Four of the five worst countries, in terms of life expectancy, had implemented mass privatisation, whereas only one of the five best performers had done so. Any disruption to the established social order creates high levels of social stress. Mass privatisation is a case in point: by rapidly transforming existing enterprises into private property in the absence of a class of owners with a stake in the firm’s success, many firms went bankrupt and excess jobs were lost. People were left without jobs and confronted with unfamiliar market conditions.
Uurimuse loogika on iseenesest järgmine: massiline erastamine -> paljud jäävad tööta -> töötuse ja kohanemise stress mõjuvad negatiivselt tervisele -> eeldatava eluiga langeb.
Uurimuse autorid tunnistavad küll, et täpne mehhanism privatiseerimise ja madalama keskmise eluea vahel vajab täpsustamist, kuid kõige tõenäolisema kandidaadina toodi välja alkoholi ja selle surrogaatide liigtarvitamise mõju tervisele. Viidatakse isegi ühele eestlaste uurimusele, kuid tähelepanuta jäetakse miskipärast alkoholipoliitika mõju inimeste tarbimisharjumustele. Lancet’i uurimuses vaadeldakse eelkõige perioodi 1992 -1994 , mil kehtestati alkohoolsetele jookidele ka Eestis eraldiseisev aktsiis:
Taasiseseisvunud Eesti maksusüsteemi kehtestamisel alustati samuti ühtse aktsiisiseadusega – 1. juulil 1990 kehtima hakanud Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seadus (RT 1990, 2, 26) nägi ette alkoholi, tubaka ja karusnahkade maksustamise, alates 28. veebruarist 1991 lisandus maksuobjektide hulka ka mootorikütus.
Peatselt asendati see seadus ükshaaval üksikute aktsiisiseadustega. Alates 1. jaanuarist 1992 hakkas kehtima karusnahaaktsiisi seadus, 1. veebruarist 1992 õlleaktsiisi seadus, 1. aprillist 1992 alkoholiaktsiisi seadus (RT 1992, 11, 170), 1. augustist 1992 tubakaaktsiisi seadus (RT 1992, 31, 409) ja viimasena 1. juulist 1993 kütuseaktsiisi seadus (RT I 1993, 38, 563).
Igaks juhuks lisan siia viite ka seadusele endale, kust selguvad aktsiismäärad ise, mis moodustasid ostuhinnast Eestis toodetud alkoholi puhul keskmiselt 40% ja imporditud alkoholi puhul 137%. Ma arvan, et siinkohal oleks täiesti õigustatud küsimus, et kas äkki ei peaks rohkem tähelepanu pöörama alkoholi- mitte aga erastamispoliitikale, et jõuda mingile järeldusele eeldatava eluea languses osas.
Igal juhul on John Earle VoxEU jaoks kirjutanud artikli Mass privatisation and mortality: Is job loss the link? enda värskest uurimusest, mis lükkab Lancet’i ühe põhieelduse (erastamisele järgneb massiline koondamine/ vallandamine ja seeläbi töötus) ümber:
In no case, therefore, do we observe substantial job cuts due to privatisation. The causal link hypothesised in the Lancet article is not supported by the firm-level data. Nor is it supported by other studies we have carried out of layoffs and worker turnover in privatised firms (Brown et. al. 2006 and Brown and Earle 2003). Of course, it is possible that some other link, not suggested by the article and unrelated to employment outcomes, could explain the observed privatisation-mortality correlation at the country level. Our analysis suggests that further progress on this question would benefit from analysis of data at the level where the action occurs – individual data in the case of death and firm data in the case of privatisation.
Tõenäoliselt poleks ma Lancet’i uurimusest üldse kirjutanud, kui sotsioloogidest autorid kohe usinalt enda puuduliku uurimuse põhjal ettepanekuid tegema ei oleks rutanud:
The policy implications are clear. Great caution should be taken when macroeconomic policies seek radically to overhaul the economy without considering potential effects on the population’s health. As variants of rapid reform policies are being debated in China, India, Egypt, and several other developing and middle-income countries—including Iraq—which are just beginning to privat ise their large state-owned sectors, the lessons from the transitions from communism should be kept in mind.
