Velvet’i ajaveebis ilmus üle pika aja natuke pikem postitus, kus muu hulgas proovitakse vastata küsimusele, miks paljud märgid ebaõnnestuvad. Jutt on pikem ja natuke segane, kuid hea algus edasi mõtlemiseks – kolmest põhiargumendist tooks esimesed laused:
Esimene põhjus märkide ebaõnnestumisel on sarnane alkeemikute omaga: kulla hinda saab ainult kulla eest. Samamoodi kui kulla väärtuslikkus põhineb ennekõike tema piiratusel, on kaubamärgi väärtus kinni meie tähelepanu piiratusel.
Teine ebaõnnestumise põhjus on enda olulisuse ülehindamine. Küsimus pole teema (toote, teenuse) olulisuses kui sellises vaid võimetuses seda vestluspartnerile selgeks teha.
Kolmas ebaõnnestumise põhjus on lihtsustus. Ükski kampaania-märk ei toimi kampaania eest, ükski kaubamärk ei veena tarbijat toote headuses.
Taolise jutu juurde käib mõistagi näide, milleks Veleveti postituses on Tallinna staatus juba mõne aastapärast kultuuripealinnana ning milles see üldse seisneb ja kuidas inimestele seda serveeritakse. Seda mõtisklust lugedes tulid tahes tahtmata meelde Grant McCrackeni eelmise nädala postitused, mis kulmineerusid pdf’iga, kus kaardistatud tema postitused brändimisest (loe: tähenduse juhtimisest):
I have published around 1.4 million words on this blog, and that makes any particular set of posts hard to find. Yes, you can do a key word search. But you still end up with a long list of posts and no clear idea of their relationship one to the other.
How, I wondered, could I do a compendium of posts organized for easier access. Organized in a PDF file, what you get is a single page that gives you a jumping off point for 40 blog posts. (Be careful to come back to the PDF by way of your “return” button.)
Need nelikümmend postitust on jaotatud viiesse kategooriasse: brands behaving badly, brands behaving well, brand philosophers, brand tactics, brand strategy, millest iga üks sisaldab 7-9 postitust, mis arutlevad konkreetse näite, juhtumi või isiku baasil selle üle, milles seisneb edukas ja sisuline brändimine.
Bad ideas flourish. Bad thinkers flourish. Good practice never seems to drive out bad practice. The world of branding just churns.
Marketers have been doing branding professionally for about 100 years now. But branding is anything but professional.
I have a point of view of branding. I call it “meaning management.” Think of it as a cultural, an anthropological approach to marketing. I think these 40 posts capture a consistent, practical point of view.
Minule on Granti lähenemine sümpaatne. Your milage may vary!
Vestlused: tähenduste loomisest ja juhtimisest Eestis kommenteerimine on välja lülitatud
Hiljuti tundis Henrik enda ajaveebis huvi selle vastu, miks Twitter ega mikroblogimine ei taha Eestis hästi vedu võtta:
Kas keegi oskaks seletada, miks Twitter Eestis ei toimi, aga USAs tundub olevat killer app? Kas meil on millegi poolest teistmoodi olukord? Milline on Twitteri õige kasutusmudel? Ma läheks hulluks, kui kõik mu 16 vaadeldavat postitaksid 10 korda päevas ja mul oleks need telefonile tellitud. Aga kui ma jälgiksin 100 inimese feedi? Või tuleks loobuda SMSidest ja lihtsalt jälgida oma Twitter RSSi? Ja mille poolest on see siis teistmoodi kui Facebooki ja Orkuti status messaged?
Minu uudishimu Twitteri vastu jõudis sinna punkti, kus ma oli valmis ennast registreerima kuskil jaanuari alguses, kuid pärast mõne tunnist katsetamist ja uurimist jõudsin järeldusele, et see pole minu jaoks. Mul pole 140 tähemärgiga peaaegu kunagi midagi öelda, mis vääriks kirja panemist või veel parem maailmale kuulutamist.
