Igal eksperdil on oma arusaam majanduskasvust nagu ka sellest, mis on perspektiivikas valdkond ja milline mitte, ent sellele vaatamata proovitakse leida mingit ühtset visiooni ja sealt edasi strateegiat, mis võimaldaks konkreetsemalt mõnda üksikut valdkonda toetada. Minu seisukohaks jääb jätkuvalt, et raha (ümber)jagamisest peaks avalik sektor hoiduma ja pigem tegelema keskkonnaga, vähendama regulatiivseid takistusi (mitte neid juurde looma) ja mitte looma tingimusi, mis ühte valdkonda teiste arvelt eelistaks.
Ekspertide omavahelistest vastuoludest oli hea näide eile Arengufondi eestvedamisel toimunud töötleva tööstuse seminar, kus tekkis üks päris huvitav olukord. Seminari koordineerimise ja juhtimisega tegeles selle projekti raames Soome majandusuuringute kesksus ETLA, mille üks eksperte tõi välja Eesti suhtelise eelisega valdkonnad ehk need, kus tootlikus on võrreldes teistega suhteliselt kõrgem. Vaevalt oli mees jõudnud valdkonnad välja öelda, kui MKM’i majandusanalüüsi talituse juhataja võttis omalt pool ette 2008. aasta esimeste kuude ekspordikasvu andmed, kust selgus, et just suhtelise eelisega valdkondades on kasv olnud tagasihoidlikum samas kui valdkondades, kus suhteline eelis pidavat kõige väiksem olema, on kasv olnud kõige suurem. Üks ei välista küll teiste, kuid vähemalt soomlase tegi see juhtum mõtlikumaks.
Teine huvitav näide on Heido Vitsur, kes mõned päevad tagasi tundis Päevalehe veergudel huvi Kas Eestil ei ole transiiti tõesti vaja. Igati õigustatud küsimus, millega seoses tuleb juttu ka hiinlaste tagasihoidlikust plaanist ja selle potentsiaalist, mis näib aga vähemalt osaliselt olevat ka varjatud kriitika peaministri suunal. Teadupärast on Ansip hiinlaste plaane kritiseerinud võib-olla mõnevõrra kiirustades, kuid kindlasti mitte päris ilma asjata, sest kui tõesti peaks Eestisse saabuvate konteinerite arv enam kui 10-kordistuma, siis tekib päris kiiresti küsimus, et kuhu nad edasi liiguvad kui mitte eelkõige Venemaa suunas.
Ei pea just eriti palju pingutama, et ette kujutada olukorda, kus hiinlased soovivad kaupa Venemaale vedada, venelased pidurdavad ja seavad nõudmisi eestlastele samas kui hiinlased avaldavad omalt poolt survet, et eestlased venelastele vastu tuleks ja kaubandusel toimida laseks. Euroopa Liidu tuumikriigid on minu arvates juba selgelt mõista andnud, et Eesti poliitilised huvid on teisejärgulised ja ei pretendeeri konkureerima energiapoliitikaga, mis võimaldab Venemaal seada nõudmisi Balti riikidele. Kujutage nüüd ette olukord, kus Euroopa Liidu suurimad liikmesriigid, Venemaa ja Hiina kõik meile võidu selgitavad kui oluline on Venemaale vastu tulla? Kaua suudab üks väikeriik taolisele survele vastu panna?
Olukorra teeb keerulisemaks aga tõsiasi, et ega seda iseseisvust Eestil enam nii väga järgi polegi. Lissaboni lepingu allkirjastamine tähendas juba mitmete valdkondade kompetentsi loovutamist Brüsselile ja Riigikogust on saanud pigem EL’i juhiste kinnitaja kui seadusandja. Taolise ühe süvenev poliitiline integreeritus loob aga kõik eeldused selleks, et tulla vastu Venemaa soovidele ühise kaubavahetuse nimel. Taolises olukorras on hiinlaste konteinerterminalist märksa rohkem võita kui kaotada.
Kaks asi jäid mind aga Vitsuri artikli juures häirima. Jutt mingist makroökonoomilisest tasakaalust – selle saavutamisest või mitte-saavutamisest – ilma seda tasakaalu täpsustamata jätab endast vägisi demagoogilis-manipuleeriva mulje. Milles see tasakaal avatud majandusega väikeriigi puhul, mille majanduskasv on olnud arvestatav ja mille majanduses on toiminud pidev ümberkorraldumine, üldse seisneb? Minu jaoks kõlab “makroökonoomiline tasakaal” pigem stagneerumise ja protektsionismi sünonüümina.
Ühtlasi teeb Vitsur juttu kohalike väikeettevõtjate võimaluste piiratusest:
On vaja vastavat infrastruktuuri, haridus- ja teadusbaasi ning tuleb omandada kogemusi ja see kõik ei saa sündida üleöö. Kuivõrd kohalikel väikeettevõtetel ülalmainitud võimalusi pole, suudavad nad haruharva iseseisvalt maailmaturule murda.
Ei tasu kohalike väikeettevõtjaid nii lihtsalt maha kanda. Peale on tulemas noor ettevõtjate põlvkond, kes on harjunud interneti kasutama ja selle ümber ka enda ettevõtted üles ehitanud. Koostöö olemas olevate ressursside jagamiseks ja võimaluste kasutamiseks on juba alanud erinevate veebiteenuste raames. Kogemusi omandatakse aga eelkõige tegutsedes, mis on kahtlemata väikeettevõtjate tugevuseks ja annab alust arvata, et paindlikel väikestele on märksa lihtsam Eestis edukas olla kui suurtel ja kohmakatel. Ma julgen väita, et Eesti väikestel on märksa paremad võimalused edukad olla kui suurtel.
Mida ma eelnevaga tahan öelda? Isegi suht väikeses ja kitsas ringis arutledes kipub arusaamu sellest, mis on oluline ja mida tasub toetada, olema sama palju kui arutlejaid ja neil kõigil võib olla õigus. Me ei tea, milliseks kujuneb tulevik või millises valdkonnas sattuvad kokku hea idee, edumeelsed inimesed ja õnn. Kunstlikult seda võimaluste hulka vähendada või moonutada ei ole mõtet.
Kui keegi oleks kümmekond aastat tagasi öelnud, et internetivahendusel teevad tulevikus 300 miljonit inimeste kõnesid tarkvara abil, mis on väljatöötatud Eestis, siis oleks see tõenäoliselt enamusele meist tundunud absurdsusena. Aga ei olnud absurdsus vaid ilma igasuguse avaliku sektori abita käima lükatud ettevõtte, mis tuli õigel ajal välja õige teenusega, mis tarbijale midagi korda läks.
