TÄIENDATUD 2: Ei läinudki kaua. Lõplik tulemus 51% valimisosaluse juures:
“Ei” – 53,4% ning “Jah” – 46,6%
TÄIENDATUD: Huvitav on see, et seal kus tulemus oli “Jah” saavutati see üldjuhul üpris napilt samas kui seal, kus ta oli “Ei”, oli ta tavaliselt selge “Ei”. Mitte mingi komakoht vaid ikka mitu head protsenti.
Lõplikud tulemused pole veel selgunud, kuid tundub, et iirlased saadavad Lissaboni lepingu pikalt.
Praeguse seisuga (19.04) on teadmata veel ühe hääletamispiirkonna tulemused, kuid Irish Times jälgib olukorda reaalajas. Hetkel jagunevad hääled: 53,7 % “Ei” ja 46,3% “Jah”. Viimases piirkonnas juhivad aga samuti juba praegu “Ei” hääletanud.
Tõenäoliselt ei tähenda Iirimaa “Ei” aga muud midagi, kui Iirimaale pakutakse võimalus teatud muudatusi mitte teha. Teiste jaoks ei muutu midagi. Esialgu.
Iirlaste “Ei” väärtus on praegu eelkõige sümboolne, sest võimaldab teiste Euroopa Liidu riikides küsida: kui meil oleks referendum olnud, siis milline oleks olnud tulemus? Ja kui tulemus oleks olnud positiivne, siis miks ikkagi ei pandud Lissaboni lepingut rahvahääletusele?
Kuna mulle pakub tehnoloogia huvi ja selle integreerimine inimesega mind ei häiri, siis kahtlemata väärib eraldi esile tõsmist Dean Kamen’i meeskonna poolt välja töötatud robotkäsi. Tegu on tehisjäsemega, mis näib juba praegu piisavalt kasutatav, et käest ilma jäämist mitte karta. Wired’i Gadget Lab kirjutas:
The arm is fully articulated, giving the user the same degrees of movement as a natural arm, and is sensitive enough to pick up a piece of paper, a wineglass or even a grape without mishap.
Ma poleks arvanud, et päris nii kaugele on jõutud. Originaalse postituse juurest leiab veel videomaterjali, kuid YouTube’i klipi tooks kohe ära, sest seda peab nägema. Lugemisest ei piisa.
Sellise kentsaka USA ajakirja nagu Vice ajakirjanikel õnnestus turistidena pärast mitut ebaõnnestunud katset lõpuks Põhja-Koreasse saada. Mis kõige parem, neil lubati üht-teist sellest tõenäoliselt maailma kõige kummalisemast riigist, isegi filmida.
Originaalsesse materjali on põimitud nii Põhja-Korea propaganda filmide klippe (omamoodi nähtus!) kui ka materjale erinevatest arhiividest koos külastjate endi kommentaaridega. Tulemus on kõhe pilk totalitaarse riigi inimeste maailma, kus midagi nii tavalist nagu õhtusöök muutub absurdikomöödiaks.
The first leg of the trip was a flight into northern China. At the airport the North Korean consulate took our passports and all of our money, then brought us to a restaurant. We were sitting there with our tour group, and suddenly all the other diners left and these women came out and started singing North Korean nationalist songs. We were thinking, “Look, we were just on a plane for 20 hours. We’re jet-lagged. Can we just go to bed?” but this guy with our group who was from the LA Times told us, “Everyone in here besides us is secret police. If you don’t act excited then you’re not going to get your visa.” So we got drunk and jumped up onstage and sang songs with the girls. The next day we got our visas.
Tõenäoliselt üks parimaid stseene leiab aset viimases osas, kus mehed satuvad karaoke baaris enda suureks üllatuseks Sex Pistols’i Anarchy in the UK peale, mida siis hoogsalt laulma asuvad. Kuna Põhja-Korea kodanikel aga igasugune ligipääs popkultuurile puudub, siis puudub neil ka loo kultuuriline konttekst, mis võimaldaks nii loo stiili kui sõnumit mõista.
Information Aesthetics on koondanud ühte postitusse visuaalset informatsiooni kujutamist kajastavad esitlused ja loengud. Need, kes rohkem andmetega tegelevad ja neid andmeid ka teistega, kes ei ole valdkonna spetsialistid, jagada soovivad võivad sealt mõned ideed saada, mis väärivad ehk rakendamist. Hans Rosling’i TED’i ettekanne on varem Vabalogis juba mainimist leidnud, kuid kaks aastat hiljem on tema esitluses nähtavad võimalused saadaval igale Google’i kasutajale nime all Motion Chart.
* * *
Nerve.com ja IFC Film News panid mõni aeg tagasi kokku nimekirja viiekümnest parimast komöödiasketshist inglise keelses kultuuriruumis. Osade valikutega saab nõustuda, kuid teistega pigem märksa vähem. Palju oleneb ka sellest, kas varem on sketshi nähtud, sest mõnel juhul annab mitmekordne vaatamine midagi juurde, kuid mõnel juhul ei vääri “nali” vaatamist rohkem kui korra. Suht nõme on ka see, et mõned paremad naljad on saadaval ainult läbi hulu.com’i, mis on välismaalaste suhtes üpris pretensioonikas. Sellegipoolest, kui aeg on ja tahaks natuke naerda, siis midagi muigamapanevat leiab sealt kindlasti.