Samas sattusin tänu P.V.-le päris huvitavale artiklile New York Times’i leheküledel, mis proovib lahti harutada Twitteri fenomeni, kompab natuke nähtuse juuri ja proovib mõista, miks mikroblogimine osasid inimesi köidab. Mõistagi tuleb juttu ka Twitteri kasutamise mõjust ja tagajärgedest. Sõna saavad kasutajad, teenuse loojad, sotsioloogid ja antropoloogid ning tulemuseks igati mitmekülgne artikkel, mis ajendas uuesti twitteri kasutamisele mõtlema:
Haley discovered that he was beginning to sense the rhythms of his friends’ lives in a way he never had before. When one friend got sick with a virulent fever, he could tell by her Twitter updates when she was getting worse and the instant she finally turned the corner. He could see when friends were heading into hellish days at work or when they’d scored a big success. Even the daily catalog of sandwiches became oddly mesmerizing, a sort of metronomic click that he grew accustomed to seeing pop up in the middle of each day.
This is the paradox of ambient awareness. Each little update — each individual bit of social information — is insignificant on its own, even supremely mundane. But taken together, over time, the little snippets coalesce into a surprisingly sophisticated portrait of your friends’ and family members’ lives, like thousands of dots making a pointillist painting. This was never before possible, because in the real world, no friend would botherto call you up and detail the sandwiches she was eating. The ambient information becomes like “a type of E.S.P.,” as Haley described it to me, an invisible dimension floating over everyday life.
Muu hulgas selgub, et enne kui oli Twitter oli Facebook’i News Feed, mis esialgu tundus täiesti mõttetu ja privaatsust riivav, kuid täna on iseenesest mõistetav osa Facebookist. Enamus Henriku esitatud küsimusi saavad artiliks ka vastuse.
Kui tulla veel lõpetuseks tagasi selle juurde, miks Twitter ei taha Eestis kandepinda leida, siis ma pakuks põhjuseks number üks võrguefekti ehk twitter on seda mõistlikum ja kasulikum, mida rohkem on seal sinu tuttavaid, sõpru ja inimesi, kes on huvitatud teine-teise tegevuse pidevast jälgimisest. Eesti tagasihoidlikud geograafilised vahemaad ja suht läbipõimunud suhtlusringkonnad on tõenäoliselt teine põhju, miks twitter alles otsib kohalike kasutajaid – milleks tweetida kui paljuski samaväärse info saab niisama lobisedes mõnelt tuttavalt kätte.
Businesses, of course, are more interested in what they’re buying. Dataminers like Seattle’s Visible Technologies are helping companies such as Hormel and Panasonic pour through millions of Tweets, finding customers talking about their products. Dell, a Visible customer, scouts out the Tweets and dispatches its Twittering workers to jump into the conversations. At a conference last week, the company claimed to have boosted sales through these efforts by $500,000 in recent months.
Isiklikult arvan, et Twitter’i funktsioonid võtavad üle mõned teised lahendused ja kauaks seda nähtust sellisel suht iseseisval moel ei jagu. Üks kodukootud näide kah.
IMF’i ettevõtluse reguleerituse iga-aastane uuring “Doing Business 2009” (või kokkuvõtte PDF) on avaldatud ja Eesti tulemuseks jätkuvalt märkimisväärne 22 koht. Võrreldes eelmiste aastate järjest paranevate kohtadega (2008 oli Eesti 18. kohal) on aga siiski tegu väikese tagasilöögiga. Samas ei ole Eesti languse põhjuseks niivõrd ettevõtluse järjest kasvav reguleerimine kuivõrd tõsiasi, et mitmed teised riigid on meist mõnevõrra usinamad olnud ettevõtlusega tegelemise lihtsustamisel.
Nii on Eestist tänu mitmetele reformidele möödunud ja saavutanud parema koha: Tai 13. koht (2008 – 19), Georgia 15. koht (2008 – 21), Saudi-Araabia 16. koht (2008 – 24), ja Malaisia 20. koht (2008 – 25). Kõige usinamatest reformijatest kaks (Georgia ja Saudi-Araabia) on reformide läbiviimise edukuselt vastavalt 5. ja 7. kõige agaramad. Eesti langemine mõned kohad pole aga kaugeltki unikaalne nähtus. Sarnaselt Eestile pidid ka mitmed teised lähipiirkonna riigid mitu kohta loovutama: Norra (-1), Soome (-1), Rootsi (-3), Belgia (-3), Shveitsi (-6), Saksamaa (-5), Austria (-4) ja Läti (-3).
Tegelikult oleks võinud Eesti koht värskes uuringus ka oluliselt kõrgem olla kui uus Töölepingu seadus poleks populistliku virr-varri sisse toppama jäänud. Praeguse seisuga on Töölepingu seadusega reguleeritud töötajate värbamise kategoorias Eesti koht häbiväärne 163. võimalikust 181. kohast. Uus ja märksa paindlikum Töölepingu seadus võiks Eesti üle öö viia esikümnesse. Raske uskuda, et nii Soomes kui Rootsis on töötajate värbamine märksa lihtsam, kuid nii see kahjuks tundub olevat.
Kahju, et ametiühingute juhtkonna huve teenivad avaldused ei maini vallandamisest rääkides, et kui on lihtsam vallandada, siis on ka julgem värvata ja seda just taolistest gruppidest nagu noored, piiratud kogemuse ja haridusega, piiratud keeleoskusega inimesed. See, et paljud nendest inimestest on praeguse Töölepingu seaduse tõttu tööta või sunnitud varimajanduses tegutsema, ei lähe aga AÜ’de juhtkonnale midagi korda. Pole liige, pole olemas.
Loodetavasti uus Töölepingu seadus tuleb varsti ja oluliselt parem kui praegune.
Jätkuvalt on Eestis probleemsed (PDF) ettevõtete sulgemine ja investorite kaitse. Ettevõtete maksukoormus on meil samuti lähinaabritest nagu Taani, Soome, Läti, Leedu, Norra ja Poola kõrgem, mis annab veel kord põhjust väita, et makse saab ja peab jätkuvalt langetama mitte välja mõtlema viise, kuidas saaks varasemate aastate kulutuste taset võimalikult vähe kokku tõmmata või maksutõusuga juurde koguda.
Järeldusi: muretsemiseks pole veel esialgu põhjust, kuid 2009. aasta eelarve üle kemplemise käigus on mitmed initsiatiivid unarusse vajunud samas kui mitmed teised riigid on jätkanud reformidega. Edukaimad neist on Eestist juba möödunud. Kui Eesti koht järgmisel aastal jälle esi kahekümnes pole, siis ei ole enam a erilist põhjust ettevõtjasõbralikkusega hoobelda.
Muide, juhiks tähelepanu ka sellele, et igasugused ettevõtlustoetused (milleks iganes nad ka pole) ei leia IMF’i uuringus mingit mainimist. Selleks on tõenäoliselt kaks põhjust (1) pole erinevate riikide vahel ilma suuremate pingutusteta võimalik ettevõtlustoetusi objektiivselt hinnata ja (2) ettevõtlustoetused on suunatud väga vähestele ettevõtetele, mis on piisavalt suured, et palgata inimene bürokraatia ja tingimuste mõistmiseks samas kui võimalus meelevaldselt sekkuda ja eelistada on liiga suur.
In my paper I wondered why she provided us with neither an explanation for what this means, nor a footnote or source. Now we know, because in her response she openly admits that this is just her own summary of different (and sometimes incomparable) statistics on poverty and unemployment from a brief period and sometimes only a year from no more than four countries — Bolivia in 1987, Russia in 1996, some areas of Poland in 1993 and so on. She doesn’t even use data series, but newspaper articles and books with information on just that particular year.
