praegust olukorda analüüsida, vigadest õppida ja sellest lähtuvaid muudatusi kavandada.
Ent ise Kattel analüüsiga ei tegele, konkreetseid vigasid välja ei too ja muudatusi või ettepanekuid välja ei paku. Küll aga võib tema loost leida hulgaliselt väiteid, mis kriitilisema vaatluse käigus osutuvad retooriliseks vahuks, kust paistab kahjuks ka akadeemiline elukaugus.
Liberaliseeritud keskkonnas toimiv finantsturg suudab olla väga innovaatiline uute finantstoodete tekitamisel ja laenamisel, kuid oluliselt väiksem on tema motivatsioon investeerida tootmise või infrastruktuuri tänapäevastamisse.
Lausa vägisi jääb mulje, et professor Kattel ei ole veel endale selgeks teinud finantsturgude olemust. Finantsturud võimaldavad ligipääsu rahale, millega on võimalik finantseerida suuremaid investeeringuid kui muidu oleks võimalik nagu ka valikute paljusust investeeringute finantseerimise meetodites. See kuhu laenuraha parajasti läheb sõltub aga paljuski sellest, millised projektid parajasti tunduvad kõige tasuvamaks osutuvat ja kuidas neid soovitakse finantseerida.
Tootmise tänapäevastamine käib aga pidevalt ja väljendub mitte ainult vanade seadmete vahetamises uute vastu vaid ka pidevas schumpeterlikus loova-hävituse keerises, kus sageli pole institutsionaalsete normide tõttu otstarbekas vana uuendada vaid asendada mingi radikaalsema uuendusega – likvideerida üks ettevõte, et asutada teine. Tõesti, trükimasinate tänapäevastamisesse investeerimisest pole eriti keegi huvitatud, kuid seda eelkõige sellepärast, et meil on võimalik kasutada multifunktsionaalseid tööriistu, mis on kirjutusmasinast kordades paremad. Pigem investeeritakse arvutite ja nende komponentide tootmisesse.
Kui aga infrastruktuuri tänapäevastamisest rääkida, siis ei saa mööda küsimusest, mida professor Kattel õieti silmas peab – teid, raudteid, sadamaid, lennuvälju, elektrivõrku või hoopis telekommunikatsiooni? Kui viimased kaks välja arvata, siis on tegu avaliku sektori valdkondadega, kus investeeringute suurustel ja prioriteetidel on sageli rohkem seost poliitika kui reaalsete vajadustega.
Kui valitsussektor on huvitatud infrastruktuuri tänapäevastamiseks finantseeringu leidmisest finantsturgudelt, siis kahtlemata on see võimalik. Tegu on täiendava võimalusega, mida ilma finantsturgudeta poleks üldse olemaski.
Ma arvan, et kui professor Kattel suudaks hoiduda tuhandete inimeste tegevuse tulemusena tekkinud finantsturgudele inimomaduste (finantsturg laenab?! finantsturul on motivatsioon?! finantsturg tekitab uusi tooteid?!) andmisest hoiduda, siis oleks ka retoorika mõjuvam. Mitte finantsturud ei investeeri tootmisesse või infrastruktuuri tänapäevastamisesse vaid inimesed ja organisatsioonid, kes finantsturgudel tegutsevad. Märksa asjakohasem oleks küsida, et miks tootmissess või infrastruktuuri tänapäevastamisesse ei soovita rohkem investeerida, kuid see eeldab ka argumenteeritud seisukohta sellest, et praegu investeeritakse liiga vähe.
Avatud majandusel ja peamiselt väliskapitalil toimival majanduspoliitika mudelil (nagu Eestis) on ka majanduse tehnoloogiliste võimete ehk tootlikkuse kasvatamiseks üsna piiratud võimalused. Teisisõnu: kui arenenud riigid investeerivad arenevatesse, siis on selle peaeesmärgiks sageli kulueelise ärakasutamine.
Huvitav oleks teada, kust Katteli arvates investeeringuteks raha peaks tulema kui seda siingi pole. Kui sul on tasuv investeerimisprojekt, siis nagu väljast poolt Eestit ei tohikski finantseerimist otsida? Ja kas mitte ei tõsta tootlikkust just uute seadmete kasutamine, mida välisfinantseering võimaldab soetada ja uued meetodid töökorraldamisel, mida saadakse eelkõige läbi vahetu rahvusvahelise kogemuse, mis sageli välisinvesteeringutega kaasneb?
Kui professori kirjutatust peaks mingit poliitikat tuletama, siis näib see võtvat autarkia kuju. Kas see ongi professor Katteli salasoov?
Arenenud riigid üldjuhul ei investeeri arenevatesse riikidesse. Investeerivad ikkagi eelkõige inimesed ja ettevõtted, kelle otsused tulenevad võimalustest, mida nad on märganud ja asunud realiseerima. Kui ei ole võimalik teenida kasumit või kasutada ära konkreetse piirkonna eeliseid madalamate kulude näol, siis miks üldse investeerida?
Tootlikkust mõjutavad Eestis aga eelkõige rahvusvaheline konkurents, mida avatud majandusmudel kahtlemata soosib, ja välisinvesteeringud, mis võimaldavad kaasata koos kapitaliga ka oskuseid, mis kõik tootlikkusele ainult positiivselt mõjuvad. Ebatolerantsus, milles professor Kattel kõiki eestlasi näib süüdistavat, koorub aga kõige selgemini välja just tema enda välisinvesteeringute vaenulikkuses, mis tahab vägisi ksenofoobia mõõtmeid võtta.