Üllataval kombel piisas ühest hooletust “copy/paste” liigutusest ja terve blogi uudisvoog läks omadega metsa. Probleemi lahendamisele aitas oluliselt kaasa Feedvalidator. Kui kellelgi on probleeme enda RSS’iga, siis soovitan.
WordPressi kasutajatega olgu igaks juhuks jagatud hoiatus, et kui uudisvoog hakkab trikke tegema, siis on kuskilt keerulisemalt teksti kuvavast programmist tehtud hooletu copy/paste!
Teretulemast tagasi täpitähed! kommenteerimine on välja lülitatud
Prospects’is ilmus tavameedia traditsioonilistest hoiakutest mõnevõrra sallivam artikkel videomängudest, mis proovis fenomeni jälgida pigem mängijate kui kõrvaltvaatajate pilgu läbi. Ühtlasi üritab artikli autor tähelepanu pöörata ka mängimise positiivsetele külgedele:
How, then, does he explain his willingness to invest so much in something that has little value for his career? He disputes this claim. “In Warcraft I’ve developed confidence; a lack of fear about entering difficult situations; I’ve enhanced my presentation skills and debating. Then there are more subtle things: judging people’s intentions from conversations, learning to tell people what they want to hear. I am certainly more manipulative, more Machiavellian. I love being in charge of a group of people, leading them to succeed in a task.”
Artikli teeb esile tõstmise vääriliseks ka see, et videomängude rolli õppevahendina võetakse märksa tõsisemalt.
* * *
Hayek’ist on sadu kui mitte tuhandeid huvitavaid artikleid ilmunud, kuid vähesed neist tulevad inimestelt, kes määratlevad enda asukohaks poliitilise skaala selgelt vasaku poole. Igal juhul on Jesse Larner üks neist ja artikkel Who’s Afraid of Friedrich Hayek? on tema katsetus Hayek’i kohati müstilist populaarsust avada.
Tegu on pika, kuid tegelikult paljuski ka puuduliku artikliga. Larner peatub liiga pikalt Road To Serfdom’il, mis on küll Hayek’i kõige kuulsam ja poleemilisem teos, kuid mida lugedes peab kindlasti arvestama ka ajastust tuleneva konttekstiga. Akadeemiline konkreetsus, mida Larner näib otsivat, avaldub mitmetes teistes Hayek’i teostes, millesse artikli autor pole aga raatsinud eriti süveneda. Ma julgen väita, et umbes 3-5 Hayek’i poolt kirjutatud artiklil on pikemas perspektiivis olnud märksa olulisem mõju kui Road To Serfdom’il.
Mai viimastel päevadel tuli välja Maailma Panga raport, mis proovis vastata küsimusele: kuidas arenguriikides tagada majanduskasvu. William Easterly, pikaajaline arenguabi kriitik (kuula ka podcasti), avaldas raportiga seoses arvamusloo Financial Times’is:
After two years of work by the commission of 21 world leaders and experts, an 11- member working group, 300 academic experts, 12 workshops, 13 consultations, and a budget of $4m, the experts’ answer to the question of how to attain high growth was roughly: we do not know, but trust experts to figure it out.
This conclusion is fleshed out with statements such as: “It is hard to know how the economy will respond to a policy, and the right answer in the present moment may not apply in the future.” Growth should be directed by markets, except when it should be directed by governments.
My students at New York University would have been happy to supply statements like these to the World Bank for a lot less than $4m.
Easterly võtab raportist olulisema kokku ja jõuab Vabalogi lugejatele kindlasti juba tuttavate järeldusteni.
* * *
Wall Street’il töötava eduka tippjuhi stereotüüp on üldjuhul keskealine valge mees, kuid võimekaid naisi võib finantsmeka ladvikust üha rohkem leida. Sellegipoolest on naised vähemuses ja vastamisi n.n. klaaslaega. Portfolio.com’is ilmus aprillis artikkel, mis üritas natuke seda olukorda valgustada. Tundub, et vähemalt osaliselt on põhjuseks eelnev ametikoht:
For all their accomplishments, a quick study of precedent suggests that the C.F.O. job has effectively been a glass ceiling for women in finance. Despite its vaunted status in the corporate hierarchy, C.F.O. is rarely a path to the C.E.O. suite for anyone. According to CFO magazine, the number of Fortune 500 companies with female C.F.O.’s last year was 38, or 7.6 percent, whereas in 1995, there were 10, or 2 percent. The pace of advancement can be described only as slow, but the C.F.O.’s office looks downright progressive compared with that of the C.E.O.
Artikkel väärib edasi lugemist ainuüksi sellepärast, et Wall Street’i naistippjuhtidest võib vaid vahel harva midagi kuulda. Kuidas nad sinna jõudsid ja mida nad selleks taluma pidid on küsimused, mis jäävad liiga tihti vastusteta.