Now, “plan A” is supposed to involve a very sharp downward adjustment in prices and wages, something of the order of 20% during 2009 and 2010. (Incidentally, talk of a V shaped recovery is misleading here, since the V shaped recovery only comes with a one-off devaluation, say getting the 20% out of the way all at once, and doing it over two years can only bring a U shaped process, as you simply spin the same thing out over two years, think about it, the issue isn’t that hard to see). Anyway, over two years it is, so how are we getting on? Well up to December last year (which is the latest data we have) not very well, since average hourly wages (the key number here) were still up 9.9% in the last quarter of last year, and so this is really another 10% or so to add to the 20% we were just talking about above (based on the 2007 REER).
Hugh’l on hulgaliselt mõtlema panevat statistikat ja tema üleskutse on teoreetiliselt isegi õigustatud, kuid ta ei taha hästi arvestada sellise ebamugav nähtusega nagu poliitika.
Krooni devalveerimine 20% tähendab väljumist ERM II’st ja ilma Euro peatse saabumiseta raputakse see päris korralikult usaldust Eesti majanduskliima väljavaadete vastu. Mida tähendaks see aga võimuerakondadele, kui paljude laenude tagasi maksmine muutub 20% kallimaks ja kaua lubatud Euro jääb veel kaugemasse tulevikku? Kas nemad kui reaalsed otsustajad on valmis enamusele enda poliitilisest kapitalist vee peale tõmbama samas kui Keskerakond kõrval ilgub ja luba kõike seda, mis tegelikult sama hästi kui välistatud?
Hugh pakub, et rääkige ja survestage , kuid kas keegi võtab eestlasi või üldse Ida-Eurooplasi Brüsselis või isegi Frankfurdis tõsiselt kuulda? Ja kas Frankfurdi või Brüsseli sõna kaalub üle Berliini või Pariisi sõna? Hugh ise tunnistab ju samuti, et ilma Eurota poleks ka devalveerimisest kasu, kuid minule on jäänud mulje, et ega keegi meid sinna eurotsooni niiväga ootagi. Meie võime tahta, kuid poliitiline reaalsus on, et enne peab olukord märksa hullemaks minema kui mitmetes EL’i liikmesmaades meie kiiret liitumist eurotsooniga aktsepteeritakse.
Mulle tundub, et devalveerimisest pole mõtet eestlastele rääkida enne kui saab eurotsooniga liitumise kindel olla. Ma tahaks väga loota, et meie esindajad on vähemalt “devalveerime ja liitume kohe eruoga” variandi välja käinud või vähemalt ettevaatlikult uurinud, mida taolisest stsenaariumist arvatakse. Kui see on EL’i suurematele otsustajatele aktsepteeritav, siis võiks ka valijale olla selgitatav: euro ja sellega kaasnevad võimalused ja kindlus täna, kuid seda 20% devalveerimise eest.
Aga mille poolest saame siis paremad olla? Me saame teha selliseid samme, et Eestist kujuneks Euroopa sobivaim riik just kiirelt kasvavate ja tulevikku suunatud tööstusharudega tegelemiseks. Seda aga ei saa ettevõtja üksi teha.
Sobivaim ei tähenda, et ettevõtjal on suured toetused või ta maksab revolutsiooniliselt vähe makse. Tähtis on hoopis see, et ettevõtja maksaks makse ainult selliste tootmissisendite pealt, mis ei riku tema rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kui see tingimus on tagatud, siis ei vaja ettevõtja mingeid riiklikke abipakette.
Pillesaar on eelkõige tuntud Helmese omaniku ja juhina, kelle huvid pole niivõrd tootmises kui teenuste pakkumises. Enda arvamusloos ei jäta Pillesaar märkimata kui palju sisemajanduse kogutoodangust tuleb teenusmajandusest:
On teada, et tänapäeval on kõikide arenenud riikide peamine kasvumootor teenusmajandus. Ekspertide ja spetsialistide majandus. Enamikus arenenud riikides annab teenusmajandus üle 80% SKT-st. Eestis 67% SKT-st.
