Hiljuti selgus taas kord, et Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatuses puuduvad inimesed, kes oleks endale selgeks teinud, mis praegu majanduses (nii Eestis kui üle terve maailma) toimub ja millised on toimuva tagajärjed. Jääb mulje, et isegi ajalehti ei viitsita lugeda, sest miinimumpalga tõstmine 2009. aastal 900 krooni võrra – ligi 20% – 5250-le kroonile lõppeb kõrgema töötusega kui ta tegelikult oleks.
Olukorras, kus nii sise- kui välisnõudlus on oluliselt langenud, ettevõtete laienemisplaanid takerduvad kõrgemate laenuintresside ja tihedama konkurentsi taha, mis sunnib järjest enam tähelepanu pöörama kõigile kulutustele, ei saa taolisi soovunelmaid jätta kriitikata. Lihtsalt kuulutada, et meie nõuame järgmisest aastast 5250 kroonist miinimumpalka on lühinägelik ja üllatavaltki vaenulik enamusele neist, kes praegu miinimumpalka teenivad või on töötud.
Esiteks, jäävad taolise miinimumpalga tõus puhul kaotajaks need, kelle tootlikus on kõige madalam. Eestis tähendab see eelkõige madalama haridusega, muutustega raskemini kohanevate vanemate ja kahjuks ka vene keelt emakeelena kõnelevate töötajate panekut keerulisel ajal veel keerulisemasse olukorda. Osad neist inimestest on juba töö kaotanud ja otsivad uut töökohta, kuid ilma spetsiifiliste oskusteta taandub nende valik eelkõige tagasihoidlikele töökohtadele, mille tootlikus võimaldab maksta miinimumpalka. Miinimumpalga tõstmine tähendab automaatselt eeldusi kõrgemale tootlikkusele, mida aga sarnaselt miinimumpalgale pole võimalik seadusandliku diktaadiga kehtestada. Tulemuseks on kõrgem tööpuudus just nendes piirkondades ja nende inimeste seas, kes on tööpuuduse vastu kõige tundlikumad (vaata ka: Miks miinimumpalgast tasub loobuda).
Teiseks, enamus inimesi pole kahjuks teadlikud sellest, et sotsiaalmaksud ei tule kuskilt mujalt kui nende endi tootlikkusest. Ükski ettevõtja ei hakka oma taskust kinni maksma tööjõu palkamisega kaasnevaid makse. Jah, raha läheb tööandja arvelt, kuid sinna arvele jõudis see ikkagi töötaja panuse tõttu. Koos miinimumpalgaga tõuseb ka maksukoormus, mis sunnib iga ettevõtjaid tõsiselt kaaluma automatiseerimise võimalusi. Võib-olla oleks ta jätkanud praeguses majandusolukorras 5 töötaja asemel hoopis 4 töötajaga, kuid miinimumpalga tõstmine võib märksa mõistlikumaks teha kõigi 5 töötaja vallandamise ja asendamise paari oskustöölisega. Alternatiivselt võib üks varasematest töötajatest jätkata, kuid nüüd hoopis mõne seadme operaatorina, mille liisingumaksed jäävad alla 4 inimese palgakulude. Paljuski on taoline tendents vältimatu, kuid selle kunstlik peale sundimine tähendab kõrgemat tööpuudust niigi keerulisel ajal (vaata ka: Miinimumpalk ja selle tõstmine kui varjatud russofoobia).
Kolmandaks, üleüldine palgakasv Eestis peab oluliselt aeglustuma, sest Eesti konkurentsivõime eurotsoonis on juba niigi langenud samas kui kroon on euros suhtes üpris tõenäoliselt üle hinnatud. Kui üleüldine palgakasv ei aeglustu ja enamus inimestest leiab, et nad nende palgakasv peab jätkuma samas tempos, siis lõpuks nad selle palga ka saavad ainult, et krooni kurss euro suhtes ei ole siis enam 1=15,6 vaid pigem 1=30 ja seda kui läheb hästi. Viimane aeg on endalt küsida, kas me tahame stabiilset raha, mille väärtusega me suudame kõik arvestada või pidevalt kasvavat palganumbrit, mille väärtus samal ajal pidevalt langeb. Igal valikul on omad tagajärjed, mõnede valikute tagajärjed on lihtsalt märksa ebasoovitavamad.
