Nädala alguses sattusin kuulama hommikul raadiot, kui vist Olaf Suuder ja Henrik Roonemaa viimast kanepiuuringut kommenteerisid ja sisuliselt seda sama rääkisid, mis kirjas Päevalehe uudistenupus Teadlased: kanepi suitsetamine põhjustab skisofreeniat.
Kahjuks on meditsiinilised ja epidemioloogilised uuringud väga sõltuvad statistikast ja tõenäosustest, mis võib valdkonda mitte tundvad inimesed kiiresti eksitavate järeldusteni viia. Õnneks on suuremate ajalehtede juures meditsiini küsimustele spetsialiseerunud ajakirjanike, kes teavad, milliseid täpsustavaid küsimusi esitada ja kuidas uurimust tõlgendada:
If marijuana produces what seems like such a large jump in risk for schizophrenia, have schizophrenia rates increased in line with marijuana use rates? A quick search of Medline shows that this is not the case– in fact, as I noted here earlier, some experts think they may actually have fallen. Around the world, roughly 1% of the population has schizophrenia (and another 2% or so have other psychotic disorders), and this proportion doesn’t seem to change much. It is not correlated with population use rates of marijuana.
Ainuüksi see täpsustus peaks juba uurimuse perspektiivi panema, kuid lisaks heidab postituse autor Maia Szalavitz pilgu ka tõenäosuste tõlgendamisele epidemioloogias:
Very little of the coverage put the risk in context. A 40% increase in risk sounds scary, and this was the risk linked to trying marijuana once, not to heavy use. To epidemiologists a 40% increase is not especially noteworthy– they usually don’t find risk factors worth worrying about until the number hits at least 200% and some major journals won’t publish studies unless the risk is 300 or even 400%. The marijuana paper did find that heavy use increased risk by 200-300%, but that’s hardly as sexy as try marijuana once, increase your risk of schizophrenia by nearly half!
By contrast, one study found that alcohol has been found to increase the risk of psychosis by 800% for men and 300% for women. Although this study was not a meta-analysis (which looks at multiple studies, as the marijuana research did), it certainly is worth citing to help readers get a sense of the magnitude of the risk in comparison with other drugs linked to psychosis.
Kas see tähendab, et kanep on ohutu? Tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti näitab see seda, et teemat kajastavad inimesed lähtuvad rohkem enda isiklikest eelarvamustest kui sellest, mis uurimuses tegelikult kirjas.
Zimbabvest on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seal toimuv on vaikselt võtmas katastroofi mõõtmeid, mis kohe kuidagi hästi lõppeda ei saa. New York Times võttis täna teema uuesti üles ja olukorra tõsiduse tõttu isegi esilehel kui ma õieti aru sain. Igal juhul mõned valusamad tsitaadid:
Bread, sugar and cornmeal, staples of every Zimbabwean’s diet, have vanished, seized by mobs who denuded stores like locusts in wheat fields. Meat is virtually nonexistent, even for members of the middle class who have money to buy it on the black market. Gasoline is nearly unobtainable. Hospital patients are dying for lack of basic medical supplies. Power blackouts and water cutoffs are endemic. . . . People are now living off the food they had the foresight or ability to squirrel away in pantries. Otherwise, when gas is available, they drive across the border to Zambia, South Africa and Botswana for supplies. Factory layoffs and slowdowns are bringing new poverty to the 15 or 20 percent of adult Zimbabweans who still have jobs. Pensioners, whose fixed incomes already have been gutted by hyperinflation, now find that no amount of money can purchase some staples. . . . In recent weeks, gangs of price inspectors have patrolled shops and factories, imposing price reductions, sometimes arbitrarily. As many as 4,000 businesspeople have been arrested, fined or jailed, according to the Zimbabwean police. . . . The empty grocery shelves may be the starkest sign of penury, but there are others equally worrisome. Doctors say that at most, there is a six-week supply of insulin and blood-pressure medications. Less vital drugs like aspirin are rarities.
“You can boil willow bark, just as Galen did,” one physician quipped. . . . Moreover, the manufacturer said, suppliers of fabric have also been ordered to cut their prices, even as inflation and problems like power failures have raised their costs. Once their existing stock of fabric is exhausted, he said, there is little incentive for them to make more.
