Paari nädala taguses Ekspressi jäi silma artikkel Jüri Pihli võitlus kapitalistliku hüdraga, mille autorid Priit Hõbemägi ja Andrei Hvostov on otsustanud mingil kummalisel põhjusel Ekspressi veergudel hakata arutama, kuidas sotside siselistis mainimist leidvad artiklid kujundavad ühe poliitiku kui mitte erakonna seisukohti.
Ma miskipärast mõtlesin, et siselisti üks olulisemaid omadusi on seal arutatava jäämine arutlejate vahele, kuid ilmselgelt olen ma millestki valesti aru saanud kui Eesti ühe suurima loetavusega nädalalehes meid seal toimuvast informeeritakse. Et sotsid ise pole artikliga seoses häält tõstnud annab põhjust arvata, et tegu on oskusliku PR lükkega, kus siselistis liikuvast diskussioonist jõuab lugejani steriliseeritud ja ilustatud jutt, mis tõenäoliselt saanud ka sotside heakskiidu, aga see selleks.
Mingil veidral põhjusel enamus artiklist üles ehitatud suht pealiskaudsel termini “neoliberalism” lahkamisele. Mitte konkreetsetele poliitikatele, mis väidetavalt neoliberalismiga koos käivad või nendele alternatiivi pakkumisele, vaid sõnale “neoliberalism” ja mida see tähendab:
No miks Pihl seda neo-eesliidet rõhutab? Seni on reformareid ju ikka liberaalideks peetud? Vastust tuleb otsida kaugelt ja sügavalt. Kaugelt – see tähendab Ameerikast, kus Barack Obama toetajad on eelmise valitsuse poliitika ristinud neoliberalistlikuks. See on (laiadele hulkadele) uudne sõimusõna. Sellega iseloomustatakse pidurdamatu turustiihia õhutajaid, kelle tegevuse tõttu on Ühendriikide majandus katastroofi sattunud
Ma jälgisin enda arvates USA presidendikampaaniat päris aktiivselt, kuid ei tule meelde ühtegi juhust, kus Obama oleks eelmist valitsust neoliberaalseks kutsunud või mõni tema mõjukam toetaja või nõustaja oleks seda teinud. Neokonservatiivseks kindlasti, kuid neoliberaalseks…võib-olla mõni üksik eksinud hing, sest G. W. Bushi valitsus neoliberaalse poliitikaga nüüd küll silma ei paistnud. Pigem vastupidi.
Edasi läheb jutt sotside listi aeg ajalt kirjutavale Jaan Kaplinskile, kes on hiljuti viidanud Stanely Fish’i artiklile Neoliberalism and Higher Education, kust pärit neoliberalismi definitsioonist satuvad ka artikli kirjutajad vaimustusse:
Oluline on artikli esimene, neoliberalismi definitsioone puudutav osa ning seal sisalduvad viited allikatele ja autoritele. “Neoliberalism on filosoofia, milles turu olemasolu ja tegutsemist nähakse väärtusena iseeneses ja kus igasuguse turu või turusarnase struktuuri tegevust nähakse eetilise kategooriana, mis on võimeline toimima kõikide inimtegevuste suunanäitajana ja asendab kõiki varem eksisteerinud eetilisi uskumusi.”
Now we are talking, nüüd hakkasime asjast rääkima, võiks selle definitsiooni juures hõigata! Neo liberalismi kriitika võti on eetika ja moraal. Fishi artiklis märgitakse, et “neo liberaalses universumis on eetika taandatud rikkuse ja tootlikkuse arvutustele”.
Jätame kõrvale selle, et Fish kisub Coase’i konttekstist välja ja Hayek’i ning Friedman’i argumentidest pole peale pealiskaudsemate etteheidete juttu, siis tundub kogu see neoliberalismi defineerimine kentsakas. Eriti selle taustal, et juttu ei tehta kordagi sellest, et neoliberaalide manifesti (PDF) panid kirja USA’s 1980ndate alguses Demokraatide pragmaatilisemad toetajad mitte liberaalid klassikalises mõistes. Teadupärast omab sõna “liberal” USA’s mõnevõrra teistsugust tähendust kui Eestis või Euroopas. Oluline on see aga sellepärast, et ennast just sotsiaalsete liberaalidena määratlenud inimesed võtsid kasutusele eesliite “neo”, et eristuda enda mõnevõrra pragmaatilisemate (loe: turumajanduse sõbralikumate) ettepanekute, seisukohtade ja poliitikatega. Eelnevalt mainitud neoliberaalide manifest ise on aga õpetlik lugemine sellest, millised oli 1980ndate alguses probleemid, kus nähti võimalusi ja lahendusi, millega pandi mööda ja millega mindi alt.
