The ideal of freedom and equality may be unrealistic, with only rare exceptions. It could be that the most natural human condition is one of dominance and submission. You can start from a different equilibrium, but somehow you end up with a few people in dominant positions and most people submitting, some quite willingly, to domination.
. . .
It is not just that there are people who desire to enslave others. It may be very natural for most people to opt for enslavement.
Vaatasin ka uurimust ennast (pdf), kust torkab silma, et sundteenistuse ja kutselise kaitseväe küsimused on üks-teisest lahutatud. Ühtlasi ei saa väga tõsiselt võtta uurimust, kust ei selgu isegi see, kuidas olid küsimused sõnastatud ja millised olid vastuste variandid.
Üldjuhul kuulub uuringu tulemuste avaldamise hea tava juurde, et välja tuuakse mitte ainult küsitud küsimused ja vastuse variandid vaid lausa küsimustiku vorm. Põhjus selleks on lihtne: sellest mida ja kuidas sa küsid sõltub ka küsimusele saadav vastus. Sisukorrast selgub, et uuringu autorid on selle küsimustiku lisanud, kuid miskipärast ei pea kaitseministeerium vajalikuks seda avalikkusega jagada.
Ei üllata.
Igal juhul annab küsitluse ja küsimuste potentsiaalsest tendentslikkusest aimu ka punkt 7.2, mis peaks kajastama suhtumist kutselisse kaitseväkke. Küsimuse sõnastust leida ei ole võimalik, kuid vastusevariantidest selgub kiiresti, et need on juba enda sõnastuselt lohakad – üks annab mõista, et midagi likvideeritakse (ega kutselise osa suurendamist ei mainita) ja teine, et lisaks kutselistele kaasatakse täiendavaid inimesi (aga sellest ei sõnagi, et elukutseliste osa on taolisel juhul väiksem). Lisaks on problemaatilised ka küsitlusele vastanute teadmised sellest, kui paljud sundteenistuse üldse läbivad nagu ka kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, milline vahe on ajateenistuse läbinul ja elukutselisel sõjaväelase või mida kujutab endast üldse reservarmee.
Meeldetuletamist väärib ka tõsiasi, et vaid kolmandik iga aastakäigu noormeestest läbib sundteenistuse samas kui naiste seas on tegu täiesti vabatahtliku ettevõtmisega. Sisuliselt tähendab see, et sundteenistusele põhinevas kaitseväes katab personalikulud eelkõige teenitust ise parajasti läbiv inimene ainuisikuliselt:
Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.
Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, milline oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelsel tööperioodil.
Sundteenistus on majandusteaduses sageli võrdsustatud maksuga, mida tasutakse raha asemel hoopis “tasuta” tööjõuga.
Praegusel kaitseväe korralduse avaliku arvamuse uuringul Eestis on aga veel üks nüanss (lisaks tendentslikele küsimustele), mis võimaldab ehk paremini mõista, miks küsitluse tulemused näivad viitavat elukutselise kaitseväe ebapopulaarsusele.
Kui sundteenistuse näol on tegu maksuga, mis rakendub parimal juhul viiendiku suurusele vähemusele eestlastest, siis elukutseline kaitsevägi hajutaks neid kulusid tervele elanikkonnale (töö eest saab tasuda ikkagi eelkõige rahas), mis tähendaks aga kõrgemaid makse (vähemalt kaitseministeeriumi retoorikas) või vähemalt maksulaekumistest eraldatud eelarve piiranguid elukutselise kaitseväe komplekteerimisel. Loomulikult ei ole valdav enamus huvitatud kõrgemast maksumäärast ja sundteenistus koos enda näiliselt “tasuta” tööjõuga võimaldab valdaval enamusel kaitseväe komplekteerimisega kaasnevad personalikulud libistada sundteenistusse kutsutuile.
John Stuart Mill kutsus taolist nähtust “enamuse türanniaks” ja see termin tundub siinkohal täiesti õigustatud.
Selgub ju samast uurimusest, et need, kes on reaalselt sunnitud enda aega sundteenistusele raiskama, on selle suhtes märksa negatiivsemalt häälestatud ja need, kelle kokkupuude sundteenistusega kõige väiksem, on selle suhtes kõige positiivsemalt meelestatud.
Minu jaoks ei ole riigikaitse korraldus rahu ajal, mis põhineb sunnil mitte inimese vabal valikul, aktsepteeritav. Sund devalveerib inimest ja tegevust, milleks inimest sunnitakse. Kui inimesi pole võimalik vabatahtlikult (kui suur on kaitseliidu liikmeskond?) kaitsetegevusse kaasata, siis pole kas argumendid piisavalt mõjuvad või ajendid piisavad, et sellest ainsast ja lühikesest elust ohverdada terve aasta kaitseväeteenistusele.
Sundteenistus, orjamentaliteet ja enamuse türannia kommenteerimine on välja lülitatud
Tahame seda või mitte, kuid nõuanded on vältimatu osa elust. Mõni kord võivad ka kõige labasemad küsimused väärida sisukamat vastust.
Kuidas õieti sushit süüa ja mida sushibaaris mitte teha, esitatud lihtsate jooniste ja selgitava tekstiga. Ainus punkt, mille vastu olen viimasel ajal eksinud, on wasabi sojakastmesse segamine, kuid seda eelkõige soovi tõttu saada ühtlaselt teravamat maitset ilma pideva wasabi tükikeste määrimise.
Miks keegi ei ole immuunne talvistele kõhuviirustele. Rootslased uurisid natuke sihikindlamalt ja leidsid, et viirus moondub pidevalt. Isegi looduslik immuunsus, mis kaitses varem viiendiku maailma elanikkonnast, on viiruse poolt vallutatud.
Kõik on nõuanded, kuid vahel väärib ka nõuande enda olemus eraldi tähelepanu – Ben Casnocha (praegu “tviidib” Tshiilist) postitus 14 Thoughts on Advice Giving and Receiving on üllatavaltki sisukas mõtisklus nõu/soovituste andmisest ja saamisest.
Mõni küsimus, mõni nõuanne kommenteerimine on välja lülitatud
Alates selle aasta algusest pidid kõik Eestis veebipõhiseid kaughasartmänge võimaldavad ettevõtted ennast maksu- ja tolliametis arvele võtma. Arvestades kohaliku turu suurust ja suuremate rahvusvaheliste tegijate leiget huvi Eestis tegutsemise nimel täiendavalt pingutada, ei saa ma mööda mõttest, et tegu on peamiselt suurematele Eestis tegutsevale hasartmängude korraldajatele ülimalt soodsa regulatsiooniga.
Vähemalt teoreetiliselt peaks taoline lahendus olema tillukese kaughasartmängu turuosaga Olympic Casinole ülimalt soodne. Need, kes siiani on mänginud on seda teinud eelkõige tuntumates rahvusvahelistes keskkondades, kus mängijaid hulgaliselt üle terve maailma, mis oma korda võimaldab välja panna auhindu, mida pole ilma suurema mängijate hulgata võimalik teha. Igal juhul on maksu- ja tolliamet mõista andnud, et lähiajal hakatakse ligipääsu netikasiinodele piirama:
Alates 1. jaanuarist 2010 on võimalik alustada hasartmängude korraldamist kaughasartmängudena. Selleks peab hasartmängukorraldajal olema kaughasartmängu korraldusluba. Kaughasartmängu korraldusloa taotlus tuleb esitada maksu- ja tolliametile, täpsemat informatsiooni leiab ameti kodulehelt.
Juhul, kui hasartmängukorraldajal puudub nõutud luba, on maksu- ja tolliametil õigus takistada kaughasartmängu korraldamist.
Hasartmänguseadus võimaldab sellisel juhul piirata juurdepääsu ebaseadusliku kaughasartmängu korraldamiseks kasutatavale veebilehele ja sulgeda võitude vahendamiseks kasutatava pangakonto.
Kolm väikest tähelepanekut.
Esiteks, ei õnnestunud minul leida täiendavat informatsiooni kaughasartmängu korraldusloa taotluse kohta EMTA lehelt. Otsing ei andnud mingeid mõistlike tulemusi ja alammenüü “hasartmängud” ei pakkunud samuti võimalust isegi mitte taotlust vaadata. Kusjuures, ma otsisin informatsiooni eesti keeles. Inglise keeles on informatsiooni veel vähem ja mulle on siiani jäänud segaseks, kas välismaised kaughasartmängu korraldajad on üldse teadlikud mudatustest mõne tillukese riigi seadusandluses?
Teiseks, deklareerib maksu- ja tolliamet, et kokku on tuvastatud “200 kaughasartmängu veebilehte, mille kasutamine Eestis ei ole uue hasartmänguseadusega kooskõlas”. Kas keegi tõesti arvab, et taolisi lehekülgi on vaid 200 mitte 2000 või isegi 20 000? Ilmselgelt on tegu olukorraga, kus eelisjärjekorras hakatakse piirama ligipääsu suurematele ja populaarsematele veebilehtedele, mis on üldjuhul usaldusväärsemad. Ligipääsu piiramine kõikidele väiksematele lehekülgedele ei ole aga praktiline ega realiseeritav. Need, kes soovivad mängida keskkondades, kus leidub inimesi väljaspool Eestit, saavad seda jätkuvalt edasi teha väiksemates keskkondades, kus kahjuks on ka probleemide esile kerkimise tõenäosus oluliselt suurem. Ma ei hakka sellel isegi mitte peatuma, et mingi serveri blokeerimine näiteks Elioni poolt ei ole veel mingi eriline piirang.
Kolmandaks, mis saab näiteks välismaalasest, kes tuleb Eestisse ärireisile või puhkusele ning soovib enda õhtut mööda saata väikese pokkerimänguga? Ega ligipääsu piirangud ei tee vahet eestlasel ja välismaalasel? Veebipõhiste teenuste üks suuremaid eeliseid on ikkagi ligipääs, kus iganes sa ka poleks. Kui raha ei kanta ühelegi Eesti panga arvele, sa ei ole Eesti Vabariigi kodanik ja teenusepakkuja on olemas tegevusluba päritolu riigis, siis jääb kahjuks mulje, et tegu on puritaanliku teatud veebilehtede tsenseerimisega. Vaevalt keskmine külaline sellepärast Eestisse tulemise ära jätaks, kuid näiteks mingi rahvusvahelise pokkeriturniiri korraldamine on nüüd kindlasti keerulisem, sest ega need inimesed ainult laua taga üks-teisega mängi.
EMTA võib küll väita, et “veebilehtede piiramisega ei karistata mängijat, vaid ettevõtet, kes pakub ebaseaduslikku hasartmängu”, kuid kõige suuremaks kaotajaks sellest regulatsioonist on ikkagi mängijad mitte ettevõtted, kelle jaoks on eestlased kaduvväike hulk mängijatest. Ega kõik eestlased ei mängi ühes keskkonnas vaid on jaotunud mitmete suuremate keskkondade vahel, kes ei pane EMTA “karistusaktsioone” isegi mitte tähele.
Mõttetu regulatsioon, mis lehkab Olympic Casino lobitöö järgi. Inimesed on nutikad ja kes tahab mängida, see saab seda ka edaspidi seal, kus tahab.
Assassins had Mahmoud al-Mabhouh in sight as soon as he got to Dubai – kõige paremini sobib seda artiklit vist kirjeldama fraas “elu nagu filmis” või “nii kuidas külvad, nii ka lõikad”, sest artikkel on nagu mõne Bourne’i filmi stsenaariumi visand ja paralleelid Spielbergi “München’iga” torkavad samuti vägisi silma:
Stepping out of the lift, al-Mabhouh was escorted to room 230 by a member of staff at the Al Bustan Rotana hotel, near Dubai airport. Unnoticed, the taller man followed him down the corridor, clocking his room number and that of the room opposite, 237. In the hours that followed, room 237 became the staging post for the audacious murder of the senior Hamas official.
* * *
The Human Shuffle – kuna kasutan MacBook Pro’d, siis on kaamera arvutisse sisse ehitatud ja panin ka ennast ChatRoulette “mängus” proovile, kuid ei pidanud sellele üllatavaltki köitvale ideele praktikas vastu rohkem kui neli raundi, mis olid möödas kiiremini kui 5 sekundiga – iga “next” tundus nagu hukkamõist:
The site activates your webcam automatically; when you click “start” you’re suddenly staring at another human on your screen and they’re staring back at you, at which point you can either choose to chat (via text or voice) or just click “next,” instantly calling up someone else. The result is surreal on many levels. Early ChatRoulette users traded anecdotes on comment boards with the eerie intensity of shipwreck survivors, both excited and freaked out by what they’d seen.
* * *
The Physics of Space Battles – huvitav mõtteharjutus atmosfääri ja kosmose inseneri poolt, kes armastab ulmekirjandust ja on natuke tõsisemalt mõelnud võimalike kosmoselahingute mehaanika üle sealjuures võttes arvesse füüsika poolt seatud piiranguid, tehnoloogilisi võimalusi ja praktilisi lahendusi:
One implication of rocket propulsion is that there will be relatively long periods during which Newtonian physics govern the motions of dogfighting spacecraft, punctuated by relatively short periods of maneuvering. Another is that combat in orbit would be very different from combat in “deep space,” which is what you probably think of as how space combat should be – where a spacecraft thrusts one way, and then keeps going that way forever. No, around a planet, the tactical advantage in a battle would be determined by orbit dynamics: which ship is in a lower (and faster) orbit than which; who has a circular orbit and who has gone for an ellipse; relative rendezvous trajectories that look like winding spirals rather than straight lines.
* * *
Should We Clone Neanderthals? – küsimusele otsitakse vastust pikemas artiklis, mis annab ühtlasi hea ettekujutuse kui keerulise küsimusega on tegu – lisaks tehnilistel probleemidele, mis seotud kloonimisega, tuleb veel lahendada ka moraalsed, eetilised ja juriidilised küsimused:
Legal precedent in the United States seems to be on the side of Neanderthal human rights. In 1997, Stuart Newman, a biology professor at New York Medical School attempted to patent the genome of a chimpanzee-human hybrid as a means of preventing anyone from creating such a creature. The patent office, however, turned down his application on the basis that it would violate the Constitution’s 13th amendment prohibition against slavery. Andrews believes the patent office’s ruling shows the law recognizes that an individual with a half-chimpanzee and half-human genome would deserve human rights. A Neanderthal would have a genome that is even more recognizably human than Newman’s hybrid. “If we are going to give the Neanderthals humans rights…what’s going to happen to that individual?” Andrews says. “Obviously, it won’t have traditional freedoms. It’s going to be studied and it’s going to be experimented on. And yet, if it is accorded legal protections, it will have the right to not be the subject of research, so the very reasons for which you would create it would be an abridgment of rights.”
* * *
Scrapheap Transhumanism – huvitav lugu mitte niivõrd seal kirjeldatu kui suhtumise poolest, mis annab sisuliselt tunnistust, et kui inimestel on kuskile võimalik minna või midagi teha, siis varem või hiljem üritavad seda ka entusiastid, kes leiavad selleks uusi ja odavamaid meetodeid. Kõige fantastilisemad tundusid kaks lõiku täiendava taju saamisest – kas tänane ekstreemsus on vilksatus enamuse tulevikust:
There’s an entire world of electromagnetic radiation out there, invisible to most. Our cities are saturated with it. A radio, for instance, gives off a field that’s bigger than the device itself. So do power supplies and wires in the walls. The implants pick up on the fields, and because they’re magnets, they fizz with gentle electricity, telling you this hard drive is currently active, that one is turned off, there’s the main line in the wall. Holding a mobile phone, you can feel the signals it sends and receives. You know it’s ringing before it starts to play any sounds, and when you answer it, you stick the touchscreen stylus to the back of your hand to hold it, then to your finger to type.
After a while, you don’t notice anything novel about this at all. Building computers, you pick up screws that have fallen down into the motherboard with one fingertip and stick them on the back of your wrist for safekeeping. You know not to touch the board when it’s powered, because your hands can “see” whether it is or not, just like you can see whether the hard drives being tested on the machine next to it are actually being written to or not. It’s just like any other sense, except that this one can be given to you for the price of a node, a needle and a bottle of antiseptic. A new way of seeing the world, all for about fifty euros. There’s nothing stopping you except your own sense of self-preservation. I say all this not to show off, but to invite more people in. I dream of seeing more body-tweakers around who are into these things. I know there are people out there who could open up home modification like we’ve never dreamed.
* * *
The Chemist’s War – õpetlik lugu sellest, kuidas USA valitsusametnikud kuiva seaduse ajal tööstusliku alkoholi metanooliga mürgitasid ja kõike seda õilsa eesmärgi nimel inimeste alkoholitarbimist vähendada. Mõistagi olid odava illegaalse alkoholi tarbijad pigem vaesed:
Frustrated that people continued to consume so much alcohol even after it was banned, federal officials had decided to try a different kind of enforcement. They ordered the poisoning of industrial alcohols manufactured in the United States, products regularly stolen by bootleggers and resold as drinkable spirits. The idea was to scare people into giving up illicit drinking. Instead, by the time Prohibition ended in 1933, the federal poisoning program, by some estimates, had killed at least 10,000 people.
* * *
First breath: Earth’s billion-year struggle for oxygen – New Scientist’is ilmunud artikkel sellest, kuidas hapnik üldse sellistes kogustes nagu teda praegu võib leida, atmosfääri sai. Ühtlasi annab artikkel ka võimalus mõista, kuidas kujuneb teaduslik konsensus – kuidas uued avastused sunnivad vanu järeldusi üle vaatama:
The finding fitted a global pattern. Other 3.5-billion-year-old Australian rocks contained rippling structures that looked like fossil stromatolites. A few examples of these structures, domed edifices up to a metre high built by cyanobacteria, still eke out a marginal existence in salty lagoons on the coast of Western Australia and elsewhere. Meanwhile, 3.8-billion-year-old rocks from Greenland had reduced levels of one of the two stable carbon isotopes, carbon-13, compared with the other, carbon-12 – a chemical signature of photosynthesis. It seemed that life had come early to Earth: astonishingly soon after our planet formed some 4.6 billion years ago, photosynthesising bacteria were widespread.
This emerging consensus lasted only until 2002, when palaeontologist Martin Brasier of the University of Oxford unleashed a barrage of criticisms. The Apex cherts, he claimed, were far from being the tranquil sedimentary basin evoked by Schopf. In fact, they were shot through with hydrothermal veins that were no setting for cyanobacteria. Other evidence that the rocks had undergone convulsions in the past made the rippling stromatolites no more biological in origin than ripples on a sandy beach. As for the microfossils Schopf had identified, they ranged from the “almost plausible to the completely ridiculous”.
The Physics of Space Battles
Huvitavaid artikleid nädalavahetuseks kommenteerimine on välja lülitatud
Mulle jäi silma üks blogipostitus, mis ajendatud samuti hiljutisest intervjuust Hardo Pajulaga. Kahjuks ei saa ma aru, miks peab Priit majandusteaduse võrdsustama astroloogiaga ainuüksi sellepärast, et Hardo soovitas olla ettevaatlikum ja alandlikum inimtaju/-mõistuse piiratuse juures.
Kvantelektrodünaamikas saab teha ennustusi täpsusega 12 kohta peale koma väga lihtsalt põhjusel – igal osakesel ei ole oma väärtushinnanguid, eelistusi ja ajendeid, mis mõjutavad ühte osakest ühte moodi ja teiste osakeste hoopis teisiti. Vähe sellest, osake ei oma illusioone enda maailma olemusest, toimimisest ega käitu või eelista üht teisele, sest tal on parajasti halb tuju. Ühtlasi ei haara osakesi ka irratsionaalsed maaniad ega paanikad.
Viimaste sajandite jooksul on maailmamajandus arenenud hirmuäratavalt keeruliseks süsteemiks, mida isegi väikeriigi nagu Eesti puhul ei suudaks haarata ka kõige suutlikumad ja intellektuaalselt võimekamad inimesed.
Kui jutt läheb majanduskeskkonna mõjude hindamisele või prognoosimisele, siis selgub üpris kiiresti, et inimene on suhteliselt piiratud vennike, kelle teadmised on spetsialiseerunud ühiskonnas pealiskaudsed ja sageli isegi eksitavad valdkondade osas, millega vahetu pikemaajaline kokkupuude puudub. Ja isegi sellest võib väheks jääda.
See on ka üks peamisi põhjuseid, miks austria koolkond on Mises’i ja Hayek’i poolt läbivaieldud majandusliku kalkulatsiooniprobleemi tõttu distantseerunud matemaatilisest modelleerimisest, mis tihti annab illusiooni konkreetsusest, mis tegelikult baseerub valitud andmetel, faktidel ja teoreetilistel raamistikel. Ühtlasi järeldub siit iga intellektuaalselt ausa majandusteadlase jaoks, et lubada, planeerida, ennustada ja seda teiste vabaduste kitsendamise arvelt ei ole enamasti õigustatud. Planeerijad lähtuvad samuti enda piiratud arusaamadest ainult, et nendel jagub upsakust uskuda, et nende teadmised ja arusaamad on kuidagi laiemad või ulatuslikumad.
Tõenäoliselt keegi ei arva, et USA praegune administratsioon oleks võimsaimate arvutite ja võimekaimate inimeste rakendamist kuidagi hoidunud enda majandusstiimuli paketi planeerimisel ja ennustuste tegemisel, ent nagu võib näha Greg Mankiw poolt toodud graafikult ei suudeta isegi planeeritud kulutuste mõju ennustada, mis olid eelnevalt teada.
Kui Priit tahab väita, et inimene ei ole majandusruumis tegutsedes “suhteliselt piiratud vennike”, siis võiks välja öelda, milles see väljendub ja mitte taandada jutt ebateadusele.
Iseenesest ei ole ju “progressiivsema” seltskonna veendumus, et inimmõistus suudab kõike haarata ja seeläbi ka tervete ühiskondade korraldust planeerida midagi uut. Wikipedia artikkel Economic calculation problem annab päris hea ettekujutuse küsimuse vanusest ning käsitlusest ja Hayek’i Use of Knowledge in Society võiks iga inimene läbi lugeda, kes arvab, et “arvutiressurss pole piisav”.
Mis aga Pajula lume sulamise näitesse puutub, siis pole see kaugeltki nii problemaatiline kui Priit näib arvavat. Jah, pealiskaudsemal vaatlusel võib tõesti jääda mulje, et lume sulamist pole võimalik prognoosida tehnilistel põhjustel, kuid isegi natuke põhjalikum arutluskäik annaks selgelt mõista, et lisaks arvutiressursile peab keegi valima muutujad, mida jälgida ning otsustama, millised kriteeriumid on olulised.
Kas lume sulamine minu maja vahetust ümbruses tähendab, et lumi on sulanud või hoopis peaks arvestama Tallinnat või tervet Eestit? Kas jutt käib sellest lumest, mis on sadanud või arvestame sisse ka selle, mis võib sadada? Aga suured lumekuhjad, mis on erinevatesse kohtadesse kokku tassitud, kas nende sulamisele peaks tegema erandi?
Nassim Nicholas Taleb on enda teostes korduvat tähelepanu juhtinud inimeste kalduvusele olla mugav ja eelistada seda, mis on näiliselt arusaadavama selle asemel, et öelda välja “me ei tea”. Tema tähelepanekud ajaloo selektiivsest kasutamisest ja sellest, mida me üldse ajalooliselt oluliseks peame kutsuvad samuti üles ettevaatlikkusele ennustuste tegemisel.
Priit kirjutab lõpus:
Pajula üritab selle näite varal tõestada, et kui juba teadlased ei suuda, siis pole ka miskit imet, kui majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada. See pole aga paraku nii…
Mis aga prognoosidesse puutub, siis majandusinimesed on neid suutelised tegema küll ainult, et sellega tõsisemalt tegelevad serveerivad seda vahemiku ja tõenäosustega.
Pajula ei ürita tõestada, et majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada vaid eelkõige seda, kuidas prognoosidest pole peale trendide mõtet eriti midagi järeldada nagu ta ka intervjuus ütles.
Mõned artiklid, mis võiksid enne kõike huvi pakkuda just väikeettevõtjatele ning loodetavasti väärivad ka teistega jagamist.
After Succeeding, Young Tycoons Try, Try Again – mitte just kõige õpetlikum ja kasulikum artikkel maailmas, kuid lugemist väärib eelkõige mentaliteedi tõttu, mida mõned edukaimad alustajad endas kannavad:
He thought he would spend the time after the sale “exploring my inner self.” Instead, he spent the better part of 12 months “feeling worthless and stupid” and baffled by what he might do with the remainder of his life. He felt too young to retire or downshift a gear or two — and too restless to become a philanthropist.
