Olete tähelepannud, et valdav enamus inimesi, kes räägivad laenukoormusest ja kurdavad selle üle, kuidas inimesed on ennast lõhki laenanud või ei anna endale riskide suurusest aru, on ise laenu võtnud?
Laenuteemad on üpris aktuaalsed mitte ainult eestlaste vaid ka ameeriklaste seas, kes tõenäoliselt seisavad arvestatava majanduskasvu aeglustumise lävel. Ka Eesti ajakirjandusest on see sõnum tagasihoidlikult läbi käinud ja seda päris pessimistlikult toonil.
Eelnev tuli meelde, kui lugesin Tyler Coweni järjekordset postitust, mis tundus olevat üllatavalt tabav kirjeldus ka nii mõnestki kohalikust kommentaatorist, kelle nimed jäävad esialgu mainimata:
[Those] generating hysteria about defaults in the mortgage market are credit snobs – they think credit is something that only the rich can handle. Just look at the language that Roubini uses to analogize borrowers – they are “reckless patients” who “spent the last few years on a diet of booze, drugs and artery clogging junk food.” Similarly, the Washington Post tells us that it’s the end of the “borrowing binge.”
Yeah, we get it. Credit is ok for us, the “sober” borrowers but poor people can’t handle credit. Too much credit among the poor generates decay and social pathology. Credit must be regulated. We can’t, for example, have credit stores in poor neighborhoods. Don’t you know that credit is bad for people without self-discipline? Let the poor buy on installment credit? That’s unconscionable. Today’s furor over sub-prime mortgages is the same old story. . . . The democratization of credit worries the credit snobs. The credit snobs fear that capitalism isn’t just for the rich.
Soovitan lugeda tervet postitust, kus Cowen selgitab ka seda, miks ta nii arvab (globaliseerunud finantsturud, mitmekesisem finantsinstrumentide valik). Täiendavalt valgustab USA olukorda aga BusinessWeekis ilmunud artikkel This Is A Correction, Not A Meltdown.
Tõsi, USA ei ole Eesti, kuid samas on kohalikul turul tegutsevad pangad muutunud konservatiivsemaks ja hindavad enda laenupoliitikat ümber. Näiteks SEB Ühispank positsioneerib ennast aktiivselt “konservatiivse skandinaavia pangana” ja sarnast tegevust võib oodata kõikidelt teistelt välisomanikega pankadelt.
Pangad ei ole ju huvitatud “halvaks läinud” laenudest, mille järel on nad järsku pooleldi kinnisvaramaaklerid. See ei ole nende põhitegevus ega valdkond, millega nad soovivad tegeleda. Nende töötajate oskused leiavad palju sobivaimaid ja tulusamaid rakendusi.
Alati mitmekülgne ja huvitav Tyler Cowen on lahanud liberalismi olemust ning seda kohati provokatiivses essees, kus toob välja ka huvitava liberalismi paradoksi – liberaalsema poliitika tulemusel on kasvanud inimeste sissetulekud ja paranenud riigiaparaadi kvaliteet:
Those developments have brought us much greater wealth and much greater liberty, at least in the positive sense of greater life opportunities. They’ve also brought much bigger government. The more wealth we have, the more government we can afford. Furthermore, the better government operates, the more government people will demand. That is the fundamental paradox of libertarianism. Many initial victories bring later defeats.
The old formulas were “big government is bad” and “liberty is good,” but these are not exactly equal in their implications. The second motto — “liberty is good” — is the more important. And the older story of “big government crushes liberty” is being superseded by “advances in liberty bring bigger government.”
Cowen ei ole loomulikult esimene, keda loogika selles suunas juhatab. Joseph Schumpeter jõudis 1942. aastal ilmunud Capitalism, Socialism, and Democracy sarnasele kuigi mõnevõrra pessimistlikumale järeldusele – vähemalt Frederic Sautet arvates:
Schumpeter, like Mises, didn’t believe hampered markets could work well and would be sustainable in the long run. This in itself was quite an achievement for an economist in the interwar period. During that time, most intellectuals argued against capitalism, and most economists joined the chorus against free markets. In this context, Schumpeter stood fast arguing that there was no other way to allocate resources and improve the lot of the masses. . . . Schumpeter was more than an economist: he was also a sociologist, an anthropologist, and above all a historian. Capitalism is doomed for sociological/cultural reasons he surmised. Schumpeter didn’t buy into Marxist economics (which also irremediably condemned capitalism in the long run), but he thought the cultural appeal of socialism would some day become irresistible. . . . His message is rather gloom but the questions he raised are the right ones. “What makes countries become prosperous?” and “What makes social systems robust?” are the two sides of the political economy coin as he saw it. Schumpeter offered an economic response to the first one (i.e. creative destruction) and a cultural and sociological response to the second one (i.e. the cultural appeal of socialism).
Cowen ei ole õnneks sama fatalistlik kui Schumpeter ja leiab, et pigem peaksid liberaalsema maailmavaatega inimesed loobuma “vabadus vs. võim” paradigmast ja leppima sellega, et mida rikkamaks inimesed saavad, seda rohkem ja paremat riigiaparaati saavad nad endale lubada ja riigiaparaati saab oma korda kasutada uute probleemide nagu globaalsed epideemiad, looduskatastroofid, kliimamuutused, intellektuaalse omandi küsimused ja tuumarelvad levik vastu võitlemiseks.
Contrary to Tyler’s suggestion, libertarians have been thinking about scary predictions for a long time. Remember Julian Simon? Long story short: (a) Scary stories are usually greatly exaggerated; (b) Government “corrections” are quite likely to make problems worse; (c) Liberty will suffer in the bargain. The “War on Terror” inspired by the 9/11 attacks provides a nice confirmation of these deep lessons.
The bottom line is that libertarians need to pay attention to these issues because non-libertarians are eager to do something about them. But libertarians’ skeptical presumption against both the likelihood of disaster and the likelihood that government will avert disaster is wise and justified.
Kiiresti muutuvas maailmas mängib olulist rolli pragmaatilisus ja tõenäoliselt on seda Cowenil rohkem kui Caplanil, kuigi viimase arvamus on mulle sümpaatsem.
PS. Tyler Coweni maailmavaate ja arusaamade kohta sügavamat huvi tundvatel inimestel soovitan kuulata intervjuud mehega. Tyler loeb väga (VÄGA!) laialt ning on ulatuslikult uurinud just kultuuri ja majanduslike suhete omavahelist rolli.
Kuna puhkuselt tagasi tulemine tähendab alati tööl natuke usinamat rabelemist, siis on ka blogimine mõnevõrra kannatada saanud. Samas ma loen jätkuvalt suure huviga mida teised kirjutavad.
Põhjust nii mõnekski muigeks on mulle viimasel ajal andnud Punase Hanrahani Teine Tulemine nimeline blogi, mille autorile, Arni Alandil, mõjub juba ainuüksi minu nime nägemine üpris kummaliselt:
Milles asi – selles, et Jüri Saar on minu blogi kommenteerinud. Ei, asi pole selles, mis ta seal kirjutas – tunnistan, et pole seda kommentaari lugenud. Ma ei loe Jüri Saare kommentaare juba pikemat aega. Sõnavabaduse ja demokraatia kroonilise pooldajana ei keela ma kellelgi oma blogi kommenteerimist ega ka enamasti kustuta kommentaare (seni olen kustutanud ainult spämmi). Ja muidugi oli, on ja jääb Jüri Saarele õigus minu blogi kommenteerida. Nagu jääb minule õigus neid kommentaare mitte lugeda, mida ma kavatsen edaspidigi teha:)
Aga ainuüksi tõigast, et ta on minu blogi kommenteerinud, piisab, et ma oleks vähemalt kolm tundi lihtsalt kohutavas tujus. See on halb, sest seetõttu langeb oluliselt minu töövõime. Samuti pole kaasinimestel vist meeldiv taluda ülimalt hapu näoga, väga sõnakehva ja üldse tõrjuvalt suhtuvat mind.
Kusjuures, ma olen ennast (vähemalt enda arvates) viisakalt üleval pidanud ja pakkunud lihtsalt alternatiivset vaatepunkti, pole pidanud vajalikuks lahmima hakata või pealiskaudse üldistamisega tegeleda. Ma olen erilist tähelepanu pööranud sellele, et juttu käiks ikka argumentidest ja seisukohtadest mitte aga inimestest.
Ma mõtlesin, et ühest postitusest täiesti piisab, kuid lisa oli tulemas. Mõned päevad hiljem ilmus uus postitus, kus jälle tõdeti, et see Jüri Saar on üks tüütu tüüp. Kommentaaridest võis veel leida huvitavaid pärleid nagu “mõttetu mees” ja “blogirobot”, mis on vist isegi omamoodi kompliment.
Kõige kummastavam on aga see, et Punane Hanrahan on mind lõplikult hukka mõistnud. Minu blogi ta ei loe (põhimõtteliselt) ja minu kommentaare samuti mitte. Minust on saanud nimi ja nimest on saanud tont, mille alla on võimalik kõik vähegi ebameeldiv sokutada. Minu seisukohad on taandatud stereotüüpideks, mille sisuga ei ole mõtet tegeleda. Kogu pull on läinud minu jaoks arusaamatult kuidagi isiklikuks. Miks?
Vastupidiselt PH’le loen mina kõiki Vabalogi jäetud kommentaare suure huviga. Ma ei pruugi neile vastata, kuid viimse kui ühe kommentaari olen läbi lugenud ja teen seda ka tulevikus, sest mind ei huvita niivõrd inimeste ideoloogiline asetus parem-vasakskaalal – sisuliselt sildistamine – vaid see protsess, mis inimesi nende maailmavaateliste seisukohtadeni on juhatanud.
PH ei pruugi seda tunnistada, kuid nii mõneski küsimuses meie seisukohad tõenäoliselt kattuvad, küsimus on selles, kuidas seda tulemust saavutada.
TÄIENDATUD: Pärast esialgset emotsionaalset pettumist proovisin veel e-hääletamist, kuid seda siiski lõppkokkuvõttes tulutult. Samas suurenes minu veendumus, et viga võis olla pigem minus (isn’t it always?!), kes tegi liiga palju alusetuid oletusi ja kes luges liiga vähe instruktsioone. Praeguses seisuga saab valimistel mitte osalemises nii 65% tõenäosusega süüdistada ainult ise ennast. ID-kaart on ikkagi lahe (eriti EL’i siseseks reisimiseks). Järgmistel valmistel proovin uuesti – siis loodetavasti juba kodust ja natuke targemana.
Puhkan praegu Tais ja tassisin spetsiaalselt arvuti kaasa, et valida.
Täna siis mõtlesin, et hääletaks õige ujumise kõrvalt, kuid sittagi – mingi serveri errorit viskab ette ja täiesti lootusetu juhtum.
Tunnen, et mind on petetud ja minu hääl minult röövitud.
Kui 7. märtsil tagasi olen panen screenshoti üles umbusklikele.
Praegu olen lihtsalt sügavalt pettunud ID kaardi omanik!
Olen juba nii nädal mõelnud, et kirjutaks alkoholi hüsteeriast, mis meedia vahendusel nagu iseenesest suht perioodiliselt tekib. Viimane taoline ring saavutas vist enda haripunkti eelmise nädala keskel, kui Postimehes ilmus artikkel Eestlased tahavad karmimat alkoholipoliitikat, mille peamine sõnum oli, et kui eestlaselt küsida, kas ta joob liiga palju, siis enda kohta arvab, et pigem mitte samas kui teiste kohta arvab, et pigem liiga palju.
