Tänases Postimehes ilmus väike intervjuu Edward Luttwakiga, millest on osad ajateenistuse pooldajad suht hoogsalt kinni hakanud just vastuse tõttu paarile küsimusele, millest kõige rohkem tsiteerimist on leidnud järgmine:
NATO abi ei saabu automaatselt. Oletame, et Eesti-Vene piiril leiab aset vahejuhtum: jäneseid jahtivad Eesti noorukid haavavad kogemata Vene piirivalvurit. Sellele järgneb olukorra eskaleerumine ja vägede koondamine piirile.
Eesti loodab mõistagi NATO riikide toetusele. Prantslased võiksid siia oma vägesid saata, aga ei saa, sest nad soovivad saada lepingut uute rongide ehitamiseks Moskva metroo jaoks.
Itaalia saaks siia oma vägesid saata, kuid Itaalia parlamendis on vasakpoolsed ja katoliiklased põhimõtteliselt patsifistlikel seisukohtadel. USA merejalaväelasi ei taha keegi saata, sest merejalaväelased Narva jõel oleks liiga provokatiivne.
Taanlased tuleksid hea meelega, aga kõik nende sõdurid on missioonidel Afganistanis või Sri Lankas.
Asi on selles, et britid saadaksid kindlasti oma väed appi, isegi kui neil oleks venelastega mingid lepingud pooleli, aga vaid juhul, kui te ise ennast kaitsete.
Kui aga CNN peaks näitama kohvikus cappucino’t joovaid eestlasi, ütleksid Briti parlamendisaadikud: miks peaksime meie aitama eestlasi, kui nemad samal ajal cappucino’t joovad? Unustage ära!
Täiesti naeruväärne näide Luttwakilt (1) jahilubasid ei väljastata päris igale matsile, kes tahab püssi paugutada, (2) need inimesed tuleks vajaduse korral Venemaale üle anda ja ongi probleem lahendatud. Mõne idioodi pärast Venemaaga mingit riidu kiskuda on absurdne.
Mida ta aga üldse “eskaleerumise” all silmas peab jääb selgusetusk, sest tema jutus tähendab see kõike ja mitte midagi. Nii tühisest asjast pole võimalik midagi välja pigistada, eriti kui reageerida nagu eelnevalt mainitud. Rahvusvaheliselt oleks see täiesti naeruväärne, et “haavamise” pärast soovitakse sõda alustada. Lisaks sellele pole Venemaal vaja Eesti territooriumit – see, mis siit võtta on ei kaalu üle riske, mis taolise liigutusega kaasnevad. Luttwak kinnitab seda sama ka Päevalehele antud intervjuus:
Halvim stsenaarium oleks sügav kriis riikidevahelistes suhetes, mis viib Venemaa ja Eesti vahel kaubanduse ja inimeste liikumise takistamiseni. Vene tankid ei tule Tallinna, kuid see pole see, millest ma räägin. Ma räägin enesekindlusest, julgeolekust, tasakaalukast suhtumisest, mida Eesti vajab. Julgeolekusüsteem ei tähenda, et te peaksite seisma piiril, nuga hambus, ja ootama vallutajat. Julgeolek on inimestele oma pikaajaliste otsuste tegemiseks kindluse andmine. Suur osa on siin NATO-l, kuid üksnes sellest ei piisa. Vajate ka võimet ennast kaitsta, vähemalt rünnakut sellele vastuastumise kaudu fikseerida.
Rahvusvahelistel organisatsioonidel ja liitudel nagu NATO ja EL on aga ka väga suur sümboolne tähendus, mida ei tasu alahinnata. Mitte reageerida teise EL’i riigi sõjalisele ründamisele tähendaks de facto Euroopa Liidu lõppu ning kui NATO ei suuda samuti sellele reageerida tähendab see ka NATO lõppu – agressiivse Venemaa puhul ei ole see aga sugugi NATO liikmesriikide huvides. Kui ei keegi muu, siis Ida-Euroopa riigid saavad ja tahavad sellises olukorras olulist rolli mängida – alustades Poola, Ungari ja Tsehhiga, lõpetades Läti ja Leeduga. On naiivne arvata, et kui tõesti nii absurdne stsenaarium peaks teostuma, siis jääks teised Balti riigid täiesti puutumata või Venemaa ambitsioonid sellega piirduks.
Luttwak jätab täiesti ükskõikselt kõrvale Saksamaa ja Hollandi ning CNN näide on lihtsalt minu jaoks arusaamatu jura, veel vähem aga see, et Briti parlamendisaadikud teevad ja kujundavad riigi julgeolekupoliitikat CNN baasil.
Ja kui nii läheb nagu Luttwak kirjutab, siis pole meilt abi enam kuskilt loota. Olen korduvalt ja enda arvates üpris põhjalikult kirjutanud, et kui Venemaa Eestit ründab on siis oleme üksi ja kui selleks hetkeks pole kedagi siin siis ei tule ka.
Jutt, et väikesed üksused tegutsevad kuskil metsades ja siis tullakse appi ei ole veenev juba ainuüksi logistilistel põhjustel ja rajaneb eeldusel, et venelased on puhta lollid. Kui Eestit rünnatakse, siis on mõne päevaga tähtsamad strateegilised punktid üle võetud ja territoorium halvimal juhul kuulutatud veel üheks osaks Venemaast. Kui sellisel juhul britid tulevad, siis tähendab see nende poolt sõja kuulutamist Venemaale – tuumariigile.
Tsiteerides Luttwaki ennast: “Unustage ära!”
Luttwakilt küsiti ka seda, mida arvata sellest et ainult neljandik käib ajateenistusest läbi:
Ka mina läheksin ajateenistusse vastumeelselt, kui ajateenistuse peaksid läbima vaid 25 protsenti noormeestest. Ajateenistus peab olema kohustuslik kõikidele kodanikele, sellisel juhul sooviksid kõik teenida, sest keegi ei soovi olla autsaider.
Ta annab mõista, et kõik meeskodanikud peaksid läbi, kuid Eesti puhul jääb sellest väheks ja pigem tuleks kasutada Iisraeli lähenemist ehk ka naised ajateenistusse. See ei ole aga poliitiliselt vastuvõetav riigis, mida otsene sõjaline konflikt ei ohusta ning mis on NATO’s ja EL’is.
Luttwak on tunnustatud julgeoleku spetsialist, kuid tema peamine kompetents ei ole Euroopa vaid USA, Aasia ja Lähis-Ida. Ma ei mõista, miks Luttwak sellist loogikavaba juttu ajab ning kelle huvides see õieti on, sest näiteks võrdlused Soomega on ikkagi üpris kohatud.
Kuna Luttwak on kogenud poliitikute ja meediaga suhtleja, siis võib pidada tõenäoliseks, et ta ütles tegelikult mõlemad seisukohad välja – ühe Päevalehes ja teise Postimehes ning tema totaalkaitse kontseptsiooni mahub ka näiteks elukutseline kaitsevägi, mida toetavad vabatahtlike üksused ja keskkoolide sõjaline algõpe.
Video- ja arvutimängud on viimase kümnekonna aastaga meeletult arenenud, kuid kui ulatuslik on progress olnud kipub enamusele meist häguseks jääma. Küll aga tuleb progress selgelt välja, kui vaadata ühte 2 minutilist mängude evolutsiooni esitavat klippi:
Evolution might be up for dispute in science, but here’s a video that shows the actual evolution of a few gaming genres. There’s the 2D to 3D progression of killing Nazis, the ways in which the angles of basketball courts have been handled, the Star Wars games that all look kinda lame, the current fighting games that have sweat with more pixels than entire games of the past, and how driving games have progressed from simple algorithms to entire physics wonders.
Jaa, nii mõnigi mäng tuli ka enda lapsepõlvest meelde. Soovitan kõigile, kes on rohkem aega arvuti taga mängides veetnud kui tahaks tunnistada, klipiga tuttuvda. . . . Kui tuumarelvade katsetamisel sooviti jäädvustada neid millisekundeid, mis järgnevad seadme aktiveerimisel, selgus, et ükski olemas olev kaamera ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, et jäädvustada soovitud hetki. Nii tekkis vajadus erilise kaamera järgi – rapatroonilise kaamera järgi:
Developed by Dr. Harold Edgerton in the 1940s, the Rapatronic photographic technique allowed very early times in a nuclear explosion’s fireball growth to be recorded on film. The exposures were often as short as 10 nanoseconds, and each Rapatronic camera would take exactly one photograph.
A bank of four to ten or more such cameras were arranged at tests to record different moments of early fireball growth.
They provide technical information about the device’s disassembly. In some of the images shown below, accelerating bomb debris ‘splashes’ on a relatively slower growing fireball surface, creating irregularities and mottling.
Leheküljelt leiab ka pilte, mis tehtud rapatroonilise kaameraga tuumaplahvatustest. Nagu ka viidatud lehekülje autor, Herb Yeates, kirjutab on pildid lummavad ning mõtlemapanevad, sest tabatud hetk on 10. nanosekundi pikkune…hmmm…mis on kõige väiksem ajaühik, mille jooksul saab midagi veel toimuda enne kui tegu on olematusega? . . . Eelnev osa sellest postitusest pärineb viitest, mille leidsin blogist, mis mõeldud sellistest veidratest ja natuke kummalistest küsimustest huvitunutele inimestele. Blogi nimigi on juba palju ütlev: Damn Interesting.
Üks viimaseid postitusi oli ka üks huvitavamaid ning käsitles seda, kui kaua peaks inimene avakosmoses vastu ilma skafandrita. Nii saavad kummutatud näiteks mitmetest filmidest tuttavad müüdid sealhulgas ka see nagu inimene plahvataks vaakumis:
In the absence of atmospheric pressure water will spontaneously convert into vapor, which would cause the moisture in a victim’s mouth and eyes to quickly boil away. The same effect would cause water in the muscles and soft tissues of the body to evaporate, prompting some parts of the body to swell to twice their usual size after a few moments. This bloating may result in some superficial bruising due to broken capillaries, but it would not be sufficient to break the skin.
See on vaid väike lõik. Postitus on pikk, kuid huvitav ning annab lõpuks vastuse, mis osutus vähemalt minu jaoks üllatavaks, kuid samas Kubricku 2001: A Space Odyssey vastu austust suurendavaks.
Nokia S60 telefoni omanikele võib huvi pakkuda kodukootud (loe: Tallinna Ülikooli Mobile Interaction Concepts and Technologies kursuse raames loodud) huvitav rakendus, kus mõne teise mobiili pealt SMS’i S60’le saates hakkab juhtuma järgnev:
Sending an SMS with the word “photo” (without quotation marks) will tell the phone to take a picture (reolution 640×480) and send it to a PHP script in a predefined server. The PHP script will then store the photo in the server directory so that it could be viewed from any browser. This action can also be activated by just pressing the SELECT key on the surveillance phone.
Sending an SMS with the word “call” (without quotation marks) will tell the phone to dial a phone number that has been specified in the script. This way you can have the surveillance phone call you so that you can listen-in on what is going on at the location of the surveillance phone. This action can also be activate by pressing the nr. 2 key on the surveillance phone.
Siinkohal oleks vist viisakas mainida, et kõnealuse lahenduse “autor” on minu vend.
Scriptid, mida ta kasutas on aga saadaval sellest samas postitusest. Kui temaga viimati sellel teemal rääkisin, siis ta ütles, et teoreetiliselt peaks neid scripte saama kasutada kõigi telefonidega, mis saavad Pythoniga hakkama…vms.
Tõenäosus, et Vabalogi lugejate seas on S60 omanike: tilluke kuni olematu.
Kaupa või teenust müües koosnebki müüja-ettevõtte kulu erinevatest komponentidest, sh näiteks teeninduse hind. Miks inimesed, kes on nõus pileti ise välja trükkima, peavad kinni maksma Vabaduse väljaku kontori ja teenindajate ülalpidamise? Las maksavad seda need, kes sellist teenust vajavad.
Ainuke “kasu”, mida tarbijakaitse siin võib saavutada, on, et kahaneb firmade motivatsioon oma protsesse e-asjakorralduse kaudu optimeerida – niikuinii peab kõigile ühe hinnaga müüma. Miks peaks riik olema efektiivsuse ja innovatsiooni vastu? Ei saa aru.