Kuna tootlikkuse kasvu – inimressurssi ja tehnoloogiasse – ei investeeritud piisavalt, siis ei saa ka kasv niisama taastuda. Selleks oleks vaja uusi investeerijaid-laenajaid. Neid aga ilmselt ei tule, sest kogu viimaste kümnendite neoliberaalne majandusmudel on lakanud eksisteerimast. Ja sellisel kujul see enam kindlasti ei taastu.
Huvitav oleks teada, millel toetub väide, et inimressurssi ja tehnoloogiasse ei investeeritud piisavalt. Taoline umbmäärasus summutab ka küsimuse sellest, kes ei investeerinud piisavalt. Inimene peab ikka ennast üpris täis olema, et lihtsalt deklareerida, et pole piisavalt investeeritud samas ise kunagi selle investeerimisega tegelemata – mõistmata, et iga tegevusega kaasnevad omad riskid ja piiratud ressursside kasutamise üle on kõige pädevamad otsustama need, kes neid ressursse omavad.
Professor Kattel vehib aga lihtsalt kätega kui deklareerib, et neoliberaalne majandusmudel on lakanud eksisteerimast, sest selle arvamusloo põhjalt tähendab see kõike seda, mis talle parajasti ei meeldi. Äkki peaks keegi professorile ka teatama, et ükski majandusmudel ei taastu vaid globaalne majanduskeskkond on pidevas muutumises, kus erinevad lähenemised ja poliitikad omavahel pidevalt segunevad ning konkureerivad.
Näiteks soovitatakse tööturgu paindlikumaks muuta. Eestis on aga juba niigi väga paindlik tööjõuturg, mida näitab kiiresti kasvav töötute arv ja seiskunud palgakasv. Tööjõuturg ei pea olema paindlikum, vaid aktiivsem: enam on vaja ümber- ja täiendusõpet.
Ma ei tea, kas Eestis ülikoolides on mingid teised standardid, kuid Lundis oli korrelatsioonist ilma argumentideta kausaalsuse tuletamine samas hästi kui välistatud. See lihtsalt ei kuulu hea tava juurde, sest kausaalust on jube lihtne vähemagi korrelatsiooni juures väita.
Tundub, et professor Kattel ei soovi tunnistada ka Maailmapanga “Doing Business” iga-aastast uurimust, kus muidu kenade tulemustega särava Eesti häbiplekiks on tööturu paindlikus, millega olema närusel 163 kohal! Samas võib professor Kattel Maailmapanga uurimust pidada lihtsalt neoliberaalseks propagandaks, mis ei vääri suuremat tähelepanu.
Täiend- ja ümberõppele võib alati rohkem panustada, kuid sellega kaasnevad kulutused, mida tuleb kuidagi ka rahastada. Selle koha pealt professor aga vaikib samas kui mõned lõigud hiljem näib vihjavat hoopis valitsussektori kulude kasvatamisele sisenõudluse hoidmise eesmärgil. 1930ndate Keyneslik majanduspoliitika ei sobi aga 21. sajandi Eestisse, sest meil pole mitte tegu üle-üldise järsu sisenõudluse vähenemisega vaid eelkõige struktuursete probleemidega, mis ilmnesid juba enne ülemaailmset finantskriisi.
Arvestatavad valitsussektorikulutused sisenõudluse säilitamiseks aeglustaks aga meie majandusruumi kohanemist ja olemas olevate ressursside ümber mängimist. Professor Kattel ei täpsusta kahjuks, kuhu peaks valitsussektor raha suunama, sest näiteks artikli algusest tuttav infrastruktuur on äärmiselt pika vinnaga. Vähegi suurema projekti ette valmistamine võtab aastaid ja selleks ajaks kui jõutakse ehitamiseni on enamasti ka hullem möödas ja prioriteedid teised.
Sisulisema diskussiooni, mida professor Kattel näib soovivat, tapab lõpuks hoopis tema enda arvamusloo elukauge pealiskaudsus.
Professor Katteli autarkilistest salasoovidest kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmisel nädalal jäi ühes kommentaaris õhku rippuma küsimus, et kuidas mõista väiteid sellest, et kroon ülehinnatud.
Ma julgeks väita, et ujuva kursi puhul praegune vahetuskurss euroga ilma valitsussektori toeta ei säiliks, sest jooksevkonto puudujäägi suurus avaldaks kui ei midagi muud siis spekulatiivset survet. Valuutakomitee süsteem tagab küll teatud stabiilsuse, kuid seda informatsioonikao hinnaga, mis väljenduks ujuva kursi puhul eelkõige vahetuskursis. Sisuliselt oleme olukorras, kus mingit alust väita, et krooni kurss ei ole ülehinnatud samuti pole.
Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et jooksevkonto puudujääki finantseerivad eestlased eelkõige europõhiste laenudega samas kui palka saadakse kroonides. See tähendab kroonide vahetamist eurodeks, et jätkuvalt head ja paremat importida. Kuna sissetulekud ei kata aga kõiki tarbimissoove tuleb ülejäänud raha laenata.
Probleemi sellest pole kuni varade väärtus katab laenude väärtuse ja Eestisse voolanud odav raha ei avalda pidevat survet hinade ja palkade kasvuks, kuid kui olukord muutub ja laenutingimused karmistuvad, siis jääb jooksevkonto puudujäägi peamiseks finantseerimise vahendiks kohalike kaupade või teenuste müük välismaale samas kui laenude võtmisel on arvestatav osa inimestest arvestanud pideva palgakasvuga.