Huvitav oleks teada, et kas Pihl või Kaplinski on taolise neoliberalismi vastu, mis pole lihtsalt intellektuaalne kark, mille kaela saab kõik võimalike probleeme ja hädasid ajada? Kas nad on ka sellise neoliberalismi vastu nagu eelnevalt mainitud manifestis?
Ekspressi artiklis on juttu ka Hannes Rummi postitusest sotside listi, kus oli viide New York Times’is ilmunud Bob Herbert’i artiklile Reviving the Dream, milles toodud numbrid ei ole kahjuks kaugeltki nii iseenesest mõistetavad ( mitte-rahalisest kompensatsioonist ja tervisekindlustusest ei ole kahjuks sissetulekute võrdlemises arvestatud rääkimata nähtusest nimega “keskmine ameeriklane”) kui esmapilgul võiks arvata. Artiklis on küllaldaselt hala ja süüdistamist, millest osa on õigustatud valdav osa aga mitte. Mida artiklist aga ei ole võimalik leida on lahendused või alternatiivid. Sarnased probleemid on ka eestlastest neoliberalismi kriitikutel – palju kätega vehkimist ja näpuga näitamist, kuid konkreetseid ettepanekuid lihtsalt pole.
Hõbemäe ja Hvostovi poolt viidatud artiklite lugemisest jäi minule aga mulje, et sotsidel polegi plaanis sisulisi ettepanekuid lähemas tulevikus teha vaid eelkõige rõhuda retoorikale ja vastanduda Reformierakonnaga isegi kui seda peab tegema kunstlikult. Miks aga ei räägita konkreetsemalt? Miks ei panusta näiliselt sügava intellektuaalse potentsiaaliga erakond erinevate lahenduste sisulisse potentsiaali? Kas sellepärast, et asemele pole midagi paremat pakkuda?
Igal juhul on liberaalse (klassikalises mõttes) maailmavaatega Mario Varga Llosa artiklile Global Village or Global Pillage? (2001. aastast!), kust võib lugeda pikemalt, mida vabaturumajanduse pooldajad neoliberalismist üldiselt arvavad. Tsitaadist pärineb ka postituse pealkirja teine pool:
Some have built up their fears into a new phantom and called it “neoliberalism.” In the mumbo jumbo of sociologists and political scientists, it is also known as the “only thought,” a scapegoat on which to hang both present calamities and those of the past.
Brainy professors from the University of Paris, Harvard University, and the University of Mexico pull their hair out trying to show that free markets do little more than make the rich richer and the poor poorer. They tell us that internationalization and globalization only benefit the giant multinationals, allowing them to squeeze developing countries to the point of asphyxiation and to devastate entirely the planetary ecology. So it should not surprise us that the uninformed citizens of El Borge or Chiapas believe that the true enemy of mankind — guilty of all evil, suffering, poverty, exploitation, discrimination, abuses, and crimes against human rights committed on five continents against millions of human beings — is that terrifying, destructive force known as neoliberalism. It is not the first time in history that what Karl Marx called a “fetish” — an artificial construction, but at the service of very concrete interests — acquired consistency and began to provoke such great disruptions in life, like the genie who was imprudently catapulted into existence when Aladdin rubbed the magic lamp.
I consider myself a liberal. I know many people who are liberals, and many more who are not. But, throughout a career that is beginning to be a long one, I have not known a single neoliberal. What does a neoliberal stand for? What is a neoliberal against? In contrast with Marxism, or the various kinds of fascism, true liberalism does not constitute a dogma, a closed and self-sufficient ideology with prefabricated responses to all social problems. Rather, liberalism is a doctrine that, beyond a relatively simple and clear combination of basic principles structured around a defense of political and economic liberty (that is, of democracy and the free market), welcomes a great variety of tendencies and hues. What it has not included until now, nor will it include in the future, is that caricature furnished by its enemies with the nickname neoliberal.
A “neo” is someone who pretends to be something, someone who is at the same time inside and outside of something. It is an elusive hybrid, a straw man set up without ever identifying a specific value, idea, regime, or doctrine. To say “neoliberal” is the same as saying “semiliberal” or “pseudoliberal.” It is pure nonsense. One is either in favor of liberty or against it, but one cannot be semi-in-favor or pseudo-in-favor of liberty, just as one cannot be “semipregnant,” “semiliving,” or “semidead.” The term has not been invented to express a conceptual reality, but rather, as a corrosive weapon of derision. It has been designed to devalue semantically the doctrine of liberalism. And it is liberalism — more than any other doctrine — that symbolizes the extraordinary advances that liberty has made in the long course of human civilization.
Ekspress sotside neoliberalismist ehk sotside “ainumõttest” kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmise postituse jätkuks tooks Jeffery Phillipsilt välja veel ühe huvitava postituse, mis haakub mind ennast juba peaaegu aasta kummitanud täheldusega, mis tundub kohati olevat sügavmõtteline, kuid järgmisel hetkel jälle triviaalne:
Innovatsioon on avalikus sektoris üldjuhul välistatud ainuüksi institutsionaalse raamistiku tõttu, milles avalik sektor tegutseb. Lisaks ei pea avaliku sektori “innovaatilised” lahendused läbima konkurentsi tihedat sõela, ega sõltu tarbija vabast valikust, sest pakutule lihtsalt pole teist alternatiivi. On ainult see, mida monopoolses seisundis avaliku sektori organisatsioon pakub.
Kui erasektorist tulev innovatsioon on sunnitud konkureerivate lahenduste survest tulenevalt arvestama tarbija huvidega (kasutuslihtsus, hind, disain), sest muidu ei oleks võimalik toodet ega teenust edukalt müüa, siis avaliku sektori uuendused taolist nõudlikku filtrit läbima ei pea. Alternatiivseid valikuid üldjuhul pole ja kui uuendus on vähegi keerulisem või kulukam, siis tarbijal ei ole seda sageli võimalik mitte kasutada. See tingib aga olukorra, kus innovatsiooni lipu alla viiakse ellu uuendusi, mis on sageli toored, tarbija reaalsete vajaduste ja huvidega mitte arvestavad lahendused.
The old joke about the US military says that the Marines have a rule: That which isn’t forbidden is permitted, and the Army has a similar rule: That which isn’t permitted is forbidden. I suspect a bit of inter-service rivalry exists here especially since I grew up in a Marine household, but there is a larger truth at work. If your team operates from the standpoint that something not expressly permitted is absolutely forbidden, you’ll have an exceptionally difficult time innovating. The rule attributed to the Marines provides a lot more leeway and latitude to the decision makers – unless something is expressly forbidden, it is permitted.
Arvestades sellega, et Eestis rajaneb tsiviilõigus põhimõttele “kõik, mis pole keelatud, on lubatud” ja haldusõigus põhimõttele “kõik, mis pole lubatud, on keelatud”, siis on tulemused ka innovatsiooni osas vastavad.
Eesti puhul kerkib minu jaoks esile küsimus sellest, et kuidas on sellisel juhul võimalik meie e-riigiga seonduvate lahenduste suhteline edukus ja populaarsus (PDF)? Tundub, et põhjuseid on mitmeid, kuid kaks olulisemat näivad olevat (1) seadusandliku raamistiku pidev muutumine ja arenemine, kus lisaks seadusandluse kaasajastamisel tuli arvestada ka uuemate arengutega tehnoloogiliste võimaluste osas ja (2) organisatsioonilise jäikuse puudumine ehk ükskiüritajatel oli rohkem võimalust initsiatiivi näidata, sest mõned valdkonnad polnud reguleeritud ning (3) seadusandliku põhja loomine erinevate infoühiskonda käsitlevate seaduste, määruste ja arengukavade näol, mis kohustasid osasid samme astuma.
Ühtlasi järeldub eelnevalt toodud punktidest, et mida konkreetsem on riigi õigusruum, mida juurdunum on avalikule sektorile omane organisatsioonikultuur (eelkõige vastutuse hajutamise näol), seda tagasihoidlikumaks ja harvemaks muutuvad avaliku sektori innovaatilised algatused. Need, kes on mingit võimu (eelkõige otsustusvõimaluste näol) omavatel positsioonidel pole huvitatud riskidest ega nendega kaasnevast vastutusest samas kui kõige tavalisema ametniku võimalused on äärmiselt piiratud.
Erasektoris võib aga kõige tavalisem innovaatilise lahendusega töötaja enda ideed juhtkonnale tutvustada. Kui ta saab juhtkonnalt “eitava” vastuse, siis jääb talle alati võimalus ettevõttest lahkuda, et enda lahendust ettevõtjana edasi arendada koos sealt saadava potentsiaalse kasuga. Avalikus sektoris sarnast võimalust pole. Ei saa asutada konkureerivat Tarbijakaitseametit või Veeteedeameti või Maa-ameti – isegi mõnda nende funktsiooni täitvat asutust.
