Praeguste struktuursete probleemide taustal võetakse üllatavalt tihti suhu Keynes’i nime ja seda majanduspoliitika õigustamiseks, millega Keynes tõenäoliselt poleks nõustunud.
“Organized public works, at home and abroad, may be the right cure for a chronic tendency to a deficiency of effective demand. But they are not capable of sufficiently rapid organisation (and above all cannot be reversed or undone at a later date), to be the most serviceable instrument for the prevention of the trade cycle.”
People need to pay more attention to Keynes’s mature policy ideas of the late 1930s and 1940s and less to his simple advice of the early ‘30s.
(Keynes, Collected Writings, vol. XXVII, p.122 ).
Lisame siia veel tõsiasja, et praeguste probleemide taga pole mitte ainult Eestis struktuursed probleemid (mis tööd inimesed teevad ja mille järgi on nõudlust, millist haridust/oskusi selleks on vaja vs. milline on haridus ja oskused täna ) vaid ka USA’s, kus näiteks autotööstust on varsti juba aastakümneid riigiabiga hoitud kunstlikult suuremana kui ta oleks selleks, et kasumlikult edasi tegutseda. Loova-hävitamise takistamine või segamine on lihtsalt tulevaste probleemide edasi lükkamine kunstliku nõudluse abil, mida ei ole keegi nõus igavesti subsideerima.
Infrastruktuurile tehtavad kulutused ei ole aga kohe kindlasti mingi absoluutne lahendus eriti kui hakatakse kiirustama ja loobutakse tasuvusanalüüsist selle nimel, et kõigi poliitikute valijatele oleks mingi präänik kuskilt tulemas kõrgema tööhõive nimel. Olukorras, kus eriti Eestil on vaja saada inimesed ehitusest välja ja tegema midagi, mille eest on nõus maksma mitte ainult eestlased vaid ka paljud teised. See tähendab ümberõpet ja kohanemist uute tingimustega väga paljudele ehitajatele ja kahjuks ka tootmisettevõtete töötajatele Eestis.
See surub esile aga järjekordse portsu küsimus, mis seotud nende inimeste vanusega, valmisolekuga ümber õppida, nende rahaliste võimaluste nagu ka täiend-/ümberõppevõimalustega. Mingit lihtsat ega kiiret lahendust mina siin ei näe – ainult keerulisi valikuid, mille langetamisel hakkavad olulist rolli mängima ka maailmavaatelised seisukohad.
In correspondence with the economist James Meade in 1942 Keynes says he is “converted” to Meade’s idea of altering the social security payroll tax over the business cycle. Here are Keynes’s words:
I am converted to your proposal…for varying rates of contributions in good and bad times. (June 16, 1942). Keynes, Collected Writings, vol. 27, p. 208.
…[Y]ou are able to show fluctuations in income of an order of magnitude which is significant in the context… So far as employees are concerned, reductions in contributions are more likely to lead to increased expenditure as compared with saving than a reduction in income tax would, and are free from the objection to a reduction in income tax that the wealthier classes would benefit disproportionately. At the same time, the reduction to employers, operating as a mitigation of the costs of production, will come in particularly helpfully in bad times.(July 1, 1942). Keynes, Collected Writings, vol. 27, p. 218.
My purpose in this post is not to say that because Keynes supported this idea that it is a bad one. In fact, I am expressing no opinion – at this writing – about whether it is advisable to have a temporary reduction in payroll taxes as a stimulus. However, let me add that the other part of the Meade-Keynes plan was to pay for the lowering by a commensurate rise in good times.
Forget about the idea of making up for the lowering, for a moment: Does our political system have what it takes to go back to the current rate after a “temporary” decline? I don’t know.
Sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisega on eestlasi juba viimased pool aastat ettevaatlikult harjutatud, kuid miks mitte kasutada võimalust terve sotsiaalmaksu olemus ülevaatamiseks? Nii või naa vajab tervishoiu rahastamine Eestis tõsiselt ümber mõtlemist ja indiviidikesksemaks kujundamist. Kindlasti mõjuks aga kohalikule ettevõtlusele turgutavalt sotsiaalmaksu alandamine, sest kui palgad on suht jäigad ja muutused neis on siiani veel üpris tagasihoidlikud, siis kõige laastavamalt mõjub praegune olukord just kohalike ettevõtete kasumlikkusele ja konkurentsivõimele.
Eraldi küsimus loomulikult, kas ka Eestis õnnestub pärast langetamist sotsiaalmaksu ka tagasi endisele tasemele tõsta või millise augu see eelarvesse jätab.
Viimase kuu jooksul on devalveerimise teema piisavalt aktuaalseks muutunud, et isegi kohalike ajalehtede esikaanel jõuda – vägitegu, mis vaid mõned kuud tagasi poleks just eriti mõeldav olnud. Iseenesest hea, et asja arutatakse. Kindlasti ei tule plusside ja miinuste kaalumine kahjuks. Kõigil on võimalus mõelda sellele, kuidas devalveerimine mõjutaks nende sissetulekut ja kohustuste teenindamise võimalust. Ma julgeks positiivseks pidada ka seda, et kõigile hakkab kohale jõudma tõsiasi, et samas vaimus elu Euroopa piirialadel kohe kindlasti jätkuda ei saa.