Kahjuks pole meil aga lood ekspordiga kõige paremad. Üle üldine majanduskasvu aeglustumine, vähendab ekspordivõimalusi aga täiendavalt samas kui palkade ja hindade kasv vähendab ekspordi konkurentsivõimet läbi stabiilselt kasvavate kulude.
Finantskriisist on saanud viimaste kuude jooksul majanduskriis, mille taolist pole juba pikemat aega nähtud. Põhjuste otsimisega aga alles tegeletakse samas kui nii mõnigi majandusteadlane on tunnistanud, et selgeid ja ammendavaid vastuseid pole. Jäänud on ainult seisukohad ja arusaamad, mis mõjutatud inimeste isiklikest ideoloogilistest veendumustest.
Lawrence H. White, the F.A. Hayek Professor of Economic History at the University of Missouri St. Louis; William K. Black, associate professor of economics and law at the University of Missouri, Kansas City and author of The Best Way to Rob a Bank Is to Own One; Casey Mulligan, professor of economics at the University of Chicago; and J. Bradford DeLong, professor of economics at the University of California, Berkeley. Each will provide a short essay laying out his best account of what happened. After all the essays are online, our panelists will then hash out their differences in a lively informal blog chat.
Juttu tuleb kriisi alguseks olevatest tõukemehhanismidest (White), suurettevõtete juhtide ajendite problemaatilisusest (Black), põhjuste leidmise metodoloogiast (Mulligan) ja probleemide propageerumismehhanismist (DeLong). Vestlus läheb edasi ja valgustab meeste seisukohtade ja tõlgenduste vahelisis erinevusi, kuid ka sarnasusi. Eraldi huvitav on see, et ülejäänud kolm meest sisuliselt ignoreerivad William Black’i.
Olukorras, kus erilist selgust finantskriisi sügavuse põhjustest pole, võib objektiivset neutraalsust taotleva ajakirjaniku katse mingile ühtsele aruaamisele lähemale jõuda märka tõsiselt võetavamaks osutuda kui tavaliselt. Samas on siin ka üks tõsine eeldus: inimene peab vähemalt natukenegi finantsmaailmas orienteeruma.
The New Yorker’is ilmus mõni aeg tagasi John Lanchester’i artikkel Melting Into Air, kus kirjanikuna elatis teeniv Lanchester proovib finantskriisi põhjuseid lahti harutada. Tulemus on loetav ja isegi huvitav, kuid põhjused näivad eelkõige taanduvat kõigele, mis on vähegi keerulisem:
It seems wholly contrary to common sense that the market for products that derive from real things should be unimaginably vaster than the market for things themselves. With derivatives, we seem to enter a modernist world in which risk no longer means what it means in plain English, and in which there is a profound break between the language of finance and that of common sense. It is difficult for civilians to understand a derivatives contract, or any of a range of closely related instruments, such as credit-default swaps. These are all products that were designed initially to transfer or hedge risks—to purchase some insurance against the prospect of a price going down, when your main bet was that the price would go up. The farmer selling his next season’s crop might not have understood a modern financial derivative, but he would have recognized the use of it.
Tuletisinstrumentide ühe alamliig (CDS) olemuse üle on samuti käimas huvitav väitlus. Arnold Kling väidab, et tegu on finantsinstrumendiga, millest on rohkem kahju kui kasu (PDF – just viimane osa), kuid Felix Salmon, kes on juba mõnda aega CDS’ide kaitseks välja astunud, lükkab sisuliselt kõik Klingi väited ümber või laseb neist õhust välja. Mõlemad on intelligentsed ja enda seisukohtades kindlad inimesed, kelle selgituste lugemine võimaldab paremini mõista kui erinevalt saavad ühest tuletisinstrumendist aru teoreetikud ja praktikud.
The average capital reserves for Canada’s Big Six banks — defined as Tier 1 capital (common shares, retained earnings and non-cumulative preferred shares) to risk-adjusted assets — is 9.8%, several percentage points above the 7% required by Canada’s federal bank regulator. That’s a little better than major U.S. commercial banks like Bank of America, but significantly higher than an average capital ratio of about 4% for U.S. investment banks and 3.3% for European commercial banks.
Another factor that helped make Canada the new gold standard in banking was Ottawa’s decision in the late 1980s to allow commercials banks to acquire investment dealers on Toronto’s Bay Street, the country’s financial hub.
Kindlusega kaasnevad aga omad riskid headele aegadel. Nii ei olnud Kanada pankadel lubatud ühineda teiste riikide pankadega, mis tagas küll kohaliku stabiilsuse pikemas perspektiivis, kuid kahtlemata suunas hulgaliselt raha ka Kanadast mööda.
Lõpetuseks viitaks The New Yorker’is ilmunud portreeloole Föderaalreservei esimehest, Ben Bernankest. Vaikse ja sümpaatse akadeemikuna alustanud mehest on tänaseks saanud USA majanduselu suunanäitaja, kelle sõnavõtte, otsuseid ja tegusid koos tagajärgedega jälgib terve riik kui mitte maailm. Et tema ülesandeks on jäänud üle pika aja kõige suurema majandusliku sasipuntra lahtiharutamine annab aga põhjust ka huvi tunda, mida mees endast üldse kujutab, kuidas suhtuvad tema tegevusse teised ja kuidas ta enda poliitika kujundamist õigustab:
Bernanke’s knowledge of Lincoln was more limited, but one morning the man who organizes the parking pool in the basement of the Fed’s headquarters had given him a copy of a statement Lincoln made in 1862, after he was criticized by Congress for military blunders during the Civil War: “If I were to try to read, much less answer, all the attacks made on me, this shop might as well be closed for any other business. I do the very best I know how—the very best I can; and I mean to keep doing so until the end. If the end brings me out all right, what is said against me won’t amount to anything. If the end brings me out wrong, ten angels swearing I was right will make no difference.”
