Mitmed huvitavad blogid väljastavad ainult osalist RSS’i, mis tähendab, et kui postituse algus huvitab, siis tuleb terve postituse lugemiseks ikkagi blogini välja minna.
Mõned päevad tagasi leidsin tänu Megan’ile rakenduse, kus poolikuid postitusi pakkuv RSS aadress tuleb sisestada lahtrisse ja voila – sulle antakse vastu täispostitustega RSS’i aadress. Ma olen mõne blogiga seda proovinud ja päris edukalt.
Soovitan!
Kui keegi teab paremat lahendust, siis palun andke sellest kommentaarides teada.
The good news is that we’re seeing some recent signs of intelligent life at YouTube. The video service hosts an increasing number of intellectually redeemable video collections. And so we figured why not do some heavy lifting and bring a few your way.
* * *
Ajakiri Time on kokku pannud terve karja (50 kui täpsem olla) Top 10’neid. Ise jõudsin nendeni tutvudes 2007. aasta Top 10 graafilise romaaninga. Meeldiv üllatus, et nimekiri elitaarsem ei olnud, sest 4. koht läks Marvel’i Zombidele:
The Marvel Zombies series takes place in an alternate world where every hero is infected with a zombifying illness: They crave human flesh and they can’t die. The key is that the ‘heroes’ actually retain their sentience, so they appreciate the horrific nature of their actions, they just can’t calm their insatiable hunger for human flesh. The result is a genuinesly subversive orgy of Sadean cruelty, wherein most of the living beings in the universe perish. Good clean fun.
Here are 2007’s top 10 showbiz stories in print media and on the Web resulting in the conventional wisdom that it was only a matter of days — or hours — before these events would occur.
Ei midagi väga dramaatilist, pigem huvitavad täheldused meelalahutustööstuse stabiilsusest ja arengusuundadest.
Elver kirjutab üpris sageli filmidest ja seda piisavalt huvitavalt, et teistelegi soovitada. Eraldi esiletõstmist väärib aga “õnnelike õnnetuste” postitus:
Some filmmakers, most notably Werner Herzog, seem to harness the power of chaos. Werner wrote Aguirre in two and a half days, losing 10 pages after someone vomited on his typewriter. He was unable to remember what he had written on those pages, but Aguirre went on to become the top 10 all time favorite of many critics, including Roger Ebert. It’s a slow and boring film, badly written, but I dare you to try and get it out of your mind after watching. It’ll haunt you for the rest of your life.
No wonder people seem to hate the heavy use of CGI as in the new Star Wars trilogy — there’s no room for happy accidents. Everything is planned and executed with precision. It seems you can make a good movie with a plan, but for a great one you need chaos.
Soovitan lugeda tervet postitust, et mõista kui olulised on vahel õnnelikud õnnetused just filmide kunstilise väärtuse loomisel. CGI (computer generated image) on üha rohkematest filmides mängimas üha olulisemat rolli nagu võib tõdeda iga vähegi suurema eelarvega filmi puhul. Beowulfi edukus tähendab, et ainult CGI-st filmide hulk lähimatel aastatel suureneb.
Kui ühelt poolt võimaldab CGI vaatajani tuua maailmu ja stiile, mis oleks tavaliste meetoditega mõttetult kallid või lausa saavutamatud (300 või Sin City), siis kõik see arvutigraafika vajab detailset planeerimist, mis on vajaliku juba ainuüksi aja kokkuhoidmiseks ja paralleelselt töötamiseks näitlejatega. Taoline detailsus viib aga tõesti steriilsuseni, kus üllatusi ja õnnelike õnnetusi jääb aina vähemaks ja nende mõju võib jääda minimaalseks.
CGI sunnib rohkem planeerima ja läbi mõtlema, kuid ühtlasi piirab ta loomingulist vabadust, mis on paljude õnnelike õnnetuste eelduseks. Kui suurte kinohittide puhul ei pruugi see oluline olla, siis teisejärgulistes filmides – kus eelarve väiksem, stsenaarium nõrgem ja näitlejad mitte just kõige “tuntumad” – võib mõni õnnelik õnnetus tähenda tõusu järgmisele tasemele ja populaarsust koos tunnustatusega, mis muidu oleks jäänud tulemata.
