Vaatamata väikesele blogimispausile ei jätnud ma lugemata uudiseid, mis kohalikes ajalehtedes prevaleerisid ja pea paljuks vähemalt ühte neist – Postimehes ilmunud artiklit Üle poole noorukitest ei sobi kaitseväkke – ka tagantjärgi kommenteerida.

Artikkel on suurepärane näide sellest, kui infantiilsel tasemel on Eestis praegu diskussiooni meie kaitseväe tuleviku üle. Tallutakse vanu teiste poolt klishee-koormate all sisse tallatud radasid ja jäetakse küsimata palju huvitavamad küsimused nagu:

Kas äkki langevad pooled noormehed ajateenistuse jaoks kõlbmatusse kategooriasse selle tõttu, et neid poleks kuskile majutada, isegi kui nad oleksid kõlblikud?

Äkki annavad pooled noormehed märkimisväärse panuse enda läbikukkumisel, sest ei soovi veeta 8-11 kuud sunnitööl – kohas kuhu neil pole vähimatki soovi minna?

Kas selline füüsiline vorm nagu on sõjaväelastel peaks olema kõigil noormeestel? Kas füüsiline vorm ongi see, mis tänases maailmas on kõige tähtsam?

Miks ei peatuta noorte naiste füüsilise vormi küsimusel, kas see on kuidagi automaatselt parem või ei ole riigikaitse seisukohalt tähtis?

Äkki võrdleks selle noormehe, kes istub arvuti taga, tulevast sissetulekut selle noormehe omaga, kes on hoopis enda füüsilise vormi arendamisele pühendanud ja tegema sellest mingeid järeldusi?

Kas kohustuslik ajateenistus on üldse moraalne? Mis õigus on riigil sundida 18-aastast inimest loobuma enda vabadusest?

Igasugusele statistikale, mis tuleb olukorrast, kus inimesi sunnitakse midagi tegema, on juba ette määratud olema puudulik, sest alati leidub neid, kes ei soovi sunnile alluda ja on nõus ka enda tervist märkimisväärselt ohustama, et mitte sattuda vähemalt kaheksaks kuuks kasarmusse konutama.

Statistika on salakaval ja selle põhjalt mingeid üldiseid järeldusi teha on totrus!

Eriti hea oli loomulikult Teet Lainevee kommentaar nagu ei oska “noormehed sõjaväemiljöös suhelda ega suuda külg-külje kõrval teistega koos elada.”

Ma tahaks teada, kas karja kaupa koos elamine peaks 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis olema midagi, millega kõik on kokku puutunud? Julgen väita, et 99% ajateenijatest pole rohkem kui 2 inimesega koos kunagi ühes toas elanud ja neilt seda eeldada on totrus.

Tegu ei ole mingi loomuliku või laialt levinud nähtusega ja see, et probleemid tekivad on enesest mõistetav – eriti aga siis, kui inimene vastu tahtmist kasarmusse sunnitakse.

Need, kes valivad sõjaväelase auväärtameti ise – vabatahtlikult – suudavad ka teistega koos elamisest tulenevate probleemidega paremini toime tulla, sest neil on tahe, mis ajateenijatel puudub.

Mind ärritavad ka sellised labasused sõjaväelaste suust nagu: “Kõva kord tuleb kasuks…noormehed hakkavad vähem suitsetama või loobuvad sellest üldse. Nende eluviis muutub tervislikumaks.” Noh, aga siis on ju kõik Eesti tervishoiuprobleemid võimalik lahendad sõjalise diktatuuri kehtestamisega.

Vaevalt oli ükski hitlerjugend’i liikmetest nõrga tervisega suitsetaja.

Erinevatel inimestel on erinevad väärtused ja arusaamad elust ning kõike kompetentsemad otsustama selle üle, millist elu nad tahavad elada, on inimesed ise mitte riik või herr Stamm.

Seega jälle üks masendavalt ühekülgne artikkel, kus nähakse mingit väikest tükikest suurest pildist ja arvatakse, et see ongi probleem. Vahel võiks paar sammu tagasi astuda ja silmad lahti teha.

Vähemalt nii Soomes kui Rootsis on tekkimas tõsisem diskussioon selle ümber, kellele ja milleks on vaja kohustusliku ajateenistust – orjasid vabades ühiskondades – ja kelle eest ennast tegelikult kaitsta soovitakse.

Lõpetuseks veel üks küsimus: kui pooled noormehed (50%) ei sobi tervislikel põhjustel ajateenistusse ning ajateenistuse läbib vähem kui 30% noormeestest, siis kuhu kaob 20% noormeestest?