* * *
Korra sai juba mainitud, kuid viimane HEI number on väljas (PDF) ja nagu eelmiselgi korral võib tagant poolt otsast leida minu kolumni. Numbri üldteemaks oli lisandväärtus ja ise kirjutasin kaubanduse rollist lisandväärtuse loomisel nagu ka sellest, et seda pole tootjakeskset mõtteviisi kultiveerides siiski põhjust alahinnata.
Videomängud õpetavad, Hayek vasakult vaadatuna ja Wall Street’i naised kommenteerimine on välja lülitatud
Järgmise, tõenäoliselt juuni lõpus ilmuva, HEI läbivaks teemaks oli ennustamine. Kirjutasin ka omalt poolt traditsioonilisema ennustamise suhtes skeptilise loo, kus juhtisin tähelepanu ka ebatõenäolistele, kuid ülimalt suure mõjuga sündmustele, mis tühistavad traditsioonilised trende ekstrapoleerivad lähenemised.
Minu seisukoht on (ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka jääb), et tulevikustsenaariumid ei saa olla eriti tõsiselt võetavad kui need on kokku pandud üksikute indiviidi poolt, kes tegutsevad ise igapäevaselt väljaspool valdkonda, mida üritavad ette näha.
Isegi kui inimesi on kümmekond, siis nende ühised arutlused kipuvad kristalliseeruma ühtseks arusaamaks, kust on kalduvus suuremad ja ootamatumad kõrvalekalded välistada, sest väärtustatakse pigem konsensust.
Kõige tõsiseltvõetavamad on jätkuvalt ennustusturud, mis suudavad hajutatud informatsiooni agregeerida suht lihtsalt mõistetavaks väljundiks, mis omab ka tõenäosuse mõõdet, kuid on pidevalt ajas muutuv:
Ennustusturul kaubeldav väärtpaber võib olla näiteks leping, mis maksab ühe dollari kui kandidaat X võidab käimasolevad presidendivalimised. Kui nt hetkel on selle väärtpaberi hind 53 senti, siis see tähendab, et turg usub, et kandidaadi valituks osutumise tõenäosus on 53%. Kui nüüd kellelgi on põhjust arvata, et paljud inimesed eksivad ja tegelikult on tõenäosus palju suurem, siis võib ta vabalt 10 dollarit mängu panna ja hiljem tulu saada. Nii saab turg aina täpsemat informatsiooni. Erinevalt küsitlusest panevad inimesed reaalselt oma raha mängu ja seega teevad nad seda eelkõige tegelikust informatsioonist lähtudes ja ainult siis kui neil reaalselt ka mingit informatsiooni on.
Ennustusturud sunnivad määratlema võimalikult täpselt küsitava/lepingu sisu ja ulatuses, mis tähendab, et üldiste arengustsenaariumitega kaasnev “müra” jääb ära. Üks aktiivsemaid ennustusturgude propageerijaid on Robin Hanson, kes on seda ideed propageerinud juba 1980ndate lõpust ning kogunud kokku hulga ennustusturgusid käsitlevaid artikleid, nii enda kui teiste omi. Kahjuks on seda nimekirja viimati uuendatud 2003. aastal, kuid vähemalt on see hea algus.
Futuroloogias tähendab tehnoloogiline singulaarsus hetke ajas, millest alates tehnoloogiline areng hakkab kulgema inimestele hoomamatul ning kujuteldamatul moel ning kiirusel.
Erinumbri sissejuhatavaks artiklis Signs of the Singularity on sõna saanud vanameister Vinge’i ise, kes annab enda artiklis tegelikult terve numbri artiklitest ülevaate koos omapoolsete kommentaaridega. Artikkel on tegelikult juba laiemas blogosfääris kõvasti viitamist leidnud ainuüksi sissejuhatuse pärast:
In my 1993 essay, “The Coming Technological Singularity,” I said I’d be surprised if the singularity had not happened by 2030. I’ll stand by that claim, assuming we avoid the showstopping catastrophes—things like nuclear war, superplagues, climate crash—that we properly spend our anxiety upon.
In that event, I expect the singularity will come as some combination of the following
The AI Scenario: We create superhuman artificial intelligence (AI) in computers.
The IA Scenario: We enhance human intelligence through human-to-computer interfaces—that is, we achieve intelligence amplification (IA).
The Biomedical Scenario: We directly increase our intelligence by improving the neurological operation of our brains.
The Internet Scenario: Humanity, its networks, computers, and databases become sufficiently effective to be considered a superhuman being.
The Digital Gaia Scenario: The network of embedded microprocessors becomes sufficiently effective to be considered a superhuman being.
The essays in this issue of IEEE Spectrum use similar definitions for the technological singularity but variously rate the notion from likely to totally bogus. I’m going to respond to arguments made in these essays and also mine them for signs of the oncoming singularity that we might track in the future.
Terve artikkel on huvitav ja iga inimene, kes soovib midagi vähegi tõsiselt võetavat tuleviku kohta öelda, peaks olema vähemalt Vinge’i kokkuvõtliku artikliga tuttav. Kolm lehekülge pole just eriti palju samas kui mõtteainet jagub sealt kuudeks kui mitte aastateks.
