Eelnevalt mainitud poole miljoni kroonise tagatisraha nõudmise idee oli piisavalt totter, et selle kohta täiendavat informatsiooni otsida Tarbijakaitseameti kodulehelt. Kahjuks osutus otsing tagatisraha kohalt tulutuks, küll aga õnnestus leida dokument nimega Juhend E-kaubandusega tegelevale kauplejale (PDF).
Esmapilgul igav juhend näib olevat lihtsalt kogumik soovitusi ja viiteid seadustele, millest võiks e-kaubandusega tegelevale ettevõtjale kasu olla, kuid juba teiselt leheküljelt võib leida eraldi rõhutatult järgmise punkti:
Vastavalt võlaõigusseadusele ei tohi ettemaksu nõuda rohkem kui 50 % kauba hinnast, ülejäänud summa peab tarbija tasuma alles siis kui on kauba kätte saanud (VÕS § 213 lg 4).
Ma lugesin seda punkti mitu korda, sest sisuliselt tähendab see, et enamus Eestis e-kaubandusega tegelevatest ettevõtetest rikub seadust kui saadab kauba kliendi poole teele pärast seda kui kleint on tasunud kogu kauba hinna.
Ausalt öeldes, ma polnud varem selle pealegi tulnud, et e-poest tellimine võiks kuidagi muud moodi käia kui 100% ettemaksuga. Siinkohal on vist sobiv ära märkida, et olen erinevate e-poodide teenuseid kasutanud juba 1997. aastast alates ja sealjuures kordagi kohtamata olukorda, kus kauba eest tasutakse kahes osas.
Valdav enamus Eesti e-kaubandusest illegaalne?
Pöördusin selguse saamiseks otse Tarbijakaitseameti poole, et välja selgitada, kas tegu on äkki mingi erandi või mingi spetsiifilisema tingimusega (näiteks mingist kindlast summast suurem ost), sest lisaks kaupadele müüakse ju veebis ka erinevaid teenuseid. Kas sellisel juhul ei peaks sama nõue kehtima näiteks lennuki- või teatripiletitele?
Järgnes pikem kirjavahetus, mille käigus selgus:
Tarbijakaitseamet leiab, et kaup peab olema füüsiliselt kätte toimetatud enne kui Tarbijal tekib kohustus maksta teine 50% kauba hinnast
Tarbijakaitseamet leiab, et teenustele samad nõuded ei laiene, sest teenust puhul on tegu töövõtulepinguga (!) mitte tarbijalemüügilepinguga
Tarbijakaitseameti tõlgenduses toimivad kõik e-kaubanduse ettevõtted, kes võtavad rohkem kui 50% kauba maksumusest enne kauba füüsilist kätte toimetamist, illegaalselt
Tarbijakaiseamet leiab, et eelnevalt nimetatud nõudmine laieneb ainult Eestis registreeritud ja tegutsevatele ettevõtetele
Võlaõigusseaduse § 213 lg 4 nõue jääb enamusel meist üldjuhul märkamata, sest poes on tõesti nii, et kaup on sul füüsiliselt käes enne kui midagi maskma hakkad, kui e-kaubanduse puhul pole sama nõude järgmine valdaval osal juhtudest ei kaupleja ega tarbija huvides.
Rohkem erinevaid valikuid mitte ajast ja arust seaduseid
Nagu eelnevalt juba mainitud on internetikaubanduse üheks peamiseks liikumapanevaks jõuks oluliselt madalamad tehingukulud, mis praegusel juhul väljenduvad kõige selgemini tehinguks kulutatavas ajas. Kui tarbija peab sisuliselt teist korda veel maksma (minema veebi, otsima üles arve, sisenema internetipanka ja tegema ülekande), siis läheb selleks rohkem aega ja see on ka ebamugavam.
Juhul kui tarbija soovib siiski teise poole kauba maksumusest tasuda alles pärast kauba kätte saamist on tal alati võimaldus füüsilise asukohaga poode külastada. Miski ei kohusta teda internetipoe teenuseid kasutamast. See on lihtsalt üks võimalus mitmete teiste kõrval.
Ettevõtja jaoks on ettemaksu piirangu nõue aga märksa problemaatilisem, sest lisaks ostuprotsessi keerulisemaks muutumisele (mida keerulisem teenus, seda vähem kasutatakse, seda väiksem tulu!) tähenbab see ka automaatselt rahavoogude muutumist märksa problemaatilisemaks. Kui osa rahast tuleb täna ja teine osa alles siis kui kaup käes kerkib üpris kiiresti esile küsimus näiteks käibemaksust – mida, millal ja millises ulatuses deklareerida.
Eriti mõtetu tundub ettemaks piirangu nõue aga siis kui see kehtib ainult Eestis tegutsevatele e-kaubanduse ettevõtetele. Tarbijakaitseameti ameti seisukoht on, et kui ettevõte pole Eestis registreeritud, siis neile ettemaksu piirangu nõue ei kehti. Eestis tegutsev internetipood on seega märksa ebasoodsamas olukorras tänu seadusandlusele, milles lihtsalt ei suudetud ette näha internetikaubanduse eripärasid.
Ma palusin ka Tarbijakaitseametil näiteid tuua mõnest ettevõttest, mis järgib ettemaksu piirangu nõuet. Pärast mitmeid ettekäändeid sellest, miks nad seda teha ei saa või ei taha, õnnestus lõpuks üks näide (väidetavalt paljudest!) siiski saada. Iga üks saab siit teha omad järeldused.
Selle aasta aprilli keskel ilmus Äripäevas väike artikkel sellest, kuidas Tarbijakaitseamet soovib e-kaubandusega tegelevatele ettevõtetele poole miljoni krooni suurust tagatisraha kehtestada. See ettepanek tundus ülimalt toores juba ainuüksi sellepärast, et taoline nõue mõjuks laastavalt valdavale enamusele e-kaubanduse ettevõtetest. Lubage mul selgitada.
Probleem on selles, et e-pood on mitmete ettevõtete jaoks vaid veel üks täiendav müügikanal, mis enamusel juhtudest moodustab vaid väikese osa ettevõtte käibest. Pool miljonit krooni on paljudele Eesti e-kaubanduse ettevõtetest terve aasta käive ja vaid mõned üksikud ettevõtted suudavad ainult läbi e-poodide müügi jõuda 500 000 kroonise kasumini – sedagi mitte enda tegevuse esimesel ega teisel aastal.
500 000 kroonise tagatisraha negatiivsest mõjust
Taolise nõude sisse viimine mõjuks laastavalt mitte ainult kohalikule e-kaubandusele vaid ka meie kõige (tarbijate) valikutele, sest taoline nõue sunniks päris kindlasti väiksemaid ettevõtteid enda e-poode sulgema. Pool miljonit krooni on raha, mida nad lihtsalt ei saa enda äritegevusest välja võtta ja samas kasumlikult edasi tegeleda. Lihtsam ja odavam on tegevus lõpetada.
Tagatisraha näol oleks tegu ka olulise turule sisenemise barjääriga, mis piiraks konkurentsi ja seeläbi vähendaks survet nii hindadele kui teenuse kvaliteedile. Eesti suuremate linnade elanike ja ettevõtteid taolised muutused võib-olla väga teravalt ei lööks, kuid hõredamalt asustatud piirkonnad, kus elanike on oluliselt vähem oleks taolisel nõudel tõenäoliselt kõige suuremad negatiivsed mõjud.
Ühelt poolt on suurlinnadest väljaspool asuvad ettevõtted märksa sõltuvamad e-kaubandusest, sest interneti vahendusel on võimalik müüa nii Eestis kui kaugemalgi samas oluliselt kulusid suurendamata, mis oleks aga vältimatu oma esinduse või müügipunkti avamisel. Teiselt poolt aga kannatavad suurematest linnadest väljaspool asuvad tarbijad, kelle valikuvõimalused on tänu internetile kordades kasvanud sealjuures täiendavate kulutusteta.
Internetikaubanduse peamine liikumapanev jõud on madalamad tehingukulud ehk tarbija ei pea poodi füüsiliselt kohale minema ja erinevat müügipunktide vahel hinnavõrdluse saamiseks ringi liikuma transpordiga, mis kindlasti keskkonnale midagi positiivset juurde ei anna. Kaupleja jaoks tähendavad madalamad tehingukulud aga võimalust jõuda just nendeni, kes on tema toodetest või teenustest huvitatud sealjuures avamata uut müügipunkti ja palkamata uusi töölisi – mõlemad on arvestatavad investeeringud, millega kaasnevad ka arvestatavad püsikulud.
Tootlikus ja tehingukulud
Üldjuhul nimetatakse samade vahenditega parema tulemuse saavutamist efektiivsuseks ja ettevõtete puhul tootlikkuse kasvuks. Minule on jäänud mulje, et tootlikkuse kasv on midagi, mille vajalikkusest Eestis on kõik aru saanud, kuid see ei ole vist päris nii.
Kui tehingukulude vähendamisest saadav kasu ettevõtjalt mõne täiendav ja täiesti läbimõtlemata regulatsiooniga sisuliselt röövitakse, siis millised on tema ajendid e-kaubandusega Eestis tegutseda? Miks peaks ta enda tegevus kohaks valima riigi, kus talle kehtestatakse nõudeid, millega teiste riikide ettevõtted kokku ei puutu?
