Mõni postitus kogub endale sisu pikema perioodi jooksul ja ähvardab selle tõttu hapuks minna, eriti kui tegu on teemaga nagu kliimamuutused, kus uut informatsiooni tuleb pidevalt juurde ja eilne fakt võib osutuda homseks eksitavaks valearvestuseks.
Edge.org avaldas mõni aeg tagasi Freeman Dysoni essee Heretical Thoughts About Science and Society, kus globaalne kliimasoojenemine leiab natuke kriitilisemat vaatlust teaduse ja ühiskonna perspektiivist ehk kuidas teadust tehakse, mis teadlasi mõjutavad ning kuidas suhtuda ennustustesse.
Huvitav on lugeda, mida üks maailma tunnustatumaid füüsikuid arvab kliimamuutuste modelleerimisest ja milliseid järeldusi teeb. Mulle meeldisid ka Dysoni potentsiaalsed lahendused – mitte keelamine ja piiramine vaid pigem võimaldamine ja loovlähenemine probleemidele.
Dysoni seisukohad on paljuski sarnased minu enda seisukohtadele kuigi jah, mõelnud ja lugenud on Dyson ilmselgelt suurusjärkude võrra rohkem.
Once a cascade is under way, it becomes tough to sort out risks because experts become reluctant to dispute the popular wisdom, and are ignored if they do. Now that the melting Arctic has become the symbol of global warming, there’s not much interest in hearing other explanations of why the ice is melting — or why the globe’s other pole isn’t melting, too.
Global warming has an impact on both polar regions, but they’re also strongly influenced by regional weather patterns and ocean currents. Two studies by NASA and university scientists last year concluded that much of the recent melting of Arctic sea ice was related to a cyclical change in ocean currents and winds, but those studies got relatively little attention — and were certainly no match for the images of struggling polar bears so popular with availability entrepreneurs.
Tierney’l on ka huvitavaid näiteid sellest, kuidas osasid uurimuse esile tõstetakse ja teisi ignoreeritakse ning millised on esile tõstetud artiklite ühised jooned. Parajalt mõtlemapanev.
Driven by rising demand, record high oil and natural gas prices, concerns over energy security and an aversion to nuclear energy, European countries are expected to put into operation about 50 coal-fired plants over the next five years, plants that will be in use for the next five decades.
In the United States, fewer new coal plants are likely to begin operations, in part because it is becoming harder to get regulatory permits and in part because nuclear power remains an alternative. Of 151 proposals in early 2007, more than 60 had been dropped by the year’s end, many blocked by state governments. Dozens of other are stuck in court challenges.
The fast-expanding developing economies of India and China, where coal remains a major fuel source for more than two billion people, have long been regarded as among the biggest challenges to reducing carbon emissions. But the return now to coal even in eco-conscious Europe is sowing real alarm among environmentalists who warn that it is setting the world on a disastrous trajectory that will make controlling global warming impossible.
Kui jätta Jeffery Sachs’i järjekordsed ülepingutatud kommentaarid kõrvale, siis tegu on igati huvitav artikliga, mis käsitleb süsiniku “püüdmist” ja paljastab eurooplaste silmakirjalikust, millega kaasnev retoorika on uhke, kuid kui nii Saksamaa kui Itaalia on otsustanud hakata massiliselt kivisöele põhinevaid elektrijaamu ehitama, siis mis alust on nõuda nende ehitamise lõpetamist Indias või Hiinas?
Igal juhul soojeneb kliima vaikselt edasi ja tõenäoliselt jõuan selle teema juurde veel mitmeid kordi tagasi tulla.
Kliimamuutustest: Dyson, Tierny ja Euroopa kivisöefetish kommenteerimine on välja lülitatud
Mitte üks poliitik ega ametnik ei võta kunagi Arengufondi ebaõnnestunud projektide eest vastutust isegi kui nendesse on uputatud kümneid miljoneid kroone. Aga kui inimeste töökohad ja sissetulekud ei ole otseselt mõjutatud nende tegevusest, siis mis alust on arvata, et nende otsused on motiveeritud millestki muust kui isiklikust kasust?
Eesti Arengufond võib ühe esimese rahasüstina soetada osaluse Endel Sifi firmas NarTest Technologies. Huvide konflikti vältimiseks lahkus kaasaskantavaid narkolaboreid arendava ettevõtte omanikeringist hiljuti Arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt.
Neivelti sõnul oli NarTestil huvi omakapitali suurendamise vastu ning üks võimalikest investoritest on Arengufond. “Kuigi ma Arengufondi nõukogu liikmena ei osale investeerimisotsuste tegemisel, arvasin, et parem on huvide konflikti vältimiseks osalus müüa. Nagu öeldakse, et asjad mitte ainult ei pea olema korrektsed, vaid ka näima korrektsed,” ütleb ta.
Heh.
Minu arvates oleks Neivelt hoopis vastupidi võinud teha, astuda tagasi Arengufondi nõukogu juhi kohalt ja sedavõrd suure potentsiaaliga ettevõtet (ikkagi Arengufond soovib investeerida!) edasi arendada. Vähemalt oleks siis selge olnud, et Arengufond ei ole enda edasistes otsustes Neiveltist liigselt mõjutatud.
