VABALOG

K: Kas me tarbime liiga palju? V: Pigem mitte!

Järgmine kord kui keegi hakkab teile rääkima “jätkusuutlikkusest” või sellest, et “inimesed tarbivad liiga palju” küsige selle inimese käest, kas ta ise ikka teab, millest ta räägib. Seejärel viidake Jon Christenseni artiklile Are We Consuming Too Much? ajakirjas Conservation in Practice ja öelge, et olete nõus pärast artikli lugemist samal teemal vestlust jätkama…seda loomulikult eeldusel, et olete ka ise artikli läbi lugenud.

Artikkel räägib samanimelisest uurimustööst, mis üritab vastata küsimusele: kas me tarbime liiga palju? Uurimustöö teeb eriliseks see, et mitmed nimekad ökoloogid (Paul Erlich) ja majandusteadlased (Kenneth Arrow) istusid koos maha ja üritasid sellele keerulisele küsimusele koos vastata, usaldades üks teist ja kasutades ära teine teise ekspertiisi ning seda mõnevõrra üllatava tulemusega:

It turns out that even we with our Priuses and SUVs and venti lattés we might not be consuming too much, as long as we are investing enough in the future to ensure that generations to come enjoy standards of living at least as high as ours. And that suggests that we might be worrying way too much about how much we consume and far too little about how to invest in the poorest regions of the world, many of which are home to some of the earth’s greatest biodiversity as well as its most desperate people.

Nagu kõik uuemad lähenemised on ka uurimustöös välja töötatud mudel “work in progress”, mida kindlasti aja jooksul täiendatakse. Sellele vaatamata on tegu märkimisväärse interdistsiplinaarse uurimustööga, mis võimaldab teha teadlikumaid otsuseid näiteks keskkonnakaitse poliitika kujundamisel – paremini võrrelda erinevate valikutega kaasnevaid kulutusi.

Jääb üle huvi tunda, millal mõni eestlane uurimustöö põhjal vastavad arvutused ka Eesti kohta teeb.

Post Scriptum: Kellel sügavam huvi teema vastus, siis lisan viite ka terviktekstile uurimustööst Are We Consuming Too Much? (PDF)


Categorised as: ...


2 kommentaari

  1. Geily ütleb:

    Minule jääb alati mulje, kui ma kuulen ajakirjanduses hädaldamist teemal, et tarbimine on liiga suur (ja me peaks selles osas midagi ette võtma), et tegemist on lihtsalt mingite asjatundmatute inimeste virinaga. Igatpidi vaadates ei ole võimalik liiga palju tarbida, sest mingi hetk tulevad ju kõigile teatud piirid ette.

    Ning areng väljendubki selles, et me kasutame kiiremaid arvuteid, meil on võimalus süüa kvaliteetset toitu ja vajadusel ka elu nautida. See ei ole mingi määral liigtarbimine.

    On väga vähe inimesi, kes saavad endale midagi väga luksuslikku lubada väga tihti ning veelgi vähem on inimesi, kes lihtsalt ostavad endale hunniku asju kokku ja ütleme, et siis teevad sellega midagi täiesti ebareaalset – nagu viskavad minema.

    Minu arust on lihtsalt naeruväärne rääkida suhteliselt vaeses riigis nagu seda on Eesti liigtarbimisest. Ja need kes seda räägivad võivad küll ise metsas onnis elada ning mustikaid süüa, kui see neile meeldib – aga need kes sellest ideest huvitatud pole tuleks rahule jätta.

  2. OV ütleb:

    Gaily liigtarbimine on täiesti olemas dressinimeste jaoks, kes oma sisemise tühjuse varjamiseks peavad enda ego paisutamiseks ja eputamiseks soetama pikemas perspektiivis mõtteitud asju ..
    Jälestusväärne on kogu see «meditsiini»ajakirja klantspiltidele trüginute seltskond ja kahjuks loeb seda põdedes hulk inimesi kes seda enesele lubada ei saa ja kui siis äkitselt miski ime läbi saadakse korraga suurem hunnik raha kulutuatakse imekiiresti …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga