Nii kuidas on keerulisemaks muutunud ühiskonna korraldus on olulisemaks muutunud ekspertide panus, kelle uuringutele ja analüüsidele toetudes üritatavad poliitikud leida sobivaid lahendusi, mis rajaneks kriitikat kannatavale teaduslikule baasile.
Objektiivsusele ja läbipaistvusele apelleerides on ekspertide keskne (edaspidi tehnokraatlik) lähenemine poliitika kujundamisel aastakümnetega aina sügavamalt juurdunud. Ühelt poolt toetavad tehnokraatliku lähenemise juurdumist poliitikud, kes saavad sisulise vastutuse probleemide puhul hajutada või lükata ekspertidele ja spetsialistidele, kellest üha suurem osa on koondunud erinevatesse ametkondadesse ja ministeeriumitesse. Teiselt poolt koondab tehnokraatlik lähenemine probleemidele järjest rohkem võimu otsustada ja teha valikuid (kõigi eest) ideaalis objektiivsetele tehnokraatidele, kes suudavad enda maailmavaatelised eelistused maha suruda. Tulemuseks on olukord, kus pärast analüüsi ja uurimist esitavad valitud eksperdid enda töö tulemuse, kui ainuõige, kui mitte ainuvõimaliku valikuna. Sageli apelleeritakse ekspertide konsensusel, mida on ainuüksi valdkonna spetsiifika tõttu võimalik kritiseerida vähestel.
Tehnokraatliku lähenemise suurimaks probleemiks on maailmavaateliste eelistuste taandamine tagataustale, kus nad hakkavad kaudselt ja enamasti täiesti süütult kujundama seda, millest üldse ekspertide analüüsid koosnevad ja kuidas neid esitatakse. Seega ei ole uurimustes ja analüüsides oluline niivõrd probleem, kuivõrd probleemi püstitus ja raamistik, milles probleemile üritatakse lahendust leida. Millised lahendused on aktsepteeritavad või piisavalt efektiivsed, millised on prioriteedid ja mida peetakse üldse teostatavaks tulenevad taolistes analüüsides eelkõige maailmavaatelistest eelistustest. Keerukad probleemid, mis on enda olemuselt nii moraalsed, kui eetilised, on surutud kunstlikult teaduslikku raamistikku, mille omaks- võtmisel jääb üle ainult numbrid kokku lüüa ja jõuda soovitud järelduseni.
Is it possible that the concatenation of rising demand for evidence- and science-based policy and the displacement of moral judgement from the public sphere could have something to do with the decline of electoral participation? Whereas most citizens feel that they are competent to judge whose moral or aesthetic values appeal to them, they are less confident in their competence to second-guess technical expertise.
Where once we citizens voted for candidates based on our assessments of their values, such judgements have become marginal in importance and much harder to make. Technocracy is clearly an important aspect of the drift to the centre in both US and UK politics. On the one hand, the dominance of technique appears to reduce the scope for political differentiation, which comes to be seen as deviation from a technically defined reality. At the same time, if the decision is to be based on purely ‘technical’ criteria, what difference does it make who is in charge?
Such reasoning suggests that it is not worthwhile participating in electoral democracy. “It doesn’t matter who you vote for, the government always gets in!”. Where once statesmen based decisions on some idea of the good, politicians and businessmen now look to technical experts to inform decisions.
Tehnilise ekspertiisi kaasamisest analüüside, uuringute ja programmide koostamisel ning institutsioonide kujundamisel pole otstarbekas ega mõistlik loobuda. Samas vajab üha rohkem meeldetuletamist, et igal inimesel on omad maailmavaatelised eelistused, mis ei kao kuhugi isegi kõige tehnokraatlikumas ja näiliselt objektiivsemas organisatsioonis. Ekspertide panus võib olla siiramast siiram, kuid ainuüksi mõne organisatsiooniga liitumine annab sageli võimaluse teha järeldusi inimese maailmavaateliste eelistuste kohta. Iseselektsiooni (self-selection) tulemusena koonduvad sarnaselt mõtlevad inimesed gruppidesse ja organisatsioonidesse, kus nende panust tunnustatakse ja hinnatakse kõrgemalt. Samas taoliste iseselektsiooni baasil kujunenud organisatsioonide poolt teostatav ekspertiis (sealhulgas ka tervishoiu valdkonnas) kaldub olema ühekülgsem ja eemalduma objektiivsusest.
