Võimalus jõuda suurema publiku, teadlikkuse ja isegi finantseeringuni mõne elegantse foto või kompositsooni kaudu on teadlastele andnud põhjuse uuritavat kajastada varasemast esteetilisemalt ja mitmekülgsemalt.
Princeton’i ülikooli Art of Science näitus koondab kümneid erinevaid eksponaate ülikooli teaduskondadelt, õppejõududelt ja isegi tudengitelt.
Andres Laiapea võtab mõned minu Iraani-teemalised märkused üles ja annab tuld, õnneks peamiselt minust mööda.
Enne kui ma tema märkustel pikemalt peatun aga väike kõrvaltäheldus.
Ma olen ühes asjas Andresega 100% nõus: ma ei ole mingi Iraani ekspert, pole seda kuskil väitnud ega soovi ka selleks saada. Pole ka kuskil väitnud, et seda süsteemi “läbi ja lõhki tunnen”. Mulle meeldiks väga, kui keegi raatsiks välja tuua lõigu või rea, kust seda võib välja lugeda või mis selleks alust annab.
Minu kirjutised on ajendatud soovist tähelepanu juhtida sellele, mis on sealse süsteemi puudused ja mitte lasta toimuvat vaba demokraatiaga võrdsustada. Ma olen jätkuvalt avatud alternatiivsetele tõlgendustele toimuvast ja enda silmaringi laiendama, kuid ma ei ole seda nõus tegema ilma enda seisukohti kaitsmata.
Ma ütleks selle peale, et kõigi Iraanis ja ka Iraagis koostatavate põhiseaduste legitiimsuses on põhjust väga sügavalt kahelda, kui nende koostamisel EI domineeri ši’iia vaimulikud ning nende toetajad.
See, et shiiasid on teistest rohkem ei tähenda veel, et nad peaksid domineerima põhiseaduse loomisel ja teistele enda tahet lihtsalt peale suruma. Vaimulikest koosnev Järelevalvenõukogu, kes otsustab, kas inimene on piisavalt “islamlik” või mitte enda suva järgi, surub valimised kitsasse maailmavaatelisse raamistiku.
Muide, minu sügav veendumus on, et mingi spetsiifiline religioon peaks põhiseadusest ja riigi valitsemisest kõrvale jääma, sest tahes tahtmata kipuvad religiooniga kaasnema dogmad, mis paljudele ei sobi.
Huvitav kui paljud eestlased teavad seda, et Iraani praeguse konservatiivse parlamendi koosseisus leidub mitte üksnes naisi, vaid koguni juute? Kas keegi kujutaks seda ette Saudi Araabias? Vabandust, seal ei olegi parlamenti. Fakt on see, et demokraatia (=rahvavõim) ning naiste ja vähemuste õiguste osas on Iraan oma regioonis suhteliselt kaugele jõudnud.
Ma olin teadlik sellest, et kuskil 9 naist on Iraani parlamendis (290 liiget), kuid et seal ka juut on tuli üllatusena. Huvitav teada, tänud.
Samas ei alanud see diskusioon sellest, kes on või ei ole Iraani parlamendis, mille ametlik nimi (vähemalt inglise keeles Consultative Assembly) näib viitavat pigem nõustavale kui seadusandlikule funktsioonile.
Kui me juba toome fakte välja, siis jääb faktiks ka see, et presidendiks pole saanud kandideerida ükski naine ega juut, sest nad on Järelevalvenõukogu poolt diskvalifitseeritud – kui nad on üldse enda kandidatuuri esitanud.
Mis puutub Saudi-Araabiasse, siis olen täitsa nõus, et olukord on seal veel hullem ja kui keegi hakkab väitma, et sealne riigikord on demokraatlik, siis võtan ka sellel teemal sõna.
Samas ei näe ma põhjust demokraatiat defineerida selle järgi, milline on olukord näiteks naaberriigis või mingis kindlas piirkonnas.
Jüri kirjutas: “Iraanis ei pea suurt toetust olema, lihtsalt esitad enda kandidatuuri. Valikud, mis USA’s tehakse erakondade siseselt tehakse Iraanis valimiste esimeses voorus. Teises voorus on aga valida juba kõigest kahe kandidaadi vahel.”
Kallis Jüri, sinu kirjutatu ON jama, ja ma saan täiesti aru miks Jaanus V. ei viitsi sellisel tasemel väidelda. Iraanis on kümneid erakondi ja poliitilisi liikumisi, mille sees ja vahel toimusid juba eelmise aasta algusest saadik läbirääkimised ning hääletamised erinevate kandidaatide osas, keda valimistel üles seada. Selle kohta on ISEGI INGLISKEELSEID materjale veebis üleval väga palju. Otsi ja loe! Paljud saamahimulised, kelle toetus rahva hulgas piisavalt suur ei olnud, jäeti erakondade poolt kõrvale.
Kallis Andres, üks EI välista teist! Ühtede kandideerimine ei välista teiste kokkuleppeid või erakondade siseseid valimisi, et koondada jõude ühe kandidaadi taha.
Minu poolt kirjutatu oli vastus Jaanuse väga konkreetsele väitele: “Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele.” Minu eesmärgiks oli näidata, kuidas mõlemas riigis presidendikandidaadiks (mitte presidendiks) saamise protsess käib.
…the election process does not include any requirements for people who want to register to run: it only provides qualifications that is to be checked by the Guardian Council.
See võimaldab “sobivad” kandidaadid Järelevalvenõukogul valimistele lubada ja mitte sobivad välja praakida. Nagu Andres ise kirjutas on paljud saamahimulised, kellel toetus erakondade sees väike või olematu. Kuna nad allkirju koguma ei pea, siis saavad lihtsalt paberid sisse anda ja kui Järelevalvenõukogu neid aksepteerib ongi tegu presidendikandidaadiga.
Seega jääb üle küsida, et mis on minu kirjutatus “jama”? Kas see, et sul ei pea olema Iraanis suurt toetajaskonda? Või et teiseks vooruks taandatakse kandidaatide hulk kahele kui ühelgi kandidaadil pole üle 50% häältest? Ma jätsin 50% piiri esialgsest postitusest välja, sest sarnast süsteemi kasutatakse kõikjal, kus esimese voorus on mitmeid kandidaate ja keegi üle 50% häältest ei võida (Prantsusmaa viimased presidendivalimised näiteks).
Andres, olen sinu valimisprotsessi kirjelduse ja teise vooru põhjendusega täiesti nõus.
See protsess NÄIB demokraatlik, kuid ei ole seda minu arvates Iraanis sellepärast, et 12 meest otsustavad, kes üldse saab kandideerida või mitte. Mis “rahvavõimust” saab aga juttu olla, kui 12 meest otsustavad, kes kõlbab ja kes mitte?
Kui Järelevalvenõukogu poleks ja tõesti, kõik kes tahavad saavad presidendiks kandideerida, siis oleksin nõus, et tegu on demokraatlike valimistega.
Jälle me jõuame kurikuulsa “sellise tasemeni”. Kas keegi võiks kirjutada/öelda, milline see “selline” tase on, siis saan ma äkki enda ignorantsust mõnel muul viisil maailmale demonstreerida.
Kuigi ma jagan arvamust, et valimiste võitja on poliitiliste kokkulepetega eelnevalt kindlaks määratud, ei saa siiski väita, et Rafsanjanil puudub Iraanis arvestatav toetajaskond, mis küünib miljonitesse.
Oleksin tänulik, kui sõnu mulle suhu ei topitaks, sest pole kunagi väitnud, et Rafsanjanil puudub toetajaskond.
Prantslaste seas külvati nädalaid enne Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu referndumit hirmutavaid kuulujutte odavatest Poola torumeestest, kes tulevad ja röövivad ausatelt prantslastelt töö ja siis korteritest vara.