Valida on deflatsiooni ja devalveerimise vahel. Mõlemal on omad head ja vead, kuid mulle tundub, et olukorras, kus lätlased on IMF’i abiga minemas deflatsiooni teed ei pruugi isegi meie tahtest devalveerida piisada ja oleme samuti sunnitud tallama deflatsiooni vaevarikast rada. Hindadel – eriti palkadel – on kalduvus aga väga vaevarikkalt muutuda kui muutumise suunaks on langemine, mis võib aga viia ebameeldivalt pika (kuni 2012?) ja masendava kohanemisperioodini, kus edukaks saab pidada iga aastat, kus majandus täiendavalt kokku ei tõmbu.
Kui devalveerimise argumentidest on Edward Hugh erinevate postituste näol juba juttu olnud, siis vastuargumentidest ja deflatsioonist märksa vähem. Selle vea on aga parandanud IMF’i Ida-Euroopa regionaalne esindaja Christophe Rosenberg (kes pidas ka läbirääkimisi lätlastega) RGE Monitori postituses Why the IMF Supports the Latvian Currency Peg, kus ta toob välja üheksa põhjust sellest, miks IMF ei nõudnud lati devalveerimist. Üks huvitavamaid on kolmas punkt:
This is why, thirdly, Latvia’s preference for the peg is strongly supported by all foreign stakeholders, including the EU and its Nordic neighbors. They have put their money where their mouth is, providing three quarters of the total financial package of EUR 7.5 billion that backs the peg. In a remarkable show of solidarity, three new EU member states—the Czech Republic, Poland and Estonia—also contributed. The Swedish, Danish and Norwegian banks operating in Latvia are doing their part by publicly committing to support the liquidity and capital needs of their Baltic subsidiaries. Given the long-term bricks and mortar investments made in the region, it seems unlikely that they will cut their losses and pull out, as Japanese banks did during the Asian crisis.
RGE Monitor’i Ida-Euroopa peaanalüütik Mary Stokes on samuti otsustanud välja astuda lati praeguse kursi ja deflatsiooni kaitseks postituses Devaluation In Latvia: Why Not?, kus peatub eelkõige devalveerimise mõjul regionaalsele finantsstabiilsusele ja ekspordi konkurentsivõimele:
As mentioned above, mass defaults will likely occur, regardless of whether Latvia chooses devaluation or internal deflation. But there may be a difference in timing.
Devaluation would lead to a wave of defaults occurring in a concentrated period. Internal deflation would also result in defaults, but they would likely be spread over a more protracted period. In Latvia’s particular case and given the current global environment, there is reason to believe that opting for the more drawn-out internal adjustment route would result in less financial instability in Latvia and beyond.
Latvia, on its own, makes up only a small proportion of these Swedish banks’ total lending and total operating profits. However, as mentioned by a number of analysts (including Anders Aslund and Edward Hugh), a devaluation in Latvia is likely to trigger devaluations in its key trading partners – Estonia and probably Lithuania. So a devaluation in Latvia has to be considered in light of the fact that such a devaluation will start a chain reaction through neighboring Baltics.
That is, these Swedish banks would be dealing with a mass of defaults across Estonia, Latvia, and potentially Lithuania. This would really start to have an impact on financial stability in the region and in Sweden. This could even cause these Swedish banks to rethink their presence in the Baltics and withdraw from these markets, given the mass of defaults they would be hit with all at once. The departure of these banks from the Baltics would be a massive blow to financial stability and consequently, it would impede economic recovery in the Baltics, as these Swedish banks make up the bulk of these countries’ financial systems, as can be seen below.
. . .
Beyond financial stability, the other major consideration in examining a Latvia devaluation is competitiveness. Will a devaluation in Latvia actually boost exports given the current global slowdown?
According to Edward Hugh, ‘exports are the name of the game’ and the only possible area for growth. But it’s unclear how much a devaluation would boost them, especially considering the struggling EU buys 80% of all Latvian exports.
More specifically, the other two Baltics (Estonia and Lithuania) are Latvia’s top trading partners, accounting for about 30% of its exports in 2007, followed by Germany, which took about 9%. As all these partners are in the midst of their own sharp downturns, it’s questionable how much a devaluation in Latvia would actually boost exports, especially since such a move would likely trigger competitive devaluations in neighboring Estonia and Lithuania, which are also struggling with sharp downturns and double-digit current-account deficits.
Ma viitan RGE Monitorile eelkõige sellepärast, et Nouriel Roubini on RGE Monitori raudvarana sealsed inimesed üpris skeptiliseks harjutanud, mis annab alust arvata, et tegu ei ole analüütikutega, kes riske alahindavad.