Kõhedust tekitav artikkel, mis on kahjuks ühtlasi hea näide sellest, mis siis saab kui mingi autokraatlik juht hakkab ettevõtjatele dikteerima, millised peaksid olema nende kaupade hinnad. Ma siiralt loodan, et sellele põrgule tuleb varsti lõpp.
Daniel Drezner pakkus juuli alguses, et Zimbabve langeb täieliku kaosesse 5 nädalaga, mis hakkavad juba otsa saama. Tundub, et päri nii kiiresti riik kokku ei varise, kuid MIDAGI peab juhtuma ja varsti, sest samas vaimus jätkates hakkab massiliselt inimesi nälga surema.
Mina pakun, et enne ametliku sügise algust on mul põhjust Zimbabvest veel kord kirjutada ja seda pigem ahastuse kui rõõmu võtmes.
Since the industrial revolution began a few hundred years ago, the human population has grown even faster. Before the industrial revolution total human wealth grew so slowly that population quickly caught up, keeping wealth per person at a near subsistence level. But in the last century or so wealth has grown faster than population, allowing for great increases in wealth per person.
Kui inimesed elasid aastatuhandeid keskkonnas, kus inimtegevuse tagajärjel tekkinud täiendavast rikkusest kasvas kiiremini hoopis inimeste arv, siis pole ka midagi imestada, et paljude inimeste jaoks tähendab majanduskasv jätkuvalt kelleltki võtmist ja kellelegi andmist. Tsiteeritud lõik pärineb Robin Hansoni esseest The Next Really Big Enormous Thing, mis tegelikult spekuleerib selle üle, millised majanduskasvu tempod meid eest ootavad:
If a new growth transition were to be similar to the last few, in terms of the number of doublings and the increase in the growth rate, then the remarkable consistency in the previous transitions allows a remarkably precise prediction. A new growth mode should arise sometime within about the next seven industry mode doublings (i.e., the next seventy years) and give a new wealth doubling time of between seven and sixteen days. Such a new mode would surely count as “the next really big enormous thing.”
Ja kuidas selline kasv saavutatakse? Robotitega loomulikult! Edasi saab lugeda siit (PDF).
Aeg ajalt komistan igasuguste huvitavate videokollektsioonide otsa, mida võiks täitsa vaadata ja uurida, kuid mille jaoks pole kahjuks sugugi nii kerge aega leida. Et need näiliselt päris huvitavad viited kaduma ei läheks ja ma saaks lõpuks mõned aknad Newswire’is kinni panna, siis mõtlesin, et võiks neid kõigiga jagada, isegi kui nende vastu tõenäoliselt laiem huvi puudub.
Cornell’i Ülikool on enda eClips’ide näol hakkama saanud igati tänuväärse kogumiga, kus sajad ettevõtjaid on andnud intervjuusid kümnetel erinevatel teemadel. Lehekülje autorid ise on eesmärgiks seadnud loengute igavusest päästmise tänu huvitavatele kommentaaridele praktikutelt. Sobib nii koolidesse (inglise keelsete ainete juurde) kui ülikoolidesse (eriti ärikoolidesse) ja hõlmab intervjuusid tõesti igast valdkonnast, kus tegutsevad ettevõtlikud inimesed. Kuigi materjali hulk tundub esmapilgul hirmutav, siis tegelikult leiab sealt nimesid, mis isegi eestlastele on tuttavad – Yahoo, Oxfam, Wal-Mart, Novartis jne. Üldiselt sisu rohkem kui aega sellega tutvumiseks.
Center for Economic Studies on Saksamaal tegutsev organisatsioon, mis koos paari teise sarnase organisatsiooniga tegeleb nii majandusteaduse teoreetilise (uurimused) kui praktilise (poliitikad) poolega. Ühtlasi kutsutakse loenguid pidama prominentseid majandusteadlasi üle maailma ning nende loenguid võib iga üks ise vaadata. Teiste prominentsete nimede seas hakkasid silma James Buchanan, Gordon Tullock, Nicholas Stern, Alberto Alesina ja Andrei Schlifer.
Universidad Francisco Marroquin on samuti enda külalisesinejate loengud veebi üles pannud. Tegu on ühe Guatemaala ülikooliga, mille majandusteooria õppetool tundub olevat vägagi vabaturu sõbralik ning seda näitab ka nende kirev külalislektorite nimekiri, kelle hulgast võib leida Tyler Coweni, Don Boudreaux, Israel kirzneri, Vernon Smithi, James Buchanani ning üllataval kombel isegi Mart Laari loengu ja intervjuu.