“I enjoy sitting on nice beaches and hanging out with my girlfriend and playing with my dog, but that’s three hours a day,” Mr. Levchin said. “What about the remaining 18 hours I’m awake?”
* * *
How to Market Your Business With Facebook – kui pealkiri veel artikli sisu ei reetnud, siis olgu lisatud, et tegu on pigem tutvustava artikliga, mis võimaldab ehk natuke mitmekülgsemalt mõelda Facebook’i kaasamisest enda turundustegevusse:
“You can waste a lot of time on Facebook,” said Ms. Shih, founder of Hearsay Labs, a Facebook marketing software company. “But if you’re a business, you don’t have any time to waste. Figure out your objectives first, start small and do things that help you accomplish your objectives.”
Ms. Shih suggests that businesses ask friends and family to become fans of their pages so that they display a respectable crowd of supporters when they debut. Pages can grow organically by word of mouth — the average Facebook user has 130 friends on the site — or by advertising or promotion.
* * *
How to set up an e-commerce site using PayPal to process – Ars Technicas mõni aeg tagasi ilmunud postitus PayPal’i rakendamisest enda väikese veebipoe makselahenduste haldamiseks. Kahjuks pole ise Eestis testinud, kuid teoreetiliselt ei tohiks erilisi takistusi olla:
To build an entire system from the ground up might require more time and resources than you currently have, but you can easily fake it by creating a site to hawk your wares and by using PayPal as a payment processing back-end—and your buyers don’t even have to have a PayPal account to buy from you. Here’s a simple tutorial for setting up your own site to sell stuff with the help of PayPal.
* * *
Inc. on Home-Based Businesses – Small Business Labs blogi postitus, mis toob ära kolm artiklit ajakirja Inc. kodust tegutsevate ettevõtjate rubriigist:
1. 9 Businesses You Can Start in Your Pajamas profiles 9 different home-based businesses.
2. How to Make a Million in Your Pajamas covers the growing ranks of home-based entrepreneurs and discusses two very interesting home businesses. One is a clothing company that has over 50 part-time and contract employees, the other creates digital maps.
3. Essential Tools for Every Home Office is a slide show of cool tools and equipment that make home offices more productive. I’m definitely looking into Idea Paint (pictured below). It turns walls into white boards.
1. 9 Businesses You Can Start in Your Pajamas profiles 9 different home-based businesses.
2. How to Make a Million in Your Pajamas covers the growing ranks of home-based entrepreneurs and discusses two very interesting home businesses. One is a clothing company that has over 50 part-time and contract employees, the other creates digital maps.
3. Essential Tools for Every Home Office is a slide show of cool tools and equipment that make home offices more productive. I’m definitely looking into Idea Paint (pictured below). It turns walls into white boards.
* * *
Top 10 Homepreneur Trends for 2010 – Small Business Trends sai mõni aeg tagasi ühele poole uurimusega, mis kaardistas trende (majandus – 3, tehnoloogia – 4 ja ühiskond – 3) kodust tegutsevate ettevõtjate seas:
We estimate that about 6.6 million home-based enterprises provide at least half of their owners’ household income and together employ more than one in 10 private-sector workers.
The rise of the homepreneur is a long-term trend that will continue to accelerate over the next decade. Fueled by technology and enabled by low costs, businesses of all kinds are finding there is no place like home.
With a troubled but recovering economy as the back drop, here is our list of the Top 10 Homepreneur Trends for 2010.
Huvitavaid artikleid: väikeettevõtjale kommenteerimine on välja lülitatud
Peale natuke rohekm kui aastast pausi on Hardo Pajula taas SEB Eesti kõige silmatorkavam ökonomist ja Mikk Salul on õnnestunud temalt saada pikem intervjuu. Terve intervjuu väärib lugemist, kuid mõned “südamelähedasemad” lõigud tooks ka eraldi välja:
Mida arvate uutest kasvuvaldkondadest, millest näiteks Arengufond räägib – elanikkond vananeb, terviseteenused, pensionäridele suunatud asjad, keskkonnatooted?
Mingil määral seal ju oleme. Soomlaste pesemine ja vannitamine on üks eksportivaid harusid ja ju ta kasvab.
Kas neid peaks rohkem olema? Seda võib erinevalt vaadata, aga mina ei usu, et keegi Arengufondist või mujalt peaks ütlema, mida inimestel teha tuleks. Mis eelis on neil tema ees, kes Haapsalus oma kuurorti peab, öelda, kas peaks laiendama, ühe vanni veel ostma või mitte. Kõik spetsialistid, kes ajavad rinna kummi ja ütlevad, mida keegi tegema peaks, tundub, et nad arvavad vahel, et teavad asjadest rohkem, kui tegelikult teavad.
Ühelt poolt nende jutt kõlab veenvalt, teisalt on see tõesti tehnokraatlik ülalt alla juhtimine?