Kahjuks olen ma teadlik liiga paljudest juhtudest, kus mõni ettevõtte sai mõne ametkonna soosingu tõttu endale lepinguid, mis muidu oleks tõenäoliselt jäänud tulemata. Jah, alguses oli kõik kosher, kuid mõni aasta hiljem võis ettevõtte juhtide seas kohata endiseid ametnike või nende lapsi.
Ma ei saa ka mööda sisetundest, mis ütleb, et kui NarTest osutub edukaks, siis peab hr.Siff kindlasti ka endist nõukogu liiget meeles millegi enam kui hea sõnaga. Saab näha, kas NarTest saab Arengufondi õnnistuse osaliseks ja milliste teiste projektide rahastamist alles kaalutakse.
Samas on NarTest selles mõttes huvitav juhtum, et peale kahe n.n. võtmetöötaja, Siffi ja Neivelti ei seo seda ettevõtet Eestiga mitte kui miski. Arendus toimub USA’s, ettevõtte ametlik asukoht on USA ja samuti on sealt enamus töötajaid. Huvitav oleks teada, kes erasektorist Arengufondiga koos kaasfinantseerib ja miks USA riskikapitalile eelistatakse Eesti oma, sest tootele ju turgu nagu oleks ja usaldusväärsus ei tohiks ju USA ettevõtte puhul suurem probleem olla.
Kummaline tundus aga see, et NarTest’i kodulehel esitatud värskeimad uudised pärinevad 2007. aasta algusest.
Miinimumpalga negatiivsest mõjust on konkreetsete näidete varal üllatavalt vähe kirjutatud, kuid hiljuti puutusin ise ühe taolise juhtumiga kokku, mis süvendas minus veelgi veendumust, et miinimumpalk on just kõige nõrgemate ja väiksema sõnaõigusega inimeste vastu vaenulik, sisuliselt kinnitades ühes varasemas postituses käsitletud miinimumpalga eugeenilist ajalugu.
Nimelt on Maardus üks väike autoremonditöökoda, kus töötab isa koos poja ning veel paari töötajaga. Nad on tegutsenud nendes näotutes ja amortiseerunud ruumides juba aastaid, kuid tubli töö tulemusena on jutud heast ja üpriski kiirest teenindusest toonud neile järjest enam kliente ka Lasnamäelt. Paar aastat tagasi jõudis remonditöökoja ruume rentiv ja lisaks veel kolmele inimesele tööd pakkunud pereisa sinna maale, kus soovis lõpuks enda tegevuse legaliseerida – luua osaühingu, hakata korralikult raamatupidamist pidama ja ametlikult palka maksta.
Kuna tegu oli eelkõige vene keelt kõnelevate inimestega, siis oli aastaid tegutsetud varimajanduses, kus palgad maksti inimestele otse kätte ja tööruumide rendi eest tasuti samuti sularahas. Kuna kliente huvitas eelkõige madal hind ja enam-vähem korralik tulemus, siis ei tulnud probleeme ka klientidega arveldamisel. Need, kes olid kohast teadlikud, olid sinna jõudnud läbi sõprade või tuttavate isiklike soovituste ja kõik, kes töökojas töötasid , olid teadlikud sellest kuivõrd sõltub nende töö ja teeninduse kvaliteedist nende endi edasine käekäik.
Varimajandusest välja ravikindlustuse nimel
Kui paar aastat tagasi otsustati kõigile töötajatele palka maksma hakata, siis seda kõigest miinimumpalga ulatuses samal ajal kui enamus palgast said töötajad otse kätte – ümbrikupalgana. Miinimumpalga maksmise üheks peamiseks argumendiks oli aga ravikindlustus, mis siiani oli olemas vaid ühel inimesel ja sedagi kaudselt. Tõsi, see täiendav (ja vähemalt ühe inimese arvates mõttetu) kulutus oli taolise väikeettevõtte jaoks arvestatav, kuid majanduskasvu tingimustes, mis väljendus ka nende klientide valmisolekus suuremaid töid ette võtta, siiski vastuvõetav kulutus.
Loomulikult võiks siinkohal kurta selle üle, kuidas mõned inimesed makse ei maksa, kuid samas ei tasu unustada, et nii kuidas suureneb palk suurenevad ka maksud. Kui aga ettevõttel lihtsalt pole piisavalt hästi maksvaid kliente, kes suudaksid maksta hindasid, kuhu maksud on kenasti sisse arvutatud, siis pole neil võimalik ka tegevust jätkata. Ametlikult oleks jätkata saanud ainult mõne töötaja vallandamisel, kuid kollektiivis, kus iga inimene on tähtis juba ainuüksi klientide hulga tõttu, keda ta suudab teenindada, polnud taoline plaan realistlik.
