In my view the threat to the Baltic financial systems is real, as is the threat to the Bulgarian and Romanian ones. Action, of some form or another needs to be taken, and soon. Latvia and Estonia are now in deep recessions, and Lithuania, while still clinging on to growth, can’t be far behind. Basically it is hard to see any revival in domestic demand in the immediate future, which means these countries now need to live from exports. But with the very high inflation they have had it is hard to see how they can restore competitiveness while retaining their currency pegs to the euro. The IMF will almost certainly insist on a currency float as a condition of rescue, and if you look at the speeches of Lorenzo Bini Smaghi and Jürgen Stark over the last year, it is clear that thinking at the ECB runs along pretty much the same lines. So better get it over and done with now I would say, and take advantage of the shelter offered in the arms of the IMF. Indeed the more I look at what is happening, the more it would appear that a division of labour was agreed to in Paris last weekend, with the EU institutional structure sorting out the mess in Ireland and the South of Europe, and the IMF taking care of all that broken crockery out there in the EU10.
Edward Hugh ütleb, mis ta mõtleb. Seda peab vist natuke seedima. Kas ei tormata mitte natuke asjade käigust ette? Saab näha kui tihedalt hakkab IMF kohalike instansidega suhtlema.
This was definitely a “real world” pick and a nod in the direction of economists who are engaged in policy analysis and writing for the broader public. Krugman is a solo winner and solo winners are becoming increasingly rare. That is the real statement here, namely that Krugman deserves his own prize, all to himself. This could easily have been a joint prize, given to other trade figures as well, but in handing it out solo I believe the committee is a) stressing Krugman’s work in economic geography, and b) stressing the importance of relevance for the economist.
Swedes just made perhaps the worst decision in the history of the prize today in naming Paul Krugman the 2008 award winner. It is not that Krugman’s work is entirely without merit, but it always had major problems with it. Right now I have to get over my shock and horror and write a commissioned piece on this. But today I would say is a sad day for economics, not a day to be celebrated.
Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses läks Paul Krugmanile kommenteerimine on välja lülitatud
Gaming is regulated to within an inch of its life so the only competitive advantage we had was the food. I’ll let you into a little secret. If you want the best food in London – and the cheapest – forget the “big name” restaurants. Join a casino. Don’t use the tables – that’s a mug’s game … but use the restaurants.
The problem is that the regulatory paradigm is wrong. The authorities, from Basel to Brussels to London, are all labouring under the illusion that, if you tie the industry up in ever-more detailed rules and procedures, with check-lists, tick boxes and “compliance officers” everything will be hunky dory. It won’t – it never will be.
Kasulike soovitusi, huvitavaid tähelepanekuid ja kompromissituid vaateid inimloomusesse. Soovitan.
Kuni ma koondan mõtteid finantskriisist millekski huvitavaks ja loetavaks, pakun aja sisustamiseks välja natuke wikieklektikat:
Teh is an English article based on a common misspelling of the. Originating from a common typographical error, this typo became a part of Internet slang and subsequently developed grammatical usages distinct from the.
Barley water is a popular British soft drink. It can be made by boiling washed pearl barley, straining, then pouring the hot water over the rind and/or pulp of the fruit, and adding fruit juice and sugar to taste.
Stanislavski’s system is an approach to acting developed by Constantin Stanislavski, a Russian actor, director, and theatre administrator at the Moscow Art Theatre.
Cinéma vérité is a style of documentary filmmaking, combining naturalistic techniques with stylized cinematic devices of editing and camerawork, staged set-ups, and the use of the camera to provoke subjects.
Livery is a uniform or other sign worn in a non-military context on a person or object (such as an airplane or vehicle) to denote a relationship with a person or corporate body, often by using elements of the heraldry relating to that person or body, or a personal emblem, and normally given by them.
Dark tourism is tourism involving travel to sites associated with death and suffering.
