks ju ka liberalismi kohta öelda, et tegu on majanduse korraldusega, mis on sobiv ainult mõnedele riikidele, kuid liberalism on robustne, mis tähendab, et tingimused ei pea olema ideaalsed, et riigi majandus töötaks probleemideta ja saavutaks soovitud tulemusi – majanduskasvu ja heaolu võimalikult paljudele ka kõige nigelamate eelduste puhul. Nii võib suhteliselt liberaalse majanduskorraga riikide seast leida tillukese Uus-Meremaa (ja Eesti) koos suure USA’ga. Kusjuures, mida väiksem on riik, seda rohkem on tal liberalismist võita.
Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata vastuolu, mille Austria “rootsi mudeli” promo esile tõstab: ühelt poolt soovitakse rohkem toetada ettevõtlust ja suurendada konkurentsi, kuid just ettevõtlusega on kõige nutusemad lood Rootsis, sest vaatamata lubadustele on ettevõtluspoliitika Rootsis jätkuvalt suureettevõtete, mille suured käibed ja kasumid võimaldavad suuri maksutulusid ja stabiilsust, lüpsmise varju jäänud.
Samas ütlesid nii Holland kui Prantsusmaa kodanikud aga põhiseaduslikule lepingule “ei” ja seega ei saa sellest versioonist, mida nüüd Paet soovitab Eestil kinnitada kunagi EL’i põhiseadust.
Mingid muudatused peavad tulema, et prantslastel ja hollandlastel avaneks võimalus asi uuesti hääletusele panna, sest kui muudatusi ei tule seisab antud riikide poliitikutel ees ülesanne, mis vähemalt minu arvates tähendab poliitilist enesetappu: selgitada inimestele, et esimesel korral said nad valesti asjast aru ja ei teadnud, mida nad tegid – ehk on pärast väikest järelemõtlemise aega mõistus tagasi pähe tulnud.
Ilma Prantsusmaa ja Hollandita aga põhiseadusliku lepingut ei tule.
Artiklist ei tule välja, miks ikkagi EL’i põhiseadust soovitakse kinnitada. Ilves annab mõista, et siis me oleks nagu mingid tublid eurooplased, kuid mulle tundub miskipärast Mart Laari arvamus samas artiklis usutavama:
Isamaaliitlane Mart Laar suhtub Paeti ettepanekusse skeptiliselt. Detsembris välispoliitika arutelul nimetas Laar ratifitseerimist asendustegevuseks, millega püütakse varjata tegevusetust.
Siiski ei mõista ma, miks ajakirjanikud ei tunne selle vastu huvi, miks tegeleb Riigikogu mingi dokumendi ratifitseerimisega, mida kunagi nagunii kehtima ei hakka? Kas nõrk EL’i teematika mõistmine või apaatsus?
Võib, Teet, kuid üpris tõenäoliselt siiski ei saa. Miks ma nii arvan võib lugeda siit, kuid mind teeb murelikuks see, et kõik muudkui loodavad ja paljuski üpris alusetult. Mul on tunne, et Jagomäel on mõned huvitavad ideed, mida ta soovib Arengufondi abiga arendada, kuid kas neist ka mingit asja saab – vaevalt.
Apple’i ja Googel’i esile toomine ja siis anda mõista, et Arengufondist võiks midagi taolist tulla on aga kas teadlik hämamine või meelelahutuslik pull nagu kogu Jagomäe intervjuu:
“Näe seal, õues garaažis,” viitab Tartu tarkvarafirma Regio juht Teet Jagomägi oma kontoriaknast õuepealsele garaažile. “Vaatan aknast iga päev, kuidas seal Scania busse kokku pannakse. Mööda õue sõidavad bussi rattad ja mootor, vana istub taburetil ja sõidab ringi.”
Vähemalt Sten Tamkivi viitab sellele, mis peaks karjuvalt selge olema igale mõtlevale inimesele:
Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi ütles, et arengufondi võtmeküsimus on saavutada selline kompetents, mis suudaks leida ja hinnata äriprojekte ning jälgida rahakasutust. “Mu kõhutunne ütleb, et riigil ei pruugi seda ressurssi olla. Kui selliseid inimesi on, miks nad ei tee praegu oma tööd eksisteerivate erakapitalil fondide juures?” küsis Tamkivi.
Arengufond on minu arvates viimase aja üks kahtlasemaid projekte, kus eestlaste rehapapluslikus võib taas kord üpris teravalt silma hakata.
Washington Postis ilmus artikkel Chuck Norrise ümber arenevast kultusfenomenist, mis soendab ehk nende inimeste südant, kes kunagi näinud mõne osa Walker, Texas Rangerist. Mõned vaimukamad väljavõtted artiklist, mis viitab ka järgnevate tsitaatide allikale:
Chuck Norris does not sleep. He waits.
Outer space exists because it’s afraid to be on the same planet with Chuck Norris.
There is no theory of evolution. Just a list of creatures Chuck Norris has allowed to live.
Chuck Norris does not go hunting because “hunting” implies a chance of failure. Chuck Norris goes killing.
Via Marginal Revolution.
PS. Nende keskmiselt 20 inimese ees, kes Vabalogi visalt iga päev vaatavad vabandan, kuid hiljemalt järgmise nädala teisipäevast taas tõsisemalt, pikemalt ja põhjalikumalt.