Astonishingly, Naomi Klein calls this way of handling statistics and producing general conclusions on the effect of particular policies “standard practice.” Well, it might be standard practice for some Canadian leftist fanzines, but at university we usually call it “rubbish.” Not just because of the lack of data, but also of the biased choices — there is no explanation for the particular selections, it’s not that they liberalised more than others, or that they are representative, and the years chosen are not the most recent ones, or from a particular period after liberalisation. It is that she found countries and years when things were really, really bad.
The fact that Klein thinks that this is serious research is actually much more damaging for her than any of the conscious distortions that I have examined elsewhere.
Nagu Naomi Kleini postitusele viidates juba mainisin on debatti huvitav jälgida ainuüksi sellepärast, kuidas erinevad maailmavaated põrkuvad ja milliseid argumenteerimisvõtteid erinevad osapooled kasutavad. Ühel pool tuntud Kanada ajakirjanik koos abistajate armeega, teisel poole aga kannatlik ja järjekindel rootslane.
Ma ei usu, et kõigil ajakirjanikel on sarnased tendentsid, kuid miskipärast kipub nii olema, et sageli ei ole ajakirjanike kirjutatut nagu kellelgi õigus natuke kriitilisema pilguga vaadelda. Mõne illustreeriva näite otsimiseks ei tasu kaugemale vaadata kui eelmise nädala ühte postitusse, kus kommentaarides reageeris ka kritiseeritava intervjuu autor. Huvitav lugemine seegi. Järeldused jäävad aga iga lugeja enda teha – nagu paar aastat tagasi.
Johan Norbergi vastus Naomi Kleinile – 2:0 kommenteerimine on välja lülitatud
Majanduslikult kindlustamata ja ilmselgelt internetiühenduseta “igavesed tudengid” ei ole vist teadlikud sellest, et IT Kolledz kolis Mustamäele.
Nii ootavad “tulevased IT spetsialistid” – visalt ja pühendunult – kooliaasta algust innovaatilises jäätmekäitlusest inspireeritud “soojuspesas”, mida vooderdavad kaltsud ja kilekotid.
Uudishimulike paharättide tõrje eest hoolitsevad ammoniaagi anaeroobse lagunemise käigus erituvad gaasid.
Kahjuks ükski “spetsialist” pildile ei soovinud jääda.
Ma olen mõnda aega jälginud Toivo Tänavsuu väidetavalt äri- ja IT teemalist ajaveebi, kuid tänane postitus, mis sisaldas intervjuud Armin Karuga, andis täiendava tõuke juba niigi vaikselt tekkinud muljele, et tegu on pigem suht kollase meelelahutusliku projektiga, kust mingit tõsiselt võetavat ajakirjandust on mõttetu otsida. On ju USA suuremad väljaanded vaikselt, kuid kindlalt enda veebi rikastanud blogijatega nagu Felix Salmon, kes postitavad mitmeid kordi päevas ja näivad kajastatavast ka huvituvat.
Alguses mõtlesin, et minu ootused on võib-olla õigustamatult kõrged, kuid intervjuu Armin Karuga jättis küll mulje, et tegu on mingi Kroonika või SL Õhtulehe kollaka ajaviite intervjuuga. Ma ei saa tõsiselt võtta ajakirjaniku, kes ootab tõsimeeli Eesti ühelt edukaimalt ettevõtjalt reaktsiooni enda banaalsetele küsimus/väidetele. Väike valik:
Terve Tallinn on kasiinosid täis ja neid on selgelt liiga palju. Iga nurga peal on kasiino, mõne nurga peal koguni kolm.
Kasiinode vastu avaldatakse meelt
Räägitakse, et Eestis on 70 000 kasiinosõltlast ehk “haiget”.
Kasiino on Eestis sõimusõna. Nagu ka SMS-laenud.
Ma loobusin selle intervjuu edasisest lugemisest kui Tänavsuu jõudis päeva pärliteni:
Kas olete usklik inimene?
