Andres Härmi ja Margit Kelleri kirjutised on head näide sellest, kui puudulik ja pealiskaudne on tegelikult praegune Eesti vasakpoolne mõte. Palju juttu kuid vähe sisu, millega oleks midagi muud peale hakata kui konstanteerida, et kirjutatava kvaliteeti võiks oluliselt parandad see kui autorid suudaks sõnastada ka selle, millega nad õieti rahul ei ole või mida nad tegelikult soovivad.
Ma imestan, et Andres Laiapea ja Pronto leidsid aega nendele kirjutistele reageerida ja neist kogu sooja õhu välja lasta. Arvestades seda, et Härmi ja Kelleri kirjutistest suurt midagi järgi ei jäänud, siis suht tänamatu töö, mida ma saab kindlasti lugemise ja viitamisega mõnevõrra kompenseerida.
Parim lõik Andreselt, mis võtab Härmi kirjutatu ilusti kokku:
Lenini ideede võimsast tagasitulekust ei ole reaalses maailmas mõtet rääkida, sest need on praktikas üsna kasutud. Filosoofilistes mõtisklustes võib aga keerata kokku igasugust jama, mida keegi kunagi realiseerima ei hakka.
ja parim lõik Prontolt, mis jõuab kenast Kelleri jutu ivani:
Tundub siiski, et kogu loo mõte on väikekaubanduse ja -tootmise hävimisest. Üsna kunstlikult luuakse kuvand justkui oleks tegemist mingi vandenõuga, mille abil vahendajate ja kaupmeeste salaliit katsub rahvast riisuda. Taolise kuvandi lõi omal ajal ka üks teine režiim, mis pärast seda kõik varad võrdõiguslikkuse egiidi alla endale jagas. Need, kellelt jagati nimetati kulakuteks ehk külakurnajateks ja saadeti Siberisse. Autor kurdab oma rasket elu, et tema maja all ei ole poekest, kust ta saaks värskeid saiu osta. Mitte, et ta ostaks neid iga päev või midagi. Lihtsalt talle meeldiks, et oleks.
Lugedes Pronto ja Andrese kirjutisi tekkis tahes tahtmata ka tunne, et nii Härm kui Keller võiks oluliselt enda kirjutatava kvaliteeti parandada kui nad kirjutise valmides ka endalt küsiksid: kas ma saan aru, mis ma kirja panin?
Siia lõppu paneks aga veel mõned viited.
Kuna Härm nii usinalt Negri ja Hardti teost esile tõstab siis üks teose arvustus Reason’ist ja teine New York Times’ist, millest võib julgelt järeldada, et ega segasele jutule toetudes polegi võimalik midagi mõistliku kokku kirjutada.
Mis aga Naomi Kleini puudutab, siis siin on selle naisterahva kirjutistest juba juttu tehtud. Samas on Naomi Kleini viimase teose üks konkreetsemaid kriitikuid, Johan Norberg, Rootsis Klein’i üllitisele positiivse arvustuse kirjutanutele esitanud huvitava väljakutse:
The Swedish reviewers love Naomi Klein and her Shock Doctrine. So today, in a one-page advert in Metro (pdf, last page) Boris Benulic and I name seven of her reviewers and challenge them to a public debate about a book that we claim is a fraud.
One libertarian and one Marxist who believe that facts still matter on stage vs seven reviewers about the ideas, assumptions and evidence in a book that they praised. Preferrably at the Göteborg Book Fair in September, but they can choose the date, location and moderator, and Boris and I will arrange it all.
You are challenged, and we await your response.
Mis saab olla õilsamat kui avalik väitlus publiku ees, mis kuulab ära mõlemad osapooled ja saab siis otsustada kumb tõlgendus on tõele lähemal. Kahju ainult, et arvustuste kirjutajad sellest võimalusest kinni ei haara.
I used to think Swedbank would probably survive. I now think it probably goes to zero.
Järelduseni juhatab pikem arutelu sellest, milline on Swedbank’i positsioon Baltikumis läbi Hansapanga, kuidas see on seotud meie jooksevkonto defitsiidiga (lõpuks ometi natuke konkreetsem jutt omavahelistest seostest) ja kuidas panganduskriisid fikseeritud kursiga valuuta puhul alguse saavad. Baltikumile sarnaste näidetena toob mees aga välja kriise, mis vähemalt praegu tunduvad minule üle pingutatud olevat.