Mõistagi ei puudu Pillesaare arvamusloost ka ettepanekud. Teenuseid pakkuva ettevõtte jaoks, mille peamiseks sisendiks on spetsialistide oskused, on üks suuremaid kulude allikaid tööjõumaksud. Tootmisettevõtteid, kus enamus protsesse on automatiseeritavad ja palgad üldjuhul tagasihoidlikumad, tööjõumaksud eriti valusalt ei puuduta, kuid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid küll. Siit ka soov neid vähendada.
Ettevõtlusega alustamine pole Eestis keeruline küll aga läheb olukord märksa keerulisemaks niipea, kui sa hakkad inimesi palkama. Valdav enamus (85%? 95%?) Eesti ettevõtlusinkubaatorites asuvatest ettevõtetest pakuvad teenuseid ja see on ka valdkond, kus meil võiks lähinaabritega võrreldes konkurentsieeliseid olla, kuid väiksemate ettevõtete kasvamist takistavad just spetsialistide palkamisega kaasnevad kulud.
Teenusmajandusele panustamise peamine eelis on võimalus läbi tööjõumaksude vähendamise kordades suuremat hulka ettevõtjaid täiesti võrdsetele alustel toetada ja seda ilma nüristava bürokraatiata, mis kaasneb erinevate ettevõtlustoetustega. Madalamad maksud ei eelda orienteerumist keerulistes vormides vaid võimaldavad aruandluse täitmiseks vajaliku paberimajanduse asemel panustada põhitegevusse.
Üks asi mind Pillesaare artikli juures siiski häiris – rõhuasetus mingile ühele ekspordivedurile. Ma ei saa jätta seda kordamata, et mida mitmekülgsemad on kohalike ettevõtete teenused ja tooted, seda suurem on tõenäosus, et mõnel ettevõttel õnnestub ka rahvusvaheliselt läbi lüüa. Ühele kindlale vedurile panustamine võib valusalt kätte maksta samas kui seda, mis lööb läbi 5 või 10 aasta pärast me lihtsalt ei tea.
Tegu võib olla tühise semantilise nüansiga Pillesaare arvamusloos, kuid kahjuks on keelekasutus see, mis vormiba ka seda, kuidas probleemidest või väljakutsetest mõeldakse.
Mingite ettevõtlusvaldkondade või veel hullem ettevõtete eelistamine läbi otsetoetuste ei ole hea idee. Võimalikult suure hulga ettevõtjate (üle 50%) bürokraatiavaba tegevuse soodustamine läbi madalamate tööjõumaksude ei ole aga sugugi halb idee.
Iga kriis, mis suurendab teadmatust ja ebamäärasust, põhjustab vältimatult muutusi ka inimeste tarbimisharjumustest. Mida sügavam on kriis ja ebakindlam tulevik, seda rohkem suunatakse raha säästudeks või varasemate võlgade tasumiseks. Kuskilt peab see raha tulema ja kui ta ei tule suuremast palgast, siis jääb ainsaks võimaluseks kokkuhoiud kulutustes.
Ettevõtjate jaoks, kes on sageli sunnitud enda toodangu mahtusid pikemalt ette planeerima on taoline olukord täiendav väljakutse, sest tarbimisharjumuste muutmine võib tähendada väljas söömise asemel hoopis panustamist isetegemisele kodus või kallima kauba asendamist mõnevõrra odavamaga. Kui kriis on sügav, siis võivad inimeste tarbimisharjumused kardinaalselt moonduda ja taolistest muutustest peaks iga ettevõtja teadlik olema isegi siis kui ta ei soovi nendega kaasa minna.
Millised on aga tendentsid? Kas pigem eelistakse kvaliteet kaupa, kuid seda ostetakse teistest kohtadest või hoopis odavamat kaupa sealt, kus on harjutud sisseoste tegema? Millised kulutused lükatakse edasi ja mille eest ollakse valmis rohkem maksma? Keerulised küsimused kõik, mis võivad erineda nii sissetulekute suuruse kui asukoha või isegi mingi üldisema grupikuuluvuse alusel. Igal juhul on antropoloogid need, kes võiks taoliseid muutusi kõige paremini kaardistama sobida ja vähemalt Grant McCracken on sellega ka juba algust teinud peatudes kolmel kõige tõenäolisemal stsenaariumil, mis paiskavad õhku ka mõned põhimõttelisemad küsimused:
The question is whether we might habituate to a lower level of spending. I think this can only happen if some of the deeper cultural drivers of the consumer culture fall silent. These would include competitive spending. (This is largely dead among some Millenials.) It would also include the wish to stay in fashion or in touch with the curve. (Here too some young consumers are turning their backs on fashion, especially the branded, mainstream variety.) There are positive forces: the wish to go green, to “save the planet,” this has been the great staple of elementary school education and it is now on the verge of being installed in our culture as orthodoxy. (This is no doubt as it should be.) This is where we really have to do our anthropology: what are the cultural drivers that might intervene here and lock consumption habits into place.