Mõned üksikud ja majanduslikult vähetähtsad kaebused ei anna veel mingit alust torpedeerida tervet valdkonda, kus mõne läbimõtlemata regulatsiooni kehtestamine ei tähenda mitte ainult ühekordset majandusliku kahju mõnele üksikule vaid tervete ettevõtete ja nendega koos ka töökohtade likvideerimist.
Kuigi Tarbijakaitseamet edastas enda ettepaneku Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile pole sellega õnneks ministeeriumis keegi edasi pidanud vajalikuks tegeleda ja tagatisraha kehtestamine pole päevakorras. Samas on murettekitav tõsiasi, et tarbijatele lõppkokkuvõttes kahjuliku ettepanekuga tuli välja TarbijaKAITSEamet. Nii kahetsusväärne kui see ka pole, ei ole see esimene kord.
Täna broneerisin Plaza Dark Knight esilinastusele pileti. Kuigi filmi on promotud ja üles kiidetud taevani, siis nendest kümnetest arvustustest, millega mina olen tuttav, võib peaaegu igast ühest leida väite, et kõik see kiitus ja ülistus on täiesti õigustatud.
Tegu ei ole mitte ainult hea koomiksifilmiga vaid head filmiga, mida annab võrrelda pigem Michael Mann’i krimidraamadega nagu Heat. Ja selliseid kinnitusi tuleb stabiilselt juurde.
Ma olen filmi sisu üritanud võimalikult palju vältida, kuid mõned filmi kajastavad artiklid väärivad mainimist juba praegu:
As such, The Dark Knight, like Batman himself, takes a dim view of liberal (meaning “classical Western,” not “lefty Democratic”) pieties. Nolan’s argument is that the invisible ropes binding us together are not as strong as we might like, or imagine. A snip here, a cut there, and our rules begin to break down. Liberalism is well-suited to managing the competitions and collisions of liberal peoples. But it can be fatally ill-equipped for confrontations with those not grounded in the same basic traditions.
OF COURSE this last bit is not a universally accepted truth. But this is precisely why Batman is the only comic-book hero worth taking seriously. The Dark Knightdoes just that and in the process becomes the first superhero movie worth being considered not as a genre piece, but as a very, very fine film.
Neljapäeval 19.45 saab näha, kas film vastab ootustele või mitte.
The Dark Knight kommenteerimine on välja lülitatud
1930ndatel ehitatud ja tänaseks aastaid hüljatud (via Gigi Cifali)
Vahel on tühjad ja hüljatud basseinid maagiliselt enda ajastus kinni. Näiteks kui nad asuvad Londonis ja nad ehitati enne Teist maailmasõda, kus nad on nüüd aastakümneid tühjana seisnud.
xxx
Varem või hiljem üritab iga inimene ühel või teisel põhjusel näidata ennast Päikesest võimsamana. Enamasti juhtub see mõnes maalilises kohas, kus õnnestub Päikest peopesal hoida.
xxx
Mehhiklane, immigrant, ämblikmees ja ka aknapesija (via Dulce Pinzon)
Ma tean, et Vabalogil on mitukümmend regulaarset lugejat, kes on Vabalogi juba pikemat aega jälginud ja nendele oleks mul üks palve.
Nimelt üritan kokku panna väikest valikut Vabalogi parematest, meeldejäävamatest või mõtlemapanevatest postitustest, kuid kuna autoril on endal sageli keeruline taolisi valikuid teha.Siinkohal lähebki mul kõigi lugejate abi vaja. Millised on sinu arvates olnud Vabalogi kõige meeldejäävamad või paremad postitused? Mis postitus tuleb Vabalogile mõeldes kõige esimesena meelde?
Varsti saab Vabalog 4-aastaseks ja sellega seoses teeks väikese retrospektiivi, kuhu lisaks lugejate eelistustele tooks juurde veel kõige rohkem loetud postitused ja minu enda lemmikud. Valik on laia, sest viimase nelja aastaga on kirjutatud 600 postituse ringis.
Olen ülimalt tänulik kõigile, kes leiavad aega ja võimalust kommentaarides enda valik välja tuua – vaja ei ole isegi konkreetse postituse nime/aadressi vaid piisab teemast koos mõne meelde jäänud detailiga.
I find the content of his essay difficult to understand, on a number of levels.
