Me kõik teeme vigu ja eksime, kuid mõned inimesed näivad pigem enda arusaamadest kui reaalsusest lähtuvalt osasid väiteid mingi universaalse tõena esitavat. Iseenest paljuski vältimatu, kuid kui tulemuseks on väited, mis sageli mõttetult reaalsust lihtsustavad ja igasugust debatti lihtsalt labastavad, siis ei tahaks enam silma kinni pigistada.
Viimase päeva jooksul jäid kaks taolist juhtumit silma.
Noorte seas on levinud müüt, et kanep on lahja ja ohutu. Kõlab signaale, et võiks kaaluda kanepi legaliseerimist. Minu hinnangul on see vale arusaam. Teame kümneid noori, kes on alustanud kanepi tarvitamisega ja siis järk-järgult edasi, s.t kangemate ainete juurde liikunud.
Kahjuks teeb Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juht Kaido Kõplas Ekspressis klassikalise vea nähes korrelatsioonis kausaalsust. Kõplas ei tee juttu kahjuks sellest, et enne kui need inimesed tarvitasid kanepit olid nad tõenäoliselt korduvalt kasutanud alkoholi ja üpris tõenäoliselt ka suitsetanud enne kui üldse kanepini jõudsid. Üleskutseid alkohol või tubakas keelata me aga ei kuule. Taoline vigane loogika ei ole kuskile kadunud ka USA’st nagu selgub mõni aeg tagasi Los Angles Times’is veergudel peetud debatist.
Arvestades meie eelarvevaidlusi ja ettepanekuid palkade vähendamiseks, siis see pilt annab selleks vihje küll. Küsimus ei ole muidugi lahendatav selle aasta eelarvega, aga ma usun, et rahanduskomisjon ja teised võtavad sellest vihjest kinni. Ma toon näite. Praegu läheb kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetaja tööle ja hakkab kohe saama umbes kaks korda rohkem palka kui tema ülikooli õppejõud, kes on teaduste doktor.
Ma ei mõista hästi, miks on inimarenguaruannet arutades vaja tuua selliseid tendentslike ja eelkõige anekdoodi väärtust omavaid näiteid.
Mina vaatan taolist näidet ja näen olukorda, kus pensionieas akadeemikul puuduvad, oskused ja valmisolek teha seda, mis parajasti on tulus praktikas mitte teoorias. Ühtlasi on akadeemik teinud valiku, mille tulemus on suurem kindlus ja vabadus koos võimalusega valida täpsemalt seda, millega ta tegeleda soovib. Lisame siia veel tõsiasja, et sama jutt ei käi kohe kindlasti erakoolide parimate õppejõudude kohta.
Eestis on mitmes valdkonnas spetsialistide põud, mis võib ilma suuremate probleemideta äsja bakalaureuse saanud inimese jaoks – kes valmis tegema seda, mida vaja ja kellel on ka vastavad oskused – tähendada igati eeskujuliku palka, mida ka teaduste doktorid alma materis kadestavad. Palga paneb eelkõige paika pakkumise ja nõudluse vahekord mitte akadeemiline kraad, mis iseenesest ei näita ju veel eriti midagi.
Kumbki nendest kahest näitest ei vaja erilist terasust, et nende puudulikust esile tõsta ent siin nad on – linnalegendid ja anekdoodi või hoopis väärarusaamad ja teadlik vassimine.
Pseudotõed ehk debati labastamisest müraga kommenteerimine on välja lülitatud
A smattering of Estonian farmers have supposedly (according to a dubious Russian news source) pledged loyalty to a restored “Estonian Soviet Socialist Republic” on the grounds that “bourgeois Estonia” is a country “where nobody cares about the common people . . . with raging unemployment and corruption, and everything depends on NATO and the Americans.”