Tundub, et see ei jää viimaseks postituseks teemal, sest kirjutise lõpus on välja lubatud ka väike kvalitatiivne analüüs lähitulevikus.
Antropoloog tarbimisharjumuste võimalikust muutumisest kommenteerimine on välja lülitatud
Auhindadest pole juba mitme kuu jooksul juttu olnud samas kui üht-teist huvitavat on siiski toimunud.
Netflix andis aasta alguses välja järjekorras juba teise progressiauhinna. Auhind läks meeskonnale KorBell in Big Chaos, mis on 10% parema tulemuse eesmärgist vaid 0,56% kaugusel. Viimase paari kuu jooksul on aga tehtud täiendavaid edusamme ja eesmärgist on puudu jäänud ainult 0,37%. Tõenäosus, et miljoni dollari suurune auhind leiab veel sellel aastal omaniku, on juba päris arvestatav, sest progressiauhinna tulemusest parema tulemusega on hakkama saanud ka kolm konkurenti. Julgeks isegi spekuleerida, et enne suve lõppu on võitja teada.
Mul õnnestus mõned kuud tagasi komistada ka ühe Wired’i artikli otsa, mis juhtis tähelepanu auhindade kõige suuremale eelisele: suutlikkusele kaasata lahenduste otsimisse radikaalselt erinevate lähenemistega inimesi. Kui enamus meeskondi koosnevad matemaatikutest ja statistikutest, siis üks üritajatest on hariduselt hoopis psühholoog, kes enda tütre matemaatika oskustele toetudes, vähemalt mõneks ajaks 2008. aasta alguses ka konkurentsi sekkus:
The computer scientists and statisticians at the top of the leaderboard have developed elaborate and carefully tuned algorithms for representing movie watchers by lists of numbers, from which their tastes in movies can be estimated by a formula. Which is fine, in Gavin Potter’s view — except people aren’t lists of numbers and don’t watch movies as if they were.
Potter likes to use what psychologists know about human behavior. “The fact that these ratings were made by humans seems to me to be an important piece of information that should be and needs to be used,” he says. Potter has great respect for the technical prowess of BellKor — he is, after all, still behind the team in the rankings — but he thinks the computer science community studying this problem suffers from a bad case of groupthink. He refers to the psychological model underlying their mathematical approach as “crude.” His tone suggests that if I weren’t taping, he might use a stronger word.
Tänaseks on “just a guy in a garage” tagasihoidlikul 15. kohal, kuid nagu selgub Wired’i artiklist on konkurentide vaheline suhtlemine üllatavaltki avameelne. Kui Potter on enda tähelepanekuid teiste konkurentidega jaganud, siis võivad nende tulemused olla just Potter’i tähelepanekute võrra paremad.
Loomulikult ei ole Netflixi auhind ainuke, mis proovib keerulisele probleemile auhindade abil lahendust leida. NASA on välja pannud 4 miljoni dollari eest auhindu kosmoselifti erinevate elementide eest. Üks peamiseid elemente on loomulikult kaabel, mida mööda lift liikuda saaks.
The Cambridge team is making about 1 gram of the high-tech material per day, enough to stretch to 18 miles in length. “We have Nasa on the phone asking for 144,000 miles of the stuff, but there is a difference between what can be achieved in a lab and on an industrial level,” says Alan Windle, professor of materials science at Cambridge University, who is anxious not to let the work get ahead of itself.
. . .
“The key thing is that the process essentially makes carbon into smoke, but because the smoke particles are long thin nanotubes, they entangle and hold hands. We are actually making elastic smoke, which we can then wind up into a fibre,” says Windle.