Hiljuti kirjutas Andres Arrak Postimehes, et parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika. Loodetavasti mõjus tema kirjutatu lugejatele rahustavalt ja selgitavalt, mis võimaldab natuke tasakaalukamalt suhtuda majanduskasvu aeglustumisesse. Samas on Arraku artikli lõpus kaks lõiku, mis väärivad eraldi esile tõstmist:
Tõde on, et 15 aasta jooksul ei ole õnnestunud suruda majanduskursust koolide õppekava kohustuslikuks aineks. Tagajärjeks on, et keskmine gümnaasiumilõpetaja ei erine siiani oma majanduslikelt teadmistelt minu lasteaeda lõpetavast tütrest. Viimane teab täpselt, et raha tuleb kaupluse ukse kõrval olevast masinast. Milliseid elu- ja karjäärivalikuid oskab selline noor inimene teha? Arusaamist, kuidas majandus toimib, napib nii gümnaasiumis kui valitsusasutustes.
Ja tagajärg on käes – esimene majandustsükli langusfaas viib endast välja nii tavalise linnakodaniku kui ka enamiku majandusanalüütikuid, rääkimata poliitikutest. Üksteise süüdistamise ja näpuga näitamise asemel kutsun üles väärtustama majandusharidust ja majandusteadlasi. Rääkigem nendega enne järgmise põhimõttelise sammu astumist. Valitsuse tagasiastumine ega erakorralised parlamendivalimised ei kaota ebaratsionaalseid majanduslikke otsuseid. Panikeerimine ei ole eriti viljakas tegevus. Mis ei tapa, pidi tugevaks tegema, kuigi mitte kõiki.
Mul on juba mõnda aega olnud plaanis kirjutada ühest jaanuari/veebruari Foreign Policy’is ilmunud artiklist: Europe’s Philosophy of Failure, mis käsitleb majandusharidust Euroopas, kuid eelkõige Euroopa Liidu kahes kõige olulisemas liikmesriigis – Prantsusmaal ja Saksamaal. Mida rõõmustavat artiklist lugeda ei ole, küll aga õpetliku.
Väga palju sõltub õpikutest ja õpetajatest, keda ei pruugi Eestis sugugi nii palju leiduda kui meil vaja võiks minna, eriti maapiirkondades. Eraldi küsimus on loomulikult mida keskkoolis ikkagi õpetataks kui õpetajad ise on üks osa avalikust sektorist, mis pole erasektori konkurentsist sugugi huvitatud. Isegi kui alguses õnnestuks Eesti koolidesse kaasata majandusharidusega inimesi eelkõige erasektorist õpetama, siis piisavalt pika aja jooksul olukord kindlasti muutuks. Saksamaal ja Prantsusmaal on jõutud näiteks üpris kentsaka tulemuseni:
In both France and Germany, for instance, schools have helped ingrain a serious aversion to capitalism. In one 2005 poll, just 36 percent of French citizens said they supported the free-enterprise system, the only one of 22 countries polled that showed minority support for this cornerstone of global commerce. In Germany, meanwhile, support for socialist ideals is running at all-time highs—47 percent in 2007 versus 36 percent in 1991.
. . .
Many of these popular attitudes can be traced to state-mandated curricula in schools. It is there that economic lessons are taught that diverge substantially from the market-based principles on which the Western model is based. The phenomenon may hardly be unique to Europe, but in few places is it more obvious than in France and Germany. A biased view of economics feeds into many of the world’s most vexing problems, from the growth of populism to the global rise of anti-American, anti-capitalist attitudes.
Eestis tõenäoliselt sarnaste hoiakuteni eriti kiiresti ei jõuta kui majandusalaste tundide andmine jäetakse vastava haridusega inimestele. Lisaks sellele on Eesti praegune suhteline jõukus üks parimaid argumente vaba turumajanduse kaitseks, mis peaks võimaldama tuua reaalseid näiteid ja selgitada turumajanduse olemust noortele. Eesti eduloo sidumine turumajanduslike reformidega peaks samuti olema piisavalt juurdunud, et isegi mõne õpiku autoril ei õnnestu seda niivõrd väänata kui prantslastel:
“Economic growth imposes a hectic form of life, producing overwork, stress, nervous depression, cardiovascular disease and, according to some, even the development of cancer,” asserts the three-volumeHistoire du XXe siècle, a set of texts memorized by countless French high school students as they prepare for entrance exams to Sciences Po and other prestigious French universities. The past 20 years have “doubled wealth, doubled unemployment, poverty, and exclusion, whose ill effects constitute the background for a profound social malaise,” the text continues. Because the 21st century begins with “an awareness of the limits to growth and the risks posed to humanity [by economic growth],” any future prosperity “depends on the regulation of capitalism on a planetary scale.” Capitalism itself is described at various points in the text as “brutal,” “savage,” “neoliberal,” and “American.” This agitprop was published in 2005, not in 1972.
Kahtlemata peaks igasuguse majandusalase hariduse üks olulisemaid osasid olema ettevõtluse ja ettevõtjate käsitlus. Samast Foreign Policy artiklist tuleb välja, et USA’s on majandusharidust pakkuvatesse programmidesse paljudes kohtades kaasatud Junior Achivement, mis tegutseb juba täna ja päris edukalt ka Eestis. Neil on väljatöötatud omad õppekavad, ürituste seeriad, simulatsioonid ja ettevõtete külastused, mis on omavahel integreeritud ühtseks tervikuks. Igasuguse laiaulatusliku majandushariduse väljatöötamine keskkoolide jaoks ilma taolist organisatsiooni kaasamata oleks häbiväärne. Ma siiralt loodan, et nii ei juhtu.
Artiklis leiab käsitlust ka küsimus, miks majandusalane haridus keskkoolides on oluline ja miks seda ei tasus riigi tulevast majandusedu silmas pidades ignoreerida:
Attitudes and mind-sets, it is increasingly being shown, are closely related to a country’s economic performance. Edmund Phelps, a Columbia University economist and Nobel laureate, contends that attitudes toward markets, work, and risk-taking are significantly more powerful in explaining the variation in countries’ actual economic performance than the traditional factors upon which economists focus, including social spending, tax rates, and labor-market regulation. The connection between capitalism and culture, once famously described by Max Weber, also helps explain continental Europe’s poor record in entrepreneurship and innovation. A study by the Massachusetts-based Monitor Group, the Entrepreneurship Benchmarking Index, looks at nine countries and finds a powerful correlation between attitudes about economics and actual corporate performance. The researchers find that attitudes explain 40 percent of the variation in start-up and company growth rates—by far the strongest correlation of any of the 31 indicators they tested. If countries such as France and Germany hope to boost entrepreneurship, innovation, and economic dynamism—as their leaders claim they do—the most effective way to make that happen may be to use education to boost the cultural legitimacy of going into business.