The home is so large — 80 rooms — that a tour takes more than an hour, and it is impossible to remember where you’ve been or where any of the rooms are in relation to one another. A door off the three-story reception area on the first floor leads to a dining room nearly the size of a volleyball court, its plaster ceiling decorated with intricate carvings of poppies — Matheson’s tribute to his favorite cash crop. Windows that stretch nearly from floor to ceiling look out across the loch to steep, treeless mountains. The place is otherwise a warren of rooms — a design meant to help ward off drafts. In one room, you can actually squeeze behind a wardrobe and end up in the school addition. Perlin jokes that the house is so large that she sometimes loses track of where she’s put her 5-month-old son down to nap. Sam and Perlin are rarely in the same room together during the day and seem startled when they do bump into each other.
Hämmastavalt kaasahaarava lugu ühest lossist ja sinna kolinud perekonnast. Ilusast unistusest, millest sai ekstreemsetes tingimustes painaja, kust võitjana ei väljunud keegi.
Kord ostis üks perekond endale Shotimaal lossi… kommenteerimine on välja lülitatud
Mind hämmastab, et vaatamata USA finantskriisi mitmekülgsele keerulisusele, millest isegi majandusteadlastel on keeruline adekvaatset pilti saada, jagub näpuga näitajaid, teadjaid ja süüdistajaid igale poole. Puudulikule või pealiskaudsele arusaamale ehitatakse teravaid arvamuslugusid, mis teenivad pigem poliitilisi huvisid ja propageerivad mõnda konkreetset maailmvaadet, mis kirjatüki autorile sümpaatne. Nii mõnigi autor teeb kahjuks ettepanekuid, mille tagajärjed mingit kajastamist ei leia vaatamata sellele, et need oleks laiaulatuslikud ning majanduskasvu ja inimeste heaolu aastateks piiravad.
Ma olen nõus ühena esimestest tunnistama, et praegu toimuv on keeruliste omavaheliste seoste tulemus, millest ühelgi surelikul tõenäoliselt tervikliku pilti pole. Turumajandus tähendab lihtsustatult lugematute inimeste tegevuse omavahelisis pidevalt muutuvaid vastastikuseid seoseid, mis on mõjutatud nii matemaatilistest mudelitest kui ka nende samade inimeste emotsioonidest, subjektiivsetest tulevikuootustest.
Inimene, kes väidab teadvat, millest kõik alguse sai ja kuidas praegused probleemid oleks saanud ennetada, kui oleks tehtud ühte, teist või kolmandat, võlgneb enda lugejatele korraliku selgituse mitte portsu pooltõdesid ja eelarvamusi “süüdlastest”.
Me kõik oleme pikaajalise evolutsioonilise protsessi tulem nagu kirjutab Jeremy Hsu Scientific American artiklis The Secrets of Storytelling: Why We Love a Good Yarn. Inimesed on aastatuhandete jooksul harjunud endale ja teistele jutustama lugusid, kus isegi kõige abstraktsemad ja elutumad jõud omandavad tähendused, mis vahetumalt mõistetavad, kuid sageli meelevaldsed ja lihtsustavad. Aga mis sellest? Taolised lood on emotsionaalselt kaasahaaravamad ja jäävad inimestele ka paremini meelde, mis on aga iga loo jutustaja tagasihoidlik soov.
Kui emotsioonid domineerivad aga narratiivides, kus tegu on mitmekülgsete nähtuste omavahelise vastastikuse mõjuga, kus tehnilised abstraktsioonid ja lihtsustused saavad külge inimlikud omadused, siis võime ennast leida olukorrast, kus lihtsusega võluv narratiiv suunab tegudele, mille tagajärjed võivad praeguse olukorra oluliselt halvemaks teha – hägustada tegelike põhjuseid ja olla sarnaste probleemide mõistmisel ning ennetamisel tulevikus hoopis takistuseks.