Kosmoselift jääb veel esialgu kaugemasse tulevikku, kuid lootust jagub. Auhinna enda lehekülje koos viimaste arengutega võib leida siit.
Vahelduseks auhindadest: Netflix ja NASA kommenteerimine on välja lülitatud
ASi Apollo Raamatud (muu hulgas interneti teel raamatuid müüva) tegevjuhi Arvo Pihli sõnul on terve mõistuse vaatenurgast absurdne nõuda alati ja kõiges enne teenuse osutamist või kauba saamist kas osalist või täielikku tasumist.
“Kuigi paljudel juhtudel on võimalik ka kaup koos arvega kätte anda ja loota, et ausad kliendid kõik hiljem tasuvad, siis teame ju kõik, et nii ilus tegelik elu ei ole. Ma siiski eeldan, et siin on mingi üks punkt seadusest välja rebitud ja seda kiputud absolutiseerima,” oli Pihl lootusrikas.
Ta rõhutas, et tarbijakaitsjate ja kaubandusettevõtete vahel oleks vajalik sel teemal dialoogi arendada, et edaspidi selliseid arusaamatusi ja tõlgendusi vältida. “Kuidas siis peaks mõistlik ettemaksupõhine kaubandus toimima, et selline asi jätkuvalt olemas on ja jääb, selles vist ei tule kahelda?” küsis Pihl.
Eesti Kirjastuste Liidu juhatuse esimees Kadri Haljamaa leiab, et kuna puudub selgus võlaõigusseaduse sätete tõlgendamises, siis loodab liit, et üsna pea tehakse kohtu, riigikogu või valitsuse tasandil selge otsus, kuidas selle seaduse sätteid tuleb tõlgendada ja täita.
“Tarbijakaitseameti otsus nõuda sunniraha on ohtu seadnud paljude Eesti ettevõtete tegevuse ning on vastuolus rahvusvahelise ärikorraldusega,” lisas Haljamaa.
Iga normaalne inimene saab aru, et ettemaks on võimalus mitte kohustus. Kui ei sobi ette maksta, siis palun ära maksa, kuid paljudele taoline variant sobib ja nende valikute niimoodi piiramine on kurjast. Ega Tarbijakaitseametil pole endal ka selget ettekujutust, mida nad tegelikult piiravad rääkimata sellest, et keegi oleks teinud taolisele piiravale regulatsioonile (või selle pedantsele järgmisele) mingit majandusliku analüüsi.
Aga ega see ametnik millegi eest ei vastuta ja see, kallid lugejad, on lihtsalt õõvastav.
Hulgaliselt aknaid ootavad sulgemist, mis tähendab, et aeg on neis sisalduvatest artiklitest üks pikem postitus kokku keevitada.
Arvestatav osa islandlastest on jõudnud järeldusele, et nende majanduskriisi peamiseks põhjustajaks on liiga mehised väärtused koos neist tuleneva kultuuriga. See arvestatav osa on mõistagi Islandi naised, kes on otsustanud nii riigi kui suuremate ettevõtete juhtimisse aktiivsemalt sekkuda ning natuke naiselikust ja feminismi mängu tuua. The Guardian valgustab seda huvitava arengut:
Waagfjörd points a finger at young, inexperienced men who, she says, became too dominant in the boom. “I was in the US for six years, and when I came back 10 years ago, at the age of 40, things had really changed. Suddenly there were a lot of young men about 35 or 30. They used to call to try to sell me derivatives which were really complicated. They thought they were really clever, but they were still living at home with their parents.”
Elín Jónsdóttir, a 42-year-old lawyer with two children, worked at the Icelandic financial regulator until 2005 and is now managing director of Arev, an investment firm set up by Jón Scheving Thorsteinsson, the former chief executive of Baugur UK. She believes the boom and bust is not a men versus women situation but a question of different value systems. “During the boom we saw what we would typically say are masculine values, but it is dangerous to stereotype. These so-called masculine values are common in women as well, and the variability within each group is much larger then the variability between the groups.”