Piiblis on teatavasti kirjas, et igaühe üle mõistetakse ühel hetkel kohut tema tegude ja tegematajätmiste järgi. Kas te ei tunne, et kogute ebaeetilise äriga oma pea kohale musti pilvi?
Taoline triviaalne trulla-lulla ei vääri lugemist. Milleks? Mida see annab lugejale, kes on huvitatud ettevõtlusest, ärist ning inimestest, kes sellega Eestis tegelevad? Kas suhtumine, mis siit välja tuleb ei peaks ajakirjaniku ennast viima lähemale tõdemusele, et kui ettevõtlus ega äri ei huvita, siis äkki on põhjust endalt küsida, miks sa sellest üldse kirjutad?
Minul isiklikult oleks piinlik mingite alusetute väidete ja suvaliste numbritega intervjuud tegema minna. Jah, ajakirjanik võib sisuliselt kõike küsida, kuid hea ja täiesti keskpärase ajakirjaniku vahe seisneb selles, et hea ajakirjanik huvitub teemast ja valib küsimusi – ta ei lähe kinnitust otsima enda isiklikele eelarvamustele ega mingit olemas olevat fantaasiat kinnitama.
Müts maha Armin Karu ees, kes kannatlikult, rahulikult ja viisakalt kõigile küsimustele vastas. Minu jaoks oli see intervjuu Armin Karu professionaalsuse ja Toivo Tänavsuu pealiskaudsuse demonstratsioon. Karu pakub suurepäraseid võimalusi intervjuuga süviti minna (reguleerimine: vabatahtlikud normid vs. riiklikud ettekirjutused) ja täpsustavaid küsimusi küsida (Karu vihjab uurimusel, kas oli raske küsida, mis uurimusega on tegu?), kuid Tänavsuu jaoks jäävad need võimalused märkamata, sest ta läks varem väljamõeldule kinnitust otsima.
Kuidas on võimalik sedavõrd huvitava, intrigeeriva ja mitmekülgse valdkonna vastu olla sedavõrd ükskõikne, eriti kui sinu küsimustele vastab ettevõtte tippjuht – inimene, kes on tänaseks aastaid edukalt valdkonnas tegelenud ja sellele rohkem mõelnud õhtul hambaid pestes kui Toivo Tänavsuu intervjuud ette valmistades.
Masendavalt hale intervjuu, mis väärib “tag”-i “halb ajakirjandus”.
Globaliseerumisvastaste ebajumal on oma jüngrite tungival palvel sunnitud lõpuks enda kriitikutele vastama. Tulemus on pealiskaudne ja triviaalsustele suunatud ning väärib lugemist ainuüksi sellepärast, et näha kuidas lihtsalt numbreid välja visates, mis pole omavahel seotud, võib kokku panna sinule parajasti sobiva numbri:
The one example mentioned is the statistic “that between 25 and 60 percent of the population is discarded or becomes a permanent underclass in countries that liberalize their economies.” I did not provide a source for this stat because it is an amalgamation of stats I had already cited and for which I had already provided multiple sources. This is standard practice: once a statistic has been sourced, it can repeated (for the sake of brevity) without repeating the source.
Teine väga huvitav meetod on meelevaldselt tõlgendada originaaldokumente ainuüksi selle alusel, kellel need on kirjutatud (pdf).
Huvitav oli ka see, et Johan Norberg’i nime ei maini Klein kordagi samas tema esseele reageerides. Muud kui “Cato this, Cato that” ja Norberg oleks nagu mingi robot, kes kirjutab seda, mida isandad või tõupuhas ideoloogia nõuab. Ega esseest ei olegi niivõrd juttu kuivõrd organisatsioonist, kus see kirjutati ja kui pahad nad seal kõik on.
Norberg on juba mõista andnud, et vastus Kleinile ei jää tulemata. Õpetlik igal juhul.
