Jesse Smith kirjutab enda kirjust elust korteris, mis asub juhuslikult ühe kiirtoidukoha köögi kohal. Päevast-päeva toidulõhnadega elamisest, mis üpris kiiresti vastuvõtmatuks muutusida, ja kiirtoidukohtade varjatud hingeelu jälgimisest saab päris huvitava loo:
I imagine that one of the most universal but least discussed rites of passage is the discovery that the house you grew up in has a very distinct smell, and that it wasn’t just everyone else’s house that smelled peculiar. Recognized only on return from your first long time away, this is typically not the romantic smell of baking pies or pipe tobacco, but neither is it anything foul, like a backed-up septic tank or mildew. It’s instead something that defies description, a complex olfactoral web that is unique to the group living under one roof. Like snowflakes, no two are ever alike.
I live next to a Wendy’s fast food restaurant, and the smell of my home is very describable: It’s the smell of Wendy’s food cooking. The last thing I want is to have my future kids return from college one day only to realize that their childhood home smells like something called a Baconator.
Known as the “Indian on top of the world”, Mr Sassi is the crane operator at the tallest building on earth – the 819m Burj Dubai. Sassi’s office, the cramped crane cab precariously perched on top of the Burj, is also his home – apparently it takes too long to come down to ground level each day to make it worthwhile.
In his absence, stories about his daily dalliance with death are discussed in revered terms by Dubai’s workers. Some say he has been up there for over a year, others whisper that he’s paid 30,000Dh (£5,300) a month compared with the average wage of 800Dh (£140) per month. All agree he’s worth it. One chat room post said: “[Sassi] must be a real expert at cranes or totally insane.”
* * *
Sonny Bunch kirjutab Washinton Times’is sellest, kuidas Criterioni Kollektsiooni raames müügile tulevaid filme taastatakse, mida protsess endast kujutab ja kuidas Criterion filmiklassikasse suhtub ja kuidas järkjärgult võetakse vanemate filmide taastamiseks ja esitamiseks kasutusele uuemat tehnoloogiat:
The first trick is finding a print suitable for transferring. The prints that are shipped to theaters invariably are damaged as they run through projectors manned by ill-trained operators: They get scratched, broken, taped back together and otherwise mangled. As a result, Mr. Kline and his cohort of techies scour the globe for the original film elements.
After finding the cleanest print possible, Mr. Kline and company run the film through a Spirit film scanner. “Over the last 15 years or so, we’ve learned how to use this machine and make really good high-definition transfers,” Mr. Kline says.
Finding the print is only half the battle: The restoration process looms. “Removing reel changes, scratches, dirt, debris, flicker, shaky images, out-of-focus stuff” as well as correcting color and other little touch-ups are performed on the prints to ensure that the movies look like they did when they were first run.
* * *
David Ivanovich on DC Examineri jaoks hakkama saanud portreelooga Tyler Cowenist. Mees on piisavalt andekas ja huvitav, et iga natukese aja tagant temast keegi mõne portreeloo igati õigustatult ka kirjutab. Vabalogi otsingusse Cowen’i nime sisestamine peaks tooma hulgaliselt tulemusi, mis viitavad varasematele portreelugudele nagu ka Coweni enda artiklitele. Mees ise peab enda kõige olulisemaks panuseks majandusteadusesse kuntsiökonoomika edasi arendamist:
Cowen thinks his greatest contribution to his field has been his research on the economics of the arts. His love of the arts is palpable, his taste all over the lot.
He likes classical Indian music, for instance, and is an avid collector of Mexican “Outsider” art. Colorful folk paintings, many produced by a single, extended family from a remote Mexican village, cover the walls of Cowen’s Fairfax living room, and ceramic piggy banks decorate his hearth.
“Someone can be talking to him about hip-hop music, and he’ll be conversing fluently on that,” Tabarrok says. “The next minute, he’s talking about monetary theory. A few minutes later he’ll be talking about European history, then Beethoven or Schubert. On all of these topics, each person who spoke with him will say, ‘That’s really an expert on something I thought I really knew well.”’
* * *
Bruce Bower kirjutab uuest lähenemisest tehisintellekti arendamisel, mis võimaldab ehk jõuda sinna kuhu siiani pole jõutud. Lähenemise erilisus seisneb selles, et õppimise üheks lahutamatuks osaks on ka vahetu füüsiline tagasiside, mis kujundab näiteks inimlaste arusaama maailmast:
Studies suggest that toddlers rapidly learn words by coordinating their activity and attention with what their parents do. Other work indicates that bodily experiences orchestrate the widespread, but apparently not universal, belief that right-handedness and the right side of space are good, while left-handedness and the left side of space are bad.
Then there’s the budding field of social robotics, in which machines such as Leonardo manage to interact with and learn from people. This new generation of robots may eventually provide key insights into the way human minds develop, says psychologist Lawrence Barsalou of Emory University in Atlanta.
“I predict that in the next 30 years grounded processes will be shown to play a causal role in cognition,” Barsalou says.
* * *
Scientific American’is ilmus hiljuti artikkel sellest, kuidas mustkunstnikud kasutavad ära inimtaju puudusi ja tõlgendusvigasid, et meid üllatada ja vaimustada. Viimaste aastate jooksul on aga huvi mustkunstnike meetodite vastu kasvanud just inimtaju uurivate teadlaste seas, kelle jaoks on tegu huvitava ja eksperimentide rohke valdkonnaga, mis võimaldab paremini mõista seda, kuidas me üldse maailma tajume ja puudusi kompenseerime:
All during Thompson’s patter after his little “joke,” each spectator’s visual system is undergoing a brain process called neural adaptation. The responsiveness of a neural system to a constant stimulus (as measured by the firing rate of the relevant neurons) decreases with time. It is as if neurons actively ignore a constant stimulus to save their strength for signaling that a stimulus is changing. When the constant stimulus is turned off, the adapted neurons fire a “rebound” response known as an afterdischarge.
