Mulle tundub, et Alan Moore on jätkuvalt üks huvitavamaid inimesi sellel planeedil, kelle eksentrilisus väljendub paljuski meediumis, mille ta on valinud enda mõtete väljendamiseks – koomiksid.Moore on enda meediumivalikut selgitanud heade mälestustega noorusest, kus Northamptoni halli argipäeva ja monotoonsust aitasid üle elada värvilised koomiksid USA’st, mis avasid hoopis teise maailma ja võimaldasid noorel autoriteedivastasel leida ruumi ka enda vilkale fantaasiale.
Vastupidiselt paljudele teistele autoritele ei piirdunud Moore aga olemas olevate klisheedega vaid kasutas esimesi võimalusi enda loomingut avaldada eksperimentideks koomiksi kui formaadiga ja meediumiga. Ühtlasi pööras noor autor rohkem tähelepanu mütoloogiale ja selle rollile lugudes, mis inimesi köidavad ja USA koomiksites seiklevatest kangelastest oma ajastu ikoonid tegi.Ei läinud kaua enne kui Moore Inglismaal esimesed auhinnad võitis ja USA koomiksitööstusele (mis igas auhinnatud talendis uut lootust nägi) huvi pakkuma hakkas. Peatselt kirjutas Moore DC Comics ridades – alguses teiste loodud tegelastele uut ja märksa originaalsemat elu pakkudes, kuid hiljem juba legendaarseks saanud isiklike projektide nagu V for Vendetta ja Watchmen raames. Read the rest of this entry »
Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith’s Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith’i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.
Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on “mingi probleemiga”, mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.
Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith’i suhtumine või seisukoht:
Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.
Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?
He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.
Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud – ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse “muu” mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?
He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.
Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes – hoopis teistsuguse arengu ja taustaga – riikides on tehtud.
Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?
Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.
Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.
Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.
Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?
Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.
Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.
Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.
Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.
Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.
Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?
Ma ei ole üldse kindel, et “me” peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.
Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle “sihipäratu” uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.
Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile – sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.
Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype’ist? Kas Skype’ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?
Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.
Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.
Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte “riigil” eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.
Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud
ja
see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand
Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu “drinking the Kool-Aid”, mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:
The idiomatic expression, “drinking the Kool-Aid”, was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called “Acid Tests”, where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the “Kool-Aid” passed the “Acid Test”. “Drinking the Kool-Aid” in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters’ “turned on” point of view.
Having “drunk the Kool-Aid” now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission — wholeheartedly or blindly believing in its virtues.
Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid’i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.
Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.
Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.
Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:
We must do something. This is something. Therefore we must do it.
Peaasi, et midagi tehakse – vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.
Mis juhtub kui arvutid on piisavalt võimsad ja kellelgi tuleb pähe mõte, et mailiprogramm ei pea olema igav tekstiridade kogum vaid hoopis virtuaalne lennujaam. Kohmakas ja tõenäoliselt paljuski ebapraktiline, kuid iseenesest täitsa lahe.
* * *
Väga lahe mudellennuk, millele on paigaldatud kaamera, mis raadioteel ühendatud VR kiivriga, millele on aga paigaldatud güroskoop ja mis võimaldab pead liigutades lennukis asuvat kaamerat liigutada. Tulemus: vaadake ise. Huvitav palju selline asjandus maksta võiks?
* * *
Mitte just iga päeva ei kohta uusi muusikalisi instrumente – eriti veel sedavõrd veidraid nagu seda on Thummer. Samas näeb see piisavalt lahe välja, et miks mitte ka ise seda proovida…võiks päris huvitav ja muusikaline kogemus olla. YouTube’i videod on kindlasti abiks.
* * *
Vahel paneb ikka mõni toode ikka kohe päris tõsiselt mõtlema sellele, et kes see kurat sellist absurdusust ostab. Ma pole juba mõnda aega ühegi taolise toote otsa sattunud, kuid Hawaii-Chairi reklaam tuletas meelde, et millestki olulisest pole ma ilmselgelt ilma jäänud.
Huvitavad, kuid kas ka kasulikud? kommenteerimine on välja lülitatud
Kes veel ei tea, siis Jack Bauer on sarja 24 peategelane, kes regulaarselt maailma…eee…pigem mõnda USA suurlinna päästab.