Mina oleks seal tahtnud näha veel kolmandat uurimust, mis aitaks meie olukorda mõnevõrra perspektiivi panna. Nimelt on Konjuktuuriinstituut teinud uurimuse ka turistide alkoholi ostude kohta (PDF), kust selgub, et iga aasta külastab Eestit pea kolm korda rohkem inimesi kui Eestis on üldse elanikke (umbes 4,3 miljonit) ja nende ostetud alkohol vähendab puhta alkoholi tarbimist keskmise eestlase kohta vähemalt 3,5 liitri jagu. Kuna uurimuses antud hinnangud on üpris kaudsed, siis kaldun arvama, et see number võib ulatuda isegi 5 liitrini.
Erinevate meedias ilmunud hinnangute kohaselt (kiire googledamise tulemus) joob keskmine eestlane aastas 13-15l puhast alkoholi aastas. Samas näitavad natuke ametlikumad allikad nagu British Heart Foundation ja European Commission Health Consumer Protection directorate (PDF), et meie alkoholi tarbimine on isegi Euroopa keskmisest (2003 – 10,7 liitrit) madalam olles umbes 10 ja 9 liitri vahel.
Kindlasti saab suuremast ja märksa hirmutavamast numbrist lahutada turistide alkoholi tarbimise, mis moodustab seega ligi kolmandiku keskmise eestlase puhta alkoholi tarbimise kogusest. EU numbritest isegi 3 liitrit lahutades satume aga väga tublide sekka, kellel pole põhjust enda napsutamisharjumusi häbeneda.
Igal juhul paanikaks ei näi meil nüüd küll mingit põhjust olevat nagu ka alkoholipoliitika oluliseks karmistamiseks, mis sisuliselt tähendaks ühte suuremat keeldude lainet. Ei saa kohe mitte sellist lähenemist toetada ega heaks kiita ilma uurimuseta, kuhu on turistide alkoholi tarbimine selgelt sisse toodud.
Kuhu siis tõde jääb…või vähemalt tõenäolisem stsenaarium?
Üks võimalus alkoholipoliitika jätkuvaks esile tõstmiseks võib olla meie väike rahva, mille tõttu on igal eestlasel vähemalt üks tuttav, kes joob päris korralikult – tõenäoliselt päris mitme inimese eest – ning kellel tõesti oleks abi vaja.
Kui küsitlusi vaadata, siis võttes arvesse, et alkoholi tarbimine on pigem pahe, siis on inimestel kalduvus küsitluse ajal ennast pahest distantseerida ja anda enda alkoholi tarbimisele tagasihoidlikum hinnang anda kui teiste omale – isegi kui tegelikult ei pruugi tarbitavad kogused sugugi lahku minna.
Poliitilise teemana on aga alkoholi ja selle reklaami keelustamine alati atraktiivsed, sest saab apelleerida lastele, vaestele mõtlemisvõimetutele ja alkoholi ahvatlevasse kütketesse sattunud lastele, keda kõik need õhtused reklaamid jooma ajavad. Kes see siis ei tahaks lapsi kaitsta? Poliitikute jaoks suht lollikindel teema – oled alkoholipoliitika karmistamise poolt ja kohe oled parem inimene.
Mina kaldun arvama, et Eestis pole alkoholitarbimine elaniku kohta sugugi kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega ja valimiste eel ei tasu alkoholipoliitikale rajatud kampaaniaid eriti tõsiselt võtta, sest tegu on pigem pseudoprobleemiga.
Kes veel ei tea, siis Isemõtleja nimelist blogi peab Sirje Kingsepp, Vasakpartei esimees. Eilsele tema blogis ilmunud postitusele Eesti on majanduslikult sõltumatu riik kirjutasin mõned kommentaarid, kus üritasin enda arvates tähelepanu pöörata mõnedele postituses esitatud väidete ekslikkusele.
