Despite its solid appearance, glass is actually a ‘jammed’ state of matter that moves very slowly. Like cars in a traffic jam, atoms in a glass can’t reach their destination because the route is blocked by their neighbours, so it never quite becomes a ‘proper’ solid.
Vaatamata sellele, et olen terve enda elu igat sorti klaasist pea iga päev läbi vaadanud, tuli taoline täheldus minu jaoks üllatusena. Selgub, et teadlased on lõpuks mõistnud, mis teeb klaasist klaasi ja see on struktuur, mida aatomid tahavad materjali jahtudes moodustada:
You can’t watch what happens to atoms as they cool because they are too small, so Royall and his colleagues used special particles called colloids that mimic atoms, but are large enough to be visible using state-of-the-art microscopy. The team cooled some down and watched what happened.
What they found was that the gel these particles formed also “wants” to be a crystal, but it fails to become one due to the formation of icosahedra-like structures — exactly as Frank had predicted.
“It is the formation of these structures that underlie jammed materials and explains why a glass is a glass and not a liquid — or a solid,” Royall said.
Taolised avastused võivad aga märksa aktuaalsemaks teha materjalid, mida tuntakse eelkõige klaasmetallidena. Kuna klaasmetallid on märksa paindlikumad, siis annab see neile eelise tavalise metalli ees, mille paindumatus põhjustab lõpuks metalli väsimise ja järele andmise.
Klaasmetallid tunduvad küll kauged, kuid see on vaid üks klaasitööstuse võimalike arengusuundi.
Glassmaking is a based on old, stable technologies that require lots of materials and energy. The basic furnace, which melts sand into glass at extremely high temperatures, hasn’t undergone a fundamental change since the 1850s. Furnace designers have long contented themselves with small improvements, such as using pure oxygen to improve energy efficiency.
Across the United States and around the world, the “greening” of glass is only getting started. “We’re making glass essentially the same way as the ancient Romans,” says Ian Kemsley, an inventor in Portland, Ore. “There’s tremendous waste, and a huge amount of money to be made by innovating.”
Artikli läbivaks teemaks näib olevat uudsete lahenduste ja protsesside otsimine varasematest katsetustest ja eksperimentidest, mis omal ajal lihtsalt ei tasunud ära, kuid kõrgema energiahinna juures on muutumas atraktiivseks. Näiteks sulatusahjude soojuspidavuse suurendamine on USA järjest olulisemaks muutunud ja sulatusprotsessi kiirendamine samuti. Mõne klaasitöösturi visioon tulevikust tundub aga eriti palju lubav:
Making glass stronger is perhaps the most difficult problem, and potentially the most astonishing advance. Everyday glass is less then 1 percent of its theoretical strength. Stronger glass would be lighter, require less material and be cheaper to transport — and would mean fewer broken wine glasses at dinner parties. Lighter glass could save more energy than any other single innovation. But there is a catch: Because the basic science of glass has been relatively neglected for decades, “we are just beginning to get a hold on the strength issue,” Mr. Greenman says.
Innovatsioon leiab aset igal poole ja pidevalt, sageli valdkondades, mis on innovatsioonipoliitikas maha kantud kui ebaolulised või ebapraktilised, kuid seda eelkõige väga inimliku piiratud informeerituse tõttu. Selliseid piiranguid seades tasub aeg ajalt meelde tuletada, et mingit valdkonda eelistades tõmmatakse erinevaid ressursse (nii raha, aeg kui inimesed) ära teistest valdkondadest, mis on võivad olla märksa suurema potentsiaaliga, kuid jäävad piisava tähelepanuta just sellepärast, et mõned ametnikud on otsustanud ühte või teist valdkonda eelistada.
Ühtlasi võib avaliku sektori poolne helde arendustegevuse rahastamine tähendada seda, et pigem alustatakse uute ja ambitsioonikate projektidega selle asemel, et heita pilk mineviku ja kaaluda hoopis vanemate leiutiste ja uuenduste kasutusele võtmist nüüd, kus see võib isegi tasuvaks osutuda.
Kaarel Tarand demonstreerib tänases Päevalehes avalikult, kui vähe ta teab sellest, kust tulevad maksud ja millised oleks maksude tõstmise tagajärjed. Samas tunduvad taolised sõnavõtud üpris sisutud ja silmakirjalikud kui kõrgemaid makse peaksid maksma kõik väljaarvatud kultuuriürituste korraldajad või kirjastajad.
Tarandi artiklist (ja loogikast) loen seega mina välja, et praegune 5% käibemaks on ilmselgelt Tarandi arvates liiga väike ja see tuleks tõsta 18% peale ka raamatute kirjastamise ning etenduste ja kontsertite korraldamise puhul. Mõistagi annaks ka ettetellitud ajakirjanduse käibemaksumäära tõstmine märgatavat lisatulu.