Naomi Klein vastab kriitikutele – vähemalt nii ta arvab kommenteerimine on välja lülitatud
Suve saabumata jäämise leinamiseks võtsin eelmise nädala blogmisest vabaks, kuid nüüd tuleks uuesti regulaarse postitamise juurde tagasi. Kuna ma töötan nüüd ettevõttes, mis tegeleb eelkõige erinevate infrastruktuuri projektidega, siis tuleb tõenäoliselt varasemast rohkem juttu teedest, raudteedest ja tasuvusuuringutest.
Esmapilgul võib infrastruktuur küll tunduda valdkonnaga mitte tegelevale inimesel igav, siis üht-teist huvitav võib siiski leida, mis võiks ka lihtsalt uudishimulikele huvi pakkuda.
Otsa teeks lahti viitega portreeloole Hollanid insenerist Hans Mondermanist, kes sai tuntuks mõned aastad tagasi radikaalse, kuid üpriski intuitiivse tähelepanekuga, mida tal õnnestus ka praktikas rakendada:
And Monderman certainly changed the landscape in the provincial city of Drachten, with the project that, in 2001, made his name. At the town center, in a crowded four- way intersection called the Lawei plein, Monderman removed not only the traffic lights but virtually every other traffic control. Instead of a space cluttered with poles, lights, “traffic islands,” and restrictive arrows, Monderman installed a radical kind of roundabout (a “squareabout,” in his words, because it really seemed more a town square than a traditional roundabout), marked only by a raised circle of grass in the middle, several fountains, and some very discreet indicators of the direction of traffic, which were required by law.
As I watched the intricate social ballet that occurred as cars and bikes slowed to enter the circle (pedestrians were meant to cross at crosswalks placed a bit before the intersection), Monderman performed a favorite trick. He walked, backward and with eyes closed, into the Laweiplein. The traffic made its way around him. No one honked, he wasn’t struck. Instead of a binary, mechanistic process—stop, go—the movement of traffic and pedestrians in the circle felt human and organic.
Iseenesest väga hayeklik lähenemine, mis minule äärmiselt sümpaatne.
Kes Vabalogi pikemat aeg on lugenud peaks Mondermani lähenemisega tuttav olema, sest 2006. aasta jaanuaris sattus minu huviorbiiti artikkel Wired’is, mis Monderman’i tööd tutvustas ning mille valguses sai isegi Tallinna liikluskorralduse üle natuke mõtiskletud.
Kahjuks pole Tallinna liikluskorralduse eest vastutajad Mondermanist vist midagi kuulnud ja pigem on olukord Tallinnas hullemaks läinud. Liiklusmärke tekib juurde nägu seeni pärast vihma ja jooni tõmmatakse teedele usinamalt kui kunagi varem.
Loomulikult võib väita, et Tallinn pole mingi küla, kus saavad mõned üksikud autojuhid rahulikult tiksuda, kuid midagi sarnast Mondermani lähenemisele on proovitud isegi Londonis:
Despite Monderman’s successes in places such as Makkinga and Drachten, skeptics have objected that while these arrangements are fine for small villages, they could never work in cities with heavy traffic. A project in London, undertaken a few years ago independently of Monderman, suggests otherwise. On Kensington High Street, a busy thoroughfare for pedestrians, bikes, and cars, local planners decided to spruce up the street and make it more attractive to shoppers by removing the metal railings that had been erected between the street and the sidewalk, as well as “street clutter,” everything from signs to hatched marks on the roadway. None of these measures complied with Department for Transport standards. And yet, since the makeover there have beenfewer accidents than before. Though more pedestrians now cross outside crosswalks, car speeds (the fundamental cause of traffic danger) have been reduced, precisely because the area now feels like it must be navigated carefully.
