Tänases Postimehes taunib Carri Ginter arvamusloos Riigi rahaga konkurentsi moonutamas põllumajandusministri soovi riigirahadega kohalikele põllumajandussaadustele reklaami teha:
Milleks siis ikkagi on vaja sekkuda tarbija valikusse – peamiseks eesmärgiks on mõjutada teda loobuma imporditavast kaubast omamaise kauba vastu.
Heaks näiteks siinkohal on kaheksakümnendate algusest kaasus, kus Iiri valitsus toetas kampaaniat «Buy Irish», mille käigus muu hulgas töötati välja ka toodetele «Buy Irish» logo (kaasus C-249/81 Komisjon vs Iirimaa). Kuigi valitsus ei olnud kampaania otsene läbiviija, tehti seda riigi rahade eest. Euroopa Kohtu lahendiga tunnistati süsteem ühenduse reeglitega vastuolus olevaks.
Kohus nägi läbi Iiri valitsuse programmi tegeliku eesmärgi, milleks oli impordi asendamine riigisisese toodanguga.
Selline sekkumine tarbija valikusse läheb aga vastuollu ühisturu eesmärkidega.
Kuidas me saakski rääkida piirideta ühisturust, kus kaubad ja teenused liiguvad vabalt, kui riigid siiski üritavad iga hinnaga mõjutada tarbijaid loobuma teistest liikmesriikidest tulevatest kaupadest?
Asjalik ja konkreetne jutt, kus jõutakse samale järeldusele, mis Vabalogis peaaegu kolm kuud tagasi, 19. mail, kui Tuiksoo enda võhiklust Euroopa asjadest esimest korda demonstreeris.
Miks see inimene veel põllumajandusministrina jätkab? Mis alust on mul arvata, et Tuiksoo enda teadmatusega meile veel mingeid trahve kaela ei tõmba?
The latest, and perhaps gravest, challenge to the journalistic establishment is the blog. Journalists accuse bloggers of having lowered standards. But their real concern is less high-minded – it is the threat that bloggers, who are mostly amateurs, pose to professional journalists and their principal employers, the conventional news media. A serious newspaper, like The Times, is a large, hierarchical commercial enterprise that interposes layers of review, revision and correction between the reporter and the published report and that to finance its large staff depends on advertising revenues and hence on the good will of advertisers and (because advertising revenues depend to a great extent on circulation) readers. These dependences constrain a newspaper in a variety of ways. But in addition, with its reputation heavily invested in accuracy, so that every serious error is a potential scandal, a newspaper not only has to delay publication of many stories to permit adequate checking but also has to institute rules for avoiding error – like requiring more than a single source for a story or limiting its reporters’ reliance on anonymous sources – that cost it many scoops.
Blogs don’t have these worries. Their only cost is the time of the blogger, and that cost may actually be negative if the blogger can use the publicity that he obtains from blogging to generate lecture fees and book royalties. Having no staff, the blogger is not expected to be accurate. Having no advertisers (though this is changing), he has no reason to pull his punches. And not needing a large circulation to cover costs, he can target a segment of the reading public much narrower than a newspaper or a television news channel could aim for. He may even be able to pry that segment away from the conventional media. Blogs pick off the mainstream media’s customers one by one, as it were.
Nii arvab Richard Posner New York Times’is artiklis, kus lahkab ka ajakirjanduse olemust, vasak-parem ja liberaal-konservatiiv polariseerumise põhjuseid USA meedias ning “uue” meedia tõusu. Artikkel on pikk ja ülevaatlik, kirjutatud aga inimese poolt, kes kohtunik, kirjanik, akadeemik ja blogija.
Loomulikult ei ühti kõik inimesed Posneri diagnoosiga. Osad ei pea paljuks Posnerile ka vastata ja auke tema pikemapoolsesse diagnoosi toksida. Jack Shafer on üks nendest:
He ignores journalistic history as he spots emerging “trends” and gets basic facts wrong. A 4,600-word piece about the decline of journalism should cite numerous specific transgressions, yet Posner is too lazy to collect the evidence. He names only Newsweek’s Quran retraction, CBS News’ mishandling of the Air National Guard story, and the media’s saturation coverage of the Michael Jackson trial. Dismissing as horse-race coverage most of the press corps’ speculations about who would replace Sandra Day O’Connor, he doesn’t bother to name the offenders.
Küsimusi jagub Shaferil veel teisigi, üks parem kui teine. Vähemalt mulle tundus, et Posner laseb pigem enda autoriteedil kui teadmistele lugejaid veenda. (via Arts and Letters)
Posner arvab meediast ja Shafer arvab, et Posner võiks meediast vähem arvata kommenteerimine on välja lülitatud
Julgeolekut on võimalik tagada ka ilma keskvalitsuseta, näiteks erasektori poolt. Nii on Malaka väinas tegutsevaid piraate, kelle rünnakutele ei suuda kohalikud valitsused õieti reageeridagi, asunud ohjeldama ja laevaliiklust kaitsma USA ja Inglismaa ettevõtjate asutatud firmad:
Business problems breed business solutions – in this case, private navies that provide onboard security and naval escort services to cargo ships and tankers.
Five security companies from Britain and the U.S. have entered the private navy business in the region in the last year, hoping to tap a market that prices security at a minimum of $50,000 per ship.
Kes tunnetab endas piraatide vastase võitleja kirgliku hinge võib uurida Backround Asia Risk Solutions lehekülge ehk leidub seal ka mõni tööpakkumine.