Poola turismiamet annab vastulöögi ja kasutab ideed oskusklikult uues kampaanias, mis peamiselt suunatud prantslastele.
Jaanus V. on minu kriitikale kriitiliselt vastanud ja arvab, et tegu oli lahmiva kriitikaga.
Soovitan lugeda Jaanuse vastust ja ise otsustada, kuid tema vastukajale ei saa ma tõesti jätta vastamata. Tsiteerin enda arvates olulist, kuid kõigile lugejatele jääb alati võimalus minu poolt valitud tsitaatide kontekstiga tutvuda.
Mille alusel nimetatakse isikut poliitvangiks?
Ma olen nõus, et poliitvangidele ühest definitsiooni pole, kuid mina defineeriks poliitvangina inimest, kes on vangistatud enda poliitiliste vaadete tõttu ilma, et ta oleks kedagi rünnanud või kellelegi varalist kahju põhjustanud. Lihtsalt ütles/kirjutas vales kohas ja valel ajal midagi sobimatut.
Samas jätab mulle üpris silmakirjaliku mulje Krister Parise poolt toodud poliitvangide numbri kritiseerimine kõigepealt ja definitsiooni otsimine alles.
Jaanus toob ära mingi kurioosse nimekirja “poliitvangidest” USA’s, kust võib leida ka Jaan Laamani, kes on mõrvar, varas ja vandaal nagu selgub ka Jaanuse enda poolt toodud Ekspressi artiklist.
Kuigi Hodorkovski staatus on huvitav ei puutu see Iraani presidendi valimistesse.
Ma olen näinud mitut Iraani poliitvangide nimekirja, kõige pikemas neist oli umbes 50 nime.
Kui nimekirjade allikat pole tead ega kohta kus neid nähtud ,siis on väga keeruline sellist väidet tõsiselt võtta. See, et keegi mingi nimekirja kokku paneb ei tee sellest veel mingit ammendavat allikat.
Iraanis ei ole kedagi vahistatud süüdistatuna blogimises ja leidub palju mullade suhtes kriitilisi ajaveebe, millede autoreid ei ole vahistatud
Kedagi ei ole vahistatud ka kirjutamise eest vaid selle eest, millest nad on kirjutanud. Vahistamiseks piisab spionaazi süüdistusest. Loomulikult on mullade suhtes kriitilisi blogisid, sest osade autorid varjavad enda isiksust ja teised ei blogi Iraanis. Kolmanda grupi lugejaskond piirdub aga mõnekümne uudishimulikuga, kes mingit ohtu valitsevale korrale ei kujuta.
2003. aasta suvel ülikoolide erastamise vastu toimunud meeleavaldusi on mugav näiteks tuua, aga mina ei nimetaks tookord vahistatuid poliitvangideks.
Mina olen aru saanud, et 2003. aasta suve sündmused kõigest algasid erastamisest, kuid said kiiresti üldise valitseva korra kriitikaks ning suuremad demonstratsioonid alles siis algasid. Vähemalt 130 tudengit oli veel aga nii hiljuti kui pool aastat tagasi vangis. Kas nad on vahepeal vabastatud?
Selle valvenõukogu täielik nimetus on Konstitustiooniline Järelevalvenõukogu ning muude ülesannete kõrval peab see jälgima, et presidendikandidaadid vastaksid põhiseaduses esitatud nõuetele. Pärast šahhi kukutamist oli kõik religiooniga seonduv Iraanis populaarsuse tipus ja nii kiideti 1979. aasta detsembris toimunud rahvahääletusel heaks väga religioosne põhiseadus. Järelevalvenõukogu võimuses on selle põhiseaduse tõlgendamine, mitte muutmine.
