Eilse Arengufondi postituse taustal on põhjust rääkida ka auhindadest, seda eriti kolmapäevases New York Times’is ilmunud artikli valguses, mille pealkiri võiks olla selge sõnum Arengufondi juhtidele – You Want Innovation? Offer a Prize!
Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.
Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.
Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda – katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.
Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?
Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:
Robin Hanson, an economist at George Mason University who has studied the history of prizes, points out that they create a lot of uncertainty — about who will receive money and when a government will have to pay it. Grants, on the other hand, allow a patron (and the scientists advising that patron) to choose who gets the money. “Bureaucracies like a steady flow of money, not uncertainty,” said Mr. Hanson, who worked as a physicist at NASA before becoming an economist. “But prizes are often more effective if what you want is scientific progress.”
New York Times: Tahad innovatsion? Paku auhindu! kommenteerimine on välja lülitatud
Tänastest lehtedest võis lugeda, et Arengufond kogub hoogu ja nõukogu esimeheks on valitud Indrek Neivelt. Juhatuse esimees selgub ilmselt kuskil märtsis, kuid strateegia raha investeerimiseks valmib alles sügisel. Vähemalt saab juba mõnda aega viidata Arengufondi seadusele.
Mind teeb jätkuvalt Arengufondi suhtes skeptiliseks tõsiasi, et nõukogu koosneb peamiselt akadeemikutest ja poliitikutest. Need inimesed, kelle põhitegevus on vähemalt mõnda aeg olnud ettevõtte juhtimine, omavad aga suurettevõtete juhtimise kogemust. Kas sellest piisab, et ära tunda võimalusi ja väikeettevõtete potentsiaali?
Võib ju öelda, et nõukogu on pigem järelevalvet teostav organ ning kõige rohkem oleneb juhatusest, kuid samas töötades ise sihtasutuses, mille juhatus annab aru ametnikest ja poliitikutest koosnevale nõukogule, on minul keeruline seda uskuda.
Jään aga huviga ootama mõõdikuid, mille järgi Arengufondi tegevuse tulemuslikust hakatakse hindama, sest siiani on jutt olnud ikka väga üldsõnaline ja ettevaatlik, kuid lõpmatuseni ei saa see kesta. Järgmine kord Arengufondist siis, kui juhtkonna ajendid on paika loksunud ja finantseerimise põhimõtted samuti.
One of Australia’s biggest banks, the Commonwealth Bank (CBA.AX), has used the latest version of Apple’s (Nasdaq:APPL – news) music player — the slimline Nano — to compare global currencies and purchasing power in 26 countries.
Along the lines of the Big Mac index launched 20 years ago by The Economist magazine, the survey prices the 2GB Nano in U.S. dollars and found Brazilians pay the most for an iPod, shelling out $327.71, well above second-placed India at $222.27.
Uudishimulikele toon ära terve loetelu, kuhu lisasin ka IM arvutite 2 gigase iPod nano hinna ümber arvutatuna dollaritesse:
1. Brazil $327.71 2. India $222.27 3. Sweden $213.03 4. Denmark $208.25 5. Belgium $205.81 6. France $205.80 7. Finland $205.80 8. Ireland $205.79 EESTI – 205.78 9. UK $195.04 10. Austria $192.86 11. Netherlands $192.86 12. Spain $192.86 13. Italy $192.86 14. Germany $192.46 15. China $179.84 16. South Korea $176.17 17. Switzerland $175.59 18. New Zealand $172.53 19. Australia $172.36 20. Taiwan $164.88 21. Singapore $161.25 22. Mexico $154.46 23. U.S. $149.00 24. Japan $147.63 25. Hong Kong $147.35 26. Canada $144.20
Ma vaatan, et Eestist ostes peab nano eest pea neljandiku võrra rohkem välja käima kui USAs.
Kas on üllatav, et artikli kohaselt on selliseid nõmedusi veel teisigi? Ei.
