Kes meist ei sügeleks aeg ajalt? Ühel hetkel sa lihtsalt oled ja järgmisel tunned meeletud vajadust ennast sügada, et sügelemisest lahti saada.
New Yorker’is ilmus hiljuti pigem lugu sellest (üllatavaltki) vähe uuritud nähtusest, mis algab ühe naise looga, mis oleks kokkuvõtlikult järgmine – alguses oli elus kõik hästi (hea haridus, abielu, lapsed, töö), siis aga läks totaalselt aia taha (lahutus, joomarlus, halvad sõbrad, heroiinisõltuvusele ja HIV), kuid ta suutis ennast piisavalt koguda, et elu uuesti kokku panna. Ja siis hakkas tal pea sügelema. Ta pöördus korduvalt arstide poole, kuid vaatamata peaaegu kõikide lahenduste proovimisele ei kadunud sügelemine kuskile.
Ta üritas küll teadlikult enda pea sügamisest hoiduda, kuid magades läksid käed nagu iseenesest jälle kolpa sügama. Ta proovis isegi mütsiga magada, kuid sellest polnud kasu. Ühel hommikul ärkas ta üles ja avastas, et mingi rohekas vedelik jookseb mööda tema nägu alla:
She pressed a square of gauze to her head and went to see her doctor again. M. showed the doctor the fluid on the dressing. The doctor looked closely at the wound. She shined a light on it and in M.’s eyes. Then she walked out of the room and called an ambulance. Only in the Emergency Department at Massachusetts General Hospital, after the doctors started swarming, and one told her she needed surgery now, did M. learn what had happened. She had scratched through her skull during the night—and all the way into her brain.
Uh. Samas on see väike lugu suurepärane algus sisukale artiklile, kust selgub muu hulgas üht-teist huvitav sügelemise kohta:
kuni 1987. aastani arvasid enamus arste, et sügelemise näol on tegu väga kerge valuga, kuigi tegelikult pole sügelemine ja valu üldse seotud.
1997. aastal avastati lõpuks rootslaste ja sakslaste ühisuurimuse käigus sügamist põhjustav närvikiud.
üks sügelemise närvikiud suudab vastupidiselt valu tundvatele närvikiududele reageerida 1 millimeetri asemel hoopis kuni 10 sentimeetri kaugusel olevale stiimulile
sügelemise närvikiud edastavad informatsiooni aeglaselt, see on ka põhjus, miks sügamine tuleb tasaselt ja kaob aeglaselt.
sügelemisele reageerib väga aktiivselt ka see osa inimese ajust, mis narkomaanide puhul sunnib pidevalt narkootikumi tarbima või ülesööjate puhul sööma.
sügelemise tekitamiseks piisab paljude inimeste puhul sügelemist põhjustavatele nähtustele mõtlemisest
Kuid sügelemine on alles sissejuhatus loole, kust selgub, kui vähe informatsiooni meie närvid tegelikult edastavad ja kui palju meie aju tegelikult informatsioonivaegust kompenseerib:
As scientists set about analyzing the signals, they found them to be radically impoverished. Suppose someone is viewing a tree in a clearing. Given simply the transmissions along the optic nerve from the light entering the eye, one would not be able to reconstruct the three-dimensionality, or the distance, or the detail of the bark—attributes that we perceive instantly.
Kui ma mitu aastat tagasi lugesin aplalt kõike, mida Borges on kirjutanud, siis minu jaoks olid ühed huvitavamad tema esseed. Kui täpsem olla, siis just need esseed, kus Borges arutles enda pimeduse ja selle üle kui olulist rolli mängib pimeda inimese joaks mälu koos ettekujutusvõimega. Ma mäletan, et nende esseede üle üks päev tuule käes liikuvaid puid vaadates ja mõtiskledes jõudsin sarnasele järeldusele, mis eelnevalt viidatud lõigus: me näeme tegelikult vähem kui arvame ennast nägevat samas kui midagi meelde tuletades – isegi midagi väga spetsiifilist nagu mõni kindel tuba – paneme meeldetuletava pigem kokku suht lihtsatest juppidest, kus on “peidus” juhend spetsiifilisem ning detailsema informatsiooniga. Tundub, et tegu polnudki kõige absurdsema mõtisklusega:
The information we work from is poor—a distorted, two-dimensional transmission with entire spots missing. So the mind fills in most of the picture. You can get a sense of this from brain-anatomy studies. If visual sensations were primarily received rather than constructed by the brain, you’d expect that most of the fibres going to the brain’s primary visual cortex would come from the retina. Instead, scientists have found that only twenty per cent do; eighty per cent come downward from regions of the brain governing functions like memory. Richard Gregory, a prominent British neuropsychologist, estimates that visual perception is more than ninety per cent memory and less than ten per cent sensory nerve signals.