Neljandaks, enamus eestlastest töötab väikeettevõtetes (1-49 töötajat), kus miinimumpalga tõus ja sellega kaasnev sotsiaalmaks võib üle öö kasumlikust ettevõttest teha kahjumliku. Sageli tähendab see tööandja asetamist keerulisse olukorda, kus tal on valida kas tegevuse lõpetamise või vähemalt osalise lükkamise vahel varimajandusse. Ümbrikupalkade üle on lihtne kurjustada, kuid kui valida on inimese töötuks jätmise ja ümbrikupalga vahel, siis valivad mitmed ettevõtjad just viimase variandi. Paljud väikeettevõtjad tajuvad selget kohustust enda töötajate ees ja olukorras, kus lihtsalt pole võimalik maksta nii kõrget palka kui EAKL heaks peab, tullakse inimestele vähemalt mingitki moodi vastu. Kahjuks on aga inimesi igasuguseid ja nii ka ettevõtjaid, kes kuritarvitavad lepinguta töötajate õiguskaitse puudumist. Samas ei jää paljudel nendest töötajatest muud üle kui vähemalt mingigi palga nimel ümbrikupalka aksepteerida (vaata ka: Miinimumpalk ja selle tõstmine kui varjatud russofoobia )
Viiendaks, miinimumpalk on neile, kes töötavad mitte neile, kes on töötud. Individuaalse töötuse peamiseks põhjuseks on madal tootlikus, mis väljendub eelkõige erinevate oskuste, kogemuse või hariduse puudumises. Eestis on hulgaliselt inimesi, keda saaks palgata paarituhande krooni eest kuus tegema mida erinevamaid asju, kuid kahjuks pole see miinimumpalga tõttu võimalik. Samas pärineb miinimumpalga mõte ajast, kus eesmärgiks oli just osade inimeste tööjõuturule sisenemist takistada. Kahjuks pole enamus inimesi sellest lihtsalt teadlikud (vaata ka: Miinimumpalga eugeenilisest ajaloost)
Eesti Ametiühingute Keskliidu näol on tegu poliitilise parasiidiga – üpriski piiratud grupi huve esindava organisatsiooniga, mille nõuded tõsta miinimumpalka 20% võrra praeguse majandussituatsiooni võib niigi keerulise olukorra veelgi keerulisemaks teha. Piiratud ressursside seadusandliku diktaadiga suunamine suurendab ebaefektiivsust niigi, kuid praeguses olukorras tundub see juba kitsarinnalise ja pahatahtliku poliitikana, mille eesmärgiks töötuse suurendamine.
Mainimist väärib kindlasti ka tõsiasi, et EAKL ei pea kunagi aru andma neile, kes on miinimumpalga või selle tõusu tõttu jäänud tööta vaid ainult enda liikmetele. Töötuid, teadupärast, aga ametiühingud kuulama ei pea, sest nad moodustavad nende liikmetest kaduvväikese osa.
Eelmisel nädala ostsin poest paki CD toorikuid, 50 tükki pakis. Tõenäoliselt on need viimased CD toorikud, mis vabatahtlikult soetatud. Lihtsalt ei ole enam nendega midagi teha. Välised kettad ja mälupulgad on mugavamad ja kiiremad samas kui valik on laiem ning mitmekesisem.
Võib-olla oleks pidanud isegi väiksema pakiga piirduma, sest praegu tundub 50 tükki ikkagi mõttetult suur kogus, mida jagub aastateks. Tundub, et CD toorikud on vaikselt, kuid kindlalt muutumas nishikaubaks ja DVD’sid ootab ees suht sarnane saatus.
Netflixi auhinna välja kuulutamisest on tänaseks möödas natuke üle kahe aasta. See periood on piisavalt pikk, et võimaldada varasemaid arvamusi ja seisukohti tegelikkusega kõrvutada – ehk isegi midagi tuleviku kohta öelda.
Kuna kõik lugejad ei pruugi Netflixi auhinnaga kursis olla, siis olgu lühidalt öeldud, et Netflix on DVD’sid USA’s postiteel laenutav ettevõtte, mis on enda veebipõhise soovitussüsteemi algoritmi 10% täpsema/parema tulemuse eest välja pakkunud 1 miljon dollarit. Auhind on saadaval kokku 5 aastat, kuid pideva süsteemi täiendamise nimel jagatakse igal aastal ka 50 000 dollari suurune progressiauhind – seda eeldusel, et eelneva aasta progressiauhinna pälvinud tulemust on vähemalt 1% protsendi võrra parandatud.
2007. aasta progressiauhind läks meeskonnale KorBell 8,43% täpsemate soovituste eest. Praeguse seisuga juhib Netflixi auhinna edetabelit kahe varem iseseisvalt tegutsenud meeskonna ühistiim, mille ühe osa moodustab KorBell ja teise Big Chaos. KorBell in BigChaos viimane ametlikult registreeritud tulemus on 9,44% täpsem Netflixi Cinematch süsteemist ja ühtlasi 2008. aasta progressiauhinna kandidaat.
Lõplikust eesmärgist on puudu jäänud ainult närused pool protsenti, kuid tundub, et see tuleb väga raskelt. Kui esimese aasta jooksul paranes tulemus enam kui 8%, siis viimase aastaga on suudetud algoritmidest ja filtritest välja pigistada vaid 1% parem tulemus.
Progressi olulist aeglustumist võis täheldada juba eelmisel aastal, kui postituses Subjektiivsete hinnangute problemaatilisusest ehk Netflixi auhinnast oli juttu sellest, et inimeste hinnangutele põhineva soovitussüsteemi kõige suuremaks nõrkuseks võib osutuda inimene mitte algoritm. Nii inimese emotsionaalne seisund kui seltskond kellega filmi vaadati võivad hinnangut oluliselt mõjutada. Täpselt samuti võib mõni hindaja olla väga karm, teine väga leebe samas kui kolmas hindaja võib osutuda hoopis terveks perekonnaks, kus iga perekonna liige annab erinevale filmile hinnangu. Probleeme on teisigi, kuid läbivaks jooneks on nende puhul ikka ja jälle inimeste ettearvamatus.