In this case, the adapting stimulus is the red-lit dress, and Thompson knows that the spectators’ retinal neurons will rebound for a fraction of a second after the lights are dimmed. The audience will continue to see a red afterimage in the shape of the woman. During that split second, a trap door in the stage opens briefly, and the white dress, held only lightly in place with Velcro and attached to invisible cables leading under the stage, is ripped from her body. Then the lights come back up.
Two other factors help to make the trick work. First, the lighting is so bright just before the dress comes off that when it dims, the spectators cannot see the rapid motions of the cables and the white dress as they disappear underneath the stage. The same temporary blindness can overtake you when you walk from a sunny street into a dimly lit shop. Second, Thompson performs the real trick only after the audience thinks it is already over. That gains him an important cognitive advantage—the spectators are not looking for a trick at the critical moment, and so they slightly relax their scrutiny.
Kiirtoidu lõhnadest kraanajuhtideni ja mustkunstnike metodoloogiast tehisintellekti arendamiseni kommenteerimine on välja lülitatud
IMF’i otsuse Lätilt devalveerimist mitte nõuda ja selle ametlik kinnitamine on andnud põhjust osadel inimestel teemal pikemat kommenteerid. Mina näen isiklikult devalveerimises rohkem probleeme kui võimalusi, kuid samas ei ole ma majandusteadlane, seega ei saa päris niisama ignoreerida vastuargumente, mis on eeskätt delegeeritud Edward Hugh’le.
Toomas Puurmani postitus vihjab võimalusele liituda eriolukorras euroga kiiremini kui keegi oleks osanud arvata, mis on üks huvitavamaid versioone sellest, miks IMF koos mitmete Balti mere piirkonna riikidega on asunud Lätit toetama. Samas näib üha tugevamalt juurduvat veendumus, et kui läheb Läti siis ka Eesti ja Leedu koos Bulgaariaga. Balti riikidega seotud pangad oleksid järgmised ohvrid, mis tähendaks ka suuri probleeme Rootsile ja sealt oma korda Taanile ja isegi Soomele.
Lõuna-Euroopas on samuti probleeme (Hispaania kinnisvara, Itaalia riigivõlg, Kreeka rahutused), mis tähendab, et isegi need, kellel on praegu läinud veel enam-vähem võivad ennast pärast Läti langemisega kaasnevat doominoeffekti leida olukorrast, mille ära hoidmine Läti lati toetamisega oleks veel olnud odav lahendus. Kas taoline strateegia ennast õigustab selgub tõenäoliselt järgmise aasta või isegi poole jooksul.
Krugman ja Hugh piirduvad enda arutlustes suht traditsiooniliste makroökonoomiliste ettepanekutega, kuid USA sündmused on paljuski mõista andnud, et makro nagu me teda tema on katki nagu ka ühes varasemas postituses kirjutasin. Palju on kätega vehkimist ja oskussõnavara kasutamist, kuid ettepanekuid tuleb äärest-äärde ja enamus neist on vastandlikud.
Üks on aga kindel: 2009. aasta tuleb keeruline, lihtsaid lahendusi pole kuskilt võtta ja sellel teemal tuleb veel kirjutada.
Teised IMF lähenemisest Lätis kommenteerimine on välja lülitatud
Detroidi autotööstuse piinarikka surma pikendamine siiski õnnestus. G. W. Bush lükkas viimasel hetkel rahapõletuseahju täiendavad 17 miljardit dollarit, et vähemalt enda nahka sellest fiaskost sääst. Nüüd on “suurel kahel” (Ford väidab, et neile pole abi vaja) aega märtsi lõpuni, et tõestada iseseisvat tegutsemisvõimelisust ja jätkusuutlikke finantstulemusi, mis kataksid tehtud kulutused ja võimaldaksid ettevõtetel kasumlikult edasi tegutseda. Kui märtsi lõpuks pole kord majja löödud, siis tuleb valitsuse toetuse osaliseks saanud autotootjatel raha tagasi maksta, mis ühtlasi tähendaks pankrotti. Loomulikult on selleks ajaks Valges Majas juba uus president, kellel omad prioriteedid.
Keda teema huvitab on kindlasti juba siit või sealt üht-teist lugenud, kuid üks põhjalikumad ülevaateid sellest, kuidas Detroidi autotööstus jõudis sinna, kus ta on täna, sai hiljuti kirja pandud alati huvitava ja mitmekülgse Megan McArdle’i poolt:
I will now attempt what I think is a fair rendition of Detroit’s history over the last fifty years. In the early 1950s, for various reasons Detroit developed a cozy three-way oligopoly. The UAW developed a cozy monopoly on supplying labor service to that oligopoly. In some ways, the UAW helped sustain that oligopoly. If you’re a big company whose quality suffers, you have problems. But if you have a union making sure that labor quality cannot vary across the industry, you don’t need to worry that your competitors will make a better car. Detroit competed on styling and power, not reliability or price.
During those years of oligopoly, the Big Three’s first loyalty (after their loyalty to management) was loyalty to the union. The worst thing that could happen to a Big Three manager was a strike. Making a car that is reliable is only partly a matter of engineering; it’s mostly a matter of extremely tight control over the assembly process. That tight control is necessarily less pleasing to the workers than looser rules. The unions could severely hurt a company with a strike. Whereas the customers? The customers could only go to another company where the same union was negotiating the same loose work rules.