Tegu on endise fondihalduriga, kes jätkuvalt ja aktiivselt investeerib. Tema analüüs põhineb valdavalt avalikele allikatele, seega on läbipaistvus üks tema blogi tugevamaid külgesid. Minu tähelepanu pälvis postitus kui seda mainisid nii Claus Vistesen kui Felix Salmon.
Tegu on tegelikult äärmiselt negatiivse stsenaariumiga (paar aastat 5-10% majanduse kokkutõmbumist) sellest, kuidas võib olukord Eestis, Lätis ja Leedus areneda ning otsustada isegi Swedbank’i saatuse. Samas tundub mulle, et paralleelid Argentiinaga pole õigustatud, sest seal olid ka avaliku sektori kulutused käest ära ning valitsus devalveeris kohaliku valuuta samas tegelikult midagi muud muutmata. Hamptoni kuvand Eestist ja eestlastest näib aga toetuvat pigem mõnele valitud näitajale ja stereotüübile kui sügavale arusaamale.
Kahjuks võib kaine ja kaugem pilk numbritele aga olla praegu märksa õigustatum kui tagasihoidlikult optimistlik veendumus inimeste suutlikkusest probleemidele loovalt läheneda ja nad ka lahendada.
Alternatiive/lahendusi: esimesel võimalusel võtta ühepoolselt kasutusele euro. Kindlasti ei ole tegu lõpliku lahendusega, kuid see võib anda olulise julgustava signaali ja ühtlasi kohaliku hinnataset distsiplineerida. Tõenäoliselt läheb see trikk läbi aga ainult ühel Ida-Euroopa riigil, seega võiks igaks juhuks juba praegu hakata ettevalmistusi tegema.
For the past few decades, David Benner, a horticulturist from Bucks County, Pennsylvania, has been touting moss as an alternative to grass: he himself has a one-acre “moss garden.” Recently, there have been several calls to make the lawnspace productive. In “Food Not Lawns” (2006), Heather C. Flores argues that the average yard could yield several hundred pounds of fruits and vegetables per year. (If you live in an urban area and don’t have a lawn, she suggests digging up your driveway.) “Edible Estates” (2008) is the chronicle of a project by Fritz Haeg, an architect and artist, who rips up conventional front yards in order to replace them with visually striking “edible plantings.” Haeg calls his approach “full-frontal gardening.”
Ma elan ise aiaga majas, kus on samuti vaja muru niita. Kuna kohe kõrval on suuremat sorti tee, siis midagi söödavat ei tahaks heitgaasides küll kasvata. Küll on aga pinnas igati sobiv samblale, mis iga aastaga enda vaipa laiendab. Tulemus on piisavalt kena, et ma olen tõsiselt mõelnud isegi sellele, kuidas sammalaeda soodustada.
Tthere is a “boss” who operates as a business entrepreneur and doesn’t commit the (cyber)crimes himself, with an “underboss” who manages the operation, sometimes providing the tools needed for attacks. In the Mafia, several “capos” operate beneath the underboss as lieutenants leading their own section of the operation with their own soldiers, and in cybercrime, “campaign managers” lead their own attacks to steal data with their “affiliation networks.” The stolen data are sold by “resellers,” similar to the Mafia’s “associates.” Since these individuals did not partake in the actual cybercrime, they know nothing about the original attacks. They do, however, know about “replacement rules” (for example, stolen credit cards that have been reported) and other company-specific policies, just like the sales representatives you talk to in your average store.
Tegu on ühe pikema raporti informatiivse kokkuvõttega, mis on igati mõistetav ka lihtsalt uudishimulike inimeste poolt, kes tahavad saada ülevaadet sellest, mis suunas küberkuritegevus areneb. Minu jaoks on igasugune tegevus varimajanduse huvitav just sellepärast, kuidas väljaspool seadusandluse kaitset tegutsedes inimesed organiseeruvad ja jõuavad vastastiku kasulike tehinguteni, millele toetudes on võimalik üles ehitada kasumlik äri.
Once your cat is trained to use a cardboard box, start moving the box around the room, towards the bathroom. If the box is in a corner, move it a few feet from the corner, but not very noticeably. If you move it too far, he may go to the bathroom in the original corner. Do it gradually. You’ve got to get him thinking.Then he will gradually follow the box as you move it to the bathroom.