Kirjutab Tyler Cowen pärast Joseph Stiglitz’i viimase essee mõnede skitsofreenilisemate osade lahti harutamist. Heatahtliku inimesena, kes üritab teiste arvamusavaldustesse võimalikult viisakalt suhtuda, hoidub Tyler otse välja ütlemast seda, millega minul probleeme pole: pealiskaudne jura on pealiskaudne jura isegi kui see on kirjutatud Nobeli memoriaalpreemia laureaadi poolt.
Ehk viisakamalt väljendudes: “Mul on samuti raskusi selle essee sisu mõistmisega – mitmel erineval tasandil.”
Tänases Päevalehes ilmus kolm artiklit/sõnavõttu, mis ühel või teisel viisil jõuavad tagasi selleni, et tervemate eluviisidega inimesed maksavad ükskõiksemate ravi kinni. Andres Ellamaa teeb otsa lahti, oma arvamuse käib välja Marko Pomerants kui endine sotsiaalminister ja Mari Mathiesen Haigekassa juhatusest. Kurvastav on selle ravikindlustusjutu juures aga see, et solidaarsusele põhinevat ravikindlustust ja selle olemusest tulenevaid probleeme ei suudeta omavahel seostada.
Solidaarsusele põhinev ravikindlustuse peamiseks probleemiks (ja nende probleemide allikaks, mida Ellamaa ja Pomerants esile tõstavad) on seose täielik puudumine ravikindlustuseks makstava summa ja inimese enda tervisekäitumise vahel. Kui suitsetav, alkoholi liialt tarbiv ja ebatervislikult toituv inimene maksab sama palju ravikindlustuse eest (või veel parem mitte midagi) kui tervislike eluviisidega harrastussportlane, siis miks peakski keskmine inimene tegelema tervist hoidvate ja tervisehädasid ennetavate tegevustega kui ta saab samaväärset (ja sageli kallist) ravi, mille eest ta ei pruugi üldse makstagi?
Võib-olla aitab probleemi paremini mõista üks näide natuke teise nurga alt.
Kümme üks-teisele võõrast inimest saavad restoranis kokku ja nad pannakse ühe laua taha. Neile teatatakse, et igalt ühelt võetakse toidu eest küll raha, kuid seda proportsionaalselt nende sissetulekule samas kui laua arve tasumine toimub solidaarselt. Mingeid muid piiranguid pole. Menüüst võib tellida kõike, mis on saadaval. Kuna iga sööja leiab, et ta on maksnud söömise mitte kindla söögi eest, siis tellivad kõik lauas olijad endale head ja paremat ning mõni ei lepi vähema kui kolmekäigulise einega. Kui kõigil kõhud täis ja aeg on arvet maksta, siis selgub, et rahast tuleb kõvasti puudu. Lähemal uurimisel selgub, et kaks inimest olid töötud ja ei maksnud üldse midagi. Neli olid madalapalgalised, kes mitu päeva nälginud ja sõid nüüd tagasihoidliku summa eest nii palju kui sisse mahtus. Kaks maksid enam-vähem samapalju kui sõid ja üks maksis rohkem kui sõi.
Restoran jääb niimoodi toimides kahjumisse ja on sunnitud, kas ärimudelit vahetama või hakkama kulusid kokku hoidma. Kui valitakse kulude kokkuhoid, siis esimesena hakatakse kokku hoidma toitudelt, siis püsikuludelt ja kui tegu on linna ainsa restoraniga, siis hakkavad ka rohkem maksnud nurisema, et miks toitu on maitsetu, portsjonid väikesed samas kui mitte midagi maksnud saab täpselt seda sama.
Mõistagi on restoranide puhul, kus konkurents vaba ja riiklik monopol puudub, taolised skeemid välistatud ja suvalises teises valdkonnas ilma sunnita nende realiseerimine ei õnnestuks. Tõenäoliselt leiaks valdav enamus inimesi (need, kes reaalselt maksavad), et taoline lähenemine on puudulik ja neil oleks õigus, kuid ravikindlustus on kuidagi moondunud Pühaks Lehmaks ja taolised mõttekäigud pole lihtsalt “kosher”.
Kahjuks ei julge/taha/oska Ellamaa, Pomerants ega Mathiesen praeguse ravikindlustuse korralduse olemust näha mitmete erinevate probleemide peamise allikana.
Ellamaa näeb näiteks alkoholi liigtarbimise lahendusena täiendavaid piiranguid ja kitsendusi inimeste vabadusele samas mõistmata, et probleem on ajendites. Kui tervise hoidmine ei avalda mingit mõju ravikindlustuse eest makstavatele summadele või teenuse kvaliteedile ja/või saadavusele, siis on keerulisem õigustada ka tervislikule eluviisile tehtavaid kulutusi. Nagunii jääb rohkem raha kätte.