Tõsi, ma ei pidanud üleliigseks kasutada sõnastust nagu “nii saab väita ainult inimene, kes tegelikult majandusküsimustes ei orienteeru” ja “sellist pealiskaudset ja ühekülgset jutt annab ikka välja mõelda ja peab endast ikka väga hästi arvama, et seda veel kirja panna” ning teisi sarnaseid vorminguid. Võib-olla ärritasid teda liiga paljud trükivead minu kommentaaris? Igal juhul kommenteerimise keeld tuli ära:
Või, et sina, Jüri, tuled minu blogisse, räägid lehekülgede kaupa täiesti teemast mööda ja lõpuks teatad, et sul, pohh kas ma oma plogis üldse kirjutan või mitte.
Jüri, ära enam tule!
See siin on minu kodu ja sind ma enam näha ei taha. Sa oled esimene külaline (blogis), kellele ma nii ütlen.
Kuidas ma teemast mööda kirjutasin jäi mulle esialgu arusaamatuks, kuid eks iga üks otsustab ise, mida sellest arvab. Postituse koos kommentaaridega leiab siit…kui nad veel seal üleval on!?
Olen tänulik neile, kes antud juhtumit viitsivad kommenteerida – kas negatiivselt või positiivselt. Luban, et Vabalogis kellelgi kommenteerimist ära ei keelata ja ka kõige vastandlikumad arvamused on teretulnud.
Eraldi huvitav küsimus on loomulikult selle keelamise rakendamine.
Filtreid bloggeris ei ole ja isegi kui on, siis pole nendest mööda minemine eriti keeruline. Kui keegi palub rohkem mitte kommenteerida ja suudab enda seisukoha lahti seletada, siis võib ju kommenteerimisest loobuda, kuid mul on käskudele ja sunnile allergia, mille ainukeseks ravimiks on kahjuks vastupidise tegemine.
Ma ei hakka tsiteerima seda, mis Eesti kohta kirjutati vaid viimast lõiku, mis paneb Eestis toimuva debati Euroopa Liidu konteksti:
The EU has an interesting problem on its hands. Presumably, if the German proposal for making the denial of racist and xenophobic genocide illegal will go through, nobody will be allowed to say that the Nazis had murdered Jews and Slavs in the Baltic States. But, given the scale of Soviet activity, it, too could be called genocide. Was it on racist and xenophobic grounds? Did they simply feel the need to destroy large parts of the Baltic middle classes, intelligentsia and peasantry? Or did they really hate the Estonians? Some lucky lawyer is going to have to decide these matters.
A contest to build a robot that can operate autonomously in urban warfare conditions, moving in and out of buildings to search and destroy targets like a human soldier, was launched in Singapore on Tuesday.
The country’s Defence Science and Technology Agency (DSTA) is offering one million Singapore dollars ($652,000) to whoever develops a robot that completes a stipulated set of tasks – yet to be revealed – in the fastest time possible.
DSTA said individuals, companies, universities and research institutes are all welcome to participate in the contest, dubbed the TechX Challenge, although foreigners must collaborate with local partners.
Auhindade võlu seisneb selles, et tegu ei pea olema high-tech lahendustega, mis jäävad paljudele arusaamatuks ja kaugeks. Washington Post kirjutas hiljuti ühest auhinnast, mille eesmärgiks oli just lahenduse lihtsus ning odavus:
A George Mason University chemistry professor has won a $1 million engineering prize for developing a simple and inexpensive means of filtering arsenic from well water, an advance that is already preventing serious health problems in hundreds of thousands of people in his native Bangladesh and could help millions of others around the world. . . . His final creation — an easy-to-make, maintenance-free, two-tiered system that uses sand, charcoal, bits of brick and shards of a widely available kind of cast iron — removes virtually every trace of arsenic from well water. It wowed an independent panel of engineering academy judges who, under the rules of the prize, were looking for an affordable, reliable, socially acceptable and environmentally friendly solution to the arsenic problem that did not require electricity.
Olen juba pikemat aeg lubanud enda lõputööst kirjutada, kuid olen seda teemat vältinud kuna tõenäoliselt ei paku see huvi just eriti paljudele. Et mitte laskuda liiga sügavale igavatesse detailidesse, siis kirjutan pigem protsessist kui magistritöö teemast.
