Leian, et valitsuse 6. detsembri istung võinuks olla natuke pikem. Tühja kah, Lissaboni lepingu kooskõla EV põhiseaduse aluspõhimõtetega ei arutatud. Võinuks siis vähemasti arutada seda, millist pressiteadet rahva jaoks üllitada.
Näiteks sellises stiilis: «Me mööname, et Eesti iseseisvusest on vähe järele jäänud. Kuid kahjuks olid meil praeguses geopoliitilises olukorras üksnes halvad valikud. Parem positiivne hõlvamine Washingtoni ja Brüsseli poolt kui mis tahes hõivamine Moskva suunast. Ajalugu tõestab, et kolmandat teed meie jaoks ei eksisteeri. Asume piirkonnas, kus oma iseseisvust üksinda kaitstes jääksime iseseisvusest lõpuks niikuinii ilma.»
Nii öelda olnuks ausam. Selle asemel et rahvale puru silma ajada reformileppe «kodanikulähedusest» või «demokraatlikkusest».
Kirjutab Toomas Liiva Postimehes. Mõtlesin midagi sarnast kirjutada, kuid ta on öelnud kõik, mis mul öelda oleks olnud ja rohkemgi veel.
Tõesti, milleks on vaja inimesi lollitada täieliku pealiskaudsusega? Kas täiskasvanud eestlasi ei ole võimalik panna otsustama oma saatust ise või on rahvusriigi illusiooni sedavõrd põhjalik ja vajalik, et sellest loobumine võib oluliselt raputada võimuerakondi?
Samas seda, kuivõrd vähe inimesed teavad sellest, kuidas Euroopa Liit toimib või milles meil on enam üldse otsustusõigus, võib lugeda suuremate päevalehtede arvamuskülgedelt – viimati GMO’de debati raames. GMO’d tulevad ja selle vastu ei saa Eesti valitsus midagi teha. Kohalike piiranguid ei tule ja seega on ülejäänud diskussioon suht triviaalne.
Jätke see päev meelde, 13. detsember 2007. Ma arvan, et ühel või teisel moel tuleb sellest kuupäevast veel põhjalikult juttu. Kas heas või halvas valguses? Who knows!
Õnneks on meil vähemalt Toomas Liiva kommenteerimine on välja lülitatud
Top 9 Unique Structures Soon to be Built – üks fantastilisem kui teine. Mina olin varem teadlik ainult kahest, kuid ilmselgelt inimestel loomingulisust ja ambitsiooni veel jagub.
World’s Most Amazing Islands – Dubai meeletuste kõrval on ka kõhedust tekitav enda üllatavaltki köitev Gunkanjima
Võimatu iluideaal – hea valik fotosid, mis Photoshopis töödeldud ja mille originaalidega on samuti võimalik tutvuda. Originaali nägemiseks tuleb lihtsalt kursor pildi kohale viia.
This Ain’t No Disco – huvitav lehekülg, kuhu erinevad agentuurid (reklaami, moe, uue meedia – kõik, kus oluline roll on loovusele) saavad saata pilte enda tööruumide kujundusest. Hea inspiratsiooniallikas kõigile, kes kontori sisekujunduse muutmisele mõtlevad.
Kes veel kuulnud pole, siis USA stsenaristide ametiühing (Writers Guild of America ehk WGA) ja seeläbi enamus stsenariste streigivad. See tähendab, et uusi stsenaariumeid ei kirjutata seni kuni streik ühel või teisel viisil lahendatakse – kas siis kokkuleppe või ühe osapoole alistumise näol. Samas on nii stuudiod kui stsenaristid mõista andnud, et mingit taganemist toimuda ei saa, sest nad on niigi palju järelandmisi teinud.
Kõige olulisemaks küsimuseks on kujunenud stsenaristide tasustamine DVD’de ja internetis müüdud filmide ja seriaalide eest. WGA’l on selles osas õigus, et stuudiod kasseerivad ise tehingutelt raha, kuid stsenaristidele väidetakse täie tõsidusega, et tegu on kõigest reklaamiga, mis ei kuulu tasustamisele. Samas on WGA’l ka nõudmisi, mis on absurdsed ja teiste inimeste tegutsemisvabadust piiravad nagu kõigile televisioonis tegutsevatele stsenaristide tasustamine WGA kollektiivlepingu baasil.
Viimasel ajal on ilmunud mitmeid praeguse olukorra tagamaid valgustavaid artikleid, mis võimaldavad paremini mõista filmi- ja seriaalitööstuse tagamaid.
The catalyst for the strike was a dispute about writers’ share of income from secondary rights on platforms such as the internet. It is symptomatic, however, of a bigger and more threatening problem for the industry: a widening rift between the people who create content and the conglomerates, which are ever more dependent on controlling that content in an age of fragmenting distribution.
Tähelepanuta ei jää ka levitajate ja tootjate konsolideerumine ning selle mõju saadete ja seriaalide kvaliteedile samal ajal kui WGA poolt paljuski ideaalina esile tõstetud Euroopa-sisesed kokkulepped on vastastikuse usaldamatuse tõttu vaikselt murenema hakanud.
“I had a situation last year on Battlestar Galactica where we were asked by Universal to do webisodes, which at that point were very new and ‘Oooh, webisodes! What does that mean?’ It was all very new stuff. And it was very eye opening, because the studio’s position was ‘Oh, we’re not going to pay anybody to do this. You have to do this, because you work on the show. And we’re not going to pay you to write it. We’re not going to pay the director, and we’re not going to pay the actors.’ At which point we said ‘No thanks, we won’t do it.'”
“We got in this long, protracted thing and eventually they agreed to pay everybody involved. But then, as we got deeper into it, they said ‘But we’re not going to put any credits on it. You’re not going to be credited for this work. And we can use it later, in any fashion that we want.’ At which point I said ‘Well, then we’re done and I’m not going to deliver the webisodes to you.’ And they came and they took them out of the editing room anyway — which they have every right to do. They own the material — But it was that experience that really showed me that that’s what this is all about. If there’s not an agreement with the studios about the internet, that specifically says ‘This is covered material, you have to pay us a formula – whatever that formula turns out to be – for use of the material and how it’s all done,’ the studios will simply rape and pillage.”
The report, by the research company Global Media Intelligence in association with its partner Merrill Lynch, concludes that much of the income – past and future – that studios and writers have been fighting about has already gone to the biggest stars, directors and producers in the form of ballooning participation deals. A participation is a share in the gross revenue, not the profit, of a movie. Through the twists and turns of contemporary deal-making, major studios in theory give away as much as 25 percent of a film’s receipts under such arrangements. . . . Once it is understood that the biggest stars and directors can rake in dollars even from money-losing movies, it becomes easier to understand why companies dug in their heels when asked to make richer residual payments on media of the future than they offered on home video of the past.
These would trigger higher payments to other guilds, and would probably create pressure from lawyers and agents in search of still fatter participation deals for their star clients.
It is also not hard to see why the situation is especially galling for movie writers, who typically do not share in the most lucrative gross deals.
Kõike seda lugedes ja ei saanud mina üle küsimusest, et miks stsenaristide enda projektidele ise finantseerijaid ei otsi? Ettevõtlikule stsenaristile või ettevõtjale, kes suudab stsenariste organiseerida ja projektidesse kaasata, võiks streigi näol tegu olla harukordse võimalusega stuudiosüsteemi raputada – kasutada teisi levitamiskanaleid ja toota kvaliteetset sisu, mis oleks ahvatlev. Õnneks ei ole ma ainus, kes nii mõtleb:
Visiting a UCLA film class the other night, I was asked to name the most influential filmmakers of our era. The choices were pretty obvious: Steven Spielberg, Peter Jackson, John Lasseter, George Lucas. . . . As the names spilled out, I realized they all have something in common. They’re filmmaker-entrepreneurs, artists-turned-businessmen who helped start their own companies to further their work, became financially independent and created a world that operates under a radically different set of rules from the vacuous studio assembly lines. It’s telling that the current strike is about new media yet both sides seem to be following old-school models.
Artiklis on juttu ka filmitööstuse trendidest ja sellest, kuidas üha rohkem projekte leiab finantseerimist väljaspool traditsioonilist stuudiosüsteemi ja seda märksa ulatuslikuma loomingulise vabadusega:
“The world is about to change,” Frank says. “Anyone with an Apple computer can make a movie now — it’s never been a more democratic medium. The studios should be very afraid. Once the independent financiers start going directly to writers, things could change really fast. I ask myself every week — why aren’t we all working with them? Look at the movies they’ve made. They are the new Medicis.”
While the studios peddle dreary remakes and special-effects extravaganzas, the movies that really get people talking — such as “Crash,” “Brokeback Mountain,” “Michael Clayton” and the upcoming “Juno” — have been financed by outside investors. None of the films had a big budget, but fiscal discipline and artistic autonomy often fuels creativity. “Ten million dollars to $30 million is where ambiguity stays alive, where you can have complexity in storytelling,” Gilroy says. “When you get up to a certain budget number with studio films, the bad guys have to all wear black hats.”
Suppose the writers’ strike continues for months to come — and even beyond that, suppose the actors or the directors also go on strike. In such a scenario, it is hard to see how many companies based on this new model won’t be created extremely quickly — after all, if you really can’t work for the Man, why not start your own company, if you can?
And if you are a primary creator in Hollywood, the model for starting your own company is suddenly becoming very clear.
Which brings me full circle to why I’m even writing about this topic in the first place.
As consumers — even alienated consumers — it would be sad to see the TV shows and movies we love not get made during a protracted strike. And certainly many people throughout the extended ecosystem of the entertainment industry — most of them not rich and not famous — will suffer financially.
Taoline ümberorienteerumine võib aega võtta aastaid, kuid üleminekukiirus oleneb paljuski sellest, kui koostööaltid on stuudiod.
Ühelt poolt tahaks näha lemmikseriaalide uusi osasid, kuid teiselt poolt võib terve tööstuse ümberorienteerumine viia märksa loomingulisemate ja huvitavamate projektideni, mis korvavad ka võimalikud kaotused.
Arnold Kling pani kirja parimad raamatud, mis seotud majandusteaduse või teadlastega 2007. aastal, koos väikese kommentaariga. Kuna loen EconLog’i regulaarselt, siis kõik raamatud on tuttavad ja neli neist isegi loetud. Artikli lõpus toodud pod- ja videocastidest olen kuulanud kõiki väljaarvatud ühte, milleni alles jõuan, ja osadele isegi Vabalogis viidanud.
The problem, employers and economists believe, has a lot to do with the 63 percent marginal tax rate paid by top earners in Denmark – a level that hits anyone making more than 360,000 Danish kroner, or about $70,000. That same tax rate underpins such effective income redistribution that Denmark is the most nearly equal society in the world, in that wealth is more evenly spread than anywhere else. . . . “When you are at 63 percent tax, you don’t look forward to the evaluation with the boss to get a raise,” Sorensen said. “You look for more vacation or a training course in the tropics – something that you get the full benefit of.”
Juttu on ka tagajärgedest, tulevikuprognoosidest ja uute erakondade tekkimisest, mis kõik hakkavad tõenäoliselt Taani poliitikat lähimatel aastatel mõjutama.
The big problem with being sniffy about SF is that it’s just too important to ignore. After all, what kind of fool would refuse to be seen reading Borges’s Labyrinths, Stanislaw Lem’s Fiasco, Orwell’s 1984, Huxley’s Brave New World or Wells’s War of the Worlds just because they were SF? These are just good books, irrespective of genre. But they are also books that embody the big ideas of the time – both Wells and Lem were obsessed with human insignificance in the face of the immense otherness of the universe, Huxley with technology as a seductive destroyer and Orwell with our capacity for authoritarian evil. Borges, like Lem, suspects we know nothing of ourselves. Interested in these things? Of course you are. Read SF.
Kuna mul on kalduvus just ideedest vaimustuda, siis on ulmekirjandus koos enda suurejooneliste visioonidega suht südamelähedane ja osade inimeste SF põlglikkus minu jaoks paljuski arusaamatu.
Schumpeter, like his contemporary Karl Polanyi, feared for the long-term survival of capitalism. Bureaucrats and ideologues threatened by creative destruction would resist it. The challenge for the government in managing the market thus becomes not just the Adam Smithian task of securing property rights, enforcing contracts, and providing civil order, but also the tremendously difficult job of managing the creative destruction so that capitalism does not undermine and destroy itself for essentially political reasons. Schumpeter did not think the beast could be managed, because democracy is hostile to great inequalities, and socialism even more so.
Selle postituse alguses oli juttu Klingi 2007. aasta parimate raamatute nimekirjast. Schumpeteri biograafia leiab seal samuti mainimist ja omalt poolt võin kinnitada, et tegu on huvitav teosega, mis annab põhjaliku ülevaate mehest ja tema loomingust. Soovitan.
Ilusat algavat nädalat.
Huvitavat siit ja sealt – II kommenteerimine on välja lülitatud
Their insight has been fruitful and multiplied: “Availability cascade” has been coined for the way a proposition can become irresistible simply by the media repeating it; “informational cascade” for the tendency to replace our beliefs with the crowd’s beliefs; and “reputational cascade” for the rational incentive to do so.
Kuigi jutt käib kliimasoojenemisest, siis ma ei saa üle mõttest, et pidev krooni devalveerimisest jahumine võib ühel hetkel samuti viia saadavuskaskaadini, kus mõne ootamatu välisshoki tõttu lööb inimeste usaldus majandusse tugevalt kõikuma ja esimeseks suureks ootuseks on devalveerimine. Taoliselt juhul jääb üle loota, et kaine mõistus päästab päeva, kuid mine sa tea.
Valuutakomitee süsteemist loobumine ei ole õnneks lihtne ja peaks seega tagama isegi tugevate välisshokide järel stabiilse majanduskeskkonna, kus taustsüsteem pole tundmatuseni muutunud. Jah, kõigil ei lähe taolisel juhul hästi, kuid vähemalt ei pea ebaõnne korral täieliku kaose keskelt alustama enamus vaid pigem ikka vähemus.
Loomulikult on miljardi krooni küsimus, milline välisshokk lööks Eesti majanduse lõplikult rööpast välja? Baltikumi keskne? Skandinaavia? Euroopa?
Igal juhul ei ole selleks shokiks jääkarude hukkumine kliimasoojenemise tulemusena. Vaatamata sellele, et vaid mõni aeg tagasi võis paarist suuremast kohalikust päevalehest lugeda, kuidas jääkarude elu ainult kurvemaks ja keerulisemaks läheb ning kauaks neid uhkeid loomi üldse jätkub kui me midagi kliimasoojenemisega ette ei võta, siis päris nii hullud need lood ka ei ole.
Hiljuti ilmus Telegraphis lugu sellest, kuidas kohati on jääkarusid isegi rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Tõsi, see uurimus saab kriitika osaliseks veel samas artiklis, kuid ühtlasi on selge, et pole see jääkarude saatus veel otsustatud midagi. Mõnes kohas on neid vähem, teises jälle rohkem. Ja mine sa tea, äkki hakkab varsti hoopis peale väike jääaeg.
The past decade has been warmer than previous ones. It is the result of a rapid increase in global temperature between 1978 and 1998. Since then average temperatures have held at a high, though steady, level. Many computer climate projections suggest that the global temperatures will start to rise again in a few years. But those projections do not take into account the change in the Sun’s behaviour. The tardiness of cycle 24 indicates that we might be entering a period of low solar activity that may counteract man-made greenhouse temperature increases. Some members of the Russian Academy of Sciences say we may be at the start of a period like that seen between 1790 and 1820, a minor decline in solar activity called the Dalton Minimum. They estimate that the Sun’s reduced activity may cause a global temperature drop of 1.5C by 2020. This is larger than most sensible predictions of man-made global warming over this period.
Oleks mille üle järele mõelda kui paarikümne aasta pärast räägitakse globaalsest kliimasoojenemisest kui õnnest ilma milleta oleks miljardite inimeste elu märksa keerulisem olnud ja minijääaeg märksa karmim.
The government on Thursday announced the creation of a parliamentary committee to decide on how conscription can be abolished.
The committee will complete its work by February 2009, with the changes in the law due to take effect in 2010.
In the current system, 8,000 people out of an annual cohort of 120,000 Swedish citizens are called in to carry out military service. A number of people are still jailed every year for refusing to carry out compulsory military service.
“The current system must be replaced by recruitment based on the voluntary principle,” said Defence Minister Sten Tolgfors in a statement on Thursday.
See on ainult aja küsimus, millal sundteenistusele Eestis lõpp tehakse.
Palun Soomet võrdluseks mitte tuua, sest meie süsteem näeb enda totruses ja puudulikus rakenduses välja märksa rohkem Rootsi kui Soome oma moodi.
Spectator’is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator’i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:
Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition. . . . Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.
Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: “Help! I’m a Marxist who defends capitalism” kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.
Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O’Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt
Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.
Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist – sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.
Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.
Mul on NetNewsWire’is liiga palju tab’e lahti, mis sisaldavad huvitavaid artikleid, mida ma ise hiljem võib-olla uuesti leida soovin. Et nad igaveseks kuskile interneti avarustesse kaduma ei läheks kogun nad järgmiste päevade jooksul mõnda postitusse.
He writes that he used to be a liberal during his undergraduate years at Caltech: “For any social problem that came up, I had no doubt that the cure involved government intervention.” But now he feels quite the opposite; he describes his present philosophy as “libertarian (or classical liberal) rather than conservative or Republican.”
In keeping with libertarian views, Barro thinks the key function of government is “to define and protect property rights.” Other activities for government could consist of “ensuring (but not producing) a baseline level of education, providing a minimal welfare net, and participating in a narrow range of infrastructure investments, such as highways and airports.” Expanding government control of the economy beyond these functions is detrimental to growth, he says.
The conventional response to myths and urban legends is to counter bad information with accurate information. But the new psychological studies show that denials and clarifications, for all their intuitive appeal, can paradoxically contribute to the resiliency of popular myths.
As a lot of people have noted, the show is positively swilling in obscenity — the characters use “fuck” and “fucking” with a frequency that would make Tony Soprano blush.
But “fuck” wasn’t actually a swear-word back then. It was indecent, of course, but people only used it for the sexual act itself. Whereas swear-words are the ones that become detached from their literal meanings and float free as mere intensifiers. Swearing isn’t using “fucking” when you’re referring to sex, it’s using it when you’re talking about the weather.
Are massive income and wealth differences an inevitable outcome of fast growth? By and large, the answer from history is “yes.” China, whose growth performance since 1970 has now broken every record, is well on its way to having the world’s most unequal income distribution. Indeed, China has passed the US and is nearing Latin American levels of inequality.
Policy solutions are not easy. Many super-earners are also super-creative and bring enormous value. Places like the United Kingdom actively court wealthy foreign nationals through extraordinary preferential treatment of their investment income. The ultra-rich are an ultra-mobile group, too. If you are earning $540,000 an hour, it does not take too long to save up to buy an apartment, even in London.
* * * New York Times’is ilmus hiljuti lugu bagazist, mis väärib lugemist kõigi poolt, kes end mitmeid kordi aastas teavalaotustest leiavad. Pean tunnistama, et minul on siiani vedanud ja ma pole pidanud enda kohvrit kuskil unistava pilguga ootama, kuid seda murelikumaks teeb tõsiasi, et olukord ainult halveneb ja otsuseid tehakse lähtuvalt statistikast:
American and other domestic airlines have resisted investing in radio frequency identification tags, which are used by big retailers to track inventory and are far more accurate. The tags cost about 20 cents each so it would cost $50,000 a day for American’s 250,000 bags, plus the cost of hardware to read them at each step in the process.
“We don’t lose enough bags to justify that investment,” said Mark Mitchell, American’s managing director of customer experience.
American’s workers also stopped unloading entire planes in some instances in the last year, instead hauling off only bags that need to be rushed to connecting flights and then returning for the rest, Ms. Wilewski said. Bags failing to make connections account for 60 percent of mishandled bags, American said.
Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.
Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.
Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest – valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.
Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.
Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.
Milleks inkubaatorites oksjonid?
Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.
Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?
Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.
Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline “kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud” mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse “kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud” mentaliteediga.
Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.
Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.
Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.
Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.