Kuidas oleks aga Baueril terroristidega võitlemine õnnestunud 1994. aastal on huvitav mõtteharjutus, mille filmitud tulemusega on võimalik tutvuda College Humor vahendusel.
Eile sattusin lugema ühte New York Times’i artiklit. Artikkel on küll eelmise aasta augustist, kuid minu jaoks uus ning üpris huvitav, sest kajastas haiguslugude digitaliseerimise keerukust ja probleemide rägastiku selle ümber. Ühtlasi annab artikli autor lootust, et lisaks mitmetele väiksematele tegijatele on haiguslugude haldamisest ja sellega kaasnevast potentsiaalsest tuluallikast huvitatud nii Microsoft kui Google:
It is too soon to know whether either Google or Microsoft will make real headway. Health care, experts note, is a field where policy, regulation and entrenched interests tend to slow the pace of change, and technology companies have a history of losing patience.
And for most people, typing an ailment into a Web search engine is very different from entrusting a corporate titan with personal information about their health.
Google and Microsoft recognize the obstacles, and they concede that changing health care will take time. But the companies see the potential in attracting a large audience for health-related advertising and services. And both companies bring formidable advantages to the consumer market for such technology.
Nii Google kui Microsoft on väiksemaid valdkonnale spetsialiseerunud ettevõtteid omandanud, kuid õnneks jätkub veel piisavalt väiksemaid üritajaid, kes loodavad enda väiksusele ja paindlikkusele.
Üks suurfirmade teenuse olemust lahkav osa artiklist tundus olulisem kui teised, sest võiks ka eestlasi kriitilisemale mõttetegevusele ärgitada:
Mr. Shihadeh declined to discuss specifics, but said, “We’re building a broad consumer health platform, and we view this challenge as far bigger than a personal health record, which is just scratching the surface.”
Yet personal health records promise to be a thorny challenge for practical and privacy reasons. To be most useful, a consumer-controlled record would include medical and treatment records from doctors, hospitals, insurers and laboratories. Under federal law, people can request and receive their personal health data within 90 days. But the process is complicated, and the replies typically come on paper, as photocopies or faxes.
The efficient way would be for that data to be sent over the Internet into a person’s digital health record. But that would require partnerships and trust between health care providers and insurers and the digital record-keepers.
Privacy concerns are another big obstacle, as both companies acknowledge. Most likely, they say, trust will build slowly, and the online records will include as much or as little personal information as users are comfortable divulging.
Teadupärast on Eestis käima lükatud ambitsioonikas e-tervishoiu projekt, mille üks peamisi osasid, mis praegu tuntud eelkõige digiloona, peaks juba lähiajal valmima. Igal juhul saab plaanitavast päris hea ülevaate ühest Postimehe artiklist, mis ilmus novembris:
E-tervise programmi südameks saab digitaalne terviselugu ehk digilugu. See on sisuliselt register, mis talletab dokumente ja kirjeid iga patsiendi tervisehädadest ja nende lahendamiseks ette võetud sammudest. Arst või haigla, kellelt patsient abi saab, läkitab need andmed digilukku, kust neid võivad lugeda järgmised tohtrid, kelle ette patsient jõuab.
«Digilugu on asutustevaheline sõnumivahetuskeskkond,» sõnab E-tervise Sihtasutuse peaprojektijuht Oliver Lillepruun. «Sinna koondatakse inimesega aset leidnud tervisesündmuste kirjeldused, retseptid, saatekirjad, haiguslugude kokkuvõtted ja ka näiteks radioloogiliste piltide lingid.»
Huvitav on juba vaadata era- ja avaliku sektori retoorika erinevusi nende kahe artikli baasil. Google ja Microsoft räägivad inimesest ja valikutest, mida teeb teenuse tarbija, millist informatsiooni soovib jagada ja millist mitte. Eestis tundub olevat suht selge, et süsteem on eelkõige asutustele ja inimene, kelle kohta andmeid kogutakse on pigem mingi abstraktne subjekt, kes peab leppima sellega, mis lõpuks talle ette antakse. Patsiendi õigused andmete vaatamisel, lisamisel on pigem teisejärgulise tähtsusega.