See on ka üks põhjuseid, miks kaldun arvama, et mida rohkem erinevate ametite poolt täidetavaid funktsioone on võimalik üle viia erasektorisse, seda suurem on ka tõenäosus, et tuleb uudseid lahendusi ja lähenemisi, mille arendamisel lähtutakse eelkõige tarbija huvidest. Ühtlasi tähendab see, et avalik sektor võiks järjest rohkem enda funktsioonidest üle anda erasektorile sealjuures ise tegeldes võimalikult mitmeküglse konkurentsi tagamisega läbi sisenemisbarjääride madalal hoidmise ja täiendavate omandiõiguste loomise.
Jeffrey Phllips on juba mõnda aega pidanud Innovate on Purpose nimelist blogi, kuhu kirjutab regulaarselt innovatsioonist konsultandi ja nõustaja vaatepunktist. Kuigi rõhuasetus on suuremate organisatsioonide innovatsiooniprotsessi juhtimisel ja suunamisel, siis on ka väiksematel tegijatel põhjust Phillipsit lugeda. Juttu tuleb nii meetoditest, mõõdikutest, suunamisest, eesmärkidest kui protsessist endast, kuid vahel ka teoreetilisemate ja isegi filosoofilisemate kõrvalepõigetega.
Innovation, to our way of thinking, is about creating ideas and putting them into valuable action. Innovation isn’t just creating new ideas. It is also about commercializing those ideas in a way that generates new products or services or business models that others find valuable.
Ja nii ta on. Kui ideest ei jõuta väärtust loova tegevuseni, siis ei saa tegelikult innovatsioonist juttu olla. Head mõtted ilma teostuseta on lihtsalt head mõtted, samaväärsed unistuse ja unenägudega. Ei ole põhjust takerduda “uus turule” või “uus piirkonnas” kesksele innovatsiooni definitsioonile, kui protsessi olemus on sedavõrd kenasti kokku võetud.
Samas postituses leiab defineerimist ka leiutaja ning ettevõtja (entrepreneur) ning lahkamist leiab ka innovatsiooni olemus suuremates organisatsioonides.
See, et ma viitan eelkõige artiklitele ja postitustele, mis kirjutatud inglise keeles ei tähenda veel seda, et eestikeelses blogiruumis poleks viitamist väärivat. Viimasel ajal on silma jäänud kolm postitust, mille tähelepanu juhtida:
Eesti kogemusest rääkides selgus aga, et üks projekt Vene klientide Eestisse viljatusravile kutsumiseks jäi katki selle pärast, et kliendid ei saanud Eesti viisat. Sellest kuuldes tekkis küll tahtmine tsiteerida klassikuid: “Tule taevas appi!”
Võiks ikka muude majanduse päästmise plaanide seas ära otsustada, et kui me oleme avatud kapitalile ja kaupadele, aga mitte inimestele, siis ei saa me ka kunagi riigiks, mille tugevus on inimeste ajudega loodud väärtusel.
Kuna mu vanaema on Valgevenest ja ka mõned korrad Eestis käinud, siis on sellega seonduv asjaajamine Kodakondsus- ja Migratsiooniametis stabiilselt äärmiselt ebameeldiv olnud ja sealne teenindus jätnud äärmiselt üleoleva ja ülbe mulje, kahjuks.
Me võime luua palju inkubaatoreid. Inimestele kasvõi veoautoga raha ette vedada, et nad ettevõtjaks hakkaks. See aga ei tähenda, et nad seda tahaks teha, seda peaks tegema või sel alal tänu sellele edukad rahvusvahelised ettevõtted tekiks.
Ettevõtluskultuur hakkab mujalt. Kodustest väärtustest, sellest, mida hindavad ja kuidas oma isiklikus elus ja tegudes käituvad vanemad. Koolist, kus hulle ideid ja midagi teistmoodi tegemist kas hinnatakse või maha surutakse ja kuidas neid tegusid hinnatakse. Sõprade väärtustest ja käitumismallidest, kes teatud mõtteid ja tegevusi kas tagant kiidavad või välja naeravad. Sinu enda väärtustest, mida elus tähtsaks pead ja mida mitte, kuhu välja jõuda tahad.
Ettevõtluskeskkond on sama tähtis kui -kultuur, kuid eeldused startupide tekkele pannakse paika ikka lapsena kodus, lasteaias, koolis, ülikoolis. Ja kui see kultuuri pool jääb tegemata, on ettevõtjaid hiljem ka vaatamata heale keskkonnale raske leida või tekitada.