Ma olen enda arusaama võimalusel ka teistega jaganud, kuid seda alati tagasihoidliku hoiatusega, et pimedate mõtiskluste edasi arendused ei asenda teadust vaid on pigem üks viis reaalsust tõlgendada. Samas ega artiklis ei käsitleta taolist tõlgendust samuti millegi muu kui “brain’s best guess” teooriana, kuigi artiklist võib leida igasugu hämmastavaid näiteid, mis vastavad nii mõnelegi küsimusele. Üks parimaid näiteid käsitleb amputeeritud käega inimesi, kes siiski “tajusid” amputeeritud kätt:
They put their surviving arm through a hole in the side of a box with a mirror inside, so that, peering through the open top, they would see their arm and its mirror image, as if they had two arms. Ramachandran then asked them to move both their intact arm and, in their mind, their phantom arm—to pretend that they were conducting an orchestra, say. The patients had the sense that they had two arms again. Even though they knew it was an illusion, it provided immediate relief. People who for years had been unable to unclench their phantom fist suddenly felt their hand open; phantom arms in painfully contorted positions could relax.
Seda artiklit lugedes tekkis mul endal rida täiendavaid küsimus, millele oleks huvitav vastust teada:
kas meie mälestused varajasest lapsepõlvest on praktilised olematud sellepärast, et me alles kogume mälupilte, mis võimaldavad maailma “mäletatavalt” tajuda?
kui 80-90% tajust tuleb meie enda ajust, siis mida tähendab see tehisjäsemetele? Kas see teeb näiteks tehiskäega temperatuuri, tekstuuri või valu tajumise lihtsamaks – peaasi, et ta käe moodi välja näeb?
kui palju valust genereerub sinu enda ajus? Kas jooga või fakiiride õpetused, mis käsitlevad valu pigem sisemise kui välise nähtusena on tõele lähemal kui paljud soovivad tunnistada?
Majanduskasvu aeglustumine Eestis on loonud olukorra, kus mitmete riigiasutuste planeeritud eelarvelised kulutused tuleb kas edasi lükata või hoopis ära jätta. Probleemiks loomulikult oodatust tagasihoidlikum maksutulude laekumine, mille varjus tuli vist igal ministeeriumil kuskil kärpeid teha.
Sotsiaaldemokraadid proovisid loomulikult raha juurde leida läbi maksude tõstmise, kuid seda üpriski väiksele ja meelevaldsele seltskonnale suunatud kadedusmaksu näol, mis edendas eelkõige nende endi poliitilisi huve. Tõenäoliselt on riigieelarve viimastel aastatel sedavõrd rasvunud, et väike saleduskuur tuleb kahtlemata kasuks, kuid samas jääb õhku rippuma küsimus, et kui raha on juurde vaja, siis kust seda võtta.
Legaliseerimist võiks alustada järk-järgult ja just “pehmematest” ainetest, et vaadata, mis juhtub kui kanep legaliseeritakse. Esiteks, annaks legaliseerimine kindlasti aluse legaalsete müügipunktide tekkele, mida on võimalik ka maksustada. Teiseks, kanepi legaliseerimine on kindlasti veel üks põhjus osadel inimestel valida city-break’i sihtkohaks Tallinn. Kolmandaks, tõenäoliselt väheneks kuritegevus, kuigi jah, suur raha näiks ikkagi kangemas kraamis liikuvat.
Oma kaudse toetuse on sellele ideele andnud isegi European Monitoring Centre on Drug and Drug Addiction, mis laskis eelmisel neljapäeval välja enda enam kui 700 leheküljelise mammutraporti kanepist, kus peatutakse taime ajalool, kaubandusel, poliitikal, füsioloogilisel mõjul ning seadusandluse mõjul. Tõsi, raport püüab olla võimalikult neutraalne (mida muud sa 27 riigi erineva riigi raha eest ikka saada tahad), kuid mõnevõrra üllatava oli minu jaok see, et mõnes loetud peatükis oli märksa rohkem toetust võimalik leida legaliseerimise pooldajatele kui vastastele.
Hollandis on loomulikult veel üks nähtus legaliseeritud: prostitutsioon.