“Napoleon Dynamite,” an indie comedy from 2004, achieved cult status and went on to become extremely popular on Netflix. It is, Bertoni and others have discovered, maddeningly hard to determine how much people will like it. The reason is that “Napoleon Dynamite” is very weird and very polarizing. It’s the type of quirky entertainment that tends to be either loved or despised. The movie has been rated more than two million times in the Netflix database, and the ratings are disproportionately one or five stars.
Worse, close friends who normally share similar film aesthetics often heatedly disagree about whether “Napoleon Dynamite” is a masterpiece or an annoying bit of hipster self-indulgence. When Bertoni saw the movie himself with a group of friends, they argued for hours over it. “Half of them loved it, and half of them hated it,” he told me. “And they couldn’t really say why. It’s just a difficult movie.”
Mathematically speaking, “Napoleon Dynamite” is a very significant problem for the Netflix Prize. Amazingly, Bertoni has deduced that this single movie is causing 15 percent of his remaining error rate; or to put it another way, if Bertoni could anticipate whether you’d like “Napoleon Dynamite” as accurately as he can for other movies, this feat alone would bring him 15 percent of the way to winning the $1 million prize. And while “Napoleon Dynamite” is the worst culprit, it isn’t the only troublemaker.
Times’i artikli teine pool käsitleb aga soovitussüsteemide järjest kasvavat rolli veebis, kus valikud on meeletult laiad (100 000 filmi, 1 000 000 raamatut) ja ainus võimalus mõistliku aja jooksul endale midagi sobivat leida peale esialgsete ideede ammendumist, on kasutada soovitussüsteemi
Näiteks Netflixi puhul liituvad teenusega enamasti inimesed, kes teavad paari tosinat filmi, mida vaadata soovivad, kuid kui need on vaadatud, siis kipuvad ka kliendid kaduma kui sa ei suuda neile midagi huvitavat soovitada:
Netflix Cinematch has, in fact, become a video-store roboclerk: its suggestions now drive a surprising 60 percent of Netflix’s rentals. It also often steers a customer’s attention away from big-grossing hits toward smaller, independent movies. Traditional video stores depend on hits; just-out-of-the-theaters blockbusters account for 80 percent of what they rent. At Netflix, by contrast, 70 percent of what it sends out is from the backlist — older movies or small, independent ones. A good recommendation system, in other words, does not merely help people find new stuff. As Netflix has discovered, it also spurs them to consume more stuff.
For Netflix, this is doubly important. Customers pay a flat monthly rate, generally $16.99 (although cheaper plans are available), to check out as many movies as they want. The problem with this business model is that new members often have a couple of dozen movies in mind that they want to see, but after that they’re not sure what to check out next, and their requests slow. And a customer paying $17 a month for only one movie every month or two is at risk of canceling his subscription; the plan makes financial sense, from a user’s point of view, only if you rent a lot of movies. (My wife and I once quit Netflix for precisely this reason.) Every time Hastings increases the quality of Cinematch even slightly, it keeps his customers active.
Artikkel ise on eelkõige soovitussüsteemidest olulisuse kasvust laiemalt ja kasutab Netflixi auhinda pigem probleemide ja väljakutsete illustreerimiseks ehk isegi võimalike edasiste läbimurrete üle spekuleerimiseks, mis peaks huvi pakkuma ka neile, kellele auhinnad ise erilist huvi ei paku.
Muide, alguses viidatud Vabalogi postituses leiab viitamist ka Tom Slee üks vanem postitus. Mees pole aastaga blogosfäärist kuhugi kadunud ja pakus hiljuti omalt poolt välja 12 teesi Netflix’ile, mis on päris tabavad ja igati teemasse. Näiteks kolmas tees on:
Recommender systems will get better. Ten years ago they were largely improvised. Now you can do a Ph.D. in recommender systems and there are international academic conferences all about them. The subject is ideal for academics – it is algorithmic and yet open ended, with many different approaches and criteria for success. It’s an endless playground for exploration and simulation.
Saab näha, kas järgmise aasta jooksul võidetakse lõpuks ka Netflixi peaauhind.
Ilmselgelt on progress oluliselt aeglustunud, kuid samas oli vaid mõned kuud peale auhinna välja kuulutamist inimesi, kes olid veendunud, et parim tulemus terve 5 aasta peale jääb 6-8% vahele. Arvestades sellega, et tänane parim tulemus on 9,44% täpsem Cinematchist, jään mina ootama Netflixi auhinna võitjat.
Loodetavasti ei pea üle aasta ootama. Järgmine kord Netflixi auhinnast hiljemalt aasta pärast.