Kuna Robin Hanson’i ideed on mind juba mõnda aega köitnud, siis lugesin läbi ka tema artikli Economics of the Singularity, mis on üks paras ajuväänaja…heas mõttes. Mõistagi tunne ma vajadust siinkohal mõndasid huvitavamaid palasid tsiteerida.
Kõigepealt majanduskasvu kiirusest:
If a new transition were to show the same pattern as the past two, then growth would quickly speed up by between 60‑ and 250-fold. The world economy, which now doubles in 15 years or so, would soon double in somewhere from a week to a month. If the new transition were as gradual (in power-law terms) as the Industrial Revolution was, then within three years of a noticeable departure from typical fluctuations, it would begin to double annually, and within two more years, it might grow a million-fold. If the new transition were as rapid as the agricultural revolution seems to have been, change would be even more sudden.
Inimtööjõu väärtusest:
In either case, human labor would no longer earn most income. Owners of real estate or of businesses that build, maintain, or supply machines would see their wealth grow at a fabulous rate—about as fast as the economy grows. Interest rates would be similarly great. Any small part of this wealth should allow humans to live comfortably somewhere, even if not as all-powerful gods.
Because copying a machine mind would be cheap, training and education would cost no more than a software update. Instead of long years to train each worker, a few machines would be trained intensely, and then many copies would be made of the very best trainees. Presumably, strong security would prevent bootleg copies.
Ühtlasi genereerub, siis lahendus ka igasugustele ressursside probleemidele – tillukesed tehisinimesed:
Crude calculations suggest that tiny bodies a few millimeters tall, with sped-up minds to match their faster body motions, might allow insectlike urban densities, with many billions living in the volume of a current skyscraper, paying astronomical rents that would exclude most humans.
. . .
If these smart machines are considered “people,” then most people would be machines, and per-person wealth and wages would quickly fall to machine-subsistence levels, which would be far below human-subsistence levels. Salaries would probably be just high enough to cover the rent on a tiny body, a few cubic centimeters of space, the odd spare part, a few watts of energy and heat dumping, and a Net connection.
Taolistel artiklitel on pigem rohkem ühist ulmekirjanduse kui teadusega, kuid sedavõrd radikaalse muutuse puhul nagu Singulaarsus kahjuks traditsioonilisematest meetoditest ei piisa ja inimestel on põhjust natuke aktiivsemalt enda fantaasiat kasutada. Artikli lõpust leiab viite ka Hanson’i varasematele artiklitele, millest tillukeste inimeste saatusest saatust lahkab If Upload Come First:
Billions of such uploads could live and work in a single high-rise building, with roomy accommodations for all, if enough power and cooling were available. To avoid alienation, many uploads might find comfort by living among tiny familiar-looking trees, houses, etc., and living under an artificial sun that rises and sets approx. 260 times a day. Other uploads may reject the familiar and aggressively explore the new possibilities. For such tiny uploads, gravity would seem much weaker, higher sound pitches would be needed, and visual resolution of ordinary light might decline (in both angular and intensity terms).
Kui ebatõenäoline taoline stsenaarium tundub? Praegusel hetkel lausa väga ebatõenäoline, kuid eks see ongi tuleviku võlu: kunagi ei või teada, mis juhtub ja mis võivad olla mõne ebatõenäolise sündmuse olulised mõjud.
III osa – lahendused alt üles ehk ligipääs töötlemata andmetele
Ma olen ise väljapakkunud ühe võimaluse, mis seisnes pigem auhindade kasutamises, bürokraatikihtide eemaldamises ja võimalikult laia ning mitmekülgse arendajate grupi kaasamises. Taolise lähenemise olulisemateks eelisteks on:
võimalikult suur konkurents, mis ei piirne ainult Eestiga
harrastajate kaasamise võimalus, sest puuduvad kvalifitseerumistingimused
konkreetne ja juba ette teada tasu, millest tulenevalt saab juhtida arenduskulusid
maksmine teostuse mitte lubaduste eest, mis soodustab alternatiivsete rahastus allikate kaasamist
bürokraatia vähesus ja eesmärgistatud kindla lõpuga tegevus, vähendab halduskoormat
võimalus tagasihoidlikult alustada mõne prooviprojektiga ilma uut ametkonda loomata
Taolisel auhinnapõhisel lähenemisel oleks vaid mõned üksikud eeltingimused, millest kõige olulisem on ligipääs võimalikult standardiseeritud toorele informatsioonile, mis saaks olla erinevatele lahendustele sisendiks.
Minu ettepaneku näol ei ole tegu mingi utoopilise ja elukauge lähenemisega, sest sisuliselt identset lähenemist e-riigi arendamisel on toetatud vähemalt kahes suht värskes uurimuses. Neist esimene Hack, Mash & Peer: Crowdsourcing Government Transparency (umbes 42 lehekülge) pärineb 2007. aasta lõpust ja propageerib avaliku sektori kätte koondunud võimalikult töötlemata andmete standardiseeritud jagamist, mille põhjal saaksid huvilised ise lahendusi ehitada või mõne olemas oleva lahenduse abil neid andmeid esitada seeläbi suurendades avaliku sektori läbipaistvust:
In order to hold government accountable for its actions, citizens must know what those actions are. To that end, they must insist that government act openly and transparently to the greatest extent possible. In the Twenty-First Century, this entails making its data available online and easy to access. If government data is made available online in useful and flexible formats, citizens will be able to utilize modern Internet tools to shed light on government activities. Such tools include mashups, which highlight hidden connections between different data sets, and crowdsourcing, which makes light work of sifting through mountains of data by focusing thousands of eyes on a particular set of data.