Artikli autor hoiatab, et kui kass juba potil käib, siis enda “tegevuse” peitmiseks on ta loom valmis ka vee peale laskmise ära õppima. Kogu õpetustsükkel ei tohiks rohkem aega võtta kui 4-5 nädalat. Heh.
x x x
Ma olen varem juba liiklusmärkide kaotamisest ja selle tagajärgedest Vabalogis juttu teinud, kuid hiljuti sattusin lugema artiklit Distracting Miss Daisy, kus lahkamist leiab ameeriklaste liiklusmärgi fetish, mis kahjuks mõjutab inimeste tähelepanu üpris negatiivselt:
Economists and ecologists sometimes speak of the “tragedy of the commons”—the way rational individual actions can collectively reduce the common good when resources are limited. How this applies to traffic safety may not be obvious. It’s easy to understand that although it pays the selfish herdsman to add one more sheep to common grazing land, the result may be overgrazing, and less for everyone. But what is the limited resource, the commons, in the case of driving? It’s attention. Attending to a sign competes with attending to the road. The more you look for signs, for police, and at your speedometer, the less attentive you will be to traffic conditions. The limits on attention are much more severe than most people imagine. And it takes only a momentary lapse, at the wrong time, to cause a serious accident.
Ma ootan huviga, millal Eestis midagi sarnast proovitakse või vähemalt keegi teeb ettepaneku proovida.
x x x
Kas piraatlus mõjutab CD’de müüki negatiivselt? Teoorias on võimalik nii positiive kui negatiivne mõju seega on tegu pigem empiirilise küsimusega. Tänase seisuga on ilmunud mitmeid küsimusele vastata üritavaid uurimusi, kuid oluliselt erinevate järeldustega. Kummal on õigus ja millele põhjal võiks toimuda otsustamine teiste majandusteadlaste seas? Teretulemast majandusteaduse köögipoolele, kus konsensus puudub, väited on karmid ja vastuväited karmimadki veel. Chronicle of Higher Education on saanud hakkama pikema looga, kus majandusteaduse umbsed telgitagused saavad natuke tuulutatud.
Mind hämmastab kui paljud inimesed jõuavad otsinguterminitega “miinimumpalk” või “alampalk” Vabalogi.
Tõsi, teemat on siin hulganisti kajastatud (näiteks: 1, 2, 3), kuid tõenäoliselt ei otsi inimesed pikemaid sõnavõtte miinimumpalga teemal vaid hoopis 2008. aasta miinimumpalga määra, mis on 4350 krooni. Miinimumpalk oli eelmisel aastal 3600 krooni.
Igal aastal mingid määrad ja suurused muutuvad. Kokkuvõtliku loetelu olulisematest muutujatest võib leida RMP Eesti portaalist pealkirja alt NB! Alates 01.01.2008 muutusid. Sealt on võimalik leida ka konkreetsemaid viiteid allikatele.
Miinimumpalk on 2008. aastal 4350 krooni kuus kommenteerimine on välja lülitatud
Kui keegi avaliku sektori jaoks tegelikult ülivajalikust koondamisest juttu teeb, siis esialgu on nagu kõik sellega nõus, kuid siis tulevad jutud õpetajatest, politseinikest, päästetöötajatest ja kuidas neid ikka koondada ei saa. Neile sooviks meelde tuletada, et arvestatav osa nendest inimestest on administratiivtöötajad, kelle otstarbekusse on põhjust suhtuda üpris kriitiliselt ja kelle koondamine ei pruugi teenuse kvaliteeti üldse mõjutada.
Avaliku sektori töökohtade koondamine ei tähenda aga vastupidiselt Alliku ja Rummi väidetele mingeid triviaalseid kokkuhoide, mida saab mõne salvrätiku nurgal vaikselt kokku liita vaid ka nende töökohtadega seonduvaid täiendavaid kokkuhoide.
Esiteks, ei tasu unustada, et töökohtade koondamine ei tähenda kokkuhoidu ainult personalikuludelt vastupidiselt muljele, mida härrad Allik ja Rumm üritavad jätta. See tähendab väiksemaid kulutusi lähetustele, koolitustele ja tagasihoidlikumaid investeeringuid kontorivarustusse.