Mida oleks arvanud Borges sellisest lõpmatult kirjust ja pidevalt muutuvast entsükopeediast nagu Wikipedia, kus kõrvuti seisavad nii reaalne ja muutumatu kui väljamõeldud ja pidevalt muutuv?
Yellow journalism the term originated from the New York Press coined term yellow kid journalism in early 1897 after a then-popular comic strip to describe the down market papers of Pulitzer and Hearst, which both published versions of it during a circulation war. This was soon shortened to yellow journalism with the New York Press insisting, “We called them Yellow because they are Yellow.”
Folly is a building constructed strictly as a decoration, having none of the usual purposes of housing or sheltering associated with a conventional structure. They originated as decorative accents in parks and estates. “Folly” is used in the sense of fun or light-heartedness, not in the sense of something ill-advised.
Bezoar is a sort of calculus or concretion, a stone found in the intestines of mostly ruminant animals, but occurring among others including humans. There are several varieties of bezoar, some of which have inorganic constituents and others organic.
Liger is a crossbreed between lion and tiger. The liger is the largest animal in the cat family and the largest non-obese liger is said to weigh over 1,100 lbs, over twice the size of a male lion or a male tiger.
Dorodango is a Japanese art form in which earth and water are moulded to create a shiny sphere. The core of the ball is made of basic mud, and further dusted with finer-grained soil before the water is drawn out through various methods- even sealing the ball inside a plastic bag and letting the water evaporate and then condense. Once the ball is fully tempered and hardened, it is polished by hand and displayed.
Piraate ja nende tegevust kajastatakse viimasel ajal sedavõrd usinalt, et annaks ka omalt poolt tagasihoidliku panuse piraatluse tausta selgitamiseks. Kuna ma mingile erilisele isiklikule kogemusele toetuda ei saa, siis viitan pigem artiklitele ja uurimustele, mis võimaldavad ehk piraatlust ja piraate mõnevõrra paremini mõista.
Atlantic’us ilmus kunagi 2003. aastal William Langewiesche pikem artikkel Anarchy at Sea. Tegu on pika ja mitmekülgse looga, mis koos kahe teise looga (A Sea Story – Estonia uppumisest, The Shipbreakers – laevade lammutamisest Indias) on saadaval ka raamatuna The Outlaw Sea.
Igal juhul aitab Anarchy at Sea mõista, merenduse majandusliku ja korraldusliku poolt, kus vaatamata paljudele arengutele on jätkuvalt vähe ruumi läbipaistvusel ja kindlusele, mis kahjuks tähendab uppunud laevu ja surnud meremehi nagu selgub loo esimest, sissejuhatavast osast, kus tuleb juttu mõnede vanemate laevade traagilistest viimastest hetkedest:
Strangely, the engine continued to turn, slowly driving the hulk on an erratic course through the night. The crew managed to launch one lifeboat, but it broke away before anyone could climb aboard. The men were panicked, and ultimately twenty-one of them died. But before the end on the sinking stern, there was a moment of savage euphoria when a ship floating in the opposite direction suddenly loomed out of the darkness ahead, as if it were coming to rescue them. The terrified men cheered. To their horror they then saw the name FLARE written on the side. It was of course their own detached bow section, and it passed them by.
Ainuüksi esimene osa vääriks juba mitme värvika intsidendi pärast mainimist, kuid piraatideni jõutakse alles teise osa lõpus, kolmanda alguses.
Huvitav on see, et vaid mõned aastad tagasi oli piraatlus probleem mitte niivõrd Somaalia rannikul kui hoopis Malaka poolsaare tipus, kust pärineb ka artiklist kajastamist leidnud piraatide rünnak:
Intricate planning was involved, most of it logistical. Mintodo and Nanda flew to Jakarta, on the northern tip of Java, where they hired a port service boat to ferry them to the Sanho, an old freighter lying inconspicuously in the outer anchorage. The Sanho was a pirate ship, pure and simple. It was financed by the Boss or his syndicate and commanded by a man who called himself Marnes Zachawarus and is now another fugitive from justice. While lying off Jakarta the Sanho took on fuel and provisions. Over several days a crew of thirty-five pirates was assembled, including of course Mintodo and Nanda. Most of these men were Indonesian, but they included Chinese, Malaysians, Thais, and perhaps other nationalities. They were divided into groups according to skill and function. The hijacking team was made up of fifteen armed men equipped with a fast boat that probably was stowed somewhere aboard.
Kuidas see rünnak lõppes, mis sai piraatidest, mis meeskonnast ja veel parem, mis sai laevast, võib iga üks juba ise edasi lugeda. Huvitavad on ka rünnakute tagajärjed piraatidele, mis peaaegu kunagi ei vii vahistamiseni või vabaduse kaotuseni.