Siinkohal tekib taas küsimus sellest, kui huvitatud on ametnikud suuremast läbipaistvusest ja kui valmis on nad üldse avaldama taolist informatsiooni. Ma arvan, et kui valida on sisuliselt detsentraliseeritud ja tsentraliseeritud lahenduste vahel, siis minnakse pigem tsentraliseerivat teede.
Teine uurimus Government Data and the Invisible Hand on vaid mõned päevad veebis üleval olnud. Tegu on 10 leheküljelise dokumendiga, mis peaks suurema vaevata olema mõistetav igale asjahuvilisele, sest mõeldud kaudselt ka tulevase USA presidendi nõunikele. Samas jääb raskuskese uurimuse samuti kogutud andmete standardiseeritud jagamisele:
If the next Presidential administration really wants to embrace the potential of Internet-enabled government transparency, it should follow a counter-intuitive but ultimately compelling strategy: reduce the federal role in presenting important government information to citizens. Today, government bodies consider their own websites to be a higher priority than technical infrastructures that open up their data for others to use. We argue that this understanding is a mistake. It would be preferable for government to understand providing reusable data, rather than providing websites, as the core of its online publishing responsibility.
Rather than struggling, as it currently does, to design sites that meet each end-user need, we argue that the executive branch should focus on creating a simple, reliable, and publicly accessible infrastructure that exposes the underlying data. Private actors, either non-proffit or commercial, are better suited to deliver government information to citizens and can constantly create and reshape the tools individuals use to leverage public data.
Ma mõistan inimeste soovi saada konkreetseid plaane ja nende järgi tegutseda, kuid tulevikku pole juba tema olemusest tulenevalt võimalik ennustada või veel vähem tsentraliseeritult planeerida. Pidevalt tekib uusi võimalusi ja lähenemisi, mis vajaksid proovimist ja katsetamist, et neist edukamad kasutusele võtta, kuid piirates ennast olemas olevat institutsioonidega – neid vaid natuke kohandades – ei ole mingit alust loota radikaalselt teistsugust tulemust. Pikemas perspektiivis saab edukas olla süsteem, mis võimaldab võimalikult laiapõhjalist eelarvamusteta katsetamist, mis kahjuks igasugused tsentraliseerivad institutsioonid välistab:
The idea, though it can be implemented in a comfortably incremental fashion, is ultimately transformative. It leads toward an ecosystem of grassroots, unplanned solutions to online civic needs. Throughout the discussion, we have operated on the premise that citizen interaction with government data requires an intermediary: the federal government or, more effectively, third party innovators. In the long run, as the tools for interacting with data continue to improve and become increasingly intuitive, we may reach a state in which citizens themselves interact directly with data, without needing any intermediary.
Lõpetuseks peab tõdema, et enamusel avalikus sektoris tegutsevatel inimestel on üllatavalt pealiskaudsed arusaamad sellest, millised on erinevused era- ja avaliku sektori vahel ning miks ühe meetodid ei pruugi teises toimida. Nii ei ole mõtet innovatsioonist avalikus sektoris rääkida nagu see oleks midagi samaväärset sellele, mis toimub erasektoris, kuid see on juba eraldi pikem juttu, mille juurde õnnestub ehk lähitulevikus tagasi tulla.
Samas Postimehes sai sõna ka Riigi infosüsteemide juhataja Margus Püüa, kes kirjutab, et olemas olevate lahenduste edulood ammendavad ennast peatselt, et avaliku sektori poolt osutatavad teenused on juba enda olemuselt harva kasutatavad ja siis tuleb lahendus – loome UUE ametnikkonna, veel ühe bürokraatiakihi olemas olevate vahele:
Tarkvaraarendajate ja rauatootjate ning õigusaktist tulenevaid funktsioone täitvate eelarveasutuse vahele tuleks tekitada uus võimkond. Need oleks inimesed, kes suudaks vaadelda teenuste loomist kui konkurentsivõimelisi homsete kasutajate muresid lahendavaid turunduslikke tööriistu, suudaksid võtta sealjuures arvesse eelarveasutuse kohustusliku «peame ära tegema» osa ja oskaksid anda vajalikule raud-ja tarkvarale uue mõõtme – teha valmis midagi sellist, mida vajataks Eestis igapäevaselt ja mida tervikuna või osade kaupa oleks võimalik ka eksportida. Sisuliselt peaksid tekkima teenusearendajate grupid, kelle kaasamiseta ei tahaks ega julgeks eelarveasutused oma IT-arendusi suuremas mahus ette võtta.
Kogu see lõik on võimalik kokku võtta ühe sõnaga: tsentraliseerime.