* * *
Mida sa teed, kui oled sigarikas ja tahaks stressivabalt pidu panna nii, et järgmisel hommikul sind keegi vägistamises ei süüdistaks, mõned sündsusetud pildid sinust veebis ei vohakas või saa õhtu lõpus peksa ei saaks? Selgub, et vähemalt Las Vegas võtad ühendust mehega, kes on nii sõbraks kui kaitseingliks:
Part companion, part publicist, part chaperone and part guardian angel, Mr. Jones, who lives in Las Vegas and works for a pair of casino owners, specializes in setting up elaborately arranged outings for athletes where every detail from transportation and tickets to the members of the entourage is premeditated. He says this weekend’s annual NBA All-Star festivities, which have emerged as one of the biggest blowouts for athletes and their hangers-on, is one of his busiest times of the year.
The BBC has a policy of never commenting on the identity of the Stig, who has a cult following around the world. A spokesman for Top Gear said yesterday: “We never comment on speculation as to who or what the Stig is.”
Privately, staff at the corporation could not hide their frustration. “It’s bloody annoying,” one show insider said. “You wouldn’t write a piece saying that Santa didn’t exist.”
Artiklis avaldatakse ka üks nimi, kuid mina seda kena mütoloogiat rikkuma ei hakka. Teadupärast juhtus midagi sarnast omal ajal ka musta Stigiga, kes lennutati pärast identiteedi avaldamist lennukikandjalt merre. Üllataval kombel on hiljuti selgunud, et musta Stigi saatus ei olnudki päris nii lõplik kui arvata võis:
Adding further layers of mystery to the legend of the Stig, the press release continues: “how he survived, nobody knows. Some believe he used the nitrous octane equipment from the Jag to breathe. Some believe he can communicate with dolphins and they cared for him. Has he returned because he can sense White Stig has had his identity exposed?”
* * *
Ars Technica’s ilmus hiljuti postitus, mille kohaselt võib praeguse majandusolukorra kohta nii mõndagi öelda kui vaadata HP kvartaalseid majandustulemusi. Tõenäoliselt pole siin veel alust kaugele ulatuvateks järeldusteks, kuid midagi siiski:
“There is definitely an alignment between—or at least some alignment between GDP and unemployment and printing. So when you get down to the end of the day, when you don’t have a job, you are not printing as much is typically how it works. And we have some pretty sophisticated models.”
All of that not working and not printing added up to a pretty ugly quarter for HP, but the company’s first quarter results speak to much more important themes than just a dearth of demand for ink. Looking at HP’s quarterly earnings is like looking at a snapshot of the downturn’s impact on the entire tech industry, and a close reading of it reveals how the ground is shifting beneath everyone’s feet.
* * *
BusinessWeek’is ilmus hiljuti lugu Amazon.com’i kleinditeenidusest, kus tuleb juttu nii klienditeenindus filosoofiast laiemalt kui ka üksikasjadest, mis tavalise kliendi jaoks jäävad nähtamatuks. Olnud Amazon.com’i klient tänaseks juba 11 aastat ning isegi ühe kaebuse esitanud (raamatuid ei tulnud lubatud ajaks ja kui neile teada andsin, siis saatsid uued – paar päeva pärast uute saabumist jõudsid ka “eksinud” minuni) võin julgelt kinnitada, et Amazon’is on tõesti selline suhtumine nagu artiklis kirjas:
Still, as carefully as Amazon plots and plans, sometimes things go wrong. Last November, 23-year-old Lindsey Smolan splurged on an iPod and a pink case from Amazon. The iPod arrived, but the case didn’t. Two weeks later, Smolan e-mailed Amazon and asked for a refund. After a little thought, she e-mailed again, asking for a free cover. “I didn’t use my iPod because I was waiting for my case, and I’m a valuable customer,” she says. Amazon agreed. She got the iPod case gratis.
Arianna Huffington had called Klein’s book “prophetic”. As the Obama team began drawing up plans, she proved just how right she was, declaring: “A crisis is a terrible thing to waste. And it might be this particular crisis that will make it possible for the Obama administration to do some really innovative, bold things on healthcare, on energy independence, on all the areas that have been neglected.”
None of this should surprise us. It’s crazy to think that most governments will respond to a crisis by reducing their own powers and deregulating the economy, as Klein would have us believe. Political leaders naturally respond to crisis by riding in as the man on the white horse and taking control.