Ok, USA tervishoiusüsteem erineb Eesti omast ja indiviidil on seal märksa laiemad valikuvõimalused, kuid andmete kogumise ja haldamisega kaasnevad probleemid siiski jäävad:
Siiski ei saa patsient tutvuda nende märkmetega oma haigusloos, mida arst on raviprotsessi käigus enda tarbeks arvutisse talletanud, samuti ei näe ta röntgeniülesvõtteid.
«Need võiksid patsiendis tekitada segadust ja hirmu,» leiab Lillepruun. «Näha saab aga kõiki lõplikke dokumente, otsuseid ja diagnoose.»
Ma arvan, et iga inimene on ise suuteline otsustama, mis temas segadust või hirmu tekitab. Kui ühe inimese jaoks on tema veregruppi määratlemisega kaasnev segadust ja hirmu tekitav, siis kas seda informatsiooni peaks kõigi eest varjama? Kes otsustab, mis asi on segadust ja hirmu tekitav – mingi suvaline ametnik või on äkki minu arvamusel samuti mingi roll?
Digiloo õiguste küsimust on lahatud varem paaril korral (1 ja 2) Infotehnoloogia Neegri blogis, kust selgub muu hulgas, et projektiga on tegeletud juba 2002. aasta lõpust alates. Ise olen viidanud Arnold Klingi artiklile haiguslugde digitaliseerimise keerukusest USA’s, mis tabab päris hästi ka meie probleemi olemust. Et probleem on olemas võib iga üks veenduda digiloo andmekasutusreeglitega (PDF) tutvudes, kust selgub muu hulgas, et andemete kustutamine on sisuliselt võimatu ja vigade puhul ei saa neid parandada mina vaid ma pean pöörduma valeandmed sisestanud arsti poole ja sisuliselt lootma, et ta ka parandusteni jõuab või neid üldse teha soovib. Kohustust seda teha ei ole.
Jääb üle küsida, et miks ma üldse taolist süsteemi, kus patsienti ei käsitleta isegi andmekasutajana, tahaksin kasutada kui paralleelselt tuleb kasutusele märksa inimsõbralikum lahendus Microsoftilt või Google’ilt? Süsteem, kuhu saan lisada (või lasta lisada!) enda tervishoiuks olulist – alustades erinevate piltidega (röntgen, MRI jne.) ja lõpetades näiteks tervisliku toidu menüüdega või näiteks hotellisoovitustega allergikutele.
Eestis on patsiendid tõenäoliselt kordades passiivsemad kui USA’s samas kui arste ümbritseks nagu mingi puutumatuse ja eksimatuse aura, mis ei kuulu kritiseerimisele või kahtluse alla seadmisele. Arst teab, mis patsiendile on parim, sest patsient on lihtsalt ignorantne.
Ma ise julgeks küll selles kahelda, et interneti ja Google’i ajastul kasvanud noored on sedavõrd passiivsed, kuid sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi on passiivsus sisse ehitatud. Hinna põhjal valikuid teha pole võimalik teha, sest enamus juhtudel ei tea sa hinnast midagi ja ega see tegelikult kedagi õieti ei huvita, sest üldjuhul maksab sinu eest Haigekassa.
Kui Eesti sotsialiseeritud tervishoiusüsteemiga jätkab, siis pikemas perspektiivis tuleb ka meil hakata harjuma mõttega, et ravijärjekorrad on pikemad kui kunagi varem, arsti koorumus aga suurem. See tähendab arstidele vähem aega kõige uuemate arengutega kursis olemiseks, mis tähendab, et üha rohkem initsiatiivi enda ravi korraldamisel peab üles näitama patsient. Tema enda parima tervishoiu huvides on enese harimine ja erinevate avastuste (teadusartiklid?) ja järelduste (pärast maasikate söömist tekkis lööve?) digiloosse märkimine.
Mõned täheldused veel.
E-tervisega on tegeletud alates 2002. aastast – 5 aastat – ja tundub, et vähemalt aasta läheb veel enne kui andmeid hakatakse digitaliseerima ja tont teab, millal sellega veel ühele poole jõutakse. Ma saan aru, et kõik sügelevad uue e-eduloo järele, kuid mulle tundub, et suurkorporatsioonide lahendused tulevad märksa patsiendikesksemad, paremini läbimõeldud kasutajaliidese ja rohkemate võimalustega.