Huvitav oleks teada, kas filmitööstuse liikumapanevad jõud on sarnaseid tendentse täheldanud või on tegu teadliku valikuga, kus muidu võimatu näitamise nimel ohverdatakse hulgaliselt spontaansust?
Ühtlasi ei saa ma üle mõttest, et Hayek’i Use of Knowledge in Society võib valgustada probleemi olemust. Enamus Hollywood’i filme on tänapäeval sedavõrd keerulised, et vajavad tervete inimarmeede koordineerimist. Tavaliselt tegeleb sellega väike grupp inimesi, kes üritavad realiseerida ühte visiooni piiratud aja jooksul. Samas ei suuda see visioon arvesse võtta kõigi protsessi kaasatud inimeste loomingulisust ja võimeid, mis mõnevõrra suurema vabaduse puhul võiks tõsta “lihtsalt-veel-ühe-filmi” järgmisele ja juba märkimisväärsemale tasandile.
Mulle tundub, et seriaalides, kus aega ja raha on vähem, asub märksa suurem vastutus just erinevate valdkondade spetsialistidel, kellel on rohkem loomingulist vabadust juba ainuüksi sellepärast, et kellegi pole aega neile detailseid juhiseid anda. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks just seriaalide tase on viimastel aastatel paranenud.
Lõpetuseks pakuks, et tegu võib olla lihtsalt üleminekuperioodiga, kus CGI võimaluste nimel on ohverdatud natuke loomingulist paindlikust, kuid nii kuidas tehnoloogia ja võimalused arenevad muutub ka CGI paindlikumaks ja altimaks õnnelikele õnnetustele, mis loovad maagilisi momente.
Ajakirja Prospect viimane kaanelugu oli GMO’dest. Kirjutatud veenvalt ja argumenteeritult koos hulgaliste näidetega, mis valgustavad seda huvitavat ja inimkonna jaoks pikemas perspektiivis üliolulist tehnoloogiat.
Artikli läbivaks küsimuseks näib olevat, miks pole GMO’d rohkem levinud kui nad saaksid iga aasta päästa sadu tuhandeid inimelusid. See ei ole mingi saladus, et GMO’sid üritatakse surnuks reguleerida, kuid millest on märksa vähem juttu olnud on selle reguleerimismaania algus:
Why is a technology which has so much to contribute impeded by regulations that make no sense? Part of the blame lies with the large agrobusinesses. They initially welcomed elaborate regulation to discourage competition from small companies that could not afford the cost. Indeed, they successfully resisted every attempt by advisers in the Reagan administration to regulate each GM crop simply as a new product, rather than by the process by which it was derived, an approach that would have treated GM and conventionally grown crops similarly and made more scientific sense. But the large companies won, and the concentration of agricultural biotechnology in the hands of a few giants, like Monsanto, is the result. Furthermore, although tight regulation was backed by some supporters of GM who believed it would reassure the public, it has had the opposite effect. If governments appear to think it necessary to take extreme precautions, the public will conclude that the technology must be dangerous. A third element has been mistrust of multinationals. This has intensified opposition to GM crops because it is widely felt that companies are the main, if not the only, beneficiaries—and that, since they are responsible for most of the development of the crops, this must be subject to the strictest possible regulation. The inept PR that accompanied Monsanto’s introduction of GM crops to Europe was also bitterly criticised by other agrobusinesses.
The broader driving force behind the excessive regulation of GM crops, however, is the cult of “back to nature,” which has also inspired the propaganda against agricultural biotechnology as a whole. This cult has many manifestations. One is the popularity of organic farming, which is based on the manifestly false principle that artificial chemicals are bad and natural chemicals good. Another is the rising fashion for alternative, non-evidence based medicine. The dogmatic opponents of GM crops in Europe believe that interference with the genetic make-up of plants is essentially a moral issue. It is to be condemned as part of mankind’s sinful attempt to control nature, which contributes to global warming, to epidemics of cancer and all the blights of modern life.
Artiklis on juttu ka ettevaatusprintsiibi laastavast mõjust poliitikute otsustusvõimele. Vabalogis sai ettevaatusprintsiibi riukalikkusest kirjutatud lausa kolm postitust 2005. aasta juulis.