Seal on ka paras annus intellektuaalset ülbust, et teie minge sinna ja tehke seda ja meie ütleme kuidas probleeme lahendada.
ja hiljem:
Miks keegi praegust kriisi ette ei näinud?
Mis see ettenägemine tähendab? Miks keegi ei öelnud, et kriis juhtub 2008 septembris just sellises vormis, vastus: seda polegi võimalik ette näha. Me suudame ette näha laiu üldisi käitumismustreid. Sedagi parimal juhul.
Mis mul käib nende vasakpoolsete intellektuaalide juures ajudele ongi see, et nad arvad, et teame asjadest palju rohkem, kui tegelikult teame. Inimene on oma olemuselt ikkagi suhteliselt piiratud vennike.
Pikem intervjuu Hardo Pajulaga kommenteerimine on välja lülitatud
Üheks intrigeerivamaks teemaks on Eestis jätkuvalt mõned tähelepanuväärsed hooned. Kuna teema pakub minule huvi eelkõige omandi- ja rahastamisküsimuste tõttu, siis üritan ajakirjanduse vahendusel jälgida, mis saab sellistest hoonetest nagu Linnahall, Neitsitorn ja Keila-Joa mõis.
Viimastel nädalatel on kõige rohkem kõneainet pakkunud Linnahall. Viimati siis seoses väidetava laenugarantiiga USA valitsuselt, mida tegelikult nagu polegi:
Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et Tallinna väited, nagu garanteeriks USA valitsus Tallinna linnahallile antavat 2,8 miljardi krooni suurust hiigelinvesteeringut, osutusid valeks. USA valitsus ei ole Tallinn LLC Entertainment Groupi poolt väidetavalt antavale investeeringule mingit garantiid andnud.
Ma ei saa siinkohal jätta tsiteerimata Taavi Aasa:
„Kas on garantii või ei ole garantiid… See on selline ärapanemise teema,“ ütles abilinnapea Taavi Aas täna linnavalitsuse pressikonverentsil esinedes. „See (Tallinn LLC Groupi investeering-toim.) on üks rahastamisvõimalus ja läbirääkimised on pooleli,“ lisas ta.
. . .
Täna püüdis ta kolme nädala taguseid väiteid pehmendada. „Pressiteates on üks lõik, mis räägib valmisolekust ja ka sellest, et Eesti riik peab ka valmis olema,“ osutas abilinnapea.
Ainuüksi enda eelarvamuste taltsutamiseks ja hilisemaks natuke objektiivsemaks kontrolliks mõtlesin, et panen enda mõned arvamused kirja, mis Linnahalli ümber toimuvat käsitlevad.
Linnahalli ei investeeri ükski eraettevõte miljard krooni ilma oluliste muudatusteta, mis on vajalikud Linnahalli haldamiskulude vähendamiseks ja ruumikasutuse suurendamiseks. Minu tagasihoidlikul hinnangul ei ole see võimalik ilma oluliste kosmeetiliste muutusteta, mis pole aga kohaliku “intellektuaalse” eliidi jaoks vastuvõetavad. Linnahalli lammutamine pole samuti sugugi välistatud.
Kui investor mingil imekombel siiski leitakse, siis ei ole tema prioriteediks Linnahall vaid selle ümbruse arendamine. Keegi ei hakka seda projekti ilma laenurahata tegema. Laenu peab aga teenindama ja see tähendab rahavooge, mida Linnahalliga ei ole võimalik garanteerida. Eelisjärjekorras suunatakse raha sinna, kus on võimalik ka teenida – seda eeldusel, et tegu pole mingit sulidega, kes lihtsalt rahaga kaovad.
Taavi Aas on avaldanud arvamust, et 2011. aasta lõpuks võiks Linnahalli renoveerimistööd lõppenud olla ja hoones taas toimuda erinevad kontserdid ja üritused. Jälginud Linnahalli saatust juba mitu head aastat, siis pean ma taolisi seisukohti õigustamatult optimistlikeks. Hea kui selleks ajaks on töid alustatud rahadega, mis ei tule linna eelarvest vältimatute remonditööde tarvis.
Eraldi huvitav on, et USA valitsuse garantiist on jutt liikunud nüüd Eesti valitsuse garantiile, mis on tõenäoliselt ka USA “investorite” soov olnud algusest peale. Kui riik garanteerib laenu, siis antakse seda lihtsamalt ja märksa leebemate tingimustega kui mingi kinnisvara projekti rahastamiseks. Pangad teavad, et kui “investor” võib lihtsalt kaduda, siis riik ei kao kuskile.
Linnavalitsus ei ole suuteline täpsustama, mis USA valitsuse garantii võimalusega on tegu ega tooma välja detailsemaid üksikasju projekti finantseerimisest kohtumisel rahandusministriga. Kohtumise tulemus on, et Eesti riik linnale mingit laenu ei anna ja Linnavalitsus serveerib toimunut kui Linnahalli renoveerimise takistamist vms. samas kui juba praegu on selge, et laenu soovitakse saada ka muuks kui Linnahalli renoveerimiseks.
