VABALOG

Järjekorrad: kas probleem ainult Lundis või terves Rootsis

Teise riiki kolimisel hakkavad märksa teravamalt silma torkama seigad, millele kodus ei pruugi üldse tähelepanu pööratagi. Esimese kahe nädalaga on mulle Rootsis silma torganud nähtus, mis Eestis on haruldane ja tema esinemise korral pigem triviaalne: pikad järjekorrad.

Kuna Rootsis on miinimumpalk päris kõrge, tööandjate maksud samuti arvestatavad ja võimalus töötajaid hooajaliselt palgata ja vallandada peaaegu olematu, siis võib enamuses teenindusega tegelevates asutustes kohata järjekordi või muid tööjõu puudusest tingitud probleeme.

Minu esimene kokkupuude järjekordadega oli Lundi ülikooli rahvusvaheliste tudengite majutusosakonnas, mis töötab vaid mõned tunnid päevad ja kus kümneid ja kümneid tudengeid teenindab vaid kaks (heal juhul kolm) inimest. Kuna mõned probleemid on keerulised, siis kulub nende lahendamiseks kümneid minuteid ja järjekorrad on kerged tekkima. Kuigi meiega tegelev personal on kompetentne ja sõbralik oleks neile hädasti kedagi appi vaja, kuid kuidas sa palkad inimesi juurde, kui enamus probleeme saab esimese kuuga lahendatud? Millega õigustada inimese tööle võtmist, kes peaks enamuse aastast lihtsalt käed rüppes istuma? Need, kes tööotsa siiski saavad on enamasti just kõige produktiivsemad ja usinamad inimesed, kuid ka nemad on inimesed ja kõike korraga lihtsalt ei suuda teha. Sellises olukorras on aga järjekorrad lihtsad tekkima.

Välistudengil on loomulikult järjekord ideaalne sotsialiseerumiskoht, sest kaua sa ikka lakke vahid – pigem teed juttu ees ja taga olijatega, torgid neid küsimustega ja proovid neist mingit huvitavat või kasuliku informatsiooni välja pigistada, kuid need, kes pärit Ida-Euroopast või USA’st jätavad harva mainimata, et järjekord kuidagi aeglaselt liigub.

Kui ma esimesel päeval peale lõunapausi ootasin uste avamist, tekkis mitte formaalne järjekord ehk kõik teadsid, kes on nende ees, kuid mitte seda, kes on nende taga. Kui lõpuks uks avati joosti järjekord “uueks”. Minu järel oodanud rootslane oli aga väga pettunud, kui nägi, et mina tormi ei jooksnud ja olin valmis ka tagapool ootama – nagu ta mulle kiiresti selgeks tegi peab enda õiguste eest ALATI võitlema. Ja tõesti, kui sa ei kaitse enda kohta järjekorras, siis avastad kiiresti, et ootad märksa kauem kui esialgu arvestasid.

Restoranid on samuti kohad, kus tööjõupuudus silma hakkab. Mida rohkem kesklinna lähed, seda pikemaks muutuvad ooteajad. Pole sugugi haruldane, et selleks ajaks kui teenindaja sulle toidu lauda toob, on see juba parajalt jahtunud. Kui sulle üritatakse siiski enne kõike kuuma toitu tuua, märkad, et lauad ei saa koristatud või arve saamine võtab rohkem aega kui näiteks pizza tegemine. Teenindajate süüdistamine on aga mõttetu, sest mitte kordagi ei näe neid niisama passimas – ikka on neile kuskile kiire, midagi vaja teha.

Omaniku vaatenurgast on arusaadav, et kuni veel vähegi kannatab ilma personali juurde palkamata läbi ajada, siis tasub seda ka teha, sest lisatöötaja palkamine lihtsalt ei tasu ennast ära ja võib aktiivsema hooaja lõppedes põhjustada kahjumi ja osutuda saatuslikuks.

Poed (umbes Selveri suurused) torkavad põhimõtteliselt sama probleemiga silma.

Järjekorrad kassades on sageli kümnete ja kümnete minutite pikkused ning mõte osta üks või kaks asja taandub kiiresti kalkuleerivaks “mida mul järgmise nädala jooksul võiks vaja minna” mentaliteediks, isegi kui pood asub vaid viie minuti kaugusel. Ainult ühe paki mahla ostmine lihtsalt ei tasu ennast ära kui sa pead järjekorras mitukümmend minutit passima. Poes ringi jalutades torkab aga silma, et kaup, mis jõuab poodi suurtes blokkides jõuab niimoodi ka müügisaali, meenutades rohkem Säästumarketit kui Selverit või Prismat.

Taas, tihti lihtsalt pole mõtet personali juurde palgata ainult selleks, et nad midagi lahti pakiksid või ilusti virna seaksid. Loomulikult annavad töötajad endast parima, kuid kui järjekorrad on pikad, siis läheb enamus töötajate ajast kassades istumisele.

Mulle on jäänud ka mulje, et uue poe ehitamine/avamine on keeruline protsess, mida pidurdavad kinnisvara arendamise regulatsioonid. Selle tõttu jätavad enamus poode minu kui tallinnlase jaoks suht krampliku ja kokku surutud mulje, kus mõned riiulid ulatavad kõrgemale kui minu käsi- kusjuures ma pole sugugi lühike inimene.

Kuid inimesed on leidlikud – nii on täiesti normaalne osa ka kiduramast restoranist salatinurk või salat, mis sulle kiiresti lauda tuuakse, sest kui sa oled juba midagi söönud ei jaluta sa ka niisama minema. Poodides on aga televiisor kassa kohal täiesti tavaline nähtus. Tõsi, peamiselt tuleb sealt reklaami, kuid vähemalt ei pea sa eesseisja kukalt vahtima vaid võid lasta kireval pildil ennast lõbustada.

Loodan, et eelnevast ei jäänud mulje nagu oleks tegu väga tõsiste probleemidega. Pigem on need väiksed ebamugavused, mis kogunevad ja millega mina lihtsalt ei ole harjunud. Lõppude lõpuks, kui probleemid oleksid väga teravad, siis oleks need juba lahendatud. Samas on mul keeruline jätta mainimata, et lõdvemad regulatsioonid vallandamise osas ning madalam miinimumpalk (või selle puudumine) võiks märgatavalt lühendada paljusid järjekordi ning suurendad üleüldist tööhõivet, seda eriti vähese haridusega immigrantide seas.

Tagged with: ...

Categorised as: ...