Julgeoleku tagamiseks on ka Eesti aladel kasutatud institutsioone, mis on keskvalitsusest sõltumatud. Kindlasti on iga eestlane kuulnud vähemalt ühest – Hansa liidust. Olen kahjuks ainult üpris pealiskaudselt lugenud Hansa liidu kohta, kuid lootust on, et kunagi valmib uurimustöö “Development of Institutions Supporting the Growth of Impersonal Trade: An Example of Hanseatic League”. Kuigi jah, autor ise tunnistas, et erilise progressiga ta kiidelda ei saa.
* * *
Ühe Inglismaa parameediku idee on vaikselt kogumas populaarsust USA’s ja Kanadas. Idee iseenesest on aga sedavõrd mõistlik, et jääb ainult imestada selle üle, miks keegi varem midagi taolist pole välja mõelnud. Millest siis ikkagi jutt vahendab Washington Post:
To its owner, the cell phone is an indispensable lifeline at times of crisis, reuniting loved ones separated by unforeseen events at the touch of a button. But for members of the emergency services making life-and-death decisions, the cell poses a conundrum: Which of the numbers stored in its electronic address book should they call to reach a casualty’s next of kin?
Now a simple initiative, conceived by a paramedic in Britain, has gained momentum on both sides of the Atlantic to try to solve this problem. Cell users are being urged to put the acronym ICE — “in case of emergency” — before the names of the people they want to designate as next of kin in their cell address book, creating entries such as “ICE — Dad” or “ICE — Alison.”
Minu arvates on ideel sedavõrd jumet, et ka eestlased võiksid mingi sarnase lühendi kasutusele võtta. Näiteks HKH (“häda korral helista”) või ÕHK (“õnnetus helista koju”). Kindlasti suudab keegi mingi tabavama lühendi välja mõelda (lühendiks olev sõnana peaks olema ka hääldatava mitte mingi “hõkh”).
Mis kõige parem, selline väike täiendus ei maksa midagi, kuid võib päästa mõne allergilise inimese elu või meelemärkuse kaotanud inimese lähedastele juhtunust teatada.
* * *
Rubriigist “poleks uskunud, et see on võimalik” vahendab Yahoo news:
Brice Mellen is a whiz at video games such as “Mortal Kombat.” In that regard, the 17-year-old isn’t much different from so many others his age. Except for one thing: He’s blind.
Blind since birth when his optic nerve didn’t connect because of Leber’s disease, Mellen honed his video game skills over the years through patient and not-so-patient playing, memorizing key joystick operations and moves in certain games, asking lots of questions and paying particular attention to audio cues. He worked his way up from games such as “Space Invaders” and “Asteroid,” onto the modern combat games.
Huvitav oleks teada, kuidas ta endale mängu ette kujutab – tegu ikkagi sünnist saati pimeda inimesega, kes pole näinud värve ega kujundeid, ainult kuulnud helisid. Veel üks elegantne näide inimese kohanemisvõimest.
Werol Tehased loodi 1997, mil suured kalatööstused Eestis vajasid ohtralt õli toodete konserveerimiseks. Aastapäevad hiljem tabasid Eestit aga järjest finantskriis ning Vene kriis. Et mitte tehaseid sulgeda, läks 98% Werolist 2002. aastal Hüvitusfondi omandusse, kes investeeris ettevõttesse 200 miljonit krooni.
2003. aastal Hüvitusfond likvideeriti, Weroli varad läksid põllumajandusministeeriumile ning Weroli juhatuse esimeheks sai Erki Aavik. 2004. aasta lõpus vallandas Ester Tuiksoo Aaviku, tuues ettekäändeks turuhinnast kallimalt ostetud toorainega ligi 22 miljoni krooni suuruse kahjumi tekitamise.
Werol on hea näide sellest, miks poliitikud ja riik tuleks ettevõtlusest kaugel eemal hoida. Vähe sellest, et alates töö alustamisest 1999. aastal pole ettevõte kordagi veel kasumisse jõudnud on ennast Weroli tegevusse ühel või teisel viisil mässinud Rahvaliidu ladvik (Tiit Tammsaar, Villu Reiljan, Ester Tuiksoo ja Arnold Rüütel nagu selgub veebruaris ilmunud Ekspressi artiklist. Tõenäoliselt näevad rahvaliitlased riigitehast ka poliitilise mängukannina, millega hea põllumeeste hääli koguda.
Weroli praeguse kahjumi peamise süüdlasena nähakse Erki Aavikut, kes ei ole küll süüst puhas, kuid tal oli vähemalt plaan, kuidas Werol lõpuks kasumisse tuua ja isegi erastada – plaan, mille vastu polnud põhimõtteliselt ka veebruaris majandusministri ametit pidanud Andrus Ansip:
Minu arvates ei ole Weroli puhul kindlasti tegemist strateegilist tähtsust omava ettevõttega, mis peaks olema riigi omanduses.
Ma kahtlen, kas äriplaan, millega Werol loodi, on üldse kunagi vettpidav olnud ning kas teistsuguse juhtimise korral võiksid ettevõtte tulemused olla teistsugused.
Kahjuks Aavik enda erastamis plaani ja sellele eelnevaid tehinguid ellu viia ei saanud. Eelnevalt juba mainimist leidnud Ekspressi artikli kohaselt tõmbas Aaviku plaanidele vee peale Tuiksoo pärast kohtumist Weroli nõukogu esimehe Raul Rosenbergiga:
Oktoobris tõstab Aavik nõukogu ees käed üles. “Nõukogu esimees on mulle teada andnud, et senine tegevusplaan ei pruugi leida nõukogu toetust. Werol on teinud pakkumise Mildola ostuks seitsme miljoni euro eest ning see pakkumine on ametlikult aktsepteeritud. Finantsinvestorid on valmis investeerima kaheksa miljonit eurot ning nad on andnud selle kohta kirjaliku ja siduva kinnituse. Kuidas jätkata?”