Piraatide vastasest võitlusest tuleb juttu ka seoses ameeriklaste terrorihirmuga ja kuidas rahvusvahelise kaubanduse sujuva toimimise garanteerimine seab olulisi kitsendusi meetoditele ja vahenditele, mida saab laevade ja olukorra kontrollimiseks kasutada. Oma panuse annab loomulikult ka meri ise, mille anarhiliste ulatuste pidev monitooring on lubamatult kallis isegi ameeriklastele. Sellele vaatamata nad üritavad läbi tehnoloogia ja seadusandluse, kuid asjatundjatele näivad enamus neist tühistena:
Reflecting a widespread view, one of them said to me, “We’re doing nothing but creating this pile of regulations. It’s a small pile compared to other piles, but look what the flags of convenience have already done with those. Oh, on paper everything will be all right, but in reality it will not make any difference. And what is a flag of convenience, after all? It’s an absolute nothing. In the worst cases it’s just a commercial company running a registry. Money flows in and certificates flow out. I don’t want to use words like ‘cowardice’ or ‘over-reaction’ to describe what the United States has done – just ’ineffective.’ Because you can get all the paperwork you want, no problem. And it will not help.”
Artiklis leiab mainimist ka Kuala Lumpuris asuv International Maritime Bureau Piracy Reporting Center, millel on täna oma veebikülg, kus Google Maps rakendus võimaldab saada hea ülevaate 2008. aastal raporteeritud piraadirünnakutest.
Täitsa artikli lõpus selgub ka peamine põhjus, miks piraate on keeruline karistada ja peaaegu keegi pole huvitatud nende vahistamisest ega vastutusele võtmisest:
Mumbai police operate in a chaotic city of 18 million people, with plenty of homegrown criminality, and they had a different view. One of their high officials later told me that the Alondra Rainbow was like an orphan dropped off on the doorstep. He said, “The common practice if such a ship comes, you shoo her away. Otherwise you don’t know what to do with her. The question of jurisdiction comes up everywhere? The same was true for the pirates, criminals whom he called “the scum of the earth.” What would happen, he asked, if India convicted and imprisoned them, but after their release Indonesia refused to recognize or accept them? There was little chance of that happening in this case, he admitted, but when the orphans were first delivered, the possibility had to be considered, if only in the abstract.
Kuna artikkel on üpris pikk, siis üritasin välja tuua mõned huvitavamad lõigud, mis motiveerivad ehk isegi edasi lugema.
The Hanke Hyperinflation Index for Zimbabwe, which puts the country’s inflation at 89.7 Sextillion Percent. (You know what a sextillion is, right? It goes thousand, million, billion, trillion, quadrillion, quintillion, sextillion. Each one is three orders of magnitude greater than the last.)
It’s worth spelling this out in full, because I doubt I’ll have the opportunity to talk about numbers this big very often on this blog: Zimbabwe’s inflation right now is somewhere north of 89,700,000,000,000,000,000,000%. At this rate, it might eventually reach 1,000,000,000,000,000,000,000,000%, or one octillion.
Humans’ sense of indignation is not just limited to violations against us. Even if you’re able-bodied, think of how offended you feel when you see another able-bodied person pull into a handicapped parking spot. Most of us will just walk on, quietly irate, but a few will yell at the driver. These moral enforcers are vital to society. Frans de Waal writes that experiments with macaques show that if you remove the individuals who perform this policing function, hostilities increase among the entire band.
* * *
Guardian’is pikem lugu GMO’destja nende taastulekust Inglismaal. Artikkel on huvitav sellepärast, et tegu väga vastakaid seisukohti tutvustava artikliga, kus tuleb juttu ka küsimuse politiseeritusest ja erinevate lobigruppide tegevusest. Üks huvitavamaid väljavõtteid artiklist:
Most importantly, Moses says, what the oppositionists fail to recognise, indeed refuse to recognise, is that the process of genetic modification in our food crops is hardly unique. Here he is referring to the little discussed mutagenesis breeding programme that took place in the early years of the 20th century. ‘Around 80 years ago researchers began to irradiate seeds and treat them with carcinogenic chemicals in the expectation they would cause mutations, some of which might be useful.’ Many of these experiments produced seedlings which were useless, but a significant number were successful. ‘About 70 per cent of our current crop plants have such an event in their history. Organic farmers use them by the bucket load and nobody bats an eyelid.’
The early and mid-20th century witnessed a tension between two interpretations of evolutionary theory. Sewall Wright, an American, argued that for rapid evolution to occur, what was required was a small, semi-isolated population through which a mutation could spread quickly, even by genetic drift. Thereafter, that population could migrate and spread the allele in other populations. R.A. Fisher, a Brit, argued that, in fact, a large population was required, because only a large population can produce large numbers of mutations. Because most mutations are neutral, he reasoned, it takes a large number of mutations to produce one beneficial allele. American biologists were most influenced by Wright, but Fisher’s work is where Hawks and Harpending find their support.
. . .
“Intelligence builds on top of intelligence,” says Lahn. “[Culture] creates a stringent selection regime for enhanced intelligence. This is a positive feedback loop, I would think.” Increasing intelligence increases the complexity of culture, which pressures intelligence levels to rise, which creates a more complex culture, and so on. Culture is not an escape from conditioning environments. It is an environment of a different kind.