Kui huvitab autotööstuse dünaamika USA’s või see, kuidas ühest tööstusharust kasvab välja kahjumlik raha imev parasiit, siis Megani postitus on vaatamata enda pikkusele tõenäoliselt üks lühemaid ja kokkuvõtvamaid selgitusi, mis üritab ka võimaikult tasakaalukas olla.
How bad is Detroit? It once gave the keys to the city to Saddam Hussein.
Over the last several years, it has ranked as the most murderous city, the poorest city, the most segregated city, as the city with the highest auto-insurance rates, with the bleakest outlook for workers in their 20s and 30s, and as the place with the most heart attacks, slowest income growth, and fewest sunny days. It is a city without a single national grocery store chain. It has been deemed the most stressful metropolitan area in America. Likewise, it has ranked last in numerous studies: in new employment growth, in environmental indicators, in the rate of immunization of 2-year-olds, and, among big cities, in the number of high school or college graduates.
Men’s Fitness magazine christened Detroit America’s fattest city, while Men’s Health called it America’s sexual disease capital. Should the editors of these two metrosexual magazines be concerned for their safety after slagging the citizens of a city which has won the “most dangerous” title for five of the last ten years? Probably not: 47 percent of Detroit adults are functionally illiterate.
Artiklis tuleb juttu nendest inimestest, kes pole veel linnast põgenenud ja kes üritavad väiksemaski lootuse kübemest kinni hoides linnas veel midagi teha. Samas on lakkav korruptsioon koos kroonilise rahapuudusega teinud linnast tühjade majade, varisemisohtlike tehaste, lagunenud vabrikute ja isegi hüljatud kõrghoonete linna.
Läbi intervjuude ajakirjanike, kohalike poliitikute, tuletõrjujate ja kodutute jutustab Labash loo linnast, mis on enda 900 000 elanikuga poole väiksem sellest, mis ta oli parematel aegadel samas kui vägivald lokkab ja ükskõiksuse lõplikust võidust hoiab linna eemal ainult üksikute pühendunute lootus.
Kui huvitab ühe suurlinna hääbumise lugu, siis on paremat artiklit keeruline soovitada. Juurde soovitaks aga vaadata amatöör ajaloolase ja fotograafi Randy Wilcox’i pilte. Wilcox peab blogi Detroit Funk, kus jagab enda linnarännakute pilte. Kuna pilte on palju ja valik lai, siis tooks siin ära vaid 5 pilti koos viidetega postitustele, mis illustreerivad nii Detroidi allakäigu sügavust kui minevikutolmu upuvat ilu.
Kunagi tuli sellest tehasest välja Henry Fordi Mudel-T’sid, kuid hoone on juba aastakümneid elanud varjusurmas. Keegi üritab siiski hoonet enam-vähem korras hoida.
(Allikas: Detroit Funk – Model-T)
Michigani Rongijaam – ilus, suurejooneline, lagunev ja ootamas uut sügavate taskutega omaniku
(Allikas: Detroit Funk – Central Station)
Kui tänaval kuuli läbi sured, siis mälestusmärk ei kuulu surnuaeda vaid tänavale. Detroidis on nende mälestusmärkide peamiseks materjaliks pehmed mänguasjad.
(Allikas: Detroit Funk – Memorial)
Brewester’i nimelisest linnaosast ja ühest nendest tornidest algas ka Diana Rossi elutee. Hooned on hüljatud ja ootavad lammutamist juba mitukümmend aastat.
(Allikas: Detroit Funk – Brewester)
Kui tehased lagunevad, siis töösturite kodudel on veel lootust. Puidutööstur David Whitney lasi selle hoone ehitada 19. sajandi viimasel kümnendil. Täna tegutseb majas restoran.
(Allikas: Detroit Funk – Whitney)
Ja lõpetuseks mõned videoklipid. Studebaker alustas hobusevankritega ja lõpetas 1960ndatel autodega, pärast mida tehas hüljati. Detroit Funk’is on üleval kolm videoklippi: üks mahajäätud tehasest enne tulekahju, teine tulekahjust ja kolmas pärast tulekahju.
The crisis shows that SOX did not have the advertised payoff of flushing Enronesque risk out of the market. Firms now collapsing from risks hidden in their walls and foundations were subject to SOX. What, exactly, did SOX accomplish other than imposing huge costs and giving us a false sense of security for six years?
Despite these failings, Congress does not necessarily have to scrap SOX. We suggest a way to make it work. SOX would remain, but firms could have their shareholders vote to opt out of some or all of its provisions. Or firms going public could opt out of SOX and let potential investors decide whether to buy their shares.
* * *
Reguleerimisest kirjutades pole võimalik hoiduda Madoffi mustkunstist (50 miljardit dollarit on ja voila – enam ei ole!), millega seoses juhtis Megan McArdle tähelepanu ühele huvitavale seigale, millega peaks iga vähegi täiendavat reguleerimist pooldav inimene arvestama:
Madoff’s activities were not the sort of gray-area thing that might be slipped in among a newly lax attitude towards SPEs and SIVs. It’s straight out old fashioned fraud, of the sort that no one, no matter how keen they are on deregulation, thought was okay. The SEC did not give a pass to Madoff because Bush, or anyone else, had told them to go easier on Ponzi schemes.
Somehow, even though everyone agreed that this was the sort of thing the SEC should be aggressively rooting out, and the SEC has perfectly adequate resources to investigate high-profile fraud at a 20-person operation, the SEC dropped the ball so hard it’s probably even now still falling through the Earth’s mantle towards China.