How should individuals and societies cope with low-probability events with potentially catastrophic consequences? In this conversation with EconTalk host Russ Roberts, Sunstein discusses the uselessness of the precautionary principle as a guide to behavior and the psychological challenges we all face in coping with uncertain, risky events. He also speculates why we have chosen politically to treat terrorism and global warming so differently.
Igal juhul on Prospect’i artikkel kohustuslik lugemine kõigile neile, kes on huvitatud inimeste elujärje parandamisest, kuid tüdinenud rikaste ja silmakirjalike orgaanofetishistide maailmalõpu kuulutamisest.
Täna saab täis veel üks tiir Päikese ümber, mis annab põhjust möödunud aastale tavalisest mõnevõrra mõtisklevamalt tagasi vaadata, kuid ühtlasi mõelda sellest, mis on alles ees. Ja kui juba tulevikust mõelda, siis miks mitte lõpuni välja?
Wikipedias on isegi täitsa eraldi artikkel olemas nimega Ultimate fate of the universe, kus erinevate stsenaariumite lühikirjeldused on kokku võetud ühtseks ülevaatlikuks artikliks, kust võimalik edasi minna kümnes eri suunas – alustades füüsikaga ja lõpetades ulmekirjandusega.
Eraldi huvitav küsimus loomulikult kauaks seda universumit ikka jätkub. Artiklist 1 E 19 selgub, et kauemaks kui arvata oleks võinud. Isegi nii kaua, et toimima hakkab Poincare’i kordumise teoreem ehk kõik, mis varem juhtus juhtub uuesti.
Samas ei näi pääsu totaalsest lõpust olevat ilma intelligentse elu loomingulisuseta. Frank Tipler pakub enda Omega Punkti teoorias ühe võimaliku lahenduse:
According to his Omega Point Theory, as the universe comes to an end at a singularity in a particular form of the Big Crunch, the computational capacity of the universe is capable of increasing at a sufficient rate that this computation rate is accelerating exponentially faster than the time running out. In principle, a simulation run on this universal computer can thus continue forever in its own terms, even though the universe lasts only a finite amount of proper time. Prof. Tipler states this theory requires that the current known laws of physics are true descriptions of reality, and it requires there be intelligent civilizations in existence at the appropriate time to exploit the computational capacity of such an environment.
Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google’i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:
The $10 million in awards will be given out as cash awards — no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.
Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google’i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google’i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.
Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google’i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse “osta”.
Piltlikult öeldes keskendub Google’i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.
Ühtlasi tuleb Google’i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees – kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50’le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?
Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.
Auhinnad on institutsioon – kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek’i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.
See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.
Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond – kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.
Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?
“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”
Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.
“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.
Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat – pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.
New York Times’i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:
Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”
Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.
Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix’i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.
Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.
Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.
Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.
Mitte just eriti tihti ei juhtu, et Euroopa Kohtu eelotsus erineb märgatavalt lõplikust otsusest, kuid täna satub olema üks nendest juhtudest. Õnneks tehti taoline erakordne otsus kaine mõistuse kasuks nagu ka inimeste vaba liikumise toeks Euroopas. Teiste seas vahendab otsust ka Postimees:
ELi kõrgeim kohus andis löögi Rootsis laialt levinud kollektiivsetele protestiaktsioonidele, asudes seisukohale, et sealsed ametiühingud ei saa sundida välisfirmadele peale oma palgamäärasid.
Kauaoodatud otsusega tunnistati ebaseaduslikuks Rootsi ametiühingu boikott riigis lätlaste tööjõudu kasutanud Läti ettevõtte vastu, mistõttu viimane läks pankrotti, vahendas EUobserver.
The ECJ noted in particular that since Sweden has no mininum pay levels, the union had no right to set a wage level that the Latvian company would have to respect.
It said that, in this case, the right to collective action was liable to make it more difficult for the firm “to carry out construction work in Sweden and therefore constitutes a restriction on the freedom to provide services.”
Kellele sellest veel väheks jäi, siis alati on võimalik tutvuda ka otsuse pressiteatega (PDF).
Tore, et taolised sigadused tulevikus ära jäävad või on vähemalt keerulisemalt korraldatud. Ida-Eurooplastesse võiks ikkagi kui inimestesse suhtuda mitte võõrastesse kollidesse. Isegi osad rootslased pidasid enda kaasmaalaste käitumise pärast vajalikuks lätlaste ees vabandada nagu sai kirjutatud ja viidatud 2005. aasta juunis.