Winston is rightly furious, as he showed in a Radio 4 debate with Baroness Ruth Deech, the former chair of the Human Fertilisation and Embryology Authority, at denying patients that possibility on the most spurious grounds of precaution. The only way that we are ever going to know if xenotransplantation works is if we start doing it – and Winston clearly thinks he is getting close. Rather than embrace this possibility, the British and EU authorities have bound the research with so much red tape that Winston is moving the work almost 6,000 miles west.
The astronauts to be picked in 2009—NASA’s 20th group—will be the first of a third generation, and theirs will be a particularly daunting mission: Return America to the moon on an entirely new spacecraft. “We will no longer be flying on the shuttle,” says Steve Lindsey, the four-time space flier who since October 2006 has headed the astronaut office at NASA’s Johnson Space Center in Houston. “By 2011, when the new candidates complete their initial training, we won’t even have the [shuttle] simulators.” The 2009s will also face more restrictive physical admission criteria than the shuttle generation. Because they are being selected initially for International Space Station missions, the new candidates will have to fit in a Russian Soyuz spacecraft, which has a height restriction of six foot three. “It’s not just a matter of height, but all kinds of anthropometrics: leg length, sitting height,” says Lindsey. So, with NASA again planning long trips in small capsules, prospective astronauts will have to be just a bit shorter than their shuttle brethren.
Studies have shown that the human body metabolizes fructose, the sweetest of the natural sugars, in a way that may promote weight gain. Specifically, fructose does not prompt the production of certain hormones that help regulate appetite and fat storage, and it produces elevated levels of triglycerides that researchers have linked to an increased risk of heart disease.
But the name “high-fructose corn syrup” is something of a misnomer. It is high only in relation to regular corn syrup, not to sugar. The version of high-fructose corn syrup used in sodas and other sweetened drinks consists of 55 percent fructose and 45 percent glucose, very similar to white sugar, which is 50 percent fructose and 50 percent glucose. The form of high-fructose corn syrup used in other products like breads, jams and yogurt — 42 percent fructose and 58 percent glucose — is actually lower in fructose than white sugar.
Ärritumisest, GMO’dest, evolutsioonist, astronautidest ja fruktoosist kommenteerimine on välja lülitatud
Totaalkaitse peamiseks argumendiks on osade inimeste veendumus nagu suudaks Eesti enda Venemaa rünnaku eest iseseisvalt kaitsta. Piisab sellest, et meil on vähemalt sama palju mehi kui venelastel platsile saata ja kõik saab korda, kui me ainult suudame vastu pidada – nagu soomlased.
Totaalkaitse on tõsiselt võetav ainult siis, kui selle taga on peale arengukavad ja paberitele kirjutatud soovunelmate ka midagi reaalsemat kui lootus, et 7 aastat tagasi vastu tahtmist sundteenistusse läbinu ka vajalikul hetkel välja ilmub, mis siis et ta vajab mitme nädal kui mitte kuu pikkust täiendavat väljaõpet.
Totaalkaitse on aga juba enda olemuselt kaitsepoliitika, mis on suunatud lõpuni võitlemisele, mis kahjuks tähendab agressorile ainult ühte väljapääsu: etnilist puhastust. Venemaa sammud Georgia annekteeritud piirkondades ja Tshetsheenias peaksid olema piisavaks tõestuseks taolise stsenaariumi tõenäolisust, mis toob meid tagasi küsimuse juurde, et kas totaalkaitse on mõtteviis, mida Eestis tasub üldse sellisel viisil nagu täna üldse kultiveerida?
Kui adopteerida sedavõrd küüniline nägemuse maailmast, et sõjalised liidud ei tähenda midagi ja teiste abile pole mõtet loota, siis võtab ka totaalkaitse hoopis teise tähendus, millest Eestis aga sama hästi kui ei räägita: massihävitusrelvad.
Tuumajaama rajamisest Eestisse on juba aastaid juttu olnud, kuid mitte niipalju tuumarelvast, mida annaks tuumajaama “arendustööde” raames välja töötada. Tõsi, tuumarelva loomine on ka tehnoloogiliselt nõudlik tegevus ning meil puuduvad vajalikud spetsialistid samas kui IAEA tõenäoliselt ka meie tegevust jälgiks, kuid tuumarelv ei ole kaugeltki ainuke massihävitusrelv.
Kui me tõesti tahame totaalkaitset, siis peaks märksa tõsisemalt hakkama mõtlema oma bio- ja keemiarelvade programmile, mis on märksa tagasihoidlikumate nõudmistega nii oskustele, tehnoloogiale kui rahale. Taoliste programmide infrastruktuur oleks võimalik isegi Eesti taolises väikeriigis suuremate probleemideta ära peita samas kui programmi tulemusena valmiks relv, mille kasutamise tagajärgedega oleks isegi Moskva sunnitud arvestama.
Bioloogilise või keemilise relvaga mõne Venemaa suurlinna (Peterburi, Novgorod) ründamise võimalus peaks ka kõige sõjakamaid agressoreid heidutama ning sundima mõnevõrra põhjalikumalt enda plaane kaaluma. Kui me tõesti elame maailmas, kus NATO partneritele pole põhjust loota, siis Eesti julgeoleku tagamine nõuab väga tõsiselt ka massihävitus relvade soetamise kaalumist ja seda enne mingiti lennukite või tankide hankimist.