Pomerants ütleb aga, et riskikäitumist võiks ju printsiibina maksustada, kuid samas pole võimalik haarata tervet seda riskigruppi ega kriteeriumeid, mille järgi hinnataks seda, millal keegi peab maksma lisamaksu. Jah, solidaarsusele põhinevas ravikindlustussüstemis on vahendeid niigi vähe ja igasugused kriteeriumid võimalik renditaotluse allikas, kuid erakindlustus on juba aastaid kriteeriume kehtestanud, kasutanud ja vastavalt ka enda kliente maksustanud.
Mina isiklikult eelistaksin näha ravikindlustus süsteemi, kus oluline roll on mängida erakindlustusele, sest see võimaldaks rohkem konkurentsi, mis tähendab aga valikuvõimalust ja pikemas perspektiivis paremat teenust ning ka innovatsiooni, mis avalikus sektoris on välistatud.
Nagu kirjutas Ain Praxise blogis mõned päevad tagasi on Eestis tervishoiukulutused tagasihoidlikud ja selle küsimusega saavad eestlased juba varsti tõsisemalt tegeleda:
Sahinad WHO koridoridest on minu kõrvu jõudnud, et ametlikult ja otse noomitakse Eestit liiga väikeste tervishoiukulutuste pärast. Sest et mingid rehkendused näitavad, kuidas Eesti rahvas oluliselt paremat elu elaks, kui tervise heaks suurem raha hulks investeerida. WHO ministrite konverentsi ajal olevat seda kogunisti “minister Maripuule” otse öeldud.
Minu jaoks on ilmselge, et ravikindlustusega kaasnevad kulutused ja neist tulevad hinnasignaalid peavad jõudma inimesteni, et nad tajuksid tervise ja ravikindlustuse vahelist seotust. Tõenäoliselt on palju otstarbekam süsteem, kus enamus enda raviga seotud kulutusi (arstide visiidid, ravimid, isegi lühemad haiglakülastused) peaksid tulema inimese enda taskust samas kui kindlustus laieneks katastroofilistele juhtudele (raske õnnetus, vajalikud operatsioonid, vähk jne.), mis hakkaks automaatselt toimima näiteks mingi kulupiiri ületamisest.
Kahtlemata on tervishoid ja ravikindlustus teemad, mille juurde on põhjust veel kindlasti tagasi tulla, kuid samas on tegu teemadega, mis vajavad asjalikuks diskussiooniks märksa põhjalikumat foorumit kui ajalehed või blogipostitused.
Sellele vaatamata ei tasu solidaarsusele põhinevat ravikindlustust võtta kui ainuvõimaliku lahendust.
Alati huvitav Malcom Gladwell avaldas hiljuti artikli sarnaste ideede sama-aegsest esile kerkimisest ja uuenduslike ideede teadlikust genereerimisest. Kuigi artikkel peaks olema innovatsioonist, siis tegelikult on ta rohkem leiutamist ja kui veel täpsem olla, siis pigem ideede genereerimisest väga tarkade inimeste poolt. Minu jaoks seisnes artikli väärtus aga eelkõige järjekordses tõdemuses, et ideedepuudus on harva mingi tõsiselt võetav probleem ja märksa problemaatilisem on ettevõtlike tegijate leidmine, kes on suutelised ja valmis ideid realiseerima reaalsete toodete ja teenustena.
Gladwell on vaimustunud pigem inimestest, kes Intellectual Ventures’i ajurünnakutel osalevad ja nende võimest näiliselt seosetu vahel mingit ühisosa näha, kui innovatsioonist, kus ideaalist tuleb jõuda millenigi, mille eest inimesed on nõus ka maksma hinda, mis on nende (mitte leiutaja!) jaoks vastuvõetav. Kuigi artikkel on huvitavalt kirjutatud, siis minu jaoks jäi midagi nagu sellest puzzlest puudu. Võib-olla tõdemus, et protsessi innovatsioon jääb taolistest geeniuste ajurünnakutest üldjuhul välja.
James Surowiecki artikkel pole küll sama pikk kui Gladwell’i oma, kuid selle eest peatub just protsessiinnovatsioonil. Peamise illustreeriva näitena kasutab Surowiecki Toyotat, mis on järk-järgulise innovatsiooni musternäidis olnud juba aastakümneid. Süstemaatilised väikesed täiendused on Jaanpani autotootjal võimaldanud pidevalt just tootmisprotsessi täiendada. Kui Gladwelli artikli raskuskese näib olevat mõttel, et innovatsiooniks piisab tarkade ja uudishimulike inimeste omavahelisest diskussioonist, siis Surowiecki artikli on sellest, kuidas protsessiinnovatsiooni järgi teha ilma vastava kultuuri ja igapäevase vahetu tegevuseta on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu.