Mind ausalt öeldes hämmastab, et mingi tsunft nõuab endale eriõigusi teiste arvelt täiesti avalikus ruumis. Millekski muuks on kunstnike liidu katset mitte-liikmeid Pikast jalast välja tõrjuda keeruline nimetada. Vähemalt on Kesklinna halduskogus piisavalt kainelt mõtlevaid inimesi, et mitte ühe organisatsiooni huvidest lähtuda üksikute kunstnike arvelt.
Kahetsusväärselt väiklane on Maie-Ann Rauna väide, et Pikka jalga suhtutakse kui suvalisse äärelinna turuplatsi, kus võivad kaubelda ükskõik kes ükskõik millise kaubaga. Faktid kahjuks taolist arvamust ei toeta. Keegi ei müü seal ajalehti, lilli, nõukogude propagandat, piraatkaupu või ükskõik millist muud kaupa.
Ühtlasi jääb üle ainult imestada, et üks organisatsioon nõuab avaliku ruumi eraldamist enda liikmetele kõigi teiste inimeste arvelt, kes pole süüdi milleski enamas kui soovis iseseisvalt ilma ühtegi liitu kuulumata tegutseda. Kunstnike liitu kuulumine ei tee kunsti professionaalsemaks samas kui kaugeltki kõik Pikas jalas müüdav mitte-liikmete kunst ei ole kitsh. Sisuliselt tähendaks kunstnike liidule Pika jala eraldamine kõigile mitte-liikmetele kohustust liiduga liituda ja maksta liitumistasu samas omamata mingit selgust, kas taolisel juhul saab enda kunsti Pikas jalas üldse eksponeerida.
Kunstiteosele mingi hinnangu andmine on subjektiivne tegevus, mis lähtub inimese individuaalsetest eelistustest. Kui midagi ei meeldi, siis on alati võimalus see amatöörlikuks kitshiks tembeldada. Eriti teravalt lööb see välja kunsti puhul, kus kunstnik on teadlikult kasutanud kitshile omaseid jooni mingi mõju saavutamiseks. Kas see tähendab, et taoline kunst ei sobi Pikka jalga või on automaatselt amatöörlik?
Mina, kui avaliku ruumi kasutaja, tahan ise otsustada, mida ma kunstiks pean ja mida olen valmis ostma. Ma ei taha, et mingi tsunft tõrjub avalikust ruumist välja inimesi, kellel on samaväärne õigus enda kunsti avalikus ruumis eksponeerida sealjuures ühtegi organisatsiooni kuulumata. Need inimesed ei ole kunsti müügiga rikkaks saanud vaid enamasti vaesusepiiril elavad inimesed, kes üritavad luua seda, mille ostmisest on möödujad huvitatud. Neid ei toeta kultuurkapital ja sealt raha taotlemine on nende jaoks keeruline, hämar ja tulutu protsess, kust midagi loota on naiivne. Küll on aga need inimesed piisavalt ettevõtlikud, et luua kunsti, mille ostmisest inimesed on huvitatud. Neid selle eest karistada müügivõimaluse ära võtmisega on väiklane ja tagurlik.
Meie ühiskonnal on tervikuna rohkem kaotada kui võita kunsti eksponeerimise piiramisest mingi kitsa huvigrupi majanduslikest huvidest lähtuvalt. Amatööridel pole mingeid eeliseid eeliseid kunsti müümisel professionaalide ees ja seda nahhaalsem on amatööride võimaluste piiramine ka tänavatel. Taoline “meie peame saame, sest meie oleme enda arvates paremad” suhtumine on õõvastav ja üleolev nende suhtes, kes ei kuulu kunstnike liitu.