Since Bush took office in 2001, there has been a 13 percent decrease in the annual number of new rules. But the new regulations’ cost to the economy will be much higher than it was before 2001. Of the new rules, 159 are “economically significant,” meaning they will cost at least $100 million a year. That’s a 10 percent increase in the number of high-cost rules since 2006, and a 70 percent increase since 2001. And at the end of 2007, another 3,882 rules were already at different stages of implementation, 757 of them targeting small businesses.
Overall, the final outcome of this Republican regulation has been a significant increase in regulatory activity and cost since 2001. The number of pages added to the Federal Register, which lists all new regulations, reached an all-time high of 78,090 in 2007, up from 64,438 in 2001.
* * *
Virginia Postrel selgitab The Atlanticu lehekülgedel, miks “mullide” tekkimine on paljuski vältimatu osa inimloomusest, mis isegi adekvaatse ja loogika abil tuletatud informatsiooni olemas olu korral eelistab vahetut kogemust. Virginia teeb huvitavaid järeldusi, kuid jõuab nendeni kasutades turgude dünaamika selgitamiseks eksperimentaalökonoomika tulemusi viimastelt aastakümnetelt:
Again and again, in experiment after experiment, the trading price runs up way above fundamental value. Then, as the 15th round nears, it crashes. The problem doesn’t seem to be that participants are bored and fooling around. The difference between a good trading performance and a bad one is about $80 for a three-hour session, enough to motivate cash-strapped students to do their best. Besides, Noussair emphasizes, “you don’t just get random noise. You get bubbles and crashes.” Ninety percent of the time.
These lab results should give pause not only to people who believe in efficient markets, but also to those who think we can banish bubbles simply by curbing corruption and imposing more regulation. Asset markets, it seems, suffer from irrepressible effervescence. Bubbles happen, even in the most controlled conditions.
When policy makers assume that an empirical relationship is a natural law and attempt to exploit it, it disappears. In particular the usefulness to private agents of the ratings caused regulators to decide to use them too (and destroy them) via Basel II.
Regulations change things. Now ratings such as AAA are no longer mere communicative acts whose value depends entirely on whether investors believe the. Now those three letters appear in a proposed regulatory framework. A bank that doesn’t believe an instrument is worthy of an AAA rating can still choose to hold that instrument in order to keep its requried capital low. Any instrument that clears the AAA bar with room to spare has wasted safeness which is not being used leveraging up as much as possible.
Finantskriisist: reguleerimine enne ja pärast kommenteerimine on välja lülitatud
Edward Lucas on minule jätnud mulje kui tasakaalukas ja mitmekülgne ajakirjanik, kes suudab lisaks poliitilistele nüanssidele arvestada ka majanduskeskkonnas toimuvaga. See võimaldab Lucasel kirjutada Economisti jaoks artikleid, mis arvestavad ka selle tagasihoidliku kantsi, mida tunneme Ida-Euroopana, eripäradega.
The deal does not require Latvia to devalue its currency. This is highly controversial inside the IMF, where memories of the debacle over Argentina’s abandonment of its currency board in 2002 are still painful. But ending the currency peg would be tricky, not least because the central bank’s independence is constitutionally entrenched. It would bring little lasting benefit. And it would be deeply unpopular. Some 85% of loans to Latvian households and firms are denominated in euros and other foreign currencies.
The clinching argument was the damage that a devaluation could wreak elsewhere. Swedish and Finnish banks, which own the bulk of Latvia’s banking system, could find their own creditworthiness suffering. Although total exposure to Latvia is still small, the perception of risk is damaging.
A Latvian devaluation would also be likely to topple the currency boards of Estonia and Lithuania, and to endanger the precarious stability secured in recent weeks in other wobbly east European countries such as Hungary. The IMF said this week that it did not believe that either Estonia or Lithuania needed to abandon their currency boards. However, big current-account deficits there and in other east European countries remain a worry.
The inflation rule is arbitrary in the sense that the benchmark is not the performance of the three best-performing (ie, lowest-inflation) countries actually in the euro zone, but rather the best three in the entire EU. So to join the euro, you might have to lower your inflation to the level of three countries that don’t use the common currency (eg Britain, Sweden and Denmark).
Ma miskipärast arvasin, eurole ülemineku puhul loevad ainult teised euro kasutajad. Live and learn.
Igal juhul toob Lucas veel kaks argumenti, millest üks rajaneb valuutakomitee süsteemi piirangutel ja teine mitte-euroriikide võimalusel sattuda deflatsioonispiraali, mida eeskujuks ei tasu kellelegi seada. Lucasel on ka lahendus välja pakkuda, mis peaks vähemalt teema vastu huvi tundvatele inimestele osaliselt tuttav olema:
A better idea would be for the non-euro countries in the EU (ie, all the ex-communist ones bar Slovenia and Slovakia—plus Britain, Sweden and Denmark) to get together and warn the ECB that they will support any member that adopts the euro unilaterally. Then Estonia, Latvia and Lithuania, for example, could euro-ise on their own. Countries with currency boards and similar arrangements can do that almost at will: the money in circulation is covered by the central bank’s reserves, so you just substitute one for another.
That would turn the tables on the gnomes of Frankfurt. But it requires leadership. Only with one or more big countries—preferably Poland and Sweden—giving the small countries political cover will they have the nerve to take a step like this. The ECB could complain loudly, while privately accommodating the change. Then it would say that it had to change the rules to reflect the fait accompli.