Kas ma peaks rohkem ajalehti lugema? Kas keegi teab, kust see jutt alguse sai või kas kohalik meedia seda kajastas? (via Edward Lucas)
TÄIENDATUD (tänu Andresele):
Absurdihuumor Ida-Virumaalt või hoopis Venemaalt via Marko Mihkelson
John Updike’ilt ilmus hiljuti New Yorkeri raamatute osas üleavaatlik artikkel Max Factor’i elust ja rollist Hollwyoodi jumestajana (Fred E. Basten’i raamatu “Max Factor: The Man Who Changed the Faces of the World” põhjal). Kuna raamat pakub tõenäoliselt huvi kitsamale ringkonnale, siis võtab artikkel olulisema kokku, mille valguses peab Factorit kahtlemata ka edukaks innovaatoriks pidama:
The theatrical term “make-up”—Max always insisted on the hyphen—had been considered risqué, but at the urging of his son Frank he began applying it to his products, and it swept the world. Snubbed when he visited the German offices of Leichner, for whose stick greasepaint he had been a longtime American distributor, he cabled his sons, “Start selling greasepaint in tubes,” and the tubes were, of course, another triumph. For Douglas Fairbanks’s sweaty exertions, Max invented “the first perspiration-proof body make-up” and then “devised the reverse—cinematic sweat—by simply combining equal parts of water with mineral oil.” For M-G-M’s production of “Ben-Hur,” he and his staff conjured up more than six hundred gallons of light-olive makeup to match the army of pale local extras to the darker extras already filmed in Italy. He conquered the persistent problem of lip pomade’s melting under the hot studio lights by firmly pressing two thumbprints onto the actress’s upper lip and then one thumbprint on her lower lip, thus single-handedly creating the sensational new look of “bee-stung” lips. For Joan Crawford, he created “the smear.”
Artikkel ei avalda kindlasti kõiki detaile Factori elust, kuid on täis teisi sarnaseid täheldusi ja huvitavaid kurioosumeid, mis illustreerivad, kuidas erinevad tööstused on omavahel seotud ja kuidas innovatsioon ühes võib viia innovatsioonini teises samas avades täiesti uusi turge ja võimalusi. Loo läbivaks motiiviks on pidev areng ja valmisolek võtta riske samas neid ka oskuslikult maandades:
Max persuaded Cecil B. De Mille, in town to direct the large-scale Western “The Squaw Man,” that wigs and hairpieces painstakingly formed of real human hair (135,168 individually knotted strands went into an average Max Factor wig, with sixty thousand in a full beard and a mere seven thousand in a false mustache) were more photogenic than “clumsy substitutes such as straw, mattress stuffing, excelsior, Spanish moss, wool, tobacco leaves, even mohair stuffing from Model-T Fords!” De Mille admired Factor’s wigs but said he couldn’t afford them, and suggested renting them. The deposit needed to safeguard the costly wigs posed a sticking point, which Factor, resorting not for the last time to his brood of useful children, circumvented by waiving the deposit and having De Mille hire his three sons as Indian extras, paying them three dollars a day; at the end of each day, they collected their father’s wigs or had their pay docked.
Ühistransport on enamuses riikides sedavõrd pikalt avaliku sektori poolt korraldatud, et erasektoripõhised alternatiivid tunduvad paljudele võimatud. Sellegi poolest oli veel mõni aeg tagasi Tshiili pealinnas, Santiagos, ühistransport täiesti erasektoripõhine. Tasustamismudel, mis erasektoris niimoodi välja kujunes, lähtus aga reisijate soovidest ja huvidest, mille tulemusena muutsid ettevõtjad ka bussijuhtide ajendid:
Companies in Chile pay bus drivers one of two ways: either by the hour or by the passenger. Paying by the passenger leads to significantly shorter delays. Give them incentives, and drivers start acting like regular people do. They take shortcuts when the traffic is bad. They take shorter meal breaks and bathroom breaks. They want to get on the road and pick up more passengers as quickly as they can. In short, their productivity increases.