Oleks ju äärmiselt küüniline ja enesekeskne nõuda teiste valdkondade maksude tõstmist, kuid pidada enda tegevust sedavõrd pühaks, et see tuleb igasugustest maksutõusudest puutumata jätta. Lõppude lõpuks kirjutab ju Tarand ise:
Eesti vajab täiesti uue struktuuriga majandust, madalatel maksudel ja odaval tööjõul baseeruv ei ole rikka riigi majandus.
Kui Tarandi loogikavigu ja teadmatusest või pahatahtlikkusest tingitud eksitusi ümber lükata, siis tuleks sellest väga pikk postitus, mida keegi lugeda ei viitsi.
Olgu vaid öeldud, et Tarand pole läbi mõelnud enda ettepanekute tagajärgi ega tea millest õieti kirjutab kui soovitab Eestil Taanist või Rootsist maksude osas eeskuju võtta või veel parem USA’st defitsiidiga eelarve rahastamisel. Kahjuks jäävad ka Euro kasutusel võtu eelised koos madala inflatsiooniga Tarandi mõttekäikudest välja.
Vabalogis on nii Rootsist kui Taanist nagu ka nende maksutasemest ja selle tagajärjest kirjutatud.
Miks, Mihkel, miks oli vaja kirjutada, kui sa tegelikult ei tea ja sind teema eriti huvitav – vähemalt mitte selle keerulisuses ja nüansirikkuses?
Postimehes täna ilmunud arvamuslugu on kahetsusväärselt alainformeeritud. Selle alainformeerituse peitmiseks ja silumiseks on Mihkel kinni haaranud mõnest eksitavast meemist ja kahjuks võtnud julgelt kasutusele termini, mille sisu oleks vajanud täpsustamist. Praegu on tegu lihtsalt intellektuaalse karguga, mis paljude inimeste jaoks (eriti poliitilise skaala pahemal pool) on sünonüüm kõigele, mis maailmas halb.
Jutt käib mõistagi “neoliberalismist”:
Tõepoolest, kui juba Ameerikas, vabaturumajanduse tsitadellis, on valitsus (mis omakorda tuntud oma neoliberaalsetelt vaadetelt) pidanud natsionaliseerima finantsettevõtteid, millega mahuldasa on võrreldav üksnes kommunistide eri aegadel tehtud riigistamised, kui turgude isereguleerivasse tegevusse on sekkutud enneolematus ulatuses, siis peaks ju midagi lahti olema.
. . .
Kas neoliberalismi seisukohalt on loogiline, et kasum on privaatne, aga kahjum ühiskonna kanda?
Minule teada olevad neoliberalismi definitsioonid sisaldavad peaaegu kõik viite elementi: rohkem vabakaubandust, subsideerimise lõpetamist, erastamist, tasakaalus eelarvet ehk fiskaalset distsipliini ja regulatsioonide vähendamist.
Väita, et USA valitsus on tuntud enda neoliberaalsete vaadete poolest ei kannata peaaegu mingit kriitikat. (1) Terase tollid ja järjest karmimate piirangutega kaubanduslepingud, (2) erinevate põllumajandustoetuste paljunemine, (3) mõned tagasihoidlikud edusammud erastamises, (4) aasta aastalt kasvav eelarve defitsiit ja (5) täiendavad regulatsioonid. USA valitsus on siiani silma paistnud ainult ühe neoliberalismi elemendiga. Väita, et USA valitsus on viimaste aastate jooksul kuidagi neoliberalismiga silma paistnud, on pehmelt öeldes eksitav.
Tsiteeritu teises pooles küsib Mihkel, kas neoliberalismi seisukohalt on loogiline, et kasum on privaatne, aga kahjum ühiskonna kanda? Ei ole loogiline, kuid nagu eelnevalt mainitud, pole tegu ka neoliberalismiga.
Ma tahaks loota, et Mihklil ei läinud “neoliberalismi” ja “neokonservatiivsus” segamini. Loodetavasti pole need kaks tema jaoks ka sünonüümid.
Kui ei ole soovi defineerida, mida “neoliberalsmi” mõistetakse, siis võiks hoiduda ka selle kasutamisest. Muidu on tulemuseks väited, millel lähemal uurimisel mingit sisu ei ole.
Ja siis loomulikult see “nähtamatu käsi”, mis kahjuks ei tähenda kaugeltki seda, mida Mihkel arvab, et ta tähendab.
Gavin Kennedy on juba aastaid enda blogis üritanud selgitada, mida Adam Smith “nähtamatu käe” all silmas pidas ja kuidas sellest lihtsast metafoorist on lohakuse ning pealiskaudsuse tulemusena saanud mingi pseudoteooria. Kuigi Kennedy blogi pakub hulgaliselt näiteid ajakirjandusest, siis kokkuvõtlikult on “nähtamatu käe” metafoorist juttu ettekandes Adam Smith’s invisible hand: from metaphor to myth (DOC):
Smith was not party to the idea that self-interested actions were always socially benign; his was not a generalised explanation of unintended consequences, but a partial one. The invisible hand ‘in this, as in many other cases’ is called into action only in specific cases. That the metaphor has been generalised into a universal benign rule for markets – which would require Smith to have written: ‘in this, as in all other cases’ – is the result of over enthusiastic generalisation, perhaps to legitimise a particular representation of markets, but it was not from reading Adam Smith.
It is also worth noting that though merchants were risk averse in Smith’s example, nevertheless in the real world many merchants overcame their aversion to the risks and did consider that it was in their self-interest to engage in the foreign trade, and they did so in increasing numbers over the decades and centuries to follow, and many also exported their capitals too. But the aggregate result of an intervening ‘invisible hand’ in the cases he considered is nothing more than the consequence of the arithmetic rule that the whole is precisely the sum of its parts, which, if I may say so, is also completely unexceptional and very visible.
Viimane meem, mille otsa Mihkel komistab, käsitleb aga reguleerimist:
Pikka aega on Wall Streetilt kostnud ainult üht: jätke meid rahule, küll turg paneb kõik paika. Ei mingit reguleerimist keskpanga ega valitsuse poolt. Pärast Suurt Depressiooni kehtestatud arvukatest regulatsioonidest kaotati viimased president Bill Clintoni ajal. Nüüd arvavad paljud, et tuleks taas kehtestada karmimad tegutsemiseeskirjad.
When it comes to financial regulation, for example, until the crisis of the last few months, the administration did little to alter a regulatory structure that was built over many decades. Banks continue to be governed by a hodgepodge of rules and agencies including the Office of the Comptroller of the Currency, the international Basel accords on capital standards, state authorities, the Federal Reserve and the Federal Deposit Insurance Corporation. Publicly traded banks, like other corporations, are subject to the Sarbanes-Oxley Act.
And legislation that has been on the books for years — like the Home Mortgage Disclosure Act and the Community Reinvestment Act — helped to encourage the proliferation of high-risk mortgage loans. Perhaps the biggest long-term distortion in the housing market came from the tax code: the longstanding deduction for mortgage interest, which encouraged overinvestment in real estate.
In short, there was plenty of regulation — yet much of it made the problem worse. These laws and institutions should have reined in bank risk while encouraging financial transparency, but did not. This deficiency — not a conscientious laissez-faire policy — is where the Bush administration went wrong.
Seega kahetsusväärselt teadmatu ja alusetu väide Mihklilt, mida paljud tema arvamusavaldust lugenud eestlased aga pikemalt mõtlemata tõena võtavad. Kahju.
Võiks ju Mihkli artikli üle edasi arutleda, mõtiskleda selle üle, kuidas “mulle” on võimalik ära tunda ja mis alust on arvata, et piiratud informatsiooni ja olematu vastutusega ametnikud suudavad või tahavad “mullidega” tegeleda, kuid sellel pole lihtsalt mingit mõtet.
“I could sell shit at an anti-scat party,” he says, “you have to figure out someone’s wants and needs and convince them what you have will fill their emotional void.” A con man is essentially a salesman–a remarkably good one–who excels at making people feel special and understood. A con man validates the victim’s desire to believe he has an edge on other people.
* * *
Üks mees arutleb sotsiaaldemokraatia allakäigu üle Euroopas ja näeb lootust (üllatus, üllatus) Euroopa Liidus ja kui täpsem olla, siis Euroopa Komisjonis tegevuse mõjutamises. Et kui valimistel enam ei saa, siis läheme sellest sotsiaaldemokraate mitte valivast pööblist mööda:
The more cogent and influential remains the Brussels-based European Trade Union Confederation (ETUC). Under the social democratic leadership of its British general secretary, John Monks, the organization has begun to mobilize to do battle for a renewal of social Europe and against what are increasingly seen as flawed neoliberal tendencies. The social dialogues and partnerships that used to exist in many European countries in the macromanagement of their political economies may no longer be as strong and effective as they used to be, but the ETUC under Monks continues to enjoy a distinctive advantage. It can still exercise a genuine influence over the direction and content of public policy as it is made through the European Commission. Its full-time officials continue to play an important part in the labyrinthine Brussels decision-making process The ETUC may enjoy less clout than before when compared with the European employers, but the trade union presence means organized labor can continue to make a real impact on detailed legislation and macroeconomic strategies.
Väärib lugemist ainuüksi sellepärast, et mõista sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi, mis vähemalt selles artiklis näib olevat üllatavalt enesekeskne ja läbi imbunud “meie teame paremini” mentaliteedist.