Meie varuplaan võiks olla õigusliku aluse loomine, et võtta eurod kroonide kõrval kasutusele ametliku paralleelvaluutana Eesti rahasüsteemis. Juba 2009. aastast võiks saada tasuda kauba eest riigile makse, töötajatele palka, maksta kauplustes kroonide kõrval ka eurodes. Sisuliselt tähendaks see euro aktiivset kasutuselevõttu Eesti raharingluses.
Meil jääks EMU täisliikmelisuse saamiseni jätkuvalt üles küll kursirisk, kuid see on nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks juba pigem teoreetilise kui sisulise tähendusega. Ka majanduspoliitiliselt ei ole see meile probleem, sest valuutakomitee süsteemi raames ei ole me kasutanud rahapoliitikat aktiivse majanduspoliitika instrumendina.
Mõistagi jagus siis hulgaliselt arvajaid, kes taolisteks sammudeks vajadust ei näinud nagu võib lugeda sellest Postimehe artiklist, ent siin me oleme – tingimustes, mille puudumisele viidates nii mõnigi artiklis sõna saanud analüütik välistas euro paralleelse kasutusele võtmise.
For Estonia and the other currency board countries, the earliest possible full membership of EMU is the dominant policy option.To minimize the risk of monetary and financial instability in the period until full membership is achieved, adoption of the euro as joint legal tender is a sensible transitional option.It will not delay the EMU membership process, but it will make the transition less hazardous.
Majanduskeskkond on 2007. aasta oktoobrist oluliselt halvenenud ja nagu Lucase artiklist võib näha on ka ettepanekud muutunud radikaalsemaks. Kui Buiter üritas veel enda postituses euro kasutusele võtmist võimaldada läbi lünkade EMU regulatsioonides, siis Lucase arvates on olukord praegu piisavalt karm, et mitmete Euroopa riikide ühine üleminek või Ida-Euroopa toetamine võiks suuremate probleemideta läbi minna. Küsimus on rohkem poliitilistes prioriteetides ja valmisolekus rahvusvaheliseks koostööks.
Ahvatlev ja julge idee, kui nüüd leiduks veel poliitikuid, kes sellega tegeleda tahaks. Teoreetiliselt võiks taoline skeem praeguse valitsuse jaoks olla üks nendest käikudest, mis näitaks:
reaalset tegutsemist olukorras, kus paljud süüdistavad valitsust passiivsuses.
täidaks ühe olulise valmislubaduse ehk eurole ülemineku.
oleks nähtav ka rahvusvaheliselt seeläbi kinnitades Eesti mainet mitmekülgse reformijana.
mida keerulisemaks läheb olukord, seda atraktiivsemaks peaks taolised stsenaariumid muutuma
Ülemiku koordineerimiseks näib meil aga vähemalt üks kompetentne vabatahtlik juba olevat Taavi Veskimäe näol. Tema praegune kaugus valitsusest võimaldaks tal vaikselt olulisemate partnerite/kaaskannatajate juures pinda sondeerida ja välja uurida, kumb variant on realistlikum, kas (A) euro kasutusele võtmine ainult Eestis paralleele valuutana või (B) mitme Ida-Euroopa riigi ühepoolne ja lõplik üleminek eurole.
Mõlema stsenaariumi realiseerimine peaks minu arvates kasvatama Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust nii eestlaste kui välisinvestorite hulgas. Kui protsessi õnnestuks kaasata ka Willem Buiter, siis oleks võimalused eduka lahenduseni jõuda ehk samuti paremad, kuid esmapilgul tundub.
Mõned kuud tagasi saatis David Foster Wallace ennast pärast pikemat võitlust kliinilise depressiooniga teise ilma. Sellest traagilisest sündmusest kirjutas üpris liigutavalt ka Ben Casnocha, minust veidi noorem, kuid paljuski sarnaste huvidega ettevõtja, tudeng, autor ja mõtleja.
Hiljuti avanes mul hea õigustus midagi Wallace’i loomingust lugeda. Kuna Infinite Jest tundus esmatutvuse jaoks hirmuäratavalt paks (üle 1000 lehekülje), siis otsustasin ühe tema esseede ja artiklite kogumi – A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again – kasuks ning pole pidanud enda valikut kahetsema. Vaimukas, täis huvitavaid täheldusi ja mõtisklusi maailmast, mis tunduvad mõnevõrra veenvamad ja elulähedasemad (vähemalt minule) kui nii mõnedki teised. Meeldiva üllatusena avastasin, et kogumikus oli ära toodud ka pikem artikkel David Lynch’ist, millele sai kunagi ka Vabalogis viidatud ja mis on siiani veebist uudishimulikele tutvumiseks tasuta saadaval.
Mõned päevad tagasi ilmus New York Time’sis veel üks tagasivaade Wallace’ile, kuid seda eristas teistest sarnastest eelkõige rõhuasetus tema potentsiaalsele akadeemilisele karjäärile, mis kunagi ühest lõputööst kaugemale ei jõudnud:
Given his considerable intellectual gifts and large cult following, it may come as a surprise to learn that Wallace’s one formal, systematic contribution to the world of ideas was never published and remains almost completely unknown. This is his undergraduate honors thesis in philosophy — “Richard Taylor’s ‘Fatalism’ and the Semantics of Physical Modality” — which he submitted for a degree at Amherst College in 1985. Its obscurity is easy enough to understand. A highly specialized, 76-page work of semantics and metaphysics, it is not for the philosophically faint of heart.
Wallace ei olnud just kõige suurem intervjuude andja, kuid üks vähestest, kes on saanud temaga rahulikult vestelda, on Charlie Rose. Nagu enamus Charlie Rose’i intervjuusid on ka intervjuu DFW’ga veebist huvilistele tasuta saadaval ja võimaldab saada mõnevõrra selgema ettekujutuse mehest, keda paljud pidasid geeniuseks ja USA kirjanduse üheks peamiseks uuendajaks, kes piirdunud ainult ilukirjandusega vaid sukeldus nii esseede, intervjuude kui portreeartiklite kirevasse maailma.