Tõenäoliselt oleks ebaviisakas siinkohal mitte viidata Edward Hugh vastukajale, mis on pikk ja põhjalik ning sisaldab hulgaliselt mõtteainet. Üks huvitavamaid arutluskäikusid peatub aga variandil, mis võiks devalveerimise teha alla neelatavaks isegi neile, kes muidu oleks pigem sellele vastu:
On my view, the EU and the IMF need a coherent common strategy to address the whole situation in the East (at least across those countries who form part of the EU), and I think we are rapidly getting past the point where problems can be dealt with on a piecemeal basis. I mean. clearly some of the points here post date our earlier debate, but part of the foundation of my initial argument was that the whole situation was at risk of becoming so serious that nothing less than a concerted regional initiative would have the credibility and the robustness to work. It may be that outright eurosisation of the entire group maybe the only viable way to go, but I need to argue this separately and substantially, so I will not go into this further here). But, be that as it may, the leading question is that even if eurosiation is to be contemplated, Latvia, Lithuania, Estonia and Bulgaria all need to come of their pegs and lower the parity at which they would enter, and even if the situation in each case is different, the problem is going to be the same, so my underlying point would be better to do this in a cordinated way, and indeed the decision by the Hungarian government to come off their band back in May could be seen as a first step in just this direction.
Eurole üleminek on üks peamisi põhjuseid, miks devalveerimisest ei saa Eestis krooni osas eriti tõsiselt juttu olla. ERM II ei luba devalveerimist rohkem kui 15% võrra ja sellest jääks ilmselgelt väheks. Kui aga vajalikus ulatuses devalveerimine võimaldaks kohe üle minna eurole, siis tasuks seda tõsiselt kaaluda. Jah, valus oleks see kindlasti, kuid tee tagasi majanduskasvu juurde oleks tõenäoliselt märksa lühem.
Ma olen varem väitnud, et juba jooksevkonto defitsiidi suurus annab mõista, et kohalik raha on üle hinnatud, kuid selle ülehinnatuse mõõtmiseks on ka peenemaid meetodeid. Real effective exchange rate (REER) on indeks, millega üritatakse hinnata riigi konkurentsivõimet kulude osas tema peamiste konkurentidega rahvusvahelisel turul. Eesti indeks oli 2007. aastal 135, mis annab põhjust oletada, et praeguseks oleme jõudnud vähemalt 140 tasemeni samas kui Soomes, Rootsis ja Poolas on samad näitajad 102, 100 ja 107.
Miski peab kuskilt järgi andma, küsimus on seega eelkõige selles “mis” ja “millal”?
Kuna käes on taas kord see aeg aastast, kus minu heledaks kulunud põhjamaine nahka vajab natuke pruunikamat jumet, siis järgmised kaks nädalat pole uusi postitusi eriti mõtet loota. Kui IT jumalad õnnistavad internetiühendusega, siis mõnele huvitavamale teemale õnnestub ehk reageerida.
Igaks juhuks olgu vaid mainitud, et seose Inglise naela kursi langusega (aasta tagasi – 21 , täna – 16,6 ) võib praegu läbi Inglismaa sattuda isegi eestlaste jaoks soodsalt ka päris eksootilistesse kohtadesse. Eriti kui panustada viimasehetke pakkumistele.
Kahe nädala pärast jälle kommenteerimine on välja lülitatud
Aastate pikkuse blogimise üks huvitavaid kõrvalnähte on võimalus vaadata, mida ja miks sa kunagi millestki arvasid ning kuidas olukord on järgnevate aastatega arenenud. Üks taolisi teemasid on minu jaoks munitsipaal-wifi, mis oli 2005. aastal Res Public üks intrigeerivamaid ettepanekuid kohalike omavalitsuste valimiste eel. Sellest sai kirjutatud ka kaks postitust (esimene ja teine), mis mõlemad olid suht kriitilised. Milline on aga olukord täna?
Mõni päev tagasi ilmus Ars Technicas artikkel Muni WiFi flop a bad omen for FCC’s free wireless plan, mis peatub sajandi alguse ambitsioonikatel munitsipaal-wifi projekti saatusel. Kuigi juttu tuleb ka teistest suurematest linnadest ja nende probleemidest, siis omal ajal sai kirjutatud Philadelphiast, kus wifi projekti totaalselt läbi kukkus:
Today the muni WiFi experiment is a shambles. The Philadelphia system was abandoned by Earthlink in June, and sold for scrap. It never performed as promised, and served fewer than 6,000 subscribers out of a population of 1.6 million. It had promised to serve tens of thousands of low-income households; the final tally of such users: 902. Those who did sign-up for $6.95 per month found slow speeds and spotty coverage. Alas, even tech-savvy early adopters eager to sip lattés while browsing via broadband were disappointed. On some occasion, it is possible that a connection strong enough to Google search results for “digital divide” was maintained, but that was likely as close as Philadelphia’s vaunted network got to impacting it.
Boston, Houston, Los Angeles, Atlanta, Chicago—all have gone bust. New York City, early on the bandwagon, got bogged down in politics, and now has simply given up. “We don’t think municipal WiFi will succeed,” offers a city official.
Erinevates linnades olid probleemid erinevad, kuid tulemused olid sarnaselt nirud või lausa olematud. Kus signaal levis seal sageli pisteliselt või kalli lisaseadme abil, mis tegi tasuta teenusest rääkimise üpris keeruliseks. San Franciscos osutus aga ametnike ahnus koos lisatingimustega potentsiaalselt teostatavale projektile saatuslikuks kui ettevõtetel lihtsalt kannatus katkes ja nad ideest loobusid.
