Moreover, it wouldn’t be right to save it by destroying someone else’s business, killing someone else’s town. That’s the choice we are facing. At its heart, economics is not about money; it is about resources. Every dollar sent to Detroit buys a yard of steel, a reel of copper wire, an hour of labor that now cannot be consumed by a business that actually produces a profitable, desireable product. It’s not right to strangle those businesses in order to steal some air for the dying giants of an earlier day.
Megan McArdle selgitab, miks USA väikelinnade päästmine läbi mõne kohaliku ettevõtte subsideerimise on ajutine lahendus, millel on omad kahetsusväärsed tagajärjed. Megan’i leiab (nagu ka Ed Glaeser), et raha ja toetust ei ole otstarbekas suunata kohtadele vaid inimestele. Mina satun seda seisukohta samuti jagama.
Tõenäoliselt pole ka eestlastel pääsu väiksemate linnade hääbumisest, kui mõni suurem ettevõte sealt lahkub (Kehra? Haapsalu?), kuid nende kunstlikult seal hoidmine on enesepettus. Ohtlik enesepettus, mis pikendab hääbumise vaikset agooniat läbi võltslootuse, mis takistab inimestel uue olukorraga kohanemast.
Machinima is an example of emergent gameplay, a process of putting game tools to unexpected ends, and of artistic computer game modification. The real-time nature of machinima means that established techniques from traditional film-making can be reapplied in a virtual environment. As a result, production tends to be cheaper and more rapid than in keyframed CGI animation. It can also produce more professional appearing production than is possible with traditional at-home techniques of live video tape, or stop action using live actors, hand drawn animation or toy props.
Iga graafilisemalt vähegi võimekama mängu taga on juba aastaid olnud mängu-mootorid, millele on loodud mootori võimalusi demonstreeriva mäng. Enamasti leidub vähemalt mõni väiksem stuudio, mis on huvitatud mängu-mootori litsentseerimisest enda mängu loomiseks. Harv pole ka juhus, kus tulemus on originaalist huvitavam ja ilusam.
1990ndate teisel poolel hakkasid aga mõned mängijad lavastama mängude sees lühifilme, mis osutasid mängu-mootorite potentsiaalile toimida ka suurepärase keskkonnana filmide/animatsiooni loomiseks. Tõsi, tavakasutajad kasutasid esialgu eelkõige juba valmis mängude elemente, et neid uudselt kombineerida, kuid arengud machinimas ei jäänud märkamata ka Hollywoodi filmistuudiotel. Nii kasutas Steven Spielberg’i meeskond 2001. aastal välja tulnud filmi A.I. osade stseenide planeerimisel ja testimisel Unreal Tournament’i mängu-mootorit.
Samas olid mängu-mootorid veel selle kümnendi alguses üpriski primitiivsete graafiliste võimalustega (seda saab tõsi küll tõde alles tagant järg), mis oli küll suur edusamm mängudele, kuid ei lähenenud veel ootustele, mis vaatajatel on animatsioonile või filmidele. Sellegi poolest jagus tegijaid ja nii kuidas on arenenud mängu-mootorite võimalused on kasvanud ka ambitsioon.
2007. aastal valmis esimene machinima dokumentaalfilm, Molotov Alva and His Search for the Creator: A Second Life Odyssey, mis on jäädvustatud Second Life’is. Tänaseks on Molotov Alva jõudnud festivalidele ja isegi televisiooni. Eelnevalt toodud viitest leiab kõik 10 Molotov Alva osa. Huvitav on ka see, et mida atraktiivsemaks ja laiemaks on muutunud machinima visuaalsed võimalused, seda sügavamat huvi on tundma hakanud ka erinevad filmistuudiod, mis suudavad finantseerida huvitavaid projekte ja leida neile ka teostajad.