Tyler Cowen külastas aga hiljuti ise Jaapanit ja pani kirja mõned mõtted jaapanlaste koostööst, mis haakuvad väga hästi vähemalt minu enda tähelepanekutega (kahjuks rohkem loetu ja nähtu kui kogetu). Tegu on küll kolmest loost kõige lühemaga, kuid tõenäoliselt ka sisukaima kirjutisega, kust selgub, miks jaapanlastel näib olevat eeliseid just protsessiinnovatsioonis.
Omalt poolt lisaks jaapanlaste innovatsiooni illustreerimiseks vast tõsiasja, et Jaapani majanduskasv oli muljetavaldav seni kuni neil oli selge eesmärk. Kui USA’le lõpuks järgi jõuti, siis said ka edulood otsa. Seda isegi mitte niivõrd jaapanlaste suutmatusest toote- või protsessiinnovatsiooniga tegeleda kuivõrd sellepärast, et koondumispunktidena (focal points) toimisid pigem konservatiivsed suurpangad kui ettevõtjad ja riskikapitalistid. Kui koondumispunkt (suurpangad ja valitsus) radikaalsemaid ideid ja katsetamist ei tunnista, kui terve riigi kultuur on pigem ebaõnnestumise vältimisele suunatud, siis pole ka erilist lootust innovaatilisi – eriti radikaalselt innovaatilisi – väikeettevõtteid kohata.
Jaapanlaste suhteline eelis näib vähemalt innovatsiooni kohalt olevat protsessiinnovatsioon, mis tähendab, et liberaalsema majanduspoliitikaga (eriti rahvusvaheline kaubandus) võiks Jaapani ettevõtted tooteinnovatsiooni sisse osta samas pühendudes ise rohkem protsessiinnovatsioonile seeläbi meie kõigi paremat elujärge toetades.
Taxis in The Sky ilmus mõni aeg tagasi, kuid väärib lugemist juba ainuüksi sellepärast, kuidas tarkvara ettevõtte ärimudelit ja omapära üritatakse rakendada lennunduses uudse ärimudeli väljatöötamisel:
DayJet’s success to date has also depended on the confluence of several technologies that all matured at once. Indeed, the most startling aspect of its story is the insistence from top to bottom that at heart, it is not an aviation company at all. “You could think of us as really a software company,” Jim Herriott, one of the ant farmers, told me. What he meant was that the Internet has become an unimaginably refined and powerful tool for routing packets of data from place to place. “We are about developing an Internet for stuff”—the stuff in this case being passengers in seats.
Huvitav on ka see kui oluline on selle tegelikult suht tagasihoidliku ettevõtte jaoks mõned vene päritolu matemaatikud, kes pidevalt uusi liine erinevate algoritmidega välja üritavad pigistada. Midagi taolist võiks ühel ilusal päeval ka Euroopas toimida.
* * *
Hope for Iraq’s Meansest City heidab pilgu Fallujah saatusele pärast Iraagi sõja algust. Linn oli ameeriklaste vastu üks vaenulikumaid ja see oli ka põhjus, miks sellest kujunes üks vägivaldsemaid ja rahutumaid piirkondi Iraagis. Samas on see olnud suurepäraseks õppeväljaks ameeriklastele, kes on pidevalt sunnitud enda lähenemist ümber mõtlema kuni lõpuks on saavutatud olukord, mis lubab isegi mõnevõrra optimistlikum Iraagi tuleviku suhtes olla:
Fallujah’s worst days are likely behind it. “The al-Qaida leadership outside dumped huge amounts of money and people and arms into Anbar Province,” says Lieutenant Colonel Mike Silverman, who oversees an area just north of Ramadi. “They poured everything they had into this place. The battle against Americans in Anbar became their most important fight in the world. And they lost.”
Suur roll on siin ka kohalikel endil mängida, kellel vähemalt selle artikli järgi, lihtsalt sai kõrini erinevate vägivallatsejate ja jõhkardite terrorist. Lõpuks otsustati leppida pigem ameeriklaste rahu kui fundamentalistide igavese tapmisega.
* * *
Electro-Schock Thereapy annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas General Motors uut elektriautot välja töötab, kuidas see haakub ettevõtte innovatsioonikultuuri ja varasemate kogemustega nagu ka sellest, kui palju sellest ambitsioonikast projektist sõltub GM’i tulevik autotootjana:
GM, once notoriously smug, today is a hungry company. Its executives and engineers will recount, at the drop of a hat, the great technologies and cars that GM has fathered. They want some of that glory back. They know the world expects them to fail, and that makes them all the hungrier. “The empire strikes back,” is how one executive sums up the Volt’s effect on morale.