Põhiseadus nõuab selgelt, et presidendikandidaat oleks mees. Mõned reformiliikumise osad on üritanud seda kahtluse alla seada ja öelnud, et põhiseaduses kasutatud sõna võib tõlgendada kui “tuntud inimene”. Tegemist on araabia keelest pärit sõnaga, mida algselt tõesti kasutati tähenduses “tuntud inimene”, aga pärsia keeles on see kasutusel tähendusega “mees”. Minu arvates ei saa järelevalvenõukogule heita ette seda, et see on otsustanud lugeda Iraani põhiseadust selles keeles, milles see on kirjutatud.
Jaanus – kas tahtlikult või teadmatusest – jätab mainimata, kuidas praeguse põhiseaduseni üldse jõuti. 1979. aasta märtsis peeti Iraanis referendum selle üle, milline kord peaks Iraanis valitsema, et sealt edasi jõuda põhiseaduseni. Kuid valik referendumil oli vägagi piiratud:
Ayatollah Khomeini rejected demands by various political groups and by Ayatollah Shariatmadari that voters be given a wide choice. The only form of government to appear on the ballot was an Islamic republic, and voting was not by secret ballot. The government reported an overwhelming majority of over 98 percent in favor of an Islamic republic.
/…/
A newly created seventy-three-member Assembly of Experts convened on August 18, 1979, to consider the draft constitution. Clerics, and members and supporters of the IRP dominated the assembly, which revamped the constitution to establish the basis for a state dominated by the Shia clergy. The Assembly of Experts completed its work on November 15, and the new Constitution of the Islamic Republic was approved in a national referendum on December 2 and 3, 1979, once again, according to government figures, by over 98 percent of the vote.
Kõiki islamiga seotud võis olla populaarsuse tipus, kuid 98% ei ole tõsiselt võetav number ning viitab selgelt sellele, et tulemusi võltsiti. Sellise põhiseaduse legitiimsuses, mille koostamisel domineerisid shiia vaimulikud ja nende toetajad, on aga põhjust sügavalt kahelda.
Kellest koosneb aga Järelevalvenõukogu? Kaheteistkümnest islamivaimulikust, kelle ülesanne on jälgida, et parlamendi seadused oleks kooskõlas islamiga. Järelevalvenõukogu ülesannete hulka kuulub ka parlamendi seaduste ja presidendi kandidaatide “islamilikuse” hindamine. Sellega on välistatud kõik, mis on vähegi vastuolus islamiga – veel parem, vastuolus 12 mehe tõlgendusega islamist.
Iraanlased, kes kuuluvad mõnda teise religiooni, naised ja ateistid võivad võrdsetele õigustele aga hüvasti öelda. Ei tasu unustada, et Järelevalvenõukogu kohtade täitmiseks valimisi ei peeta – selle liikmed määratakse.
Eelmisel aastal üritasid ka USA presidendiks kandideerida tuhanded inimesed, kuid enamik ei saanud kokku selleks vajalikke allkirjasid. Iraanis on kandidaatide filtreerimiseks lihtsalt teised meetodid. Ja ma julgen väita, et valimiste tulemus on vähem ette teada kui Ameerika Ühendriikides.
Nende kahe meetodi võrdsustamine (allkirjad vs. vastavus islamile) võtab aga sõnatuks.
Ma üritan ennast siiski koguda.
Allkirjade kogumise abil on võimalik üks kõik millisel inimesel, kellel on USA kodakondsus ja piisavalt toetajaid kandideerida presidendiks. Kui on olemas toetajad, siis on olemas võimalus ja keegi sind millegi nii suvalisega nagu “vastavus islamile” diskvalifitseerida ei saa.
Iraanis võib aga 12 liikmeline vaimulikekogu sind diskvalifitseerida. Kõik. Otsus lõplik ja mingit selgitust nad andma ei pea. Sa võid olla kõige populaarsem kandidaat Iraanis, kuid 12 meest võib sinu kandideerimise keelata, sest sinu religioossed vaated ei lähe nende omadega kokku.
Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele.
Kas ainult kandidaatide hulk on märk vabadusest või isegi demokraatiast?