Rääkides innovatsioonist Eestis on palju juttu olnud sellest, mida kõike peaks toetama või eelistama, kuid kahjuks majandusalane haridus keskkoolides on suht selgelt asunud väljaspool pakutud lahendusi. Tõenäoliselt ei ole pikem perspektiiv poliitiliselt piisavalt atraktiivne, et sellele tõsisemalt mõelda. Lihtsam ja märksa nähtavam on ettevõtlust ja innovatsiooni vahetult “toetada” isegi siis, kui selle kasulikkuses ning otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda.
What should we make of all this? National political parties, after all, reflect their supporters, and party leaders traditionally feel a responsibility to cater to their supporters’ whims. A party that receives overwhelming support from elite Wall Street investment firms, corporate bigwigs, and highly educated professionals may find it exceedingly difficult to raise their taxes or impose draconian new Big Government regulations on them. Similarly, a party that is losing well-educated suburban professionals and gaining support from blue-collar workers may find it more difficult to support free trade agreements and embrace globalization.
Kui kellelgi oli illusioone sellest, et raha poliitikuid ei mõjuta, siis Franc toob enda artikli lõpus välja mitmeid konkreetseid näiteid sellest, kuidas rahalised annetused vaikselt, kuid kindlalt ka poliitikat kujundavad. Ühtlasi võiks ajakirjanikud Franc’i töö tulemust rohkem arvesse võtta kui järjekordset Demokraadi või Vabariiklase prototüüpi hakkavad otsima.
* * *
Igal valdkonnal on oma varjatud ajalugu, mida keegi enam eriti ei mäleta, kuid mis siiski on vähemalt mõne üksiku inimese jaoks piisavalt huvitav, et seda sügavamalt uurida ja huvitavamad palad teiste jaoks kirja panna. Reason’is ilmus hiljuti Hotel: An American History tutvustus:
Nearly all early hotels went bankrupt. But the men who financed these palaces shared an ideology and vocation; every one of them had made a fortune in overseas trade. In a country still 90 percent agrarian, hotels were monuments to the still suspect concepts of commerce and travel and the scions of trade who drove both forward. “In the same way that church architecture emphasized the divine with vertical lines that guided people’s gaze skyward and sunlit stained glass that dazzled the eye,” writes Sandoval-Strausz, “hotels focused public attention on the benefits of trade and pointed toward a commercial future for the nation.”
Midagi nii iseenesest mõistetavat nagu hotell oli kunagi riskantne ettevõtmine, mida saatis sagedasti ebaedu, kuid just nendes esimestes katsetustes peitusid edasiste õnnestumiste seemned. Täna on majutustööstuse aastane käive ainuüksi USA’s üle 100 miljardi dollari.
The demand for fertilizer has been driven by a confluence of events, including population growth, shrinking world grain stocks and the appetite for corn and palm oil to make biofuel. But experts say the biggest factor has been the growing demand for food, especially meat, in the developing world.
Väetisetootjad ise suuremat probleemi ei näe, sest on juba alustanud uute tehaste rajamist ja olemas olevate laiendamist, kuid aktiivsemal väetiste kasutamisel on ka arvestatav negatiivne mõju keskkonnale. Samas on just väetiste kasutamine võimaldanud maailma elanikkonnal kasvada praegusele tasemele:
As the use of such fertilizer spread, it was accompanied by improved plant varieties and greater mechanization. From 1900 to 2000, worldwide food production jumped by 600 percent. Scientists said that increase was the fundamental reason world population was able to rise to about 6.7 billion today from 1.7 billion in 1900.
* * *
Mida arvas Hitler Ameerika Ühendriikidest? Selgub, et Hitler oli 1941-1944 aastani erinevatel teemadel “tulevastele sugupõlvedele” enda mõtteid jäädvustanud ja paaril korral läks jutt ka USA’le. New York Times tõi ära mõned “pärlid”:
America can be paid only in gold. A commerce based on the exchange of products is not possible with America, for America suffers from a surplus of raw materials and a plethora of manufactured goods. This gold which the Americans receive in exchange for the labor they supply, they hide it away in their strong-rooms – and they imagine the world will yield to this policy born in the smoky brain of a Jewish thinker! The result is their 13 million unemployed.
Huvitavaks teeb need lõigud see, milles Hitler Saksamaad ja USA’t võrdleb, kus näeb tugevusi ja kus nõrkusi.
* * *
Kui midagi juba USA popkultuuri imbub, siis tõenäoliselt väärib see natuke rohkem tähelepanu juba ainuüksi uudishimu tõttu. Miks on enamus maniküüre USA (eriti läänerannikul) Vietnaamist ja miks on maniküüri (või küünetehniku) stereotüübiks üha rohkem kujunemas vietnamlanna (näiteks: Las Vegas).
Hedren was captivated by the refugees’ stories of their homeland. They were, among other things, fascinated by her nails — long, oval, the color of coral.
“I noticed that these women were very good with their hands,” said Hedren, now 78. “I thought, why couldn’t they learn how to do nails?”
So Hedren flew in her manicurist once a week to teach the women how to trim cuticles, remove calluses and perform nail wraps. She persuaded a nearby beauty school to teach the women and helped them find jobs.
Täna on 80% Kalifornia ja 43% USA maniküüridest pärit Vietnaamist.
Lõpetasin hiljuti ühe artikli kirjutamise, mis käsitleb ennustamist ja selle problemaatilisust (pehmelt öeldes). Üldjuhul saavad minu artiklid alguse mõnest kesksest ideest, mida siis eeltöö käigus laiendan, et pärast üleliigne eemaldad ja jätta järgi tuum, mis oleks võimalikult lihtsalt loetav (ei vaja oskussõnavara) ja sisaldab endas paari kandvat ideed, mida üritan ühe või teise nurga alt Eesti konteksti sobitada.
Kuna minu hoiak on Hayek’i loomingust tulenevalt ennustamise ja tulevikustsenaariumite suhtes üpriski skeptiline ja see veendumus süvenes veelgi Nicholas Nassim Talebi raamatu Black Swan lugemise käigus, siis vahepeal tekkis mõte mõnda tulevikustsenaariumi lausa eraldi esile tõsta. Sellega seoses tuli mulle meelde üks Eesti tulevikustsenaariume käsitlev väljaanne, millega oli EBS’is esimesel kursusel ühel või teisel põhjusel kokku puutunud. Igal juhul tekkis mõte see väljaanne (juba siis oli ta pdf’ina veebis) üles otsida.
Pärast mõnda valestarti õnnestuski lõpuks õige väljaanne üles leida, milleks osutus Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi ja Keskkonnaministeeriumi (?!) 1997. aastal välja antud Eesti Tulevikustsenaariumid (PDF), mis hõlmab endas 4 erinevat (Lõuna-Soome, Ülevedaja, Militaarne infooaas ja Suur Mäng) stsenaariumi aastani 2010. Tõenäoliselt ei üllata kedagi, et ükski stsenaariumitest pole sellisena realiseerunud nagu kirja pandud, kuid mulle tundub, et tuttavaid elemente võib siin ja seal kohta. Samas võib piisavalt üldsõnaliselt väljendudes päris palju “ennustada” ja inimtaju seoste otsimise tungis võib iga inimene kinnitust leida suvalist horoskoopi lugedes.
