Kuna viimases Tehnokrattis sai netipoodide ettemaksu piirangutest räägitud, siis kogun ka teemaga seotud postituste viited ühte kohta. Ma kardan, et ega selle saatega midagi eriti selgemaks ei saanud – pigem sai kinnitust veendumus, et Tarbijakaitseametis lihtsalt ei suudeta mõisteta ühest seaduse paragrahvi lõikest tulenevate kohustuste tagajärgi.
Ah jaa, selle jutu kohta, et Hollandis on sarnane nõudmine (mitte rohkem kui 50% ettemaksu ei tohi küsida) mina mingit kinnitust esimest viite Hollandis asuvat e-poodi külastades ei leidnud. Vaid ühe näite võib leida siit.
Minust on seekord olümpiamängud sama hästi kui mööda läinud. Paari ujumisala olen vaadanud, sest peaaegu iga võistlus toob mõne olümpia- või maailmarekordi. Slate’is ilmus aga Phelps’i vägitegudega seoses artikkel ujujate riietusest ehk n.n. tehnoloogilisest dopingust:
To make its latest high-tech, skinlike suit, Speedo enlisted NASA’s wind tunnels, a water flume at New Zealand’s Otago University, and the once-radical fashion design of Comme des Garçons Rei Kawakubo. Whatever Speedo’s doing seems to be working: “When I hit the water [in the LZR Racer], I feel like a rocket,” claims Michael Phelps, who’s set two world records in LZR suits. Since its introduction in February, swimmers wearing the LZR Racer have claimed close to 50 world records.
Speedo viimase saavutuse tõmbab selga ka artikli autor, kes jagab enda muljed muu hulgas ka selle trikoo selga saamisest, mis pakub mõned päris lõbusad kirjeldused.
x x x
Tänud ühele Vabalogi ustavale lugejale, kes saatis viite hiljuti New York Times’is ilmunud pikemale artiklile trollidest The Trolls Among Us. Jutt ei käi loomulikult mütoloogilistest olenditest vaid üpris tüütutest inimestest, kes annavad endast sageli parima(?!), et provotseerida ja agiteerida:
While reporting this article, I did everything I could to verify the trolls’ stories and identities, but I could never be certain. After all, I was examining a subculture that is built on deception and delights in playing with the media. If I had doubts about whether Fortuny was who he said he was, he had the same doubts about me. I first contacted Fortuny by e-mail, and he called me a few days later. “I checked you out,” he said warily. “You seem legitimate.” We met in person on a bright spring day at his apartment, on a forested slope in Kirkland, Wash., near Seattle. He wore a T-shirt and sweat pants, looking like an amiable freelancer on a Friday afternoon. He is thin, with birdlike features and the etiolated complexion of one who works in front of a screen. He’d been chatting with an online associate about driving me blindfolded from the airport, he said. “We decided it would be too much work.”
Ma olen küll trollidest juba mitu head aastat teadlik olnud, kuid mulle tuli üllatusena, et osad inimesed on trollimisele sisuliselt pühendunud. Artiklist selgub, et ega need inimesed vaimselt terved ei ole vaid pigem elavad mingis kibestunud mullis, millest välja ei suudeta näha. Kohati õõvastav, kuid ootamatult õpetlik lugu, mis pigem demonstreerib kui haledate inimestega on tegu.
x x x
Scientific American’is ilmus pikem lugu magamisest ja une olulisusest inimmälule. Nagu taoliste artiklite puhul ikka saab põgusa ülevaate valdkonna ajaloost ja märkimisväärsematest avastustest kui ka hea kokkuvõtte viimastest läbimurretest:
In 2006 we demonstrated the powerful ability of sleep to stabilize memories and provided further evidence against the myth that sleep only passively (and, therefore, transiently) protects memories from interference. We reasoned that if sleep merely provides a transient benefit for memory, then memories after sleep should be, once again, susceptible to interference. We first trained people to memorize pairs of words in an A-B pattern (for example, “blanket-window”) and then allowed some of the volunteers to sleep. Later they all learned pairs in an A-C pattern (“blanket-sneaker”), which were meant to interfere with their memories of the A-B pairs. As expected, the people who slept could remember more of the A-B pairs than people who had stayed awake could. And when we introduced interfering A-C pairs, it was even more apparent that those who slept had a stronger, more stable memory for the A-B sets. Sleep changed the memory, making it robust and more resistant to interference in the coming day.
Artiklist selgub muu hulgas ka see, kuidas magades aju erinevaid probleem lahendab ja isegi mehhaanilisi ülesandeid optimeerib.
x x x
Natuke rohkem kui kolm aastat tagasi kirjutasin Vabalogis ettevaatusprintsiibist. Ühelt poolt selleks, et ise paremini mõista seda üha suuremat kaaluv omavat põhimõtet, kuid teiselt poolt juhtida tähelepanu sellele, et ettevaatusprintsiip ei tähenda “tasuta” kindlust vaid ka teatavaid ohverdusi. Mõni nädal tagasi ilmus aga Boston Globe’is Cass Sunstein’i pikem artikkel ettevaatusprintsiibist, mis üritab samuti lugejale selgitada (kuigi märksa lühemalt ja selgemalt) ettevaatusprintsiibi olemust ja samas sisemist vastuolu:
Yet the precautionary principle, for all its rhetorical appeal, is deeply incoherent. It is of course true that we should take precautions against some speculative dangers. But there are always risks on both sides of a decision; inaction can bring danger, but so can action. Precautions, in other words, themselves create risks – and hence the principle bans what it simultaneously requires.
Sunstein toob hulgaliselt näiteid, millest enamus pärinevad kahjuks Euroopast. Mitte just kõige julgustavam täheldus. Vähemalt on Vaclav Klaus selgelt mõista andnud, miks ta REACH’i ei toeta:
Czech President Vaclav Klaus has vetoed a law placing the country’s chemical industry under tougher European Union rules, calling it bureaucratic and bad for business.
In a statement released on Monday, Klaus said that neither the Czech Republic nor the whole EU needs such a regulation.
“There is no reason to further toughen legislation in this field. People are not endangered by chemicals,” he added.
x x x
Mind hämmastab, et The New Yorker suudab sedavõrd stabiilselt avaldada huvitavaid mõnda valdkonda detailsemalt käsitlevaid artikleid. Taolistes viiteid koguvates Vabalogi postitustes on nad juba suht regulaarne nähtus ja seda sugugi mitte sellepärast, et ma ise regulaarselt väljaannet loeks vaid teised lihtsalt viitavad huvitavatele artiklitele. Viimases numbris ilmus pikem lugu bakteritest, mis on immuunsed antibiootikumidele ja sellest, kuidas need superbakterid levivad isegi Eestile üpris lähedal:
In 2004, about thirty per cent of all patients returning from Iraq and Afghanistan tested positive for the bacteria. “It’s a big problem, and it’s contaminated the evacuation facilities in Germany and a lot of the V.A. hospitals in the United States where these soldiers have been brought,” Moellering said. Patients evacuated to Stockholm from Thailand after the 2004 tsunami were often infected with resistant gram-negative microbes, including a strain of Acinetobacter that was resistant even to colistin, the antibiotic used, to variable effect, in the outbreak at Tisch Hospital. The practice of “clinical tourism,” in which patients travel long distances for more advanced or more affordable medical centers, may introduce resistant microbes into hospitals where they had not existed before.
Mul pole aimugi, kuidas on lood Eesti haiglates. Kas meie haiglates on üldse kangemat kraami, mis suudaks superbaktereid hävitada?
Artiklis tuleb loomulikult juttu ka sellest, kuidas liigne antibiootikumide tarvitamine on ka bakterite evolutsioonile hoogu juurde andnud. Ja seda mitte ainult inimeste vaid ka loomade puhul, kes meie toidulauale lõpuks jõuavad.
Lool on ka üks huvitav omadus: mida rohkem loed, seda hirmuäratavamaks läheb. Umbes poole peal mainitakse, et Kreekas on 50-60% haiglas saadud nakkustest antibiootikumidega ravimatud ja mõned read hiljem selgitab üks arst, miks ta ise proovib võimaluse korral antibiootikumide tarbimisest hoiduda.
Päris lootusetu olukord õnneks pole, sest bakterite negatiivse mõju allikaid mõistetakse paremini kui kunagi varem, mis ühtlasi võimaldab ka probleeme teisiti lahendada. Kahju ainult, et see siiani erilist tulemust pole andnud.
Superbakterid, trollid, ujumistrikood ja une mõjust mälule kommenteerimine on välja lülitatud
Indeed, the gentleman in question remained very calm and full of certainty throughout the discussion, losing his temper only when I started enumerating the various ways in which the West can respond without any military intervention. “And who are you going to buy gas from,” he asked me angrily. “Lots of people,” replied I airily. “Who are you going to sell it to if we don’t buy it? There are no pipelines to China.” This did not make him very happy.
The build up of naval forces in the Gulf will be one of the largest multi-national naval armadas since the First and Second Gulf Wars. The intent is to create a US/EU naval blockade (which is an Act of War under international law) around Iran (with supporting air and land elements) to prevent the shipment of benzene and certain other refined oil products headed to Iranian ports. Iran has limited domestic oil refining capacity and imports 40% of its benzene. Cutting off benzene and other key products would cripple the Iranian economy. The neo-cons are counting on such a blockade launching a war with Iran.
See postitus on täis ka teisi pärleid, kuid ma ei suutnud kõike eelnevat päris tõsiselt võtta pärast viimast täiendust:
Georgia calls for US help; Russian Air Force bombs Georgian air bases. DEBKA, the Israeli strategy and military site, states that Israeli military officers are advising the Georgian armed forces in combat operations and that 1,000 Israelis are in-combat on the side of Georgia at this time.
Kuwait has activated its “Emergency War Plan” as it and other Gulf nations prepare for the likelihood of a major regional war in the Middle East involving weapons of mass destruction.
The two-ton elephant in the living room of the neo-con strategy is the advanced biowar (ABW) that Iran, and to a lessor extent Syria, has. This places the motherlands of the major neo-con nations (America, France, the United Kingdom), as well as Israel, in grave danger. When the Soviet Union fell the Iranians hired as many out-of-work former Soviet advanced biowar experts as possible. In the last 15 or so years they have helped to develop a truly world class ABW program utilizing recombination DNA genetic engineering technology to create a large number of man made killer viruses. This form of weapon system does not require high tech military delivery systems. The viruses are sub-microscopic and once seeded in a population use the population itself as vectors. Seeding can be done without notice in shopping malls, churches, and other public places. The only real defense to an advanced global strategic biowar attack is to lock down the population as rapidly as possible and let those infected die off.
Ma olen võib-olla selle tähelepanekuga lootusetult hiljaks jäänud, kuid vähemalt minu jaoks on see uus areng. Nimelt on inglise keelsetes blogides ja foorumites, kus kajastatakse viimaseid sündmuseid Georgias ja lugejatel ka kommenteerida võimaldatakse, välja ilmunud “murelikud” ja “tõde kuulutavad” patriootlikud Venemaa kodanikud. Vigases inglise keeles õigustatakse Venemaad, pakutakse erinevaid kahtlase väärtusega viiteid ja levitatakse muid seisukohti, millel on rohkem ühist muinasjuttude kui reaalse olukorraga.
Kui ma neist esimest korda pühapäeval lugesin, siis tundus, et tegu on lihtsalt mõnede üksikute aktivistidega, kellele ei tasu eriti tähelepanu pöörata. Kahjuks tundub aga usinaid “kirjutajaid” olevat üllatavaltki palju, sest isegi lühemate ja suht neutraalsete postituste kommentaaridest võib leida kommenteerijaid, kes on usinad postitajad, kuid vabandavad juba varakult, et nende inglise keel on vigane ja tegelikult diskussiooni kellegagi kunagi ei astu.
Huvitav, kui palju on venelaste taolisi kommenteerijad? Kas tegu on mõne grupi või lihtsalt isikute omaalgatusega või on siin näha isegi luureteenistuste karvast kätt, mis üritab enda tõlgendust reaalsusest iga võimaliku kanali abil kehtestada? Kas tõesti on infosõja kaevikuteks kujunemas blogid?
Tõenäoliselt võiks märksa olulisemat rolli Georgia sündmustes mängida Türgi, mis on üllatavaltki madalat profiili hoidnud. Vaevalt, et nad soovivad ühist piiri Venemaaga ja tõenäoliselt on selle nimel valmis toetama ka enda naabreid kui olukord peaks veelgi teravamaks muutuma.
Türklased olid ka Iraagi sõja ajal piisavalt enesekindlad, et USA vastupidistele soovitustele vaatamata siseneti Põhja-Iraaki. Igal juhul on selle NATO liikme sõnavõtte ja seisukohti jätkuvalt põhjust tähelepanelikult jälgida isegi kui nende välisministeerium on esialgu üpris madalat profiili hoidnud.
Mulle tundub, et kõige rohkem on mingeid konkreetseid toetavaid samme oodata neilt, kes on kõige vähem häält teinud.
Keda olukord Georgias vähegi huvitab, see on kindlasti juba leidnud civil.ge portaali, mis laeb aeglaselt, kuid siiani suht kindlalt. Tõenäoliselt üks kõige Georgia-sõbralikum infokanal. Nende esiuudiseks on hetkel, et Georgia on hävitanud 40 venelaste tanki.
Fistful of Euros üks kirjutajatest asub samuti Georgias, Tbilisis, ja jagab muljeid sellest, kuidas olukord tavainimestele tundub ja milliseid konflikti mõjusid võib pealinnas tajuda.
Wu Wei läks kohalikele lääne tarkust jagama, kuid kirjutab nüüd sellest, kuidas erinevate riikide esindajad on olukorrale reageerinud ja kuidas meedia toimuvat kajastab. Ühtlasi loodab, et peatselt toimuvale 10 inimese koolitusele jõuavad ka need 7, kes reservväelastena aktiivteenistusse kutsuti.
Tbilisi Blog näib samuti kajastavat just viimaseid arenguid. Kõige silmatorkavam oli pilt verisest lennukipiloodi kiivrist. Praeguseks on Venemaa kinnitanud, et 2 lennukit on alla lastud.
Also according to the BBC Russian Service, the Russian Ministry of Defence, has accused Ukraine in supporting Georgia in its ethnic cleansing of South Ossetia. At the moment, such accusations are to be taken very seriously.
One wonders whether this could have been avoided by a greater display of courage by certain West European countries, such as Germany, France, Spain and the Benelux, who made it clear at the last NATO Summit that they were prepared to act on Russian instructions if it meant “standing up to America” and, of course, ensuring no break in that energy supply.
Come to think of it, where is the soft power of the EU? This war is unfolding reasonably close, yet neither the EU nor its member states, whose leaders are, of course, on holiday or in Beijing, seem to have any ideas beyond wringing their hands and pleading with all sides to be good little children and play nicely with each other.
Valdimir Socor’i kirjutis valgustab aga mõnevõrra täpsemalt sõjalisele konfliktile eelnenud agitatsiooni Venemaa poolt. Kirjutise lõpust:
Resemblances with the Russian interventions in the early 1990s in Transnistria and Abkhazia are unmistakable. In that scenario, the Russian media create a hysterical, brink-of-war atmosphere, portraying the small country targeted for attack as a dangerous aggressor. Russian-armed proxy troops, already in place on the target country’s territory, attack localities and seats of authority. Cossacks and North Caucasus “volunteers” are sent in. Russian officials can claim that the attackers act on their own, outside Moscow’s control. Russian military intelligence coordinates the operation, while air and ground forces provide cover and would intervene directly if the target country defends itself. In the final stage of this scenario, Russian “peacekeepers” perpetuate the gains achieved on the ground. Throughout the crisis, most Western governments are confused and react irrelevantly by urging restraint on “both sides,” ultimately tolerating the Russian faits accomplis.
Võiks ju arvata, et taolistest mängudest nähakse läbi, kuid seda kas ei suudeta või – märksa tõenäolisemalt – lihtsalt ei soovita teha. Tõenäoliselt hakkavad sõnad nagu “nafta” ja “energia” lähipäevadel konfliktist kirjutatud artiklites olulisemat rolli mängima.
Esmapilgul võib tunduda, et Eesti on selles küsimuses päris aktiivne tegija. Aga kui nüüd veidi ringi vaadata, siis tuleb välja, et see mulje on üsna petlik.
Võtame meile lähedased riigid. Leedu ja Poola riigipead rääkisid Saakašviliga juba neljapäeval. Eile arutasid tekkinud olukorda omavahel Leedu, Läti, Poola, Soome, Rootsi ja Ukraina välisministrid, et kooskõlastada oma edasist tegevust. Kas märkasite, et sellest nimekirjast puudub Eesti?
Leedu välisminister lendas juba eile president Adamkuse korraldusel Georgiasse, et ennast kohapeal olukorraga kurssi viia ja informeerida seejärel seal toimuvast teisi Euroopa Liidu liikmesriike, et aidata kaasa vastava poliitika kujundamisele. Adamkus ise arutas aga Lõuna-Osseetias toimuvat eile Saakašvili ja Euroopa Liidu välispoliitika koordinaatori Javier Solanaga.
See on operatiivne reageerimine. Need on reaalsed initsiatiivid.
Eesti piirdub samal ajal vaid suhteliselt mõõdukate deklaratsioonidega, milles korratakse sisuliselt lihtsalt Euroopa Liidu eesistujariigi Prantsusmaa väljendatud seisukohtasid: väljendame sügavat muret; kutsume kõiki osapooli üles vaenutegevuse kohesele lõpetamisele ning läbirääkimiste jätkamisele, et leida kriisile rahumeelne lahendus, mis austaks Georgia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust jne.
On lihtsalt groteskne, kui selliste avalduste tegemist üritatakse kujutada mingi erilise julgustükina.
Kui eestlased niisama ja sisuliselt üksinda tõmblevad, siis ei registreeru see kellelgi. Küll aga võiks järjepidev ja süstemaatiline surve koostöös erinevate teiste (Ida-) Euroopa Liidu liikmetega anda märksa jõulisema sõnumi. Mitte et sakslased või prantslased sellest huvitatud oleks aga soomlased ja rootslased koos mõnede teistega ehk siiski.
Mõni aeg tagasi sai otsustatud, et mõned huvitavamad artiklid Wikipediast väärivad eraldi ja regulaarselt esile tõstmist. Eelkõige on plaan keskenduda just Wikipedia eklektilsematele artiklitele, mis ei ole päevakajalised, kuid võivad uudishimulikele mõnusal suveõhtul meeldivat vaheldust pakkuda.
Laki is a volcanic fissure situated in the south of Iceland. On 8 June 1783, a fissure with 130 craters opened. This event is rated as VEI 6 on the Volcanic Explosivity Index, but the eight month emission of sulfuric aerosols resulted in one of the most important climatic and socially repercussive events of the last millennium!
Festivus is an annual holiday invented by writer Dan O’Keefe and introduced into popular culture by his son Daniel, a scriptwriter for the TV show Seinfeld.
The Catalpa rescue was the daring escape, in 1876, of six Fenian prisoners from what was then the British penal colony of Western Australia.
Dosa is a South Indian crêpe. This food, rich in carbohydrates and proteins, is a typical South Indian food taken as breakfast or dinner. It is first noted in the sangam Literature of Tamil language dated to the Christian era.
Krav Maga is an eclectic self-defense and military hand-to-hand combat system developed in Israel, whic assumes no quarter will be given, and emphasizes maximum threat neutralization in a “real life” context.
Järgmine osa juba vaikselt kogub kandidaate ning ilmub Vabalogis juba peatselt. Eelmise osa leiab aga siit.
Mulle tundub, et nüüd võib julgelt väita, et Vabalogist saab aeg ajalt ka uudiseid lugeda. Igal juhul võttis Päevaleht ettemaksuteema üles ja ma ei pea ennast tundma imelikult sellele “probleemile” tähelepanu juhtides.
Samas on kentsakas see, et lahendustena nähakse pigem panga IT lahenduste täiustamist kui tüütu seaduseparagrahvi muutmist. Tundub selline suht “miks minna otse kui saab ringiga” lähenemine olevat. Samas ei lahendaks uued IT rakendused välismaiste veebipoodide konkurentsieelise küsimust ega näiteks erinevatest maksude tasumisest tekkivaid komplikatsioone, mis teevad veebipoe ühtlasi kallimaks ja väikeettevõtja jaoks oluliselt riskantsemaks ettevõtmiseks.
Aga see Anttilla juhi jutt artikli lõpust on küll üks paras enda huve teeniv ja konkurente materdav jutt, mida saab rääkida ainult 2700 töötaja, ligi 30 poe ja poole miljardi eurose käibega suurettevõte. Nad omavad varusid, neile on piisavalt suur käive ja klientuur, et omada puhvreid, mis võimalikud maksuprobleemid välistavad. Väikekaupmeestel aga taolist võimalust pole. Eriti hea oli aga üks lõik:
Tuula sõnul on Eestis väga palju poode, mis toovad küll kliendile kauba koju kätte, kuid ostavad selle alles siis, kui kliendi käest on raha kätte saadud. Selline tegevus on aga kauplemismoraali vastu.
Vau, sellist jura ikka annab välja mõelda. Kas kauplemismoraal on see, et teeme väikeste konkurentide elu võimalikult keeruliseks ja siis nimetame puudulikust seadusest kõrvale kaldujaid petisteks? Õõvastv on see Tuula ja temaga koos kogu Anttila.
Pole sealt kunagi midagi tellinud ja kohe päris kindlasti ei kavatse seda ka nüüd teha. Ühtlasi annan endast parima, et ka teised inimesed Anttilat väldiks.
Seoses John Hamptoni veendumusega, et Läti jooksevkonto defitsiit võib põhja lasta Hansapanga ja seejärel ka Swedbanki on tekitanud piisavalt elevust, et samal teemal ilmus ka teisi postitusi – mõned asjalikumad, mõned mitte.
Ma olen huviga diskussiooni jälginud ja jõudnud mõnedele järeldustele, mis pakuvad ehk huvi teistelegi ja toovad mõnevõrra selgust olukorda.
1. Liiga palju on juttu Baltikumist kui ühtsest tervikust, kus ühe riigi probleemid tähendavad automaatselt sarnaseid probleeme teistele. Läti mured on natuke teised kui Eesti mured ja Leedu mured jäävad eestlastele juba õige kaugeks. Kokku moodustavad Eesti ekspordist Läti ja Leedu aga vaid kümmekond protsenti, millest näiteks elektrienergia ei kao ka tumedamate stsenaariumite puhul tõenäoliselt kuskile. Samas märkis vähemalt Vistesen, et tavainvestori jaoks, kes asub kaugemal kui vahetus naaberriigis, on Baltikum üks piirkond tahame seda või mitte.
2. Eesti ei ole Argentiina ja enamus võrdlusi Argentiinaga, mida mina olen viimastel päevadel lugenud, oleks tõenäoliselt ära jäänud kui oleks vaevutud lugema François J.Gurtner’i 2002. aasta uurimust Currency Board and Debt Trap: Evidence from Argentina and Relevance for Estonia (PDF). Tõsi, uurimus on praeguseks juba kuus aastata vana, kuid sealt tuleb üpris selgelt välja, miks Argentiina ei ole Eesti. Valuutakomitee kasutamine ei tähenda veel seda, et mõlema riigi saatus on sama. Argentiinlastele keeras nende supi lõplikult kokku ikkagi puudujäägiga eelarve ja varasem majanduspoliitika. Need, kes võrdlevad Eestit Argentiinaga pole tõenäoliselt olukorraga piisavalt kursis
3. Ma olen mõnedelt valuutakomitee kriitikutelt küsinud, et millised oleks nende ettepanekud või mida nad oleks teisiti teinud. Kuna enamus riike on oluliselt suuremad kui Eesti on mitmed väikeriigi mured kirjutajatele võõrad ja pakutakse alternatiivina ujuva kursiga valuutat. Minu jaoks on see märk sellest, et inimene pole enda pakutud lahenduse tagajärgi läbi mõelnud väikese avatud majandusega riigi jaoks. See teeb deklaratiivsete avalduste suhtes skeptiliseks.
4. Jooksevkonto puudujääk ei tohiks samuti olla probleem, sest nii kuidas majanduskasv aeglustus on ka puudjääk kahanema hakanud. Üldine rusikareegel on, et üle 5% (meil on praegu u. 13%) jooksevkonto puudujääk SKP’st on juba problemaatiline, siis avatud majandusega väikeriigi puhul ei pruugi protsent eriti midagi öelda. Kui protsentuaalselt on summa suur, siis rahas väljendatuna mitte eriti. Mulle tuleb meelde hiljutine Islandi juhtum, kus ühe uue “alumiiniumitehase” avamisega kaasnevad investeeringud lõid nii mõnedki projektsioonid ja plaanid paigast. Pärast Eestisse tulevate välisinvesteeringutega arvestamist kahaneb jooksevkonto puudjääk aga nii poole võrra. Lisame siia veel selle, et enamus laenudest on siiski võetud pikemat perspektiivi silmas pidades kinnisvarale ja olukord näeb juba märksa stabiilsem välja.
5. Üllatavalt palju on Baltikumi kajastavate postituste juures väiteid ja kommentaare, mille kohaselt on Eestis elu jube kallis. Regulaarselt kallim kui Soomes. Jah, võib-olla Vanalinnas, kus kohati lihtsam kuulda mõnda võõr- kui emakeelt, kuid ega enamus eestlasi ei teegi kõige kallimates kohtades sisseoste. Ikka valitakse ning otsitakse ja elatakse pigem sissetulekutest kui laenudest. Ma saan aru, et jutud hindadest meelitavad lugejaid ja annavad hea baasi edasiseks kirjutamiseks, kuid eks see ole meie endi asi meelde tuletada: “The plural of anecdote is not data!”
6. Kohalikud ei ole rumalad enesepetjad. Ma olen üpris veendunud, et meil on rohkem inimesi erinevat majandusanalüüsi tegemas kui tõenäoliselt vaja, kuid see ei tähenda, et nad veel ebakompetentsed oleks. Ma kaldun arvama, et kohalikel on ikka natuke terviklikum pilt olukorrast ja tingimustest, võimalustest ja ohtudest. Välisvaatlejad panevad enamasti sama regulaarsusega mööda, mis kohalikud.
Mulle tundub, et järgmise aasta jooksul mängib väga olulist rolli see, kuidas Valitsus suudab kulusid kärpida ja maksutõusudest hoiduda. Ma saan aru, et Reformierakonnale on poliitiliselt problemaatiline tulumaksualandamise peatamine, kuid vajaliku raha leidmine automaksuga ei tähenda, et maksukoorem langeb või majanduskasvu kuidagi julgustab. Pigem ikka vastupidi. Samas võib puudjäägiga eelarve olla märksa problemaatilisem Eesti usaldusvääruse kohalt ja olgem ausad, ega meil peale usalduse eriti midagi pole.