Mind ajendas tegelikult seda postitust kirjutama Chadami nimeline veebiseriaal, millega tegeleb HDFilms ja mida hakkab levitama Warner Bros.-i televisiooni üksus. Aluseks on võetud Unreal Engine 3, millega on loodud ka Gears of War nimeline mäng Xbox 360’le:
The difference between what Unreal is today versus what it was back in the day is that it’s a much more elaborate toolset than it ever was before. They’ve created the kind of user interface that a film or TV production would need to almost be used real time in these situations. Using UE3 is about delivering high-quality, 3D animated stuff under very explicit cost controls. You make trade-offs in terms of what you can do and how much it’s going to cost. What they’ve done with the toolset by adding tools like Matinee, which is literally a cinematic sequencing tool that interfaces with the engine, is make cost-effective 3D possible.
nagu ka seda, kuidas sisulisele poolele on rohkem tähelepanu võimalik pöörata kui ei pea iga projektiga nullist alustama:
“We’re designing our show around whatever the limitations are for game technology,” said Hall. “That makes the size of the team very manageable because we don’t need 50 people. It also makes the size of the modeling work that needs to be done very manageable. We don’t need to have an army of programmers. We’re trying to take what’s there and demonstrate what’s possible with what’s there. When you’re doing a game, you’re trying to make something that surpasses what’s previously been done with the Unreal Engine and distinguish yourself that way. In this case, no one’s ever done anything like this with the Unreal Engine. Even with just backing up and working with most of the standard components that come with the technology and not getting into excessive shader creation or things of that nature, people are going to be blown away.”
Siin kohal oleks vist viisakas ära tuua ka Chadam’i trailer, mis annab ehk mõnevõrra selgema ettekujutuse sellest, milliseks selle kentsaka tegelasega maailm on kujunemas:
Ühest teisest Chadam’i tausta lahkavast artiklist võib aga leida viite veel ühele juhtumile, kus Unreal Engine 3’ga tehtud võimaluste demonstratsioon oli piisavalt kütkestav, et anda “roheline tuli” uuele filmile:
More recently, independent game developer Chair Entertainment pitched the movie, “Empire,” to Warner Bros. using a game demo running on UE3. Joel Silver green-lit the project and best-selling author Orson Scott Card, who lives in Greensboro, is writing the screenplay. (He’s also released the first of three novels based on the new intellectual property.)
“We used a fully playable prototype to provide examples of how some pivotal moments of the book could be brought to life,” said Donald Mustard, creative director of Chair Entertainment. “Part of the prototype put the player right in the middle of a massive battle on the Upper West Side of Manhattan that really showed off some great stuff that got both Card and Warner Bros. very excited.”
Mulle tundub, et machinima on jõudmas vaikselt, kuid kindlalt harrastajate getost juba professionaalsete kunstnike ja disaineriteni vaatevälja, kes näevad uutes tööriistades just ambitsioonikamate ja fantaasiarikkamate projektide soodsat realiseerimise viisi.
Machinima täielik potentsiaali alles avastataks, kuid üha selgemaks on saamas tõsiasi, et see potentsiaal võib osutuda märksa suuremaks ja olulisemaks just fantastiliste lugude loomisel, mille vaatajateni toomine võib traditsioonilisemate vahenditega osutuda vastuvõtmatult kalliks.
Üks suur ja ümmargune laud, mustaks värvitud stuudio ja kaks (vahel rohkem) tooli. Ühel toolil Charlie Rose kui küsija, teiselt aga külaline kui vastaja. Järgneb umbes tunnine (vahel poole tunnine) vestlus, mis enamasti huvitav, valgustav ja siiralt rõõmsameelne.
Tänaseks on Charlie intervjuusid teinud enam kui 17 aastat ja valdav enamus nendest sadadest (kui mitte tuhandetest…wikipedia ütleb, et enam kui 4000) vestlustest on saadaval täiesti tasuta tema kodulehelt. Mul on raske ette kujutada inimest, kes ei leiaks Charlie Rose’i vestluste seast ühtegi, mis talle huvi ei paku. Valik on lihtsalt sedavõrd lai.
Charlie on enda saate tegemise filosoofia aga kokkuvõtnud ühes kenas ja elegantses lauses, mis on ehk piisav kinnitus vestluste kvaliteedist:
I believe that there is a place in the spectrum of television for a really good conversation, if it is informed, spirited, soulful.
Mõnusalt silmaringi laiendav ajaviite ja meelelahutuse allikas vihmasteks sügisõhtuteks.
Indeed, most of the existing regulatory apparatus—including those regulations widely misperceived as restraints on corporate power—were vigorously supported, lobbied for, and in some cases even drafted by the corporate elite.
Corporate power depends crucially on government intervention in the marketplace. This is obvious enough in the case of the more overt forms of government favoritism such as subsidies, bailouts, and other forms of corporate welfare; protectionist tariffs; explicit grants of monopoly privilege; and the seizing of private property for corporate use via eminent domain (as in Kelo v. New London). But these direct forms of pro-business intervention are supplemented by a swarm of indirect forms whose impact is arguably greater still.