Rick Wagoner, the CEO, is a GM lifer who joined the company fresh out of Harvard Business School in 1977, and he knows his history. “Making big bets is not something this company has been averse to,” he told me. GM’s downfall has been in execution and follow-through, not ambition. “If I’ve learned anything over the past three or four years,” Wagoner said, it’s that “a lot of this business is sticking with it and persistence. In the coaching vernacular, we’re going to leave it on the floor to make this happen.”
Ühtlasi tuleb artiklis juttu ka sellest, miks GM’i eelmine elektriauto EV1 täielikult läbi kukkus samas jättes inimestele mulje nagu keegi torpedeeriks elektriauto projekte tahtlikult. Samas on artikli peamine rõhk (paljuski vist tahtmatult) seotud organisatsiooni psühholoogiaga ehk kuidas inimesi motiveerida, milleks on vajalikud visioonid ja kuidas julgeda riskida. Volt’ist võib pilte leida sõidukikodulehelt.
* * *
The Web Time Forgot’ist selgub, et internetil oli ka vana-vanaisa, kes tajus küll vajadust informatsioonivõrgustiku järele, kuid probleem seisnes selles, et ta elas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Belgias. Mõni aeg tagasi valgustas New York Times ühes artiklis selle proto-interneti looja elulugu ja saavutusi:
In 1934, Paul Otlet sketched out plans for a global network of computers (or “electric telescopes,” as he called them) that would allow people to search and browse through millions of interlinked documents, images, audio and video files. He described how people would use the devices to send messages to one another, share files and even congregate in online social networks. He called the whole thing a “réseau,” which might be translated as “network” — or arguably, “web.”
Artikkel võiks huvi pakkuda kõigile, keda analooginterneti toimimise põhimõtted võiksid huvitada. Eraldi väärib esile tõstmist üks lõik artiklist, mis selgitab, et analooginternet seisis pikka aega lihtsalt ühes keldris:
After Otlet’s death, what survived of the original Mundaneum was left to languish in an old anatomy building of the Free University in the Parc Leopold until 1968, when a young graduate student named W. Boyd Rayward picked up the paper trail. Having read some of Otlet’s work, he traveled to the abandoned office in Brussels, where he discovered a mausoleumlike room full of books and mounds of paper covered in cobwebs.
Uskumatult lahe ja tegelikult inspireeriv lugu.
Evolutsioon lennunduses ning autonduses, lootus Iraagis ja Belgia protointernetist kommenteerimine on välja lülitatud
Tänu Jeff Cornwallile sattusin mõni aeg tagasi eelmise aasta oktoobris ilmunud Economisti artiklile Fading Luster of Clusters, kus öeldaks välja näiteks biotehnoloogia kunstlike klastrite kohta piinlik tõde:
It has been an abysmal failure. The high-tech cluster in and around Cambridge, England, is the most often-cited counter example. Hermann Hauser, of Amadeus Capital, a leading British venture capitalist (who, curiously, also hails from Vienna), is an optimist: “Silicon Valley is still the lead cow but Cambridge is the best in Europe.” Perhaps, but that is faint praise. The main problem, argues Georges Haour, of IMD, a Swiss business school, is that Cambridge suffers from the Peter Pan complex: “inventors never want to grow up, they are happy with modest success.” One veteran of the city’s start-up scene even argues that its success came “in spite of, not because of” government and university support.
Experts at Insead looked at efforts by the German government to create biotechnology clusters on a par with those found in California and concluded that “Germany has essentially wasted $20 billion—and now Singapore is well on its way to doing the same.” An assessment by the World Bank of Singapore’s multi-billion dollar efforts to create a “biopolis” reckoned that it had only a 50-50 chance of success. Some would put it less than that.
Taoliste näidete varjus, kus klastri loomisesse on investeeritud enam kui kahekümne kordne 2008. aasta Eesti riigi eelarve (!), tunduvad kohalikud katsetused õigustamatult optimistlikud. Kui keegi arvab, et biotehnoloogia on algusest peale olnud Eestile sobimatu, et tegelikult tuleks panustada nanotehnoloogiale, siis ka siin pole põhjust arvata, et kümnete (isegi sadade) miljonite kroonide suurused investeeringud erilisi tulemusi annaks.