Ühtlasi olgu siin ka avalikult kirjas, et .wmv formaat on jura ja selle kasutamisest (just enda videote kodeerimisel) peaks iga endast lugupidav inimene hoiduma.
Hiljuti andis lühikese intervjuu Wall Street Journali blogile Hal Varian, Google’i oma majandusteadlane. Intervjuu leidis ulatusliku järelkaja paljuski ühe lõigu pärast:
I think marketing is the new finance. In the 1960s and 1970s [we] got interesting data, and a lot of analytic fire power focused on that data; Bob Merton and Fischer Black, the whole team of people that developed modern finance. So we saw huge gains in understanding performance in the finance industry. I think marketing is in the same place: now we’re getting a lot of really good data, we have tools, we have methods, we have smart people working on it. So my view is the quants are going to move from Wall Street to Madison Avenue.
It turns out Zhao has little to fear from Beijing. Not only is China’s emerging environmental movement tolerated by the central government; for the most part, it’s encouraged. More than 3,000 groups like Green Camel Bell currently operate in China, constituting the largest and most developed segment of the country’s budding civil society. Some NGO leaders are even consulted by government officials and praised by the state-controlled media.
The kid-glove treatment China’s environmental activists receive is not a sign that Beijing is willing to relinquish political control. The Communist Party’s agile leaders are well aware of the role that civil society groups have played in the fall of other authoritarian systems. Rather, the government is taking a calculated risk. It is opening space for political participation in the hope of preventing what it sees as an even greater threat: that the country’s rapidly deteriorating environment will imperil China’s vibrant economy—and perhaps, one day, the party’s own hold on power.
Huvitav eksperiment, mis pikemas perspektiivis viib ehk avatuma ühiskonna ja puhtama looduse poole. Artikkel ise ei ole aga ainult keskkonnast vaid ka Hiina tulevikust ning sellest, kuidas võimu detsentraliseerimisega kaasnevad omad probleemid. . . . James Surowiecki kirjutas New Yorkeris hiljuti Pete Leeson uurimustest 18. sajandi piraatide “ühiskonna” (loe: laev) organiseerituse ehk kuidas elada väljaspool seadusi ja samas vältida täieliku kaost:
Leeson is fascinated by pirates because they flourished outside the state—and, therefore, outside the law. They could not count on higher authorities to insure that people would live up to promises or obey rules. Unlike the Mafia, pirates were not bound by ethnic or family ties; crews were as remarkably diverse as in the “Pirates of the Caribbean” films. Nor were they held together primarily by violence; while pirates did conscript some crew members, many volunteered. More strikingly, pirate ships were governed by what amounted to simple constitutions that, in greater or lesser detail, laid out the rights and duties of crewmen, rules for the handling of disputes, and incentive and insurance payments to insure that crewmen would act bravely in battle.
Kui artikkel ei oleks huvitav ma sellele ei viitaks.
Leeson’il on piraatide seerias välja tulnud kokku kolm uurimust (PDF’id):
Muide, kes ei mäleta, siis Leesonist on ka varem Vabalogis juttu olnud. . . . Lõpetuseks promoks enda väikest lugu, mis ilmus Ekspressi veebi @rvamuslehel ning kuhu hakkab minu kirjutisi ilmuma iga paari nädala tagant. Seekord kirjutasin innovatsiooni ja sellest, kui olulist rolli mängivad võrgustikud:
Eestis on praegu üheks suurimaks innovaatiliste lahenduste piduriks suletus uutele ideedele, mis tulevad väljastpoolt firmat ning vastumeelsus enda suhtevõrgustiku kasutada teiste firmade eesmärkide saavutamiseks. Eestis on mitmeid firmasid, mis saaksid oma võrgustike välja rentida või vahetada osaluse vastu mõnes äriidees. Üheks heaks näiteks on Baltika, mis on enda tootmise viinud üle Hiina ja omandanud ümberorienteerumise käigus tugeva logistilise võrgustiku, mis suudab kohalikud kontseptsioonid ja disainid üpris kiiresti realiseerida tooteseeriaks ja paisata müügile Ida-Euroopas.
Tulevikus on plaanis kindlasti kirjutada Euroopa Liidust ja ajateenistusest – mõlemast mõistagi kriitiliselt, kuid natuke süstemaatilisemalt ja läbimõeldumalt kui Vabalogis.