Mulle on jäänud mulje, et üldjuhul tajuvad majanduskasvu aeglustumist kõige kiiremini need inimesed, kes teistele madalapalgalistele mõnda teenust pakuvad, sest just eelmise aasta sügisel tajuti tööotsade vähenemist ka remonditöökojas ja seda paralleelselt erinevate toiduainete ja tarbekaupade hindade tõusuga. Veel enne aasta lõppu jõuti koos järeldusele, et kui miinimumpalk tõuseb ja sellega koos ka kohustus kõrgemat sotsiaalmaksu maksta, siis ei tasu neil miinimumpalga maksmisega jätkata vaid pigem tagasi minna vanale süsteemile, kus sisuliselt kogu majandustegevus on illegaalne. Ühtlasi loobuti ametlike arvete kirjutamisest, mis tegi omakorda raamatupidamisteenuse sisse ostmise mõttetuks. Loobuti ka sellest.
Tänase seisuga on vahepeal asutatud osaühing likvideeritud ning enam-vähem vastuvõetava palga nimel, mis võimaldab kõigil edasi töötada on loobutud kõigi miinimumpalga maksmisest, sest ühe inimese eelistamine teistele oli nende jaoks vastuvõetamatu.
Ja nii nad elavad, vaikselt enda remonditöökojas nokitsedes ja maksude asemele hoopis toidulauale ning laste tulevikule panustades – lootes, et neist keegi vähegi tõsisemalt haigeks ei jää.
Miinimumpalga häbematud tagajärjed
Eelnev lugu on vaid üks paljudest sarnastest, kus miinimumpalga tõstmine võib ametliku majandustegevuse sisuliselt üle öö kahjumlikuks ettevõtmiseks muuta ja tähendada mitte väiksemaid maksutulusid vaid ka kaotatud töökohti. Taolised lood ei jõua aga poliitikute ja ametnikeni nagu ei jõua ka arusaam, et miinimumpalga kehtestamisel on omad tagajärjed, mis tabavad kõige valusamalt just Eesti ühiskonna kõige piiratumate võimalustega inimesi.
Kahjuks on erinevate keeleseadusest tulenevate piirangute tõttu eelkõige venekeelt kõnelevad inimesed olukorras, kus alternatiivset töökohta leida on keeruline. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks vähese haridusega eestlane suudab stabiilselt endale tagada kõrgema sissetuleku kui samaväärse haridusega venelane. Seda loomulikult kui sind keegi üldse tööle soovib võtta. Kui oled veel juhuslikult keskikka jõudnud mees, siis vähenevad sinu väljavaated veelgi. Sealt edasi käegalöömise ja alkoholismini on vaid väike samm.
Paljude nende inimeste oskused ei võimalda neile maksta isegi miinimumpalka samas kui just ametlik palk on see, mis võimaldab näiteks pangast suht soodsatel tingimustel laenu saada. Odav laenuraha suurpankadest tuleb enamusele meist kätte nagu iseenesest samas kui arvestatava hulga Eesti Vabariigi kodanike jaoks on SMS laenud üks väheseid võimalusi mingilegi krediidile ligi pääseda.
Kui nüüd majanduskasv aeglustub ja paralleelselt tõstetakse ka miinimumpalka, siis kas on põhjust imestada kui töötute (loe: ametliku palgata) inimeste hulk tõuseb? Mitmed nendest, kes jäävad tööta ei mõista, kuidas nende pangaarvele jõudev suht väike summa sisuliselt teist sama suurt tööandjale tähendab ja kuidas tal on vaja kuskilt kulusid kärpida, et üldse edasi tegutseda. Te üritage sellele inimesele selgitada, et te maksaksite talle meelsasti sama palka edasi, kuid tulenevalt seadusest ei ole teile õigust seda teha.
Jah, ametiühingud rõõmustavad suure hurraaga, kuid lõppkokkuvõttes on neil töökohad olemas ja kõrgem miinimumpalk on lihtsalt veel üks meetod potentsiaalset usinat konkurenti eemal hoida.
Olen sellel nädala alustanud ettevõtlustoetuste teema lahkamist inkubaatori blogis, sest vaadanud kõrvalt, mida ettevõtlustoetused endast kujutavad ja kes neid reaalselt kasutavad, on minu veendumus nende mõttetusest ainult kinnistunud. Täpselt samuti jagub mul rohkem kui küllaga skeptilisust mingite valdkondade eelisarendamise suhtes ja sellepärast otsustasin natuke kirjandust uurida, välja selgitada, mis argumente ettevõtlustoetuste õigustamiseks kasutatakse ja kas keegi seda ka mõnevõrra detailsemalt on uurinud.
Esialgsed avastused oli minu jaoks hämmastavad. Vaatamata sellele, et järgmiste aastate jooksul jagatakse ettevõtluse toetamiseks sadu miljoneid kroone pole sisuliselt kuskilt võimalik leida mingit konkreetset informatsiooni ettevõtlustoetuste mõju kohta. Uurimusi, mis võrdleks näiteks Euroopa ettevõtteid, mis said toetuse ja neid, mis ei saanud, sama hästi kui pole. Ettevõtlust käsitlevast akadeemilisest kirjandusest pole aga kuskilt võimalik soovituste ja poliitika kohalt leida ettepanekuid ettevõtlustoetuste kehtestamiseks. Pigem vastupidi.