Maie-Ann Raun ja Tiina Mägi on vaid kaks inimest, kellel pole õigust, volitusi ega pädevust meie kõigi eest otsustada, mis väärib kunstiks või kultuuriks nimetamist ja veel vähem nõuda enda tsunftile avaliku ruumi eraldamist.
Erinevate valdkondade (teenindus, kaubandus, tootmine) ettevõtete finantsprognooside ja analüüsidega tegelemine on süvendanud minus veendumust, et Eesti riiklikud toetused ei tugevda ettevõtete konkurentsivõimet, vaid nõrgendavad seda. Millele tuginen, kui väidan riigi- ja struktuurifondide esindajatele vastupidist?
Esiteks. Ettevõtjatega manipuleeritakse. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.
Teiseks. Konkurentsi moonutamine. Üksikute toetamine halvab teiste konkurentsivõimet. Toon näite. Aastaid tagasi eraldati struktuurifondist toetus puusöetootmisega tegelevale ettevõttele. Näiliselt oli toetamine põhjendatud – loodi töökohti, pandi alus lisaväärtuse tootmisele. Varju jäi aga tulemuse teine külg – tendentsid sektoris. Üksiku ettevõtte toetamine halvas teiste arengut. Toetus võimaldas pakkuda madalama hinnaga toodangut, halvates sellega teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete arengu. Soovitud tendentse (töökohtade loomine, lisaväärtuse kasv) ühiskonnas toetusele ei järgnenud.
Kolmandaks. Toetuste vähene efektiivsus. Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Öeldu kehtib nii struktuurifondide haldamise kui ka kasutamise kohta. Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.
Ebaefektiivsuse jada jätkub kasutaja poolel. Ettevõtluskeskkond oleks elujõulisem, kui seda ühekordsete meetmetega ei häiritaks. Stabiilsusega ja selgusega reeglites saadakse parem tulemus. Üksikutele ettevõtetele eeliste pakkumise asemel tuleks pühenduda võrdsete võimaluste loomisele. Toetada võib küll sektorit, kuid mitte mingil juhul üksikuid ettevõtteid.
Kahju, et toetustejagajad ei soovi nendest argumentide midagi kuulda ega tagajärgedega arvestada. Mõneti on see mõistetav, sest euroraha kasutamata jätta oleks samuti patt, kuid mis juhtub pikemas perspektiivis? Ühel heal päeval, mis pole enam sugugi kaugel, lõpeb euroraha pumpamine ettevõtlusesse ja on aeg hakata küsima, kas oleme saanud seda, mida lubati. Ma kaldun arvama, et peale mitmete ettevõtete, kes orienteeruvad kliendi asemel rahajagajale, pole meil suurt midagi loota.
Mulle jääb praeguse seisuga täiesti segaseks, miks RIA on Smartlingiga lepingu lõpetanud. Vaatamata mitmetele artiklitele pole peale mõnepäevase tähtaja ületamise tõttu lepingu lõpetamise tagamaid avatud. Kui esialgset lepingut pikendati poolte kokkuleppe 8 kuud, siis ühe täiendava nädala andmine ei oleks kelleltki tükki küljest võtnud.
Smartlingi esindajate jutust jääb mulje, et soovitud lahendus on soovitud ulatuses valmis, kuid RIA on pidanud otstarbekamaks lepingu lõpetamist . Smartlingi kohtusse pöördumine tähendab kõigile osapooltele täiendavaid kulusid samas kui ID kaardi uus tarkvara ei jõua sugugi kiiremini kasutajateni. Nüüd on juba juttu uuest hankest, mille formaalne menetlemine võtab vähemalt kuu, mis tähendab täiendavaid viivitus. Kohtuga kaasnevad aga täiendavad kulud ja oluliselt suureneb määramatus, sest kaotajaks võib jääda nii RIA kui Smartlink.