Huvitav lugu, mis aitab ehk paremini mõista otsuste tagamaid.
Kõike seda lugedes ei saanud ma mööda mõttest, et sisuliselt on tegu valikuga, kus suurem stabiilsuse nimel loobutakse kõrgemast majanduskasvust või kõrgema majanduskasvu nimel loobutakse stabiilsusest aeg-ajalt toimuvate tõrgete kasuks. Probleem on ainult selles, et stagneerumine on samuti stabiilne.
Minu seisukoht on tegelikult suht lihtne ja sarnaneb paljuski ühele inglise keelsele ütlusele: “It’s better to have loved and lost than never to have loved at all.”
“Ma küll ei näe sellel variandil mingit sisulist katet, sest kogu turumajandusliku Eesti arengu jooksul, mis hakkas pihta Eesti krooni tulekuga ja alampalk praeguses mõistes esimest korda kehtestati, on väga selge, et alampalga tõus ei ole mitte kunagi põhjustanud tööpuuduse tõusu ja see on ikkagi teistes asjades kinni,” pareeris Taliga tööandjate põhjendust.
Huvitav oleks teada, millele Tali väited rajanevad, sest praeguse seisuga on nad täiesti alusetud. Inimene, kelle suust pudenevad sellised pärlid lihtsalt ei ole tõsiselt võetav. Ei ole tõsiselt võetavad ka organisatsioonid, mille ees otsas on inimesed, kelle näib puuduvat igasugune side reaalsusega.
Võiks arvata, et miinimupalga teemat pole Eestis üldse uuritud, kuid on ja ka tulemused peaks igale vähegi teemaga tegelevale inimesele teada olema. Marit Hinnosaare ja Tairi Rõõmu uurimus Labour Market Impact of the Minimum Wage in Estonia: An Empirical Analysis (PDF) on täiesti tasuta igale huvilisele, kust selgub muu hulgas:
The fact that increases in the minimum wage have not altered the shape of the probability distribution of wages much in 1995–2000, could indicate that the labour market adjustment mechanism in Estonia, in response to an increase in the minimum wage, mainly takes place through an alteration in the number of people employed rather than through an adjustment in wages.
Argentiinat on tabanud majanduskriisi eriti kummaline manifestatsioon. Nimelt on käibelt peaaegu täiesti kadunud mündid, mida keegi ei taha enam teistega eriti jagada. Probleemil näib olevat mitmeid põhjuseid, millel artiklis ka peatutakse, kuid vast kõige kentsakam on see, kuidas näiteks 5 kohaliku raha võib osutuda märksa väärtuslikumaks kui näiteks 20 kohaliku raha:
The 2-peso note is thrown around with a contemptuous disregard usually reserved for metal money, at least in countries where less money isn’t occasionally worth more than more money. But 5s and 10s are harder to come by, because they’re actually worth something. In many cases, they’re worth more than 20s, because you can buy things with them, which isn’t always true with a 20. In some cases, 5s and 10s are effectively worth more than 100s—which, unless you want to take out the equivalent of $20 at a time, are pretty much the only bills ATMs here dispense. Save for large purchases, 100-peso notes are functionally useless—imagine trying to trade a bar of platinum bullion for a sandwich and a coffee.
* * *
Maailmas on palju huvitavaid inimesi, kellel kõigil omad unistused – mõnedele väiksed, mõnedele suured ja kolmandatel lihtsalt kummalised. George Packer kuulub viimasesse kategooriasse, sest juba aastaid on tema vaikselt realiseerinud enda unistust olla kõige tsiteeritum “iga-mees” ajakirjanduses:
Greg Packer went from man-on-the-street to news-maker, garnering profiles in The New York Times, the Wall Street Journal and NPR, among other outlets. Reporters discovered that he made his living as a highway worker (he is now retired), that he is unmarried, and that his method (as explained by Editor & Publisher) is to identify reporters covering an event, to motion them to come over or to wait for them to approach.
These banal details, reported in every Greg Packer profile, help explain why so many journalists have made follow-up efforts: we cannot quite believe that manipulating the entire media requires so little sophistication. I sought Mr. Packer sure of finding something the others reporters had missed: a peculiar method he uses to pick journalists from a crowd; an insightful analysis of the diction and syntax most likely to see print; a precise statement of what it is that my colleagues seek from men on the street, which I have never understood.
* * *
Saientoloogide ridadesse kuulub küll mitmeid kuulsaid inimesi, kuid see kummaline ususekt on ka ulatuslike rahaliste sissetulekutega, mida on sedavõrd oskuslikult hajutatud, et keegi ei tea täpselt, palju see organisatsioon aastas raha kasseerib. L. Christopher Smith proovis Portfolio jaoks ekspertide ja endiste liikmetega rääkides mingisuguse numbrini jõuda, mis on suurem kui oleks arvata võinud. Selgub, et umbes viiendik rahast tuleb annetustest, mida teevad ka mitmed kuulsused:
According to a former Scientologist, a single 2007 event in the U.K. helped pay for dozens of new buildings and fueled a two-week pledge drive that netted nearly $50 million. The biggest recent U.S. gift was reportedly a $7.5 million donation from Nancy Cartwright, who does the voice of Bart Simpson. Other major donors include Tom Cruise, who’s given an estimated $25 million over the years, Kirstie Alley, and Jenna Elfman.