They also create new markets. At the bus stops in Chile, people known as sapos (frogs) literally hop on and off the buses that arrive, gathering information on how many people are traveling and telling the driver how many people were on the previous bus and how many minutes ago it sat at the station. Drivers pay the sapos for the information because it helps them improve their performance.
Mis kõige parem, taoline süsteem ei vajanud täiendavat subsideerimist vaid oli tihedale konkurentsile (sadakond ettevõtet 5 miljoni elanikuga linnas/piirkonnas) vaatamata kasumlik ja andis kollektiivseks ühistranspordi ettevõtete kasuminumbriks 60 miljonit dollarit aastas.
Kahjuks ei meeldinud taoline kasumlikus valitsusele, mis kahe ettekäände toel (liigne kasum ja agressiivne, kohati inimelusid nõudnud bussijuhtide sõidustiil) otsustas 2007. aastal üle minna avaliku sektori poolt hallatavale ühistranspordile. Tulemus oli masendav. Järgmise aasta lõpuks oli uus süsteem omadega 600 miljonit dollarit kahjumis ja reisijate jaoks täielik fiasko:
The new “Transantiago” public bus system, rolled out on February 10, 2007, during the summer vacation period, when Santiago seems asleep. Nonetheless, almost overnight, the new “planned” system cut mass transit ridership, increased congestion everywhere in the city, and tripled average commute times from forty minutes to two hours. As President Michelle Bachelet later said in a speech, “It is not common for a president to stand before the nation and say ‘Things haven’t gone well…. But that is exactly what I want to say in the case of Transantiago…. The inhabitants of Santiago, especially the poorest, deserve an apology.”
Kahjuks ei tähendanud vabandus veel vana süsteemi juurde tagasi minemist ja nii tuleb iga-aasta välja käia järgmised 600 miljonit dollarit, et lappida ühistranspordi eelarveauke.
Eelnev tsitaat pärineb Mike Mungeri artiklist Planning Order, Causing Chaos: Transantiago, kus Munger pakub välja ka mõned lahendused, mis oleks võinud Santiago erasektoripõhise süsteemi alles jätta, kuid oleks oluliselt suurendanud turvalisust. Juttu tuleb ka skeemidest, mis on praegu Santiagos võrdsuse (võrdsus kõigil sarnaselt nigelat teenust saada!) nimel sama hästi kui võimatud.
Kahjuks on ka Eestis häid näiteid sellest, kuidas erasektori poolt efektiivselt osutatud teenus sisuliselt üle öö põhja lasti. Piletikontroll oli ühistranspordis kuni viimase ajani veel Ühisteenuste rida, kuid pärast saatusliku kohtuotsust võttis piletikontrolli üle avalik sektor. Tulemus:
Alates juuli algusest Tallinna ühistranspordis pileteid kontrollivad munitsipaalpolitseinikud on juuli 25 päeva jooksul teinud piletita sõidu eest trahve kõigest 341 tuhande krooni eest, kui aasta tagasi tõi Ühisteenused linnale juulis 1,9 miljonit krooni.
Väikeste trahvikoguste suurimaks põhjuseks on munitsipaalpiletikontrollijate väike arv – kui Ühisteenustes töötas pidevalt üle 60 kontrolli, siis praeguseks on MUPO ridades täidetud 25 ametikohta.
Nagu artikli pealkirigi mõista annab peaks probleem olema selles, et inimesi on liiga vähe, kuid arvestades sellega, et töötajaid on MUPO’s 2,5 korda vähem, kuid tulud on 5,5 korda väiksemad, siis on keeruline siit mitte järelda, et avalik sektor on ebaefektiivsem juba seal loodavate ajendite tõttu.
Don’t get the idea that we’ve found every kind of astronomical object there is in the universe. In a paper to appear in theAstrophysical Journal, astronomers working on the Supernova Cosmology Project report finding a new kind of something that they cannot make any sense of.