Enne kui Lundi üldse läksin pidi iga programmist huvitatud inimene kirja panema ka enda huvid ja potentsiaalse magistritöö suuna. Juba siis kirjutasin, et mind huvitab informatsiooni agregeerimine/koondamine läbi turumehhanismide ning kuidas nende abil on võimalik kaasata inimeste vahel hajutatud informatsiooni.
Igal juhul olin magistritöö suuna enam-vähem juba enne Rootsi siirdumist paika pannud, mis omakord lihtsustas juba konkreetsemate teemade ja pealkirjade välja mõtlemist. Kui pidin lõpuks esitama ametliku teemadevaliku olin leidnud 7 teemat, mis olid piisavalt huvitavad, et neid uurida:
Prize driven innovation: an incremental curiosity or a trigger for positive externalities (Prizes and innovation)
The role of blogs in creating networks of innovation – exploring the limitations of codified knowledge (blogs and innovation)
Information and decision markets – aggregating distributed information for private or public gain (Hanson, Hayek, Surowiecki) – decision markets
Deregulation and liberalization as engines of innovation (deregulation and innovation)
Synthetic Worlds: implications of the emerging “fourth” sector (innovation in MMORPG’s)
Role of cultural diversity in driving user driven innovation (Postrel, McCracken, Cowen, von Hippel) – cultural diversity and innovation
Aubrey DeGray says man can live a thousand years but what effect will this have on society and innovation? (socio-economic consequences of immortality)
Iga teema juurde kirjutasin ka väikese selgituse koos potentsiaalsete uurimist vajavate küsimustega. Originaaldokumendi võib leida SIIT ja formaadiks nagu ikka PDF.
Üritasin leida endale potentsiaalseid juhendajaid kõikidele teemadele, kuid kahjuks õnnestus leida ainult sellele teemale, millest lõpuks kirjutasin ehk siis auhindadele – mitte et juhendajast ka selles valdkonnas väga palju kasu oleks olnud. Sellepärast ei viidanud temale kordagi enda töös, mis omakorda võis olla üheks põhjuseks, mis lõplik hinne parem ei olnud.
Enda hinde sain teada kuskil detsembri keskel ja selleks osutus väheütlev: good/pass. Eestis oleks tegu seega kas B või 4’ga. Selgitus hindele saabus aga vahetult enne jõule ning oli pealiskaudsem ja üldsõnalisem kui ma ootasin.
Vähemalt osa hindest läks minu arvates kaduma sellepärast, et hindajatel oli natuke teistsugune arusaam sellest, mis on oluline ja millele oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama – kuna juhendaja ei raatsinud aga minul poolt saadetud mustandile reageerida, siis ei saanud ma sellest ka varem teada.
Tõenäoliselt oleks suulisel kaitsmisel õnnestunud see probleem koos veel paari väiksemaga ära rääkida, kuid kuna kaitsmist polnud, siis oli ka tulemus vastav. Üritada hinnet muuta pärast seda, kui see on välja antud, on sama hästi kui mõttetu…mitte et see takistaks mul proovimast.
Igal juhul andsin enda rahulolematusest teada ka programmijuhile, kes soovitas hindajatele kirjutada, mida ma ka tegin. Mõned nädalad hiljem sain mõnevõrra üksikasjalikuma hindajate raporti, millega võib tutvuda SIIN.
Loomulikult lootsin ma paremat tulemust, kuid samas olen tulemusega rahul, sest sealt on võimalik suurema vaevata edasi minna. Kuigi olen doktorantuuri mõneks aastaks välistanud on kindlasti üks potentsiaalne teema auhinnad, sest siis saaks magistritööd edasi arendada. See on ka peamine põhjus, miks Vabalogist võib tulevikus igasuguseid auhindadega seotud postitusi ja teemaarendusi leida.