Kui stsenaariumite võrdlus jääb iga huvilise enda teha, siis üks konkreetsemaid asju kogu väljaandes oli seotud majanduskasvuga, mis oli isegi mugavalt leheküljel 89 tabelisse pandud. Tõenäoliselt ei ole ma ainus, keda võrdlus 1997. aastal tehtud prognooside ja tegelike tulemustega huvitab. Kuna see artiklisse ei jõudnud, siis olgu ta siin toodud.
Tõenäoliselt väärib siinkohal täpsustamist tõsiasi, et REAALSE viimased kaks punkti (2008 ja 2009) on praeguse seisuga veel prognoosid, mis ei pruugi mõne kuu pärast enam samaks jääda. Reaalse andmed pärinevad Eurostatist väljaarvatud esimesed kaks aastat, mis on võetud Vikipeedia artiklist Economy of Estonia.
11 aastat tagasi tehtud Eesti majanduskasvu prognoosist kommenteerimine on välja lülitatud
On üks teatud grupp inimesi, kes arvavad, et nende lai tuntus peab andma nende sõnadele tavalisest rohkem kaalu. Lugejaid meeleheitlikult jahtivad väljaanded võtavad aga taolisi tõekspidamisi iseeneset mõistetavana, mille tulemusena arvab nii mõni muusik või näitleja (tänu ajakirjanduse võimendusele), et tema kätte on koondunud tarkus, mida peaks ilmtingimata ülejäänud maailmaga jagama.
The couple’s carbon footprint, the impertinent ink-stained wretch pointed out, has been estimated at 30 times greater than the average Briton’s. How did Styler and Sting – who have seven homes – square that with their environmental crusading?
Styler conceded that as Sting “has a 750-person crew to bring around the world, it is a difficult challenge”.
Minul isiklikult pole selle vastu midagi, et inimesed mööda maailma ringi liiguvad ja seda ka sadadele teistele inimestele näidata soovivad, kuid palun, jätame moraalitsevad sõnavõtud sellest, kuidas teised inimesed elama peaksid endale. Kui ikka inimesed ise laiavad lennata eralennukitega, kus peale nende pole ühtegi reisijat, siis miks peaks keegi neid tõsiselt võtma keskkonnaküsimustes?
Igal juhul saavad kriitilise pilgu osaliseks veel John Travolta (eralennuki poiss), Madonna, Coldplay solist Chris Martin, Leondardo DiCaprio, Barbara Streisand ja Brad Pitt koos Angelina Jolie’ga. Keskkonnasõbralikust propageerivatele tavainimestele teevad aga need kuulsused karuteene, sest silmakirjalikus ei ole kunagi kellelgi pikemas perspektiivis edu toonud vaid pigem siiraste inimeste jalgealust õõnestanud.
Kuulsuste silmakirjalik “keskkonnasõbralikus” kommenteerimine on välja lülitatud
Lugedes Hannes Rummi paljuski pealiskaudseid ja kohati lausa eksitavaid sõnavõtte luksusautomaksu teemal ei saa ma üle mõttest, et tegu on kõige lihtlabasema sooviga kehtestada üks korralik kadedusmaks, sest keskkonnaga pole selle maksul mingit pistmist.
Kallimate n.n. luksusautode omanikud on juba praegu maksnud rohkem käibemaksu enda autodelt kui valdav enamus eestlasi maksab terve auto eest. Kallimate autode omanikud on aga sageli ka entusiastid, kes mõne aasta pärast ostavad uue sõiduki, mis võib olla eelmisest veel kallimgi. Taas makstakse käibemaksu ja päris korralikult.
Lisaks käibemaksule on Eestis kehtestatud ka päris arvestatav kütuseaktsiis. Sõidad rohkem või suurema mootoriga ja kulub ka kütust rohkem, mis tähendab, et maksad ka aktsiisi rohkem. Ma julgen väita, et juba täna maksvad n.n. luksusautode omanikud oluliselt rohkem riigikassase erinevate maksude näol kui enamus teedel liiklejaid.
Esiteks on igas taolises väites põhjust sügavalt kahelda, sest kui väärtushinnangute kujundamine oleks maksudega võimalik, siis kindlasti oleks seda proovitud Nõukogude Liidus. Ühtlasi tekib taolisel juhul küsimus, et mis väärtushinnanguid toetab sotside soov kõrgemat palka maksustada astmeliselt? Vähest töötamist? Riigi kulul elamist? Üldjuhul on maksude aluseks ikkagi negatiivsed välismõjud, mis tulenevad näiteks keskkonna saastamisest või piiratud ressurssidest.
Teiseks peaks igale inimesele selge olema, et väärtushinnangud on erinevatel inimestel erinevad ja inimeste väärtushinnangute muutmine võib viia olukorrani, kus tekib üks “õige” kogum väärtushinnanguid, kui sa neid ei jaga, siis maksustatakse. Jääb üle küsida, et miks taolises olukorras üldse töötada või millegi parema nimel pingutada. See, mis ühe jaoks on luksus, on teise jaoks endale tehtud kingitus tehtud kurnava töö eest.
Eelmisel aastal müüdi Eestis üle 900 auto, mis maksid rohkem kui miljon krooni. See tähendab, et meie majandusest viidi ainuüksi nende luksusautode tõttu välja ligi miljard krooni ning selle summa võrra suurenes meie väliskaubanduse puudujääk.
Ma poleks arvanud, et muidu mõistlikud inimesed 21. sajandil merkantilismi propageerivad ja sisuliselt Eesti majanduse jätkuvaks arenguks üliolulist eksporti soovivad torpedeerida. Minule jääb kahjuks mulje, et härra Rummile pole veel kohale jõudnud, et kui teiste eksporti hakatakse piirama, siis neil on õigus samaga vastata. Eraldi huvitav on ka tõsiasi, et väikeriigis, kus väheste inimestega üritatakse luua võimalikult palju lisandväärtust on luksuskaubad ühed kõige suurema potentsiaaliga ekspordiartiklid.
“Meie majandust” ei ole olemas. See raha, mida Jaanus enda Hummeri eest maksis oli tema raha mitte “meie” või Hannese oma. Jaanus teenis raha ja Jaanusel on õigus seda kulutada, mille ta tahab. Kaugeltki mitte kõik sellest raha ei läinud aga Eestist välja – käibemaks, sõiduki registreerimine, hooldus. Ja isegi kui läks, siis mis sellest?