Ka siin on meil hollandlastelt ja isegi sakslastelt üht-teist õppida. Mingi tegevuse keelamine ilma tõsiselt võetava kontrollita on mõttetu ja tõenäoliselt ei arva ükski Eesti suuremate linnade eluga kursis olev inimene, et Eestis on huvilistel probleeme nii mõnuainete kui tasuliste mõnukaaslaste leidmisega.
Silmakirjaliku puritaanluse asemel võiks mõlemad tegevused põranda alt välja kolida, legaliseerida, reguleerida ja maksustada. Miks jätta organiseeritud kuritegevusele teenimisvõimalusi kui legaliseerimine rööviks ühelt poolt nende tulud ja teiselt poolt võimaldaks finantseerida näiteks mõne uue kooli või lasteaia ehitamist?
Pealegi, nii hasartmängud, alkohol kui tubakas on lubatud, kuid märksa tagasihoidlikumate mõjudega kanep ja prostitutsioon mitte.
Ma leian ennast üha sagedamini ja sagedamini pöördumas ka kõige kummalisemate teemadega, mille kohta tahaks natuke rohkem teada, Wikipedia poole. Pettumuse on valmistanud vaid mõned üksikud artiklid ja nendegi puhul võib juba aasta pärast leida hoopis põhjalikuma artikli.
Igal juhul on plaanis iga natukese aja tagant pakkuda välja viited Wikipedia artiklitele, mis on mulle huvi pakkunud ja piisavalt köitnud, et väärida teistega jagamist.
Xeriscaping refers to landscaping in ways that do not require supplemental irrigation. It is promoted in areas that do not have easily accessible supplies of fresh water, and is catching on in other areas as climate patterns shift.
Hangi is an ancient New Zealand Māori method of cooking food using super heated rocks buried in the ground in a pit oven.
Voids are the empty spaces between filaments, the largest-scale structures in the Universe, that contain very few, or no, galaxies.
Anoxic events occur when the Earth’s oceans become completely depleted of oxygen below the surface levels leading to mass extinctions.
B1-Lancer is a supersonic strategic bomber with variable-sweep wings.
Tõenäoliselt taolisi postitusi eriti tihti Vabalogis kohtama ei hakka, kuid vahel tahaks midagi natuke teistmoodi ka teha.
…oli eile, kui ma sattusin eile ühe huvitava blogipostituse juurde, kus üks inimene vaevus uurima palju maksab ühe ettevõtte aktsia, mis on noteeritud nii Londoni kui Harare börsil. Tulemuseks on numbrid, millele ma ei tea enam nimegi:
The ZWD “Old Mutual Implied Rate” was Z$17 billion to one USD on Friday, when FT Alphaville took a snapshot. On Monday night, after the MDC withdrew from the upcoming elections and the country descended into even more chaos, it’s more than doubled – it’s now $35 billion to one USD.
So if we assume all of that depreciation is due to inflation, and the USD’s appreciated 100% in three days (over the weekend)… that’s… hmm… cube root of 2… 26% per day inflation, counting weekends and public holidays. Or 430,000,000,000,000,000,000,000,000,000,000,000,000% per annum…
Mis see meil siis on….kvartillion batsillion tetrilion protsenti aastas?! Ametlike inflatsiooni numbreid Zimbabwest enam igal juhul välja ei imbu, seega on see vähemalt mingi…heh…(nalja)number.
Ilmselgelt pole Zimbabwe juurde mõtet tagasi tulla enne kui seal midagi märkimisväärset juhtub või jälle mõned fantastilisemad lood sellest riigist välja jõuavad, sest kui ikka numbrid lähevad nii suureks, et nende nimetusi peab järgi vaatama hakkama, siis on aeg natuke pausi pidada.
Samas jääb õhku rippuma küsimus, kuidas õnnestub niimoodi laastatud riigi majandus jälle jalule aidata. Stabiilne raha tundub olevat üks esimesi eeldusi enne kui muule saab üldse tõsisemalt mõtlema hakata.
But while inventories are low, manufacturers cannot move quickly enough to increase production of popular small cars like the Toyota Corolla, Honda Civic and Ford Focus.
Ummm…ma mõtlesin miskipärast, et “väike” on Ford Ka või Fiesta või Fiat 500 või Smart aga Corolla, Civic ja Focus? Kas mitte ei ole need kõige tavalisemad pereautod? Iga juhul veel üks hea näide sellest, et mis ühe jaoks on suur on teise jaoks väike.