Almost six decades later, Shapiro is still here – a robust 92-year-old Chinese citizen with white hair, a strong handshake, and an exceptionally well-preserved Brooklyn accent. Part of a wave of westerners who settled in Beijing in the early Mao years to sign up for the “socialist experiment,” Shapiro is one of a tiny few who lasted long enough to experience the entire, ongoing era of Communist rule – and to see China stage an Olympic opening ceremony last Friday night that gave almost no acknowledgement to Mao’s legacy.
More realistic models of human behaviour may give us more insight into how economies work, but they also may not. If I was having this debate with Prospect’s science columnist Philip Ball, he would be arguing that economists do not have a good understanding of complex systems or the dynamics of networks. He would trumpet the potential of techniques developed by physicists and mathematical sociologists. And these techniques depend on even simpler, less realistic models of human behaviour than economists typically use. It is naive to think that psychological realism is the acid test of economic analysis.
Beta blockers are banned in certain sports, like archery and pistol shooting, because they’re seen as unfairly improving a user’s skills. But there is another way to see beta blockers—not asimproving someone’s skills, but as preventing the effects of anxiety from interfering with their skills. Taking a beta blocker, in other words, won’t turn you into a better violinist, but it will prevent your anxiety from interfering with your public performance. In a music competition, then, a beta blocker can arguably help the best player win.
Viis artiklit: petmisest ja dopingust sotsdemide tulevikuni Euroopas kommenteerimine on välja lülitatud
Mõtlesin, et koondaks viited eilsele kahele postitusele kiirlaenudest ühte kohta ja lisaks veel, et ise pole kiirlaenu võtnud ja ei näe ennast seda lähitulevikus ka tegemas, kuid mulle meeldiks, et see võimalus on jätkuvalt olemas.
Teemast ajendas aga kirjutama pidev kiirlaenuandjate meedias nüpeldamine, mis näib ainult hoogu juurde koguvat ja seda ilma sisuliste argumentideta. Emotsioonid domineerivad ja sisulist arutelu või statistikat, mille põhjal mingeid informeeritud järeldusi teha, sama hästi kui pole.
Kõigile neile, kes unistavad kiirlaenude keelamisest, soovitaks aga sallivam olla ja näha ka kõiki neid, inimesi, kelle kiirlaenud on kitsast olukorrast välja aidanud.
Ja lõpetuseks: kui kiirlaenud ei meeldi, siis keegi ei sunni neid võtma – see on üks võimalus, mida võib kuid ei pea kasutama. Innovaatilise ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimine ei ole mingi lahendus vaid samm vales suunas.
Minu jaoks on siiani täiesti hämmastav, et enamus SMS-laenude vastaseid pole endale isegi vaevunud selgeks tegema, miks kiirlaenude intress on sedavõrd kõrge ja miks pangast võetud laenu intress on kordades madalam. Iseenesest see, et meil tegutseb valdkonnas peaaegu paarkümmend ettevõtte võiks anda alust arvamusele, et vaba konkurentsi tingimustes võetakse nii madalat intressi kui võimalik, et siiski kasumlikult tihedas konkurentsis edasi tegutseda ja see distsiplineerib laenuandjaid, kuid tundub, et taolist mõttekäiku on Justiitsministeeriumilt palju tahta.
Kõrge intressiga laenud pole midagi uut ja on enamuses turumajandusega riikides juba aastakümneid olnud samavõrd põlatud staatuses kui Eestis kiirlaenud. Kõige lihtsam on vast kiirlaenude olukorda võrrelda n.n. palgapäeva laenudega (payday loan), mis on viimase paari aastakümne jooksul USA’s korralikult kanda kinnitatud. New York Times’is ilmus natuke rohkem kui aasta tagasi palgapäeva laenudest ja nendega kaasnevatest probleemidest artikkel, kus tuli muuhulgas juttu ka sellest, et isegi “liigkasuvõtjate” rolli täita üritanud heategevuse organisatsioonid on sunnitud ainuüksi enda tegevuse jätkamiseks arvestatavat intressi võtma:
But alternative payday loans have also drawn criticism from some consumer advocates, who say the programs are too similar to for-profit payday loans, especially when they call for the principal to be repaid in two weeks. At GoodMoney, for example, borrowers pay $9.90 for every $100 they borrow, which translates to an annual rate of 252 percent.
. . .
Some of Goodwill’s directors, Mr. Pedersen said, initially opposed offering payday loans, even at lower interest. But Mr. Eiden, Prospera’s president, said that “a lot of consumers felt they were a savior.”
Of the $9.90 that GoodMoney charges per $100 borrowed, nearly half goes to writing off bad loans, Mr. Eiden said, and the rest to database service and administrative costs.