Kultuur on üks nendest valdkondadest, mis kipub majandusteadlaste ja poliitikakujundajate erilise tähelepanuta jääma. Nii ei arvestata näiteks erinevate ettevõtlustoetuste puhul, et see kujundab tegelikult ka suhtumist ja hoiakuid (kultuuri), mis võivad hiljem saatuslikuks osutuda just ettevõtte jätkusuutlikkusele:
sõltuvus vähegi riskantsemate tegevuste puhul (s.h. arendustegevus, uute turgude leidmine) avaliku sektori toetustest, sest nii on harjutud tegutsema.
läbimüügist teenitud kasum ja taotluse abil saadud toetus on ainult paberil samaväärsed investeeringute tegemise allikad, puht psühholoogiliselt on saadud raha lihtsam lohakamalt kulutada kui teenitut.
toote- ja teenuse hinnakujunduse moonutamine, sest toetuse abil saadud raha ei kujuta endast otsest kulu ettevõttele, kuid pikemas perspektiivis peab arendustegevust ikkagi tuludest finantseerima pidevalt mitte ainult projektipõhiselt.
avalikule sektorile omase taotlustele ja aruannetele mitte tegevusele ja tulemustele suunatud toimimine, kus paberite järgi oleks kõik nagu korras, kuid sisulist kasu tegevusest pole.
avaliku sektori toetuste taotlemine on pika vinnaga tegevus, mis sageli kestab mitmeid kuid ja mille lõpus võid avastada, et sinu taotlust ei rahuldatud – seni aga projekt seisab, sest enne heakskiitu tehtud kulutused pole pärast abikõlbulikud.
lõpuni välja esialgsete plaanidega suhtumine – kirjutatud taotlust (eraldi kurioosum on rahavood järgmiseks kolmeks aastaks!?!), siis pead täpsustama millele, millal ja kui palju kulutatud, kuid isegi väiksemate muudatuste tegemiseks tuleb luba paluda ja ka saada, mis sunnib aga liigsele jäikusele.
Jüri Kaljundi juhib tähelepanu ka sellele, et suhtumist peaks kujundama lasteaiast kooli ja sealt ülikoolini välja. Ei saa mainimata jätta, et kõik need institutsioonid on päris kaugel ettevõtlikust erasektorist. Äkki muutuks olukord, kui maksudena makstav raha oleks võimalik ka erakoolides kasutada? Oleks rohkem võimalust katsetada ja proovida erinevaid lähenemisi.
Hetkel valitsev majandusseis koos võimukoalitsiooni võimalike kombinatsioonide ning erakondade puuduv tervishoiupoliitiline visioon ei luba uskuda, et lähiajal olulisel määral täiendavat maksuraha tervishoidu hakataks suunama. Sestap usun jätkuvalt erakindlustuse võimaluste üle arutlemise mõttekusse, aga mitte ilmtingimata selle “paremusse” avaliku rahastamise ees. Niisiis, olgu siinkohal ümber lükatud ekslik tõlgendus erakindlustuse “paratamatusest” kui tõend selle sisulisest eelisest või “hädavajadusest”.
Nende kahe lähenemisviisi võrdlust parem-halvem skaalal on ei olegi võimalik teostada, sest tegemist on maailmavaatelise erinevusega sotsiaalsest õiglusest (vt ka U Reinhardti ettekannet WHO ministrite konverentsil Tallinnas 2008.a juunis). Mulle tundub, et kõige halvem tulemus oleks mitte-teadlik “valik” solidaarse ala-rahastamise ja kontrollimatu ebavõrdsuse kasvu poolt ehk nn Läti versioon, kus tervishoiu avaliku sektori poolse mitte-panustamise tõttu tuleb otse erasektoril (sh elanikelt) lisaks panustada ligi 50% tervishoiu kogukuludest (Eestis on see ca 22%). Samas pole erakindlustust peamiselt turu väiksuse ja ebaselge õigusruumi tõttu tekkinud, mistõttu pole tulemusega rahul õieti mitte keegi.
Jutt lõppeb suht konkreetse küsimuse püstitusega, kuid seda “parem-halvem võrdlust” teostamist saaks siiski sooritada kasvõi lähtuvalt sellest, milliseid ajendeid enda tervise eest hoolitsemiseks pakub üks või teine süsteem. Mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, kuid mida rohkem nende üle arutletakse seda parem. Kahju ainult, et Eestis teema väga kitsastes ringkondades peaaegu nähtamatuna püsib.
Whenever I step off the plane in the U.K. or Netherlands a tear (or more) comes to my eye as I contemplate those countries as birthplaces of individual liberty.
Tyler Cowen postituse lõpust, kus viitab sõnadele, mille kasutamine Inglismaa kohaliku omavalitsuste poolt on keelatud.
Ja tõsi ta on, olen nii Hollandi kui Inglismaa viimase kümne aasta arenguid jälgides korduvalt pidanud murelikult netima ja natuke kurvastama: mõlemad riigid on viimaste aastatega pigem inimeste vabadusi kitsendanud kui laiendanud eriti sõnavabaduse kohalt.