The mystery object did not behave like any known kind of supernova. It is not even in any detectable galaxy. “The shape of the light curve is inconsistent with microlensing,” say the researchers. They recorded three spectra of it — and its spectrum, they write, “in addition to being inconsistent with all known supernova types, is not matched to any spectrum in the Sloan Digital Sky Survey database” of vast numbers of objects. “We suggest that the transient may be one of a new class.”
Kuni ei ole teada, millega on tegu, on kõik võimalik – isegi kõige ulmelisem stsenaarium.
Kummastavaid avastusi süvakosmosest kommenteerimine on välja lülitatud
I’m especially fascinated by situations like this, where a devastating argument against a status quo policy is meet by complete silence and disinterest. Why don’t intellectuals feel any need to respond to such arguments? How can we make such silences more audible to more people?
Robin Hanson osade regulatsioonide absurdusest ja inimeste imepärasest võimest lihtsalt ignoreerida argumente osade regulatsioonide tühistamiseks.
David Brooks mõtiskles New York Times’is hiljuti individualismi ja kollektivismi üle, kus mees näib puudust tundvat kollektivismist. Huvitav pole aga mitte niivõrd Brooks’i jutt kuivõrd Will Wilkinsoni järelkaja, mis tundub olevat üks paremaid individualismi kaitsekõnesid, mida mina olen viimasel ajal sattunud lugema. Kaks olulisemat lõiku:
And it is also true that we are intensely social creatures, deeply connected to one another, and the idea of the lone individual rationally and willfully steering his own life course is often not an illusion. It is least often an illusion when one inhabits a moral culture in which psychological individuation, autonomy, and independence are cultivated and prized. If we have managed to wring a relatively individualistic culture out of the raw materials of our tribal natures, that is a triumph of deanimalizing civilization. Individualism is indeed unnatural — much like other noted mockeries of the natural order, such as equality under the law, vaccination, and the wheel. Brooks might stop to note that improvements on nature are both possible and desirable. The existence of mirror neurons no more debunks individualism than the existence of retinas debunks telescopes.
ja natuke hiljem:
The difference between Brooks and Hayek on this score is that Hayek understands Western political thought, and, more generally, he grasps that sociality is an enabling condition, not the antithesis, of the ethos of individualism that created modern liberty and the wealth of the Western world.
* * *
Natuke rohkem kui 3 aastat tagasi oli Vabalogis juttu televisiooni mõjust, mis polegi nii negatiivne kui esialgu arvata võiks ja on kohati isegi positiivse mõjuga. Wall Street Journalis ilmus artikkel, mis käsitles televisiooni mõju nii laste hilisematele õpitulemustele, sotsiaalsetele normidele kui isegi migratsiooni voogudele:
Sometimes the effects of television shows are unexpected. Michael Castlen, executive director at PCI-Media Impact, a New York-based nonprofit organization that produces television and radio shows to promote health, human rights and social change, cites “América,” a popular telenovela, or soap opera, that aired in Brazil in 2005. It depicted the lives of people who had illegally immigrated into the U.S. in harsh terms, concentrating on the dangers and prejudices they faced.
But for many poor Brazilians, the hardships portrayed in “América” seemed small in comparison to the money the characters were sending home, Mr. Castlen says, making going to the U.S. seem worthwhile. Authorities apprehended three times as many Brazilians in the U.S. illegally in the fiscal year ended Sept. 2005 as in the previous year, according to the Department of Homeland Security.
Inimesed, kes ilma televiisorita elamist auasjaks peavad pole enamasti teadlikud sellest, et televisioonil võib olla ka üllatavaltki positiivne mõju.