USA süsteem töötab väga läbipaistvalt. Erakondade sees on eelvalimised, mille käigus toimuvad mitmed avalikud debatid, mille järel on erakonna liikmetele (osades osariikides kõigil) võimalus valida sobivaim kandidaat. Kui igal erakonnal on oma kandidaat valitud toimuvad presidendivalimised (vaata ka U.S. Elections Frequently Asked Questions)
Iraanis ei pea suurt toetust olema, lihtsalt esitad enda kandidatuuri. Valikud, mis USA’s tehakse erakondade siseselt tehakse Iraanis valimiste esimeses voorus. Teises voorus on aga valida juba kõigest kahe kandidaadi vahel.
Kui USA’s ei pea sul peale toetajate olema kellegi heakskiitu, siis Iraanis pead sa sobima Järelevalvenõukogule.
Ma tõesti ei viitsi sellisel tasemel lahmiva kriitikaga edasi väidelda. Kuigi ma saan aru, et sinu kiusatus jätkata võib olla suur.
Jääb üle ainult küsida, et milline see “selline” tase on? Kas selline, kus keegi julgeb öelda, et sinu kirjutatu on jama ja vastupidiseid seisukohti väljatuua?
Mulle on vähese loetu põhjal jäänud mulje, et Jaanus meeldib Iraan – sealsed inimesed, kultuur ja keel, kuid ma leian, et seda sümpaatiat ei tasu laiendada valitsevale teokraatlikule korrale.
Mulle pakuvad huvi alternatiivsed tõlgendused toimuvast ja ma jätkan Jaanuse blogi lugemist, kuid samas ei pea ma liiga paljuks tema poolt kirjutatut kommenteerida või kritiseerida kui selleks vajadust näen.
Kas ta peab vajalikuks vastata on aga nagu ikka inimese enda otsustada.
TÄIENDATUD: Jaanuse vastus sellele postitusele ja minu teine postitus samal teemal. * * * Olen korduvalt õlgu kehitanud kui USA’s mõni ajakirjanik blogijaid ebaprofessionaalseteks ja lohakateks harrastajateks kutsub, sest blogid mida mina loen on enamasti põhjalikult viidatud ja hästi argumenteeritud.
Pärast mõningat lugemist pidin aga enda esialgse entusiasmi maha matma. Mida rohkem lugesin, seda masendavamaks meelolu läks. Miks? Kuigi jutt on pikk on seal sisu vähe. Mõned väited lükkaks aga kohe ümber, siit samast Eestist:
Krister Paris, kelle artikli iseloomustamiseks piisab sellest kui mainida, et ta on Iraani poliitvangide arvule külmalt mõned nullid otsa lisanud.
Täpsustuseks olgu öeldud, et enda artiklis võtab Paris poliitvangide arvuks 4000. Jääb üle huvi tunda, et kas Paris lisas kaks või kolm nulli. Oletame, et Paris oli tagasihoidlik ja lisas kaks nulli, siis Jaanus V. arvates on poliitvange kõigest 40 – kas keegi seda usub ka?
Seitsme kandidaadi hulgast valiku tegemine ei olegi nii kerge. Seda tõestavad ka tasavägised tulemused. Teise vooru pääsenud Akbar Hašemi Rafsandžani ja Mahmud Ahmadi-Nedžadi saadud häälte vahe jäi väiksemaks kui pool protsenti.
Kahju, et Jaanus V. ei maini kordagi seda, et presidendiks üritasid kandideerida tuhanded iraanlased, kuid enamuse kandidatuurile tõmbas valvenõukogu vee peale. Oma ette nähtus on 89 naist, kes ilma pikema jututa ainuüksi soo põhjal diskvalifitseeriti. Sisuline valik oli valvenõukogu poolt juba enne valimisi tehtud ja nagu tõestas Khatami presidendi ametiaeg võib juttu olla reformidest missugustest, kuid kui valvenõukogu paneb veto peale, siis sinna see reform ka sureb. Vaata ka Access Denied: Iran’s Exclusionary Elections.