Mis kõige parem – arenduskulud maksavad Google või Microsoft mitte Eesti maksumaksja. Ühtlasi ei kuulutata projekt lõppenuks vaid on teada, et arendustöö jätkub ning süsteem uueneb nii, kuidas kasutusele võetakse uusi lahendusi.
Ja digilugu? Tegu on avaliku sektori tellimusega, mis ostetud riigihanke korras. Kes vähegi riigihangetega kokku puutunud teab, et lisaks ajakulule ja bürokraatiale on hankeprotsess ise sageli piisavalt hägune, et mingit kindlust selles pole, et võitis soodsaima pakkumise teinud ettevõtte. Seda eriti vähegi keerulisemate projektide puhul, kus tellija võib alati etteheiteid teha ja täiendusi nõuda. Kui nüüd jõutakse järelduseni, et oleks vaja teha uuendusi, siis enne kui selle avastuseni jõutakse on konkurentsi survet tajuvad ettevõtted need muudatused juba sisse viinud. Järgmiseks heidetakse pilk eelarvele, mis loomulikult ei luba sellel aastal uuendusi finantseerida. Kui raha laekumises on mingi kindlus olemas hakatakse aga hankedokumente treima ja proovige te tehnilisse kirjeldusse panna, midagi üldist, mis lahenduse tehnilist poolt ei täpsusta vaid seab hoopis eesmärgiks tulemuse.
Mnjah.
Ma ei soovi eelnevaga väita, et digilugu ei tule või see läbi kukub vaid pigem pöörata tähelepanu sellele, et peatselt võib digiloole olla arvestatavaid konkurente, mis on märksa kasutajasõbralikumad ja paindlikumad. Samal ajal oleme aga ise varem tehtud kulutuste vangis ja mingit võimalust “paremaid” lahendusi reaalselt kasutada meil pole, sest seadused selleks ruumi ei jäta.
Megan McArdle on viimased paar päeva lahanud ravimite maksumuse probleemi USA’s ning ühtlasi selgitanud, miks Euroopas ja isegi Kanadas on mitmete ravimite hinnad olulisemalt madalamad (riiklik ravikindlustus ostab suuri koguseid madala hinnaga) sellest, mis nad on USA’s ja miks ameeriklastel ei tasu unistada teiste riikide lähenemisest (lämmataks innovatsiooni sektoris) või proovida kõrgemat hinda teistelt nõuda (lõppeks patendikaitse kaotamisega ja loaga kohalike tootjatel odavalt koopiaid teha).
Ühtlasi selgitab Megan, miks alusuuringud on vaid üks samm – sealjuures pigem üks väike samme – protsessis, mille lõplik tulemus on ohutu medikament:
Many people are holding out the hope that the government can somehow substitute for the pharmas, bolstered by the ludicrous claim that the government really discovers all the drugs. This is arrant nonsense; government-funded research discovers targets that might someday turn into drugs, if the Big Pharma chemists can: find a molecule synthesis can be economically mass produced; keep the molecule from killing rats, mice, dogs, or humans; get the molecule into a form that does not have to be directly injected into the bloodstream; tweak the molecule so that the liver doesn’t immediately chew it into pieces that no longer affect your target; and shepherd the entire thing through years of clinical trials. That’s just off the top of my head; research chemists will undoubtedly have more.
Megan annab ka tugev löögi nende inimeste mõttemaailmale, kes arvavad, et innovatsiooniga võiks tegeleda avalik sektor selle asemel, et “pahadel kapitalistidel” meid kõiki koorida:
There is no evidence of a nationalized industry that consistently does cost effective innovation. Yes, you have a list of things invented by the government–but that number is a small fraction of a fraction of one percent of the number of things in the private sector. If the universe of products were your house, the government would have invented one washer inside the tap of your bathroom sink; the private sector would have developed every other thing you use. Even where the government is given credit for “inventing” something, such as DARPANet’s invention of the internet; it turns out that 99% of the process of actually turning it into a product that was useful to end-consumers was handled by private actors, most of them corporations like Netscape, Microsoft, and AOL.
This is why when you start to make a list of all the state-run economies that have produced large numbers of innovative products with a high level of consumer satisfaction, you have to throw your privately manufactured gel pen aside in disgust. For whatever reason, the government is just not good at producing innovation.