Kui totaalkaitse, siis kogu enda hirmuäratavas olemuses, kus rõhk ei ole mitte niivõrd agressori rünnaku tagasi löömisel koos vastava inimkaoga kuivõrd kõikide vahendite kasutamisel enda eksistentsi päästmisel.
Kui totaalselt lõpuni, siis otsekoheselt ja vajadusel massihävitusrelvadega.
Kui ma tänase Postimehe esikaant nägin, siis tekkis esimese asjana küsimus, et kas see on mingi uudisväärtusega lugu?
Kui jah, siis sellisel juhul on vähemalt Vabalogi lugejatele kutsealuste tervise ja kasarmukohtade arvu küsimus juba ammu unustatud uudis, sest sellest oli juttu enam kui 3 ja pool aastat tagasi kui Postimehes ilmus artikkel sundteenistusse kutsutute nõrgast tervisest. Ühtlasi peab tõdema, et debatt on sama pealiskaudne ja ühekülgne kui ta oli siis.
Ka värske loo pealkiri Osaline ajateenistus kisub Eesti meeste moraali alla on puudulik, sest ta rajaneb millele – ekssõjardist Leo Kunnase meelevaldsele väitele. Tegelikult kisub Eesti meeste moraali alla mitte osaline ajateenistus vaid diskrimineeriva sunniga kaasnev aastane vabaduse kaotus, mida ei kompenseerita ligilähedaseltki sellele, mida see vabadusekaotus väärt on.
Artiklist võib leida ka teisi puudulike väiteid nagu:
Erinevalt Eestist ei tohtinud Lätis ajateenistusse kutsuda ka üliõpilasi.
1990ndate lõpus oli ikka päris mitme aasta pikkune periood, kus üliõpilased olid sundteenistusest vabad kui mitte de jure, siis kindlasti de facto. Kahjuks ei suutnud Eesti Üliõpilaskondade Liit enda liikmete huvide eest seista ja loobus jätkuvast üliõpilaste vabastamisest kui avanes võimalus ise ajateenistusse mitte minna ja saata sinna hoopis tulevased üliõpilased. Aga mis me mõttetute organisatsioonide tegevusetuse üle ikka arutame.
Timmeri sõnul on selle põhjuseks see, et ajateenistus on odavam, see aitab värvata professionaalseid sõdureid ning aitab säilitada suhet sõjaväe ja ühiskonna vahel.
Ajateenistus on ainult näiliselt odavam ja mõni on isegi sellest uurimuse (PDF) kirjutanud. Seda müüti õnneks Eestis enam eriti ei levitata. Väide, et sundteenistus aitab professionaalseid sõdureid värvata on samuti alusetu. Pigem vastupidi. Nende kõrval, keda huvitab sõjavägi, sõjaväe kultuur ja kes kaaluvad sõjaväele pühendumist elukutsena, teenivad ka need, kes läbivad sundteenistust vastu tahtmist. Just nende inimeste suhtumine õõnestab kõigi moraali, mille käigus nii mõnigi potentsiaalne elukutseline leiab, et tema ei soovi taolises sõjaväes küll teenida, mis koosneb eelkõige ükskõiksetest harrastajatest.
Eraldi huvitav küsimus on ka see, miks see avalik saladus juba ammu lahendust pole leidnud. Mul on üks teooria. Nimelt tähendaks avalikult laiapõhjalise ajateenistuse sisse viimine – veel parem avalik välja ütlemine – poliitilist enesetappu, seda teinud erakonnale. Eestlased ei ole huvitatud laiapõhjalisest ajateenistusest ja ainus põhjus, miks see anakronism kuhugi kadunud pole, on ajateenistuse läbinute stabiilselt tagasihoidlik hulk samas kui enamus on veendunud, et kõik teised peale nende on sundteenistuse läbinud.
Ühtlasi ei saa ma aru, et mis totaalkaitsest saab Eesti suuruse väikeriigi puhul rääkida kui ajateenistuse kehtestamisest naistele isegi mitte ei räägita. Kui meid tõesti varitsevad sarnased ohud nagu Iisraeli, et nende sundteenistust meie omaga võrreldakse, siis ilmselgelt peaks ka naised läbima sundteenistuse ja kahtlemata tuleks pikendada ka sundteenistuses veedetud aega kahele või kolmele aastale. Seni kuni seda juhtunud pole ei saa ka tõsiselt rääkida totaalkaitsest.
Totaalkaitse Eestis on luul, häma, pettus – illusioon lihtsameelsetele ja unistuste ideaal sõjakatele natsionalistidele, kes tegeliku totaalkaitse loomiseks vajalike samme ei ole valmis astuma, sest see tähendaks nende poliitilist hävingut.
