Kiirlaenude reguleerimine kui päästerõngas organiseeritud kuritegevusele
Indrek Niklus õigustab tänases Päevalehes peatset SMS-laenude reguleerimist, kuid seda vägagi ühekülgselt. Artikkel (koos seadusandlusega) näib olevat pigem lohaka kodutöö ja populistlike eelarvamuste kui põhjaliku ja mitmekülgse mõttetöö tulemus, kus leidsid kaalumist nii plussid kui miinused.
Ma olen nõus, et elu on keerulisem kui saab seadustega sätestada, kuid see ei tähenda veel seda, et konkreetse tehingu puhul võib ühele osapoolele sisuliselt jätta võimaluse enda kohustustest taganeda. Mida see tähendab laenuandjale?
Mida rohkem on määramatust, seda kõrgemad on riskid ja ettevõtluses kompenseerib riske kõrgem tulu. Kui kõrgemat tulu ei ole võimalik saada, sest see on regulatsiooniga sisuliselt välistatud, siis muutub oluliselt ka valdkonnas tegutsevate ettevõtete dünaamika. Ühelt poolt sunnib taoline kohtupõhine lähenemine oluliselt rohkem enda kliente kontrollima, mis tähendab täiendavaid tehingukulusid ehk kallimat raha hinda taolistelt laenajatelt. Kuna “liigkasu võtmine” võib viia kohtusse, siis on kiirlaenude väljastajad olukorras, kus nad saavad sisuliselt laenata ainult neile, keda on lihtne kontrollida ja kes saaksid tõenäoliselt laenu ka pangast.
Eks esimesed kohtukaasused näitavad, mida peetakse “liigkasuvõtmiseks” või “äärmiselt ebasoodsaks tingimuseks” ja kindlasti ei hakka enamus ettevõtjaid kohtupõhiselt tegutsema, kuid ei tasu unustada, et taolisel juhul keelduvad SMS-laenude väljastajad esimesena laenudest neile, kellel laenu tõenäoliselt kõige rohkem vaja läheb ehk erilise varata, madala ning ebastabiilse sissetulekuga inimesed, kes ei saa traditsiooniliste pankade poole enda laenusooviga pöörduda. Ma kaldun arvama, et märkimisväärne hulk nendest inimest kõnelevad venekeeles.
Äärmiselt küüniline ja kahjuks ka teadmatu tundub taolises olukorras olevale inimesele soovitada, et ta ei võtaks kiirlaenu vaid pöörduks hoopis panga poole.
Arvestades seda, et “intressi” all liigitatakse edaspidi ka lepingu sõlmimise ja andmete kontrollimise tasu, siis ei saa enam juttu olla valdkonna teadlikust reguleerimisest ja tarbija informeerituse suurendamisest, mis pakub inimestele täiendavaid võimalusi, vaid eelkõige ühe ebapopulaarse ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimisest.
Kahetsusväärselt väiklane on aga teeselda, et kui inimesel on raha vaja, siis tema ainsate legaalsete laenuandjate likvideerimine likvideerib ka probleemi. Taolisel juhul juhtub see, mis juhtus varem: pöördutakse kahtlase taustaga “tuttavate tuttavate” poole, kes samuti valmis laenama – enamasti samaväärse või kõrgema intressiga. Kiirlaenude puhul on sul vähemalt ligipääs õiguskaitsele ja sa võid olla suht kindel, et keegi sinu või sinu pere tervise kallale ei kipu kui sa intressi- või osamaksega hiljaks jääd. Jah, “tuttavate tuttavate” intress võib isegi kiirlaenude andjate omast madalam olla, kuid seda miskipärast pigem nende “tuttavate” seas, kes on turskemad, kelle pea kuju on kandilisem ja valmisolek vägivalda kasutada hirmuäratavalt sagedane.
Kui kõrge intressiga laenude andmine muutub põrandaaluseks tegevuseks, siis ei pööra sellele erilist tähelepanu ei politsei, kohtud, justiitsministeerium ega meedia. Paljude inimeste elu muutub keerulisemaks ja mõnedel tõenäoliselt ka oluliselt ohtlikumaks, kuid vähemalt võivad kiirlaenude surnuks reguleerijad öösel rahulikult magada teadmisega, et endiste laenuvõtjate kõige suuremaks probleemiks ei ole enam kõrge kiirlaenu intress vaid enda ja pere turvalisus.
Kumma valiksid sina?
Categorised as: ...
Lisa kommentaar