Teiseks, on nii Allik kui Rumm kindlasti teadlikud haldusreformist ja sellest, kuidas omavalitsuste ühendamine võimaldaks koondada hulgaliselt töökohti ja kokku hoida püsikuludelt, mis nende töökohtadega kaasnesid. Lisaks sellele vabaneks haldusreformi tagajärjel ka mitmed hooneid, mis oleks võimalik enampakkumise korras maha müüa.
Kolmandaks, erinevate ametikohtade dubleerimine erinevates asutustes ja inimeste palkamine isegi siis, kui sama ülesannet võiks täita sisseostetava teenuse raames mõni eraettevõtte. Kas ametiasutusel on ilmtingimata vaja oma bussijuhti või raamatupidajat või juristi või IT-tugiisikut kui sama teenust saab sisse osta omavahel konkureerivatelt erasektori ettevõtetelt? Ühtlasi on samu funktsioone dubleerivaid ametiasutusi ja nende allüksusi piisavalt palju, et kriitilisema pilguga üle vaadata näiteks erinevad majandusanalüüsiga tegelevad üksused (MKM, Eesti Pank, Konjunktuuriinstituut, Rahandusministeerium, Arengufond).
Ma ei näe mingit mõtet laskuda banaalsetesse lihtsustustesse sellest, et meil on x ametniku 1000 elaniku kohta ja neil on y ametniku 1000 elaniku kohta. Miks see on nii võib olla huvitav akadeemiline küsimus, kuid praktikas ei ole oluline ametnike hulk vaid see, kui tõhusalt avalik sektori toimib. Mida väiksem on riik ja rahvaarv, seda olulisem on tõhusalt töötav ja mõjuv avalik sektor. Alternatiiv on kasvav maksukoorem ja rahvusvahelise konkurentsivõime arvestatav vähenemine, mis seaks aga pikemas perspektiivis kahtluse alla Eesti majanduskasvu ehk kõigi eestlaste elujärje paranemise.
Kindlasti ei ole avaliku sektori töökohtade koondamine valutu, kuid sellegipoolest tuleb sellega tegeleda.
Nii palju kui minu isiklik kogemus ja lugemus lubavad öelda on avalikus sektoris edukuse mõõtmiseks kolm natukenegi objektiivsemat meetodit:
Vältida iga hinna eest vigu ja riske – isegi siis kui vältimine tähendab täiendavat aja ja raha kulu, mis sageli kaalub üle igasuguse täiendavate riskide maandamisest saadava kasu või tulu. Kui väiksemadki vead pedantselt välistatud ja aega jääb üle, siis alati saab tegeleda igasuguse vastutuse maksimaalse hajutamisega erinevates komisjonides.
Suurendada enda asutuse eelarvet – kust sa tead, et sa õiged tööd teed kui sinu organisatsiooni tegevusi igal aastal aina suurema ja suurema eelarvega ei toetata. Või natuke teist moodi öeldult: kas keegi teab mõnda avaliku sektori organisatsiooni, mis on uhkust tundnud väiksema eelarve üle majanduskasvu tingimustes?
Suurendada asutuse töötajate/alluvate hulka – eelarve kõige lihtsam suurendamine käib läbi täiendavata töötajate värbamise. Üks paremaid näiteid taolisest tendentsis pärineb Rootsist, kus alates 1960ndatest on lisandunud 785 000 töökohta avalikus sektoris samas kui erasektoris kahanes töökohtade arv tootlikkuse tulemusena 80 000 võrra.
Avaliku sektori organisatsioonide probleem on selles, et vastupidiselt erasektorile ei ole avaliku sektori organisatsiooni või veel vähem töötaja tootlikkust enamusel juhtudest võimalik mõõta.
Kui mõõdikuid pole, siis on ka probleemid üllatavalt nobedad esile kerkima. Ühelt poolt põhjustab tootlikkuse mõõtmise võimatus üllatavaltki palju tegevust, mis näeb pealiskaudse vaatluse tulemusena millegi sisulise moodi välja, kuid tegelikult on võrdväärne paberite ühest laua nurgast teise tõstmisega. Jah, paljud inimesed on valmis taolise “töö” kohalt isegi silma kinni pigistama, kuid taoline sisuta tegevus võib mõjutama hakata ka neid, kes reaalselt mingit lisandväärtust loovad. Eelmise nädala postitused Tarbijakaitseametist on ehk sellest piisavalt illustreeriv näide.
Teiselt poolt põhjustab suutmatus tootlikkust mõõta olukorra, kus lähtuvalt edukuse mõõtmise punktidest 2 ja 3 on peaaegu alati avalikus sektoris eelistatud inimesed kapitalile (seadmetele). Probleem on selles, et kui seadme muretsemine paisutab eelarvet vaid ühe aasta kaupa, siis täiendava töökoha loomine tähendab palgakulusid mitte ainult sellel vaid ka järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja n-järgmisel aastal. Mõistagi keevitatakse sinna veel inflatsiooni jagu otsa, mis tähendab stabiilselt paisuvat eelarvet, millel on reaalsete vajadustega üllatavaltki vähe pistmist.
Kui inimene on aga juba avaliku sektoris kord palgatud, siis tema töökoha kaotamine on märksa problemaatilisem.
Erasektoris on vähemalt konkurents ja sellest tulenev surve tootlikkusele, mis sunnib regulaarselt tööjaotust üle vaatama, et üldse kasumlikult edasi tegutseda. Avalikus sektoris sarnane mehhanism puudub. Palgamäärad saavad paika mitte tootlikkuse vaid hoopis erasektori palkade võrdluse alusel, mille tulemusena tõusevad erasektori palgad eelkõige tootlikkuse arvelt samas kui taoline seos avalikus sektoris sama hästi kui puudub.
Avalikus sektoris on edukust võimalik mõõta kolme moodi kommenteerimine on välja lülitatud
Rumm üritas enda artiklis jätta muljet nagu oleks eestlased ametnike suhtes kuidagi eriti sallimatud, kuid tegelikult ei erine eestlaste suhtumine palju näiteks brittidest, kella “Jah, minister” nägi ilmavalgust enam kui 20 aastat tagasi. Hiljem on seriaali üritatud ka teiste riikide kontteksti panna sealjuures Rootsis, Portugalis ja Indias.
Eelnev ei tähenda, et ametnikud kuidagi rumalad, pahatahtlikud või saamatud oleks. Ma tean isegi mitmeid väga võimekaid ja intelligentseid inimesi, kes avalikus sektoris töötavad, kuid nagu ma ka ise oli sunnitud tõdema ei ole probleem niivõrd inimestes kui avaliku teenistuse olemuses. Tsiteerides klassikuid:
Senior civil servants in the open structure have, surprisingly enough, almost as brilliant minds as they themselves would claim to have. However, since there are virtually no goals or targets that can be achieved by a civil servant personally, his high IQ is usually devoted to the avoidance of error.
Ametnike maailma üks veidramaid kajastusi populaarkultuuris on kahtlemata Terry Gilliami “Brazil”, kust tulevad välja nii ametnikemaailma tröösitus kui mentaliteet paremini kui nii mõnestki dokumentaalfilmist.
Kui keegi arvab, et tegu on mingi uue liberaalsete reformidega kaasnenud nähtusega, siis Franz Kafka romaanid “Loss” ja “Protsess” pärinevad mõlemad 1920ndatest, kuid suudavad tõenäoliselt ka täna tekitada lugejates emotsioone, mis liigagi tuttavad mõne kohaliku ametiasutuse külastamisest.
Need näiteid ei ole kaugeltki ainsad vaid pika ja kohati üpris düstoopilise nimekirja algus, mida suudab tõenäoliselt iga inimene iseseisvalt täiendada. Kõik täiendused mõistagi oodatud kommentaarides.
Hiljuti võis lugeda nii Jaak Alliku kui Hannes Rummi sõnavõtte, mille kohaselt Eestis nagu ei olekski võimalik avalikus sektoris töötavaid inimesi koondada, sest nad kõik teevad väga vajaliku tööd. Eriti hea oli Rummi artikkel, mis sukeldus enda “eestlaste ametniku-viha” väitega sügavale demagoogia vetesse.
Numbrid, mida mehed enda argumentide toetuseks serveerisid osutusid aga puudulikuks ja paljuski eksitavaks nagu selgus mõned päevad hiljem Päevalehes ilmunud artiklist. Veel tõestust sellest, et poliitikute juttu lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Kui selles oli veel mingit kahtlust, siis Andrsu Ansipil õnnestus need kahtlused enda demagoogiliste väidetega hajutada.
Rummi poolt esile tõstetud “ametniku-viha” ei ole aga niivõrd viha kui frustratsioon, mis tuleneb sellest üllatavalt sagedast ükskõiksusest ja ülbusest, millega erinevate ametiasutustega suhtlema sunnitud (sest muud moodi ei saa!) inimesed peavad kokku puutuma. Tõenäoliselt suudab iga eestlane tuua vägagi markantseid näiteid ametnike üleolevast suhtumisest, ükskõiksusest või niisama virelemisest.
See ei tähenda, et erasektoris ei ole üleolevalt ükskõikseid inimesi, kuid vastupidiselt avalikule sektorile võib iga üks teenuse saamiseks pöörduda hoopis konkurendi poole ja kui ettevõtte suhtumine ei parane, siis peatselt pole tal ka enam piisavalt kliente. Kui aga konkurente pole, siis alati on võimalus ise alustada – kasutada võimalust viisakuse ja inimlikkusega kliente teenindada.
Kui sa ei ole aga rahul mõne ametiasutuse teenindusega, siis alternatiivi pole. Lepid sellega, mis on saada, ja oled õnnelik, et niigi läks. Kas sellises olukorras on tõesti põhjust imestada, et inimeste frustratsioon võib vahel lausa vihana välja paista? Vaevalt.
Allik ja Rumm: ametnikest, ametnikuvihast ning koondamisest kommenteerimine on välja lülitatud
Kui ma nädala alguse e-kaubanduse postitusi kirjutasin, siis oli selge, et problemaatiline punkt Võlaõigusseaduses seab tõsise küsimärgi alla ka Arengufondi esimese investeeringu Smartposti. Kui natuke täpsemalt väljenduda, siis Smartposti iseteenindusliku postkontori kasutamise võimaluse kaubandus keskustes ei lähe kohe kuidagi kokku Tarbijakaitseameti tõlgendusega seadusest, mille kohaselt peab veebipoest ostetud kaup jõudma füüsiliselt ostjani enne kui tal tekib kohustus maksta teine 50% kauba maksumusest.
Tõsi, Smartposti punktides on võimalus ka lunaraha kauba eest tasuda, kuid kahjuks pole sellest mingit kasu, sest kaup peab füüsiliselt (vähemalt Tarbijakaitseameti tõlgenduses) olema ostjal käes enne kui tal tekib kohustus tasuda teine 50% kauba maksumusest. Seega, vähe sellest, et üks totter seaduselõige sunnib kohalike e-kaubandusega tegelevaid ettevõtjaid nii enda kui klientide elu keerulisemaks tegema, siis ühtlasi takistab see ka mugava ja innovaatilisel lahenduse kasutusele võtmist riigis, kus see välja töötati.
Kui aga Arengufondi investeeringute viljad lähevad uute teenuste ja toodet näol Eestist mööda, siis jääb üle küsida, et miks investeerib Arengufond ettevõttesse, millest saavad kasu ainult ettevõtte omanikud? Kas Arengufond loodi tõesti selleks, et investeerida projektidesse, mis Eestist sisuliselt mööda lähevad samas kaasates raha meie kõigi ühisest rahakotist?
Huvitav on ka see, et minul ei õnnestunud kuskilt leida ei Smartposti tehtud investeeringu suurust ega tingimusi. Millised on Smartpostil seatud eesmärgid, millised on mõõdikud ja kuidas on planeeritud ettevõttest mõne (kui mitme?) aasta pärast väljuda – millistel tingimustel?
Kui tegu oleks erakapitalil põhineva riskikapitalifondiga, siis võiks mõistagi vastused nende küsimustele konfidentsiaalseks kuulutada, kuid tegu ei ole erakapitaliga vaid 500 miljoni krooniga, mille võrra vähem jääb kuskil mujal midagi tegemata.
Praegu on kahjuks Arengufondi investeering väljastpoolt vaadates sedavõrd läbipaistmatu, et keeruline on sellest midagi positiivset arvata. Kahtlused rehepaplusest ja poliitilisest tellimusest aga visad hajuma.
E-riigist on Vabalogis varem juba korduvalt juttu olnud, kuid seda eelkõige avaliku sektori erinevate e-teenuste näol. Märksa vähem tähelepanu on pälvinud e-riigi seadusandlik pool, mis ei puuduta niivõrd avaliku- kui erasektorit.
E-kaubandus on alles arenev valdkond, millele ei saa tagajärgi läbimõtlemata seada samu nõudmisi, mis traditsioonilistele füüsilise asukohaga poodidele kui füüsilise asukohaga poele ei kaasne mõnest seaduse paragrahvi lõikest täiendavaid kulutusi, kuid e-kaubandusega tegelevale ettevõttele kaasneb. Kui taolisi nõudmisi siiski rakendatakse, siis mitte ainult tooteid vaid ka teenuseid müüvatele ettevõtetele, vastasel juhul eelistatakse teenuste müüjaid täiesti alusetult toodete müüjatele, mis läheb aga vastuollu võrdse kohtlemise printsiibiga.
Eraldi huvitav ja järjest olulisem küsimus on vahe tegemine teenustel ja toodetel. Minu arvates on taoline eristamine paljuski kunstlik, sest üha rohkem teenuseid on seotud konkreetse tootega ja sagenevad ka olukorrad, kus ostetu kvalifitseerub nii tooteks kui teenuseks. Näiteks tarkvara puhul on poest ostes tegu tootega, kuid veebist ostetuna võib tarkvara tõlgendada ka teenusena. Täpselt sama muusikaga. Ostad poest plaadi on tegu tootega, kuid ostad veebist otse ja tegu võib olla meelelahutusteenusega.
Probleem on selles, et e-kaubandust ei piira riigipiirid vaid pakutav, pakkuja usaldusväärsus ja tehingu lihtsus ning üldiste ja väljakujunenud tavade (100% ettemaks) sisuliselt illegaalseks kuulutamine ei ole kellegi huvides. See seab lihtsalt kohalikud e-kaubandusega tegelevad ettevõtted olukorda, kus neil on märksa keerulisem konkureerida välismaiste rivaalidega.
Olukorras, kus e-poodide näol on tegu radikaalselt teistsuguse kaubandusega kui see, mida seadust kirjutades silmas peeti, ei ole otstarbekas samu nõudmisi e-kaubandusele seada ilma tagajärgedele mõtlemata.
Alternatiivne lahenduse e-kaubandusele
Vaatamata Tarbijakaitseameti seisukohale, et e-pood on võrdväärne tavalise poega ja müüjale on seatud 50% ettemaksu piirang, ei tähenda see veel automaatselt lõppu e-kaubandusele Eestis.
Nimelt on e-pood minu arvates käsitletav keskkonnana või teenusena, mille vahendusel on võimalik endale erinevat kaupa tellida. Kuna enamus e-poode vajavad nagunii eelregistreerimist, et midagi osta, siis võib e-kaubandusega tegelev ettevõte registreerimise ja keskkonna kasutamise üheks tingimuseks seada, et kaupade eest tasutakse 100% ettemaksu enne kui kaup tellijale saadetakse. See peaks looma olukorra, kus inimene, kes ei ole valmis ettemaksu e-poe soovitud ulatuses tasuma, ei saa/tohi ka keskkonda kasutada ja igasugused hilisemad ettemaksuga seotud kaebused (näiteks Tarbijakaitseametisse) on alusetud. Tarbijakaitseamet tõenäoliselt nii ei arva, kuid samas ei saa sellist skeemi ka ümber lükata ühelegi olemas olevale seadusele toetudes.
Jah, taoline skeem on kohmas ja paljuski kunstlik, kuid nii on ka seaduste pressimine valdkonda, mille jaoks nad kunagi mõeldud polnud. Võlaõigusseaduse § 213 lg 4 jääb jätkuvalt e-kaubandusega tegelejate peakohale rippuma. Tõenäoliselt aitab lõplikku selgust olukorda tuua alles seaduseparandus või kohtukaasus.
Kogu selle pulli lõpetuseks peab aga taas kord tõdema, et Tarbijakaitseamet sellisena nagu ta täna toimib, on mõttetu asutus, mis tuleks likvideerida või radikaalselt ümber organiseerid esimesel võimalusel.