* * *
Vaikselt finantskriisist majanduskriisiks kasvanud olukord on eriti valusalt tabanud mitmeid alles hiljuti pensionile läinud inimesi, kes on pidanud õudusega jälgima, kuidas hiljuti soetatud kinnisvara ja aktsiaportfelli väärtus nende silmade all sulab. BusinessWeek’is ilmus hiljuti üks olukorda illustreeriv artikkel, mis peatuba ka sellel kui keeruline on vanematel inimestel hiljem uuesti tööd leida:
The problems are compounded by a weak economy, with companies shedding jobs rather than hiring. Many retirees have been looking for months without luck. Their search is complicated by what some feel is a general reluctance to hire seniors, who may need extra training or extra health care. Gordon Scott, who lives in Solomons, Md., retired last year after 39 years as a police officer and teacher. With his savings down 30%, Scott started looking for a job and attended orientation for nursing school. “I was disappointed with my reception,” says the 61-year-old. “You’re viewed differently. I can pick up the signs.”
This week Eduard Limonov, the charismatic poet and cult-like leader of the National Bolshevik Party, wrote up his impressions of a party held to celebrate the courageous radio station Ekho Moskvy. Across the crowded hall at the Prague restaurant, he saw his old friend and nemesis Vladimir Zhirinovsky, the long-time leader of the fake opposition party LDPR:
Seeing each other, we grinned, and, Vladimir Volfovich pushing aside his dinner, and I handing my glass of wine to my bodyguard, stepped towards one another and embraced:
Zhirinovsky: So your time has finally come!
Me: And yours also, Vladimir Volfovich, don’t you think?
Zhirinovsky: Yes, ours too, but you’ll precede us to the barricades . . .
Me: And you’ll follow . . .
Zhirinovsky: Yes. And you’ll all die on the barricades, and we’ll seize power.
Me: Except we won’t all die, and we’ll seize power.
* * *
Barrack Obamast on saanud järgmine USA president, kuid kuidas täpselt see tema elu muudab? Briti tabloid The Mirror sai mõni aeg tagasi hakkama artikliga, mis üritab vähemalt mõned kummalisemad seigad välja tuua. Näiteks:
The President-elect will also have to get used to handing his glass to a Secret Service agent every time he has a drink outside the White House. The agent carries a small bag in which to pop the glass and later he destroys it.
The idea is to ensure that no unauthorised person has access to the Presidential DNA, but it is not clear how an enemy would use it.
Müüntide defitsiidist Argentiinas, sientoloogide sissetuleku ja Obama elu muutumiseni kommenteerimine on välja lülitatud
Hiljuti kirjutasin ühes postituses, et IMF ei hakka Läti valitsuselt lati devalveerimist nõudma. Selgub, et päris nii lihtsalt see ka läinud ja taoline soov käis läbirääkimistel siiski läbi ning lätlased olid sunnitud avalikult deklareerima, et nad ei ole devalveerimisega nõus. Tundub, et IMF’il suurem motivatsioon neilt devalveerimist pressida puudus, kuid milleks siis üldse teema avalikult esile tõsta?
Mulle tundub, et devalveerimise jutt oli lihtsalt ettevaatlikkus – enda seljataguse kaitsmine. IMF sai kõva kriitika osaliseks kui vaatamata ulatuslikele laenudele ei õnnestunud Argentiinat mõned aastad tagasi halvimast päästa. Loomulikult otsisid kohalikud pärast süüdlast ja rahvusvaheline organisatsioon, mille toimimise põhimõtetest puudub enamusel lihtsurelikest vähegi selgem arusaam, sobis selleks süüdlaseks suurepäraselt.
Argentiina peso oli siis läbi valuutakomitee süsteemi seotud dollariga, kuid kahjuks ei suutnud argentiinlased valuutakomitee süsteemi püsimajäämiseks äärmiselt olulistest kriteeriumitest kinni pidada vaid suutsid vist enamust neist ühel või teisel perioodil rikkuda. See viis ka lõpuks valuutakomitee süsteemist loobumiseni, kuid mitte enne kui IMF jõudis päris mitme aasta jooksul kümneid miljardeid dollareid Argentiina peso tagamiseks laenata.
Kui Argentiina valitsusel ei jäänud enam muud üle kui kohalik raha devalveerida, siis hakkasid kohe lendama ka süüdistused IMF’i suunas. Neist peamine oli fikseeritud vahetuskursi säilitamine. Mõni ime, et IMF nüüd avalikult ütleb, et sooviks devalveerimist näha, kuid pärast konkreetset ja kategoorilist eitavat vastust enda nõudmisest pikema jututa loobub.
Sarnaste süüdistuste osaks sai IMF nii Venemaa kui Brasiilia kriiside puhul vaid mõned aastad varem. Vältimaks sarnaseid süüdistusi tulevikus otsustatigi küsimus kohe alguses lahendada, et vähendada poliitilisest oportunismist tingitud kriitikat tulevikus.