Sageli lepitakse kiirlaenulepingu tüüptingimustes kokku suur viivis (näiteks 0,5% päevas ehk 180% aastas), mis võla kiiresti väga suureks kasvatab. Kiirlaenu eristab panga tarbimislaenust see, et esimene allub üldistele võlaõigusnormidele, teine aga on reguleeritud palju täpsemalt tarbijakrediidi sätetega. Piiriks on 200 eurot või tagasimakse tähtaeg, mis peab olema alla kolme kuu. Selle piiri kaotamine seaduses tähendab, et edaspidi on viivise suurus seadusega sätestatud: see on Euroopa Keskpanga kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
Kui MTÜ ei saa USA’s, mis on vaieldamatult isegi osariikide lõikes kordades suurem turg kui Eesti, ilma kasumita majandades hakkama vähem kui 250% aastase intressiga, siis on jutud sellest nagu oleks kiirlaenude väljastamine mõnekümne intressiprotsendiga kuidagi võimalik või veel parem kasumlik rohkem muinasjutt kergeusklikele.
The very high interest rates for payday loans tell us that many people will pay a very high premium to shift consumption from future to present. As long as they understand what interest rates are and what interest rates they are paying, it is hard to see why their preference for present over future consumption, and hence for spending and borrowing rather than saving, should have social implications. People who take out payday loans are unlikely to be potential savers (i.e., lenders); and by taking on heavy debt they force themselves to work very hard; and I have suggested that saving is not as important as it once was.
I particularly do not understand how, if high interest rates for payday loans are a problem, loans by foundations and churches are a solution. If, as I assume Brooks must mean, these loans are to made be at lower interest rates than payday loans, the former payday borrowers will borrow more. If to try to prevent this the charitable lenders ration their credit tightly, the payday borrowers will borrow what they can from those lenders and top off with a payday loan; their total debt burden is unlikely to fall.
Valitsuse roll ei peaks olema majanduskasvu olulise aeglustumise tingimustes mõnda ettevõtlusvaldkonda surnuks reguleerida vaid pigem informeerida potentsiaalseid kiirlaenu võtjad, tagada läbipaistvust ja laiendada inimeste võimalusi mitte neid piirata.
Jah, osad laenuvõtjad on vastutustundetud, mõned teised lihtsameelsed, kuid enamus suudab enda kohustused täita ja nii mõnigi on isegi kiirlaenu andjatele tänulik, kuid me ei kuule nendest inimestest midagi. Kiirlaenu ühiskondlik stigma sunnib neid inimesi vaikima samas kui ajakirjandus lugejate emotsioonidega manipuleerib.
Hea meelega tsiteeriks siinkohal mõnda uurimust kiirlaenudest Eestis, kuid meie usinad reguleerijad ei ole nende tegemisest huvitatud. Üks poliitiline peksupois tagataskus on alati hea mõte, eriti kui eelarve läbirääkimised poliitfarsiks moonduvad, mille taustal oleks vaja millegi “populaarsega” silma paista.
Our findings seem mostly inconsistent with the hypothesis that payday lenders prey on, i.e., lower the welfare of, households with uncertain income or households with less education. Those types of households who happen to live in states that allow unlimited payday loans are less likely to report being turned down for credit, but are not more likely, by and large, to report higher debt levels, contrary to the overborrowing prediction of our model. Nor are such households more likely to have missed a debt payment in the previous year. On the contrary, households with uncertain income who live in states with unlimited payday loans are less likely to have missed a debt payment over the previous year. The latter result is consistent with claims by defenders of payday lending that some households borrow from payday lenders to avoid missing payments on other debt. On the whole, our results seem consistent with the hypothesis that payday lending represents a legitimate increase in the supply of credit, not a contrived increase in credit demand.
Nii palju kui ma olen kiirlaenude ümber käivat debatti jälginud, siis kiirlaenude keelustamise pooldajad ei toetu peale anekdootide ja eelarvamuste millelegi muule kui samasugusele lihtsameelsusele, mille eest tahavad kiirlaenuvõtjaid päästa.
Kiirlaenude surnuks reguleerimise näol on tegu kahetsusväärselt kitsarinnalise lühinägelikkusega, mis lehkab kõige labasema ja taunitava populismi järgi.
Ma olen nõus, et elu on keerulisem kui saab seadustega sätestada, kuid see ei tähenda veel seda, et konkreetse tehingu puhul võib ühele osapoolele sisuliselt jätta võimaluse enda kohustustest taganeda. Mida see tähendab laenuandjale?
Mida rohkem on määramatust, seda kõrgemad on riskid ja ettevõtluses kompenseerib riske kõrgem tulu. Kui kõrgemat tulu ei ole võimalik saada, sest see on regulatsiooniga sisuliselt välistatud, siis muutub oluliselt ka valdkonnas tegutsevate ettevõtete dünaamika. Ühelt poolt sunnib taoline kohtupõhine lähenemine oluliselt rohkem enda kliente kontrollima, mis tähendab täiendavaid tehingukulusid ehk kallimat raha hinda taolistelt laenajatelt. Kuna “liigkasu võtmine” võib viia kohtusse, siis on kiirlaenude väljastajad olukorras, kus nad saavad sisuliselt laenata ainult neile, keda on lihtne kontrollida ja kes saaksid tõenäoliselt laenu ka pangast.
