Lühidalt kohustusliku ajateenistuse kentsakusest Eestis
Tänase Päevalehe vahel oli üle pika aja Riigi Kaitse nimeline lisa, mis on sisuliselt propagandaleht, kus arutelu kui taoline kipub tagataustale jääma. Pigem pressitakse jätkuvalt “vanade meeste” kinnisideed kohustuslikust ajateenistusest, mida siis kõige kurioosemate võtetega õigustada üritatakse.
Riigikaitse on tähtis, kuid selle korraldus Eestis on tagasihoidlikult öeldes puudulik ning rajaneb tänapäeva tingimusi ja reaalset olukorda arvestades aegunud kontseptsioonile: totaalkaitse. Selle asemele, et välja arendada professionaalne vabatahtlikest koosnev kaitsevägi, pressib Eesti status quo kohustusliku ajateenistust, mis väidetavalt on mingi Eesti iseseisvuse garantii. Seega sunnitakse jätkuvalt inimesi, kes ei ole sõjaväeteenistusest huvitatud, aastaks sõjaväkke, et neid ette valmistada sõjaks, mille sarnane leidis viimati aset 20. sajandi keskel. Juba siis oli aga selge, et üksinda seda maalappi, mida me kõik Eestimaana tunneme, meil kaitsta ilma totaalse militariseerumiseta ei ole võimalik.
Mul on hulgaliselt austust ja lugupidamist elukutseliste sõjaväelaste vastu, kes on valinud endal elukutse, mis võib neile maksta nende elu. Mida mul aga kahjuks ei ole on austus ajateenistuse läbinute vastu, kes arvavad, et nad on pärast mõnekuulist väljaõpet sõjaväelased, kuidagi mehisemad mehed või rohkem patrioodid kui need, kes ajateenistust pole läbinud.
Täpsustuseks olgu öeldud, et ma ise kuulun viimasesse aastakäiku, mis arvati ajateenistust läbimata reservi.
Nagu eelnevast võib välja lugeda, olen vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe pooldaja. Olen seda ideed üritanud propageerida EÜLis (kui ikka ei julgeta ega taheta teemaga tegeleda, siis vägisi pressida ei saa) ja kirjutasin enda lõputöö Eesti kaitsepoliitika majanduslikest aspektidest (PDF), kus lükkasin ka ümber müüdi nagu oleks elukutseline kaitsevägi Eestile liiga kallis.
Töö on kohati aeguda jõudnud, kuid järeldused on jätkuvalt asjakohased ning on ka sõjaväelastele piisavalt huvi pakkunud (suur oli minu üllatus, kui ühel kaitseväeteenistuse teemalisel debatil mind oponeerinud ohvitser ütles, et oli minu tööd lugenud), et ma ei ole viimase pooleteise aasta jooksul kuulnud juttu nagu oleks elukutseline kaitsevägi Eesti jaoks liiga kallis.
Sellel teemal võiks kirjutada pikalt ja laialt ka siin, kuid siis jääks mõni Riigi Kaitses avaldatud artikkel kriitikata. Seega asja juurde.
TARMO KÕUTS: Kaitsevägi seob sotsiaalse mördina ühiskonda
Artikli tõsiselt võetavuse seab kahtluse alla juba pealkiri. Kaitsevägi ei saa kohe kuidagi meie ühiskonda “sotsiaalse mördina siduda” väga lihtsalt põhjusel: iga aasta saab 18. aastaseks umber 12 000 noormest, neist ajateenistusse võetakse vastu umber 3000. Seega läbib ajateenistuse vaid 25% “aastakäigu” noormeestest. Lisame siia juurde naised ja peame protsendi sisuliselt jagama kahega saades vastuseks, et umbes 13% elanikkonnast läbib ajateenistuse. Vabandage väga, aga mis sotsiaalsest mördist saab siin üldse juttu olla?!
Aga mõned tsitaadid:
Eesti meeste kaitsetahe on võrreldav soomlastega. 80 protsenti Eesti meeskodanikest on valmis, relv käes, osalema sõjalises riigikaitses.
Huvitav, et Kõuts just seda 80% rõhutab. Eelpool mainisin ära, kui suur protsent noormeestest Eestis ajateenistuse läbib. Võrdluseks olgu öeldud, et soomlased mitte ainult ei räägi totaalkaitsest vaid ka tegutsevad vastavalt, sest 80% Soome noormeestest läbib ajateenistuse, enamus ülejäänuid läbivad aga asendusteenistuse. Kui soomlastel eelmisel aastal ajateenijate protsent alla kaheksakümne langes hakati tõsiselt enda riigikaitse pärast muret tundma. Eesti 25% on selle kõrval hale nali ning iga üks, kes hakkab Eesti riigikaitset võrdlema soomlaste omaga, kas teadlikult vassib või ei tea asjast midagi. Ma oletan, et Kõuts ikka teab, millest kirjutab.
Enamikku suuri mittesõjalisi kriise ei ole võimalik lahendada sõjaväge ühel või teisel moel kasutamata. Piisab, kui meenutada hiljutisi looduskatastroofe. Moodsal, tehnokraatlikul, üliökonoomselt häälestatud ühiskonnal puudub küllaldane tugevusvaru ja jätkusuutlikkus.