Ei juhtu just iga päeva, et mõni ettevõte soovib enda tegevussfäärile riiklike regulatsioone lisaks nendele, mis tulenevad Võlaõigussedusest, kuid just seda näib soovivat Hannes Kranich (via Tehnokratt):
Netioksjonite edasiseks tegutsemiseks tuleb moodustada riigipoolsed töögrupid, mis tekitaks sendioksjonitele reglemendi ja tegutsemisraami, et võimalikke pettusi vältida, leidis sendikas.ee tegevjuht Hannes Kranich.
Ma olen ühe korra vaadanud, mida see sendioksjon endast kujutab, kuid pole ühestki osa võtnud. Samas ma saan aru küll, miks on tegu sedavõrd atraktiivse valdkonnaga uutele tulijatele. Kuna iga pakkumuse tegemine tähendab sageli suuremat tasu kui see, mida makstakse lõpuks saadaval oleva kauba eest, siis võib pakkumuse väiksusele piiranguid seades (näiteks iga järgmine pakkumine saab olla 7 senti eelmisest kõrgem) piisava hulga pakkujate puhul sendioksjoni korraldaja kauba hinna isegi mitme kordselt kätte saada.
Vaba ettevõtlus on aga võrratu asi, sest ei lase ühelgi ülikasumlikul ettevõtmisel kunagi pikalt üksinda tegutseda kui see pole just riiklike regulatsioonidega kuidagi piiratud. Mulle tundub, et Hannes Kranich unistab just kõrgematest turule sisenemise barjääridest, mida annaks endale sobivas suunas juhtida kui moodustatakse töögrupid, mis “tekitavad” reglemendi ja tegutsemisraami.
Lihtsalt niisama ei “teki” ükski reglement ega tegutsemisraamistik vaid keegi teeb ikka ettepanekuid. Kui neid teevad ettevõtjad ise, siis on põhjust juba huvi tunda, et miks ei minda vabatahtliku reguleerimise teed läbi mõne ühingu või liidu, mis võimaldaks suuremat usaldust otsivatel oksjonikorraldajatel kokku tulla ja mängureeglid paika loksutada? Nii jääb ju võimalus eksisteerida neile, kes soovivad täiendavate riiklike regulatsioonideta tegutseda ja need, kes soovivad tõesti üles ehitada usaldusele põhinevat ettevõtmist, saavad omaks võtta täiesti avaliku reglemendi, kus olulisemad põhimõtted kirjas. Miski ei takista väljaspool taolist liitu tegutsevate ettevõtete tegevusele tähelepanu juhtida või koguda pettuste ohvriks langenud inimeste juhtumeid, et üldsust teavitada. Mõistagi kaasnevad taolise tegevusega omad kulutused, mis on tõenäoliselt ka üks riikliku reguleerimise eelistamise põhjuseid.
Huvitav on ka see, et ajalehtedes ilmunud artiklite põhjal pole mingit põhjust arvata, et sendioksjonite puhul oleks tegu valdkonnaga, kus toime pandud pettused ei mahuks Võlaõigusseaduse alla. Enne kui hakatakse mingit valdkonda täiendavate regulatsioonidega kitsendama peaks olema selge ettekujutus probleemist, mida üritatakse regulatsioonidega ennetada. Ilmselgelt ei ole kahe-toalises korteris tegutsev ettevõtte (tavaliselt ettevõtte omaniku kodu!) veel illegaalne või oluliselt suurema tõenäosusega klientide pettusele orienteerunud.
Keeruline on mööda vaadata ka tõsiasjast, et reguleerimisele kutsub üles Hannes, kelle isaks on aga kohaliku poliitmaastikuga intiimselt tuttav Heiki Kranich, kes kahtlemata omab põhjaliku ülevaadet seadus- ja regulatsiooniloomest. See annab kahjuks põhjust arvata, et olukorras, kus teistel sendioksjonite korraldajatel sarnaste kogemustega nõustajad puuduvad, kujuneb kogu ettevõtmine üheks suureks renditaotluse harjutuseks, millest vähestel on midagi võita.
Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata, et ettevõtte, mis soovib täiendavaid regulatsioone võiks enne kinni pidada olemas olevatest. Sendioksjon.ee on üks nendest ettevõtetest, mis ei pea kinni Tarbijakaitseameti pedantsusest nimega “üle 50% ettemaksu ei tohi küsida”, mille totrust on juba Vabalogis lahatud. Ilmselgelt pole see väidetetavalt usalduse suurendamisele suunatud regulatsioon sendioksjoni inimestele midagi korda läinud. Riiklikel järelevalveinstitutsioonidel pole suutlikust olemas olevatest regulatsioonidest kinnipidamist kontrollida, seega ei ole ilma selge ja tungiva põhjuseta otstarbekas uusi regulatsioone vastu võtta.
Kohalikel ettevõtetel on juba niigi kohustusi ja kitsendusi, mis teevad ettevõtlusega tegelemise keerulisemaks kui ta võiks või peaks olema.
Kokkuvõtvalt
Reguleerimine tähendab enamasti piiranguid, mis soosivad juba tegutsevaid ettevõtteid ja mis loovad arvestatavad sisenemisebarjäärid neile, kes alles soovivad valdkonda siseneda. See tähendab vähem konkurentsi ja kõrgemaid tulusid.
Reguleerimine tähendab reguleerijale ka järelevalve kulusid, mis võivad internetipõhise äri puhul olla üpriski arvestatavad. Tarbijakaitseamet on suurepärane näide organisatsioonist, mis ei ole suutlik isegi olemas olevatest piirangute üle järelevalvet teostama.
Usaldust on võimalik luua ka muud moodi kui läbi riikliku reguleerimise, näiteks ühenduste ja liitude või kolmandate osapoolte, kellele võimaldatakse näiteks ligipääsu andmetele, mida konkurentidega ei jagataks (vaata ka: Private Regulation: A Real Alternative to Regulatory Reform – PDF).
Reguleerida reguleerimise pärast pole otstarbekas, kui potentsiaalsete probleemide lahendamiseks saab kasutada olemas olevat seadusandlust. Võlaõigusseadus ei ole täiuslik, kuid sendioksjonid ei ole valdkond, mis ei mahuks Võlaõigusseaduse alla.
Heade poliitiliste sidemetega ettevõtjate tegevusse tasub suhtuda märksa skeptilisemalt, eriti kui nad lähevad tiheda konkurentsi tingimustes valdkonna reguleerimist taotlema. Oleks narr arvata, et regulatsioonide loomisega tegelevad emotsioonitud, erapooletud ja eelarvamusteta robotid, keda ei ole võimalik mõjutada.
Barchan’i nimelisi liivadüüne võib leida Niiluse orust, Egiptuses. Düünid võivad kasvada kuni 300 meetri kõrguseks ja liiguvad aastas kuni 10 meetrit. (Allikas: Boston Globe)
3. See, et kuskil maailmas on transpordimuuseum tundub loogiline. Et see transpordimuuseum omab muu hulgas laia valikut ajaloolistest lennukimenüüdest, mis on sisse skännitud ja tutvumiseks veebist saadaval tervele maailmale on piisavalt kentsakas, et isegi siin ära mainida. Harukordne pilk eelmise sajandi alguse lennureisidel pakutavatesse toitudesse ja menüü disaini.
4. Mõni aeg tagasi õnnestus Lõuna-Aafrikas ühel fotograafil jäädvustada harukordne võitlus: krokodill vs. gepard. Parimaid võtteid ägedast võitlusest jagab maailmaga Daily Telegraph.
Kas ta on väsinud, meeleheitel või on lihtsalt puru silma sattunud? (Allikas: BwHotF blog)
6. Iga finantskriisi lahutamatuks sümboliks näib olevat heitunud maakler, kes enda näost või peast kinni on haaranud. Selgub, et taolisi pilte on piisavalt palju, et neist lausa eraldi blogi komplekteerida. Ladies and Gentlemen, I give you: The Brokers with Hands on their Faces Blog
7. Millest peaaegu keegi seoses kosmosereisidega eriti ei räägi on inimeste kõige…eee…”vahetumad looduslikud vajadused”. Mõni astronaut seda siiski teeb ja väga informatiivselt, näiteks selles lühikeses klipis.
Draakonivere puud Socotra saarel, Jeemenis (Allikas: Dark Roasted Blend)
What’s wrong with the articles about fantastical worlds is that they are at odds with Wikipedia’s “no original research” rule, since almost all of them draw their “references” from the fictions themselves and not from the allegedly more reliable secondary sources. I haven’t nominated these articles for speedy deletion because Wikipedia makes an exception for fiction–and because, truth be told, I enjoy reading them. And these days, most such entries are labeled as referring to fictional universes.