Ma kaldun arvama, et ega tegelikult IMF seda devalveerimise nõudmist väga tõsiselt üldse ei võtnudki. See oli enamusel olukorda jälgivatest inimestest selge, et lätlased devalveerimist ei poolda ja neile võib seda varianti julgelt pakkuda veendumuses, et nad sellest keelduvad.
Põhimõtteliselt oli tegu “win-win” olukorraga IMF’ile.
Miks oli IMF sunnitud Lätile devalveerimist soovitama? kommenteerimine on välja lülitatud
Mitte just iga päev ei õnnestu leida mõnda uut intervjuud Friedrich Hayek’iga, kuid hiljuti tuli välja üks tema intervjuu, mis salvestatud kunagi 1975. aastal kui Hayek osales “Meet the Press” nimelises saates (mp3). Mises.org on intervjuu kenasti kõigile huvilistele saadavaks teinud. Kahju, et kvaliteet suurem asi pole.
Intervjuu käigus vastab Hayek just siis päevakajalistele küsimustele, mis tunduvad praegu kuulates kohati isegi tobedad, kuid ka ajad olid teised. Mises.org haldab laialdast audio- ja videoarhiivi, kust võib leida ka Hayek’i lehekülje. Tõsi, valik on seal nadi, kuid sealt leiab sellegi poolest kolme tunnise intervjuu Hayekiga, mis kenasti jagatud kaheks.
Hayek inflatsioonist ja töötusest kommenteerimine on välja lülitatud
Mulle on viimaste nädalate jooksul jäänud mulje, et üha rohkem ja rohkem majandusteadlasi on tõsiselt kahtlema hakanud selles, kas makroökonoomika on enam üldse tõsiselt võetav? Ja kui on, siis millises ulatuses? Need, kes pole vahetult ja aktiivselt seotud majandusteaduse akadeemilise eluga on osutunud esimesteks ja kõige häälekamateks kriitikuteks, kuid nad ei ole üksi.
Näiteks Arnold Kling on juhtinud tähelepanu makroõpikutele ja teooriatele, mis seal käsitlemist leiavad – teooriatele, mis peaks olema enam-vähem kõigi poolt aksepteeritud, kuid mis praegusesse olukorda erilist selgust tuua ei suuda. Isegi majanduspoliitiliste lahenduste pakkumine on osutunud keerulisemaks kui keegi veel aasta tagasi oskas arvata, mis seab aga makroökonoomikud suht piinlikusse olukorda.
Viimaste nädalate jooksul on Kling kirjutanud postitusi seeriasse, mida ta ise nimetab Lessons in Macroeconomics, millel tegelikult lihtne ja õilis eesmärk:
These lectures will cover macroeconomics as I think it should be taught, not the way it is normally taught. The focus is not on model-building. The focus is on the two most troubling questions in macro.
1.How is it that financial markets affect the real economy?
2.How is it that an economic slump involves unemployment?
Praeguseks hetkeks on Kling ühele poole saanud 8 loenguga, mis tõstatavad huvitavaid küsimus ja on tõesti suunatud pigem majanduses toimuvate muutuste omavaheliste seoste mõistmisele kui mudelite ehitamisele, mille seos reaalsusega kipub üha enam olema kauge kui mitte lausa olematu. Huvitav ja inimlik lugemine neile, keda huvitab see, kuidas finantsturud mõjutavad reaalmajandust ja kuidas majanduskasvu aeglustumine on seotud töötusega.
When every law is followed, but the system as a whole still completely collapses, the answer is pretty clear to me: the system is fundamentally broken. In my view, the US financial system (and by extension, the world financial system) simply does not work. It is a bridge that followed firmly established engineering principles, was carefully built to spec, and yet collapsed anyway. There is no point in gluing masonry together or yelling at contractors, one must rethink those established engineering principles.
. . .
Neither Paul nor Megan can admit to themselves that the problems are fundamental and structural, that the financial system’s engineering playbook is unsound, and yes, this means that academic macroeconomics and finance are, essentially, Fraudulent. Or at least, Scientism. Spend some time in the English Lit department at Harvardand you’ll see how bad the modern University is at rejecting drivel. Now ponder that fact that this may also be the case in the Economics department, and that these guys are running the country.
Isegi härra makroökonoomika ise, Greg Mankiw, jõudis eile sarnasele järeldusele postituses, mis leidis kajastamist vist enamuses vähegi tõsisemalt majandusteadust käsitlevates blogides:
Many macroeconomists, however, are skeptical of the Keynesian model. And even among modern Keynesians, there is disagreement about specifics. I think it is fair to say that short-run business cycle theory remains one of least settled parts of economics. Any economist approaching the subject should bring an ample dose of humility.
. . .
I am not sure how convinced I am by these findings. And even if they are correct, I am not sure what model I should use to explain them and to what extent that model would apply to the extraordinary economic circumstances we now face. At the very least, these puzzles should give us reason to pause when using the Keynesian framework for policy analysis. There is still a lot about macroeconomics that remains deeply puzzling.
Mida eelnevast järeldada? Eks vist seda, et kui isegi suured ja kogenud ajud on segaduses, siis väiksematel ja vähem kogenud ajudel on tavalisest rohkem põhjust erinevate väidete esitamisel alandlik ja tagasihoidlik olla. Kahju ainult, et enamus inimesi tõlgendab igasugust ebakindlust automaatselt nõrkusena seeläbi soosides julgeid deklaratsioone isegi siis, kui neil erilist alust pole.