Väliskaubanduse puudujäägi üle mõtisklemisel võiks iga üks endalt küsida, kas ta mõnes kaubanduskeskuses sisseoste teeb? Kui jah, siis on sellel inimesel kaubanduspuudjääk kohaliku kaubanduskeskusega. Kas see on mingi põhjus olla murelik või veel vähem seda arvamusloos mainida? Ei.
Meist palju jõukamates Põhjala riikides on luksusautosid suhteliselt palju vähem, sest seal on keskkonnavaenulik ja raiskav tarbimine riigi poolt maksustatud.
Kõige labasem “argument”, mis üldse olla võib – neil on, siis meil peab ka olema. Paljudel Euroopa riikidel on eelarve defitsiit. Kas meil peaks ka olema? Ei. Paljudes Euroopa riikides on ülikeeruline maksusüsteem. Kas meil peaks ka olema? Ei.
…maksustada autosid, mis on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad rohkelt kütust ja saastavad keskkonda. Sellised autod võtavad linnatänavatel ning parklates ka märksa rohkem ruumi, kui väiksema võimsusega ja kergemad autod.
Meie arust tuleb maksustada sõiduautod, mille mootori võimsus on 140 kW või rohkem, sest üle selle piiri jäävad autod on üldjuhul tõesti luksus, kuna praktilist otstarvet sellisel võimsusel ei ole.
Et need autod on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad ka rohkem kütust on ühe inimese arvamus. Tegelikkus on märksa kirjum, kuid ega nende huvides ei ole tegelikkusega tegeleda.
140 kW on umbes 189 hj, mis tähendab, et lisaks n.n. luksusautodele lähkes maksustamisele ka enamus 2.5 l mootoriga autosid. Taolise kW põhise (ja miks just 140 kW?) piiri juures oleks paljud 2,5 l mootriga autod määrtletavad kui luksusautod. Nii on näiteks uus Ford Mondeo 2,5 l variant luksusauto, Hond Accord 2,4 l samuti luksusauto, Volkswagen Tiguan ja Passat 2,0 l (rääkimata Touaregist või Phaetonist), Hyundai Sonata ja Grandeur 3,3 l ning Santa Fe 2,7 l jne.
Hübriidajamiga Lexused ei jää vist üksi alla 140 kW. Härra Rumm leiab, et taoline auto kulutab liiga palju kütust ja saastab keskkonda. Seega, isegi kui sa keskkonda säästad ja ostad kallima hübriidajamiga masina, siis luksusautomaksu tahetakse ikkagi saada.
Keskkond on lihtsalt hea ettekääne kadedusmaksu kehtestamiseks.
Oluline on rõhutada, et ettepanek puudutab ainult sõiduautosid ning maksu alt jäävad välja kaitseväele ning sisejulgeolekut tagavatele ametitele kuuluvad autod.
Iga inimene, kes on sattunud mõne kaitseväe sõiduki taha on kogenud, kuivõrd jubedalt enamus neid masinaid tossab. Kui keskkond tõesti nii armas on, siis äkki alustaks hoopis riigi omandis olevate autode keskkonna sõbralikumaks tegemisega enne kui keskkonna sõbralikult elavate Lexuste omanike kimbutama asuda.
Luksussõidukite maksustamise eesmärk on suunata inimesi mõistlikumale tarbimisele, kuid muuta ka meie väärtushinnanguid. Praegu kasutavad tuhanded Eesti inimesed autot staatuse sümbolina.
Tahavad kasutada, siis las kasutavad. See ei ole kellegi teise asi peale nende inimeste endi, kuhu nad enda vaevaga teenitud raha soovivad paigutada. Mõni ostab korteri, teine käib puhkamas ja kolmas ostab auto. Kui inimese unistus on endale soetada kena auto, siis kes oled sina, Hannes Rumm, ütlema talle, et see on vale või ta peab selle eest ekstra maksma?
Rääkimata siis mõnest kahe- või kolmemilliste autode kollektsiooniga uhkeldavast suurettevõtjast
Eks see kadedus ole üks kole asi… mulle tundub, et sotsiaaldemokraatia ongi eelkõige kadeduse ideoloogia, seega midagi üllatavat siin pole.
Neile inimestele, kes tõstavad oma enesetunnet luksusauto rooli istudes, annab riik luksusautode maksustamisega selge sõnumi: ühiskond ei toeta keskkonnavaenulikku ja ebamõistlikku tarbimist.
Riik kui abstraktsus ei anna mingit sõnumit vaid seda annab poliitik, kes üritab enda valijaskonnale atraktiivne olla. Riik ei võrdu aga ühiskonnaga, sest ainuüksi valmisaktiivsust vaadates suudab iga koolilaps järeldada, et riiklike institutsioonide juhtkonna valimisel on aktiivsust ülesnäidanud vaid üks osa ühiskonnast.
Ja nii edasi ja edasi ja edasi – külvates demagoogiat ja pealiskaudsust. Kui huvitab keskkond, siis palun, ühine saastemaks kindlate CO2 koguste järgi, kuid jätame selle jutu, et luksust peaks kuidagi maksustama. See on paljude jaoks elustiili küsimus, kus osadelt asjadelt hoitakse kokku, et teistele rohkem kulutada.
Kui praegu räägitakse luksusautomaksust, siis järgmine loogiline samm on kõike muud “luksust” maksustada. Tundub, et vähegi suuremad majad ja korterid (suuremad küttekulud, järelikult saastab rohkem) oleks järgmine loogiline samm, siis reisimine (mida kaugemale lendad, seda rohkem saastad) aga mis järgmiseks? Mõni suvine kontsert – autodest ja liiklusest tekkiv negatiivne välismõju? Söömine kallimas restoranis? SPA külastused? Valik on lõputu.
Lõppude lõpuks pole sotside algatus mitte midagi muud kui kaalutletud poliitiline käik. Head nägu tehes tuuakse mitmeid näiliselt häid argumente enda ettepanekule, kuid tegelikult on harv see jõukam inimene, kes sotse valis ja taolisi ettepanekuid tehes pole sotsidel midagi kaotada. Nagu eelnevalt mainitud on nad juba praegu valmis tegema erandeid, mis näitavad selgelt, et saastamisest tegelikult ei hoolita.
Kadedus on üks kole asi, kuid sotside silmakirjatsev kadedus serveerituna luksusmaksuna on lihtsalt võigas. Inimeste tarbimisotsused on nende teha. Arvata, et poliitikud suudaksid neid enda huvidest lähtumata kuidagi suunata on absurdne muinasjutt nagu härra Rumma on täna tõestanud.
Tõenäoliselt maailma üks ohtlikumaid matkaradu Hiinas.
(Allikas: Dark Roasted Blend)
1.