Artiklis tuleb juttu ka sellest, kuidas turumajandusele põhinevas riigis suudavad ühestki käsust ja seadusest palju paremaid tulemusi saavutada reaalsust kajastavad hinnad, mis suunavad individuaalseid tootjaid panustama sellele, mille järgi on nõudlus. Kui kliendid soovivad “väikeautot”, siis pannakse ka tootmisliinid vastavalt tööle ja seda ilma “kohanemis- või üleminekutoetusteta”.
Kui mõned päevad tagasi ilmus Postimehe vahel Keskerakonna huumorileht (tõsiselt ei ole ju seda võimalik võtta!), siis sain ühelt healt sõbralt kirja, mille kohaselt meenutasid mitmed ettepanekud juba Zimbabwes kehtivat korda. Kahjuks on Zimbabwes kehtival korral väga ebasoodsad tulemused riigi elanikele, kellest 85% on töötud ja kes peavad nüüd võitlema inflatsiooniga, mis ületab igasuguseid kaine mõistuse piire.
Täna ilmus Äripäevas Jaan Õmblusest – üks Keskerakonna huumorilehe peamisi autoreid – väike profiillugu, kust selgub muu hulgas, et Õmblus on Tartus majandusteadust õppinud. Võiks ju arvata, et majandusteadusega tuttav inimene teadlikult selliseid absurdsusi kirja ja ei pane, kuid samas kurdab ka Õmblus ise, et peale Keskerakonna ei näi tema saatus kedagi huvitavat. Kahjuks on aga Õmblusel olnud üpris puudulikud eeskujud:
Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi poisina oli Õmblus Sädeme korrespondent, kes tegi 13aastaselt tuukrieksami ja kirjutas juba koolipõlves Tartu Ülikooli professorile Janno Reiljanile oma huvist majanduse vastu.
Oh boy.
Janno Reiljan ei ole nüüd küll see inimene, kelle poole peaks mingit sügavamat mõistmist otsides pöörduma, kuid eks need ettepanekud ole sellised tagurlikult kõiketeadvad. See, et inimesel on magister majandusteaduses ei tähenda veel midagi. Nii on ka Robert Mugabel kraad majandusteaduses:
Born at a Jesuit mission in Kutama, in Mashonaland, northwest of Harare in the then British colony of Southern Rhodesia, Mugabe was a member of the Shona people. He was raised as a Roman Catholic and was educated at mission schools and Fort Hare University, South Africa. He also obtained a degree in economics from the University of London, by correspondence.
Kraad ei tähenda aga veel seda, et inimesele suurt midagi kohale jõudis nagu Mugabe on selgelt mõista andnud.
Keskerakonna huumorileht võiks järgmises numbris avada ka natuke nende ettepanekute tagajärgi, muidu teevad seda teised nende eest ja siis võib jääda mulje, et Eesti üks suuremaid erakondi pakub patsiendile ravi, mis on hullem kui haigus – amputeerimissaagi kerge päikesepõletuse raviks.
Mis on ühist Jaan Õmblusel ja Robert Mugabel? kommenteerimine on välja lülitatud
Kes veel mäletab, siis aprilli keskel käis vähemalt Äripäevast läbi uudis, et Tarbijakaitseamet soovib kehtestada e-kaubandusega tegelevatele ettevõtetele tagatisraha kohustuse, mis võib ulatuda poole miljoni kroonini. Ma ei hakka pikemalt peatuma taolise nõude absurdsusele, sest täna ei tundu see enam päevakajaline mõte olevat, küll aga jagaks teiega enda kogemust Tarbijakaitseametiga suhtlemisel.
Pärast artikli lugemist heitsin pilgu ka Tarbijakaitseameti kodulehele, kust proovisin täiendavat informatsiooni leida. Kuna välja käidud mõte oli toores, siis selle kohta midagi nende kodulehelt ei leidnud, küll aga sellise huvitava dokumendi nagu Juhend E-kaubandusega tegelevale kauplejale (PDF), mis tekitas ridamisi täiendavaid küsimusi, millel peaks vastuseid saama Tarbijakaitseametist.
Otsustasin küsimused kirja panna ja teele saata. Kuna Tarbijakaitseameti kodulehel on eraldi Infopäringu /kaebuse esitamise vorm, siis tundus selle kasutamine kõige sobivamana – ikkagi ametlik lehekülg, mis just selleks mõeldud, mida minul vaja. Tuli selline poole lehekülje pikkune kiri, kus kolm küsimust ja viited ka konkreetsetele uudistele ja e-kaubanduse juhise lõikudele. Täitsin kõik väljad õige informatsiooniga ja vajutasin “saada”, mille järel kinnitas mulle lehekülg, et teade on edastatud. Vastuse ootamine võis alata.