Eks esimesed kohtukaasused näitavad, mida peetakse “liigkasuvõtmiseks” või “äärmiselt ebasoodsaks tingimuseks” ja kindlasti ei hakka enamus ettevõtjaid kohtupõhiselt tegutsema, kuid ei tasu unustada, et taolisel juhul keelduvad SMS-laenude väljastajad esimesena laenudest neile, kellel laenu tõenäoliselt kõige rohkem vaja läheb ehk erilise varata, madala ning ebastabiilse sissetulekuga inimesed, kes ei saa traditsiooniliste pankade poole enda laenusooviga pöörduda. Ma kaldun arvama, et märkimisväärne hulk nendest inimest kõnelevad venekeeles.
Äärmiselt küüniline ja kahjuks ka teadmatu tundub taolises olukorras olevale inimesele soovitada, et ta ei võtaks kiirlaenu vaid pöörduks hoopis panga poole.
Arvestades seda, et “intressi” all liigitatakse edaspidi ka lepingu sõlmimise ja andmete kontrollimise tasu, siis ei saa enam juttu olla valdkonna teadlikust reguleerimisest ja tarbija informeerituse suurendamisest, mis pakub inimestele täiendavaid võimalusi, vaid eelkõige ühe ebapopulaarse ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimisest.
Kahetsusväärselt väiklane on aga teeselda, et kui inimesel on raha vaja, siis tema ainsate legaalsete laenuandjate likvideerimine likvideerib ka probleemi. Taolisel juhul juhtub see, mis juhtus varem: pöördutakse kahtlase taustaga “tuttavate tuttavate” poole, kes samuti valmis laenama – enamasti samaväärse või kõrgema intressiga. Kiirlaenude puhul on sul vähemalt ligipääs õiguskaitsele ja sa võid olla suht kindel, et keegi sinu või sinu pere tervise kallale ei kipu kui sa intressi- või osamaksega hiljaks jääd. Jah, “tuttavate tuttavate” intress võib isegi kiirlaenude andjate omast madalam olla, kuid seda miskipärast pigem nende “tuttavate” seas, kes on turskemad, kelle pea kuju on kandilisem ja valmisolek vägivalda kasutada hirmuäratavalt sagedane.
Kui kõrge intressiga laenude andmine muutub põrandaaluseks tegevuseks, siis ei pööra sellele erilist tähelepanu ei politsei, kohtud, justiitsministeerium ega meedia. Paljude inimeste elu muutub keerulisemaks ja mõnedel tõenäoliselt ka oluliselt ohtlikumaks, kuid vähemalt võivad kiirlaenude surnuks reguleerijad öösel rahulikult magada teadmisega, et endiste laenuvõtjate kõige suuremaks probleemiks ei ole enam kõrge kiirlaenu intress vaid enda ja pere turvalisus.
Kumma valiksid sina?
Kiirlaenude reguleerimine kui päästerõngas organiseeritud kuritegevusele kommenteerimine on välja lülitatud
Tundub, et Wikipediast pole veel eklektilisemad artiklid ammendunud, seega hea võimalus mõnda neist teistega jagada:
Fainting goat is a breed of domestic goat whose muscles freeze for roughly 10 seconds when the goat is startled. When startled, younger goats will stiffen and fall over. Older goats learn to spread their legs or lean against something when startled, and often they continue to run about in an awkward, stiff-legged shuffle.
Tepui is a table-top mountain found only in the Guayana highlands of South America, especially in Venezuela.They tend to be found as isolated entities rather than in connected ranges, which makes them the host of a unique array of endemic plant and animal species
Lady Be Good was an American B-24D Liberator of the United States Army Air Forces during World War II. Based at Benina Airfield in Soluch (today Suluq), Libya, it crashed in April 1943 returning from a mission and was later discovered hundreds of miles into the Sahara with its crew mysteriously missing.
Valediction is an expression used to say farewell (goodbye), especially at the end of a letter. The word comes from the Latin valedicere, meaning “to say goodbye”. The word valediction is often used loosely in English to refer to a complimentary closing, which is a courteous formula used to end a letter.
Plasma cosmology is a non-standard cosmology generally attributed to Nobel Prize winner Hannes Alfvén in the 1960s that attempts to explain the development of the visible universe through the interaction of electromagnetic forces on astrophysical plasma. It contradicts the current consensus of astrophysicists that Einstein’s Theory of general relativity explains the origin and evolution of the universe on its largest scales, relying instead on the further development of classical mechanics and electrodynamics as applied to astrophysical plasmas.