Tegu on täiesti olemusliku ja põhimõttelise sundteenistuse probleemiga.
Kui inimene vastu tahtmist või mingit valikut omamata on sunnitud midagi tegema – kui see ei tulene tema enda vabast tahtest- siis miks peaks see inimene võtma mingit vastutust enda tegude eest?
Miks peaks vastu tahtmist institutsiooni kaasatud inimene seda institutsiooni kuidagi austama või kinni pidama mõnedest elementaarsetest reeglitest, mis on selle institutsiooni jätkuvaks toimimiseks vajalikud?
Hirm ja järelvalve ei saa sundida austust ja tagada distsipliini 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas. Varem või hiljem jäävad ka kõige rangemalt kontrollitud järelvalveta ja nüüd on siis sundteenistuse väikesed räpased saladused pinnale kerkinud. Kõige parem on loomulikult see, et tänaseks on tegu endiste ajateenijatega, keda pole isegi võimalik karistada. Kannatab ainult kaitseväe maine, mis oma korda õõnestab elukutseliste kaitseväelaste moraali.
Kui inimesi kohelda infantiilselt, võta neilt võimalus enda elukäiku ise kujundad ja selle käekäigu eest vastutada, siis tulemuseks ongi lapsed, keda peab pidevalt valvama ning kelle kätte relvi ei tohiks üldse anda.
Ma arvan, et pärast seda videolõiku võib jutud sellest, kuidas “kaitsevägi teeb poistest mehed”, rahulikult hauda ajada ning mulla peale lükata – tunnistada silmakirjalikuks nõmeduseks, mis ta tegelikult on.
Sundteenistus – sellisena nagu ta täna toimib – õõnestab Eesti julgeolekut samas kui ajateenistuse laiendamisest ei julge tõsiselt võetav poliitika avalikult rääkida.
Hiljuti ilmus New York Times’is artikkel, mille laadseid sooviks rohkem näha, sest see võiks oluliselt avardada inimeste mõttemaailma sellest, mida on võimalik pakkuda erasektoril:
Frustrated by runaway health costs, the nation’s largest employers are moving rapidly to open more primary care medical centers in their offices and factories as a way to offer convenient service and free or low-cost health care.
Within the last two years, companies including Toyota, Sprint Nextel, Florida Power and Light, Credit Suisse and Pepsi Bottling Group have opened or expanded on-site clinics.
Kas midagi taolist oleks võimalik teha väiksemas mastaabis, mis oleks sobiv Eestile? Küsimus tundub olevat pigem ajendite paika saamises kui mingis põhimõttelises erinevuses. Kui tervisekindlustus hoida isikupõhisena, millest ainult viiendik läheks solidaarsusfondi, siis oleks nii tööandjate kui töötajate huvides raha suunata sinna, kus sellest kõige rohkem kasu on. Või kuidas?
Siis jääks ehk mõned huvitavamad ja jultunumad streigi ähvardused olemata, sest inimestel oleks alternatiive. Jääks ära olukord, kus 20% palgatõusu on vähe!
Praegu on hullud päevad tööl, mis seotud Ülemiste inkubaatori peatse piduliku avamisega ning kuhu on oodata nii linnapead kui majandusministrit.
Vähemalt ma pääsesin selle ürituse korraldamisest 😛
Peatselt kirjutan natuke pikemalt enda magistritöö hindest ja panen selle ametliku hinnangu siia samuti üles. Heal juhul juba mõne päeva pärast kui natuke rohkem aega on.
Seniks väike, kuid kummaline, seik Rootsist.
Nimelt peab Rootsis isikuttõendava dokumendi pildil oleme näha vähemalt üks sinu kõrvanibudest. Seal tundus ka mingi süsteem olevat, kuid mille järgi seda määrati ei tea. Aga, kui järgmine kord näete mõnda rootslast, siis nõudke näha nende isikuttõendavat dokumenti ja saate näha ka pilti, kus upitatakse ühte kõrva fotograafi poole – mõnede inimeste taolised pildid näevad välja eriti kelmikad.
Pärast väikest veenmist õnnestus enda õppejõudude dokumente näha ja saime päris parajalt naerda.
Parodying the French readiness to say “non”, the demonstrators in the western city of Nantes waved banners reading: “No to 2007” and “Now is better!”
The marchers called on governments and the UN to stop time’s “mad race” and declare a moratorium on the future.
The protest was held in the rain and organisers joked that even the weather was against the New Year.
Lugu lõppeb sellega, et uus aasta siiski tuleb, kuid protestijad ei lasknud ennast sellest heidutada ja hakkasid kohe hõiskama: “Ei 2008’le”. Järgmine aasta korraldatakse protestimarss juba Champs-Elysees’l.
Prantslased ei häbene head nalja kommenteerimine on välja lülitatud
Hetkel on Rootsis käimas huvitav konflikt salatibaari Wild’n Fresh ümber, mille omanik Sofia Applegren ei ole nõus olnud kohaliku hotellide ja restorianide ametiühingu palgapoliitikaga. Tema töötajad pole ametiühingu liikmed ja vähemalt osade allikate kohaselt on neile makstav palk kõrgem sellest, mida ametiühingut pakuvad. Kuid samas on ka teisi allikaid, mis väidavad vastupidist:
“When we talked to her she acknowledged that her workers would have better pay and benefits if they were part of a collective agreement,” Daniel Färm, spokesman for the restaurant union, told The Local.
Hotellide ja restoranide ametiühing on kuulutanud Sofia salatibaarile blokaadi, kuhu nüüd üritatakase kaasata teisi ametiühinguid seal hulgas transporditöötajate ametiühingut, mis on läinud väga konkreetset väljapressimise teed:
The Transport Workers’ Union on the other hand has agreed to lend its active support to the blockade, calling on recycling company Renova AB not to handle refuse from the Wild’n Fresh Salad Bar. The transport union’s strike action is due to come into force on 22 December.
Selline väljapressimine tekitab vastikust, et kui sa ise ei ole ametiühingu liige ega soovi ametiühingusse astuda, siis me üritame su tööandja äri põhja lasta. Mul pole ametiühingute vastu midagi seni kuni ei tegeleta väljapressimisega. Kui hakatakse konkreetselt teistele sitta keerama enda võimupositsiooni tugevdamise nimel, siis on tegu juba sigatsemisega.
Inimestel peab olema võimalus töötada ka kohtades, mis pole kollektiivse palgapoliitikaga kaasa läinud ja neid sundida ametiühingusse vastu nende endi ei tohiks ühelegi õiglust hindavale inimesele olla aksepteeritav.
Wikidele on vaikselt leitud igasugu huvitavaid rakendusi, mida on peetud meediakajastuse vääriliseks ja tähelepanuta pole jäänud loomulikult jäänud ka Wikipedia, kuigi seda üpris huvitaval viisil. Seega kolm viimasel minu tähelepanu köitnud.
1. Luureagentuurid on asunud märksa tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas Wikidega ennetada näiteks terroristide rünnakuid luues Wikipeedia sarnaseid kinniseid opensource projekte ainult luuretöötajatele. Hiljuti kajastas teemat pikema artikliga New York Times, kus on muu hulgas juttu Galileo projektist, mille eesmärgiks oli koguda uusi ideid nagu wikid ja blogide kasutamine luureinfo kogumiseks ja sorteerimiseks:
In the fall of 2005, they joined forces with C.I.A. wiki experts to build a prototype of something called Intellipedia, a wiki that any intelligence employee with classified clearance could read and contribute to. To kick-start the content, C.I.A. analysts seeded it with hundreds of articles from nonclassified documents like the C.I.A. World Fact Book. In April, they sent out e-mail to other analysts inviting them to contribute, and sat back to see what happened.