Mul on tunne, et selle postituse juurde on põhjust tulevikus veel tagasi tulla. Ühes asjas olen ma aga üha rohkem ja rohkem veendunud: Tallinn Entertainment LLC põhjustab veel Linnavalitsusele hulgaliselt peavalu.
Some Organizers Protest Their Union’s Tactics – New York Times’is ilmus hiljuti artikkel, kust selgub, et vaatamata soovile ametiühinguid eelkõige esile tõsta kui töötajate inimväärikuste eest seisjaid, siis nii nagu pole täiuslikud inimesed pole ka täiuslikud nende poolt loodud organisatsioonid:
Ms. Rivera and other current and former Unite Here organizers are speaking out against what they say is a longstanding practice in which Unite Here officials pressured subordinates to disclose sensitive personal information — for example, that their mother was an alcoholic or that they were fighting with their spouse.
More than a dozen organizers said in interviews that they had often been pressured to detail such personal anguish — sometimes under the threat of dismissal from their union positions — and that their supervisors later used the information to press them to comply with their orders.
* * *
Does Corporate Money Lead to Political Corruption? – hiljutise USA ülemkohtu otsuses varjus on taas hulgaliselt arvamusi, kuid mida ütlevad uuringud, võrdlused ja valdkonnaga pidevalt tegelevad inimesed. New York Times vahendab:
And what about the corporations that contributed so much of that money? A review of the biggest corporate donors found that their stock prices were unaffected after they stopped giving to the parties. The results suggest that those companies did not lose their influence and may have been giving “because they were shaken down by politicians,” said Nathaniel Persily, a professor at Columbia Law School who has studied the law’s impact.
“There is no evidence that stricter campaign finance rules reduce corruption or raise positive assessments of government,” said Kenneth Mayer, a professor of political science at the University of Wisconsin-Madison. “It seems like such an obvious relationship but it has proven impossible to prove.”
* * *
How public servants became our masters – hiljuti Reason’is ilmunud pikem lugu sellest, millist mõju avaldavad avaliku sektori ametiühingud ja rahvaesindajad California eelarvele ja kuidas see mõjutab osariigi eelarvet ning avalike teenuseid:
Bigger government means more government employees. Those employees then become a permanent lobby for continual government growth. The nation may have reached critical mass; the number of government employees at every level may have gotten so high that it is politically impossible to roll back the bureaucracy, rein in the costs, and restore lost freedoms.
People who are supposed to serve the public have become a privileged elite that exploits political power for financial gain and special perks. Because of its political power, this interest group has rigged the game so there are few meaningful checks on its demands. Government employees now receive far higher pay, benefits, and pensions than the vast majority of Americans working in the private sector. Even when they are incompetent or abusive, they can be fired only after a long process and only for the most grievous offenses.
It’s a two-tier system in which the rulers are making steady gains at the expense of the ruled. The predictable results: Higher taxes, eroded public services, unsustainable levels of debt, and massive roadblocks to reforming even the poorest performing agencies and school systems. If this system is left to grow unchecked, we will end up with a pale imitation of the free society envisioned by the Founders.
* * *
The Psychology of Power: Absolutely – Economist’is ilmus hiljuti artikkel, mis kajastas kolme uuemat uuringut võimu korruptiivsest mõjust inimestele, mis ei ole küll enda metodoloogialt täiuslikud, kuid annavad üpris selge ettekujutuse tendentsidest, mis on heaks põhjuseks võimu teiste üle vältida ja haakub päris hästi eelnevalt viidatud Reason’i artikliga:
These results, then, suggest that the powerful do indeed behave hypocritically, condemning the transgressions of others more than they condemn their own. Which comes as no great surprise, although it is always nice to have everyday observation confirmed by systematic analysis. But another everyday observation is that powerful people who have been caught out often show little sign of contrition. It is not just that they abuse the system; they also seem to feel entitled to abuse it.
* * *
Malcolm Gladwell’s business blindspot – hiljuti ilmus New Yorkeris Malcolm Gladwell’i lugu ettevõtjatest (ei ole kahjuks tasuta saadaval), mis on hulgaliselt kriitikat saanud. Pärast artikli lugemist tundus Luke Johnsoni Financial Times’is ilmunud lühike, kuid kriitiline sõnavõtt igati õigustatud:
A recent issue of The New Yorker magazine includes an essay entitled “The sure thing: How entrepreneurs really succeed”. This is a classic Mr Gladwell piece, suggesting that our preconception of business legends as risk-takers is wrong. He asserts that “successful entrepreneurs are seen as bold gamblers; in reality they’re highly risk-averse”. His speciality is a counter-intuitive revelation about human behaviour that demonstrates that our preconceived ideas are wrong. If this article is anything to go by, I think his journalism is shoddy.
Kusjuures see oli kõige mahedam osa kriitikast.
Huvitavaid artikleid: ametiühingud, võim, silmakirjalikus ja pealiskaudsus kommenteerimine on välja lülitatud