Kuna USA finantskriisist on vaatamata olukorra pidevale arenemisele juurdumas narratiiv, et tegu on eelkõige dereguleerimise ja vabade turgude olemusest tingitud probleemiga, siis tundus üks lõik Hsu artiklist praegu eriti asjakohane:
A classic 1944 study by Fritz Heider and Mary-Ann Simmel, then at Smith College, elegantly demonstrated this tendency. The psychologists showed people an animation of a pair of triangles and a circle moving around a square and asked the participants what was happening. The subjects described the scene as if the shapes had intentions and motivations—for example, “The circle is chasing the triangles.” Many studies since then have confirmed the human predilection to make characters and narratives out of whatever we see in the world around us.
Vaatamata mitmete arvajate kinnitustele ajaleheveergudel vastupidisest ei aja ring kolmnurki ruudu sees taga – me lihtsalt olema harjunud aastatuhandete jooksul maailma niimoodi nägema ja teadmatusest tulenevaid tühimike meile sümpaatsete lugudega täitma.
Loodetavasti õnnestub selle nädala jooksul kokku panna ka praeguse finantskriisi tausta mõnevõrra avav postitus.
I want to extend the point to cover government, where the chief characteristic is playing with other people’s money. Big Finance and Big Government have much in common. Both are coveted by Harvard graduates. Both are characterized by an arrogant sense of entitlement and importance.
Arnold Kling teiste inimeste rahaga mängimisest EconLog’is.
Kes meist poleks televisiooni ja filmide vaheldusel teadlik sellest, et USA vanglates on raha kasutamine vangide vahel keelatud ja selle asemel on juba aastakümneid teenuseid ning kaupu mustal turul ostetud sigarettidega. Hiljuti otsustati aga vanglates suitsetamine ära keelata, mis tähendas asendaja leidmist sigarettidele. Wall Street Journal tõestab, et inimeste leidlikkusel pole piire:
There’s been a mackerel economy in federal prisons since about 2004, former inmates and some prison consultants say. That’s when federal prisons prohibited smoking and, by default, the cigarette pack, which was the earlier gold standard.
Prisoners need a proxy for the dollar because they’re not allowed to possess cash. Money they get from prison jobs (which pay a maximum of 40 cents an hour, according to the Federal Bureau of Prisons) or family members goes into commissary accounts that let them buy things such as food and toiletries. After the smokes disappeared, inmates turned to other items on the commissary menu to use as currency.
* * *
Rupert Murdoch on tõenäoliselt üks edukaimaid meediamagnaate maailmas, kes nii vihatud kui armastatud, kuid eelkõige siiksi vihatud, üle terve maailma. Vanity Fair’i ajakirjanikul õnnestus mõne kuu vältel Rupert’i tegemisi jälgida ja tulemuseks on suht avameelne ja pretensioonitu artikkel Tuesday’s with Rupert:
His odd lack of seductiveness or felicitousness—contributing to his aura of villainy—became after a while alluring in itself. There’s no spin, because he really can’t explain himself. Rather, what you see is what you get. He’s transparent. The nature of the beast is entirely evident.
* * *
Esimese hooga nagu ei olekski võimalik hamburgerist mingit pikemat huvitavat lugu kirjutada. Ent sellegipoolest on üks mees hakkama saanud terve raamatuga, mis andis alust ka Weekly Standardis ühele valgustavale loole sellest, kuidas lihtsast võileivast on aastatega saanud isegi gurmee toit:
This might sound excessive, but the DB is still a magnificent creation. The flavor combination of the sirloin and short ribs is divine–even without the fresh black truffle. Its inventor, the French chef Daniel Boulud, describes the DB, which weighs nine ounces and is four inches tall, as a “burger for grown-ups.” Boulud had the idea for “a fancy French-American burger” in late 2000, and to this day, out of 100 lunchtime customers at DB Bistro Moderne, roughly 80 will order the $32 indulgence. (When in season, a roughly $150 version is available, with a double portion of black truffle shavings.)
But is it even a burger? Not so, says Marc Sherry, proprietor of the Old Homestead Steakhouse in lower Manhattan’s meat-packing district. “It’s a good product–a very damn good product–but it’s not what America is looking for in a burger.” Two years after Boulud’s creation debuted, the Old Homestead, which was the first American restaurant to feature Japanese Kobe beef on its menu, announced it would be selling its own hamburger for the first time in its 140-year history: the $41 Kobe burger.