* * *
Tuletõrje on üks nendest teenustest, mida paljude arvates ei ole võimalik erasektoril pakkuda, seega peaks sellega tegelema avalik sektor. Loomulikult ei olnud see alati nii vaid ühe hetkel tundus (ja oli) tuletõrje korraldamine läbi avaliku sektori odavam ja efektiivsem, kuid ka see olukord ei pruugi püsima jääda. USA on näiteks metsatulekahjudega tegelemine eelkõige erasektori rida, mis suudab personali õigel ajal tagada, kuid seda minimaalsete püsikuludega:
Mr. Rounsaville said the increase in private hand crews was due in part to fewer federal timber crews in the field. Such crews, who do a variety of tasks including reforestation and preparation for timber sales, are also used to help fight wildfires.
But as the Forest Service’s timber harvesting declined, so did its number of crews. “We lost those people,” he said. “So they weren’t available on a call-when-needed basis.”
The result was the miniboom over the last decade in the number of contractors, particularly in the Pacific Northwest, where the decline in the lumber industry has also stripped many communities of jobs.
Today, the National Wildfire Suppression Association, a trade group for private contractors based in Stayton, Ore., counts more than 200 business members, representing more than 10,000 firefighters, with nearly 100 companies in Oregon alone. Some Oregon community colleges have started to offer classes in wildland firefighting, complete with on-the-job training during which students cut fire lines, slash brush and lay fire hose over steep terrain.
Huvitav on ka see kui kõrgelt töötajad ise hindavad vabadust, mida taoline sesoonne töö neile pakub.
Arvestades erinevate tehnoloogiliste lahenduste paindlikkust tundub erastatud tuletõrje linnades mitte ainult võimalik ja praktiline vaid ka kasumlik.
* * *
Mul oli põhjust kevadel üle pika aja natuke pakendatud mulda osta mõnede maitsetaimede jaoks, kuid ega ma sellele segule, mis kotis oli, erilist tähelepanu ei pööranud. Augusti keskel ilmus aga Washington Post’is lugu mullast ja miks kvaliteetkraami enam isegi mullaks ei kutsuta:
The purveyors of the more elaborate “growing media,” it should be noted, never call it dirt or soil or anything so crass.
“We usually call it artificial growth substrate. It doesn’t contain any mineral soil in general now,” said Kathryn Louis, a technical specialist with Sun Gro Horticulture in Bellevue, Wash.
What does it have? Depends on the recipe, but any kind of topsoil or potting mix is likely to be crammed with composted organic material. Topsoils can be made from composted shellfish shells, for example. Potting mixes often contain sphagnum peat moss from bogs in Canada or Ireland. Bark fines might come from a sawmill in the Deep South. Coconut “coir,” a peat moss substitute, gets shipped all the way from Asia.
A common ingredient in potting mixes is perlite, which makes the soils airier while also retaining moisture. In its final form, small white pellets, it appears to be something synthesized in a factory. In fact, it comes from a volcanic sand mined on the Greek island of Milos. Shipped to the United States, the ore is heated to 1,400 degrees Fahrenheit, at which point it pops into kernels.
Juttu tuleb loomulikult ka potimulla majanduslikust poolest nagu ka sellest, kuidas naftahind isegi sedavõrd naftakauge kauba nagu potimuld hinda mõjutab.
* * *
Umbes kuuaega tagasi ilmus New York Times Magazine’is portreelugu Nouriel Roubinist pealkirja all Dr.Doom. Roubini on tuntud pessimist, kes juba aastaid ennustanud USA finantsturgudele keerulisemaid aegu, kuid alles viimase aasta jooksul on tema karmimad ennustused vägisi pessimistlikust, kuid kaugest stsenaariumist reaalsuseks moondumas. Kõige optimistlikum lõik artiklis:
His defenders contend that Roubini is not unduly pessimistic. Jeffrey Sachs, his former adviser, told me that “if the underlying conditions call for optimism, Nouriel would be optimistic.” And to be sure, Roubini is capable of being optimistic — or at least of steering clear of absolute worst-case prognostications. He agrees, for example, with the conventional economic wisdom that oil will drop below $100 a barrel in the coming months as global demand weakens. “I’m not comfortable saying that we’re going to end up in the Great Depression,” he told me. “I’m a reasonable person.”