Eilse Netflix’i auhinna postituse jätkuks viitaks Steve Krause’i blogis mõni aeg tagasi ilmunud postitusele, mille peamine ja mainimist vääriv sõnum on Netflixi auhind kui toode:
By treating the Netflix Prize as a product, complete with features designed to maximize “customer” buy-in, Netflix created something far better than spending $1 million on its own researchers’ salaries over time. In that sense, the Netflix Prize is more interesting as a business method—spearheaded by spot-on product marketing—than a “Which algorithm will win?” story.
Seda mõtet peab veel mõnda aega seedima, kuid ise enesest on ideel jumet. Huvitav on näiteks mõelda selle peale, kuidas muutuks suhtumine arendustegevusse kui seda võetaks kui toodet tänu auhindadele.
Et auhindade teema mõneks ajaks jälle arenema jätta, siis veel paar viidet huvitavamatele postitustele või uurimustele.
In the end, crowdsourcing via prizes could rival existing industrial organization structures, but it may require a fair bit of careful supervision. The ultimate question, as Ronald Coase’s Theory of the Firm suggests, is whether the costs of that supervision are less than the costs associated with the organization of hierarchical firms. Perhaps the small role of crowdsourcing in today’s economy suggests that they are not. But if information technology continues to reduce the costs of controlling crowdsourcing, that could well change.
Tegelikult pole minu ja Abramowicz’i järeldused päris juhuslikult kokku langenud, sest tema 120 leheküljelise uurimusega tutvusin enda magistritöö jaoks. Kindlasti ei ole Abramowicz’i näol tegemist aga niisama arvajaga vaid ennast põhjalikult auhindade eripäraga kurssi viinud inimesega.
Teiseks mainimisväärseks kirjutiseks on Karim Lakhani eestvedamisel kokku kirjutatud uurimus The Value of Openness in Scientific Problem Solving (PDF) InnoCentive’ist, mida oleks hea meelega enda magistritöös kajastanud, kuid kahjuks valmis see samal ajal minu tööga. Sellegi poolest tsiteeriks uurimuse kokkuvõtet:
We show that disclosure of problem information to a large group of outside solvers is an effective means of solving scientific problems. The approach solved one-third of a sample of problems that large and well-known R & D-intensive firms had been unsuccessful in solving internally. Problem-solving success was found to be associated with the ability to attract specialized solvers with range of diverse scientific interests. Furthermore, successful solvers solved problems at the boundary or outside of their fields of expertise, indicating a transfer of knowledge from one field to others.
Ja selles seisneb paljuski auhindade võlu – nad annavad selge signaali probleemi lahenduse väärtusest ning selle signaali abil on võimalik kaasata väga erinevate teadmistega inimesi, kes suudavad pakkuda lahendusi, millele isegi omaala eksperdid ei pruugi tulla.
Frustrated that his in-house geologists couldn’t reliably estimate the value and location of the gold on his property, McEwen did something unheard of in his industry: He published his geological data on the Web for all to see and challenged the world to do the prospecting. The “Goldcorp Challenge” made a total of $575,000 in prize money available to participants who submitted the best methods and estimates. . . . The contestants identified 110 targets on the Red Lake property, more than 80% of which yielded substantial quantities of gold. In fact, since the challenge was initiated, an astounding 8 million ounces of gold have been found—worth well over $3 billion. Not a bad return on a half million dollar investment.
Today, Goldcorp is reaping the fruits of its radical approach to exploration. McEwen’s willingness to open-source the prospecting process not only yielded copious quantities of gold, it introduced Goldcorp to state-of-the-art technologies and exploration methodologies, including new drilling techniques, and data collection procedures, and more advanced approaches to geological modeling. This catapulted his under-performing $100 million company into a $9 billion juggernaut while transforming a backwards mining site in Northern Ontario into one of the most innovative and profitable properties in the industry.
Õige probleem ja õigelt kavandatud auhind võivad anda fantastilisi tulemusi. Paika tuleb saada ajendid ja piisavalt täpselt määratleda lahendadatav probleem ning olla avatud pakutud lahendustele.