Selge see, et alternatiivkulu välja arvutamine ei ole lihtne ja muutujaid on piisavalt palju, et hägustada erinevate toetuste mõju. Need vähesed uurimused, mis teemat käsitlevad jõuavad aga enamasti tulemusteni, mis viitavad ettevõtlustoetuste negatiivsele või olematule mõjule sealjuures arvestamata ettevõtluse “pehme” poolega ehk millist organisatsioonikultuuri läbi ettevõtlustoetuste (ja nendega kaasneva bürokraatia) sisuliselt propageeritakse.
Praeguse seisuga näib ainus argument ettevõtlustoetuste jagamiseks olevat: EL jagab raha ja see tuleb ära kulutada ja kuna see ei ole eestlaste raha ning millekski muuks seda kasutada ei saa, siis vahet pole, kas ta annab mingit tulemust või mitte.
Igal juhul olen tänaseks kirjutanud kolm postitust ja plaanis on seda teemat ka edasi käsitleda. Seega kolm postitust ettevõtlustoetustest:
Eksporditoetused: olematu või negatiivne mõju ekspordile? – ma lugesin läbi kümmekond uurimust eksporditoetuste kohta, millest kõige asjakohasemad leiavad ka postituses viitamist. Järeldusi: eksporditoetuste mõju on olematu või isegi negatiivne.
Mis juhtuks kui saabuks maailmalõpp? Andrew Miller mõtiskleb selle üle, millist rolli mängiks siis valitsus, millist ellujäämise instinkt ja kuidas on tuldud toime maailmalõpu taoliste olukordadega varem. Ma alguses mõtlesin, et heidan artiklile korraks pilgu peale, kuid lugesin ta hoopis lõpuni. Ühtlasi tahaks ma nüüd midagi taolist ka enda seinale.
Millised on kiire tehnoloogilise progressi varjupooled? Peter Sandboard arutleb Moore’i seadusega kaasneva pideva tehnoloogia vananemise üle. Kui Boeing 747 on varsti 40-aastane, siis kas sa oled kunagi sellele mõelnud, kust leitakse erinevaid lennuki elektroonika varuosi? Üks huvitavamaid teemasid oli artiklis seotud varuosade ladustamisega aastakümneteks ja pikaajaliste toodete elutsükli ennustamisega.
Kas nõrgenev dollar võib anda tõuke eurotsooni lagunemisele? Avi Tiomkin tundub nii arvavat, kuid samas on tema poolt esile tõstetud pinged olnud olemas algusest peale. Seni kuni enamusel Euroopa riikidest läheb hästi või isegi enam-vähem hästi ei ole põhjust arvata, et Euro kuskile kaob. Samas on Tiomkin julgelt ennustanud, et see toimub järgmise 3 aasta jooksul. Kui nii tõesti läheb, siis võib Eesti jäämine eurost kõrvale osutuda õnnelikuks juhuseks, millega välditi palju segadust mõned aastad hiljem.
Kas kosmoserelvad on järgmine etapp sõjanduses? Scientific America artikkel praegusest poliitilisest ja tehnoloogilisest olukorrast nagu ka erinevate riikide ajenditest. Oma moodi huvitav ülevaade ka praegustest eelistustest erinevate riikide seas, kes teeb väikseid saatjatest kaitsjaid/ründajaid, kes mõtleb suurtele raskmetallist varrastele (kineetiline energia orbiidilt!) ja kes üritab laseriga pimestada. Õnneks on praegu enamusele selge, et kosmose risustamine pole kellegi huvides.
Mis siis saab kui libertaarid korraldavad Thomas Jeffersoni monumendi juures flashmobi? Umbes paarkümmend inimest otsustas Jeffersoni monumendi eest tema sünnipäeva tähistada iPod’i kuulates kollektiivselt tantsides, kuid kohalikud korrakaitsjad pidasid vajalikuks ühe naise vahistada kui ta julges küsida, miks ma pean siit lahkuma. Korrakaitsjate suurim viga seisnes selles, et nad läksid kiusama inimesi, kes on ametivõime palju vähema eest kohtusse kaevanud ja seda ilma videotõestuseta.
Eelmise postituse lõpus tõin ära ühe lõigu enda artiklist, kus kirjas Eesti e-riigi asetus erinevates edetabelites. Ma ei usu, et ainult edetabelite järgi tegutsemine pikemas perspektiivis midagi väga juurde annaks, kuid kindlasti saab seal leiduvat informatsiooni ära kasutada mõnede kitsaskohtade parandamiseks.
Kohad esikümnetes on iga väikeriigi jaoks arvestatav saavutus, kuid eestlased on taoliste tulemustega harjunud ja peavad seda paljuski iseenesest mõistetavaks. Kui ma ise Brown’i ülikooli uuringu Global E-government 2007 peale sattusin, siis Eesti 128. koht tundus küll ülekohtune – mingi pealisakaudse lohakuse tulemuse. Igal juhul saatsin uuringu autorile kirja, kus palusin täpsustada mida nad täpselt Eesti puhul uurisid, et meile sedavõrd nigela koha määrasid samas kui sellised e-hiiud nagu Eritrea (36), Sierra Leone (33), Bhutan (34) on meist peaaegu sadakond kohta eespool. Ehk saadab mees kunagi ka vastuse.