Seepeale tunnistab esimees Rosenberg, et rääkis vahepeal minister Tuiksooga ja too andis Aaviku Soome-ideele korvi. “Põllumajandusministeerium ei toeta äriplaani, millega riik jääb vähemusaktsionäriks.”
Tuiksoo kommentaar toimunule:
Osaluse omandamise ja muud äriühingu majandustegevusega seotud strateegilised otsused teeb seaduse kohaselt äriühingu nõukogu. AS Werol Tehased nõukogu lükkas Erki Aaviku esitatud äriplaani tagasi ja ministril ei olnud põhjust sellesse protsessi sekkuda.
Seega taandub üks tähtsamaid otsuseid Weroli ajaloos klassikalisele riigiteadusküsimusele: kumb oli enne – kana või muna?
Ekspressi artiklis jääb Rosenbergist mulje kui osavast laveerijast, kes laseb Aaviku ideid põhja, samas endale kena positsiooni kätte mängides. Head kontaktid Tuiksooga annavad aga põhjust huvi tunda Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse vastu, mille esimees on…üllatus, üllatus…Raul Rosenberg.
Minu arvates selline asjade kulg haiseb – haiseb nagu kalaturg kuumal suvepäeval.
Kas Rosenbergil oli Weroli jaoks plaani juba veebruaris olemas on võimatu öelda, kuid üks on kindel – Tuiksoo on kas rumal, ebakompetentne diletant või lihtsalt manipuleeritav.
Nende kolme artikli põhjal on aga võimalik öelda, et:
1) Kui riik tegeleb ettevõtlusega, siis tehakse tähtsaid otsuseid (asukoht ja logistilised võimalused) lähtuvalt poliitilistest (Eesti jaoks, Eesti põllumajanduse jaoks, Eesti keskele, Jõgevamaale – Villu territooriumile jne.) mitte majanduslikest kaalutlustest (kas sinna üldse tasub teha).
2) Ettevõtte juhil puudub võimalus pikemaajaliseks strateegiliseks planeerimiseks ja ettevõtte arendamiseks kui see on vastuolus poliitiliste huvidega või huvigruppidega. Tehtud plaanid võib ministeerium aga nurjata ilma põhjaliku selgituseta.
3) Kasumlikus ei ole primaarne ka strateegiliselt MITTE tähtsate ettevõtete puhul, sest pankrotti sattumine on mõne võtmepoliitiku (ikka põllumajandusministeeriumis) huvi olemas olu puhul sama hästi kui välistatud, sest kahjumit saab lappida riigieelarvest.
4) Vastutus hajub riigiettevõttes kiiremini kui suits orkaanis – ainult ebameeldiv vingulõhn jääb riiete külge.
4.5) Kuna riigiettevõtte juhtimine on mitmetasandiline protsess, kust selgeid süüdlasi on keeruline ilma põhjalikult dokumentidega tutvumata tuvastada, ei võta riigitehase iga-aastane kahjum erilist vedu ajakirjanduses – vastupidiselt näiteks erinevatele autoskandaalidele (Antropov, Tuiksoo), kus summad on naeruväärselt väiksed.
5. Riigiettevõtetel on kalduvus turgu moonutada – tulla vastu tootjatele ja ostjatele hinnaga eirates igasugust ettevõtte kasumlikust, sest pankrott ei ole oht (v.t punkt 3). Tulemuseks on inimeste arusaama moonutamine sellest, mis on ilma riigi abita kasumilik tegevus.
Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata, et kui praegused probleemid on tingitud riigi märkimisväärsest osalusest ettevõttes, siis tõenäoliselt ei ole lahenduseks järjekordne riigipoolne sekkumine a la Weroli kinkimine Maaelu Edendamise Sihtasutusele.
Ma ei saa aru, miks mina – rapsiõli mitte tarbiva inimesena – pean läbi maksude totrust nimega Werol elus hoidma? Kui tegu on potentsiaalselt sedavõrd kasumliku ettevõttega nagu praegused Weroli juhatuse liikmed väidavad, siis miks pole see tsirkus veel erastatud? Mis on takistanud kasumisse jõudmist?
The premise of this fascinating study, put together by the Washington Post/ Henry J. Kaiser Family Foundation/ Harvard University Survey Project, is simply to ask average Americans (1,510 of them) and professional economists (250 of them) the same questions about economics, and see how their answers compare.
Kahjuks on uurimuses vähe positiivset. Sõna veelkord Bryan Caplanile:
A large fraction of voters do suffer from economic illiteracy. Indeed, it is fair to say that an ample majority does not understand the basics of how markets work. They are especially confused about labor and international markets. Voters also have severe misconceptions about how government spends their tax dollars, and are extraordinarily pessimistic about long-run economic conditions.
Kuigi USA’t ja Eestit on paljudes asjades keeruline võrrelda on antud uurimus üks nendest vähestest, mille tulemused on teatud mööndustega laiendatavad ka eestlastele. Enda artiklis tõi Caplan välja neli üldisemat eksimuste/eelarvamuste valdkonda, mida siinkohal tsiteeriks ja kommenteeriks lühidalt ka Eesti kontekstis.