Olen juba pikemat aega oodanud uue ID-kaardi tarkvara saabumist, mis töötab tõrgeteta rohkem kui paaris keskkonnas, kuid nüüd selgub, et tuleb kannatlikult edasi oodata. Kas tõesti oli keeruline kokku leppida, et Smartlink saab ühe täiendava nädala. Smartlingi inimesed oleks võinud aga midagigi 25. jaanuariks esitada, siis oleks vähemalt formaalsed nõudmised täidetud. Kui täiendavast nädalast oleks piisanud, siis oleks venitamine võimalik olnud, kuid kui ettevõtte arvas, et suudab parem lahenduse täiendava nädalaga pakkuda, siis neid selle eest karistada tundub väiklane.
Üks segane lugu, mis ilma kohtuvälise lahendita võib halvas mõtte huvitavaks kujuneda.
RIA ja Smartlink ehk kus on uus ID kaardi tarkvara? kommenteerimine on välja lülitatud
Viimase nädala postituste põud ei tulene materjali puudusest vaid vajadusest materjali organiseerida ja esitada moel, mis mind ennast rahuldab. Kahjuks tähendab see pikemat esseed, mis peab enne veel esmase kvaliteedikontrolli läbima, kuid veel enne nädala lõppu loodan essee juppideks jagada ja postitama asuda. Seniks huvitavat vaatamist ja kuulamist.
“Economics of Nanotech and AI” at Foresight 2010 Conference – alati köitev Robin Hanson pidas mõni aeg tagasi loengu nanotehnoloogia ja tehisintellekti mõjust majanduskasvule, kus peatus ka inimeste üllatavaltki tagasihoidlikul rollil taolises tulevikus.
* * *
Watch How Green Screens Are Ruining Or Saving Television – mind üllatas kui paljudes seriaalides on kasutama hakatud digitaalset tagatausta. Ulmeseriaalide puhul on see iseenesest mõistetav, kuid igapäevaseid tänavastseene ei osanud isegi mitte kahtlustada. Kusjuures pärast klipi vaatamist hakkas mitmes seriaalis digitaalse tagatausta kasutamine silma.
* * *
The Marketplace of Ideas – avastasin enda jaoks hiljuti Colin Marshalli podcastid, mis kujutavad endast umbes tunniseid intervjuusid üllatavaltki huvitavate inimestega. Teemad ja külalised, mis esmapilgul tundusid igavad osutusid üllatavaltki huvitavaks. Teiste seas on Colin’i külalisteks olnud Robin Hansoni, Tyler Coweni, Ben Casnocha, Alain de Botton, Denis Dutton, Steve Wozniak, Tim Harford ja paljud teised. Colin Marshallil on ka oma blogi.
For most people in North America and Europe the narrative in question is that of ‘Western Civilization’ – this is true for all parts of the political spectrum and includes those who see this narrative as one of triumphant success and others who perceive it as a much darker story. However, the picture that emerges from historical research does not support any of these accounts. Rather they lead us to the conclusion that historic Western Civilization no longer exists but has perished or been transformed. This should make us think about how to understand our historical location and lead us to see past, present, and future in a new way.
Soovitan!
* * *
Meltdown – What Would Hayek Say? – maailma üks tunnustatumaid Hayek’i eksperte Bruce Caldwell annab ülevaate Hayek’i lähenemisest majandusteadusele ning paigutab selle kenasti praeguse majandusolukorra kontteksti. Tunnine loeng annab hea ja kompaktse ülevaate austria koolkonna tõlgendusest praeguse majandusolukorra põhjust kohta. Tõenäoliselt ei tule üllatusena, et Hayek’i loomingust mõjutatud inimesena leidsin ennast enamuse Caldwell’i väidetega nõustumas.