Kahjuks ei suuda mina siit muud välja lugeda, kui vana head “kui meil oleks vaid õiged inimesed õiget asja tegemas” refrääni, mis ei arvesta avaliku sektori olemusest tulenevate probleemide ja piirangutega ( vaata näiteks: public choice) samas kui eesmärgiks näib olevat sisuliselt tarkvaraarenduse ettevõtte loomine avaliku sektori sees. Ei tasu unustada, et kui ajendiks ja eesmärgiks ei ole kasum, siis on selleks midagi muud. Avaliku sektori organisatsioonide puhul kipuvad nendeks ajenditeks olema enda haldusala eelarve kasvatamine või töötajate hulga kasvatamine, sest mõlemad on selged signaalid ka ametkonna võimust.
Problemaatiliseks teeb taolise tsentraliseeriva lähenemise ka vähegi väiksemate tegijate välistamine. Pigem eelistatakse ühte suurt organisatsiooni, mis suudaks kõiki kaasata, olla teadlik vajadustest, koondada kompetentse ja planeerida pikalt ning põhjalikult ka seda, mida saaks eksportida. Kahjuks ei ole aga taoline asjade käik usutav, sest eeldab liiga paljude ideaaltingimuste täitumist (vaata ka: robust political economy), millest isegi väiksemad kõrvalkalded võivad osutuda saatuslikuks. Kõige suurem oht taolise mudeli puhul seisneb aga inimestele igati loomulikus mugavuses. Kui kord on partnerid olemas ja teenustearendajate grupid samuti, siis uutel tegijatel võib olemas oleva süsteemiga liitumine kujuneda oodatust oluliselt keerulisemaks, mis tähendab vähem konkurentsi, kõrgemaid hindasid ja kergema vastupanu teed.
Ühtlasi on see ettepanek ka heaks näiteks sellest, miks kliendi/kasutajakesksusega on olemas olevate lahenduste puhul vähe arvestatud: tegu on täiesti tootjakeskse mõtteviisiga, kus oluline ei näi olevat enam niivõrd töötavad ja kasulikud lahendused tavainimesele kuivõrd ettevõtted, kes neid lahendusi väljatöötavad. Kasutajamugavusest võib ju rääkida ning seda pidada oluliseks, kuid kui tasu saamine ei sõltu kasutatavusest, siis pole ka mingit põhjust kasutatavuse paranemist loota. Selles mõttes on igati edumeelne mõte, et teenuse arendajal peab olema võimalus teenuse ees tasu võtta, kuid see tasu võib osutuda kõigest väikeseks ja vähetähtsaks boonuseks kui lahenduse loomise eest on juba hanke teostamise raames tasutud.
Mind teeb murelikuks, et mingit ühte ja suht toorest ideede, serveeritakse kui ainuvõimaliku:
Kuni ei suudeta riigis tekitada sellist vahekompetentsi, kes on motiveeritud teenuste sidumisest isikule väärtustloovaks tervikuks, jäävad meie e-riigi teenused paratamatult hambutuks ja nendest pole peagi mõtet suurelt rääkida. Miljardite kroonide kulutamisele vaatamata.
Mulle jäi mulje, et Margus Püüa välja pakutud lahendus on eelkõige kohandatud Singapuri mudel ainult hoopis teises õiguslikus ja kultuurilises konttekstis, kus tema toimivuses on põhjust sügavalt kahelda. Tema poolt esile tõstetud “vahekompetents” ei ole kaugeltki ainus lahendus ja teda sellisena serveerida näib pigem teenivat ühe väikese huvigrupi huve. See on paljuski iseenesest mõistetav, sest avalik sektor näeb ikka lahendustena avaliku sektori tegevust, kuid üldjuhul pole need sugugi ainsad lahendused.
I osa – hankemehhanismi ja olemas oleva korra olemuslikust puudusest
Eilses Postimehes ilmus e-riigist paar artiklit, milles kirjutatu ei tohiks üllatada samas kui ükski neis esitatud mõte pole midagi, mida juba mitu aastat tagasi poleks välja öeldud. Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu president kirjutab, et praegune olukord on nadi, et Eestil on põhimõtteliselt kaks valikut ja e-teenuste arendamisse tuleks aktiivsemalt erasektorit kaasata:
Sellisel juhul peaks riik ka tellima teistel alustel töid. Erasektor muutuks palju aktiivsemaks hetkest, kui me teaks, et avaliku sektori hankemehhanism meid selles osas toetab ja arendajatele jäävad autoriõigused. Ilmselt arendavad IT-ettevõtted siis innukamalt selliseid teenuseid, mida me saame hiljem kas osadena või tervikuna taas ja taas müüa.
Kas ma olen ainus, kellel tundub see artikkel pigem klassikalise lobitööna, kus mõndasid suuremaid ettevõtteid koondav liit soovib “hankeprotsessi” endale sobivamas suunas mõjutada. Alustame sellest, et hankeprotsess ise on juba piisavalt puudulik ainuüksi sellepärast, kui lihtsalt on kvalifitseerumistingimustega välistatavad vähegi väiksemad tegijad, kelle lahendus võib olla, lihtsam, odavam ja innovaatilisem.