So what is Truth? According to Wikipedia’s entry on the subject, “the term has no single definition about which the majority of professional philosophers and scholars agree.” But in practice, Wikipedia’s standard for inclusion has become its de facto standard for truth, and since Wikipedia is the most widely read online reference on the planet, it’s the standard of truth that most people are implicitly using when they type a search term into Google or Yahoo. On Wikipedia, truth is received truth: the consensus view of a subject.
* * *
Internet võimaldab vaikselt ja tulusalt õitseda äridel, mille teenuste järgi on küll nõudlust, kuid mille moraalne ja eetiline mõõde vajaks pikemat diskussiooni. Üks taolistest valdkondadest on esseede ja ülevaadete kirjutamine õpilastele ja tudengitele kogenud kirjanike poolt. Artiklis Term Paper Artist jagab Nick Mamatas enda isiklike kogemusi, liigitab kliendid kenast kolme gruppi ja annab ülevaate äri majanduslikust küljest nagu ka oskustest, mis on näiliselt lihtsa, kuid puise töö tegemiseks vajalikud:
The secret to the gig is to amuse yourself. I have to, really, as most paper topics are deadly boring. Once, I was asked to summarize in three pages the causes of the First World War (page one), the major battles and technological innovations of the war (page two), and to explain the aftermath of the war, including how it led to the Second World War (page three). Then there was this assignment for a composition class: six pages on why “apples [the fruit] are the best.” You have to make your own fun. In business papers, I’d often cite Marxist sources. When given an open topic assignment on ethics, I’d write on the ethics of buying term papers, and even include the broker’s Web site as a source. My own novels and short stories were the topic of many papers — several DUMB CLIENTS rate me as their favorite author and they’ve never even read me, or anyone else. Whenever papers needed to refer to a client’s own life experiences, I’d give the student various sexual hang-ups.
I noted that over time, taboo words relinquish their literal meanings and retain only a coloring of emotion, and then just an ability to arouse attention. This progression explains why many speakers are unaware that sucker, sucks, bites, and blows originally referred to fellatio, or that a jerk was a masturbator. It explains why Close the fucking door,What the fuck?, Holy Fuck!, and Fuck you! violate all rules of English syntax and semantics—they presumably replaced Close the damned door, What in Hell?, Holy Mary!, and Damn you!when religious profanity lost its zing and new words had to be recruited to wake listeners up.
The European Union was freed from its greatest strategic vulnerability—energy dependence on Russia and the Middle East. It took advantage of the switch in the Middle East’s economic orientation and expanded its membership across the Mediterranean. A key bottleneck to China and India’s long-term economic development was removed. Service exports surged to China and India—economies that, unconstrained by energy, were growing even faster after the end of oil than before. Furthermore, the way in which oil ended—replaced by new, low-carbon energy sources—prevented the most dire effects of global warming from coming true. This disproportionately benefited the developing world—and India and China in particular. America ended up weak, Europe became stronger and more unified, and India and China finally ascended.
The biker ethos is about being free from social constraints, yet that ethos imposes a fairly rigid mode of dress and behavior. And customization is key, as long as you’re customizing a cruiser. There are rules, it seems, to living without rules. Moreover, the notion of freedom as expressed in the biker film means living outside society, with its mortgages, car payments and jobs—all the trappings of the modern consumer economy. Yet buying a motorcycle as an act of off-the-shelf rebellion is just another form of consumerism. You can lease one today with no money down, but is that how you stick it to the man? Or so a cynic might argue.
Sattunud korduvalt postituste ja artiklite otsa, mis näevad praeguse finantskriisi taga eelkõige tuletisinstrumente (derivatives), ei saa ma jätta viitamata nendele postitustele, mis lahkavad nende olemust. Derivative Dribble nimelisest blogist pärineb kaks postitust.
Esimene käsitleb tuletisinstrumentide olemust, mis pole iseenesest midagi muud kui leping, mille väärtus tuleneb millestki muust, milleks võib olla peaaegu kõik, mis objektiivselt mõõdetav ja mille hind muutub:
A derivative is a contract that derives its value by reference to “something else.” That something else can be pretty much anything that can be objectively observed and measured. For example, two parties, A and B, could get together and agree to take positions on the Dow Jones Industrial Average (DJIA). That’s an index that can be objectively observed and measured. A could agree to pay B the total percentage-wise return on that index from October 31, 2007 to October 31, 2008 multiplied by a notional amount, where that amount is to be paid on October 31, 2008. In exchange, B could agree to make quarterly payments of some percentage of the notional amount (the swap fee) over that same time frame.