One of the first things that stands out is anti-foreign bias. When they contemplate economic interaction with foreigners, the general public gets unreasonably negative. Thus, most of the public is very worried about companies sending jobs overseas, but few economists take this seriously.
Iga kord kui mõni Eesti ettevõte mitte-eestlaste poolt välja ostetakse võib kohalikest ajalehtedest lugeda artikleid, mis on ostjate suhtes kohati lausa vaenulikud. Lugedes aga nende artiklite kommentaare võib üpris kiiresti veenduda, et välismaistest omanikest lugu ei peeta. Veel parem kui nad üldse poleks kunagi sündinudki.
Hansapanga aktsiate välja ostmine rootslaste poolt on viimase aja üks paremaid näiteid, kuid sarnast vaenulikust võib täheldada ka igasuguse võõrtööjõu suhtes olgu nad keevitajad Ukrainast või laevehitajad Venemaalt. Isegi soomlaste maakodude (või lihtsalt maa) ostmine Eestis tundub osadele kuriteona.
A second major pattern in the public’s economic illiteracy is make-work bias. The most primitive form of make- work bias is undoubtedly fear of the machine, concern that technology is making human beings superfluous.
Kuna Eestis ulatusliku tootmist ei ole ja meie tööjõud on jätkuvalt – vähemalt hinna poolest – Euroopas konkurentsivõimeline, siis on pole ka tehnoloogiliste uuenduste vastu eriti hakatud.
Eesti ja tõenäoliselt mitmed teised Ida-Euroopa riigid seab erilisse olukorda ka tõsiasi, et enamus tehnoloogilisi uuendusi viidi sisse pärast taasiseseisvumist. Märksa lihtsam oli süüdistada ja kiruda endisi okupante ja muudatused “sööme-kas-või-kartulikoori” mentaliteedi tõttu alla neelata.
Economic illiteracy is especially apparent in the public’s perspective on international and labor markets. Economic illiteracy is especially apparent in the public’s perspective on international and labor markets. But they have less concentrated doubts about markets as such, a blanket anti-market bias that (mis)directs their thinking.
Kõige parem näide on kohalik põllumajandus, mis leiab, et neid tuleks välismaise konkurentsi eest kuidagi kaitsta või riigi poolt aidata, eelistad. Selle asemel, et kohaneda turu tingimustele esitatakse nõudmisi ja leitakse, et kohaliku eelistamine on õigem/õilsam/jne.
A final catch-all category of economic illiteracy may be called pessimistic bias. Conventional wisdom has it that conditions are going from bad to worse. Most Americans think that real income has been falling for decades, most new jobs are low- paying, and doubt whether the next generation will have a higher standard of living.
Eesti on viimase 15 aasta jooksul teinud läbi suuri muudatusi majanduse korralduses ning elu on paremaks läinud – vabadusi ja võimalusi on rohkem kui eelneva 50 aasta jooksul kokku. Sellele vaatamata leiab ligi kolmandik eestlastest ja pool venekeelsest elanikkonnast, “et nõukogudeajal oli elu parem”.
Ma julge ettegi kujutada, millised oleksid need protsendid kui Eesti majanduskasv oleks olnud viimase paarikümne aasta jooksul sama vaoshoitud kui Euroopas või USA’s.
* * *
Oleks äärmiselt huvitav teada, kuidas suhtub keskmine eestlane riigi poolsesse majanduselusse sekkumisse. Tõenäoliselt on erinevused USA ja Eesti vahel märkimisväärsed juba sellepärast, et Euroopas on riigi poolne sekkumine majanduselus märksa vähem taunitud kui USAs – ainuüksi ajalooliselt peaksid vahed suured olema. Ida-Euroopa riikides võib aga riigi sekkumine olla märksa aksepteeritavam tänu kommunismile, kuigi mitmed turumajanduslikud reformid annavad põhjust selles ikkagi kahelda.
Igal juhul on mida uurida.
Lõpetuseks veel üks tsitaat Bryan Caplanilt, mille üle on meil kõigil põhjust mõelda:
The policies economists deplore – like protectionism or subsidies to dying industries – turn out to be popular with voters. So why should we think that politicians fail to listen? I would suggest that politicians listen well, but unfortunately hear a great deal of economically illiterate advice. Even if a politician knows better, electoral pressure encourages him to go along.
Caplan on veendunud, et huvigruppide mõju poliitikutele on väiksem kui enamus inimesi arvab ning see on hea, sest nii kuidas suureneb inimeste teadlikus majandusteadusest muutuvad ka nende ootused poliitikale.
Mis on kirjaoskamatuse ekvivalent majandusteaduses? kommenteerimine on välja lülitatud
Mulle meeldib majandusteadus, kuid mitte see, kuidas seda paljudes kohtades õpetatakse.
Olen varem paaril korral juba peatunud majandusteaduse liigsele matemaatilisusel ja nagu iga endast lugupidav blogija otsin interneti avarustest enda veendumustele pidevalt kinnitust…inimlik nõrkus. Nüüd, kus leidsin Blowhards blogist postituse teemal Is Something the Matter With Economics? on taas võimalus (vähemalt minul) kaasa noogutada ja tõdeda, et tõsi ta on.