Mida, kellele ja kuidas sa öelda võid tundub üha rohkem ja rohkem olevat mingi diktaadiga määratud, kus väljendusvabadus on korduvalt pidanud alluma mõne pelgliku bürokraadi soovile mõne gruppi tundeid mitte riivata.
Will Wilkinson avaldas hiljuti artikli, kus viimaste aastate jooksul Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses võitnud makroökonoomikutel avanes hea võimalus välja öelda, mida nad majanduse stimuleerimisest arvasid:
The most recent Nobel Prize awarded for work specifically in macroeconomics–the branch of economics that studies aggregate economic phenomena, the causes of recessions, and the effectiveness of government attempts to stimulate economic performance–went to Columbia University’s Edmund Phelps in 2006. When I spoke to Phelps on Tuesday, he was rather less emphatically decisive than was Prescott about the dire prospects of the stimulus. But neither was he optimistic. “We’re completely flying blind,” Phelps said, suggesting that even the best of the best in macroeconomics don’t know enough to predict with confidence how the stimulus will pan out. “There’s a chance that some of the infrastructure spending will do the job of creating more work for earth-moving equipment and construction workers, Phelps noted. “I said, ‘a chance’,” he continued. “Now, there’s also a chance that the perceived increase in the role of government of this sort will have some unanticipated effects on the animal spirits of entrepreneurs. These projects may stand as a sort of symbol of the weakening of the private sector.”
Phelps ei häbene ka välja öelda, mida ta avaliku sektori poolsest “innovatsiooni stimuleerimisest” arvab:
Phelps says he “just doesn’t understand” the argument that government can spur innovation through top-down subsidies for selected new technologies. Citing his Columbia colleague Amar Bhide, Phelps suspects that “a lot of money will be made by being in the right place at the right time and knowing the right people. Especially knowing the right people.” Phelps is disturbed by the thought that we may be shifting from an entrepreneurial economy toward a lobbying economy. “A lot of potential entrepreneurs, who were contemplating making an innovation and launching it in the marketplace, will now think, ‘Well maybe the safer thing to do is to try to get that government contract.’ … And nobody does the innovation. They’re all too busy trying to get the government contract.”
Minu tagasihoidlik küsimus siia juurde oleks, et kas me tahame Eestis ettevõtteid, mis panustavad eelkõige riigitellimustele ja -lepingutele koos kaasneva majandustegevuse politiseerumisega või hoopis ettevõtteid, mille edu ei sõltu poliitilisest soosingust või suutlikkusest paberimajanduses orienteeruda?
Olen juba pikemat aega mõelnud natuke energeetikast kirjutada ja seda eriti seoses kohaliku elektrituru liberaliseerimisega, mis on osaliselt juba alanud ja peaks lõpule jõudma 2013. aastal. Olen varemgi elektrituru liberaliseerimisest kirjutanud siin ja siin (viimasel ka kommentaarid) nagu ka võimalustest, mis taolise liberaliseerimisega kaasneks.
Hinnalangust ei julge mina liberaliseerimise järel eriti ennustada, küll aga paremat ressursikasutust, mis võiks olla veelgi parem ja mitmekülgsem kui Eestis hakataks natuke tõsisemalt võtma targa elektrivõrgu kontseptsiooni. Meil on küll palju juttu taastuvenergeetikast, kuid mitte sellest, kuidas kohaliku jaotusvõrgu infrastruktuur sellega toime peaks tulema või milline see infrastruktuur võiks üldse välja näha. Arvestades Eesti väiksust ja asukohta ei ole mina veel mõistnud, miks meil märksa aktiivsemalt ei räägita n.n. targast elektrivõrgust.
Hiljuti ilmus Technology Review’s pikem lugu Lifeline for Renewable Energy targa elektrivõrgu võimalustest, kuid seda eelkõige lähtuvalt vajadustest, mis kaasnevad taastuvenergiaallikatega – eriti tuuleenergiaga:
As more and more wind turbines pop up in Germany, so do overloads and shortages caused by unexpected changes in wind level. In 2007, Vattenfall’s engineers had to scrap their daily scheduling plans roughly every other day to reconfigure electricity supplies on the fly; in early 2008, such changes became necessary every day. Power plants had to cycle on and off inefficiently, and the company had to make emergency electricity purchases at high prices. Days of very high wind and low demand even forced the Vattenfall workers to quickly shut the wind farms down.
Vattenfall’s problems are a preview of the immense challenges ahead as power from renewable sources, mainly wind and solar, starts to play a bigger role around the world. To make use of this clean energy, we’ll need more transmission lines that can transport power from one region to another and connect energy- hungry cities with the remote areas where much of our renewable power is likely to be generated. We’ll also need far smarter controls throughout the distribution system–technologies that can store extra electricity from wind farms in the batteries of plug-in hybrid cars, for example, or remotely turn power-hungry appliances on and off as the energy supply rises and falls.