Nii nagu enamuses USA suurlinnadest on ka enamus Eesti linnadest täna kaetud 3G võrguga, mis võimaldab igati aksepteeritavate kiirustega internetiühendust, mida pakuvad kõik suuremad teenusepakkujad. Valida on võimalik nii kiiruse kui andmemahu vahel, kuid ilmselgelt on valikuid rohkem kui oleks olnud wifi puhul samas kui munitsipaalrahaks, mida annab märksa otstarbekamalt kasutada, pole vajadust olnud. Maksavad need, kes kasutavad.
Wireless Internet services from the legacy cellular companies—AT&T,Verizon Wireless,T-Mobile, and Sprint Nextel—greatly improved.Verizon Wireless introduced V Cast,which delivers full-motion video to cell phones. AT&T and Apple teamed on the snazzy iPhone, which combines the functionality of a phone, web browser, and digital-video and music player into one pocket device that can use both cellular and WiFi networks. Google unveiled plans for Android, a new type of software for wireless phones that would allow users more freedom and control over wireless web surfing.
Each of these developments required municipal officials and their wireless business partners to revise costs and budgets upward. Broadband was not like water and power, where annual revenues and costs were predictable and infrastructure could be amortized over 20 to 30 years. The telecommunications industry seemed to change every six months, and cities just couldn’t keep up.
Willem Buiter jagas täna Financial Times’i blogis enda arusaama sellest, kuhu ekspansiivne fiskaalpoliitika võib USA juhatada ja miks lühiajalised lahendused ei pruugi teha muud kui viia veel dramaatilisemate sündumusteni mõne aasta pärast, sest ei soovita arvestada lühiajaliste lahenduste pikaajaliste tagajärgedega:
So will the Keynesian demand stimulus work? For a while (a couple of years, say) it may. When the consequences for the public debt of both the Keynesian stimulus and the realisation of the losses from the assets and commitments the Fed and the Treasury have taken onto their balance sheets become apparent, the demand stimulus will fade and may be reserved as precautionary behaviour takes over in the private sector. My recommendation is to go easy on the fiscal stimulus. The US government is ill-placed financially and fiscally, to engage in short-term fiscal heroics. All they can really do is pray for a stronger-than-expected revival of global demand, without any major stimulus from the US.
. . .
Given the bad fiscal position of the US Federal government and given the vulnerability of the external position of the US and its growing reliance on foreign funding, the scope for expansionary fiscal policy in the US is much more limited than president-elect Obama’s advisers appear to realise. Underneath the effective demand problem is a deep structural rot, especially in household sector and financial sector balance sheets. Keynesian cyclical policy options that would be open to more structurally sound economies should therefore not be tried on anything like the same scale by the US authorities.
Huvitav mõtisklus, mille loogika on üllatavaltki veenev. Kirjutis on pikemat sorti, kuid võimaldab lugedes mõtiskleda ka Eesti probleemide üle, mis näivad kohati olevat üpriski sarnased ameeriklaste omadele. Täiendavaid järeldusi pakub Arnold Kling:
1. It is harder to spend larger amounts quickly and cost-effectively.
2. There is a greater risk that we will run into a “sudden stop,” in which foreign investors are no longer willing to fund our deficits (this is Buiter’s main worry).
3. There is a risk that the intergenerational transfer imposed by the stimulus (from our children to ourselves) is excessive, particularly in the context of other intergenerational transfers of the same sort.
4. There is a risk that fiscal stimulus, large or small, is actually ineffective, so that a large stimulus only means a large failure.
5. There is a risk that much of the spending will kick in after a recovery is underway.
6. The government’s capacity to deal with an emergency, such as a major natural disaster or a foreign attack, will be limited, because its credit worthiness will be damaged.
7. There is a risk that government will absorb a permanently higher share of GDP. Policymakers will be reluctant to cut public spending for fear of causing a downturn. Moreover, it will be difficult politically to cut public sending.
Buiter mõtiskleb USA ekspansiivse fiskaalpoliitika üle kommenteerimine on välja lülitatud
Ma olen juba pikemat aega mõelnud Arengufondist kirjutada, kuid täna märkasin Raiko Uri postitust, mis võtab tegelikult olulisema ilusti kokku:
Mida siis arengufondi esimese 16 tegevuskuu kohta arvata? Nähtavasti seda, et tänasel moel asja ajades on tegemist üsna arusaamatu jamaga. Investeeringuid on ülivähe ja need mis on tehtud, näevad välja väga kahtlased. Ma ei tea, kas Arengufond annab investeeringute divisjoni kohta aasta kokkuvõttes eraldi aruande välja, kuid seda oleks kindlasti huvitav lugeda. Minu arvates oleks aga kõige mõistlikum tunnistada, et riskikapitalistide mängimine on ebaõnnestunud ja see tegevussuund lõpetada.
Tsitaat pärineb postituse lõpust, kuid kõik sellele eelnev väärib samuti lugemist. Omalt poolt lisaks veel mõned kaalumist väärivad seigad.