Blowhards’i postitusele annab kaalu tõsiasi, et tegu on kahe raamatu ülevaatega, kus erinevad majandusteadlased lahkavad enda valdkonna olemuslike probleeme ja spekuleerivad selle üle, mis suunas valdkond võiks areneda. Postituse autor tsiteerib mitmeid majandusteadlasi ning lõpuks käib välja ka enda huvitavad mõtisklused:
As it does so often, it seems to be up to us — as in “us, the general public” — to know how to take the experts. IMHO, we need to know a bit about econ if only to be better able to defend ourselves against the economics professionals. (Especially the lofty Godhead wannabes.) One of the reasons I’m a fan of Arnold Kling and of Marginal Revolution is their tone: open, searching, not overly preoccupied with winning debates or having last words, and respectful of the larger context we all operate in and share.
FWIW, I think of economics as resembling meteorology. Like the weatherguys, economists know a lot, and have a lot that’s interesting to tell us. But can a weatherguy’s predictions be taken seriously once they extend beyond a very short range? We have no trouble enjoying and making use of the work of meteorologists while being wary of analytical or predictive claims that are too grand. We know that the weather is infinitely complex, and that meteorologists will never master it. Yet we give economists much more credence than we do weatherguys.
Bryan Caplan juhib tähelepanu tegevusele, millega on ka Vabalogis viimasel ajal liiga palju tegeletud:
So while I’ve been complaining that complaining makes other people worse off, Will indirectly suggests that complaining makes you worse off. Complaining amplifies your frustration by keeping your attention focused on your grievances.
Mnjah, tõsi ta on…ehk siis järgneb Vabalogi “positiivne programm”.
– Koomiksid on vist eestlaste jaoks peamiselt kolmest neljast kaadrist koosnevad väiksed naljad ajalehe viimastel lehekülgedel. Loomulikult on ka erandeid.
Minu jaoks on koomiksid midagi märksa keerulisemat. Sadakond kastidesse kogunenud inglise ja soome keelset ajakirjamahu täisandvad väljaannet, kust võib leida Gaiman’i, Moore’i, Miller’i, Kirby ja isegi Lee loomingut, annavad tunnistust sellest, kui keerulisi teemasid ja kui fantastilisi lugusid on võimalik koomiksite abil jutustada.
Through the Max comic series for adults, the Bulldozer project turned the entrepreneur into the hero. Max not only dramatized how regulations hurt the average person, but also educated people about the reforms and the reform process. Even though BiH had no history of adult comics, Max was widely read.
– Kas Titaanil võib olla elu? Chris McKay näib arvavat, et Saturni kuult on lootust leida vägagi eksootilist elu:
They think the microbes would breathe hydrogen rather than oxygen, and eat organic molecules drifting down from the upper atmosphere. They considered three available substances: acetylene, ethane and more complex organic gunk known as tholins. Ethane and tholins turn out to provide little more than the minimum energy requirements of methanogenic bacteria on Earth. The more tempting high-calorie option is acetylene, yielding six times as much energy per mole as either ethane or tholins.
– Julian Sanchez selgitab lühidas essees, miks “turufundamentalism” ei ole lihtsalt veel üks pime usk:
“These people think markets can steer themselves without the guidance of a helpful nanny state?” they wondered. Like cavemen hearing about television sets, they could only assume that this was some sort of sorcery. How else would you get the little men inside the box? They might understand the claim that in some particular sector, markets required no intervention — though they’d be skeptical — but the notion that, on general principle, complex systems ran themselves just fine without benign intervention seemed like it could only be the product of a quasi-religious faith.
Of course, this gets things almost precisely backwards.
Vahelduseks positiivsemalt ja kriitikata…peaaegu kommenteerimine on välja lülitatud
Tuuli Kochi kolmapäevase arvamusloo Tõnis Paltsu tõepäevik valgetele inimestele järelkaja kohalikus blogosfääris oli ulatuslik. Mõned paremad palad, millega ka ise nõus ja mis võimaldavad täna rohkem tsiteerida ja vähem kirjutada:
Olgu siis kirja pandud, et rules-of-engagement on järgmised:
* Kui ajakirjanikul on mõjuv põhjus intervjuud konfidentsiaalsena hoida, siis ta infib intervjueeritavat sellest ning omavahel lepitakse kokku, mida võib ja mida ei või enne loo ilmumist kommenteerida. Selle asja nimi on embargo ja see on siiani olnud kasutusel “PR poolt ajakirjanduse vastu”.
* Kirjaliku intervjuu (“küsimused e-postiga”) täies mahus avaldamine on ülilihtne ja kasulik nii ajakirjanikule kui intervjueeritavale, sest sellega väheneb vääritimõistmise võimalus. Peaaegu sama lihtne on vestluse salvestamine MP3ks ning selle avaldamine. Mõistagi tuleb selles eelnevalt kokku leppida.
Mis puudutab Paltsi, siis minuaravates on tal õigus oma blogis kirjutada asjadest nii nagu need tema arvates on. Minu jaoks on meie ametliku ajakirjanduse probleem paljuski selles, et jäädakse hätta lihtsate asjadega. Kui minister on käpard siis miks ei või seda öelda? Kui valitsusliit raiskab ette raha, mida eelarves niikuinii napib siis ongi selle asja nimi raiskamine jne. Selleks ei pea olema raketiteadlane, et seda mõista. Detailidesse laskumata – ajakirjandus võiks võimule vähem pugeda, olla vähem poliitiliselt korrektne ja vähem ümmargust PR-mulli ajada.