* * *
Prantslased ei vea enda poliitilise loomingulisusega peaaegu kunagi alt. Nii on prantslastel juba õige pea võimalus valida endale esindajaid “uuest antikapitalistlikust parteist”, mille juhiks süütult poisiliku väljanägemisega Olivier Besancenot. Väidetavalt töölisklassi huve esindav noormees pole aga kaugeltki läbi ja lõhki töölisklassist nagu kirjutab Weekly Standrd:
Another reason for Besancenot’s popularity is that he is supposedly working class. He got a job with the French postal service in 1997, when he was 23. Technically, he still qualifies as a mailman and earns less than 1,200 euros a month. That allows him to dress casually when he’s on TV, use down to earth language, and dismiss other guests as “members of the elite.” In fact, though the public doesn’t know it, this is largely a fraud.
Besancenot never actually worked much as a mailman. Under French law, workers are entitled to long leaves, on full salary, if they serve as officers of unions or political parties. Besancenot is both. And he knows how to make the most of it. He has been on leave almost continuously, either as a union activist or as an LCR figure–assistant to an LCR member of the European Parliament, party spokesman, or presidential candidate. This was his real job, and it was much better paid than his nominal job at the postal service. As a European Parliament assistant, he apparently made 5,000 euros a month.
* * *
Minu jaoks tunduvad mitmed Joseph Stiglitz’i avaldused ja soovitused kummaliselt piiravad ja sobimatud. Ma ei ole selles arvamuses üksi ja kuna Stiglitz ei kao enda Nobeli memoriaalpreemia tõttu ajaleheveergudelt kuskile on see hea võimalus viidata ühele Ken Rogoff’i Stiglitz’i kriitikale, mis võtab kokku enamuse sellest, millega mees ka täna tegeleb vaatamata sellele, et kirjutis pärineb kuue aasta tagant:
Throughout your book, you betray an unrelenting belief in the pervasiveness of market failures, and a staunch conviction that governments can and will make things better. You call us “market fundamentalists.” We do not believe that markets are always perfect, as you accuse. But we do believe there are many instances of government failure as well and that, on the whole, government failure is a far bigger problem than market failure in the developing world. Both World Bank President Jim Wolfensohn and IMF Managing Director Horst Köhler have frequently pointed to the fundamental importance of governance and institutions in development. Again, your alternative medicines, involving ever-more government intervention, are highly dubious in many real-world settings.
* * *
Arnold Kling ja Nick Schulz üritavad selgitada, mis on sissetulekute ebavõrdsuse peamiseks peamiseks põhjuseks USA’s. Nende arvates on sissetulekute ebavõrdsuse kasvul neli peamist põhjust (1) tehnoloogia, (2) “võitja võtab kõik” turud, kus suured domineerivad, (3) immigratsioon, sest võimekatele on kõik teed avatud ja (4) perekonna struktuur:
A trend is underway in America for marriage to be increasingly “assortative.” That means children of well-educated parents tend to marry one another and the children of less educated parents tend to marry one another. This was less the case a few generations ago. For example, sociologists Christine Schwartz of the University of Wisconsin and Robert Mare of UCLA found that beginning in the early 1970s there was a striking “decline in the odds that those with very low levels of education marry up.” And they found that between 1940 and the late 1970s the likelihood that someone with only a high-school diploma would marry someone with a college degree dropped by over 40 percent.
Makrellimajandusest, gurmeerburgeritest, meediamagnaadist ja ebavõrdsusest USA’s kommenteerimine on välja lülitatud
Et Venemaal on endised luureorganid ja poliitika sügavalt põimunud üksikute superrikaste majandushuvidega pole vast kellegi jaoks mingi uudis. Suurem saladus pole ka see, et mitmed Venemaa oligarhid on huvitatud suuremast legitiimsusest koos võimalustega, mida neile pakub tegutsemine Lääne-Euroopas või USA’s.