* * *
Uus majandusõpetuse vorm – räpp – avastasin, et polegi viidanud juba ligi miljon vaatamist kogunud muusikavideole, millele Paul Vahur kenasti Cui Bono blogis ka eesti keelse tõlke lisanud. Kes veel pole vaadanud, siis esialgsest võõrastamisest üle saades on tegu üllatavaltki sisuka videoga. Kui Caldwell’i tunnine loeng tundub liiga pikk, siis 7 minutit ikka leiab.
Kreeka järgmiste maksete tähtajad lähenevad (16 miljardit eurot aprillis ja mais) ning osad on leidnud, et oluliste otsuste aeg ei ole enam kaugel. Kaalul on rahaliidu tulevik ja tegelikult terve regiooni (kui mitte maailma) majanduskasvu väljavaated:
In fact, the massive exposure of German and French banks to Portugal, Ireland, Greece and Spain offers part of the explanation as to why Europe’s biggest economies have been steadily moving to rescue their southern neighbors in recent days, according to a recent report from Societe General entitled “Shotgun Greek Wedding.” According to the report banks in Germany and France alone have a combined exposure of $119 billion to Greece and $909 billion to the four countries, according to data from the Bank for International Settlements. Overall, European banks have $253 billion in Greece and $2.1 trillion in the four countries collectively referred to as the “PIGS”.
The second conclusion is that a rules-based monetary union is still possible, but only among a group of similar countries – in terms of their economic development, and their fundamental political attitudes towards economic policy. Only a relatively small number of countries are capable of sustaining a monetary union with Germany politically and economically.
Kas Eesti võiks kuuluda taolisesse gruppi? Ma kaldun pigem “jah” ütlema, kuid selle eelduseks on majanduskasvu taastumine ja jätkumine. Lihtsamini öeldud, kui tehtud!
Tänases Päevalehes ilmus Rainer Katteliga intervjuu, kuid Kattel on enda avalikes sõnavõttudes piisavalt üldsõnaliseks muutunud, et millestki kinni haarata nagu eriti polegi.
Astmeline tulumaks kui idee ja üks võimalik maksupoliitika muudatus väärib diskussiooni, kuid mitte ilma konkreetsete numbriteta – mitu astet, mis määr ja kui suurelt sissetulekult.
Haridusse investeerimise vastu ei ole keegi vaid kõik on poolt, kuid kuidas seda korraldada on juba märksa huvitavam küsimus. Kahju, et see laiemale lugejaskonnale eriti korda ei lähe.
Mis aga puudutab erasektorit, siis kindlasti ei ole maksukoormuse tõstmine ettevõtetele praegu, kus enamus üritab kohaneda uue olukorraga ja kasumit teenida, just kõige mõistlikum lahendus. Huvitav on ka see, et kui valitsus tõstab makse, siis on see probleemide lükkamine erasektorile kui sama ettepaneku teeb Kattel, siis nagu probleemi polegi.
Ja mida ta riigieelarve fetišeerimise all mõtleb jääb minule arusaamatuks.
“Kaugemas vaates on minu arvates põhiküsimus üldse selles, kui kaua õnnestub Euroopa riikide poliitilisel eliidil kogu seda ühinemisprojekti enda hõlma all hoida, ilma et see sealt tänavale pudeneks. Kui see kord juhtuma peaks, siis ei pruugi ka keskpangal pikka pidu olla, sest nn tänavasakslase ja -kreeklase vahel ei tundu praegu olevat just kõige soojemad tunded,” märkis ta.
“Ega meil pole siin muud kui pöialt hoida, et koostöötahe, sallivus ja mõistlikkus ka seekord peale jäävad, sest kõik see, mis murendab Euroopat, saeb otseselt paraku ka meie iseseisvusoksa,” lisas Pajula.