1. Arengufondi praeguste investeeringute läbinähtavus on täpselt null. Meil pole vähimatki aimu, millistel tingimustel on investeeringute osaliseks saanud ettevõtted rahasüstid saanud. Keegi ei eelda üksikasjaliku äriplaani avaldamist, kuid eesmärgid ja tingimused, mis on Arengufondi poolt seatud (ma tahaks väga loota, et päris niisama ka raha ei jagata) peaks kohe kindlasti olema avalikud.
Erasektori riskikapitalifondid võivad ise valida, millist informatsiooni nad avaldavad ja kui palju, sest nad on suutnud vabatahtlikult kaasata erainvestorite raha. Need investorid teostavad enda raha kasutamise üle ise järelevalvet ja jälgivad, et nende rahaga tehtavad investeeringud on õigustatud. Avalikus sektoris sarnane mehhanism puudub. Kõigi raha ei ole kellegi oma ja selle kasutamine ebaotstarbekalt märksa lihtsam, eriti kui investeeringute tingimusi või ettevõttele seatud eesmärke ei ole avaldatud.
Ettevõttele, mis on saanud avaliku sektori riskikapitali fondi investeeringu osaliseks, peaks olema selge, et sellega kaasneb märksa õigustatum huvi nende tegevuse ja eesmärkide vastu kui erainvestorite investeeringu puhul. See ei ole ebatavaline ega ebaõiglane vaid vältimatu olukorras, kus raha jagavad inimesed, kelle ajendid seda raha otstarbekalt jagada on puudulikud.
2. Praeguse seisuga on tehtud kaks investeeringut ja mõlema investeeringu erasektori poolse investeeringu eest on hoolitsenud samad inimesed – Sibo Invest OÜ (omanikud: Guido Kundla, Martin Petjärv ja Ivar Siimar). Igati tänuväärne Arengufondi poolt, et seda ei varjata, kuid minu rikutuse tase ei lase kahjuks ignoreerida tõsiasja, et kõrvaltvaataja jääb mulje nagu kasutaks Sibo Invest Arengufondi finantsvõimenduse allikana, kus valituks osutuvad projektid, mis sobivad Sibo Investile.
Ühtlasi näib Sibo Invest olevat asutatud just Arengufondiga tegelemiseks, mida omanikud on küll eitanud, kuid mida muud nad saaksidki öelda. Ma loodan, et olukorras, kus mängus on kümned miljonid kroonid, jagub skeptilisust ka Ott Pärna õigustavatele sõnavõttudele:
Pärna sõnul ei eelista nad kaasfinantseerijana Sibo Investi, vaid projekti omanike soovid on kokku langenud projektidega, kuhu fond soovis raha paigutada.
“Sibo Invest ei ole kindlasti ainuke, kellega on nende projektide osas läbirääkimisi peetud. Oluline on ka see, et projekti omanikele oleksid investorid vastuvõetavad,” rääkis ta. Pärna lisas, et tuntud Eesti riskikapitali firmad Ambient Sound Investments ja Trigon on keskendunud kindlatele valdkondadele ning metallitöötlus ja postiteenus nende spetsiifi kaga ei kattu.
Kui läbi on vaadatud enam kui sadakond äriplaani ja investeerimiskõlbulike oli teisigi, siis miks investeeritakse ainult koos Sibo Investiga? Äkki oleks otstarbekam olnud investeerida koos Ambient Soundi või Trigoniga mõnda projekti? Kas seda ei tehtud sellepärast, et mõlemad fondid tajuvad Arengufondi nende võimalusi kitsendava institutsioonina? Tundub, et spetsialiseerunud riskikapitalifondide, mis võiks teada, mida nad teevad, pole erilist usaldust amatööride tegevuse vastu.
3. Smartpost’i äriidee rajaneb seaduse ja Tarbijakaitseameti ettekirjutuste ignoreerimise, mis ütleb juba üht-teist Arengufondi “due diligence” protsessi kohta. Jutt käib loomulikult suvel rohkem tähelepanu pälvinud Võlaõigusseaduse § 214 lg 4-st, mis on tagurlik ja mõttetu, kuid iga üks, kes seda ignoreerib rikub vältimatult ka seadust isegi kui karistamist ei toimu. Juuli lõpus kirjutasin:
Kui ma nädala alguse e-kaubanduse postitusi kirjutasin, siis oli selge, et problemaatiline punkt Võlaõigusseaduses seab tõsise küsimärgi alla ka Arengufondi esimese investeeringu Smartposti. Kui natuke täpsemalt väljenduda, siis Smartposti iseteenindusliku postkontori kasutamise võimaluse kaubandus keskustes ei lähe kohe kuidagi kokku Tarbijakaitseameti tõlgendusega seadusest, mille kohaselt peab veebipoest ostetud kaup jõudma füüsiliselt ostjani enne kui tal tekib kohustus maksta teine 50% kauba maksumusest.