Igal juhul jäi minule uurimust lugedes mulje, et tegu on eelkõige mõne üksiku lehekülje vaatlemisega, mis peaks sisuliselt terve riigi portaalina toimima ja Eesti puhul osutus uuringu objektiks tõenäoliselt www.riik.ee ja see seletaks nii mõndagi. Tegu ei ole leheküljega, mis säraks silma enda uudsusega vaid pigem näeb välja nii nagu üks veebilehekülg 90ndate lõpus. Tänaseks on www.riik.ee juba kümne-aastane ja kuigi ta sisu on pidevalt täienenud, siis välimuse kohalt on arenguruumi küllaga.
Ma olen kindel, et nii mõnigi inimene suudaks välja pakkuda kujunduse ja kasutajaliidese, mis atraktiivne, loogiline, lihtne ja võimaluste rohke, kuid kuna prioriteedid on avalikus sektoris mõnevõrra teised, siis pole seda vaevutud ka tegema. Sellega seoses tekkis mõte, et äkki oleks see probleem võimalik kuidagi teistmoodi lahendada ja et keegi lihtsalt hädaldamises ei süüdistaks ka üks konkreetne ettepanek visandada:
www.riik.ee ei sisaldada endas midagi keerulist. Ta ei ole seotud mingit turvarakendustega ega millegi muuga, mis võiks takistada suvalisel asjast huvitunul tegemast mingi sobivam lahendus, mis esitaks informatsiooni esteetilisemalt, loogilisemalt ja miks mitte lähtuvalt inimese enda eelistustest. Aga miks piirduda lihtsalt linkide kogumiga kui võimalusi on tegelikult märksa rohkem.
kuna ma olen auhindadest juba varem kirjutanud, siis võiks minu arvates kasutada auhindu ajendina erasektori ja lihtsalt entusiastide tegevuse motiveerimiseks. Auhinna läbi oleks võimalik suunata ka taolise portaali funktsionaalsust. Näiteks eelistatud oleks lahendused, mis loovad sisuliselt platvormi, kuhu oleks võimalik suurema vaevata täiendava funktsionaalsusega mooduleid lisada. Platvormi API oleks aga vabaks tehtud ning põhjalikult dokumenteeritud, mis võimaldaks seda omakorda edasi arendada.
auhind ei oleks suunatud ainult Eesti programmeerijatele vaid kõigile, kes on suutelised ja huvitatud taolise lahenduse väljatöötamisest – üle terve maailma. Sisuliselt oleks taolise crowdsourcing lähenemise abil võimalik kaasata miljoneid inimesi lahenduse väljatöötamisse, kuid see eeldab ka piisavalt suurt auhinda. Ma arvan, et see võiks jääda mõnesaja tuhande ja miljoni krooni(!) vahele, kuid lõplik summa saaks selguda alles pärast seda, kui eelistused ja prioriteedid paigas. Tõsiselt vääriks kaalumist ka mõned toetavad auhinnad, kas siis teise või kolmanda koha eest või hoopis kujunduse, uudsuse vms eest.
auhinnast üksi on vähe, seda tuleks aktiivselt ka igal pool promoda, sellele tähelepanu juhtida ja selgitada. Osa promotsioonist teeb ära summa suurus ja nagu isegi võite arvata on see otseses seoses ka tähelepanuga mida ta pälvib meedialt. Teiselt poolt pole avalik sektor veel auhindu kasutama hakanud ja see oleks esimeste tegutsejate eelis ja kahtlemata on siin väikeriikide võimalus kiiremini reageerida. Lisaks sellele oleks taolisel tegevusel selgelt toetavad narratiivid ühelt poolt e-riigi eduloo jätku näol ja teiselt poolt avatud innovatsiooni väärtustamisena, mis tõmbaks ehk endale rohkem tähelepanu ka open source ringkondades.
parima lahenduse valimisel oleks võimalik kasutada rahvusvahelist ekspertide/professionaalide kogumit ja/või võimaldada kõigil auhinna ametlikuks taotlejaks registreerunutel (kes lõpuks ka enda lahenduse hindamisele esitavad) omalt poolt õigus anda hääl parimale lahendusele. Kindel on see, et mida selgemalt on määratletud võidutingimused, hindamismetoodika ja mida läbipaistvam on kogu protsess, seda usaldusväärsemad on auhinnad ja seda julgemalt osaletakse.
ma olen selles mõttes realist, et ei arva, et taoline auhind peaks olema midagi taolist, mida peaks finantseerima ainult avalik sektor. Meil on rida suuremaid kohalike ettevõtteid, mis näevad ennast innovaatiliste e-riigi toetajatena ja taolise potentsiaalselt tähelepanuväärse ettevõtmisega on neil võimalik toetada enda eesrindlikkuse kuvandit. Summad, mille kaasamisest oleks nende puhul juttu moodustaks võib-olla mõne ükskiku protsendi nende iga-aastasest turunduseelarvest. Lisaks sellele ei tasu unustada, et kui esialgsed tingimused ei ole täidetud ei toimu ka auhinnaraha väljamaksmist ja keegi ei loobi raha mõnda musta auku ilma, et ta mingit tulemust näeb.