Vastupidiselt USA analüütikute ennustustele käisid Iraani noored aktiivselt valimas. Erinevalt Eesti Päevalehes väidetust ei olnud selle põhjuseks soov “natuke pidu panna ning kohtuda vastassoo esindajatega, kartmata politsei kumminuute.” Politsei kumminuute kartmata saavad Iraani noored kohtuda ka mujal kui valimiskastide juures.
Lugenud iraanlasest blogija postitust, mis väidab sama mis Päevaleht, tahaks ma väga teada, millele põhineb Jaanus V. vastuväide. Isiklikul kogemusel, mis pärineb vestlustest mitmete noorte kohalikega? Kumba peaks rohkem uskuma, iraanlast või eestlast?
Õhtuks oli valimas käinud 62.7 protsenti valimisõiguslikest iraanlastest. Eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimistel jäi osavõtuprotsent kuuekümnest allapoole.
Vastupidiselt Iraanile ei pane sind Eestis keegi blogimise eest vangi, kuid lohakus on alati ära teeninud kriitika ja nii ka see kord. Kindlasti on kohapealt võimalik nii mõndagi asjaliku kirjutada, kuid ilma argumentide – lihtsalt midagi väites – ei ole kirjutatut võimalik tõsiselt võtta.
Kellel sügavam huvi Iraani valimiste vastu, siis Iran Scan nimeline blogi koondab mitmete iraanlastest (Iraanis ja Iraanist väljas) blogijate postitusi, mis on päris ülevaatlikud ja sisukad.
Post Scriptum: Olukorrast Iraanis poleemiku ning ajakirjaniku Christopher Hitchens’i pilgu (ja vestluste) läbi artiklis Mind over Mullhas – soovitan lugeda.
Kodukootud mullokraatia vabandaja? kommenteerimine on välja lülitatud
Iraagis toimuv avaldab jätkuvalt negatiivset survet ka USA sõjaväe värbamiskampaaniale. Washington Post kirjutab:
Army National Guard enlistments for the month fell short by 29 percent, Army Reserves by 18 percent, Marine Corps Reserves by 12 percent and Navy Reserves by 4 percent, according to figures released yesterday by the Pentagon.
Nagu selgub artiklist ei ole probleemide taga ainult jätkuv segadus Iraagis vaid paljuski parem olukord USA tööturul, mis seab sõjaväe olukord, kus ei suudeta praeguste võimaluste raames erasektoriga konkureerida.
USA sõjavägi rajaneb vabatahtlikule teenistusele, kus olulist rolli mängib kompensatsioon, mida inimestele makstakse lepingu allkirjastamisel või pikendamisel. Selline lähenemine võimaldab inimeste värbamist mõjutada suuremate boonustega.
Näiteks juba väljaõpetatud spetsialistidele pakutakse lepingute pikendusi, mille allkirjastamisboonused ulatuvad praegu 20 000 USD-ni, kuid võivad peatselt ulatuda kuni 40 000 USD-ni. Nendele, kellel sõjaväeteenistuse kogemus puudub, pakutakse aga endisest rohkem valikuid, millest kõige värskem on võimalus teenida kõigest 15 kuud (+ väljaõppe). Varem oli miinimum teenistusaeg 3 aastat.
Lõdvemaks soovitakse lasta ka teisi kriteeriumeid nagu distsiplinaarprobleemid, keskkooli haridus (keskkooli hariduseta motiveeritud noori võetakse samuti vastu) ja vanus (35’lt tõsteti lubatud kõrgem vanus 40’le, sest “today’s 40-year-olds are in better physical shape than they were when the law was written”).
Mõned inimesed näevad USA sõjaväe värbamisprobleemides kindlasti õigustust ajateenistusele, mis ei peaks kriteeriumeid lõdvemaks laskma või värbamisboonuseid tõstma vaid saaks lihtsalt sundida inimesi ajateenistusse js kõik.