Loo autoril ilmub liikluskultuurist peatselt raamat, mille erinevate osadega on vürtsitatud ka artiklit erinevate mõtiskluste näol vahemaadest ja nende läbimiseks kuluvast ajast nii enne kui pärast autode revolutsiooni. Milliseid mõtteid kutsus esile uus liiklus vahend Proustis või Maeterlinckis on piisavalt huvitav, et artiklile pilk peale heita.
Hiljuti jõudsid läbi Boing Boing’i laiema avalikkuse ette kaks videot, mis on tegelikult üks loengu jagatud kaheks, kus jurist selgitab, miks isegi täiesti süütutel inimestel tasub politseiga suhtlemisel olla ülimalt ettevaatlik:
In one of the more engaging, convincing and easily understood presentations I’ve ever seen, Prof. James Duane of the Regent University School of Law explains why even angels devoid of the slightest moral blemish should never speak to police officers, tax collectors or other law-enforcement agents investigating crimes. Duane assumes no malice on the part of the police — just human failings and motivations.
Kuigi videost tuleb selgelt välja, et tegu on USA’ga, siis eksimine on universaalselt inimlik nagu ka soov lahendada kuritegusid asu sa USA’s või Eestis. Juuraprofessori ettekande teeb aga eriti veenvaks teine klipp, kus professori sõnavõtule reageerib endine politseinik sõnadega: tal on täiesti õigus. Järgneb politsei ülekuulamistaktika ja võtete selgitus.
Mõlema ettekande vaatamine võtab umbes 45 minutit, kuid see on 45 minutit, mis võib sind kunagi päästa mitme aastasest vanglakaristusest.
Viimaste nädalate sündmused on Georgias on minu jaoks eelkõige kinnitanud veendumust, et kui sa ise vahetult juures pole, siis midagi arvata on suht mõttetu. Pigem valitsevad emotsioonid ja kõik, kellel vähegi omad huvid mängus, serveerivad mingit varianti sündmusest, mida väga tõsiselt kahjuks võtta ei ole otstarbekas. Sellegi poolest tundub mulle, et need, kes näevad probleemide allikana ja “vahejuhtumi” alustajana Georgiat, kas ei tea täpsemalt piirkonna tausta või lähtuvad mingist suht pedantsest tõlgendusest, mis võimaldab tegelikkusest mööda vaadata.
Igal juhul ilmus American Prospect’is pigem lugu sellest, mis saab NATO’st – kuidas laienes organisatsioon varem, millistele põhimõtetele saab toetuda. Juttu tuleb ka Eestist ja seda suht positiivses võtmes meie julgeoleku seisukohalt:
The Baltic republics represent the weakest cases for entry into NATO, but their applications were nevertheless much better than Georgia’s. Each was more democratic than Georgia when negotiations for entry began, and each had maintained that democracy for over a decade prior to entry. Georgia shares a border with Turkey (a longtime NATO member), but the Baltic states are geographically much closer to the NATO core. While all three have substantial Russia minorities, none were likely to see the rise of a pro-Russian government, and none had outstanding territorial conflicts with Russia.
Timing also matters. While the Russia of 2002 wasn’t the basket case of 1994, it wasn’t yet enjoying the oil boom, either. To the extent that Russia’s practical ability to make trouble for NATO matters for deciding whether to accept a new NATO applicant, accepting new members to NATO made much more sense in 2002 than in 2008. To take the argument to its logical extreme, allowing Hungary to join NATO in 1999 was responsible statecraft, while allowing it to join in 1956 would have been reckless to the point of criminality. Moreover, the commitment acquires credibility over time. Estonia, Latvia, and Lithuania have become deeply integrated in the institutions of NATO — refusing to defend them now would throw the alliance into crisis.
Ma olen seda juba Vabalogis varem paaril korral maininud, et NATO liikmelisus on Eestile eelkõige sümboolse väärtusega, mida tuleks järjepidevalt korrutada ja rõhutada. Kõigile NATO liikmetele, kuid eriti neile, kes asuvad Ida-Euroopas tuleks selgitada, et kui appi ei tulda Eestile, ei tulda ka teistele.