Euroopa “ühtsusele” oli see kaasus algusest peale keeruline juhtum, kus valida tuli kahe erineva kriitika vahel ja Euroopa Komisjonis tajutakse seda väga selgelt. Miks muidu võib Postimehe loo lõpust leida sellise huvitava lõigu:
Euroopa Komisjon märkis oma reaktsioonis, et tegemist on «väga nüansirikka» otsusega, mida tuleb analüüsida «väga hoolikalt». Seejuures juhiti aga tähelepanu otsuse põhiosale, mis kinnitab, et ühe liikmesmaa organisatsioonid peavad arvestama kollektiivsete palgalepingutega võõrfirmas, olenemata nende sisust.
Kuidagi peab ju ametiühingutele lootust andma, et nende blokaade lihtsalt ei ignoreerita.
Ma vaatasin eile öösel suht hämmeldunult CNN’ist uudislõiku, mis andis teada, et Boliiviast on eraldumas mõned provintsid. Praeguse seisuga pole veel ei EPL ega Postimees ega Delfi seda kaugel toimuvat segadust uudiskünnise ületanuks pidanud.
It was in Oruru, a Morales stronghold, where a constitution-writing assembly approved the new charter last weekend amid an opposition boycott. The new constitution still must be approved by voters in a referendum next year.
The new constitution denies the kind of regional autonomy sought by leaders in the four provinces. But the constitution does give a greater degree of autonomy to the indigenous groups who are the core supporters of Morales.
Mul on keeruline üle saada muljest, et Morales soovib põhiseaduse tasemele ajada sisuliselt rassistliku poliitikat – anda teatud inimgruppidele rohkem otsustusvabadust kui teistele samas nendelt, kellel on väiksemad vabadused aga rohkem võttes maksude näol. Kas sellele saabki kuidagi teisiti reageerida kui autonoomia väljakuulutamisega?
Sisuliselt oleks Moralese muudatuste referendumile paneku ja võidu puhul tegu demokraatia varjupoole ehk enamuse türannia kõige ehedama näitega.
Neljas autonoomiat taotlevas piirkonnas elab 35% Boliivia enam kui 9st miljonist elanikust, kes ei ole valmis väiksemate õiguste eest rohkem makse maksma selleks, et teiste piirkondade sotsiaalprogramme rahastada.
Parlamendi kohtade pärast juba jageleti, sest demograafilised trendid on praegu autonoomiat taotleva Santa Cruz’i kasuks mänginud samas kui teiste piirkondade peamiselt indiaanihõimudesse kuuluvate inimeste hulk on vaikselt kuid kindlalt vähenenud. 2005. aastal jõuti kompromissini, mille kohaselt sai Santa Cruz mõned kohad juurde, kuid teistelt ei võetud neid ka vähemaks.
Retoorika on läinud viimaste päevade jooksul sõjakamaks ja ähvardusi/ultimaatumeid on hakanud loopima mõlemad pooled ja ma üldse ei imestaks kui see konflikt muutub vägivaldseks. Samas on selge, et isegi kui autonoomiataotlejate plaanid surutakse maha, siis jääb see ebaõiglus ikkagi paljude hinge kripeldama.
Using “loss-leaders,” or selling products below cost to attract customers, is illegal. Other restrictions apply to books retailers must not offer discounts of more than 5 percent on the publisher’s recommended price. Many independent booksellers choose to offer this discount in the form of a loyalty bonus based on previous purchases. Larger booksellers simply slash the sticker price of books.
But the free delivery offered by Amazon exceeded the legal limit in the case of cheaper books, the union charged.
Ja see kallid sõbrad, on hea näide sellest, miks ametiühingute tegevuses suhtes tuleb säilitada teatud skeptilisust. Üsna lihtsalt võib enda õiguste eest seismine taanduda kõige lihtlabasemaks renditaotluseks, kus mingi väikese kliki huvidest lähtuvalt rakendatakse piiranguid, mis pole ühegi tarbija – eriti veel tagasihoidliku sissetulekuga tarbija – huvides.