Lõpetuseks oleks taolise projekti eduka lõpu tulemus ka oluliselt kõrgem koht Brown’i ülikooli e-valitsuse edetabelis, mis võimaldaks ehk veel korda tähelepanu juhtida sellele, kuidas üks tõeliselt avatud e-riik areneb ja kohaneb olukorraga.
Taoline projekt võiks ühtlasi toimida pilootprojektina keerulisematele rakendustele, mis juba tihedamalt seotud näiteks ID-kaardi ja turvaküsimustega. Esimene lihtsam kogemus oleks aga omandatud ja sealt annaks teha järeldusi ka keerulisematele projektidele, teha täiendusi ja korrigeerida ootusi.
Kahtlemata on minu ettepanek alles toores visand, kuid ma arvan, et konkreetse kava koos eelarvega annaks kokku panna ühe kuuga, kuid seda loomulikult eedlusel, et mängitakse era- mitte avaliku sektori mängureeglite järgi. Eks mul ole hulk detaile veel peas, mis seotud mainekujunduse ja teavitusega nagu ka hindamismetoodika ja reeglitega, kuid vaevalt need kedagi huvitavad.
Samas on ehk taoline e-riigi edasiarendamise visand inspiratsiooniks teistele, kes tahavad, suudavad ja saavad sõna sekka öelda.
Ühe rahvusvahelise koostööprojekti raames paluti mul mõni aeg tagasi kirjutada e-valitsust toetavatest reformidest Eestis. Kuigi esialgne soov oli saada 8 lehekülge lihtsalt loetavat teksti, siis lõpptulemus osutus peaaegu poole pikemaks.
Ma ei hakanud pikemat varianti kohe iseseisvalt kärpima, sest minu enda huvid ja rõhuasetused ei pruugi kaugeltki kõigile huvi pakkuda, vaid otsustasin ära oodata esimesed kommentaarid ja alles siis vaadata, mida ja kuidas lühendada.
Midagi väga originaalset selles artiklis ei ole, sest see polnud ka eesmärk. Vaja oli ülevaadet toimunust ja konkreetseid soovitusi neile, kes soovivad rohkem tähelepanu e-valitusele pöörata. Ilma Per Högseliuse ja Tarmo Kalveti varasema tööta näeks artikkel aga kardinaalselt teistsugune välja.
Nagu eelnevalt mainitud polnud originaalsus ja uudsus eesmärk omaette, kuid üht-teist ma siiski kirjutasin, mida pole siiani mujal näinud, kuid mis siiski väärib tähelepanu:
Tagantjärgi vaadates tundub, et 1990ndate alguses sõlmitud Kontsessioonileping, millega Eesti Telefon sai sisuliselt ainuõiguse osade teenuste osutamiseks tingimusel, et investeeritakse infrastruktuuri, ei olnud õigustatud. Tõsi, internetist ei teadnud siis veel eriti keegi midagi ja ajendid telekommunikatsiooni infrastruktuuri uuendada oli tagasihoidlikud, kuid samas on mobiilside operaatorid suutnud paralleelselt üles ehitada mitu võrgustiku. Ühtlasi oleks tulnud tõsiselt kaaluda kohe algusest peale infra ja teenuse lahutamist, kuid see on tagantjärgi tarkus.
Eraalgatuse rolli e-valitsuse edasises arengus ei tasu alahinnata ning võimalusel tuleks seda igati julgustada ning toetada läbi “avatud” lahendust, kus võimalik. Artiklis mainisin ära Peeter Mõtsküla ja Peeter Marveti rakendused, mis on hea algus ning selge märk sellest, mida on võimalik teha juba praegu – pakkuda alternatiivset kasutajaliidest, mis lähtub inimese vajadustest mitte programmeerimise mugavusest ja koondada ning organiseerida informatsiooni teiste olemas olevate veebiteenuste baasil. Kui keegi teab teisi sarnaseid lahendusi, siis andke kindlasti kommentaarides teada.
Hiljuti võis lugeda postitusest E-stonia: müüt, tegelikkus ja reaalne olukord ühte hinnangut meie e-riigile, mis on kahetsusväärselt lähedal tõele ja annab kindlasti põhjust juba lähiajal sellel teemal edasi kirjutada, sest e-valitsuse teema pole selle ühe ja tegelikult ikkagi pealiskaudse artikliga veel kaugeltki ammendatud.
Näiteks on erinevate rahvusvaheliste võrdlust ja edetabelite puhul minul tekkinud rida küsimusi. Siia lõppu väike asjakohane tsitaat minu artiklist:
The fact that e-government will be increasingly important in the future has not gone unnoticed by most governments. However, this does not mean that there is a clear understanding of what services a true e-government should provide online and how. This is evidenced most clearly by the various e-government surveys. For example the “UN e- government survey 2008” ranked Estonia 5th in Northern Europe and 13th in the World and the Economist Intelligence Unit’s “The 2007 E-Readiness Rankings” ranked Estonia 1st in Eastern-Europe and 28th in the World. Meanwhile Capgemini survey “Online availability of Public Services” ranked Estonia 2nd in Europe after Austria which contrasted sharply with Brown University’s “Global E-Government, 2007” survey, where Estonia came in at a humble 128th. The uncomfortable fact is that there’s plenty of room for different interpretations of what the most essential elements of e-government are.