Et geniaalsus pole hullumeelsusest või meeleheitest just eriti kaugel on kaudselt tõestanud ka Wallace’i elu. Peale tema surma ilmus Rolling Stone’is pikem artikkel tema võitlusest kliinilise depressiooniga, probleemidest alkoholi ja narkootikumidega, mis õnnestus lõpuks peaaegu kõrvale tõugata. Kahjuks osutus depressioon ilma medikamentideta aga kõrvaletõukamatuks painajaks, mis lihtsalt vajas lahendust…lõpliku lahendust:
After he died on September 12th, readers crowded the Web with tributes to his generosity, his intelligence. “But he wasn’t Saint Dave,” says Jonathan Franzen, Wallace’s best friend and the author of The Corrections. “This is the paradox of Dave: The closer you get, the darker the picture, but the more genuinely lovable he was. It was only when you knew him better that you had a true appreciation of what a heroic struggle it was for him not merely to get along in the world, but to produce wonderful writing.”
. . .
At the end of August, Franzen called. All summer long he had been telling David that as bad as things were, they were going to be better, and then he’d be better than he’d ever been. David would say, “Keep talking like that — it’s helping.” But this time it wasn’t helping. “He was far away,” Franzen says. A few weeks later, Karen left David alone with the dogs for a few hours.
Minu jaoks on Wallace’i loominguga tutvumine alles algamas. Tema pretensioonitus ja enesekriitilisus koos mitmekülgse teemakäsitlusega avardab aga nii silmaringi kui sunnib mõtlema sellele, kuidas me maailma ning inimestesse kõiges nende keerulisuses suhtume.
Kuigi kõned üldjuhul kirjanike esile tõstmist vääriva loomingu hulka ei jõua, siis üks DFW poolt ülikoolilõpetajatele peetud kõne on tema austajate poolt hiljem üles kirjutatud ja elab vaikselt nüüd oma elu internetiavarustes. Kõne pole pikk, kuid Wallace’ile omaselt terane ja tabav, paljastavalt siiras mõtisklus hariduse olemuse ja meie kõigi igapäevaste valikute üle.
Lõpetuseks tooks ära ka paar DFW esseed/artiklit lisaks eelnevalt mainitud David Lynch’i portreeloole, mis võimaldavad tutvuda Wallace’i stiiliga ja ehk isegi tekitada piisavat huvi tema teiste kirjutiste vastu.
Monday, the first and only File and Feed in Michigan, is also the day of Rolling Stone‘s introduction to the Cellular Waltz, one of the most striking natural formations of the Trail. There’s a huge empty lobbylike space you have to pass through to get from the Riverfront’s side doors back to the area where the F&F and bathrooms are. It takes a long time to traverse this space, a hundred yards of nothing but flagstone walls and plaques with the sad pretentious names of the Riverfront’s banquet halls and conference rooms — the Oak Room, the Windsor Room — but on return from the OTS now out here are also half a dozen different members of the F&F Room’s press, each fifty feet away from any of the others, for privacy, and all walking in idle counterclockwise circles with a cell-phone to their ear. These little orbits are the Cellular Waltz, which is probably the digital equivalent of doodling or picking at yourself as you talk on a regular landline. There’s something oddly lovely about the Waltz’s different circles here, which are of various diameters and stride-lengths and rates of rotation but are all identically counterclockwise and telephonic. We three slow down a bit to watch; you couldn’t not.
The View from Mrs. Thompson’s on Wallace’i mõtisklus 2001. aasta 11. septembrist, kus Wallace mõtiskleb enda väikesekodulinna ja seal elavate inimeste omavaheliste suhete ja isegi kohalike lipumaania üle:
The VFW hall is a good bet, but it can’t open til noon if at all (it has a bar). The lady at Burwell’s references a certain hideous Qik-n-EZ store out by 1-74 at which she was under the impression she’d seen some little plastic flags back in the racks with all the bandannas and Nascar caps, but by the time I get there they turn out to be gone, snapped up by parties unknown. The reality is that there is not a flag to be had in this town. Stealing one out of somebody’s yard is clearly out of the question. I’m standing in a Qik-n-EZ afraid to go home. All those people dead, and I’m sent to the edge by a plastic flag. It doesn’t get really bad until people ask if I’m OK and I have to lie and say it’s a Benadryl reaction (which in fact can happen)…. Until in one more of the Horror’s weird twists of fate and circumstance it’s the Qik-n-EZ proprietor himself (a Pakistani, by the way) who offers solace and a shoulder and a strange kind of unspoken understanding, and who lets me go back and sit in the stock room amid every conceivable petty vice and indulgence America has to offer and compose myself, and who only slightly later, over styrofoam cups of a strange kind of tea with a great deal of milk in it, suggests, gently, construction paper and “Magical Markers,” which explains my now-beloved homemade flag.
Kaasahaarava pretensioonitus ja poeetiline sügavus – kas saakski midagi enamt ühelt inimeselt tahta?
In social media, all sorts of walls come down. There have long been walls between companies, industries, different stages of production, even hierarchies within companies and academia. Nowadays, people “friend” foes at rival companies. Peons “friend” their bosses. In journalism, we can also see the walls around our processes breaking down. There used to be a stark divide between “notes” and finished stories. Now they’re just different forms of content. The secrecy surrounding stories is in retreat.