Möödub nädal, teinegi veel ja kolmas sinna otsa. Mai keskel täitub ametlikult kuu, kuid vastust pole veel ollagi. Miks? Igaks juhuks võtsin lahti Avaliku teabe seaduse, et sealt leida kinnitust enda veendumusele, et 30 päeva jooksul võiks nüüd küll vastuse saata. Seaduse 18. paragrahvist leidsin aga väga konkreetse vastamiseks ettenähtud ajavahemiku:
§ 18. Teabenõude täitmise tähtaeg ja menetlustähtaegade arvestamine
(1) Teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.
(2) Kui teabenõuet ei ole võimalik teabenõudja esitatud andmete puudulikkuse tõttu täita, siis teavitab teabevaldaja sellest teabenõudjat viie tööpäeva jooksul teabenõude täpsustamiseks.
Et kuus korda pikem perioodi jooksul ei raatsitud vastata, siis otsustasin neile e-kirja saata ja meelde tuletada, et Tarbijakaitseamet on minu päringule vastamata jätmisega vastuolus seadusega. Järgmisel hommikul leidsin enda postkastist teate, et Tarbijakaitseamet pole minu päringut saanud ja infopäringu sisu paluti saata mailiaadressile. Mõh?!
Ma sain ka telefonikõne ennast mitte tutvustanud ametnikult, kes asus mulle selgitama, et nemad pole päringut saanud. Minu küsimusele, et kuhu mu päring siis edastati ei osanud ta midagi öelda, küll aga hakkas minult nõudma infopäringu edastamise täpset kuupäeva ja kellaaega. Kuna Tarbijakaitseameti infopäringu lehekülg päringu edastajale päringust koopiat mailile ei saada, siis ei saanud ka ma midagi täpsemat öelda kui aprilli keskel. Iga juhul ütles minuga kõnelenud naisterahvas, et nende IT tugi vaatas süsteemi üle, see töötab ja mingid tõrkeid pole süsteemi töös olnud.
Iga üks võib sellest teha omad järeldused, kuid mina tundsin ennast nagu täielik internetivõhik, kes ei oska isegi lihtsat vormi täita. Selline vastik maitse jäi kogu intsidendist.
Kui ma proovisin nende tähelepanu juhtida tõsiasjale, et süsteem, mille kaudu edastatud sõnumid lihtsalt kuhugi kaovad, on puudulik ja selle parandamiseks pole vaja teha muud kui infopäringu edastajale saata (automaatselt!) kas tema enda päring tema mailiaadressile või kinnitus selle kohta, mis ajal on infopäring edastatud. Mitte et keegi taolisest soovitusest huvitatud oleks olnud. Minu soovitus see lihtne sõnum ka Tarbijakaitseameti IT-ga tegelevatele inimestele edastada ei leidnud mingit kinnitust vaid pigem põlastavat ignoreerimist telefoni hargile lendamise saatel.
Moraal: ei tasu erinevate ametkondadega suhelda veebivormide vahendusel, kust ei jää mingit jälge sellest, kes, kuhu ja millal sõnumi edastas. Lõppude lõpuks, kui midagi peaks kuskil nihu minema, siis esimene loll on ikka küsija või kasutaja.
Post Scriptum: Ega ma kohe uuesti seda päringut esitama ei kiirustanud. Kui ma seda lõpuks juuni alguses tegin sain ka küsimustele viie päevaga vastused, mis olid piisavalt…huvitavad, et väärida eraldi postitust.
Kui päris aus olla, siis ma arvasin juba aasta tagasi, et Mugabel õnnestub Zimbabwe varsti põhja lasta. Viimati, kui sellest õnnetust riigist juttu tegin, oli aastane inflatsioon 100 000 %, kuid tundub, et tänaseks on jõutud miljoni protsendise inflatsioonini. Seda võiks ju kuidagi üritada lahti mõtestada, kuid see tundub mõttetu, sest mõne aja pärast on ta juba 10 miljonit protsenti aastas.
Hiljuti avaldas New York Review of Books pikema Joshua Hammeri artikli Zimbabwest The Reign of Thuggery, mis heidab mõnevõrra ülevaatlikuma pildi riigile ja seal parajast toimuvale – lootusele, mis korraks tärkab ja mis peatselt jälle pihuks ja põrmuks lüüakse. Artikkel on kirjutatud peale viimaseid valimisi, mille ootamatust segadusest siis alles toibuti:
It is one of the hallmarks of Robert Mugabe’s Zimbabwe that periods of relative calm and normality can be suddenly, even viciously upended. For days, the opposition—and the press—had been lulled into a sense of security. Mugabe’s secret police were still on the payroll, but it was as if they had received orders not to intervene in the democratic process, but had been ordered, perhaps, simply to observe. Then, as has happened so often in the past, the atmosphere palpably changed.