Wikipedia eklektiline sügavus III kommenteerimine on välja lülitatud
Nobody alive can remember as much regulation of financial markets in the U.S. as what is being proposed to Congress next week. The job will be rushed through, by the most inept Congress in recent memory. The players proposing the rules also have very little understanding of how markets work. The best we can hope for is that some of them have read Nassim’s book. For every new regulation enacted, there will be thousands of people immediatly set to work figuring out how to profit from the regulation, and the seeds for the next disaster will sprout. The odd thing is that nobody seems to understand that it is not the markets that caused the current credit crisis, but rather accounting rules (some of which were enacted after Enron) that require firms to value their assets according to market value rather than according to performance, with some measure of risk that is realistically heavy tailed.
Arthur DeVany enda blogis finantsturgudel toimuva põhjustest ehk miks “mark-to-market” nõudmine, mis sündis tänu Sarbanese-Oxley’le, on tõenäoliselt ka praeguse supi üks peasüüdlane.
Finantsturud ei ole valdkond, kus mul oleks midagi väga selget öelda ja lugedes erinevaid kommentaare on põhjust arvata, et ega keegi pole veel toimuvast ega võimalikest tagajärgedest lõplikult arusaanud. Kuna teema ja olukord on aga sellised, mida annab vabamat turumajandust pooldavate valikute vastu keerata, siis otsustasin mõnedele mõtetele ja täheldustele viidata, mis on võib-olla suurte rahanumbrite varju jäänud.
Investeerimispangad olid pigem üle- kui alareguleeritud
Finantsturgudel toimuv ja selle tagajärg turgudel osalejatele olid tõenäoliselt vältimatud ja pigem tulenevad liigsest reguleeritusest kui alareguleeritusest. Juba võib täheldada vihjeid (nii varjatud kui otseseid) sellele, et kogu jama sai alguse sellest, et finantsturud polnud piisavalt reguleeritud. Selle müüdi lükkas Tyler Cowen juba New York Times’is ümber:
When it comes to financial regulation, for example, until the crisis of the last few months, the administration did little to alter a regulatory structure that was built over many decades. Banks continue to be governed by a hodgepodge of rules and agencies including the Office of the Comptroller of the Currency, the international Basel accords on capital standards, state authorities, the Federal Reserve and the Federal Deposit Insurance Corporation. Publicly traded banks, like other corporations, are subject to the Sarbanes-Oxley Act.
And legislation that has been on the books for years — like the Home Mortgage Disclosure Act and the Community Reinvestment Act — helped to encourage the proliferation of high-risk mortgage loans. Perhaps the biggest long-term distortion in the housing market came from the tax code: the longstanding deduction for mortgage interest, which encouraged overinvestment in real estate.
In short, there was plenty of regulation — yet much of it made the problem worse. These laws and institutions should have reined in bank risk while encouraging financial transparency, but did not. This deficiency — not a conscientious laissez-faire policy — is where the Bush administration went wrong.
Praegu toimuvat jälgides ei tasu unustada, et finantsinstitutsioonid polnud alati reguleeritud vaid olid sunnitud süstemaatiliste riskide ja probleemide ennetamiseks jõudma vastastikuste kokkulepeteni. Minu loogika ütleb, et kui keegi ei kehtesta väljast reegleid, siis peavad mängijad omavahel kokkuleppele jõudma või muidu muutub mängimine mõttetuks. Ühtlasi on kõigile mängijatele kasulikum, et mängijaid on rohkem, kuid rohkem on neid ainult, siis kui ollakse suht kindlad, et mängu tulles kohe kõigest ilma ei jää.
Ühtlasi tähendaks taoline korraldus ka vastastikust garantiide süsteemi, mis ei võimaldaks osalejatel kasvada sedavõrd suureks ja oluliseks, et teised peavad neid hädast välja aitama. Või kui on sunnitud aitama, siis on ka selleks suutelised.
Praegusele olukorrale annab kahtlemata jumet aga poliitikute soov inimesi aidata koduomanikeks saamisel sealjuures vahendeid eriti valimata. Vastutama ei pea ju nagunii samas kui taolise aktiivse poliitilise sekkumise taustal võib nii mõnegi ettevõtte juhtkond jõuda järeldusele, et kui olukord läheb hapuks, siis ulatab valitsus päästva käe – kohtunikuna mängureegleid lihtsalt ignoreerides.
Meelevaldse riigistamise juriidilised alused
Tõenäoliselt üks alahinnatumaid küsimusi kogu selle finantssaaga varjus on erinevate valitsusasutuste sekkumisele legaalsus koos pretsedentidega, mida see loob. Kui mängureeglid enam midagi ei tähenda ja kohtunik otsustab ise mängima hakata, siis kaua läheb enne kui teistele mängijatel kohale jõuab, et kohtuniku mängu sekkumine muudab mängu. Ehk on need tagasihoidlikud küsimused alles pikema küsimuste jada algus:
The Fed statute does not say that the Fed can purchase businesses, and it seems reasonable to interpret the statute to forbid the Fed to purchase businesses. So here’s the question, is the AIG deal a purchase or a loan? I suspect the deal is a loan in form but a purchase in substance. Unfortunately, the details are not available, but the press accounts suggest that the Fed is receiving AIG equity (more precisely, the option to obtain equity) as collateral for the loan but that it’s going to exercise the option more or less automatically.