Setphen Baker meie järjest hägusemate piiridega maailmast, kus eetika ja eetiliselt käitumine vajab pidevalt valvsust koos lakkamatu tähelepanuga.
Mõne jaoks lihtsalt tulnud harjumus, teisele aga närvesööv painaja.
Kuidas võiks välja näha mingi konkreetse funktsiooni täitmiseks läbi geenimanipulatsiooni loodud olendid? Vähemalt ühte skulptorit on küsimus piisavalt inspireerinud, et proovid sellele küsimusele läbi enda loomingu vastata:
The sculptures present a series of quite considered propositions for helper species while photographs play out the possibility of the ‘success’ of such an idea. With the sculptures, I have been able to present my creature ideas in a fashion that is direct and strangely believable. People are fascinated by the tiny details, the moles and wrinkles, which almost forces them to accept the possibility of their existing. I also deliberately steer clear of too much sci-fi or horror in my creatures. They stay rooted in the possibilities of real animals. These creatures are almost too easy to accept the real animal world is just as weird anyway.
Elysia chlorotica, umbes 3 cm pikkune päikesejõul toimiv meritigu
(Allikas: New Scientist)
Loomulikult ei pea inimesed kõiki veidrusi ise välja mõtlema. Evolutsioon on samuti andnud arvestatava panuse meid ümbritseva maailma kummalisusesse. Vahel tundub loodus meid üllatavat olenditega, kes näivad pärinevat ulmekirjandusest. Näiteks meritigu, mis “varastab” söödud vetikatelt geene, et need integreerida enda organismi ja siis elatuda fotosünteesist:
It’s the ultimate form of solar power: eat a plant, become photosynthetic. Now researchers have found how one animal does just that. Elysia chlorotica is a lurid green sea slug, with a gelatinous leaf-shaped body, that lives along the Atlantic seaboard of the US. What sets it apart from most other sea slugs is its ability to run on solar power.
* * *
Sakslased Hartmannsweilerkopfis, Vosge mäestikus
(Allikas: Der Spiegel)
Enamusele meist on Esimene maailmasõda hallikas või punakas-pruun ja seda eelkõige piltide ning filmilõikude tõttu, mis peaaegu kunagi mingit värvi ei sisaldanud. Värvifotosid suudeti teha aga juba enne 19. sajandi lõppu – protsess oli lihtsalt keeruline ja vajas korraliku jäädvustuse saamiseks subjekti liikumatust. Der Spiegel avaldas mõni aeg tagas mõned Hans Hildenbrandi värvifotod sakslastest Esimeses maailmasõjas. Piltide tausta avava artikli leiab siit ja valiku päris jõhkraid must-valgeid pilte aga siit.
* * *
Jeff Bridges’i foto Jon Faveraust Iron Monger’i filmimist planeerimas.
(Allikas: Jeff Bridges)
Jeff Bridges paistis kõige paremini sellel suvel silma Iron Man’is, kuid professionaalse näitlemise kõrval on mehel ka hobisid. Üks neist on panoraamfotograafia. Igale suuremale filmile omaste pauside ajal otsustas Bridges kaameratagust maailma tema lihtsuses ja inimkülluses enda Widelux kaameraga jäädvustada. Tulemuseks on tagasihoidlik, kuid siiski huvitav kogumik koos Bridges’i kommentaaridega.
National Geographic avaldas hiljuti fotogalerii Marsist, kust võib leida hämmastavalt ilusaid vaateid meie naaberplaneedist. Galerii ei ole suur ja mitmed pildid on juba varem kuskilt läbi käinud, ent siiski on minu lemmikplaneet suuteline üllatama enda iluga. Piltide juurde käib muu hulgas ka John Updike’i artikkel.
* * *
Poolas, Soboti linnas, asuv “Kõvermaja”, mis inspireeritud Poola ja Rootsi kunstnike loomingust
(Allikas: Village of Joy)
Hoonedi on igasuguseid ja mida imelikemates vormides. Kui imelikesse vormidesse suudab inimfantaasia aga hooneid näha selgub tõenäoliselt alles pärast 50 maailma veidrama hoone piltidega tutvumist. Seal on nii ilusaid, võluvaid, kentsakaid kui ka naljakaid hooneid. Hämmastav tegelikult, kuid kahjuks Eestis sama hästi kui välistatud.
Fotod, mis inspireerivad, jahmatavad, üllatavad ja valgustavad kommenteerimine on välja lülitatud
Kui ma Rootsis magistrantuuris õppisin, siis üritasin enda kursusele seoses meie programmiga organiseerida külaskäike ja ekskursioone väikeettevõtetesse, mis olid ennast kohalikus teaduspargis sisse seadnud. Uurisin välja, mis kursusekaaslasi kõige rohkem huvitab ja valisin lõpuks välja 10-15 ettevõtet enam kui 200-st. Valitud ettevõtetele saatsin viisaka kirja, kus tutvustasin meie programmi rahvusvahelisust ja suurt huvi nende tegevuse vastu just selles osas, mis meie kursust puudutab ehk innovaatiliste lahenduste välja töötamine ninig seda toetavad tegevused organisatsioonis.
Kahjuks reageerisid minu kirjale vaid mõned üksikud ja nemadki eitavalt. Pärast väikest vestlust enda programmijuhiga, et välja selgitada, miks rootslased vastata ei soovinud, pakkus ta, et ma võiks proovida helistamist. Proovisingi, kuid paljuski sarnaste tulemustega. Otsustajat polnud enamasti kohal ja mulle lubati tagasi helistada, kuid isegi kui otsustaja oli kohal, siis enamasti lõppes vestlus tõdemusega, et praegu on kiired ajad ja pole inimesi ega aega. Need, kes lubasid tagasi helistada, seda kahjuks üldjuhul ei teinud.