The Deflationist – New Yorkerile omaselt köitev portreelugu Paul Krugmanist. Eks ta natuke hagiograafia valda kipu kuuluma, kuid seda valgustavamad on mõned süütud kirjeldused tema kolumnide valmimisest:
If he is writing his column, he will start it on the morning of the day it’s due, and, if the spirit is with him, he will be done soon after lunch. When he has a draft, he gives it to Wells to edit. Early on, she edited a lot—she had, they felt, a better sense than he did of how to communicate economics to the layperson. (She is also an economist—they met when she was a postdoc at M.I.T. and he was teaching there.) But he’s much better at that now, and these days she focusses on making him less dry, less abstract, angrier. Recently, he gave her a draft of an article he’d done for Rolling Stone. He had written, “As Obama tries to deal with the crisis, he will get no help from Republican leaders,” and after this she inserted the sentence “Worse yet, he’ll get obstruction and lies.” Where he had written that the stimulus bill would at best “mitigate the slump, not cure it,” she crossed out that phrase and substituted “somewhat soften the economic hardship that we face for the next few years.” Here and there, she suggested things for him to add. “This would be a good place to flesh out the vehement objections from the G.O.P. and bankers to nationalization,” she wrote on page 9. “Show us all their huffing and puffing before you dismiss it as nonsense in the following graf.”
Kusjuures hiljuti juhtis Tim Kane tähelepanu Krugmani jätkuvatele krutskitele, kus tegelikkus allutatakse sõnumile mõne osava lihtsustuse või valikuga. Stefan Karlsson’i tõi aga välja vastuolu Krugman’i kolumni ja õpiku vahel.
* * *
The Boy Who Heard Too Much – elas kord üks poiss, kes oli sündinud pimedana vaesesse perekonda. Tal ei olnud midagi peale kuulmise, kuid selle eest millise kuulmise:
Like a comic-book villain transformed by a tragic accident, Weigman discovered at an early age that his acute hearing gave him superpowers on the telephone. He could impersonate any voice, memorize phone numbers by the sound of the buttons and decipher the inner workings of a phone system by the frequencies and clicks on a call, which he refers to as “songs.” The knowledge enabled him to hack into cellphones, order phone lines disconnected and even tap home phones. “Man, it felt pretty powerful for a little kid,” he says. “Anyone said something bad about me, and I’d press a button, and I’d get them.”
Lugu läheb siit ainult paremaks. See pärl pärineb Conor Friedersdorf’i postitusest The Best of Journalism (2009). Väärib kiikamist.
* * *
How slums can save the planet – üks kaugemale vaatav artikkel linnastumisest, mille erinevat väidete üle võib vaielda, kuid mis on kaasahaarava visiooniga:
Instead of just compiling numbers and filtering them through theory, researchers hung out in the slums and talked to people. They came back with an unexpected observation: “Cities are so much more successful in promoting new forms of income generation, and it is so much cheaper to provide services in urban areas, that some experts have actually suggested that the only realistic poverty reduction strategy is to get as many people as possible to move to the city.”
Eesti jaoks võiks siit samuti teha järelduse: maapiirkondade tulevik on suuremates linnades mitte suuremates regionaalarengu toetustes.
* * *
Ten Russian Propositions (PDF) – Inglismaa endine suursaadik Venemaale on kirja pannud kümme punkti arengutest Venemaal, millega on mõistlik kursis olla, kuid ta ei häbene tegemast ka järeldusi:
Outsiders would do well to consider that Russians have long memories, particularly regarding Western behaviour. Compromising our values or passing them over in silence is dangerous. The EU is seen as weak, even hypocritical, because it has shown itself desperate to please. Western companies as well as governments need to be careful to speak to more than just those currently in power and to calibrate their messages to the reality of different Russian audiences. Failure to do so will be seen as acknowledgement that they are in hock to the present regime.