Elektrivõrgu võimaluste kasutamine eeldab seadmeid, mis suudavad nii saada kui edastada informatsiooni ja seda ka kõige tavalisema tarbija kodus. Erinevate elektrienergia nõudlike seadmete energiatarbimist annaks suunata läbi hinnasignaalide, mis võiks mingi automaatse piirangu (näiteks max kwh hind) ületamisele näiteks veeboileri, toasoojendus või konditsioneeri välja lülitada. Inimesed saaksid teha valikuid ja seeläbi maksta kõrgem nõudluse ajal rohkem või lükata enda energiamahukad tegevused edasi. Samas võiks näiteks tugevama tuulega ilmade puhul paisata elektrivõrku hulgaliselt odavat energiat, mida inimesed saaksid näiteks pesupesemiseks kasutada või energiamahukad tootmisettevõtted enda toodangu tootmiseks.
Tark elektrivõrk ei oleks aga ainult inimestel paremate tarbimisotsuste tegemiseks vaid miks mitte ka tootmiseks. Eelnevalt mainitud artiklis on näiteks juttu sellest, kuidas teoreetiliselt võiks iga tark elektrivõrku ühendatud elektrienergia tarbija soovi korral asuda ka tootjaks:
Not only would lower demand free up transmission capacity, but the capital investment that would otherwise be needed for new conventional power plants could be redirected to renewables. That’s because smart-grid technologies would make small installations of wind turbines and photovoltaic panels much more practical. “They will enable much larger amounts of renewables to be integrated on the grid and lower the effective overall system-wide cost of those renewables,” says the Brattle Group’s Peter Fox-Penner.
In Boulder, for example, Xcel is encouraging consumers to install solar panels on their roofs and banks of batteries in their basements–part of a plan to demonstrate how the variable power produced by thousands or millions of solar roofs could be stored in individual homes and fed into the grid when needed. In recent months, Xcel has even purchased a few plug-in hybrid cars and connected them to the grid, in order to test software that would let the vehicles act as energy-storage devices.
Kui saja tuulikuga tuulepark riivab näiteks hiiumaalaste silma, siis üksikud tuulikud siin ja seal võiksid suht märkamatuks jääda ja ühtlasi ka lindude migratsioonile mitte samaväärset ohtu kujutada. Tark elektrivõrk võimaldaks tootmist hajutada ja piirkondadel, kus muu majandustegevus võib olla marginaalne hoopis uue elu anda.
Tõsi, praeguse seisuga tundub elektrivõrgu kujundamine targast olevat mitte just kõige odavam lõbu (samas on USA uuendusprojektide tasuvusperiood 5-8 aastat), kuid Eesti väiksus ja elektrivõrgu integreeritus teiste riikidega võiks luua ideaalse testimispiirkonna ehk isegi mingit moodi EL-i katsepiirkonna. On ju eestlased üldjuhul üpris uuendusmeelsed ja noorem põlvkond valmis keskkonnasõbralikuma energia eest ehk isegi rohkem maksma kui neil on võimalik vahetumat tagasisidet saada enda energiatarbimise kohta või ise võrku energiat müüa.
Lynne Kiesling on üks nendest inimestest, kes on aastaid enda elust pühendanud targa elektrivõrgu võimaluste uurimisele ja analüüsimisele. Hiljuti pani ta kokku kümnete viidetega postituste seeria targast elektrivõrgust, mis peaks igale lugejale looma suht mitmekülgse pildi targa elektrivõrgu võimalustest:
Huvitav ja õpetlik lugemine, mille varjus ei saa ma mööda mõttest, et see teema väärib märksa rohkem tähelepanu kui siiani on saanud Eestis. Kui keegi on kohanud tarka elektrivõrku Eestis promovat artiklit, siis kommentaarid on alati avatud.
Kui Eestis rääkida mingist riiklikust visioonist või suurest eesmärgist, siis tundub tark elektrivõrk olevat üks lollikindlamaid variante, mis tõstaks meid tehnoloogiliselt eesrindlike ja keskkonnasäästlike riikide hulka. Ühtlasi tekiks ka kogemuste-teadmiste baas, mida saaks eksportida.
Keerulised sõnda tegelikult päris lihtsatele nähtustele, kuid sageli üllatavaltki mitmekülgsete sissekannetega – või siis mitte.