Esimesena tuli plaksti meelde ülikooliajal sõpruskonnas kasutatud vaidlustealane hüüdlause “Kui ei mõista, siis mõnita”. Teisena aga… ega lugupeetud ajakirjanik ise ju ei läinud praegusele tööle selleks, et “oma väärt nõu ja mõtteid maailmaga jagada”. Ei-ei, kus sa sellega…
Mina arvan, et ei tasuks ühe ajakirjaniku ühest väiksest artiklist nüüd nii elevile minna. No mis siis, kui tema blogimisest aru ei saa, ega blogijad sellepärast järgi ei jäta ja ega blogimine sellepärast aeglasemini ei liigu suunas, kuhu ta viimased paar aastat hoogsalt liikunud on. Ehk et isiklikust netipäevikust saab midagi ajakirjanduse moodi, mis on võimeline ühiskonnakorraldust ja poliitikat olulisel määral mõjutama.
Usun aga, et nii Postimehe kui teiste suurte päevalehtede lugejate arv jääb veel pikaks ajaks oluliselt suuremaks kui kõigi eesti inimeste blogide, mistõttu ei minu oma ega teised ei kujuta märkimisväärset probleemi objektiivse ja hariva informatsiooni levikule nagu demokraatlikes riikides kohane.
Mina olen ka blogija. Võimujanuline? Teataval määral kindlasti. Edev? Teataval määral kindlasti. Õnnetu? Kindlasti mitte! Miks peaks kirjutamine ning mõtete avaldamine minust õnnetu inimese tegema? Kas ma nutan siin blogis?
Eraldi mainimist väärib Postimehe üleolev (kui mitte ülbe!) suhtumine blogijatesse, kes hoiduvad enda tegeliku nime avaldamisest:
Mul on suht raske uskuda, et lehe kokkupanijad ei mõista ei eesti ega inglise keelt. Või seda, et Postimees on siiski kommertsprojekt, mitte haridusasutus, teadustempel või kohtukulli kandja.
Eriti irooniline on see, et rubriik, kuhu nad need tsitaadid kokku “laenavad”, kannab pealkirja “Tagasiside”. See on samapalju tagasiside, kui vanasti olid nn. lugejakirjad “tööliselt Tambovist”.
Vot vam… tõeline tõde. A propos, eelnev ei takistanud teataval väljaandel – hoolimata kahe veeru vahel laiutavast diskleimerist – mede blogist üht lõiku avaldamast. Meie, tõsi küll, mitte kõige viisakamas toonis järelepärimisele asjade sellise käigu kohta jäeti seksikalt vastamata.
jah, te lugesite pealkirja täiesti õigesti. postimehe noortelisa hip! on viimasel ajal korduvalt kasutanud väljavõtteid sellest blogist oma mingis rubriigis ja mulle see ei meeldi. eriti, kuna minu lehe paremas servas seisab, et sa pead minu tekstide kasutamiseks minu käest luba küsima. postimees seda teinud ei ole.
Saatsin postimehele mõned päevad tagasi sellise kirja:
Kirja ja vastust soovitan lugeda kõigil, kes blogivad.
Ma olen seda “hipi-pipi” värki laupäeviti natuke vaadanud ja ikka mõelnud, et huvitav, kas need inimesed andsid enda kirjutatu avaldamiseks loa? Ja kui andsid, siis mis tingimustel?
Kahjuks eriti ei imestanud, et Postimees lihtsalt varastab teiste kirjutatut. Ma lootsin, et see päris nii ei ole, et kui keegi saadab kirja, kus palub enda blogist väljavõtete avaldamine lõpetada, siis saadetakse talle viisakas jaatav vastus mitte ei hakata mingit jura ajama.
See, et inimene avaldab enda mõtteid pseudonime all või anonüümselt, ei anna õigust tema kirjutisi ilma loata kommertseesmärkidel avaldada.
Ma arvan, et juriidiliselt oleks suht kindel lahendus lihtsalt enda blogi päisesse või jalusesse kirjutada midagi taolist nagu “Siin blogis kirjutatu avaldamine ilma kirjaliku loata ajalehes Postimees on rangelt keelatud”.
Ma loen nii Päevalehte kui Postimeest ja minu suhtumine Postimehesse muutub iga sellise seiga päevavalgele tulekuga negatiivsemaks. Sama ajal peab aga Priit Hõbemägi blogi – selgitab otsuseid, vastab aeg ajalt kommentaaridele ja arutleb ajakirjanduse rolli üle ühiskonnas.
Kui keegi oleks mul lasknud kaks kuud tagasi valida Postimehe ja Päevalehe vahel, siis oleksin valinud Postimehe pikemalt mõtlemata, kuid täna…täna oleks valik keerulisem ja kalduks tõenäoliselt Päevalehe poole.
Kui läheb ajalehtede tellimiseks, siis võtan ma kõike seda arvesse!
Kas lihtsalt minule on selline mulje jäänud või on kõige suuremad jalgratta ja ühistranspordi aktivistid ning autovaenlased inimesed, kellel ei ole lapsi – peamiselt noored, kelle töö- või õppepäevale järgneb vabaaeg?
Noored pered kolivad üha kaugemale linnakeskuse melust. Isegi kui ühistransport nendeni jõuaks, siis on näiteks Viimsisse või Tiskresse loksumine üks tüütumaid ja mõttetuimaid osasid päevast. Lisame siia perekonna varustamise toiduga ja saame olukorra, kus bussi või jalgrattaga liikumine tähendab raskete kottide kandmist (kindlasti mitte kõige positiivsem mõju tervisele) ja eemal olekut lastest – aeg, mida saab veeta perega, lastega mängides.