Olles ise hankeid koostanud, neis osalenud ja kogu protsessi korduvalt kõrvalt vaadanud, siis võin suht veendunult väita, et ametnikud ei hakka kunagi hankeid koostama ilma, et nendi enda seljatagune oleks korralikult kaitstud. Kõige lihtsam viis selleks hangete puhul on mitte võtta riske ja seada karmid kvalifitseerumise tingimused. Radikaalselt uuenduslike lahendusi, mis tõesti oleks eksporditavad, aga taolistest hangetest ei tule juba ainuüksi piirava lähteülesande vajalikkuse tõttu.
Oma ette küsimus on aga see, kui eksporditavad on need lahendused. Kui tegu on avaliku sektori lahendusega, mille üheks osaks on delikaatsete isikuandmetega andmebaasidega ümber käimine, siis võib see ainuüksi seadusandlikult olla erinevates riikides väga erinevalt lahendatud. Nii võib täitsa vabalt juhtuda, et väljatöötatud lahenduse turg on oluliselt väiksem kui terve maailm. Ei tasu alahinnata vähegi suuremate riikide paranoiat enda avalike teenuste väljatöötamisel või ka lihtlabast uhkust, mis välistab mingi “Eesti lahenduse”. Igas riigis on omad IT ettevõtted ja e-riigi arendajad, kes vaatavad samuti hangete korraldamise protsessi suunas, et seda neile sobivas suunas mõjutada.
Mis autoriõigustesse puutub, siis ega seegi küsimus ole päris nii lihtne kui näib. Ma olen nõus, et arendajatele peavad jääma märksa suuremad õigused, kuid jättes autorikaitseõigused täies ulatuses arendajale võib tekkida olukord, kus olemas olevat lahendust oleks vaja edasi arendada, kuid selleks arendajaks saab olla ainult esialgse lahenduse väljatöötaja. Miks? Aga sellepärast, et tegu on ühe ettevõtte tootega, mis võib endas sisaldada unikaalseid konkurentsieelisega seotud lahendusi ja suvalist konkurenti sinna sorkima ei soovi keegi lasta.
Mulle jäi silma ka üks teine huvitav üleskutse sama artikli lõpust:
Selge on aga see, et loodud innovaatilise e-riigi mainekuvandit me lörtsida ega hävitada ei tohiks, sest see on üks väheseid pidepunkte, millega meie riiki mujal maailmas seostada osatakse. Isegi majanduskriisi hirmus haldus- ja arendusrahasid kinni keerates peame sellele mõtlema. Pigem tasuks teha kõik meist sõltuv, et see legend tugevneks.
Legend on lahe ja seda otseselt torpedeerida pole vaja, kuid täpselt samuti pole vaja e-riigi lahendusi ületähtsustada. Kuni summad ei ole väga suured ei hakka tõenäoliselt keegi neid kärpima, kuid kui jutt läheb juba sadadele miljonitele, siis peaks arvestama ka sellega, et kuskilt peab raha leidma nii õpetajatele, pääste- kui meditsiinitöötajatele ja nende töötingimuste parandamiseks. Mina näeks ka neid teenuseid meelsamini pakkumas erasektorit, kuid ilmselgelt olen ma vähemuses.
Valikuid tuleb seega kahtlemata teha, kuid mingit põhjust arvata, et e-riigi rahastamine kuidagi eelistatum peaks olema, kahjuks pole.
Hiljuti siunas Leo Kunnas (jälle) Kaitseministeeriumit ja põristas totaalkaitsetrummi. Et ikka esmane kaitsevõime ja mobilisatsioon ja vaadake, mis Soomes tehakse ja kuidas seal hakkama saadakse.
Oeh.
Aga Eesti ei ole Soome – ei rahvaarvu, pindala, ajaloo ega rahaliste vahendite poolest samas kui Eesti kuulub NATO’sse ja Soome mitte.
Vastupidiselt Leo Kunnasele ei ole valdav enamus eestlasi ei sõjaväest ega sõjaväelaste mängimisest (mida sundteenistus kahjuks on) eriti huvitatud. Nende huvid on mujal ja seda paljuski õigustatult, sest kui nii NATO kui EL’i liikmelisus ei ole piisavad julgeolekugarantiid ja ei täida isegi enda sümboolset funktsiooni, siis mis lootust on eestlastel üldmobilisatsiooniga saavutada midagi muud kui rahvusliku enesetappu.
Eraldi huvitav küsimus on loomulikult see, millist ohtu siis Kunnas näeb, mida keegi teine ei näe. Midagi täpsustama ta ei vaevu vaid raijub kindlalt, et on totaalkaitse ja üldmobilisatsiooni ettevalmistusi vaja teha ja Kaitseministeeriumis on ainult äpud koos. Aga milleks see jutt üldmobilisatsiooni ettevalmistamisest? Kes see siia mingite inimmassidega peale tuleb? Mitte keegi.