By this fall, more than 3,600 members of the intelligence services had contributed a total of 28,000 pages. Chris Rasmussen, a 31-year-old “knowledge management” engineer at the National Geospatial-Intelligence Agency, spends part of every day writing or editing pages. Rasmussen is part of the younger generation in the intelligence establishment that is completely comfortable online; he regularly logs into a sprawling, 50-person chat room with other Intellipedians, and he also blogs about his daily work for all other spies to read. He told me the usefulness of Intellipedia proved itself just a couple of months ago, when a small two-seater plane crashed into a Manhattan building. An analyst created a page within 20 minutes, and over the next two hours it was edited 80 times by employees of nine different spy agencies, as news trickled out. Together, they rapidly concluded the crash was not a terrorist act.
Artikkel käsitleb ka probleeme, mis seotud luureagentuuride omapäraga: salatsemise ja tundliku informatsiooniga, mida paljud töötajad ei soovi üldse avalikustada.
Casual readers might assume that Wikipedia’s goal is a complete account of all earthly knowledge, but the site maintains a rather elaborate set of criteria for admission. The several thousand unpaid volunteers who write and edit Wikipedia spend a lot of energy ensuring that people, bands, companies, and everything else meet what it calls “notability guidelines.”
Let’s sum it up this way: Not everyone is Wiki-worthy.
In fact, Wikipedia jettisons more than 100 entries every day, many of them from people who posted autobiographies after registering on the site. (Writing your own entry, as we will see, is “strongly discouraged.”) The list of nominated rejects is posted each day on a page titled “articles for deletion,” and because all of Wikipedia is transparent and public, anyone can watch the editors’ votes roll in, and witness those ultimately deemed non-notable slink away, in real time, after getting cyber-gonged off the stage. Type “wikipedia deletion log” into Google for a peek at the latest.
Üllatavaltki kütkestav lugu Wikipedia arengu ja kujunemise telgitagustest.
3. Kuidas kirjutada Wikide mõjust ärile ja sellele, kuidas sotsiaalne tarkvara muudab meie arusaama sellest, mida äri endast kujutab ning mida on üldse võimalik saavutada? Aga loomulikult kasutades selleks Wikit. MIT’i Sloan School of Management’ist on tulemas huvitav eksperiment:
Be an author of the first networked book on business. Together we will write the book on how the emergence of community and social networks will change the future rules of business. Collaborate with authors from MIT, Wharton, and thousands of professionals from around the world. See your name in print when the book is published next fall by Pearson Publishing. Meet your co-authors in March, 2007 in Las Vegas at the Community 2.0 event.
Igal juhul oleks huvitav teada, kuidas lõpuks raamatul läheb ja kas see ka lugeda kõlbab. Natuke kahju, et ilma registreerimata pole võimalik enam kui 17. peatükise raamatuga tutvuda, kuid eks uudishimu eest tuleb samuti maksta – näiteks informatsiooniga.
Viimasel ajal on olnud põhjust kirjutada sundteenistusest Eestis päris mitmel korral. Samas satub Vabalog lugema iga natukese aja tagant inimesi, kes sundteenistust pooldavad ja soovivad midagi selle minu arvates aegunud nähtuse kaitseks öelda.
Kahjuks pole enamusel peaaegu midagi uut öelda, mida mõnes varasemas postituse pole ümber lükatud ja sellepärast otsustasin üle pika aja kõik sundteenistust puudutavad postitused ühte kohta kokku koondada, millele oleks edaspidi hea viidata.
Iga kriitiline kommentaar on mulle andnud võimaluse enda argumente lihvida ja nende puudused välja praakida. Sealjuures soovitan lugeda ka kommentaare, kus debatt on sageli päris põhjalikult edasi läinud. Siinkohal võlgnen suured tänud kõigile neile, kes on leidnud aega enda mõtted kirja panna kommentaarides – leidnud selleks aega ja tahtmist.