VABALOG

Kui e-riik ei tööta, kas siis oled ise loll?

Kes veel mäletab, siis aprilli keskel käis vähemalt Äripäevast läbi uudis, et Tarbijakaitseamet soovib kehtestada e-kaubandusega tegelevatele ettevõtetele tagatisraha kohustuse, mis võib ulatuda poole miljoni kroonini. Ma ei hakka pikemalt peatuma taolise nõude absurdsusele, sest täna ei tundu see enam päevakajaline mõte olevat, küll aga jagaks teiega enda kogemust Tarbijakaitseametiga suhtlemisel.

Pärast artikli lugemist heitsin pilgu ka Tarbijakaitseameti kodulehele, kust proovisin täiendavat informatsiooni leida. Kuna välja käidud mõte oli toores, siis selle kohta midagi nende kodulehelt ei leidnud, küll aga sellise huvitava dokumendi nagu Juhend E-kaubandusega tegelevale kauplejale (PDF), mis tekitas ridamisi täiendavaid küsimusi, millel peaks vastuseid saama Tarbijakaitseametist.

Otsustasin küsimused kirja panna ja teele saata. Kuna Tarbijakaitseameti kodulehel on eraldi Infopäringu /kaebuse esitamise vorm, siis tundus selle kasutamine kõige sobivamana – ikkagi ametlik lehekülg, mis just selleks mõeldud, mida minul vaja. Tuli selline poole lehekülje pikkune kiri, kus kolm küsimust ja viited ka konkreetsetele uudistele ja e-kaubanduse juhise lõikudele. Täitsin kõik väljad õige informatsiooniga ja vajutasin “saada”, mille järel kinnitas mulle lehekülg, et teade on edastatud. Vastuse ootamine võis alata.

Möödub nädal, teinegi veel ja kolmas sinna otsa. Mai keskel täitub ametlikult kuu, kuid vastust pole veel ollagi. Miks? Igaks juhuks võtsin lahti Avaliku teabe seaduse, et sealt leida kinnitust enda veendumusele, et 30 päeva jooksul võiks nüüd küll vastuse saata. Seaduse 18. paragrahvist leidsin aga väga konkreetse vastamiseks ettenähtud ajavahemiku:

§ 18. Teabenõude täitmise tähtaeg ja menetlustähtaegade arvestamine

(1) Teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.

(2) Kui teabenõuet ei ole võimalik teabenõudja esitatud andmete puudulikkuse tõttu täita, siis teavitab teabevaldaja sellest teabenõudjat viie tööpäeva jooksul teabenõude täpsustamiseks.

(3) Käesolevas seaduses sätestatud teabenõude menetluse tähtaegu arvestatakse alates teabenõude registreerimisele järgnevast tööpäevast.

Et kuus korda pikem perioodi jooksul ei raatsitud vastata, siis otsustasin neile e-kirja saata ja meelde tuletada, et Tarbijakaitseamet on minu päringule vastamata jätmisega vastuolus seadusega. Järgmisel hommikul leidsin enda postkastist teate, et Tarbijakaitseamet pole minu päringut saanud ja infopäringu sisu paluti saata mailiaadressile. Mõh?!

Ma sain ka telefonikõne ennast mitte tutvustanud ametnikult, kes asus mulle selgitama, et nemad pole päringut saanud. Minu küsimusele, et kuhu mu päring siis edastati ei osanud ta midagi öelda, küll aga hakkas minult nõudma infopäringu edastamise täpset kuupäeva ja kellaaega. Kuna Tarbijakaitseameti infopäringu lehekülg päringu edastajale päringust koopiat mailile ei saada, siis ei saanud ka ma midagi täpsemat öelda kui aprilli keskel. Iga juhul ütles minuga kõnelenud naisterahvas, et nende IT tugi vaatas süsteemi üle, see töötab ja mingid tõrkeid pole süsteemi töös olnud. 

Iga üks võib sellest teha omad järeldused, kuid mina tundsin ennast nagu täielik internetivõhik, kes ei oska isegi lihtsat vormi täita. Selline vastik maitse jäi kogu intsidendist.