Kunnas arvab, et tema teab, kus on probleemid ja mis tuleks teha. Probleeme on ta marineerinud küllaga, kuid lahendusi ja ettepanekuid pole temalt tulnud. Kas sellepärast, et enamus eestlastele poleks need aksepteeritavad ja seetõttu ka mitte poliitikutele? Karta on. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et sundteenistus on täna eestlaste poolt aksepteeritud eelkõige sellepärast, et vaid väike osa elanikkonnast läbib sundteenistuse.
…kasutu öelda, et ebapädevad ametnikud on jätnud vastu võtmata liitlasriikide raskerelvade pakkumised. Pole eriti suur saladus, et enamjaolt on pakutud moraalselt ja füüsiliselt vana tehnikat, mille töölepanemiseks meil ilma suurema rihmapingutamiseta jaksu pole. Sinna juurde on jama, et ta raiub totaalkaitse juttu kui aksiomaatilist imperatiivi, mis tegelikult sugugi nii raudkõva pole. Seletatagu enne rahvale, mida totaalkaitse all mõeldakse.
Minu kogemus erinevatest väitlustest ja diskussioonidest ütleb, et need, kes on ainult elukutselistest ja vabatahtlikest koosneva kaitseväe vastu, ei oma ühtset nägemust sellest, kuidas peaks riigikaitse olema Eestis korraldatud. Pigem on tegu 3-4 variatsiooniga, kus rõhuasetused on vägagi erinevad – alustades lennuväega, peatudes tankivägedele ja lõpetades 100% guerillasõjaga.
Kahjuks on need nägemused leidnud ühise vastase vabatahtliku ja elukutselises kaitseväe pooldajate näol ning sellepärast pole ka nende omavahelised eriarvamused esile kerkinud. Mulle tundub, et riigikaitse on Eestis kohati tabuteema, sest kui sundteenistuse pooldajad hakkavad omavahel “maid” jagama, siis leiduks kindlasti nende seas neid, kes mõistaksid, et sundteenistus ei taga sellist riigikaitset, millest nemad on huvitatud. Sealt edasi vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe pooldamiseni ei ole vaja väga suurt sammu astuda.
Naomi Kleini viimasest üllitisest The Shock Doctrine on juba Vabalogis varem ühel korral juttu olnud, kuid arvestades sellega, et Klein jõuab enda raamatututvustuse ringreisiga ülehomme skandinaaviariikidesse, tasub veel kord tähelepanu juhtida sellele, kui pealiskaudse ja silmakirjaliku teosega on tegu.
Mina isiklikult ei pea õnneks paljastustööd tegema, sest märksa põhjalikumalt kui mina tõenäoliselt üldse suudaks, on Kleini viimast teost ja selle sageli pealiskaudset valelikust lahanud Johan Norberg. CATO instituudi toel on tulemus 15 leheküljelise uurimusena The Klein Doctrine: The Rise of Disaster Polemics: kõigile huvilistele saadaval:
Klein’s analysis is hopelessly flawed at virtually every level. Friedman’s own words reveal him to be an advocate of peace, democracy, and individual rights. He argued that gradual economic reforms were often preferable to swift ones and that the public should be fully informed about them, the better to prepare themselves in advance. Further, Friedman condemned the Pinochet regime and opposed the war in Iraq.
Klein’s historical examples also fall apart under scrutiny. For example, Klein alleges that the Tiananmen Square crackdown was intended to crush opposition to pro-market reforms, when in fact it caused liberalization to stall for years. She also argues that Thatcher used the Falklands War as cover for her unpopular economic policies, when actually those economic policies and their results enjoyed strong public support.
Norberg teeb põhjaliku tööd, mis on saadaval ka PDF’ina. Ta on välja otsinud Kleini allikad, üritab võimalusel kasutada samu materjale ning on ikka ja jälle sunnitud tõdema, et Klein on kas teadlikult vassinud ja moonutanud fakte, et neid kohandada enda retoorikale või lihtsalt olnud pealiskaudne ja lohakas. Iga üks võib talle sobivama variandi valida.
Mulle endale meeldisid Norbergi analüüsi lõpust paar Kleini silmakirjalikust esile tõstvat lõiku, kus tuleb juttu Tshiilist 1973. aastal ja Venemaast 1993. aastal:
A parliamentary majority accuses the president of undemocratic and unconstitutional acts and wants him removed. The president ignores this opposition, and the parliament accepts the help of authoritarians to fight for what they claim is democracy. Doesn’t this resemble another episode in modern political history? That is what happened in Chile in August 1973, when the majority in parliament called on the military’s help to remove Salvador Allende, whom they accused of turning the country into a dictatorship. However, Klein considers Allende “a fierce democrat,” whereas she calls Yeltsin, without intentional irony, “a Russian Pinochet.”
I am not arguing in favor of anything that happened in either of these episodes. What I am doing is drawing attention to the fact that Klein calls one president’s fight against parliament an attack on democracy, and another president’s similar fight a struggle for democracy.
Ütleme nii, et see on üks arvustus, mille Klein ise vabatahtlikult kunagi ei viita ja see peaks juba olema piisav põhjus, et seda lugeda. Loodetavasti teevad seda ka eestlased, kes Kleini teost varem või hiljem arvustama asuvad.
Johan Norberg laseb Naomi Kleini retoorikast õhu välja kommenteerimine on välja lülitatud