Google’i majandusteadlasest piraatide organiseerituseni kommenteerimine on välja lülitatud
Eile sattusin lugema Grant McCrackeni blogist postitust Memory of Crowds, mis käsitleb sellel kevadel aset leidnud TED’il ühe huvitava tehnoloogia demonstratsiooni:
Blaise Aguera y Arcas showed the Notre Dame cathedral in Paris. It was build up out of many hundreds of photos taken with every kind of camera, capturing every aspect of Notre Dame large and small. Photosynth had put them all together again and made them navigable.
For social networking purposes, the most interesting thing about Photosynth is that it allows photo tags to migrate. If someone has named the figures on the Notre Dame cathedral, this information is available in my photos, too. This means that my photos of Notre Dame just got smarter, and the memories they evoke just got richer. To the extent that these photos are my memory, my past is now more substantial in ways it wasn’t before. Everything ends up being co-locational not just in space but between people.
“We are not in the position of children who have been given portions of pie by someone who now makes last-minute adjustments to rectify careless cutting. There is no central distribution, no person or group entitled to control all the resources, jointly deciding how they are to be doled out. What each person gets, he gets from others who give to him in exchange for something, or as a gift. In a free society, diverse persons control different resources, and new holdings arise out of the voluntary exchanges and actions of persons.”
Lõigu autor, Robert Nozick, on üks viimase poole sajandi sügavamaid liberalismi lahanud mõtlejaid, kes kahjuks enda filosoofi staatuse tõttu on jäänud mõnevõrra välja minu vaateväljast. Jah, aeg ajalt keegi jälle mainib tema nime, kuid peaaegu alati nagu mööda minnes. Viga, mida annab parandada.
Seda postitust ajendas kirjutama Katrin Saks, kes kas ei tea või ei taha aru saada sellest, et üldiselt jälgitakse kahte eri vaesust n.n. absoluutset ehk 1$ päevas või vähem ja suhtelist, mis on seotud riigikeskmisega. Kui loogika lonkab, siis on ka pseudoprobleemid lihtsad esile kerkima:
Eestis valdava parempoolse mõtteviisi kohaselt lahendab vaesusprobleemi imevits, mille nimeks on majanduskasv. See mõtteviis viib rappa. Iirimaal, kus majanduskasv on mitu korda Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, hoopiski suurenes 2005. aastal vaesusriskis olevate inimeste arv. Kogu EL-i kogemus näitab, et töötamine ei välista vaesust, sest vaesusriskis on tänu madalale palgatasemele ka 7% tööinimesi.
Iirlaste sissetulekud oluliselt kasvanud kõigil sissetulekute tasemel ainult, et nagu igas teiseski riigis tõusevad juba niigi kõrge sissetulekuga inimeste palgad rohkem. Kui sa teenid 1000 eurot, siis 10% palgatõus on 100 eurot, kuid 10 000 eurose palga puhul tähendab 10% tõus 1000 eurot. Appi, see on ju kümme korda suurem summa ja soodustab kihistumist. Mis nüüd küll saab?!
Kui Katrin Saksa loogikat kasutada, siis isegi olukorras, kus kõige vasem inimene teenib aastas miljoni, kuid kõige rikkam 100 korda rohkem maailmas, kus hinnad jääksid praegusele tasemele oleks ikkagi tegu muserdava ebavõrdsusega, millest peaks kuidagi lahti saama. Sisuliselt igavesti aktuaalne teema, kus statistika tähendus reaalsuses ei oma mingit tähtsust – vähemalt Saksa jaoks.
Viimases National Geographicus ilmus artikkel nimega Swarm Theory, mille autor Peter Miller arutleb putukate, lindude ja kalade käitumisest parvedes või suuremates gruppides ning kuidas kooslustes tegutsedes omandavad individuaalselt “rumalad” olendid kollektiivse “tarkuse”:
“Ants aren’t smart,” Gordon says. “Ant colonies are.” A colony can solve problems unthinkable for individual ants, such as finding the shortest path to the best food source, allocating workers to different tasks, or defending a territory from neighbors. As individuals, ants might be tiny dummies, but as colonies they respond quickly and effectively to their environment. They do it with something called swarm intelligence.