Kui ma proovisin nende tähelepanu juhtida tõsiasjale, et süsteem, mille kaudu edastatud sõnumid  lihtsalt kuhugi kaovad, on puudulik ja selle parandamiseks pole vaja teha muud kui infopäringu edastajale saata (automaatselt!) kas tema enda päring tema mailiaadressile või kinnitus selle kohta, mis ajal on infopäring edastatud. Mitte et keegi taolisest soovitusest huvitatud oleks olnud. Minu soovitus see lihtne sõnum ka Tarbijakaitseameti IT-ga tegelevatele inimestele edastada ei leidnud mingit kinnitust vaid pigem põlastavat ignoreerimist telefoni hargile lendamise saatel.

Moraal: ei tasu erinevate ametkondadega suhelda veebivormide vahendusel, kust ei jää mingit jälge sellest, kes, kuhu ja millal sõnumi edastas. Lõppude lõpuks, kui midagi peaks kuskil nihu minema, siis esimene loll on ikka küsija või kasutaja.

Post Scriptum: Ega ma kohe uuesti seda päringut esitama ei kiirustanud. Kui ma seda lõpuks juuni alguses tegin sain ka küsimustele viie päevaga vastused, mis olid piisavalt…huvitavad, et väärida eraldi postitust.


Categorised as: ...


5 kommentaari

  1. PaulV ütleb:

    Lahe postitus, hea teada.

    Kuulasin just eile ühte raadio-intervjuud (antiwar.com/radio vahendusel) kus intervjueeritav kelleks oli Lew Rockwell märkis ära nii-nimetatud “avaliku sektori” üldise avalikkuse vaenulikkuse vs. “erasektori” üldise sõbralikkuse avalikkuse poolne. Ega meie üldine teeninduskultuur ei ole väga kõrge, aga siiski ma arvan, et erasektori ettevõtte poole pealt oleks Sinuga sõbralikumalt suheldud kui seda tegi Tarbijakaitseamet (ehk nad arvasid, et Sa ei olegi tarbija? :-D). Asi on ehk selles, et riigiasutusena on nad juba raha Sinult kätte saanud (maksude kaudu) ning ka võivad edaspidistes laekumistes kindlad olla vs. erasektor kes peab iga krooni nimel pingutama ja oma klientidesse heatahtlikult suhtuma ning nende vajadusi rahuldama.

  2. Elver ütleb:

    Leheneegri ametit pidades olen kohanud juhtumeid, kus riigiasutus jätab ka e-postiga saadetud teabenõuetele vastamata. Ega midagi teha pole. Endal deadline kaelas ja ei viitsi torkida.

  3. eva ütleb:

    Räägi seda veelkord ka kõigile neile, kes mullu aprillis X-tee kaudu Haigekassale töötajate andmed saatsid… Oli HK oma süsteem mis oli, aga üleminekuperioodil kaotati andmeid üsna massiliselt ja väideti, et neid pole kunagi edastatudki.

  4. Jüri Saar ütleb:

    See on e-riigi juures huvitav, et seaduseid võib vastu võtta, mis kohustavad ametnike päringutele vastama või toimiva veebilahenduse kasutusele võtma, kuid see ei tähenda veel, et seda tehtaks.

    Täpselt samuti võib neile pidevalt meelde tuletada ja nõuda, et nad suhtuksid kodanikesse kui täisväärtuslikesse inimestesse, kuid ametnikukohad näivad lausa tõmbavat inimesi, kes soovivad teistesse üleolevalt suhtuda. Õnneks on ka erandeid, kuid seda märkimisväärsem on nende olemas olu.

    Arvestades veel x-tee juhtumiga, siis tundub suht mõistlik, et kui soovitakse midagi saada ja sellest ei jää selget märki maha, siis ei tohiks sellest ka mingeid kohustusi tuleneda.

  5. eva ütleb:

    Aga nii ongi ju: ametnik/riik ei võta endale saad(et)ud info põhjal mingeid kohustusi 😀 Ravikindlustused ei kehti, vastuseid küsimustele ei tule, …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga