Mis k****i pärast pusib riik projekte ilma nende tutvustamisele mõtlemata? Miks arvatakse, et sellised asjad reklaamivad ennast ise? Kas tõesti ei saada aru, et sellistes projektides peaks 2/3 auru minema just müügi ja turunduse ja kliendisuhtluse poole peale?
Kui ma sellest keskkonnast esimest korda lugesin ja sellega tutvusin jäi mulle mulje, et tegu on mingi beetaga, et õige reklaamikampaania alles tuleb suure hurraaga, kuid tundub, et ma jäängi seda ootama.
Osalusveeb on tegelikult üks hea näide nähtusest nagu “wishful thinking”.
mida ei saa kahjuks ükski mõtlev inimene tõsiselt võtta.
Miks?
Aga kui arvamusloo algus on juba eksitav ja fakte moonutav, siis mis mõtet on üldse edasi lugeda? Esimesest lõigust:
Olen päri Standard & Poor’si arvamusega, et Eesti majandust ootab ränk maandumine, mida on väitnud näiteks ka Financial Times.
Mida Standard and Poor’s ütles võib lugeda siit ja ainus Financial Times’i artikkel, mis ligilähedaseltki võiks Raul Sillaste väiteid toetada, on terves ulatuses ära toodud siin.
Esimesel juhul on tegu hoiatusega, et kui samas vaimus jätkub, siis võib tõesti olukord kardinaalselt halvenda, kuid paralleelselt on ära toodud ka alternatiivne stsenaarium, mis on paljuski juba käivitunud:
Kui aga sisenõudlus ja sellega koos ka laenukasv peaks aeglustuma, leeveneks ka väline tasakaalustamatus ja paraneks majanduse stabiilsus. Eesti vastupanuvõime välisšokkidele kasvaks ning siis oleks ka tõenäoline, et riigi väljavaade muudetakse uuesti stabiilseks.
Teisel juhul on aga tegu artikliga, kus Eestit mainitakse mööda minnes ja artikli sisu on 95% Lätist ja viimased 5% jaguneb Eesti JA Leedu vahel.
Raul jätkab samas vaimus kui mitte veel jubedamalt soperdades siin ja seal natuke, tehes pigem inflatsiooni tõstvaid soovitusi omamate selget arusaama sellest, mis inflatsiooni üldiselt põhjustab ja millist rolli mängib EL intresside kujundamisel, mis Rootsi pankade filiaalidele Eestis odavat raha sellistes kogustes on toonud.
Mis on loo iva? Ärge ostke seda, mida te ei vaja. Mille peale tahaks irooniliselt küsida, et “so, what else is new?!”
Kas keegi suudab mulle öelda, miks ma peaks selliseid arvamuslugusid tõsiselt võtma või ajalehte, mis neid avaldab?
Kes veel pole läbi mingi jumala õnnistuse kokku puutunud bloggeri pirtsakusega viimastel päevadel (aitäh reedene update!) pealkirjade kirjutamisele, siis õnneks on olemas ajutine ja lihtne lahendus:
In the meantime, please try moving your mouse pointer to the top edge of the title field instead of positioning the pointer at the center of the title field, in order to select the title field and enter a title for your post.
Seega, nihutage lihtsalt kursor pealkirja kasti ülemisse äärde ja siis on vähemalt pealkirja kirjutamine võimalik.
Blogger’i hingeelu lahkvad tegijad ise siin ja valvsad pilgud siin.
Parem viidetele üles ehitatud postituse kui üldse mitte midagi. Samas vajavad nad mingit kommentaari, mis meeletult aega ei neelaks.
1. Arnold Kling kirjutab Douglass Northi institutsionaalsest lähenemisest majandusteadusele TCS Daily jaoks – Due North ja Adaptation and the Economy.
Miks lugeda? Turumajanduse üks nähtamatumaid pooli on institutsioonid ja mõistmata, kuidas need mõjutavad inimeste omavahelisi majandussuhteid ja seeläbi väärtuse loomist (või hävitamist) ei ole võimalik mõista majanduspoliitika tagajärgi ega erinevate alternatiivde võimalikust/võimatust. Vabaturumajandus ei tähenda institutsionaalset vaakumit vaid väga tugevaid mitte-formaalseid institutsioone. Mida mina otsin? Kommunismi ja bürokraatia mõju majanduspoliitikale ja inimeste ootustele post-sotsialistlikes riikides ja eestlaste “rehepaplus” turumajanduse kontektstis.
Miks lugeda? De Vany on võtnud väga kompaktselt kokku Zen’i keeruliste süsteemide teooria sõnavaraga. Mida mina otsin? Zen on üks väljapääs sellest pidevast infotulvast ja rahutusest, mida kiiresti muutuv maailm endaga kaasa toob. Maailma keerulisuse ja ettearvamatusega tuleb leppida – selle vastu ei pea võitlema, piisab kohanemisest.
Miks lugeda? Ennustusturud on ühed parimad informatsiooni agregeerijad ja nad mängivad üha suuremat rolli ka firmade otsuste tegemisel nagu millist toodet või teenust järgmiseks pakkuda, kuhu laieneda või mis suunda edasi arendada. Mida mina otsin? Ma oleks peaaegu enda magistritöö ennustusturgudest kirjutanud (ainult, et puudus selles valdkonnas piisavalt pädev juhendaja) ja ma arvan, et sellel valdkonna potentsiaali on alles avama hakatud. Sisuliselt on enamus valdkonna arengutest aset leidnud viimase 5 aasta jooksul ja avalik saladus on, et nii HP kui Microsoft ja veel mõned suuremad firmad juba vaikimisi kasutavad ennustusturge firma siseselt.
Institutsioonidest zeni ja ennustusurgudeni kommenteerimine on välja lülitatud
Nii et kui järjekordne arvamusliider taas kord nõidusliku j-tähega sõna järele haarab, võiks ta proovida enne oma nutikusele helistada.
. . . . .
Väidetavalt on kõigi aegade üks paremaid portreerlugusid kirjutatud 1996. aastal David Lynch’ist David Foster Wallace’i poolt ajakirjale Premier. Tänu Lynch’i fännide asjalikusele võib artikliga nüüd tutvuda iga inimene iseseisvalt. Parim artikli stiili edastav lause:
The first time I lay actual eyes on the real David Lynch on the set of his movie, he’s peeing on a tree.
Mind suunas Lynch’i juurde tagasi uus seriaal nimega John From Cincinnati, mis näib olevat üks lynchilikumaid seriaale üle pika aja. Muide, Lynch on hakkama saanud ka uue filmiga, mis näib olevat parajalt…heh…lynchilik.
. . . . .
Tänu välismeediablokaadile imbub Zimbabvest välja maruvähe uudiseid, kuid aeg ajalt on Mugabe trikkidest siiski kirjutatud. Tänane The Times avaldas lühikese, kuid seda masendavama artikli sellest, kuidas Mugabe võitleb inflatsiooniga:
Bread and other essentials all but vanished from shops and supermarkets in Harare yesterday after President Mugabe ordered a 50 per cent cut in prices.
Price inspectors and police, sometimes armed, descended on supermarkets in the Zimbabwean capital to enforce price controls. Their intervention followed the order issued by Mr Mugabe last week in an attempt to get to grips with rampant inflation.
The result was chaos. Bags of sugar burst open in struggles between shoppers who had streamed into supermarkets. Computerised checkouts jammed, unable to cope with the rapid price changes. There was further confusion when officials forced their way into storerooms and declared stock items to be “illegal hoarding,” and ordered all goods to be moved on to supermarket floors.
Inflatsioon on Zimbabves tänaseks umbes 10 000% aastas. Inimesed on näljased ja kaotamas lootust, sest igal järgmisel päeval on nad vaesemad kui eelmisel.
John V. C. Nye on majandusajaloolane, kelle kolimine George Masoni ülikooli äratas minus huvi tema loomingu vastu. Nye kirjutistest üks huvitavamaid ja just laiemat üldsust harivaid kirjutisi on avaldatud Library of Economics and Liberty poolt, kus Nye on kirja pannud mõned olulised täheldused ebavõrdsusest ja selle mõõtmisest.
Nye pöörab tähelepanu mitte niivõrd inimeste sissetulekute erinevustele vaid sellele, mida see sissetulek võimaldab osta ja kuidas see on võrreldav sellega, mida said endale võimaldada sadakond aastat tagasi vaid kõige rikkamad:
You had hot broth (consommé), roast beef, chicken, ham, lots of meats in aspic (i.e. salty Jello), maybe some fish or shrimp, various meat pies, stewed vegetables, a variety of breads and cakes, bread pudding, a few stewed or cooked fruits, and perhaps even an early sort of ice cream dish, along with coffee, tea, and fine wine. All the Brahmins of Boston and Swells of New York would have been suitably impressed by the variety and extravagance and would have been still further impressed had they been able to serve exotic out-of-season fruits like bananas or kiwi.
I don’t think I need to prod the reader hard to realize that—except for the wine—this is essentially the typical menu of your basic Midwestern, eat-all-you-can $7.99 buffet. Indeed, the buffet would have more and better breads and fresher fruit and vegetables year round, while maintaining superior standards of hygiene in preparation and service. Compared to the fact that blue collar workers can have such food today on a regular basis without much effort, is it really so much better for the rich to be able to afford $200 a plate dinners or $400 bottles of wine? But if we judge inequality by what people can afford we will be blind to the fact that most of what ordinary people want to eat can be had for trifling sums and are therefore ignored. Indeed, progress at this level might be seen to count against the poor.
Tegelikult on mul sellele koluminile viitamisel ka teine põhjus.
Aeg ajalt peavad mõned inimesed vajalikuks mulle ette heita, et ma kaitsen “raha ükskõik mis hinnaga” ja inimesed on minu jaoks “vähem olulised”. Mingeid näiteid kunagi ei vaevuta tooma, küll aga seda emotsionaalset ekskrementi minu suunas loopima. Viimane konkreetsem näide siis selle postituse kommentaaridest ja üks nahaalsemaid siit.
Mind ei huvita raha vaid see, milline ühiskonnakorraldus suudab pakkuda kõige suuremale hulgale inimestest kõige rohkem võimalusi ja see käib vältimatult läbi uue väärtuse loomise mitte aga olemas oleva ümberjagamise. Raha on kõigest selle väärtuse abstraktne kandja ja on pigem saanud kinnisideeks “vasakpoolset” poliitikat ajavatele inimestele, kelle elu ainult raha ümber näib käivat – kellelt kui palju võtta ja kellele anda, reaalne väärtuse loomine ei lähe aga suurt midagi korda.
Ebavõrdsust mõõdavad kõige usinamalt just “vasakpoolsed”, kes ei suuda üle saada mõttest, et kellelgi on rohkem raha. Tähtis pole see, mis selle raha eest on võimalik saada vaid hoopis see, et kellelgi on rohkem.
Isegi Delfi vahendab uudist, et Rootsis – ühe karmima alkoholipoliitikaga maal Euroopas – liigub teedel iga päev umbes 20 000 purjus juhti.
Igasugused jutud sellest, et meie müügiaegade piiramine midagi oluliselt muudaksid on kahjuks kõige labasem populism, mis ei rajane muule kui soovunelmatele. Ei vähenda see alkoholismi ega muuda üldist olukorda märgatavalt paremaks.
Kui samal teemal jätkata, siis Äripäev särab täna kahjuks pigem pealiskaudsusega kui asjalikkusega kui kuulutab, et poekettide plaan üheskoos otsustada, mis ajast alkoholimüügi piirangute tõttu poed sulgevad, on kartell. See, et konkurentsiamet sarnast seisukohta näib kaaluvat on äärmiselt kahetsusväärne ja illustreerib pigem seda, et majandusküsimustes võiks ikkagi nõu küsida seda valdkonda mõistvatelt inimestelt.
Kartelli definitsioon algab ja lõppeb ikkagi hinnatõusust, mis kartelli tegevusega kaasneb.
Antud juhul on tegu varem sulgemisega, mis on pigem suunatud kulude vähendamisele ja olemas olevate töötajate kõige mõistlikumale rakendamisele. Kartelliga ei ole tegu veel sellepärast, et hinnad ei tõuse vaid muutub ainult lahtioleku aeg samas kui Prisma on juba praegu mõista andnud, et ei lähtu teiste plaanidest.
Õnneks mainiti vähemalt seda, et väikepoodidele mõjub suuremate taoline tegutsemine pigem võimalusi loovalt, kuid täiesti ebaadekvaatne on see, et artiklist puudub suuremate poekettide peamine argument – kui suurem tung on enne kella 20.00, siis tekivad ka pikemad järjekorrad, mis klientidele sugugi ei meeldi. See aga tähendab suurema hulga kassade kasutusele võtmist, mis tähendab olemas oleva inimressursi suunamist hilisematest tundidest varasemaks.
Kui kartelli definitsiooni tõesti sedavõrd lõdvaks tahetakse lasta ja poekettidele mingeid ettekirjutusi hakatakse tegema, siis mina tahaks järgmiseks sama kriitilist lähenemist näha ametiühingute korrale kutsumises, sest ametiühingute puhul on de facto tegu kartellidega.
Üks Vabalogi truudest lugejatest suunas minu tähelepanu Citibanki hiljutisele hinnangule, mille kohaselt pole jooksevkonto puudujääk Baltimaade jaoks mingi oluline teema, millele tasub erilist tähelepanu pöörata või veel vähem järeldada, et meid ootavad ees mingid suuremad probleemid:
Kiiresti kasvava majanduse puhul näitab jooksevkonto puudujääk suuri investeeringuid, mis on vajalikud majanduslikuks konvergentsiks.
Baltimaad on Citigroupi andmeil investeeringute ja sisemajanduse koguprodukti suhte poolest juhtivad riigid arenevatel turgudel.
Lätis on tarbekaubad mitme viimase aasta jooksul moodustanud viiendiku impordist ja valdava osa impordist annavad seejuures masinad ja kapitalikaubad.
Kuna imporditud seadmete muutumine kasumlikuks võtab aega, püsib kaubavahetus teatud aja jooksul puudujäägis.
Citigroupi hinnangul ei mõjuta jooksvkonto puudujääk Baltimaade ühinemist eurotsooniga.
Jooksevkonto puudujääk on probleemiks, kui seda kaetakse lühiajaliste väliskohustustega, mille äkiline kustutamise vajadus võib survestada riigi valuutat ja äärmuslikul juhul kogu finantssüsteemi.
Baltimaades on jooksevkonto puudujääk finantseeritud pikaajalise kapitaliga välismaiste otseinvesteeringute vormis ja valdavalt laenudega Põhjamaade pankadelt. Citigroupi hinnangul pole oodata protsessi pöördumist lähiajal – Põhjamaade pangad on teinud investeeringuid pikaajalises perspektiivis. Riikide välisvõlg on samas madal.
Kui päris aus olla, siis mind on ära tüüdanud, kuidas mõned räägivad jooksevkonto puudujäägist kui mingist olulisest mõõdikust samas kui jooksevkonto olemusest näib neil endil olevat väga segane pilt ja seda ilma laiemat majandusliku konteksti vaatamata.