Mõned read hiljem tuleb juttu ka meie põhjanaabri võimalikust liitumisest NATO’ga pärast Georgias toimunut. Sellest on üllatavalt vähe juttu olnud, kuid ma kaldun arvama, et NATO’ga liitumise pooldajate hulk on Soomes oluliselt kasvanud:
NATO membership has been a hot topic in the Finnish strategic community for the last several years, with key members of the Finnish government challenging the Cold War commitment to neutrality and arguing for the alliance. Finland’s small population and modern military make it an excellent candidate, and the Russia-Georgia War may push it to pursue membership more vigorously. NATO should continue to cautiously expand, mindful of both the benefits of extending the alliance and the costs that new expansion will produce.
The technical sophistication of the Russian forces turned out to be inferior in comparison with the Georgian military. While Georgia’s armed forces operated Soviet-era T-72 tanks and Su-25 attack planes, both were upgraded with equipment such as night-vision systems to make them technologically superior to similar models operated by the Russian Ground Forces, said Konstantin Makiyenko, deputy director of the Center for Analysis of Strategies and Technologies.
. . .
Russian intelligence bears responsibility too for failing to provide up-to-date information on the capabilities of the Georgian air defense and air force, Netkachev said. As recently as three years ago, Georgia had no pilots capable of flying the Israeli-upgraded Su-25 planes, he said, adding that Russian commanders should have known that Ukraine had supplied Buk and Osa air-defense systems to Georgia and might have trained its operators.
“One general lesson that the Russian side should learn is that it is possible to build a capable, well-trained force in just three to four years, as Saakashvili did,” Makiyenko said.
Artikkel on samuti pikema poolne, kuid huvitav juba ainuüksi sellepärast, et annab suht pessimistliku pildi Venemaa suutlikkusest tavarelvastusega konfliktides NATO jõududele vastu seista. Juttu tuleb ka mõlema poole sõjaväelaste väljaõppest. Sealjuures ajateenijatesse oli suhtumine mõlemal poole õigustatult skeptiline.
Ma mõtlesin juba, et peaks Peeter Meosele lausa kirjutama ja kommentaari viimastele sündmustele küsima, kuid õnneks pani ta üles igati huvitava postituse. Minu jaoks jäid silma:
Lehes on kirjutet, et NATO jõuab kohale alles kuu ajaga ja enne seda peab Eesti ise hakkama saama. Jutt iseenesest õige, aga mööndusega. Ca kuu aega kulub tõepoolest Põhja-Atlandi Nõukogus jah-sõna ütlemisest kuni NATO Response Force’i Maarjamaa pinnal võitlusvõimeliseks muutumiseni. Samas ei pruugi juhtuda see jah-sõna ja vallutava väe sissetung samal päeval. Eeldusel, et luure toimib saab NRFi ammu enne kohale tuua, loodetavasti CJTFi kah ja sellga suurema häda ära hoida. Mu meelest on paanika asjatu ja heasse luuresse panustades on asi kontrollitav.
. . . Noh ja kõige lõpuks, kas see tähendab, et totaalkaitse on see Püha Graal, mis meid päästaks? Ei ta ole midagi. Päästaks ehk hea luure, sisejulgeolek, pädev diplomaatia ja teistele NATO riikidele logistika nii kergeks tegemine kui võimalik. Hambuline, kokkuharjutanud ja kaasaegne kaitsevägi muidugi ka.
Siinkohal lisaks omalt poolt, et üldmobilisatsioonist polnud Georgias sisuliselt mingit kasu – liiga hilja, liiga aeglaselt. Küll aga andis see hea õigustuse Venemaale tsiviilinfrastruktuuri pommitada, mida Georgia soovis mobilisatsioonipunktidena kasutada.
Lätlased on üle läinud elukutselisele kaitseväele ja täpselt samuti Leedu. Eesti kohalt pole küsimus niivõrd “kas” vaid “millal”.