Ärihuvide laienemine läände ei tähenda veel aga lõppu sidemetele võimuladvikuga kodumaal vaid sageli vastupidist. Juba mõnda aega on vähemalt osades riikides tajutav venelaste ärihuvide seostumine ka Venemaa poliitiliste motiividega. Gerhard Schröder ja Nord Stream on vast eestlastele kõige tuttavamad näited, kuid neid on teisigi:
Roman Abramovich, the 42-year-old onetime oil baron with close ties to Mr. Putin, has established deep ties in London by turning part of his estimated $23 billion fortune into ownership of the Chelsea soccer club. He has plans to turn a 19th-century apartment residence in London’s Lowndes Square into a mansion with a pool and parking garage. Although he recently sold much of his Russian portfolio and resigned as governor of Russia’s Chukotka region, his ties with the Kremlin have helped him avoid the fate of oligarchs like Mikhail B. Khodorkovsky, the former billionaire owner of the Yukos oil company who sits in a Siberian jail cell after failed efforts to oppose Mr. Putin’s policies.
Another oligarch with close ties to Mr. Putin is Oleg V. Deripaska, 40, an aluminum magnate with a net worth of $28 billion who has also moved beyond Russia’s borders. His holding company, Basic Element, with $27 billion in revenue, has invested in Magna, a Canadian auto parts company. It has purchased large stakes in two construction companies in Austria and Germany and is a large investor in Montenegro. Mr. Deripaska is weighing a public offering of Rusal, the aluminum company that he controls.
Tõenäoliselt ei ole kõik venelased, kes Euroopas vähegi suuremat äri ajavad, samavõrd tihedalt Venemaa võimuladvikuga seotud, kuid kahjuks seab teadmatus ka nende tegevuse igasuguse siiruse tõsise kahtluse alla ja teeb kohati üpris ettevaatlikuks isegi Eestis. Herman Simmi juhtum andis veelkord tõestust sellest, et Venemaa huvi Eesti kaitsevõime ja NATO vastu laiemalt pole kuhugi kadunud.
Ühe hankes osaleja keerulisest ent huvitavast taustast
Ühes hiljutises Kaitseministeeriumi NATO hankes, mille eesmärgiks oli leida Ämari lennubaasi ehitustöödele järelevalve teostaja, tegi kolmest pakkumuse teinud ettevõtete grupist teiseks kõige soodsama pakkumuse konsortsium, kuhu kuulus lisaks Kaamos Ehitusele ka Savant Czech s.r.o.
Esmapilgul näib tegu olevat Tšehhi ettevõttega, kuid lähemal uurimisel selgub, et tegu on hoopis rahvusvahelise ettevõtte Savant International Tšehhi filiaaliga. Ettevõttel jagub esindusi aga eelkõige Ida-Euroopasse ning Türki ja Inglismaale, kuid nende kodulehelt torkab silma, et lisaks inglise keelele on leheküljel teiseks keeleks vene keel.
Ettevõtte aastaaruandest (PDF) ei ole võimalik leida mingit seost Venemaaga peale mitmete harukontorite ja projektide, kuid kiire domeeninime “whois” päring andis tulemuseks, et domeen on registreeritud Moskvas, mis annab alust arvata, et näiliselt igati soliidse ettevõtte niiditõmbajad asuvad Moskvas, kus tehakse lõplikud otsused sellest, millistes hangetes või projektides osaletakse.
Iseenesest ei pruugi taoline seos veel midagi tähendada, kuid domeeninime registreerimisel on antud ka administratiivkontakti nimi: Oleg Shirokov.
Esimese hooga ei näi Google eriti midagi huvitavat Oleg Shirokov’i nime kohta andvat, kuid pärast mõningast masseerimist õnnestus mul üks artikkel leida, mis üllataval kombel pärineb ajakirja Times 1983. aasta 19. aprilli numbrist ja artiklist Crackdown on Spies. Artikkel käsitleb 47 Nõukogude Liidu “diplomaadi” väljasaatmist Prantsusmaalt, kellest olulisemaks ja eraldi mainimist väärivaks peeti kolme:
Among the Soviets sent packing were Nikolai Chetverikov, the third-ranking diplomat at the Soviet embassy, who was considered to be the head of all KGB activities in France; Oleg Shirokov, bureau chief of the official press agency TASS; and Vladimir Kulikovskikh, a TASS reporter. Forty of the group held diplomatic passports.