Tegelikult illustreerivad praegused vabatahtliku teenistuse värbamisprobleemid suurepäraselt päris mitut vabatahtliku teenistuse eelist:
1) Kuna riigi bürokraatia ei saa lihtsalt sundida peab ta veenma, näitama tulevastele sõduritele, et ta väärtustab nende panust, on selle eest nõus maksma ja sugugi mitte vähe. Kallilt saadud sõdurit ei saa aga kohelda üleoleva ülbusega vaid austusega, mille ta on ära teeninud, kui on soovi teda pärast esialgset teenistusaega jätkuvalt sõjaväes näha.
2) Kõrgemad värbamisboonused annavad sõjalise ressurssi planeerijatele kaudseid, kuid objektiivseid signaale selle kohta kui ohtlikuks hindavad olukorda Iraagis ja maailmas laiemalt nii sõjaväelased, kes on juba ühe vahetuse Iraagis teeninud kui noored, kes pole veel sõjaväega kokku puutunud.
3) Sõjavägi on sunnitud enda sõjaväelasi varustama kõige parema tehnoloogiaga, mis võimaldab vähendada surma või vigastuste riski personalile tehes seeläbi niigi ohtliku töökeskkonna ohutumaks. Vastasel juhul ületaksid värbamistasud kiiresti riigirahakoti võimalused.
4) Positiivne surve asendad tööjõud kapitali ehk seadmetega. Kõige paremini suudab viimast lähenemist illustreerida hiljuti ajakirjas Wired ilmunud artikkel sõjaväe poolt kasutatud kaugejuhtimisega lennukitest ja nende üha ulatuslikumast kasutusest mitte ainult teabe kogumisel:
Tracking the feed from the Predator’s camera, Rogers could see rubble where the safe house had been. He and a sensor operator on his crew watched a crowd gather to ogle the destruction. Then a white Dodge pickup rolled up with a .50-caliber heavy machine gun in the back. Five men climbed out, ran into the house, and returned to move the truck to a secluded alley. They began loading ammunition and arc-welding the .50-cal’s mount.
Back at Nellis, Rogers wasn’t limited to just assessing battle damage. He could also inflict it; his Predator was equipped with two Hellfire laser-guided missiles. Rogers, who flew F-15s (call sign: Smack) before switching to drones, radioed for authorization to destroy the Dodge. He got it.
Mees, kes kaugjuhtimislennukiga Iraagis auto hävitas, asub ise Arizona osariigis ja läheb pärast enda vahetuse lõppu koju enda perekonna juurde.
Ajateenistusele rajanevas sõjaväes ei avalda miski survet suuremaks tehnoloogia kasutamiseks. Eriti perversne on Eestis kehtiv kord, kus ajateenija sisuliselt orjastatakse 8-12 kuuks ja tasu, mis ta orjuse eest saab on mõnisada närust krooni kuus.
Inimesed, kes on ka Isamaaliidu poliitikute arvates Eesti kõige suurem väärtus, on sõjaväe jaoks (näiliselt) lihtsalt tasuta raisata.
Lõppeval nädalal kirjutasin eravanglate võimalikusest Eestis ja kohaliku elektrimonopoli lõpetamisega avanevatest võimalustest. Tänu paarile kommenteerijale õnnestus mõlemat teemat edasi arendada, eriti aga elektrimonopoli teemat, millest sai kommentaaridesse kirjutatud päris palju (peaaegu 7 lk). Selle tulemusena kannatasid aga uued postitused, mis jäid lihtsalt tulemata.
Siit ka küsimus: kas tasub teemasid pikalt ja põhjalikult kommentaarides edasi arendada või on lugejatele huvitavam mitmekesisem teemade valik?
Kaldun arvama, et lugeja jaoks on mitmekülgsus huvitavam, samas kui minu jaoks on põhjalik enda seisukohtade argumenteerimine kütkestavam. Kuskilt läheb kulden kesktee, kuid kust?