It’s probable that they don’t actually have the legal right to do anything like this. Their authority is this: who’s going to stop them? No one wants to take on responsibility for this mess themselves.
New Yorgi tulevik finantskeskusena
Üks teema, millest on siiani vist siiani juttu teinud ainult Meganilt, on New Yorgi jätkuv staatus ülemaailmse finantskeskusena. Kas mitte ei ole tegu lõpu algusega, vaikse hääbumisega nostalgiliseks turistilinnaks või hoopis getostunud prügimäeks:
Over breakfast this morning he pointed out that New York City may be in big trouble. The anchor of New York’s financial community is the independent investment banks that are all headquartered there. If their corporate center of gravity starts shifting towards Charlotte and London, will other firms begin to question whether it makes sense to pay $50 per square foot just for the privilege of being in Manhattan?
That would crush New York’s renaissance like a bug. All of New York’s rebound has been paid for by the taxes on the financial industry–a few hundred thousand people in the industry pay the lion’s share of the taxes for the entire city. Take them away, and the city will rapidly lurch back towards bankruptcy.
Kuna Ed Glaeser’i kirjutised linnadest on ühed paremini argumenteeritud, siis kipun arvama, et kõik need inimesed, sedavõrd tihedalt koos, tulevad välja millegi muu huvitava, nutika ja mõistagi kasumlikuga nagu kirjutab ka Gleaser uurimuses Urban Colossus: Why is New York America’s Largest City? (PDF):
While New York’s ability to weather past challenges has been remarkable, we cannot be certain that its future success will remain assured. New York’s importance as a port is long past. Declining transport costs for moving goods indicates that the scale advantages remain important only in services. Even in this area, technological changes may reduce New York’s transportation cost advantages. In the long run, New York City’s success depends upon its advantage in transmitting knowledge quickly. This advantage may also be eroded by changes in information technology, but in the short run, information technology may increase the value of face-to-face interaction and make New York stronger, not weaker (Gaspar and Glaeser, 1998).
Tundub, et ainus, mis võib langust süvendada või venitada, on ettevõtlusega tegelemise eemale peletamine liigse reguleerimisega. Samas on Sarbanes-Oxley juba niigi New Yorgi olulisust finantskeskusena Londoni ja Hong Kongi kõrval vähendanud.
Investeerimispangad kui kaasaegsete IT lahenduste ostjad
Investeerimispankade hääbumine taolistest suurustest märksa väiksemateks üksusteks on kahtlemata valus löök ka IT sektorile, eriti keerulisemaid lahendusi pakkuvatele ettevõtetele. Kristajn Port juba neljapäeval Raadio 2’s vihjas sellele, et Lehman’i varadest moodustasid valdava osa erinevad andmebaasid ja süsteemid. Mõned päevad tagasi käis teema ka BusinessWeek’ist läbi:
Tech stocks are likely to suffer more amid consoldiation and disarray in financial services, a major market for IT services. On Sept. 14, Bank of America agreed to buy Merrill Lynch. The following day, investment bank Lehman Brothers filed for bankruptcy protection from creditors, and insurance giant AIG struggled to line up financing and stave off credit-rating downgrades.
The firms, like many on Wall Street, are big buyers of computer hardware and software. “IT spending for the financial sector for sure is going to be lower,” says Avi Cohen, head of research at Avian Securities. “A lot of technology plans are either being terminated or put on hold.”
Viimaste arengutega hoiavad kursis…
Market Movers ehk Felix Salmon on säranud asjatundlike ja selgitavate postitustega, Calculated Risk on samuti hulgaliselt viitamist leidnud ja EconLog’is tasub jälgida Arnold Klingi postitusi, kes vaevub vahel ka erinevate finantsinstrumentide nüansse selgitama.
For most of the last 20 years we have been studying banks, monetary policy, and financial crises. So for us the events of the last year have been especially fascinating.
Perspektiivi, võrdluseid, analüüsi ja selgust koos huvitavate küsimustega – hea kokkuvõtte puzzle kõigist tükkidest koos tagasihoidliku pilguga tagajärgedele.
Kui ei midagi muud, siis praegune kriis on suurepärane võimalus ennast globaalse finantssüsteemi toimimisega kurssi viia. Tõenäoliselt pole kunagi varem olnud tavalisel inimesel võimalik saada sedavõrd põhjaliku ja asjatundliku pilti toimuvast kui praegu.