Kui vaja on lahendada mittesõjalisi kriise, siis ei näe ma mingit vajadust nende lahendamisel kasutada sõjaväelasi, keda sellisel juhul kasutatakse ära tasuta tööjõuna. Ma ei saa ikkagi aru, milleks seda päästebrigaadi hirmsasti kaitseväeks nimetatakse? Kust tuleb aga jutt, et puudub tugevusvaru ja jätkusuutlikus? Millele see väide rajaneb? Mulle on jäänud mulje, et sõnad peaksid midagi ka tähendama, muidu pole neid mõtet kirja panna.
Kohustuslik teenistus annab väikese riigi kaitseväele hädavajaliku laia kandepinna. Kui Eesti otsustaks lühinägelikult luua vaid elukutselise sõjaväe, siis tekiks omaette sõdalaste klass, nagu keskaegses Jaapanis olid samuraid. See aga ei ole meile omane, sest Eesti kaitsevägi on olnud alati rahvavägi.
Elukutselised kaitseväed on rakendatud mitmetes riikides ja viimase paari aasta jooksul on neid ka juurde tulnud. Kõuts võrdleb keskaja Jaapani ühiskonda 21. sajandi Eesti omaga ja talle ei tundu see endale veider? Kuskil pole sellist klassi tekkinud, kuigi jah, võib-olla Saksamaal 20. sajandi alguses siiski tekkis, kuid seal oli tegu ju hoopis ajateenistusega.
Kaitseväge tuleb sotsiaalses plaanis käsitleda suure kasvatusasutuse ja koolituskeskusena. Kodanikud, kes viibivad ajateenistuses, on tegelikult õppursõdurid. Õppursõduritest, kes mitte ei läbi ajateenistust, vaid on koolitusel, saavad siis pärast 8-11-kuulist väljaõppeaega kas elukutselised kaitseväelased, reservväelased või kaitseliitlased.
Kui me viiks selle argumendi loogilise lõpuni, siis tuleks näiteks arstide puudusel sundida inimesi arstiks õppima lootuses, et äkki neist saavad arstid. Aga kui juba arstideks, siis miks mitte insenerideks, kokkadeks ja tänavakoristajateks.
Valik peab jääma inimesele endale mitte ametnikule, kes kuskil umbses toas peab enda kvoodi täis saama.
Kõuts kirjutab veel, et tegu on kasvatuskeskusega. Sellisel juhul oleks ju õiglasem, kui enamus eestlastest käiks kaitseväest läbi ja mida varem, seda parem, sest ega vanemad lapsi ju ei kasvata. Kõige parem kasvatus on ju alati olnud riigipoolne. Küsige kas või sakslastelt, kes Teise maailmasõja eel olid teismeeas.
Eesti esikaitseväelase arusaam kaitseväest kui koolitus- ja kasvatuskeskusest, mis peaks olema kohustuslik on veider. See, et täiskasvanud inimestelt 8-11 kuuks vabadus lihtsalt ära võetakse peaks igas demokraatlikus ühiskonnas olema tõsise arutelu allikaks.
Praegune süsteem saab Eestis funktsioneerida ainult nii kaua kui ainult väike osa elanikkonnast ajateenistuse läbib. Nii pea kui ajateenijate protsent hakkab aga tõusma võib oodata ka suuremat survet professionaliseerumise poole.
Ma võiks analüüsida ka teisi artikleid, kuid need pole sugugi paremini kirjutatud ja rajanevad paljuski samadele oletustele ning väärtushinnangutele, mida sugugi kõik inimesed ei jaga.
Erandina tooks välja aga ühe reaalsest maailmast pärineva artikli, mis toob välja häid elukutselisust pooldavaid argumente. Kahju ainult, et need ei tule eestlaselt.
Ma ei peatunud pikemalt Euroopa Liidu ja NATO rollil meie kaitsmisel, kuid loodetavasti õnnestub ka sellest kunagi pikemalt kirjutada. Ette ruttavalt olgu öeldud, et elukutseline sõjavägi tuleb nii või naa, küsimus on rohkem selles, milla saavad tsiviilstruktuurid kaitsepoliitikaga ilma sõjaväelaste surveta tegelema hakata.
Lõpetuseks tuletaks Kõutsi demagoogia varjus meelde, et jätkuvalt uuritakse seda, mis on eestlaste arvates meie julgeoleku garantiid.
Tugev kaitsevägi on uuringus alles 6 kohal(PDF)!
Categorised as: ...
(ps. mitte norimise pärast..) sul on lühidusest väga teistmoodi arusaam.. 😉
(aa texti loen ehk hiljem läbi.. see vist võtab veidi iki aega)
Jah, see sõjaväepropaganda on lapsik ja vastutustundetu. Tänapäeval on vaja kõrgelt kvalifitseeritud ja hästi motiveeritud professionaalseid sõjamehi, mitte sunniviisil mobiliseeritud nekruteid.
Hr. Kõuts võis lisaks mördile rääkida veel ka ratsaarmeest, et vaadake, see aitaks noormeestes kasvatada armastust loomade vastu!