New York Times’is huvitav lugu tahtejõust. Selgub, et tahtejõudu on piiratud kogus ja seda niisama raisata ei ole sugugi otstarbekas. Õnneks selgub artiklist, et tahtejõudu on võimalik ka juurde harjutada.
Reason’is ilmus hiljuti asjalik intervjuu Robert Paarlberg geneetiliselt muundatud toidust seoses tema raamatuga Starved for Science: How Biotechnology is Being Kept Out of Africa. Intervjuu üks huvitavamaid lõike:
I explain that reaction through the absence of direct benefit. The technology is directly beneficial to only a tiny number of citizens in rich countries—soybean farmers, corn farmers, a few seed companies, patent holders. Consumers don’t get a direct benefit at all, so it doesn’t cost them anything to drive it off the market with regulations. The problem comes when the regulatory systems created in rich countries are then exported to regions like Africa, where two thirds of the people are farmers, and where they would be the direct beneficiaries.
Eelmisel nädalal viitasin paarile huvitavamale artiklile ja postitusele Iirimaast, kuid peaaegu täielikult läks meelest Der Spiegelis ilmunud artikkel Ireland’s Luck is Running Out, kus on põgusalt juttu ka rahvusvaheliste suurettevõtete rollist Iirimaal, mis läbi ulatuslike välisinvesteeringute on andnud enda panuse ka selle tagasihoidliku riigi arengusse. Tyler Cowen pakkus hiljuti raamatule Luck & the Irish: A Brief History of Change from 1970 toetudes, et Iirimaa majandusime oli tänu välisinvesteeringutele suuresti seotud USA majandusimega ehk 1980ndate alguses alanud liberaliseerimislainega.
Kui juba Iirimaast on juttu olnud ja Islandist samuti, siis üks edukas väikeriik leidub Euroopast veel: Shveitsi. Mulle tundub, et Shveitsist kirjutatakse märksa vähem kui võiks, kuid üks hiljuti ilmunud artikkel Cuckoo for Switzerland oli huvitavalt mitmekülgne. Artiklis on juttu ka otsedemokraatiast, mille rakendamist just Shveitsis on rohelised (minu jaoks eelkõige Toivo) eeskujuna välja toonud ja kuigi ma olen jätkuvalt selle rakendatavuse osas Eestis skeptiline on artiklis paar minu jaoks päris sümpaatset argumenti. Võiks ju isegi siin proovida. Ma arvan, et see küsimus läheb aga keeruliseks meie seotuse tõttu Euroopa Liiduga, sest tõenäoliselt pole valdav osa eestlastest teadlikud, kust 3/4 uuest seadusandlusest tuleb ja mis valdkondades meil on üldse iseseisev otsustusvõime jäänud.
Väikeriikides toimuv on Eestist vaadatuna alati huvitav, kuid sellise suurriigi nagu Hiina poliitikal on globaalsed mõjud. Aga mis ideed ja maailmavaated, selle suurriigi poliitikat kujundavad? Ilmselgelt on ainult kommunismile viitamine triviaalse tähtsusega, sest enam kui miljardi elanikuga riigis leidub kindlasti tarku ja võimekaid inimesi, kes teavad, mis toimub mujal ja millised on mõned üldisemad arengud. Mark Leonard võttis mõni aasta tagasi endale ülesandeks välja selgitada, kust ammutab kommunistlik partei ideid. Tulemus on üllatav ja valgustav China’s New Intelligentsia. Üks intrigeeriv tsitaat kohe artikli algusest:
As he said this, I could feel myself shrink into the seams of my vast chair: Britain’s entire think tank community is numbered in the hundreds, Europe’s in the low thousands; even the think-tank heaven of the US cannot have more than 10,000. But here in China, a single institution—and there are another dozen or so think tanks in Beijing alone—had 4,000 researchers. Admittedly, the people at CASS think that many of the researchers are not up to scratch, but the raw figures were enough.
Huvitavat lugemist kaheksa maa ja mere tagant kommenteerimine on välja lülitatud
Andres on viimased paar päev tähelepanu juhtinud Euroopa Liidu põhiseaduse Lissaboni lepingu ratifitseerimisele Riigikogus. Täna tsiteeris ta Evelyn Seppa, keda tuleb seekord vähemalt aususe eest tunnustada. Evelyn’i tsitaat ise väärib aga eraldi välja toomist:
“Üks vaieldamatu mõju, mis oleks aus sellest tulenevalt ka välja öelda, on see, et Euroopa Liit, iseäranis selle efektiivsust suurendava leppe valguses, muudab põhjalikult liikmesriikide siseste võimutasandite senist tähendust. Sisuliselt muutub rahvusparlamendi roll sarnaseks sellele, mis oli kohalike omavalitsuste volikogudel enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist. Valitsused, kellel on otsehoob Euroopa Komisjoni ja nn Euroopa Ülemkotta, muutuvad oma funktsioonidelt aga üha sarnasemaks sellele, milline roll oli enne liitumist rahvusparlamentidel. Kes Vabariigi Valitsust aga üha vähem suunab ja kontrollib, kuigi see võib olla muudetav ka poliitilise kultuuri muutmisega. Seega siis ikkagi jõuliselt Euroopa ühendriikide suunas. On see hea või halb, on üheselt raske hinnata. Kuid on selge, et see on üks teine Eesti ja üks teine Euroopa Liit, kui Eesti avalikkus seda seni tajub ja teadvustab.”