Mul on innovatsiooni defitsiidi kohta avalikus sektoris tekkinud oma teooria, millest kirjutasin isegi ühe arvamusloo, mis kahjuks avaldamist ei leidnud, sest väidetavalt olevat teema olnud liiga spetsiifiline väljaande jaoks. Ok, nende valik, kuid kahjuks ei lähe mulle mingi üldise targutamise või mulina kirjutamine eriti korda, seega parem mitte kirjutada. Omal ajal oli plaanis isegi teine osa kirjutada avaliku sektori innovatsiooni võimalustest, kuid mulle tundub, et Eestis selle teema vastu lihtsalt huvi puudub või ma pole suutnud veel huvitatud inimesi leida.
Tulles tagasi Megani juurde, siis koondaks tema ravimitööstust käsitlevad postitused ilusti kokku siia lõppu teemast huvitatuile:
Kongressi raamatukogu on hakanud üles panema pilte enda arhiividest Flickr’isse. Huvitavalt asjalikud (päris kõiki 3000 pilti ei jõudnud läbi vaadata), kuid minu jaoks pakkuvad kõige rohkem huvi värvilised pildid minu jaoks muidu must-valgest ajastust, mille tõenäoliselt parimaks näiteks on siiani 2003. aasta näitus Venemaa arhitektuuripärlitest sellisena nagu nad olid 1910. aastal.
* * *
AOL on üles pannud 2007. aasta parimad loodusfotod. Lisaks loomadele ja lindudele võib leida huvitavaid maastike ja värvikombinatsioone. Kindlasti mitte kõigile, kuid keda väike silmailu või huvitav moment huvitab võib ka halvemini fotodega tutvumiseks vajalikud minutid sisustada.
* * *
Kas maailma 18 ilusaimat silda või lihtsalt ahastamapanevalt suurejoonelised mõõtmed? Miski nende sildade juures siiski köidab.
* * *
Me kõik teame, kuidas näeb välja tavaline kaisukaru, kuid selleks et näha neid pehmeid mänguasju natuke teise nurga alt on vaja kunstniku. Kunstniku, kes lõikab kaisukaru noaga lõhki, võtab sisu välja, pöörab “naha” neist pidi ja topib sisu tagasi. Tulemus on…veider.
* * *
Ja lõpetuseks…arvake ära, kus asub maailma suurim bassein – pikkus 1 km, pindala 8 ha?
Tim Harford kirjutab Financial Times’is auhindadest. Enamus kirjutatust ei tulle Vabalogi lugejatele üllatusena, kuid Tim peatub ka auhindade potentsiaalil leida vaktsiine või ravimeid haigustele, mis mõjutavad miljoneid inimesi just arenguriikides:
The most famous innovation prize of this century, the $10m Ansari X Prize, was designed to promote private space flight. The pot went to Mojave Aerospace Ventures in 2004, after the successful flights of SpaceShipOne. And even the Ansari X Prize is dwarfed by a quasi-prize of up to $1.5bn that is about to be offered by five national governments and the Gates Foundation to the developers and suppliers of a more effective vaccine against pneumococcal diseases such as pneumonia, meningitis and bronchitis. The prize, called an “advanced market commitment’’ or “advanced purchase commitment’’, takes the form of an agreement to subsidise heavily the first big orders of a successful vaccine. Given that the top companies in the UK’s powerful pharmaceutical industry spent little more than £5bn in 2006 on research and development, a $1.5bn prize should be taken seriously on hard-nosed commercial grounds alone.
Esimesena käis uute vaktsiinide leidmiseks auhindade kasutamise idee välja Michael Kremer, kes pani teoreetilise aluse lähemisele 1998. aastal ja hiljem laiendas seda spetsiifilisemalt vaktsiinidele 2000. aastal ilmunud uurimuses. Tänaseks on Kremer’i loomingu põhjal aga käima lükatud ulatuslikud pilootprogrammid, millest Harford ka kirjutab.
Ma pole Kremer’i ettepanekute edasiarendust Vabalogis kajastanud kuna tegu ei ole tegelikult päris auhinnaga vaid auhinnalaadse mehhanismiga, mis on tegelikult võrreldavad pigem patendiõiguste väljaostmisega. Ühtlasi on valdkond piisavalt kitsas ja spetsiifiline, et peale suuremate ravimifirmade ei pretendeeri auhinnale eriti keegi.