Postitus on illustreeritud joonistega ja sisaldab detailseid näiteid sellest, kuidas tuletisinstrumendid toimivad, miks neid kasutatakse ja millest nende kasulikus seisneb. Loomulikult tuleb juttu ka riskidest ja sellest, kuidas tuletisinstrumendid võimaldavad riske maandada.
In the case of the roulette wheel, we have money committed to the occurrence of an event that cannot be controlled or predicted by the person making the commitment. Moreover, this “investment” is made for no bona fide economic purpose with an expected negative return on investment. In the case of B buying protection through a CDS on a bond he did not own, we have money committed to the occurrence of an event that cannot be controlled by B but can be reasonably predicted by B, and through collective action we have the serendipitous effect of sharing information. To call the latter gambling is to call all of investing gambling. For there is no difference between the latter and buying stock, buying bonds, investing in the college education of your children, etc.
Ja lõpetuseks paneb Felix Salmon tuletisinstrumendid perspektiivi läbi paari ilmunud artikli kriitika, juhtides tähelepanu mõnedele probleemsematele tõlgendustele (näiteks tuletisinstrumendid = CDS) ja tõsiasjale, et ilma tuletisinstrumentideta oleks praegune olukord veelgi hullem:
The problem isn’t CDS specifically or even derivatives in general: the problem is that the world had an enormous amount of leverage, and all that leverage is now being unwound at once. Do CDS make it easier to firms to lever up? Yes — but if CDS hadn’t been around, some other instrument would have been found which had the same effect. Blaming CDS for the market meltdown is like blaming Microsoft Word for a magazine article you don’t like: it might have made things easier, but it was hardly necessary.
Credit existed as an asset class long before CDS came along. That’s one of the reasons that the Treasury and rates markets are so liquid: anybody wanting to make a pure credit play would take a position in corporate bonds, say, and then hedge their interest-rate exposure. But corporate bonds can be illiquid, and hard to find or short, so the arrival of the CDS market made it much easier to trade credit. That’s a good thing — as I’ve said before, if it weren’t for the CDS market, none of the the credit world would be functioning right now, and we’d be in an even worse situation.
Seda veidramad on üleskutsed tuletisinstrumente täiendavalt reguleerida ilma igasuguse arusaamata sellest, millised oleks taolise reguleerimise tagajärjed. Headest kavatsustest üksinda otsuste tegemisel, mis mõjutavad paljusid ei piisa.
These loans correspond to a little less than one half of the support that Hungary is receiving to deal with its financial crisis. Hungary has a population of 10m; Iceland, 320,000. The government of Iceland has now been offered foreign loans that roughly equal the country’s gross domestic product. The annual interest payments, say 3-4 per cent, approximately correspond to the country’s annual economic growth. Additionally, the loans must be paid up.
The burden is unrealistic. The most likely consequences are: extremely high inflation, economic decline, mass emigration and political disorder. I am reminded of the situation facing Germany in 1919 following the Versailles Peace Treaty, which John Maynard Keynes famously analysed in Economic Consequences of the Peace.
Arnold Kling küsis selle peale küsimuse, millele oleks tõesti huvitav vastust teada:
If Iceland is bankrupt, is it for sale? Could one of us buy it? Charge rent for people to live there, and try to turn around the place so that it operates at a profit?
…
Vaatamata dramaatilistele sündmustele Islandi finantssektoris ja majanduses pole Vabalogis peale ühte aprilli postitust Islandist erilist põhjust kirjutada, eriti kui kõik seda nagunii teevad. Samas oli juba siis selge, et midagi on mäda selles väikeriigi finantssüsteemis, kui poliitikud erastasid sisuliselt terve pangandussüsteemi enda kitsastest huvidest lähtudes kui mitte päris endale siis vähemalt sõpradele.