Mõned inimesed on juba pikemat aega veendunud, et krooni devalveerimine peab toimuma kohe, kohe mõne kuu pärast. Üks devalveerimist juba pikemat aega kuulutanud on Tom, kes peab “elust ja poliitikast (eriti)” nimelist blogi.
Millal siiski reaalselt see aeg võiks saabuda. See aeg saabub pöördumatult siis, kui kassareserv ja stabilisatsioonireserv on otsas, ära kulutatud. Kassareserviga saadakse enam-vähem ühele poole vast juba selle aastaga, stabilisatsioonireserviga vast järgmise aasta esimese poole jooksul. Kui arvestada seda, et tehnilised häired (näiteks puuetega inimeste toetustega on juba praegu mingid müstilised hädad) on reservide kasutamisel pea paratamatud, siis suurema maksehäiretest tuleneva paanika ärahoidmiseks tehakse see otsus ära vast siiski natuke varem-järgmise aasta kevadtalvel. See on nüüd viimane tärmin. Kui valitsusel oleks vähegi mune, peaks otsustama märksa varem…kasvõi hommepäev…
Mind isiklikult praegune olukord selles ei veena, et Eesti krooni devalveerimine oleks tõsiselt kellegi päevakorras, seega tegin Tom’ile ettepaneku sõlmida kihlvedu. Kuna Tom näib enda arvamuses sama kindel olevat kui mina enda omas, siis saigi kihlvedu sõlmitud, mille järgi kohustun mina Tom’ile maksma 100 eurot kui kroon devalveeritakse (või krooni kurss euro suhtes langeb üle ERM II’s lubatud -15%) ja tema minule 1565 krooni kui krooni kurss on 1. aprillil 2009. aastal sama, mis praegu või langeb kuni 15% vastavalt ERM II-le.
Mina arvan, et devalveerimine poleks juba ainuüksi poliitiliselt vastuvõetav enne selliste probleemide ilmnemist, mida kuidagi muud moodi ei ole võimalik lahendada. See eeldab üleüldise majanduskriisi olulist süvenemist. Liiga paljud inimesed on endale soetanud eluasemelaenu eurodes ja olukorras, kus enamus saab palka kroonides, võib devalveerimine või krooni kursi vabaks laskmine võrduda poliitilise enesetapuga. Ühtlasi jääks õhku rippuma küsimus, et kuidas need inimesed pärast devalveerimist enda laene edasi teenindavad.
Teiseks on enamus Eesti erakondadest ennast selgelt sidunud euro kasutusele võtuga 2011. aastal. Selleks peab aga euroga liituda sooviv riik olema ERM II’s vähemalt kaks aastat, mis nagu kihlveostki selgub tähendab maksimaalselt krooni kursi langust euro suhtes mitte rohkem kui 15%. Kui see piir siiski ületatakse tuleb minu arusaamist mööda kehtestada uus kurss ja seda ka 2 aastat säilitada. Liiga paljud on enda poliitilise tuleviku ja tõsiseltvõetavuse riputanud just euro varna. Ühtlasi oleks eurole üleminek see, mis võimaldaks devalveerimise igavesti edasi lükata. Küsimus on selles, kas me peame 2 aastat vastu. Küsige mult aasta pärast uuesti.
Kolmandaks on enamusel meist devalveerimisest rohkem kaotada kui võita. Kuna Eesti majanduses toimuvad nagunii struktuursed ümberkorraldused, siis võib isegi ülehinnatud krooni säilitamine avaldada positiivset mõju tootlikkusele, kus seadmete soetamine eurodes on soodsam kui täiendava tööjõu palkamine kroonides. Tõsi, see tähendab ka kõrgemat töötust, kuid mulle on jäänud mulje, et pigem on enamus eestlastest valmis kõrgemaks töötuseks osade elanike seas kui kõigi sissetulekute vähendamises. Ühtlasi annab lootust, et paljudel eestlastel on 1990ndate algus piisavalt hästi meeles, et praegused probleemid vaikselt ära kannatada. On hullematki nähtud.
Stabiilse majanduskkeskonna nurgakiviks on stabiilne raha. Devalveerimine või krooni kursi vabaks laskmine tekitaks segadust kõigi seas, mis tähendab tagasi hoitud tellimusi, investeeringuid ja oste, mis avaldavad kõik negatiivset mõju ka majanduskasvule. Arvestades sellega, kui paljud ettevõtted tegelevad Eestis importimisega võib see mõju olla negatiivsem kui keegi arvata oskab. Majanduskasvu seiskumise tingimustes, kus enamus ettevõtjaid üle terve maailma on sunnitud kulusid kärpima ja kahaneval turul võitlema on ka eksporditööstuse väljavaated piiratud. Minul isiklikult erilist veendumust pole, et eksport pärast krooni devalveerimist plahvatuslikult suureneb. Küll aga kujutan ette olukorda, kus krooni devalveerimisest tulenev ebakindlus sunnib eksportijate kliente enda tellimuste esitamisel tavalisest ettevaatlikumad ja äraootavamad olema.
One of the very sad and ironic aspects of the present case is that the Latvian government is currently, as I indicate at the start of this post, in discussions with both the EU Commission and the IMF about the future of the Latvian economy, and I think it is hardly a closely kept secret that both these institutions favour a floating currency, and thus logically a “flexibilising” of the Lat peg as a way forward out of the present crisis,
The European Union was really as explicit as it could be at the end of last week when it make clear that it is more than ready to provide financial assistance to Latvia, but that any aid will be conditioned on a programme to underpin balance-of-payments stability. And what could bring more stability to the Latvian balance of payments (ie induce more exports and suck in less imports), well evidently a change in the relative values of the Lat and the Euro – really at this point there are no other alternatives.