Mulle tundub, et Georgia ja Venemaa konflikt andis väga adekvaatse pildi sellest, milleks sundteenistuse läbinute mobiliseerimine on võimeline: mitte kui millekski. Küll aga andis mobiliseerimine venelastele hea ettekäände pommitada võimalike mobilisatsioonipunkte, mille hulka kuulusid esmajärjekorras koolid, ettekäändel, et tegu on sõjaliselt strateegiliste objektidega samas kui konflikt oli sama hästi kui läbi enne kui üldse mobiliseeruma jõuti hakata.
Mina tahan kaitseväge, mis on elukutseline ja võimeline operatiivselt reageerima kohe mitte soodsa tähtede seisu ja juhuste kokku langemise puhul. Sundteenistuse läbinutest koosneva “kaitseväega”, millel puudub korralik varustus ja tehnika, kuid mida ründab paremini relvastatud ja suurem sõjavägi, pole võimalik sõjalise rünnaku korral isegi mitte mobiliseerida ilma ulatuslike majanduslike tagajärgedeta.
Kujutage endale ette olukord, kus Venemaa provokatsioonid on piisavalt agressiivsed, et otsest sõjategevust pole alustatud, kuid Eesti on sunnitud mobiliseerima. Kümned tuhanded mehed ei ilmu tööle vaid kogunevad mobilisatsioonipunktides, et hakata tagasi lööma peatselt algavat Venemaa rünnakut. Kuid rünnakut ei tule, ega tule. Toimub demobiliseerimine ja mehed lähevad tagasi tööle, kuid siis alustab Venemaa järgmise ringiga. Taas toimub mobiliseerimine, kuid rünnakut ei tule. Taoline tõmblemine mõjuks äärmiselt destabiliseerivalt Eesti majandusele ja inimeste moraalile, mis võimaldaks aga külvata ka sisepoliitilist segadust enam kui küllaga.
Totaalkaitse on juba enda põhimõtete tõttu (kõigi võimalustega viimaseni välja) mitte niivõrd Eesti kaitsepoliitika nurga- kui hauakivi.
Malcom Gladwell’i nimi peaks Vabalogi lugejatele tuttav olema, sest tema artiklitele on varemgi olnud põhjust viidata, kuid kuna mees on hakkama saanud uue raamatuga, siis pälvib ta ka tavalisest rohkem tähelepanu. Just värskest raamatust “Outliers” näib olevat inspireeritud ka tema värskeim artikkel, mis ilmus New Yorker’is, kus ta üritab vastata küsimusele, kas edukamaks osutuvad suuremaid takistusi ja vastuolusid ületanud inimesed (tavaliselt vaesuses üleskasvanud) või on olukord tänapäeval kardinaalselt muutunud:
According to Carnegie, “It is not from the sons of the millionaire or the noble that the world receives its teachers, its martyrs, its inventors, its statesmen, its poets, or even its men of affairs. It is from the cottage of the poor that all these spring.”
Today, that interpretation has been reversed. Success is seen as a matter of capitalizing on socioeconomic advantage, not compensating for disadvantage. The mechanisms of social mobility—scholarships, affirmative action, housing vouchers, Head Start—all involve attempts to convert the poor from chronic outsiders to insiders, to rescue them from what is assumed to be a hopeless state. Nowadays, we don’t learn from poverty, we escape from poverty, and a book like Ellis’s history of Goldman Sachs is an almost perfect case study of how we have come to believe social mobility operates.
Gladwell ei vea alt ka seekord ja pakub temale omaselt välja huvitava idee, mida rikastab huvitavate lugude ja mõtlemapanevate tähelepanekutega. Ei midagi väga erilist, kuid piisavalt kaasahaarav, et kord lugema asudes ka lõpuni lugeda.
New York Magazine’is ilmus aga samuti vaid mõned päevad tagasi huvitav portreelugu Gladwell’ist, mille autor üritab lahti harutada Gladwell’i edu aluseid sealjuures peatudes tema esimesel raamatul, põgusalt ka varasemal karjääril, kuid eelkõige sellel, kuidas Gladwell’il on läinud pärast esimese raamatu ilmumist.
Igati tänuväärt on artikli autori poolt ka Gladwell’i kriitikute väljatoomine, kes on tõenäoliselt mõjutanud ka värskeima teose stiili:
The bigger criticism of Gladwell is not that he’s unoriginal but that he’s unserious—that he takes substantive academic work and applies it to frivolous things (epidemiology and Hush Puppies, anyone?). While such an approach may endear him to business elites, it often infuriates cultural and political ones. Leon Wieseltier, the literary editor of The New Republic, has said, “What Gladwell is marketing is nothing but marketing—the marketer’s view of the world. But that view of the world is, I’m afraid, idiotic.” The judge and legal scholar Richard Posner, in a scathing review of Blink for TNR, complained that it was “written like a book intended for people who do not read books.” Meanwhile, Carlin Romano, the influential literary critic for the Philadelphia Inquirer, used his review of Blink to give its author a hazing and an ultimatum: “Gladwell, one fears, has come to his own tipping point, or—to be fuddy-duddy—fork in the road. This way, guru. That way, serious writer.”