Üks Vabalogi lugejatest ei pidanud paljuks minu tähelepanu pöörata eilsele postitusele, mis koosnes sisuliselt kahest erinevast teemast (elektrituru areng ja eravanglad) ning muutus seetõttu liiga üldiseks.
Kommenteerida on aga üldiseid arutelusid keerulisem ja kuna siis jääb ka diskussioon ära otsustasin eilse postituse kaheks lüüa ja eravanglate teemat edasi arendada.
Selle tõttu on ka täna kaks ja poolt postitust.
Kuidas ühest postitusest sai kaks ja pool kommenteerimine on välja lülitatud
Alex Tabarrok blogist Marginal Revolution käsitles esmaspäeval vanglate teenuse erastamist ja sellega kaasnevat (peamiselt positiivset) ning arendas teemat edasi eile lähtudes mõnedest kriitilisematest kommentaaridest. Üks huvitavamaid punkte tema argumentatsioonis:
We should not be surprised that private prisons are cheaper. Mueller (2003), for example, looks at 71 studies comparing public and private firms from Australian airlines, to German mail delivery, to Indian manufacturers. In only 5 of 71 studies were public firms found to be more efficient. In 56 studies private firms were more efficient (the remaining studies found no difference). Tellingly, the private firms were most efficient in the least regulated industries.
Teema peaks eestlastelegi huvi pakkuma, eriti Postimehes ilmunud Rein Langi intervjuu taustal, kust võis leida ka järgmise mõttetera:
Oponendid ütlevad, et paneme ta siis Tartusse, kambertüüpi vanglasse?
See oleks Ameerika tee, kuid ameeriklased pole kuritegevusevastases võitluses olnud just eriti edukad.
Aga olgu, arutame selle üle, et teeme kõik vanglad kambertüüpi karistusasutusteks. Üks vangimaja maksab praegustes hindades 800 miljonit krooni, ehk isegi ligi miljard. Kui jääme 4500 vangi juurde, on meil vaja vähemalt neli sellist vanglat. Tartu on, Jõhvi tuleb, kaks ehitame juurde. Nüüd küsigem, kust võetakse need kaks miljardit lisakrooni vangimajadele. Kas see on ikka mõistlik? Mina väidan, et ei ole.
Siin tuleb mängu mõiste «kriminaalökonoomika». Paneme inimese vangimajja, kus tema üks kuu maksab riigile vähemalt 5500 krooni ja ta ise sealt midagi tagasi ei tooda.
Nagu ärksamad kodanikud on juba täheldanud on ka vangla asutus, kus on omad püsikulud, mis vangide vähendamisest sugugi vähene. Langi poolt mainitud 5500 krooni kuus võib 1000-1500 vangi lahti laskmise tagajärjel osutuda 6500 või isegi 7500 krooniks.
Kui Eestis on tõesti praeguse seisuga puudu 2 vanglat ja riigil selle jaoks raha ei ole (prioriteedid on teised), siis tasub tõsiselt mõelda erasektori lahendustele. Ma arvan, et isegi Eestis oleks eravangla tõsiselt võetav lahendus.
Mõni aeg tagasi õnnestus kuskilt (vist ETV’st Profits of Punishment) näha dokumentaalfilmi eravanglatest USA, kus tuli välja ka see, miks eravanglad on odavamad: ulatuslikum tehnoloogia kasutamine, mis võimaldab püsikulusid vähendada.
Valvuritel polnud isegi mitte relvi ja neid oli üllatavalt vähe. Vange jälgiti pidevalt kaameratega ning suunati ühest suurest juhtimiskeskusest, kust oli võimalik avada uksi ja vajadusel vange korrale kutsuda.
Mõnele tööpuuduses virelevale piirkonnale Eestis võiks eravangla olla võimalus pakkuda inimestele tööd (valvurid, administraatorid, koristajad, isegi õpetajad) ja hoida elus maapiirkondi ilma ulatuslike dotatsioonideta.
Lühidalt ja pealiskaudselt: Arenevad dünaamilised mustrid vedelikus (allikas: Art Of Science)