Hiljuti sain sain vennalt viite maailma kõige ohtlikumaid teid tutvustavale postitusele. Esi viie seas on lausa kaks teed Venemaalt, kuid puhta hoolimatu jõhkrusega paistab silma “Surma tee” Boliivias, kus iga aasta leiab õnnetu lõpu mitusada inimest. Muljet avaldav on kahtlemata ka hiinlaste “turistilõks” – sõna otseses mõttes. Teede postitusele on ka järg, kus on mõned üpris huvitavad tunnelid, millest üks on mingi mägiküla elanike poolt kaljusse uuristatud:
1972, a group of desperate villagers decided to take matters into their own hands – they would carve a road right into the side of the mountain by themselves!
So they sold goats and herbs to buy hammers and steel tools. Thirteen strong villagers began the project. It took them five years to finish the 1,200-metre-long tunnel (a little less than a mile) which is about 5 meters high (15 ft) and 4 meters (12 ft) wide.
I’d like to present my favorite images from Earth as Art, a treasury of satellite images selected by NASA and the United States Geological Survey “for their aesthetic beauty, rather than for scientific value.”
This is our planet. It’s gorgeous.
Tõesti, tasub vaadata ka Earth As Art leheküljele, kust võib leida kõigist fotodest ka märksa kõrgema resolutsiooniga versioonid.
3.
Mis on iga raamatu üks igavamaid, kuid sageli vajalikumaid osi? Igal juhul sisukord see olla ei saa, vähemalt mitte pärast postitust, kust selgub kui tõsiselt raamatukujundajad mõni kord asja võtavad kui palju panustavad millegi erilise loomisesse. Üllatavalt kunstilise sisukordade valikuga võimaldab tutvuda 30-leheküljeline esitlus, kus mõnel juhul kinni püütud isegi muidu nähtamatu raamatu hing:
Some readers will appreciate their typographic form, while others will see further strategies at work — informational, strategic, philosophical, literary. There are odd, even anachronistic cultural references, gestures that date these books in a manner oddly soothing. They remind us that what we will be has, by its very nature, a great deal to do with where we’ve been — and that there is no future without a past.
Don Boudraux tuletab meelde, et 8. mai on Friedrich August Hayek’i sünnipäev. Kui vanameister oleks veel elavate kirjas, siis oleks ta täna 109. aastane ja tõenäoliselt liberalismi eestkostja viimaseni hingetõmbeni. Hayek’i sünnipäeva tähistamiseks on Don Boudraux vaikselt juurutanud traditsiooni, kus sünnipäeva tähistajad pakuvad välja ka mõne tsitaadi. Mul on üks lemmiktsitaat täitsa olemas, kuid suur oli minu üllatus kui Steve Horowitz selle täna inglise keeles välja käis:
“The curious task of economics is to demonstrate to men how little they really know about what they imagine they can design.” (The Fatal Conceit, p. 76)
Kui ma ei eksi, siis tsitaat kõlab raamatu eesti keelses tõlkes “Hukutav Upsakus” järgmiselt:
Majandusteaduse imelik ülesanne on näidata inimestele, kui vähe nad teavad asjadest, mida enda arvates suudavad kavandada.
Minu jaoks omab see lause aga erilist tähendust.
Aasta oli 2000 ja ma olin parajast alustanud EBS’is teist kursust. Ühe ainena oli ette nähtud majandusmõtte ajalugu, mida esimese poole semestrist andis Meelis Kitsing ja teise poole Hardo Pajula. Kursuse raames pidi iga tudeng mõnel teemal tegema ettekande, kuid kuna minu perekonna nime algustähe võib leida tähestiku tagumisest otsast, siis enne jõudis Meelis parematele jahimaadele liikuda kui mina midagi ette kanda sain. Pajula eestvedamisel jäid aga mitmed loengud ära ja lõpuks oli ta olukorra ees, kus ettekandeid polnud võimalik aja puudumise tõttu teha. Kuna hinne pidi siiski millestki kokku tulema kogus ta kokku need, kellel ettekande eest hinne puudus ja andis neile ülesande: kirjutage arutlev essee tsitaadi põhjal.
Ma ei mäleta enam, kas saime kõik sama tsitaadi (mitte et meid väga palju oleks olnud!), kuid mina sain igal juhul eelnevalt mainitud Hayek’i tsitaadi.
Selle essee kirjutamise ajal olin 19 aastane ja kui keegi oleks minult minu maailmavaate kohta küsinud, siis oleksin tõenäoliselt vastanud pikema pausita, et olen sotsialist. Selles ei ole tegelikult midagi imeliku, sest juba 19. sajandil oli käibel üks tabav ütlus:
He who is not a socialist at 19, has no heart. He who is still a socialist at 30, has no brain.
See versioon pärineb Bismarck’ilt, kuid seda on kasutanud ka Hayek, kes alustas, muide, samuti sotsialistina, kuid mida rohkem ta luges ja mõtles, seda keerulisemaks muutusid tema vaated ja lõpuks jõudis ta loogilise ja (minu arvates) ainuõige järelduseni, mille kohaselt on kõige õiglasem ühiskonna korraldus rajatud liberalistlikule maailmavaatele.
Püüdliku tudengina otsustasin tsitaadiga mitte piirduda ja läbi lugeda Hukutava Upsakuse, raamatu, kust tsitaat pärines, ja mõnevõrra kriitilisemalt tervesse tsitaati suhtuda ja seda sotsialistlikust vaatepunktist. Kirjutasin ta valmis ja esitasin Pajulale, kuid hinnet pidin mitu kuud ootama. Ma olin harjunud esseede eest pigem paremaid kui halvemaid hindeid saame ja kui ma lõpuks enda hinde teada sain ei tahtnud ma sellega leppida.
Hinne: C- Mille eest?! Oli minu esimene reaktsioon.
Järgnes kassi-hiire mäng, kus mina Pajulat igal võimalusel tüütasin ja parandatud esseed nõudsin, et ta vähemalt selgitaks, miks ta sellise hinde pani. Igale EBS’i tudengile oli selge, et Pajula on üks harituimaid ja võimekamaid inimesi ja saada temalt pajuski hävitav hinnang esseele, millega sa olid korralikult vaeva näinud oli…murettekitav. Mul õnnestus temalt saada üks kommentaar trepikojas (teise ja kolmanda korruse vahel), kus ta mainis midagi sisutühjast retoorikast, kuid sellega tagasiside ka piirdus. Parandatud essee minuni kunagi ei jõudnud, kuid see hinne…see kuradi hinne häiris mind jubedalt ja oli tegelikult ajendiks nii Hayekit kui liberalismi edasi uurida. Ma tahtsin mõista, miks ta minu esseed sisutühjaks pidas ja mida see Hayek’i nimeline mees õieti öelda tahtis.