Kes meist ei sooviks elada oma majas mõnes looduskaunis kohas? Vähesed saavad seda endale ilma mööndusteta lubada. Enamusele tähendab see kokkuhoidu ja täpset väljaminekute arvestamist. Kui nüüd aga kütuseaktsiisi tõstetakse või tekitatakse röövellik ökomaks, siis saavad kõige valusama löögi osaliseks just ots-otsaga kokku tulevad perekonnad – inimesed, kes on suutnud endale tööga võimaldada mõistliku ja mugava elu.
Kuskilt tuleb neil leida lisakulutuste katmiseks vahendid ja nii tehakse tööd rohkem ning nähakse lapsi vähem. Kannatab ka koos veedetud aja kvaliteet, mis nüüd peab leppima väsinud ja võib-olla tüdinud vanemaga. Noortel emadel ja isadel tasub just siis pöörduda endisest rohkem erasõiduki poole, rügada rohkem ja riskida tervisega.
Kas on alternatiive? Kolida “mägede” betoonlinnakutesse? Kas keegi soovib seal vabatahtlikult perekonda kasvatada, kui tal on teisi võimalusi?
Inimeste prioriteedid ja väärtused on erinevad – ühed väärtustavad jalgratta romantikat, teised lastega veedetud aega.
Ma lihtsalt ei saa jätta kriitikata osasid arvamuslugusid. Tänane Berk Vaheri kirjutis on üks nendest. Nagu ikka on kõik kommentaarid minu kriitika puudustele teretulnud ning ma olen meeleldi nõus enda seisukohti täpsemalt selgitama või isegi enda seisukohti muutma, kui selleks on põhjust.
Ma jätan kõrvale Vaheri emotsioonidest tiined ilukirjanduslikud liialdused ja keskendun hoopis alusetutele või eksitavatele väidetele, väärtushinnangutele, mida Vaher soovib tervele ühiskonnale laiendada.
Pereloomise asemel saab primaarseks fassaadi loomine laenuorjuse hinnaga.
Kui Vaher viitsiks akadeemilise ja elukauge hädaldamise asemel natuke reaalsemasse maailma tagasi tulla, siis saaks ta aru, et laen on see, mis muudab paljude unistuse oma kodust reaalsuseks mitte kahekümne või kolmekümne aasta pärast, kui laste kasvatamine ei pruugi puht bioloogiliselt enam võimalik olla, vaid täna.
Paljude inimeste jaoks teeb pere kasvatamise võimalikuke enam-vähem meeldivas keskkonnas just laen ja laenu poolt võimaldatav.
Laen ei ole orjus vaid inimeste endi poolt vabalt valitud kohustus, millest on võimalik igal inimesel ka loobuda – tagastada laen.
Mulle jääb mulje, et Vaher kardab laenu. See on täiesti loomulik reaktsioon, sest inimesed ikka kardavad asju, millest nad aru ei saa. Õnneks on enamus eestlasi aru saanud, mis asi on laen, mida see võimaldab ja mis kohustused sellega kaasnevad. Nad on endal selle selgeks teinud – Berk Vaher mitte.
Praegu liberalismiks nimetatu on ju pelk plaanimajanduse kloon – mis vahet seal on, kas eesmärgiks on x protsenti majanduskasvu või viis-aastak nelja aastaga? Ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks. See on parteikooli “tarkusele” rajatud turumajandus, aga aeg on paradigmat muuta.
Ja see lõik, kallid lugejad, on tõestus sellest, et Berk Vaheri teadmised majanduspoliitikast on kas olematud või pealiskaudsed, hämmastavalt väärastunud või emotsionaalsest neo-marksismist mõjutatud.
Alustaks sellest, et ükski valitsuse liige pole kuskil väitnud, et eesmärgiks on mingi kindel majanduskasvu protsent. Enda teadmatust lihtsustada totruseks ja siis seda teistele ette heita…Vaher võiks enne endale selgeks teha, kuidas toimib turumajandus ja kuidas plaanimajandus ning alles siis võiks neid võrdlema hakata.
Ja kuidas peaks aru saama sellest, et “ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks”, kas keegi võiks seda mulle selgitada, sest mina ei mõista, mida ta silmas peab.
Majanduskeskse poliitika tulemuseks on kodanike pereloomisega viivitamine või juba vanemateks saanute töörühmamine, et küllus majja tuua – küll siis jõuab ka lapsele mõelda. Sellest kooperatiivide ja kurgiturunduse epohhist on sündinud praegune rullnokkade ja tibide põlvkond, kes (õnneks?) ei kipugi peret looma. Kahjuks ei kipu ka need teised…
Huvitav, kui majanduskeskne poliitika sedavõrd negatiivselt pereloomist mõjutab, siis miks on sündide arv perekonna kohta USAs kõrgem kui Euroopas – kõrgem kui näiteks Rootsis, mis on tõenäoliselt meie kõigi arvates vähem majanduskasvule orienteeritud riik kui USA? Majanduspoliitika võib mõjutada inimeste otsuseid pereloomisel, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses nagu Berk Vaher annab mõista.
Lausa banaalne tundub minu jaoks aga ettevõtlike eestlaste liigitamine ühte suurde sarnasesse gruppi, mida Vaher ei jäta ka suht halvustavalt sildistamata.
Kuni ülistatakse ülikoolipaberit, püsib ka nõudlus arvukate saastkõrgkoolide järele ja seega pseudohariduse saanute juurdekasv. Ning ka kvaliteetülikoolidesse tunglevad paljud, kes sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi.