Mind hämmastas, et meile ei soovitud isegi ühte tundi pühendada ja hiljem sellele mõeldes jõudsin kahe kõige tõenäolisema põhjuseni:
ülikoolilinnas, kus asub ka tehnikaülikool, külastavad ettevõtteid suht regulaarselt terved tudengite hordid ja kui sa soovid tudengitele ainult ainult kindla osa enda ajast pühendad, siis kipud külastajateks valima eelkõige potentsiaalseid töötajaid.
Rootsis on tööjõukulud (eeskätt tänu maksudele) sedavõrd kõrged, et alustavad väikeettevõtted on sunnitud enda tagasihoidlikust personalist maksimumi välja pigistama, eriti kui müügini pole õieti jõutud ja eelkõige tegeletakse toote/teenuse arendamisega, mida rahastatakse riskikapitali investeeringutest.
Rootsi uudiseid inglise keeles edastav The Local avaldas eile pikem artikli sellest, kui palju rootslased tegelikult tööd teevad. Õigem oleks vist öelda, kui vähe nad tegelikult tööd näivad tegevat, sest lisaks ametlikule puhkusele ja pühadele on rootslaste töökultuur viimaste aastate jooksul olulisemalt paindlikumaks ja tulemustele orienteeritumaks muutunud. See võimaldab rohkem kodust töötada ja tööajal ka isiklike asjadega tegeleda seni kuni töö saab õigeks ajaks korralikult tehtud. Sellegi poolest tundub artiklis toodud 130 vaba päeva aastas jahmatavalt kõrge:
Why? Because of the willingness of so many managers to trust their employees combined with a reluctance to confront them. Because of adopting more modern time-off concepts like leaving early to pick up kids at daycare or working out during the day while still keeping the traditional coffee breaks. Because Sweden already has one of the world’s highest number of holiday/paid-leave days. Because sick leave days in Sweden are the highest among industrialized countries. And because in this calculation, the international issue of cyberslacking only accounted for 13 days out of 130. It’s the other, particularly Swedish things that account for more missed time.
What’s more, Sweden’s official six percent unemployment figure is “cooked.” There are an additional four percent on sick leave and at least 10 percent on disability. So the actual number not working is closer to 20 percent. This according to Economist Stefan Fölster at the Confederation of Swedish Enterprise.
Artikli autor on enda arvutusi ka teemaga üht või teist pidi seotud teaduritele näidanud ja enamus nendest isegi eriti ei üllatunud kui neile arvutuste tulemusi tutvustati (erand oli vist ainult tööminister Littorin: “Can this be real?!”). Küll on aga huvitavad nende kommentaarid, mis juhivad tähelepanu töö ja vabaaja piiri hägustumisele, infotehnoloogia võimalustele tööd ja vabaaega ühendada, kuid ka rootslaste pühadelembelisusele.
Kui see vabade päevade arv vastab aga vähegi reaalsusele, siis jääb üle ainult tõdeda seda sama, mida ka artikli autor:
When Swedes are working, they’re among the most efficient on the planet.
Eraldi pikem küsimus on loomulikult, milles see effektiivsus väljendub, kuid see jäägu mõne teise postituse teemaks.
Mulle tundub, et just teadmismahukates riskikapitali kaasanud väikeettevõtetes on võimalused oma asjadega tegeleda kõige piiratumad ja mulle tundub, et ka inimesed ise on teadlikumad panusest, mida neilt oodatakse. Tõenäoliselt oli see ka peamine põhjus, miks mul ühtegi külastust ei õnnestunud organiseerida.
130 vaba päeva aastas ehk rootslaste töökultuurist kommenteerimine on välja lülitatud
The Binghamton crows quickly learned that dropping nickels and dimes into the slot produced peanuts, and the most resourceful members of the flock began looking for more coins. Within a month, Klein had a flock of crows scouring the ground for loose change.
“Rather than just killing off a species, why not see if they can do something useful for us, so we can all live in close proximity?” he said. To pursue his research, he founded the Synanthropy Foundation this year. Someday, he hopes, similar techniques may allow us to train rats to sort our garbage for us.
Olen sellel varemgi peatunud, et meil pole sageli aimugi sellest, kust lahendused mingitele probleemidele võivad tulla. Mis tundub radikaalne või lausa võimatu täna – kui mitte lausa absurdne – võib osutuda homseks lahenduseks. Me lihtsalt ei tea enne kui mõni julge hing ei proovi.
Aga rotid, kes sorteerivad meie prügi selleks, et me neid toidaksime?! Kuidas see üldse välja näeks? Kas nad töötaksid vahetustes? Kui palju oleks neil vabadust tulla ja minna? Kas neil oleks inimestest eestkostjad, isegi ametiühingud? Mida arvaks arenguriikide vaesed, kes sisuliselt sama tööd teevad vaata, et vähemagi eest?
Kas me suudame turumajandusse kaasata vastastikuse vabatahtlikkuse alusel loomi ja linde? Kuidas üldse vabatahtlikust mõista olendite puhul, kelle kaasamine majandustegevustesse võib nad päästa väljasuremisest, isegi pakkuda võimalusi taastumiseks? Kas see oleks tõlgendatav kui keskkonnasõbraliku või hoopis keskkonna vaenuliku tegevusena?
Või oleks see pigem nagu orjus – igavene sõltuvuses inimeste pakutavast “imetoidust” samas kui suutlikus välismaailmas ilma inimeste abita toime tulla kahaneks olematuseni?