Igal juhul otsisin ma selle essee täna üles. Lugesin läbi ja sain veel kord kinnituse sellest, et Pajulal oli täiesti õigus selline hinne panna ja “sisutühja retoorika” kommentaar oli samuti igati õigustatud. Kui päris aus olla, siis oli seda esseed isegi piinlik lugeda, kuid samas on tal oma väärtus. Minu poolt ligi kaheksa aastat tagasi kirjutatu meenutab paljuski seda sama juttu, mida kohaliku blogosfääri vasakult tiivalt võib kahetsusväärselt sageli tänaseni leida: lohakaid üldistusi, pealiskaudset mõttetööd ja ahvatlevat, kuid paljuski sisutühja retoorikat.
Ma ei tea, kui paljudele see essee huvi pakub, kuid selle tervikteksti enda uhkes üleolevuses võib leida joone alt. Read the rest of this entry »
Mõni kuu tagasi sain teada sellisest huvitavast seriaalist nagu “The Wire”. Esimesed kiired otsingud wikipedias viisid päris pika artikli juurde, kust võis leida ka hulgaliselt viiteid kriitikute kiitustele ja tugevale toetusele vähemalt osade vaatajate seas. Kuna kogu seriaal tundus olevat igivanale “cops vs. robbers” motiivile üles ehitatud, siis otsustasin kõigepealt vaadata ära esimese osa, sest kui ikka HBO on asjale õla alla pannud, siis midagi peab seal ju olema.
Ja siin ma nüüd olen, kirjutamas tagasihoidliku oodi seriaalile, mida mitmed on kutsunud kõigi aegade parimaks – väide, millega ma leian ennast nõustumas ning seda olukorras kus üldjuhul lähevad igasugu politsei protseduure kajastavad seriaalid nagu iseenesest minust mööda. Aga The Wire köitis esimesest osast: McNulty ennast hävitav pühendumus, Lester’i elukogemusest nõretav metodoloogilisus, Bubbles’i heroiinisõltuvusest tulenev äritsemine või Barksdale’i grupi süstemaatiline lähenemine narkokaubandusele, mis üllatab enda otsekohesusega ja realistlikkusega, mis ei jäänud märkamata ka oma ala professionaalidel. Ühest 2005. aasta New York Times’i artiklist:
“Believe it or not, these guys copy ‘The Wire,’ ” said the sergeant, who is assigned to the Organized Crime Investigation Division. “They were constantly dumping their phones. It made our job so much harder.”
Sergeant Rodriguez said several members of the gang were big fans of the HBO show and talked about it constantly. He said that the investigators could catch up on the latest developments in the show, if they hadn’t seen it, when members of the gang talked about it the next day. “If we missed anything, we got it from them Monday morning,” he said.
The Wire’i teeb aga eriliseks lisaks ülimale realistlikkusele ka toimumiskoht, milleks ei ole NY, DC või LA vaid hääbuv ja üha suuremates sotsiaalsetes probleemides virelev Baltimore, kus näotute institutsioonide taga käivad inetud võimumängud. Ausa mehe saatus on Baltimore’is olla igavesti kõrvale tõrjutud vähemus, kes peab suutma ka kõige masendavamas olukorras näha selle irooniat…suutma sellest välja pigistada nalja, mida võib pärast tööpäeva lõppu järjekordset pudelipõhja otsides sõpradega jagada.
The Wire on seriaal, mis ei nämmutata midagi sinu jaoks läbi vaid peategelaste jutust aru saamine on iga vaataja enda mure. Kõigil gruppidel on omapärane ja huvitav keele kasutus, mis rikastab iga stseeni ja ühtlasi peegeldab selle grupi ühtset kultuuri, arusaama maailmast. The New Yorker tegi seriaalist ja selle loojast ka pikema portreeloo eelmise aasta oktoobris, kus tuleb muu hulgas juttu ka keelekasutusest:
Viewers of “The Wire” must master a whole argot, though it can take a while, because the words are never defined, just as they wouldn’t be by real people tossing them around. To have “suction” is to have pull with your higher-ups on the police force or in City Hall; a “redball” is a high-profile case with political consequences; to “re-up” is to get more drugs to sell. Drugs are branded with names taken from the latest news cycle: Pandemic, W.M.D., Greenhouse Gas. “The game” is the drug trade, although it emerges during the course of the show as a metaphor for the web of constraints that political and economic institutions impose on the people trapped within them. And, in one memorable neologism, a penis is referred to as a “Charles Dickens.”
Sellest samast New Yorker’i loost võib leida üpris põhjaliku selgituse sellest, kuidas üks seriaal saab üldse olla sedavõrd tõetruu, et isegi kurjategijad seda imiteerivad. Artikli pikkus paneb kahjuks paika selle, et pigem on lugejateks juba seriaaliga tuttavad inimesed, kes soovivad paremini mõista tegijate mõttemaailma ja inspiratsiooni allikaid.
The Wire on huvitav ka enda laiaulatuslikkuse poolest. Kui enamus seriaale keskenduvad mingile kindlale väiksemale seltskonnale, mida jälgitakse aastast aastasse, siis The Wire on realistlikum. Inimesed tulevad, lähevad, teevad ja surevad, kuid nende asemele tulevad uued ja teistsugused. Kui seriaali esimese hooaja vältel keskendutakse Barksdale’i jõugu vastu süütõendite otsimisele, siis teine hooaeg keskendub sadamatöötajate ametiühingu saatusele ja nende seotusele kuritegevusega. Kolmas hooaeg sukeldub poliitikasse ja selle telgitagustesse samal ajal jälgides Barksdale’i jõugu hääbumist ning sellel asemele tõusva jõugu meetodeid. Neljas hooaeg jätkab jõugu tõusmise jälgimist, kuid ühtlasi pöörab kriitilise pilgu Baltimore’i koolidele ja nende suutmatusele enda õpilasi millekski muuks kui järgmiseks testiks ette valmistada. Viies hooaeg jälgib aga ajakirjandust koos sensatsioonilisusega, mida neilt oodatakse nagu ka seda, millised võivad olla nende ootuste tagajärjed.
Mõned elemendid jäävad terve seriaali vältel samaks ja kõige läbivamaks neist on esimese hooaja tähelepanu keskpunktis olnud politseiüksus, mille liikmed teevad nii häid ja halbu valikuid, mida saab läbi viie hooaja jälgida.
The Wire on omapärane ka selle poolest, et suudab tõetruult kujutada erinevaid institutsioone, ajendeid mida loob bürokraatia, kuidas kuritegevus on seotud varimajandusega laiemalt ning kuidas piisava edu korral üritab vähegi mõtlev kurjategija enda tegevust legaliseerida. The Wire’i näol on tegu enam kui 60 tunnise argumendiga narkootiliste ainete legaliseerimiseks, mis peaks olema kohustuslik kõigile neile, kes arvavad, et ainult keelamine ja karistamine on mingisugused lahendused.