Ja loomulikult läks jälle vägivallatsemiseks ja represseerimiseks. Artikkel väärib lugemist ka sellepärast, et valgustab natuke põhjalikumalt Lõuna-Aafrika presidendi ohtliku passiivsust:
Theories abound about what may bind Mbeki to Mugabe: a reverence for the Zimbabwean dictator as the last living founder of the African liberation movement; personal distaste for Tsvangirai; a reflexive suspicion of the MDC as an agent of Western governments; fear that an MDC victory could embolden the opposition in South Africa and undermine the ANC. (“Mbeki is a ‘scion’ of liberation movements. There is no way he can dump President Mugabe at this critical moment,” said Campion Mereki in an opinion piece published in Zimbabwe’s Heraldnewspaper, the ruling party’s mouthpiece.) Whatever the case, Mbeki’s seeming blindness toward widespread intimidation of MDC voters, displacements of thousands of people, and the terrorizing of teachers, election observers, and party activists has undoubtedly worsened an already desperate situation.
Õnneks jätkub veel mõnedel Aafrika liidritel piisavalt selgroogu, et Mugabe tegevust mitte lihtsalt pealt vaadata:
Not every SADC leader has followed Mbeki’s lead: Botswana’s president, Ian Khama, has been quietly providing Tsvangirai with government planes and other logistical support as the MDC leader travels around Africa, attempting to increase pressure on Mugabe. (The Heraldcommented that Tsvangirai’s MDC was criss-crossing southern African capitals, “all in a bid to slough off its white western skin for an African one.”) And Zambian president Levy Mwanawasa, the current chairman of the SADC, has been vilified as a neocolonialist by ZANU-PF officials for his outspoken criticism of Mugabe.
Mulle tundub, et artikkel pole niivõrd Zimbabwest kuivõrd Aafrikast, kus taoline Mugabe poolt valitsetud Zimbabwe saab eksisteerida.
Zimbabwe: 85% elanikest töötud, 1 000 000% inflatsiooni aastas kommenteerimine on välja lülitatud
Ma satun olema vist üks nendest vähestest inimestest, kes arvab, et naftahinnad pole määratud jääma samale kõrgele tasemele, mis praegu ja seda
Ida-Eurooplased pole ainsad, keda inflatsioon kimbutab. Dollar on viimase aastaga arvestatava osa enda väärtusest kaotanud ja see väljendub ka erinevate toorainete hinnas, mida üldjuhul kajastatakse dollarites. Praegune 140 dollarit on osaliselt kindlasti ka dollari langeva väärtuse tulemus. Nafta hind tõuseb vaatamata sellele, et sisuliselt mingit uut informatsiooni nafta nõudluse või pakkumise osas pole viimase poole aastaga tulnud, kuid hind tõuseb. Üks variant on, et kasvav nõudlus koos inflatsiooniga on tekitanud piisavalt segadust, et nafta hind elab oma elu, mis on vähemalt osaliselt seotud ka spekulantidega. Vaata ka: Megan McArdle
On põhjust arvata, et kõrge nafta hind ja tõenäosus, et hind tõuseb lähemas tulevikus veelgi, soodustab nafta hoidmist maa sees. Uusi naftavälju ei avata ja olemas olevatest ei pumbata nii palju välja kui võiks. Lühiajaliselt võib taoline skeem töötada, kuid surve teatud hinnatasemest alates aktiivselt jälle müüma hakata on arvestatav. Kui nafta hind hakkab langema, siis hakkab ta langema tõenäoliselt kiiresti, sest naftat on varuma asunud ka ettevõtted, kes seda varem pole teinud. Ametlikus statistikas see aga ei kajastu. Vaata ka: Tyler Cowen ja Bryan Caplan