Artiklist väärib esile tõstmist ka see, kui tihedalt olid Nõukogude Liidu “diplomaatide” väljasaatmised sellel perioodil seotud just NATO liikmesriikide infrastruktuuri ja tehnoloogiat puudutava info omandamisega.
Jah, tegu võib olla täiesti juhusliku nimekaimuga, kes on juhuslikult sattunud ettevõttesse, mis täiesti juhuslikult teeb pakkumisi hangetele, millest üks sattus olema Ämari lennubaasi hange. Mina isiklikult ei ole suuteline sedavõrd palju juhuseid ühe hooga alla neelama, eriti arvestades viimase paari kuu sündmusi Georgias ja nüüd loomulikult veel Herman Simmi juhtumit.
Pole näinud, pole kuulnud ega õieti tahagi teada
Kaitseministeeriumi ametnike reaktsioon vihjele, et Ämari lennubaasi järelevalve hankes osaleb ettevõtte, mis tõenäoliselt jagab vabalt nende kätte koonduvat teavet Moskvaga, tundus olevat üllatus. Samas pole ma sugugi kindel, et üllatumiseks oleks erilist alust olnud, kui hankes osalejate tausta oleks natuke põhjalikumalt vaevutud uurima.
Järelevalve on juba enda olemuselt teenus, mille raames peab järelevalvel oma töö sooritamiseks olema täielik ligipääs projektdokumentatsioonile nagu ka kõigile kõrvalekalletele projektist, mida järelevalvel on võimalus üle vaadata ja isegi suunata. Taolises olukorras tundub vähemalt minule möödapääsmatu küsimus, et kas me tõesti tahame enda kõige olulisema lennubaasi ehitamisel osalema ettevõtet, mille omanikud näivad olevat seotud eelkõige Moskva kui Prahaga? Ettevõtet, mille soodsa pakkumuse hinna üheks põhjuseks võib olla Venemaa luureteenistuste huvi, mis võib väljenduda projekti “subsideerimises” ja seeläbi ka madalamas pakkumuse hinnas?
Nagu eelnevalt mainitud oli Savant Czech’i ja Kaamos Ehituse ühispakkumus seekord teiseks kõige soodsam. Lisaks sellele ei suutnud Savant’i Eesti esinduse liikmed kokku panna hankedokumentidele vastavat pakkumust ning lõpuks ei kvalifitseerunud nad üldse hankele osalema. Samas ei ole mingit põhjust arvata, et inimesed ei suudaks vigadest õppida. NATO hankeid tuleb lähitulevikus veel teisigi ja oleks naiivne loota, et samu vigu korratakse.
Mis siis saab, kui ühel heal päeval võidab kohaliku NATO hanke ettevõtte, mis on läbi omanike seotud Moskvaga? Mingit alust neid mitte kvalifitseerida pole, sest juriidiliselt on kõik korrektne, kuid sisuliselt? Kas niidiotsad ainult näivad Moskvasse ulatuvat või on niidirull hoopis sealt hargnema hakanud? Ja isegi kui tegu on venelaste kapitalile põhineva ettevõttega, siis kas nende harukontoreid saab äkki usaldada? Kas nad suudavad NATO baaside ehituse järelevalvet tehes hoida konfidentsiaalse informatsiooni konfidentsiaalsena või peaks eeldama, et kõik, mis jõuab nendeni, jõuab ka Moskvani – viimne kui üks spetsifikatsioon, joonis ja kõrvalekalle?
Huvitavad ja mulle tundub, et olulised küsimused, millele keegi vastust ei näi teadvat ega isegi mitte otsivat.