Eile tundis Andres huvi selle vastu, et kas Riigikogu liikmed on Lissaboni lepingu ka läbi lugenud. Igor Gräzin näib olevat pigem harv erand kui reegel, kuid minu arvates on märksa parem küsimus, et isegi kui dokumente on läbi loetud, siis kas sellest on ka arusaadud?
Kui Lissaboni lepingu eelkäija oli enam-vähem lihtsureliku poolt jälgitav ja mõistetav, siis Lissaboni leping on teadlikult võimalikult keeruliseks kirjutatud ja teistele EU lepingute lausviitamisega tehtud mõistetamatuks. Mis dokument see selline on, mis koosneb viidetest kümnetele teistele dokumentidele, samas kui muudatused muudavad oluliselt teiste dokumentide sisu.
Soovitan kõigil ka Lissaboni lepinguga (PDF) tutvuda, seda pea 300 leheküljelist monstrumit vähemalt natukenegi lugeda.
Ega seal midagi imestada ei ole, sest selle käkerdise autorid on ise avalikult teatanud, et eesmärk oli võimalikult keeruline ja läbipaistmatu dokumente kirjutada, millest peale põhjaliku eurotaustaga inimese ei näri keegi läbi. Kahjuks on aga vaid mõni üksi valmis taolisesse dokumenti kriitilisemalt suhtuma.
Kuna kellelegi ei lähe sedavõrd keerulised dokumendid suurt midagi korda, siis lihtsalt usutakse eurofiilide juttu, et see on vajalik ja see teeb meil elu ainult paremaks. Loota siin mingit põhjalikumat analüüsi ajakirjanikelt on aga mõttetu, sest huvi puudub lisaks ajakirjanikele ka lugejatel.
Samas – kui mõni ajakirjanik viitsiks uurida, siis võiks meie rahvasaadikutelt küsida ka seda, et mis valdkondades on Riigikogu enda kompetentsi sisuliselt EL’i institutsioonidele loovutatud ja millistes valdkondades on eestlastel enam üldse õigus ühepoolselt enda parema äranägemise järgi toimetada
Kardan, et tulemus oleks suht masendav, sest nii mõnigi saadik üllatuks, kui saaks teada, milles kõiges tuleb viimane (ja üha sagedamini esimene) sõna Euroopast.
Muide, mul on tunne, et nii kuidas sisulised küsimused delegeeruvad (keegi nagu otseselt ei delegeeri vaid ühel hetkel lihtsalt on nii) Brüsselisse ei jää riigikogulastel enam suurt midagi muud teha kui diskuteerida enda palga, EL’i raha jagamise ja muude pseudoprobleemide üle.
Teoreetiliselt võiks Island olla üks nendest riikidest, millest võiks Eesti eeskuju võtta ja teha järeldusi väikese rahvaarvuga riigi majanduspoliitiliste otsuste kohta, kuid karm tõsisasi on see, et Eestis on erapanganduse kogemus pikem ja mingit paranoiat (väljaarvatud mõned üksikud segaduses inimesed) välisinvesteeringute suhtes pole.
External debt rose to 550 percent of GDP in 2007, including short-term liabilities equivalent to 200 percent of GDP. Net foreign debt in 2007 amounted to almost 250 percent of GDP, up from 50 percent in 1997. Further, the net investment position, including FDI and portfolio equities, deteriorated from -47 percent of GDP in 1997 to -125 percent in 2007.
Artiklis on ka eraldi lõik nimega Iceland Became Russia, mis muutis vähemalt minu arusaama sellest, kuidas sellel väikesel saarel asju aetakse:
The second wave involved deregulation of domestic interest rates and foreign capital flows, indexation of financial obligations to prices, entry into the European Economic Area in 1994, and privatisation of commercial banks and investment funds during 1998 to 2003 when two of the largest state banks were sold. They were, however, sold both at once at a price deemed modest by the National Audit Office. Moreover, the banks were sold not to foreign banks like in Eastern Europe – Estonia, for example – but to individuals closely linked to the political parties in power. One beneficiary of the banks’ privatisation – a politician whose private-sector experience consisted of running two small knitwear factories in the 1970s, a few months each – became an instant billionaire. Another flew in Elton John for a birthday celebration. I could go on, but you get my drift: Iceland became Russia. A former prime minister 1991-2004, demoted after an election loss to foreign minister 2004-5, unilaterally announced his retirement from politics as well as his appointment, with immediate effect, as governor of the Central Bank in 2005; his salary was quickly lifted above that of the President of the Republic.
Ma tahaks uskuda, et isegi eestlased on taolistest mahhinatsioonidest välja kasvanud.