Riiklikud elektrimonopolid hoiavad sageli elektrihinnad küll madalad, kuid samas on hindade moonutamise tulemus hindades sisalduva agregeeritud informatsiooni kadu. Selle asemel, et enda energiatarbimisharjumusi muuta, pöörata rohkem tähelepanu energiatarbimise ajale ja prioriteetidele, nõutakse poliitikutelt hinna madalana hoidmist, sest see on nagunii nende kontrolli all. Õnneks on esimesed “targad” elektrivõrgud juba testimisel, kus inimestele pakutakse võimalust reaalajas saada tagasisidet elektrihindade kohta, mis võtavad arvesse olemas olevat võimsust, elektri kasutamist ja vastavalt sellele kujuneb ka hind. Lisaks sellele on ka “targad” seadmed, mis suudavad elektrivõrgu koormust lugeda, juba reaalsus. Taolised tehnoloogilised lahendused võimaldavad meil olla teadlikumad elektri tegelikust hinnast ja vastavalt sellele ka tegutseda ehk olemas olevaid ressursse tõhusamalt kasutada. Vaata ka: Dynamic Pricing is Smart Grid’s Secret Sauce ja Fridges of the world, unite
Ma olen veendunud, et inimeste loomingulisus ja ettevõtlikus toob meieni tehnoloogiad, mis võimaldavad oluliselt naftasõltuvust leevendada. Isegi kui tuumajaamade vastu mõnedes piirkondades suurem huvi puudub ja vesinikumajandus tundub alles aastakümnete kauguse unistusena võib lahenduseks osutuda hoopis biotehnoloogia ja bakterid, mis eritavad orgaanilist lima. Pärast väikest geneetilist manipulatsiooni eritavad need samad bakterid aga sisuliselt naftat. Lähenemise väljatöötanud teadlased pakuvad, et juba mõne aasta pärast suudetakse toota bakterite abil naftat ja seda kasumlikult hinna juures 50 dollarit barrel. Vaata ka: Scientists find bugs that eat waste and excrete petrol
90% naftavarudest on riiklike naftafirmade käes, mis tähendab, et efektiivsus ja reageerimine turuhindadele on mõlemad summutatud. Isegi 10% efektiivsemat pumpamist võimaldavad tehnoloogiad suurendaks nafta varusid üle triljoni barreli. Seda mõtlemapanevam on tõsiasi, et kui naftafirmad oleks tõhusamad erasektori ettevõtted, siis tõenäoliselt poleks ka praegu naftahind sedavõrd kõrge, puuduks vajadus biokütust agressiivselt subsideerida ja seeläbi maailma toiduhindasid moonutada, mis mõjub laastavalt aga just maailma kõige vaesematele. Vaata ka: Nansen Saleri.
Tõenäoliselt mingit suurt ja rabavat läbimurret energia vallas ei tule, kuid isegi väikeste sammudega kindlalt astudes on võimalik sihtkohani jõuda. Saab ka ilma suurte ja ulmeliste hüpeteta.
Lisaks eelnevalt toodud põhjustele tasub mõelda ka sellele, et päikesepaneelide tehnoloogias on tõhusust suurendav läbimurre realiseerumas, uus tehnoloogia võimaldab vanadest maardlatest viimasegi välja pigistada ja termotuumaelektrijaamasid pole keegi veel lõplikult maha kandnud.
Elu läheb edasi ja tõenäoliselt paremini kui kunagi varem. Küsimus ei ole minu arvates niivõrd “kas” nafta hind langeb vaid “millal”. Samas, ma olen juba ühe korra enda optimismiga (viimane lause) alt läinud 🙂
Nagu eelmises postituses kirjas, ei tasu kellelgi liiga tõsiselt võtta väiteid, et iirlaste “Ei” on Euroopa Liidu mingisuguse kriisini viinud. Marko Mihkelson kirjutab, et mingit “plaani B” pole, kuid ega see tegelikult päris tõele ei vasta. Nagu kirjutab Wolfgang Münchau Financial Times’is on täiesti loogiline “plaan B” juba olemas:
…contrary to widespread protestations, Europe’s leaders actually have a plan B. It is not a pretty plan. Just listen to what senior French and German politicians had to say over the weekend. Frank-Walter Steinmeier, the German foreign minister, suggested on Saturday that one way to implement the treaty was for Ireland to withdraw temporarily from the process of European integration.
Whatever does transpire, the one certainty is that the “colleagues” will not allow a small country like Ireland, on the periphery of the Community, to derail the “project”. And they are nothing if not inventive in bending their own rules when it suits them.
Thus, there may indeed not be a “plan B”. Expect plan A minus one.