How a New Jobless Era Will Transform America – pikem lugu töötuse tagajärgedest erinevatele ühiskonna gruppidele, kuid erilise tähelepanu osakas saavad noored, keskealised mehed ja naised, kes moodustavad peatselt USA – esimest korda riigi ajaloos – üle 50% hõivatud tööjõust. Muidu kaasahaaravast (kuigi natuke depressiivsest) artiklist võib aga leida väiteid, mis oleks väärinud natuke tagasihoidlikumat sõnastust:
One big reason that the economy stabilized last summer and fall is the stimulus; the Congressional Budget Office estimates that without the stimulus, growth would have been anywhere from 1.2 to 3.2 percentage points lower in the third quarter of 2009. The stimulus will continue to trickle into the economy for the next couple of years, but as a concentrated force, it’s largely spent. Christina Romer, the chair of President Obama’s Council of Economic Advisers, said last fall, “By mid-2010, fiscal stimulus will likely be contributing little to further growth,” adding that she didn’t expect unemployment to fall significantly until 2011. That prediction has since been echoed, more or less, by the Federal Reserve and Goldman Sachs.
David Leonhardt kirjutas mõni aeg tagasi New York Times’is, miks USA fiskaalpoliitilisi samme on põhjust edukaks pidada, kuid seda arvamust ei jaga kaugeltki kõik. Philip Levy tõi välja selle, mida Leonhardt ei pidanud mainimise vääriliseks.
Galbraith’s thinking about social and economic matters was always de haut en bas; his solutions emerged from the Olympian heights of his own ratiocination, to be applied to the clueless multitudes below. (No doubt his own great height, over 6 foot 8, accustomed him to looking down on people.) His literary style is symptomatic of his attitude, a true case of the style being the man himself. Hundreds of times, he uses question-begging locutions that intimidate with their orotund grandeur. I open a book of his at random and find the following: “The controlling fact is”; “This trade-off is present in all accepted thought”; “Nor should one wish otherwise”; “It has now been adequately urged”; “This is not a matter of choice; it is the modern imperative”; “It would, of course, be a serious error”; “This has long been recognized”; “All of this is to be welcomed”; “The lesson is clear”; “The solution is not difficult; it has the advantage of inevitability.” The cumulative effect is to intimidate those who believe themselves not well enough informed to contradict so high an authority.
Peter Sloterdijk on sukeldunud poleemilisematesse vetesse kirjeldades demokraatliku ühiskonna korraldust kui kõige tootlikumate kodanike röövimist:
In an earlier day, the rich lived at the expense of the poor, directly and unequivocally; in a modern economy, unproductive citizens increasingly live at the expense of productive ones—though in an equivocal way, since they are told, and believe, that they are disadvantaged and deserve more still. Today, in fact, a good half of the population of every modern nation is made up of people with little or no income, who are exempt from taxes and live, to a large extent, off the other half of the population, which pays taxes. If such a situation were to be radicalized, it could give rise to massive social conflict. The eminently plausible free-market thesis of exploitation by the unproductive would then have prevailed over the much less promising socialist thesis of the exploitation of labor by capital. This reversal would imply the coming of a post-democratic age.
Huvitavaid artikleid kommenteerimine on välja lülitatud
Esimese hooga torkas kõige rohkem silma, et kõik probleemid lahendab raha. Nagu ikka.
Kust raha tuleb või millised mõjud oleks (kõrgemal või täiendaval maksul) näiteks tööhõivele või ettevõtlusega tegelemisele ei ole tähtis, sest see ei puuduta uurimust. Tõstke makse, aktsiise või mida iganes. Raha juurde küsimine ei ole aga mingi reform ega isegi reformi plaan kui pole poliitikuid, kes saaks/tahaks sellega kaasa minna.
Ühtlasi on solidaarsusest saanud sõna, mis enam erilist tähendust ei oma, kuid selle kõigeni loodetavasti veel jõuab.Ma kibelen juba praegu rohkem kirjutama kui kaine mõistus lubab, kuid loodetavasti tuleb postitus rahulikumalt võttes taasakaalukam ja konstruktiivsem.