Nüüd on siis selgunud, et aasta alguses külastas Islandi ühe kohaliku panga kutsel kaks majandusteadlast (Willem Buiter (kelle ettepanekust pole veel eestlased kinni hakanud, miks?!) ja Anne Sibert), et anda selgitav ülevaade finantssektori probleemidest ja pakkuda välja võimalike lahendusi. Tulemuseks oli uurimus, mille avaldamist pidasid kohalikud liiga ohtlikuks:
In April and July 2008, our Icelandic interlocutors considered our paper to be too market-sensitive to be put in the public domain and we agreed to keep it confidential. Because the worst possible outcome has now materialised, both for the banks and for Iceland, there is no reason not to circulate the paper more widely, as some of its lessons have wider relevance.
In addition, outrageous bullying behaviour by the UK authorities (who invoked the 2001 Anti-Terrorism, Crime and Security Act, passed after the September 11, 2001 terrorist attacks in the USA, to justify the freezing of the UK assets of the of Landsbanki and Kaupthing) probably precipitated the collapse of Kaupthing – the last Icelandic bank still standing at the time. The official excuse of the British government for its thuggish behaviour was that the Icelandic authorities had informed it that they would not honour Iceland’s deposit guarantees for the UK subsidiaries of its banks. Transcripts of the key conversation on the issue between British and Icelandic authorities suggest that, if the story of Pinocchio is anything to go by, a lot of people in HM Treasury today have noses that are rather longer than they used to be.
Loomulikult ei piirdunud poliitiline soperdamine brittidega vaid arvestatava panuse andis ka keskpanga ebakompetentne soperdamine, paljuski tänu poliitiku määramise kohale, mida oleks pidanud täitma hoopis pangandusega natukenegi paremini kursis olnud inimene. Kirjutab Richard Portes Financial Times’is:
When foreign short-run credit lines closed, Glitnir had to request a short-term loan from the Central Bank of Iceland, which refused. Rather than taking Glitnir into administration, the CBI enforced nationalisation on punitive terms. The governor, David Oddsson, was prime minister for 13 years prior to moving to the CBI in 2005. His decision reflected politics, technical incompetence and ignorance of markets, and his comments thereafter were highly destabilising.
. . .
The CBI then made two further egregious errors. The central bank had mishandled its interest rate policy and the foreign exchange markets since early 2008. On Monday, it announced a currency peg at a rate well above the market. Without effective controls, this was unsustainable, and was abandoned by Tuesday.
. . .
Politicians should not become central bank governors. Mr Oddsson is part of the problem, not of any solution, and should resign immediately. Allowing partial “euroisation” was a recipe for instability. And Iceland was unable or unwilling to arrange early international support, nor did it wish to call in the International Monetary Fund.
Kõik see juttu finantspoliitikast kisub ehk liiga kaugeks tavaislandlase elust, kuid seda puudust aitab kõrvaldada Jonathan Last’i pikem kirjutis Islandist, mis ilmub peatselt ka Weekly Standardis. Artikli alguses on küll kohustuslik tagatausta selgitus, kuid jutt läheb üpris kiiresti reaalsetele tagajärgedele, mis ulatuvad valuutaoksjonitest ja kaubanduse krediididiprobleemidest massiliselt lahkuvate poolakateni (ehitajad, mõistagi), kellel pole kohaliku rahaga enam midagi teha. Mõistagi on inimloovus ka sellele probleemile huvitava lahenduse leida:
Since January the krona has declined 64 percent against the euro, so he’s raised vehicle prices by 25 to 30 percent. In 2007, Hekla sold 9,000 vehicles, used and new. As of August, sales were off 68 percent year-on-year. But even that doesn’t give an accurate picture of present reality. Asked how many vehicles he’s sold recently, Hauksson laughs. “We sold six new cars last week–which was 30 percent of sales in all of Iceland. This week will probably be zero.” Hauksson is trying to ship as much of his stock as possible back to Europe.
In an odd twist, there has emerged a small market for used cars. Polish immigrants leaving Iceland are buying them. Since they can’t convert their savings out of kronas and kronas are worthless outside of Iceland, they’re converting their money into cars–four-wheeled investment vehicles, if you will–and shipping them home.
Keda huvitab ülevaade elust Islandil täna ilma hüsteerikata, tagasihoidliku positiivses võtmes, siis Iceland Melts Down väärib mõnda lugemise minutit.
Island, Island see võrratu Island (täiendatud) kommenteerimine on välja lülitatud
Tõenäoliselt jääb postituste hulk sellel nädalal väga tagasihoidlikuks, kuid eks siin oleneb palju ka lihtsalt tujust, kuid vaevalt, et siit enne reedet midagi uut leiab.