See on loomulikult omamoodi huvitav, kuidas praegust olukorda tõlgendada ja millise lahendusega lõpuks välja tullakse. Probleem on selles, et praegu tahetakse mängureegleid mängu ajal muutma hakata. Kõigi EL’i liikmesriikide esindajad leppisid koos kokku Lissaboni lepingu sisus ja selleks, et sellel käkerdisel mingigi legitiimsus oleks, siis pidid kõik (mitte 26 või 25 vaid KÕIK) ka lepingu ratifitseerima. Nüüd selgus, et üks liige ei soovi Lissaboni lepingut ratifitseerida, kuid teised ei soovi sellest välja teha. Et kui äkki pistaks näpud kõrva ja ümiseks hästi valjult, siis kõik saab korda.
Lissaboni leping vääris tegelikult maha hääletamist juba ainuüksi sellepärast, kui tavainimese jaoks vaenulikult on kokku pandud see mitmesaja leheküljeline viidete ja paranduste kogum. Lissaboni lepingu eesmärgiks pole mitte läbipaistvuse suurendamine või selgus vaid hoopis keerulisus ja arusaamatus.
Ühtlasi on Lissaboni lepingu maha hääletamine hea löök vastu näppe eurokraatidele, kes enda üleolevas ülbuses on juba loonud mitmed institutsioonid (Human Rights Agency, European Defence Agency, Space Council), mille loomiseks annab õiguse alles kõigi liikmesriikide poolt ratifitseeritud Lissaboni leping.
Mitte, et keegi ennast Brüsselis sellest häirida laseks. Küll need inimesed varem või hiljem ikka sellega lepivad, mis neile ette söödetakse…kuni ühel hetkel enam ei lepi.
Marko Mihkelson küsib ka enda blogi kommenteerijatelt, et mis on alternatiiv? Ja tõsi ta on. Euroskeptikud on suutelised küll välja tooma Euroopa Liidu erinevate institutsioonide puudusi, regulatsioonide absurdsust ja eurokraatide üleolevust, kuid alternatiividest pole midagi kuulda. See on ka jätkuvalt põhjus nr.1, miks erinevatel valimistel euroskeptikuid kunagi edu ei saada. Millelegi pidevalt vastandudes pole veel midagi ära tehtud ja tehta ka tulevikus.
Olen ise samuti Euroopa Liidu suhtes kriitiline olnud ja olen seda kindlasti ka tulevikus, kuid samas olen korduvalt tunnistanud, et lõppude lõpuks ei jää Eestil muud üle kui Euroopa Liidu rongile hüpata. Eestlastel on sellest tõenäoliselt rohkem võita kui kaotada, kui Euroopa Liidust saab lõpuks üks suurriik, mis soovib enda territoriaalset ühtsust kaitsta. Samas ei tähenda see veel seda, et suurriigi loomise kavatsuste selgitamise asemel peaks inimestele pidevalt mingit puru silma ajama.
Kui Eesti võimalused on üpris piiratud ja alternatiivid on pigem teoreetilised, siis mõne suurema riigi puhul on võimalusi rohkem. Tõenäoliselt on kõige paremad võimalused ennast Euroopa Liidust lahti siduda brittidel, kes on geograafiliselt mõnevõrra eraldi ja kelle õigussüsteem erineb mõnevõrra kontinentaalsest, kuid enne peavad ka nemad lahendama “TINA” küsimuse:
Euroscepticism is dead. It is a movement without an achievable goal and, furthermore, the goal itself does not have any widespread popular support. Put the in/out question to a referendum and the near certainty is that the vote would favour staying in.
One of the reasons why the majority of people would most likely decide for the EU is the famous TINA – there is no alternative. Like it or not, the EU provides innumerable “services”, without which the UK would have difficulty functioning. Furthermore, outside the EU, it would have enormous difficulties rebuilding and establishing working relationships with the rest of the international community.
. . .
Returning to TINA, what few people even begin to realise is the depth and complexity of our entanglement with the EU. After 36 years of membership, imbibing fifty years-worth of integrationist measures, our administrative and legislative systems are so interwoven with the EU that to remove them would be equivalent to dealing with a metastatic cancer with a surgeons knife. In theory, it could be done – but it would almost certainly kill the patient.
Arvestades sellega, kui palju inimesi ja vaeva läheks vaja alternatiivi väljatöötamiseks tundub igasugune Eesti tulevik ilma Euroopa Liiduta utoopiline. Samas on eestlastel lähiminevikust võtta ühest “liidust” lahkumise kogemus ja iseseisva riigi üles ehitamine, mis brittidel puudub. Eraldi küsimus loomulikult, mis oleks Euroopa Liidust lahkumise hind ja kas eestlased on seda valmis maksma olukorras, kus Venemaa (järjekordselt) enda minevikku ümber kirjutab.