Jah, osad kõrgkoolid ei vasta kellegi ootustele, kuid neid saastaks kutsuda on natuke palju, eriti kui inimesed nendes koolides maksvad enda hariduse eest ise – ei hari ennast kaaskodanike maksuraha eest. Sama ei saa aga öelda kodanik Vaheri kohta, kes lisaks kõigele arvab, et suudab määrata ka seda, kes “sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi”.
Veel üks telepaat Enn Uusenile seltsiks. Poleks kunagi arvanud, et telepaate on Eestis lausa kaks!
Miks arvab Berk Vaher, et tema teab inimestest endist paremini, mis neile sobib või mida nad soovivad? Hayke kutsus sellist suhtumist hukutavaks upsakuseks.
Grafiti on ennekõike noorte meeleheitlik katse elustada kalki linnaruumi. Grafiti rohkus on pöördvõrdeline noorte legaalsete võimalustega elukeskkonda kujundada. “Omandi kahjustajate” manajad mõelgu aga, mil määral välireklaam süüdimatult avalikku ruumi reostab.
Et grafiti on elukeskkonna kujundamine ja reklaam on avaliku ruumi reostamine? Üks on teise inimese vara rikkumine, teine aga kahe osapoole vaheline vabatahtlik tehing. Vaherile üks meeldib aga teine mitte. Vara omanikule teine meeldib aga esimene mitte. Kogu probleem on taandatav omandiõigusele, mis pakub ka väga selge lahenduse: inimesel peab olema õigus enda varaga teha seda mida ta tahab kuni ta teiste õigusi ei riku. Osad eelistavad grafitit, teised aga reklaami. See ei ole Berk Vaheri asi, mida teised inimesed enda varaga teevad.
Mulle jääb sellest grafititeemast ka selline mulje nagu Berk Vaher oleks mingi krüptokommunist, kes teiste varaga teeks hea meelega seda, mida heaks arvab. Ühtedel lubaks maitse tsaar Vaher võtta ja teisi sunniks loobuma, sest tema teab paremini.
Huvitav, kui ma läheks ja mäkerdaks selle maja ära, kus Berk Vaher elab – maaliks ja kirjutaks igasugust jura, mis talle ei meeldi maja seintele värviga, mis ei tule sealt niisama lihtsalt maha – kas ta siis arvaks ka, et ma “elustan linnaruumi”? Vaevalt.
Kui tahame, et meie rahvas püsiks, tulgem ükskord mõistusele: majandus ei ole inimühiskonnas primaarne. Primaarne on kultuur: inimese korrastatud teadlikkus enesest, teistest ja keskkonnast. Alles sellest saavad välja kasvada muud elukorralduslikud struktuurid ja selle aluspõhjata kukuvad need ka kokku.
Berk Vaher teab lahendusi, sest…sest…ma ei tea, miks ta nii arvab…sest ta on “haritlane”?
Majandus ja kultuur ei vastandu teine teisele ja öelda, et üks nendest on primaarne – tähtsam kui teine – tundub mulle kuidagi üleolevalt üldistav. Läbi ajaloo on kultuuriliselt kõige mitmekesisemad ja uuenduslikumad keskused olnud ka tähtsad majanduselu keskused ning paljud “kultuuri” suurimad toetajad on olnud ettevõtjad. See, et Vaher ei soovi televisiooni, reklaami või tarbimist käsitleda kultuuri ühe osana – lugeda Virginia Postrel’i või Grant McCrackenit – on tema probleem, tema kaotus…tema valik.
Enda piiratud maailmavaadet ja hooletuid üldistusi ei tasu aga Vaheril laiendada tervele ühiskonnale veendumusega, et just need väärtused, mida tema õigeks peab ja propageerib on need kõige õigemad ja sobivamad.
* * *
Mida üldse arvata Berk Vaherist – kibestunud endisest respublikaanist, kes lahkus erakonnast ideaalide ja aadete tõttu, kuid samas istub tänaseni Tartu linnvolikogus ja kasseerib osutatud teenuse eest 759 krooni kuus? Milleks talle see raha – teisi ülalpeetavaid tal nagunii pole? Kui ta ei raatsinud pärast erakonnast lahkumist lahkuda volikogust, siis võiks ta vähemalt endale tasu maksmise peatada, sest nagu tema enda artiklist võib lugeda: “väärtuste hoidmine ja inimese väärtustamine on kõige olulisem. Olulisem kui raha.”
Kuidas oleks, Berk, tasuta töötamisega või tasu loovutamisega heategevusele või orbudele, sest inimesed on ju olulisem kui raha?
TÄIENDATUD: Andres Laiapea kirjutab 26.07 postituse alguses:
Alati kui kuskil tõstatub taas Lääneriikide paljuräägitud iibeprobleemi teema, paneb mind imestama see, et peaaegu mitte kunagi ei mainita selle seotust pensionisüsteemi olemasoluga. Ometigi peaks olema inimestele väga hästi näha, et selle niinimetatud iibeprobleemi on kutsunud esile pensionisüsteemide (olgu siis riiklike või mitteriiklike) laialdane kasutuselevõtt Lääne ühiskondades. Asi ei ole otseselt hariduse levikus või riikide majanduslikus arengutasemes. Probleemi juureks on just vanaduspensionite maksmine, mis vähendab tunduvalt inimloomade elulist vajadust endile järglasi hankida. Looduslik valik? Ükskõik kuidas seda nimetada, kuid see toimub ja toimib.
Selles lõigus on rohkem sisu kui terves Berk Vaheri artiklis.