Kuigi legaliseerimiseni (ja sedagi ümber nurga) jõutakse alles kolmandal hooajal on selle tagajärjed (nii diileritele ja narkomaanidele kui politseile ja poliitikutele) kajastatud kahjuks üllatavaltki usutavalt. Ajakiri Reason tegi ühe seriaali autori, David Simon’iga, intervjuu ja küsis temalt arvamust kurikuulsa “War on Drugs” kohta:
Reason: What’s the show’s underlying message about the drug war?
Simon: That it’s a fraud. It’s all over except for the tragedy and the shouting and the wasted lives. That’ll continue. But the outcome has never been in doubt.
Kuna suvi on alles ees ja mitte kõik õhtud ei tule soojad ning päikesepaistelised, siis minu soovitus on lihtsalt mingi järjekordse igav ja stereotüüpilise jura asemele vaadata The Wire’it – nautida parimat, mida televisioonil pakkuda.
Lõpetuseks üks väike stseen, mis ehk annab mingi tunnetuse seriaalist:
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=KQbsnSVM1zM[/youtube]
Mulle meeldib huvitavamat loetut teistega jagada. Kuna seda tuleb ette üsna sageli, siis tahaks neid postitusi mingi ühise nime all välja lasta. Kui kellelgi on ideid, mis pealkiri võiks neile sobida, siis andke teada kommentaarides, sest ma pole siiani suutnud midagi sobivat välja mõelda…
New Yorker’is ilmus hiljuti artikkel liftidest Up and Then Down, mis ühtlasi käsitleb ühte lifti lõksu jäänud mehe lugu, mis inimdraam seisukohalt on igati huvitav, kuid artikli väärtus peitus minu jaoks vähemalt liftide mitmekülgses käsitluses, mis hõlmab ajalugu, kultuuri, liftide planeerimist ja isegi nende tuleviku – iga lõik pakub midagi uut ja huvitavat:
The Otis Elevator Company, the world’s oldest and biggest elevator manufacturer, claims that its products carry the equivalent of the world’s population every five days. As the world urbanizes—every year, in developing countries, sixty million people move into cities—the numbers will go up, and up and down.
Kui sa oled kunagi midagi liftide kohta teada tahtnud, siis tõenäoliselt on selles artiklis sellest ka juttu. Väärib lugemist kõigi uudishimulike inimeste poolt.
Poorer countries also tend to be the most protectionist. To make matters worse, about half of the global rice trade is run by politicized state trading boards.
The reality is that many of today’s commodity shortages, including that for oil, occur because ever more production and trade take place in relatively inefficient and inflexible countries. We’re accustomed to the response times of Silicon Valley, but when it comes to commodities production, many of the relevant institutions abroad have only one foot in the modern age. In other words, the world’s commodities table is very far from flat.
Kellel teema vastu sügavam huvi, siis hiljuti käsitles tarbekaupade hindasid pikemas perspektiivis Stefan Karlsson artiklis The Future of the Commodity Price Boom, mis näeb pigem tsüklilist arengut, kus ressursse võetakse asukoha põhiselt kasutusel, mõne aja möödudes nad ammenduvad ja enne kui nad jõutakse asendada hakkavad hinnad kerkima. Karlsson ei jäta mainimata ka inflatsiooni ja selle mõju tarbekaupade hinnadadel.
* * *
Scientific American avaldas aga hiljuti artikli intrigeeriva pealkirjaga The Color of Plants on Other Worlds, mis üritab vastata küsimusele, mis värvi oleks taimed mõnel teisel planeedil. Suht lihtne küsimus, mille vastus kujuneb aga oodatust keerulisemaks ja huvitavamaks, kui sellele hakkab vastama biometeoroloog. Lisaks üksikasjalikule selgitusele fotosünteesi põhimõtetest ja planeetide arengust peatutakse lõpuks ka tähtedel ja valgusel, mida nad kiirgavad, mis oma korda mõjutab taimede värvust:
For F stars, the flood of energetic blue photons is so intense that plants might need to reflect it using a screening pigment similar to anthocyanin, giving them a blue tint. Alternatively, plants might need to harvest only the blue, discarding the lower-quality green through red light. That would produce a distinctive blue edge in the spectrum of reflected light, which would stand out to telescope observers.
The range of M-star temperatures makes possible a very wide variation in alien plant colors. A planet around a quiescent M star would receive about half the energy that Earth receives from our sun. Although that is plenty for living things to harvest—about 60 times more than the minimum needed for shade-adapted Earth plants—most of the photons are near-infrared. Evolution might favor a greater variety of photosynthetic pigments to pick out the full range of visible and infrared light. With little light reflected, plants might even look black to our eyes.
Mul meeldib juba see mõte, et kuskil teisel planeedil laiuvad sinised, punased ja mustad metsad.
* * *
Ma ei ole sugugi alati Christopher Hitchens’iga nõus, kuid mulle meeldivad tema stiilsed argumendid ja oskuslik keelekasutus. Ajakiri Prospect avaldas sellest vaimukast sõnaseadjast hiljuti portreeloo, mille alguses tuuakse välja ka mõned tema vaimukamatest pärlitest, kust ei puudu siiski tabav reaalsuse kirjeldus:
His aptitude for the iconoclastic flourish—describing Princess Diana and Mother Teresa at their deaths, for example, as, respectively, “a simpering Bambi narcissist and a thieving fanatical Albanian dwarf”—sustained his currency as an intellectual shock troop of the left. Then, with his support for the invasions of Afghanistan and Iraq, and for George W Bush’s re-election in 2004, the left itself became a target of his polemics.
Mulle meeldib ka Hitchensi ükskõiksus selle vastu, mis teised temast parajasti arvavad. Mees on piisavalt haritud, harjunud mõtlema ja argumenteerima, et olla kindel enda veendumustest ja tüütutele inisejatele ka kohe näkku öelda, mis ta neist arvab elegantsusega, mis ülendab meeli ja ühtlasi paneb ka mõtlema.
Kuna ma ei ole kindel, kas olen üldse varem Vabalogis viidanud Hitchens’i kirjutisi koguvale leheküljele, siis nüüd on see tehtud ja kui kellelegi tema proosa vähegi istub, siis soovitan kindlasti vaadata ka mõnda tema esinemist (YouTube aitab), kuid enda poolt pakuks välja mehe esinemise Google’i rahvale.
* * *
Tänud Tehnokrattile, kes viitas mõni aeg tagasi minu magistritöö mainimisele New York Times’i Freakonomics blogis. Arvestades sellega, et ka varem on töö viitamist väärinud ja sellest on õnnestunud ka pikem eestikeelne artikkel kirjutada, olen enda teemavaliku ning tulemusega ehk õigustatult rahul.