Tõsi, Smartposti punktides on võimalus ka lunaraha kauba eest tasuda, kuid kahjuks pole sellest mingit kasu, sest kaup peab füüsiliselt (vähemalt Tarbijakaitseameti tõlgenduses) olema ostjal käes enne kui tal tekib kohustus tasuda teine 50% kauba maksumusest. Seega, vähe sellest, et üks totter seaduselõige sunnib kohalike e-kaubandusega tegelevaid ettevõtjaid nii enda kui klientide elu keerulisemaks tegema, siis ühtlasi takistab see ka mugava ja innovaatilisel lahenduse kasutusele võtmist riigis, kus see välja töötati.
Ma lisasin omal ajal probleemile tähelepanu juhtiva kommentaari ka Arengufondi blogisse, kuid kommentaaride moderaatori ei pidanud kommentaari avaldamise vääriliseks. Kahjuks ei kao probleem sellepärast veel kuskile, et seda lihtsalt ignoreeritakse.
4. Avaliku sektori suutlikus riskikapitaliga investeeringutega tegeleda isegi suurtes riikides on parimal juhul kesine. See ei ole lihtsalt minu veendumus vaid ka 2008. aasta mais ilmunud uurimuse Government Sponsored Versus Private Venture Capital: Canadian Evidence üks peamisi järeldusi. Turuhälvete loogikale toetunud argumentidest, mida kasutati usinalt ka Arengufondi õigustamiseks, lastakse aga uurimus õhk välja ja järgi ei jää suurt midagi peale tõdemuse:
In summary, our analysis examines the empirical relationship between the receipt of government-sponsored venture capital funding and the likelihood and size of a successful exit event, the enterprises’ innovation activities, as well as measures of competition and employment. To provide a brief overview of the main results, we find that enterprises funded by GVCs tend to underperform on most outcome measures. They are less likely to have successful exits and, in particular, are much less likely to have IPOs on major exchanges. Furthermore, they generate lower exit values when they do have a successful exit. GVCs invest less in high technology industries, and their enterprises generate fewer patents (even after controlling for industry selection). Our results provide no evidence that GVCs increase employment or competition.
. . .
Putting these three areas together – value creation, competition, and innovation, it appears that enterprises supported by private venture capital have an overall superior performance. These results are significant even though it is difficult to obtain sufficient data at a precise enough level to draw strong inferences. In principle, it would be desirable to have data about the actual investment provided to each venture by the different types of venture capitalists, but insufficient information of this type is available. Given the available information, we find our results to be strongly suggestive, albeit far from definitive.
Uurimuses tuleb juttu ka sellest, milleks avaliku sektori poolt finantseeritavad riskikapitalifondid võivad sobida, kuid kõik see käib Kanda kohta. Tegu on riigiga, kus on 20 korda rohkem inimesi, maailmatasemel ülikoolid ja ligipääs USA ettevõtjate kogemusele koos ühe atraktiivseima turuga maailmas. Ainult Eestile keskenduva avaliku sektori poolt finantseeritava riskikapitalifondi võimalused on juba enda olemuselt vägagi piiratud. Väita vastupidist tundub mulle aga enesepetmisena.
Sellel asemel, et kasutada turuhälbeid mingi universaalse õigustusena veel ühe bürokraatiarakukese loomiseks, oleks märksa tulemuslikum lähipiirkonnas tegutsevatele riskikapitalifondidele panustada, kelle on juba olemas kompetents ja kogemused, mis pärinevad varasemast tegevusest mitte heatahtlikest soovunelmatest.
Rainer Kattel küsib Päevalehe sotsiaaldemokraatlikus lisas Möte Kuhu kadus Eesti Nokia? Katteli varasemast kirjutistest me juba tema, et kõiges on süüdi neoliberaalne majanduspoliitika, kuid nagu varasematelgi kordadel (1, 2) ei tule kuskilt välja, mida ta sellele all silmas peab. Kui võtta neoliberalismi defineerimiseks appi suht konsensuslik Wikipedia, siis selgub, et professor Kattelile ei näi meelt mööda olevat:
fiskaaldistsipliin (tasakaalus eelarve)
madalamad maksud (ettevõtjatele ja välisinvestoritele atraktiivsem)
liberaliseeritud kaubavahetus (eriti oluline väikeriigi jaoks)
Lugejale võib esmapilgul taoline defineerimise ja selguse vajadus tundud norimisena, kuid probleem on selles, et kui pole selgust sellest, mida mõni termin endast kujutab, siis on vastuolud suht lihtsad tulema:
1990-ndatel Skandinaavias toimunud telekommunikatsioonituru liberaliseerimine võimaldas omakorda kohalikke turge kiiresti kasvatada ja eraettevõtetel laieneda. Seega lisandub kodumaisele tootjale kodumaine ja lähipiirkonna turg – seegi tekitati regulatsiooniga, mitte pelgalt turu isevoolule lootes.
Neoliberaalne majanduspoliitika on halb, kuid neoliberaalse majanduspoliitika üks läbivamaid jooni – turgude liberaliseerimine koos konkurentsi soodustamisega ja seeläbi valikuvõimaluste suurendamise – on hea. Ma tahaks loota, et ma pole ainus, keda taolised vastuolud häirivad. Vastuolud, mis oleks igati välditavad kui Kattel loobuks sisutühja retoorika kasutamisest, konkreetsuse ja selguse kasuks. Seda ei ole ju palju küsida TTÜ professorilt.