Samas on vaktsiinide puudumise näol tegu probleemiga, mille lahendamine võimaldaks säästa miljoneid inimelusid. Kui AMC’d (advanced market commitments) tõstavad vaktsiinidele leidmise tõenäosust ja seda ajendatuna erakapitalile põhineva fondi algatusest seda parem.
Ma panin sellele postitusele nimeks “zeitgeist” kuna kirjutasin paljuski sarnase artikli auhindadest mõned päevad tagasi. Rõhuasetus on teine, kuid sõnum on sisuliselt sama nagu ka arutluskäik ja kui ma oleks enda artikli toimetajale saatnud üks päev hiljem, siis oleks võib-olla isegi plagiaadisüüdistus olnud õigustatud.
Mulle meeldis Harfordi artikli ilustavad ka mitmete inimeste kommentaarid, kes poleks tõenäoliselt minule kommentaari andmisega üldse vaevunud ja pikkus, mis võimaldab natuke rohkem peatuda detailidel.
Igal juhul on “Cash for Answers” piisavalt asjalik, et teistelegi probleemideta soovitada ja järjekordseks tõestuseks sellest, et õige magistritöö teema sai õigel ajal valitud.
Kuni ma mõtlen, kuidas uuest tööseadusest kirjutada nii, et oleks öeldud ka midagi uut ja lugejale huvitavat, pakun välja midagi märksa säravamat.
David Brooks jõudis veel eelmise aasta lõpus New York Times veergudel kirjutada 2007. aasta parimatest esseedest ajakirjanduses:
The Sidney Awards go to the authors of the best magazine essays, and every year the psychic costs grow worse. The Sidneys have become so prestigious and so life-altering that the winners know that everything they produce hereafter will be anti-climactic. Some crackup — F. Scott Fitzgerald style — others simply endure a long, slow slide from the summit back to obscurity.
Nii palju kui ma aru sain koondas Brooks parimad kandidad kahte kolumni (I ja II), kus ta on esseedele ka omapoolse kommentaari andnud. Kuna tegu on päris pikkade kirjutistega, siis tõenäoliselt pakuvad nad eelkõige huvi kannatlikele inimestele, kellele käsitletavad teemad sügavamat huvi pakuvad. Samas on tõesti tegu paljuski parimaga, mida USA ajakirjanikud 2007. aastal pakkusid ja ega need teemadki väga elukauged ole.
Ise olen Brooksi poolt toodud tosinast umbes pooled läbi lugenud sealhulgas There and Back Again, mis räägib sellest, kuidas inimesed hommikul tööle ja õhtul tagasi koju sõidavad ning kuidas üha pikemaks venivate perioodidega toime tullakse. Everybody Sucks heidab pilgu sellesse kõige kollasemasse internetinurka ehk gawker’i meediaimpeeriumisse; Roger Stone, Political Animal on portreelugu mehest, kelle arvates on poliitikas peaaegu kõik lubatud ja sealjuures ta ei täpsusta, mis tema arvates on keelatud; The Evolution of an Investor on aga portree lugu Brian Lourd’ist ja sellest, mida aktsiaturgudel tõmblemine lõppude lõpuks annab – soovitan lugeda ka kommentaare neil, kes teemast liiga vaimustusse satuvad ja siis Megan McArdle’i postitust, mis peaks natuke meelerahu pakkuma; alati mitmekülgne Christopher Hitchens arutleb Iraagi ründamise toetamise üle artiklis A Death in the Family pärast seda, kui saab teada, et üks sõjas hukkunud noormees otsustas sõjaväkke astuda pärast just mitmete tema artiklite lugemist ja lõpetuseks loomulikult Creative Destruction’s Reconstruction on Schumpeter’i biograafia arutlev arvustus Brad DeLongilt, mis on Vabalogis juba korra mainimist leidnud.
Iga inimene võiks Brooksi poolt toodud artiklist leidma vähemalt ühe, mis teda huvitab ja selle läbi lugeda. Mina igal juhul ei kahetse, et eelnevalt mainitud lood läbi lugesin ja julgen väita, et ei kahetse seda teisedki.
Alan Moore – mõistatus, mis valgustab maailmaAllikas: ce399/research archive