Eile selgus lõpuks kui sandilt on jaapanlastel läinud. Alles see oli kui vaikselt loodeti majanduskasvu taastumist ja lõppu kadunud kümnendile ning nüüd siis selline põmakas, et vaata ja imesta:
Last week Kazuo Momma, head of the Bank of Japan’s research and statistics department, warned that Japan’s economy now faced an “unimaginable” contraction, and today we can begin to see just what the unimaginable might look like, since the preliminary data for fourth quarter GDP are now out. And what we find when we come to stare the unimaginable in the face is that Japan’s economy contracted by 3.3 per cent in the three months to December (compared with the previous quarter), effectively the country’s worst economic performance in 35 years.
On an annualised basis, gross domestic product declined at a rate of 12.7 per cent, a number which perhaps better than any other highlights the depth and severity of a slump that has surely now dispelled all those early hopes that the global economy might be able to shrug off the effects of the financial crisis just like that.
Eelnev tsitaat pärineb Edward Hugh’lt, kes pakub ka hulgaliselt graafikuid ja analüüsi ning peatub mõistagi ka tema lemmikteemal, milleks on jätkuvalt demograafia ja selle mõju majanduskasvule. Demograafilisi järeldusi jagub ka Saksamaale, mille rahvastiku keskmine vanus jääb alla ainult Jaapanile.
Isegi väikese majandusruumi probleemid tunduvad kohapealt vaadates suured, kuid meile piisab vaid mõnest suuremast õnnestunud projektist, et olukord hakkaks märksa roosilisemaks kujunema. Kui tegu on aga peaaegu 130 miljoni elanikuga, siis on ka probleemid suuremad ja ainult hea õnnega enam olukorda ei paranda.
Kahju, et see esimene kokku tõmbumise laine on alles algus ja 2009. aasta tõotab jaapanlastel tulla sedavõrd keeruline, et isegi kadunud kümnendi (nüüdseks juba kümnend ja pool!) närusemad aastad tunduvad headena. Igasugused mängud fiskaalpoliitikaga pole ennast Jaapanis õigustanud samas kui pangandussüsteem on jätkuvalt üks paindumatumaid, reformide põlglikumaid.
Siia lõppu peaks veel selgituseks panema, et miks ma arvan, et eestlastel veel enam-vähem läheb. Eks ikka sellepärast, et meil on viimaselt kümnelt aastalt ka korralik majanduskasv ette näidata jaapanlastel aga mitte. Tundub, et olukord läheb enne halvemaks kui paremaks.
Muretsemiseks poleks põhjust, kui totalitaarsed, ebademokraatlikud ja „suveräänset demokraatiat” harrastavad riigid vähendaksid samuti oma sõjalisi kulutusi ja relvajõude. Paraku seda ei juhtu. Venemaal pole kaitsekulutuste kärpimisest kuulda, olgugi et majanduskriis pitsitab meie idanaabrit üsna tugevasti.
“Me oleme vähendanud mitmeid kulusid,” märkis Vene armee kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov Reutersile. “Ma usun, et nende sammudega jäävad meie peamisteks prioriteetideks relvastuse uuendamine ja laskemoona tootmine. Need jäävad kavandatud tasemele.”
“Võib-olla ei nõustu ükski ministeerium taolise kärpega, kuid riigi majanduslikus olukorras, kus pole sularaha, ei saa me lihtsalt nõu teistelt küsida,” lisas ta. Kommunistist duumasaadiku Viktor Iljuhhini sõnul plaanib valitsus vähendada armee kulutusi 15 protsenti.
Kunnas võib-olla väga hästi kursis sellega, mis toimub Eestis, kuid mulle tundub, et rahvusvahelise analüüsi osas võiks ta siiski hoida madalamat profiili ja olla vähem absoluutne enda arvamustes.
The thing is, I’m also 50% convinced that Krugman is to Keynesians as Richard Perle is to neoconservatives. When an embittered ideologue derides his political leader for demonstrating a willingness to compromise and “negotiating with yourself,” well, one does get the sense of deja vu.
The rhetorical parallels between neocons and Keynesians are increasingly disturbing. Martin Wolf argued late last week that “shock and awe” is required to stimulate the global economy — a point seconded by Krugman. Critics of the Keynesian approach are summarily dismissed as wingnuts.