Mulle jääb aga kahjuks täiesti mõistmatuks eelnevalt tsiteeritud lõigu teine osa, kus turg “tekitati regulatsioonidega mitte pelgalt turu isevoolule lootes”. Kahjuks ei saa eriti mingist turust või selle isevoolust rääkida olukorrast, kus seadused välistasid telefoni ja telegraafi teenuste erasektoripõhise pakkumise – kus tegu oli riigimonopoliga. Ainult tänu puudustele seadusandluses, mis ei arvestanud IT järjest kasvava rolliga, õnnestus erasektoril pakkuda 1980ndate keskel IT teenuseid, mis osutusid kvaliteedilt ja hinnalt sedavõrd atraktiivseks, et andsid tõuke üldisemaks dereguleerimiseks.
Tavaliselt defineerib enamus majandusteadlasi olukorda, kus seadusandlikud piirangud takistavad konkurentsi, kuid nendest piirangutest loobutakse konkurentsi soodustamise nimel, liberaliseerimiseks või dereguleerimiseks just sellepärast, et piiravast reguleerimisest on suuresti loobutud konkurentsi distsiplineerivate jõudude kasuks. Ma olen teadlik isegi ühest OECD uurimusest (PDF), mis analüüsib just Soome telekommunikatsiooni sektori ja Nokia edu põhjuseid, mille leiab eeskätt olevat:
The degree of market openness, achieved through deregulation and trade and investment liberalisation, has thus played a key role in the innovation performance of the Finnish telecom equipment industry, by enhancing competitive pressures, facilitating technology transfers and generating economies of scale for R&D investments.
Jah, soomlaste suutlikus kohaliku innovatsioonisüsteemi läbi haridussüsteemi ja võrgustumisvõimaluste toetada andis kindlasti oma panuse, kuid ilma dereguleerimise ja liberaliseerimiseta, mis on kuuluvad vaieldamatult neoliberaalsete poliitikate paketti, poleks Nokiast kunagi midagi erilist saanud.
Kas üks õnnestumine õigustab tuhandete ebaõnnestumiste eiramist?
Kogu Katteli mõtteharjutus enda hukkamõistva retoorikaga on kahjuks ka tugevalt puudulik, sest piirdub ainult Soome ja Nokiaga.
Iga üks meist suudab valida ühe näite või riigi, mida eeskujuks tõstes on võimalik enda seisukohta kõrgemale upitada. Iseselektsioon (self-selection) on majandusteadus probleem nagu ka kõigis teistes sotsiaalteadustes, kus korrelatsioonist on tahtmine kausaalsust tuletada.
Me ei kuule ettevõtetest, keda on toetatud miljonitega, kuid kes ei suutnud selle rahaga teha midagi, millest ostmisest keegi huvituks. Täpselt samuti võib tuua hulgaliselt näiteid riikidest, kus tööstuspoliitika pigem takistas kui aitas edumeelseid ettevõtteid. Üks tuntuimaid ja samas illustratiivsemaid pärineb Jaapanist:
Early in the fifties, a small consumer-electronics company in Japan asked the Japanese government for permission to buy transistor-manufacturing rights from Western Electric. Permission was necessary because at the time foreign exchange was controlled by the tax and trade ministries. The Ministry of International Trade and Industry (MITI) refused, arguing that the technology wasn’t impressive enough to justify the expenditure. Two years later, the company persuaded MITI to reverse its decision and went on to fame and fortune with the transistor radio. The company’s name: Sony.
Katteli jutus kipub Nokia edu olema eelkõige Soome tööstuspoliitika toimivuse tulem, kuid sama hästi võib siin näha hoopis rahvusvahelise kogemusega inimesi nagu Kari Kairamo või Jorma Ollila, kes omandas endas hariduse ja töökogemuse Inglismaalt – kes mõistis globaliseerumisega kaasnevaid võimalusi ja ühe tehnoloogilise lahenduse perspektiivikust. Märksa olulisemaks Nokia arengus kui vahetut riigitoetust saab pidada ka 1990ndate alguse keerulist majandusliku olukorda, mis sundis Nokia meeskonda märksa rohkem tähelepanu pöörama effektiivsusele, keskenduma vaid ühele valdkonnale.
Kindlasti ei saa alahinnata ka Nokia rahvusvahelist orienteeritust, kus konkurents nii Motorola kui Ericssoniga sundisid pidevalt otsima uusi lähenemisi. Innovatsiooni ei tule kunagi avalikust sektori finantseeringust ega suunavast tööstuspoliitikast vaid konkurentsist, olukorrast, kus edasi tegutsemiseks on vaja pidevalt täiendada, luua, leiutada ja areneda samas mitte unustades, et keegi peab sinu toodangut ka ostma. Vähemalt nii kipuvad soomlased ise arvama.