Ma ei pretendeeri mingitele põhjalikele makromajanduslikele teadmistele, kuid kui jooksevkonto puudujääki vaadelda laiemas majanduskasvu kontekstis on keeruline mingit põhjendamatut hala tõsiselt võtta. Kui nendelt hädaldajatelt küsida, et milliseid negatiivseid tagajärgi kõrge jooksevkonto puudujääk endaga kaasa toob, siis kui peale kukla kratsimise sealt midagi tuleb, siis algavad need vastused formuleeringuga: “Juhul kui majanduskasv peaks aeglustuma ja välisinvesteerignud oluliselt vähenema, siis…”, mille peale mul on alati kiusatus öelda, et kui nii peaks tõesti minema, siis jooksevkonto puudujääk on üks meie väiksematest probleemidest.
Kui jooksevkonto puudujääk investeeringute jaoks atraktiivsetes riikides midagi näitab, siis pigem seda, et jooksevkonto puudujäägi kasv tähendab tugevat majandust (PDF). Nii on näiteks Austraalia, USA ja Uus-Meremaa kõik kogenud suuremat majanduskasvu perioodidel, kus jooksevkonto puudujääk kõige kiiremini kasvanud. Ja on seal siis midagi imestada?
Kui import võimaldab sul soetada seadmeid, mida sul on vaja tootlikuse tõstmiseks või lihtsalt sama kaupa odavamalt sisse osta, siis jääb sul mõlemal juhul rohkem raha kätte – esimesel juhul sa teenid rohkem, teisel juhul säästad rohkem ja keegi ei takista sul näiteks neid sääste investeerimast.
Seda nimetatakse ressursside tõhusamaks kasutamiseks.
Kui mul on Keila linnas pood, siis ma võin alkoholi müüa ka peale 20:00.
Oma Keilas asuvast poest võin ma ju kaupa ka tellimuse peale koju viia.
Keegi ei saa mul keelata võtta parema kliendisuhte huvides äririski ja asuda kaubaga teele juba enne kui tellimus esitatud (näiteks pitsamüügikohad võiksid kärutäie pitsadega kogu aeg teel olla, niiet kui mina tellimuse esitan on pitsa juba sõidus).
Ma võin ju tellitud kaubad inimesele viia suvalisse kohta, kuhu inimene selle tellib.
Minu arvates täitsa tore mõte. Ainus probleem on tõenäoliselt sularahaga arveldamine, mis sisuliselt teeb müügikohaks kauba üleandmise koha, kuid kindlasti on ka sellele probleemile lahendus olemas.
Arendaks õige mõtet edasi.
Kindlasti on vähegi elektroonilisemat kassasüsteemi kasutavatel poodidel andmebaas jookidest, mis õhtuti on kõige populaarsemad ja sealt võiks teha valiku – mõned veinid, mõned õlled, mõned kangemad joogid – mis saaks varakult teele asunud autole laadida.
Nimekirja võiks aga veebi üles panna ja võib-olla isegi visiitkaardil ära trükkida, et kliendil edaspidi lihtsam oleks ja miks mitte teha ka flaiereid. Loomulikult ei lahenda see tasumise küsimust.
Üks variant tasumiseks on kasutada internetipanga võimalusi, kuid teine ja võib-olla mugavam variant on saata SMS mõnele numbrile. Näiteks 19001 on veini jaoks ja 19002 on õlle jaoks ja sõnumi sisuks saad märkida täpsustuse koos enda aadressi või asukohaga. Tehingu asukohta on sisuliselt võimatu määrata.
Voila.
Eelneva mõttekäigu torpedeerimine on igati oodatud kommentaarides.
1. Richard North selgitab, mis toimub hetkel EU põhiseadusliku lepingu ümber ja mis tegelikult järgmise paari päeva jooksul toimub ning mis sealt edasi.
2. USA uus immigratsiooniseadus põrus, kuid selle tulemus on ettepanekud, millest võiks kohalikud poliitikud üht-teist järeldada – Jonathan Rauch ja James Surowiecki.