Where this intelligence comes from raises a fundamental question in nature: How do the simple actions of individuals add up to the complex behavior of a group? How do hundreds of honeybees make a critical decision about their hive if many of them disagree? What enables a school of herring to coordinate its movements so precisely it can change direction in a flash, like a single, silvery organism? The collective abilities of such animals—none of which grasps the big picture, but each of which contributes to the group’s success—seem miraculous even to the biologists who know them best. Yet during the past few decades, researchers have come up with intriguing insights.
Artikkel ei piirdu ainult fauna üle arutlemisega vaid toob hulgaliselt näiteid ka sellest, kuidas ettevõtted on keeruliste probleemide lahendamisel hakanud kasutama loodusest õpitut ning huvitavaid edusamme on tehtud isegi robootikas. Artikkel on National Geographicule kohaselt huvitav ja mitmekülgne ning väärib lugemist. Kohe päris tõsiselt.
Kõige parem lõik terves artiklis asub aga suht lõpus ja võtab elegantselt kokku ka vabale turumajandusele orienteeritud ühiskonnas toimuva:
That’s the wonderful appeal of swarm intelligence. Whether we’re talking about ants, bees, pigeons, or caribou, the ingredients of smart group behavior —decentralized control, response to local cues, simple rules of thumb—add up to a shrewd strategy to cope with complexity.
Peaaegu nagu tsiteeriks Hayekit, sest mida muud on turumajandus kui paljude indiviidide tegutsemine kohaliku informatsiooni baasil, üheselt mõistetavate mängureeglite raames. Ei ole mingit “plaani” ega suunavaid juhtnööre mida ja kuidas peaks tegema vaid on üksikute indiviidide eesmärgid, nende teadmised ja reeglite raamistik, milles iga üks võib pühenduda nende eesmärkide saavutamisele.
Nii nagu parvede või koosluste “tarkus” on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus on inimühiskonnas üha sügavamalt juurduv turumajandus tuhandete aastate pikkuse institutsionaalse evolutsiooni tulemus. Turumajandus ei ole kunstlik ega peal surutud vaid ühiskonna korraldus, mis tekib vabatahtlike tehingute tulemusena ehk tsiteerides James Buchananit:
The “order” of the market emerges only from the process of voluntary exchange among the participating individuals. The “order” is, itself, defined as the outcome of the process that generates it. The “it,” the allocation-distribution result, does not, and cannot, exist independently of the trading process. Absent this process, there is and can be no “order.”
(Tänud National Geographicu artikli huviorbiiti toomise eest John Doe’le)
Just ilmus huvitav uudis, mis peaks korraliku põntsu panema Eesti Valitsuse plaanidele tõsta kangema alkoholi aktsiisi:
Sweden should not be allowed to have higher tax on wine than on beer, a top EU judge has said.
The Advocate General of the European Court of Justice in Luxembourg said on Wednesday that the difference in taxes breaks EU law.
The European Commission is taking Sweden to court, arguing that the higher tax on wine is intended to benefit Sweden’s domestic beer producers at the cost of foreign wine producers.
Väga huvitav.
Kui ma õieti aru olen saanud, siis Eestis läheb samuti õllest kangem alkohol (s.h. veinid) kõrgema aktsiisi alla, mis tähendab tänu meie Euroopa Liidu liikmelisusele, et kui nüüd tõesti selgub, et tegu on EL’i põhimõtetega vastuolus oleva seadusandlusega, siis tuleb ka meil enda reeglid üle vaadata ja aktsiisitõstmisest kas loobuda või tõsta ühtselt aktsiisi kõikidele alkoholi sisaldavatele jookidele.
Erineva kangusega alkoholsete jookide erinev maksustamine illegaalne? kommenteerimine on välja lülitatud
Mul avanes hiljuti võimalus ühe erakõrgkooli jaoks kokku panna innovatsioonikursuse kava, mida parimal juhul hakkan andma ise juba sellel sügisel. Kuna Vabalogi lugejate seas on inimesi, kellele kursusekava võib huvi pakkuda, siis toon siin ära esialgse plaani.
Kõik täiendused, tähelepanu suunamised, ettepanekud ja kriitika on igati oodatud kommentaarides ja leiavad kindlasti ka vastukaja minu poolt. Muidu on plaanis teha ka seminare ja praktilisis harjutusi. Kuna innovatsioonist suurfirmades on materjali nii, et tapab, siis lähtusin enda kursuse komplekteerimisel pigem väikeettevõtja jaoks olulisest.