Eelnevalt mainitud Economisti artikkel ei keskendu ainult kitsaskohtade esile tõstmisele vaid ka võimalikele lahendustele, mis on illustreeritud näidetega:
First of all, stop spreading money around trying to clone lots of Silicon Valleys. Steven Koonin, chief scientist at BP and formerly the provost of the California Institute of Technology, thinks EU countries anyway spread research funds too thinly. American officials, he says, “have no problem making big awards, so they can achieve scale.” His own firm has just done that, setting up a $500m research alliance run by the University of California at Berkeley to look into advanced biofuels.
However, there is an even more important factor than money: culture. Nokia’s success was not the result of far-sighted planning or subsidy by the government of Finland. One Nokia executive confides: “The biggest boost to our firm was the deregulation that followed the second world war and the government’s avoidance of protectionism.” One of the most innovative things Nokia did was to spot that the handset could also be a fashion accessory. And coming from such a small and open market, it was forced to think globally.
Secondly, governments keen to promote innovation need to look out for market distortions and over-regulation that can be stripped away. Entrepreneurs can face an uphill battle legally, and not just culturally, in many countries. The bankruptcy code in many places is excessively burdensome, even banning some failed entrepreneurs from running a company for years. Contrast that with America’s Chapter 11 bankruptcy proceedings, which quickly re-deploy both the bankrupt firm’s physical assets and the creative energies of its leaders.
Artikkel läheb edasi paari päris hea näitega, mis puudutavad reguleerimist ja selle vähendamise/vältimise vajadust ettevõtluse ja innovatsiooni soodustamiseks. Reguleerimise vähendamise valguses tekib aga küsimus Euroopa Liidu institutsioonide rollist, mis väsimatult uusi regulatsioon välja pumpavad. Kahjuks annavad mitmed eestlased endast parima, et kodus saaks ka ise midagi reguleerida.
Eestis on viimaste aastate üks aktiivsemaid ja huvitavamaid arenguvaldkondi olnud SMS laenud, mille kõrged intressid on vahetult seotud riskidega, mida neid väljastavad ettevõtted võtavad. Natuke ahastust siin, pealiskaudset meediakajastust seal ning kohe ollakse valmis uut valdkonda reguleerima ja seda argumentidega, mis näivad lähtuvat veendumusest, et inimesed ei oska, taha või suuda endale finantskohustusi võttes neid hinnata. Helen Veski Monetist selgitas SMS-laenude olemust märksa põhjalikumalt Postimehes ja tema kirjutatu peaks mõtteainet pakkuma kõigile neile, kes ennast tahavad Eestit innovaatilise riigina näha.
Mulle tundub, et kui Eestist tuleb tõeliselt innovaatilisis lahendusi, siis pigem valdkondadest, mis on reguleerimata ja võib-olla praegu alles kasvamas tasemele, kus keegi neile tähelepanu hakkab pöörama. Ühtlasi tähendab see seda, et tegu on ettevõtetega, mis avaliku sektori rahalist toetust, kas ei soovi või lihtsalt ei saa, sest keegi neid eriti tõsiselt ei võta.
Our results suggest that the starting point of cluster-policy advocates is right – clusters do bring economic benefits – but their conclusion is not. The reason is simple. Firms take into account most of those benefits in their location choice. Costly public interventions aimed at increasing the size of clusters is not a policy that is supported by the French evidence.
Jah, klastrid tõstavad tootlikkust, kuid see tootlikkuse tõus kipub jääma alla poole protsendi ja sedagi eeldusel, et töötajaid võetakse juurde. Lisaks juhivad mehed tähelepanu ka sellele, et klastrite kasvul on ka mitmeid negatiivseid välismõjusid.
Cluster facilitation is another instance of the constructivist myth and the “scientistic error” (to use Hayek’s words) that promote social engineering as the fundamental nature of economic policy. The distinction between the institutional framework that defines the outer limits of the market and what one may deem “social engineering” is not always easy to make. We have argued in this paper that cluster facilitation policies and similar views on economic development are not part of the meta-strata that defines markets, but is truly an interference with consumers’ preferences and thus is not desirable.
Mind teeb murelikuks tõsiasi, et Eesti majanduspoliitika lähiaastate prioriteetides asub klastrite arendamine üpris kõrgel ja euroraha mägede varjus tegutsedes lüüakse seda laiaks kõigele, mida saab vähegi klastriks kutsuda. Ja kui raha jääb üle, siis luuakse hakkab tekkima pseudoklastreid nagu seeni pärast vihma. Kui esialgu tundub, et euroraha varjus võiks ju selliseid eksperimente teha, siis ei tasu unustada ka pikaajalisi tagajärgi. Kui kõige väärtuslikum ressurss – inimesed – on hõivatud triviaalsuste ning mõttetustega, siis sedavõrd on meil vähem inimesi tegelemas sisuliste küsimustega.