Richard Posner ja Garry Becker kirjutasid samuti mõned kuud tagasi ametiühingutest ja nende allakäigust USA’s. Beckeri postitusest:
Unions could have an important place in a competitive market economy, but their organization would look different than that of present day industrial and craft unions. Men and women working for large, impersonal corporations may prefer to bargain over wages, work rules, and health and retirement benefits collectively through company unions rather than individually. In particular, workers who have spent many years with the same company may find a union helpful in protecting against management that tries to take advantage of the difficulties older workers face finding good jobs. Other workers in the same industry may elect to not have a union and prefer to bargain individually for wages and benefits. Companies with unions of their employees would compete for profits and employees against companies with other unions, and also against non-unionized companies. This type of union structure is called “competitive unionism”.
Actual unions in most countries, however, are not company unions, but organize workers in different companies, often in the same industry, into one union, as with the UAW, or the United Steelworkers of America. By organizing across companies in the same industry, unions hope to exercise greater economic power since they can bargain for similar benefits in competing companies, and can call industry-wide work stoppages. These unions, in effect, try to get monopoly power in labor markets that enable them to boost their wages and other benefits above competitive levels. The Clayton Act of 1914 generally exempted trade union negotiations from anti-trust laws, which enable unions to openly seek what amounts to monopoly gains.
Ühtlasi tuleb mulle meelde üks uurimus (PDF), kust selgus, et Prantsusmaa ametiühingute tegevus sunnib osasid ettevõtteid tootmist viima Prantsusmaalt välja ning seeläbi kaovad nii töökohad kui palgad:
To see how unions potentially entered the process, I re- examine my results when information on firm-level negotiations between firms and unions is added. As expected, in firms with strong unions (those able to impose bargaining on both employment and wages) workers were able to capture a large share of the declining quasi-rent (about 50%). However, the presence of strong unions has apparently led these, mostly large, firms to increase outsourcing with an associated decline in employment. As a result, unions’ fight for workers’ wages and employment appears to have backfired.
Üks vägagi valgustav artikkel (õigemini katkend pikemast teosest) ilmus New York Times’is 2006. aasta märtsis. Lugu on lennukimehhaanikute saatusest – sellest kuidas lennutööstus areneb, millised võimalused jättis see ametiühingule ja kuidas enda nõudmistega lasti sisuliselt terve firma üks kasumlikumaid ettevõtmisi põhja. Tulemusega ei olnud rahul aga keegi:
As the mechanics had intended, turnaround time inched up, soon reaching 15 days and eventually more than 20 days for a 737. America West stopped sending planes to Indianapolis, as the mechanics had hoped. To regain the lost business, they expected United to restore some of the lost perquisites and thus win back the mechanics’ cooperation. Jobs would be preserved, and on the mechanics’ terms. That did not happen, and as the slowdown dragged on, work backed up on United’s own airliners. For the first time, planes were parked on the tarmac outside the center, out of service — and not generating revenue — while awaiting overhaul.
Then, in July 2000, the mechanics slowed work even more by voting to withhold overtime, to protest what the militants viewed as management’s recalcitrance in negotiating a new contract to replace one that had just expired. Mr. Nunnally, as grievance chairman, had spoken against withholding overtime, and worked it himself, in defiance of his militant members, but his point of view did not prevail.
Soon after, the outsourcing began. United diverted work from Indianapolis to private contractors in Alabama and North Carolina, contractors who employed nonunion mechanics — in most cases, at lower wages and with fewer benefits. “The outsourcing was a business decision,” Mr. Mohr said. “The cycle time had gotten to the point that if we did not outsource, we would have aircraft continuously parked, waiting for maintenance.”
When United and the union finally signed a new contract in March 2002 — 20 months after the old one expired — and the mechanics in Lodge 2294 lifted their ban on overtime, United continued to outsource maintenance, gradually shrinking the operation in Indianapolis. Under the new agreement, the mechanics’ combined wages and benefits rose to more than $60 an hour, an increase of roughly $20. While that was the first increase in five years, the new total was double the labor cost of nonunion contractors. It was too big a spread for the mechanics in Indianapolis to overcome — unless they could return to the record turnarounds achieved in the late 1990’s. But the old efficiency did not reappear.
Ametiühingute liikmed peavad enda sõjakuses arvestama, et nad võivad saagida oksa ja millel nad istuvad ja pärast tagantjärgi midagi nõuda oleks lihtsalt…kentsakas.