Roubini on minu jaoks kohati liiga pessimistlik, kuid tegu on “musta stsenaariumi” eksperdiga, kelle sõnavõttudega kursis olemine ei tule kellelegi kahjuks. Roubini kirjutisi võib regulaarselt leida siit.
Nüüd, kus Large Hadron Colider vaikselt täisvõimsuse poole triivib, võib osadel inimestel tekkida küsimus: kas LHC on maailma juba hävitanud? Nende jaoks jälgib olukorda viimaseni hasthelhcdestroyedtheearth.com…
Cory Doctorow kirjutas hiljuti Nature’i jaoks pikema loo datakeskustest, mis teevad võimalikuks infovahetuse ja säilitamise kogustes, mis vaid mõned aastad tagasi oleks tundunud absurdne. Andmemahu kasv ja selle säilitamise vajadused on aga tinginud olukorra, kus serverite majutamiseks ehitatakse hooneid, kus osa ruumi on juba ette tühjaks planeeritud, et järgmise põlvkonna riistvara oleks kuskile võimalik paigutada:
When Butcher was tasked with building the Sanger’s data farm he decided to implement a sort of crop rotation. A quarter of the data centre — 250 square metres — is empty, waiting for the day when the centre needs to upgrade to an entirely new generation of machines. When that day comes, Butcher and his team will set up in that empty space the yet-to-be-specified systems for power, cooling and the rest of it. Once the new centre is up, they’ll be able to shift operations from the obsolete old centre in sections, dismantling and rebuilding without a service interruption, leaving a new patch of the floor fallow — in anticipation of doing it all again in a distressingly short space of time.
Juttu tuleb veel sellest, mis on vajalik terve interneti arhiveerimiseks, kuidas andmeid pikemas perspektiivis säilitada ja kuidas üldse andmete säilitamise lahendused praktikas kokku pannakse nii, et ka nende jahutus on tagatud. Doctorow on täiesti omas elemendis ja tulemus on valgustav.
Artiklis tuleb päris mitmel korra juttu ka Google’ist ja nende üle maailma laiali puistatud serveritest. Sellega seoses väärib mainimist üks Google’i hiljutine patent asjandusele nimega “water-based data center”:
The idea is that Google would create mobile data center platforms out at sea by stacking containers filled with servers, storage systems and networking gear on barges or other platforms.
This would let Google push computing centers closer to people in some regions where it’s not feasible, cost-effective or as efficient to build a data center on land. In short, Google brings the data closer to you, and then the data arrives at a quicker clip.
Perhaps even more intriguing to some, Google has theorized about powering these ocean data centers with energy gained just from water splashing against the side of the barges.
Arvestades seda, et Google on viimasel ajal enda datakeskuseid rajanud veekogude äärde just soodsama jahutuse tõttu, siis merele kolimine oli vist järgmine loogiline samm.
Doctorow datakeskustest ja Google’i serverilaevastik kommenteerimine on välja lülitatud
2007. aasta postitused on kõige lühemad, tõenäoliselt jõudsid pikemad blog@inkubaatorisse
enamus pikemaid postitusi (1,500+ sõna) on kirjutatud esimese kahe aasta jooksul
kokku on Vabalogis üle 1,500 kommentaari (koos minu vastustega)
keskmine romaan koosneb umbes 100,000 sõnast ja 300 leheküljest
selle postituse url’i unikaalne osa: “666”
Lisaks veel blog@inkubaator, kus on kokku 150 postitust, mis kirjutatud ettevõtlusest.
Võttes aluseks keskmise postituse pikkuse Vabalogis tähendab see täiendavat 70,000 sõna, kuid ümardaks selle kokku 350,000. Lisaks veel artiklid ja kolumnid.