Maksude langetamisest ja toetuste bürokraatiast
Ühelt poolt kutsub Kattel üles süstemaatilisemale ja kõike hõlmavamale innovatsioonipoliitikale, kuid samas jõuab vaid mõned lõigud hiljem deklareerida:
Niisiis oleme müstifitseerinud kogu innovatsiooni- ja majanduspoliitilise debati, mille tagajärjeks on heal juhul Nokia ihalus või lihtsalt labane kraaklemine või ärplemine meie maksusüsteemi ja muu sellise pärast.
Maksusüsteemi ja selle mõju ettevõtlusele ei ole mõtet alahinnata. See on iseenesest mõistetav ja oluline küsimus igale ettevõtjale ja seda lihtsalt “kraaklemiseks või ärplemiseks” kutsudes lihtsalt tõestab akadeemiku elukaugust. Iirimaa, mis leiab ka Katteli artiklis mainimist, majandusedu üks alustalasid oli maksude langetamine ja Iirimaa atraktiivsus välisinvestoritele pärast liberaliseerimist.
Isegi Soome, mis pole just enda soodsa maksukeskkonna poolest tuntud, on sunnitud tõsiselt kaaluma muudatusi maksupoliitikas, kui sooviks on ettevõtlusaktiivsuse tõstmine (PDF). Kui sa lood vähegi eduka ettevõtte, riskid enda sissetuleku ja ajaga, ning sinu tulust enam kui pool kaob kuskile musta auku, siis pole ka motivatsioon ettevõtlusega tegelda eriti kõrge. Ei tasu alahinnata ka maksumäärade langetamise eeliseid mingite valdkondade toetamise või subsideerimise ees, sest vastupidiselt toetustele, millega kaasneb arvestatav bürokraatlik paberimäärimise koorem, ei kaasne maksukoormuse langemisega mingit täiendavat paberimajandust, milleks väiksematel ettevõtetel pole aega ega inimesi.
Ettevõtja ei peaks tegelema taotluste ja aruannete täitmisega, et mingit ühekordset arendusraha saada, vaid müügiga, mis tagab piisava sissetuleku pidevaks arendustegevuseks, mis ei ole sõltuv välistest finantseerimisallikatest. Kui müüa saab allhanget, siis tegeleda allhankega, et saada vähemalt needki kogemused. Ettevõtlik inimene ei määri pabereid, ta otsib ja realiseerib võimalusi. Meil pole vaja avaliku sektorit, mis kujundaks majanduspoliitikat mõne suurema huvigrupi eelistuste järgi vaid majanduspoliitikat, mis võimaldaks kõigis valdkondades võrdseid võimalusi kedagi eelistamata.
Akadeemikutele ja teaduritele soovitaks rohkem suhtlust kohalike ettevõtjatega või veel parem proovida ka ise ettevõtlusega tegeleda mitte kätega vehkida ja kõiki ülbuses ning vigade mitte tunnistamises süüdistada samas ühtegi konkreetset ettepanekut tegemata ja enda elukaugeid soovunelmaid levitades, mis reaalusega nagu seinaga põrkuvad.
Majanduspoliitika peab olema robustne, see tähendab võimaldama heaolu suurendavaid tulemusi ka siis kui kaldutakse kõrvale ideaaltingimustest – kui mängu tulevad inimeste isiklikud huvid ja informatsiooni kättesaadavuse piiratus ning kahjuks ka lihtlabane korruptsioon.
Mulle meeldib tähelepanu pälvivaid kuupäevi võtta kui veel ühte ringi ümber Päikese ehk järjekordse 942 miljoni kilomeetrise ringi täitumist. Palju õnne meile kõigile. Sellega seoses neli väikest klippi, millest kaks on lihtsalt huvitavad kuid kaks heidavad natuke teise nurga alt pilgu meie sinisele planeedile. Kohtumiseni juba järgmisel ringil.
1.
Mõni kord võib millegi nii lihtsa kui veejoa ja valgusega teha hämmastavaid asju. Klipist selgub, kuidas veetilgad saavad hõljuda nagu ka see, mis seda illusiooni võimaldab.
Joshua Allen Harris’i kunst on üks veidralt lahedaimaid, mille otsa olen sattunud. Mees teeb prügikottidest erinevaid olendeid, mis jätab ühest otsast lahti ja kinnitab metrootunnelite venitlatsiooniavade kohale. Kui rong alt läbi sõidab ja õhku üles surub ärkavad ka olendid ellu.
In my possibly overdogmatic view, economics is most useful when its models are relatively simple and intuitive. We’ve run out of new models which are simple and intuitive. So the theory game is over. The standard, old data sets have been data mined to death. We’re now on to the “can you build/create your own data set?” game. That game can and will last for a long time; in some ways it will favor go-getter extroverts just as the theory game favored introverts.
I don’t yet see that there is a new game in town. My preferred reform of economics involves more history and anthropology, I might add.
Tyler Cowen vastab lugeja küsimusele sellest, kas majandusteaduse tulevik on intelligentsete agentide modelleerimine. Kes Vabalogi lugenud, siis teab, et ma ei ole keeruliste matemaatiliste mudelite eriline pooldaja kuigi valmis nurisedes tunnistama, et neil on mõtte- ja argumendiselguses oma roll mängida.