Linnade rollist innovatsioonis – rõhuasetus oleks linnade ning tihedalt asustatud piirkondade rollil tehnoloogia ja uute lahenduste väljatöötamisel (Jane Jacobs, Ed Gleaser, Richard Florida)
Ettevõtja alahinnatud roll innovaatorina – määramatuse ja teadmatuse rollist ja sellest, kuidas inimesed tajuvad ettevõtlusvõimalusi (Frank Knight, Joseph Schumpeter, Israel Kirzner)
Institutsioonidest ja nende evolutsioonilisest arengust – millist rolli on ajalooliselt mänginud institutsioonid innovatsiooni võimaldamisel ja kuidas mõista institutsioonide evolutsioonilist arengut (Douglass North, Joel Morkyr, Richard Nelson)
Esteetika kasvavast tähtsusest väärtuse loomisel – asjade esteetilisuse tähtsustamine kui võimalus, kultuur kui esteetilise innovatsiooni mootor ja inimeste suhetest asjadesse (Virigin Postrel, Tyler Cowen, Grant McCracken)
Innovatsioonisüsteemid riiklikul ja kohalikul tasandil – mis asi on riiklik innovatsioonisüsteem, milline on regionaalne ja mis on nende erinevused – kuidas innovatsioonisüsteeme mõista (Charles Edquist, B-A Lundvall, Björn Asheim)
Intellektuaalse omandi rollist innovatsioonis – intellektuaalse omandi ajaloost ja seda mõjutanud arengutest, alternatiividest ja põhjustest, miks alternatiivid pole sügavamalt juurdunud (Suzanne Scotchmere, Petra Moser, Michael Kremer)
Innovatsiooni mõõtmise problemaatilisusest – kuidas innovatsiooni mõõdetakse, millised on erinevused väike- ja suurriikide innovatsiooni mõõtmises, kuidas mõista erinevaid innovatsioonimõõtmisega seotud uuringuid (Zoltan Acs, David Audretch, Zvi Grilliches)
Informatsioon ja teadmised kui innovatsiooni allikas – absorbeerimisvõime, kognitiivne distants, informatsiooni ja teadmiste edastamisest ja rollist innovatsiooni võimaldamisel (Bart Nooteboom, Michael Polanyi, David Warsh, Paul Romer)
Innovatsiooni dünaamika ja elutsükkel – kuidas toimub ja miks toimub üleminek tooteinnovatsioonilt protsessiinnovatsioonile, kas innovatsioonilained on ennustatavad (James Utterback, Lennart Schön, kondratievi lained)
Innovatsioon Eestis 1918-2007 – kui innovaatilised on eestlased olnud ja millised on olnud peamised mõjutajad, põgus ülevaade Eesti tuntuimatest innovaatilistest lahendustest ja nende kujunemisest (Per Högselius, Linnar Viik, Marek Tiits)
Innovatsiooni liigitamine – millised on erinevused innovatsioonis erinevates sektorites, kuidas klassifitseeritakse innovatsiooni ja mille alusel seda tehaks (järkjärguline, radikaalne, tooted, teenused, protsessid, ärimudelid)
Globaliseerumine ja innovatsioon – miks osad piirkonnad on innovaatilisemad kui teised, mis takistab sarnase keskkonna loomist teistes piirkondades, mida tähendab globaliseerumine innovaatilistele ettevõtetele (Sillicon Valley, Medicon Valley, Singapur)
Innovatsioon praktikas – kuidas innovatsiooni soodustada, erinevate metoodikate (umbes 3-5) tutvustus ja millised on trendid ning kust on võimalik leida sisendeid innovatsioonile (Eric von Hippel, Robin Hanson, TQM)
Innovatsioonipoliitika Eesti täna – milles seisneb Eesti innovatsioonipoliitika, millised on peamised suundumused, millist rolli mängib Eesti majandusmudel, millist aga Euroopa Liit kohalike ettevõtete innovatsioonivõimes (suundumused, poliitika, meetmed, programmid)
Kursuse komplekteerimisel vaatasin, mida õpetatakse MIT’is, Harvardis, Berkley’s, Rootsis ja Jaapani rahvusvahelises ülikoolis ning tundub, et minu arusaam sellest, mis on oluline, ühineb paljude teiste arusaamadega.