Devil’s Night is a name associated with October 30, the night before Halloween, particularly in Detroit, Michigan. In the early 1970s a dark side of this holiday emerged and the vandalism escalated to more severe acts such as arson. The destruction reached a peak in the mid- to late-1980s, with more than 800 fires set in 1984, and 500 to 800 fires in the three days and nights before Halloween in a typical year.
Light cone (or null cone) is the surface describing the temporal evolution of a flash of light in Minkowski spacetime. This can be visualized in 3-space if the two horizontal axes are chosen to be spatial dimensions, while the vertical axis is time.
Synanthropes are animals, often (but not necessarily) considered pests, which are not domesticated but live near and benefit from humans.
Wilhelm scream is a repeatedly used film and television stock sound effect first used in 1951 for the film Distant Drums.[1] The effect gained new popularity (its use often becoming an in-joke) after it was used in Star Wars and several other blockbuster films as well as television programs and video games.
Micturition, voiding, and, more rarely, emiction, is the process of disposing urine from the urinary bladder through the urethra to the outside of the body.
Wikipedia eklektiline sügavus VI kommenteerimine on välja lülitatud
Päevalehest jäi silma väike küsimuste ja vastuste voor, kus üheks vastajaks ka Hardo Pajula. Mõistagi ei jää värvikad võrdlused vastustest välja, kuid eraldi tõstaks esile Pajula kommentaare, mis puudutavad ettevõtluse toetamist kuna see teema leiab siin peatselt veel täiendavat kajastamist. Rõhuasetus (rasvases kirjas) on minupoolt
Loomulikult saab valitsus oma sõpradele toetusi anda. Üksikuid ettevõtteid saab päästa, aga tervikuna see Eestis elu ei edenda. Meil pole mõtet hakata siin süüdlasi otsima. Kõik olid toimunus otsapidi sees – nii need, kes laenu välja kühveldasid, kui ka need, kes võtsid kohustusi, mida vähegi arukalt tulevikku plaaniv inimene poleks teha tohtinud.
Ja natuke hiljem:
Oleme siin pikalt rääkinud ettevõtluse toetusskeemidest ja muust. Aga samal ajal ei omanda paljud lapsed isegi mitte põhiharidust! Raha saaks (ettevõtluse toetusskeemi asemel – toim) palju otstarbekamalt kasutada – näiteks selleks, et vähendada nende osakaalu, kes 14-aastaseks saades märkavad, et neil pole üldse mingit šanssi elu päikeselisemal poolel kaasa lüüa. Muidu tuleb aga kriisi ajal säilitada kaine mõistus (kui see on võimalik) ja huumorimeel.
Pajula juhib tähelepanu ka sellele, et väikeriik nagu Eesti ei saa mööda kulude kärpimisest, sest võrreldes enda majandusruumi stimuleerivate riikidega oleme ikkagi suht “küla” .
Igasugused “eelista kohaliku” kampaaniad tunduvad talle samuti kui mitte kohatud, siis kindlasti mitte teiste riikide sarnase tegevuse tagajärgedega arevestavad…eriti eestlastele, kelle elujärg järjest rohkem ekspordist hakkab sõltuma.
Hayek’s Got Inflation by the balls (via HayekCenter)
He then noticed hanging on the wall of the bar, a large picture of a magnificent Brahman Bull I owned. He asked about the Bull, so I told him he was a prize winning show bull which I had nicknamed Inflation as he would not stop growing. “He weighs 3,000 pounds in his working clothes,” I told the small gathering present.
Hayek laughed and said that he knew a bit about inflation and that he would like to meet this one. I told him that compared with the inflations he had witnessed, that this one was rather tame and that my boys jumped on to his back in the paddock. “I even jump on his back when he is in the yard and I can climb up the rails to do so,” I told him.
“Well, while I am here, I would like to meet him,” Hayek exclaimed. So I put that on the agenda.
I got this bright idea that I’d put the bull in the yard, get a step ladder put Hayek on the bull, (if he agreed), and take a picture which would carry the caption Hayek’s on Top Of Inflation. I told my wife and that was the end of it. She would not under any circumstances countenance such a move. “What if the Professor fell off and was injured,” and all of that sort of chatter. So that project was abandoned.
Nevertheless Hayek still wanted to meet the bull. Next day I took him down the paddock and took several pictures of him and the bull when another idea popped into my head and I quietly mentioned it to him. He was delighted to have a bit of fun. The caption of course was to be Hayek¹s Got Inflation By The Balls.
Well the old boy was delighted. He was quite at home with animals and had palled up with the bull, which was an easy matter with this particular animal. So he posed and I took the picture. He predicted that if the Americans got hold of a copy, the picture would become famous.
Mul on tunne, et kommentaarid on üleliigsed.
Hayek ja Inflatsioon kommenteerimine on välja lülitatud