. . .
Also it looks more and more likely that the International Monetary Fund is insisting Latvia abandon its currency peg in return for a bailout.
“In contrast to some market analysts, we do not think that a currency devaluation is in the cards,” Cebeci said in an e-mailed note sent late last night. “In fact, we think that the decision of the government to secure external help is a timely act towards saving the currency peg.”
Kui see vastab tõele, siis on minu arvates sedavõrd vähem tõenäoline, et isegi kui Eestil peaks 2009. aastal vaja minema IMF’i abi, siis devalveerimist sellega ei kaasne. Samas pole peale surma ja maksude midagi kindlat. Praegu on üks nendest perioodidest, kus isegi triviaalsed muutused või otsused võivad omada kaugele ulatuvaid ja tõsiseid tagajärgi.
Tulles tagasi IMF juurde, siis Hugh poolt pakutud devalveerimise nõude peamiseks argumendiks näib olevat maksebilansi tasakaal, mis jooksevkonto puudujäägiga riigi puhul oleks märksa lihtsamini saavutatav ujuva kursiga valuuta puhul. Kogu ettevõtmise loogika taandub sellele, et eksport suureneb samas kui import väheneb.
The idea that greater exchange rate flexibility leads to more rapid current account adjustment is repeated so often that it appears to be a truism. This has become a new mantra that the International Monetary Fund is teaching to its member countries, a strategy endorsed as “based on sound economic principles” by John Taylor (2006). Yet, we believe, this view does not stand up against a careful look at the facts.
Uurimuse autorid leiavad, et kõige kiiremini kohanevad just kõige fikseerituma kursiga riigid (valuutakomiteest fikseeritumat süsteemi mina ei tunne) ja alles siis ujuva kursiga riigid. Pigem näevad uurimuse autorid kiirema maksebilansi tasakaalu saavutamise taga hoopis majanduse finants- ja kaubandussektori avatust, mis on kahtlemata tõdemus, mida Eesti taolisel fikseeritud kursiga avatud väikeriigil ei tasu unustada.
Arvestades seda, et stabiilne majanduskeskkond vajab üle kõige stabiilset raha, jään ma jätkuvalt nende leeri, kes vähemalt järgmise 10 – 12 kuu jooksul Eesti krooni devalveerimist ei näe.
Paljude riikliku reguleerimist pooldavate inimeste tähelepanuta on jäänud kaks seika (1) regulatsioonid jäävad kehtima pikaks ajaks samas kui nende reguleeritav valdkond võib üpris kiiresti ja kardinaalselt muutuda ning (2) tänane heatahtlik ja sinule poliitiliselt sobiv reguleerija/järelevalvaja võib pärast valimisi osutuda pahatahtlikuks ja sinule absoluutselt mitte sobivaks.
Tundub, et just nii juhtus Itaalias, kus blogimine näib olevat klassifitseeritud ajakirjanduseks ehk litsentseeritavaks tegevuseks kohalike seaduste järgi ja iga blogi, mis kogub informatsiooni ja esitab vähegi ajakirjanduslike pealkirju, on käsitletav kui online ajakirjandus. Kohaliku ajaloolase Carlo Ruta jaoks lõppes blogipidamine trahvi ja kohustusega enda ajaveeb kinni panna. The Register’i artiklist selgub ka see, kuidas praeguse olukorrani jõuti:
The offence has its origins in 1948, when in apparent contradiction of Article 21 of the Italian Constitution guaranteeing the right to free expression, a law was passed requiring publishers to register officially before setting up a new publication. The intention, in the immediate aftermath of Fascism, may have been to regulate partisan and extremist publications. The effect was to introduce into Italian society a highly centrist and bureaucratic approach to freedom of the Press.
A further twist to this tale took place in 2001, with the realisation that existing laws were inadequate to deal with the internet. Instead of liberalising, the Italian Government sought to bring the internet into the same framework as traditional print media. Law 62, passed in March 2001, introduces the concept of “stampa clandestina” to the internet.
Artiklist tuleb ka välja, et üks regulatsiooni täiendamise mitte aga kaotamise eest seisnud poliitikuid, kelle argumendiks oli omal ajal, et seadusega ei üritata online kogukondi reguleerida, on nüüd jõudnud järeldusele, et tegu on jaburdusega, mis seab kahtluse alla kõige 5 miljoni Itaalia veebilehe legaalsuse.
Need, kes arvasid, et seadust ei kasutata kunagi pahatahtlikult informatsiooni represseerimiseks või poliitikute kritiseerimiseks on aga sunnitud tunnistama, et just selleks seadust praegu kasutataksegi:
Why was Carlo Ruta singled out? One clue lies in the location of the court that found him guilty (Sicily). Another, in the fact that his blog contained much detailed research of links between politics and the mafia – always a sensitive subject in Italy.
Elegantne meeldetuletus sellest, et reguleerimisel on omad tagajärjed ja alati leidub neid, kes on valmis segaseid ja lohakaid regulatsioone painutama enda huvides. Tänane sind toetav regulatsioon võib osutuda sind homme represseerivaks regulatsiooniks ja see on ka põhjus, miks osade valdkondade riiklikust reguleerimisest tuleks hoiduda.