Kui ma näiteks Prismast 1000 krooni eest toitu ja viina ostan, ei sõltu mu arve lõppsumma sellest, kas tasun sulas või kaardiga, ehkki üks on arvatavasti Prisma jaoks kallim arveldamise viis kui teine. Kui ma hiljuti endale uue arvuti soetasin, otsisin endale sobiva pakkumise eelnevalt veebist üles. Poes juba teadsin, millise masina osta tahtsin, mistõttu polnud mul vaja omavahel lobisevaid klienditeenindajaid oma küsimustega segada. Kui aga oleksin jultunult palunud nendel mulle erinevaid raale tutvustada ja siis ostnud selle, mis juba ette otsustatud, kas ma sel juhul oleksin pidanud konsultatsiooni eest täiendavalt tasuma? Kui jah, siis kui palju poleks liiga palju?
Tegelikult on Tarbijakaitseameti loogika puudulik ning ületab isegi nende volitusi, sest ühtegi tarbija õigust ei rikuta.
Antud juhul on igal inimesel selge valik, mingit informatsiooni tema eest ei varjata. Larko poe näide on aga puudulik ning isegi eksitav. Poes võtab sularahaga maksmine sageli vähem aega kui kaardiga maksmine, samas on inimestel kaardiga makstes aga kalduvus rahaga natuke vabamalt ümber käia. Teenustasu kompenseerib kliendi suurem kulutus. Ajaliselt pole aga vahet, kas sa maksad kaardiga või sulas. Lisaks sellel töötab enamuses poodidest üle viie kassa samas kui lennufirmadel pole sageli rohkem kui ühte kassat müügipunktis põhjust lahti hoida.
Kui sa hakkad aga lennujaamast pileti ostma, siis tähendab see lisaks kliendi soovide täpsustamisele, talle sobiva lennu broneerimisele ja pileti välja trükkimisele täiendavat ooteaega ka kõigile teistele klientidele.
Mul oli Rootsis õppides lennukiga põhjust üpriski tihti lennata ja sealjuures ostsin paar korda pileti ka kassast, kus avanes võimalus kogeda seda, kuidas inimesed heietavad, et kas ja mis kell ja kas soodsamalt äkki ei saaks enne kui maksmiseni jõuti. Kaks inimest enne mind tähenda vähemalt poolt tundi passimist (heal juhul!) selleks, et sulle pilet välja trükitakse.
Pileti väljatrükk on 5 minuti asi. Sul on raha makstud ja sa oled teadlik erinevatest võimalustest ja enda valiku juba teinud. Kõik. Selle asemel, et teenindada ühte klienti 15 minutit ja tehes teised kliendid närviliseks saab sama ajaga teenindada kolm klienti, kes lähevad rahulolevalt minema, sest neid on kiiresti teenindatud.
Mida rohkem on inimesed ise ära teinud, seda vähem aega kulub müüjatel klientide teenindamiseks. Kui praegune hinnavahe kaob ära, siis miks ma peaks netist tellima? Nii või naa passin nagu tola.
Lisatasu võimaldab järjekorrad hoida lühikesena või lausa olematuna nende jaoks, kellel ei pruugi olla teist võimalust ilma, et nad peaks pool päeva sabas passima ja närve kulutama – võib-olla isegi lennukist maha jääma.
Millega kogu see Tarbijakaitseameti pull lõpeb – halvimal juhul sellega, et KÕIK maksavad nüüd 250 krooni rohkem mitte ainult need, kes kannatavad suhtlemisvaeguse all. Aitäh Tarbijakaitseamet tänu teile pean nüüd võib-olla 200 krooni rohkem maksma.
Õnneks on Estonian Air’il kaks võimalust see jama lahendada. Neist esimene on Mardi pakutud variant:
Või siis tehakse kõrvale riiulifirmad, mis müüvad sama kaupa odavamalt. A la Estonian Airi E-teeninduse OÜ, mis müüb juhtumisi odavamalt kui AS Estonian Air (või mis see EA ärinimi ongi). Noh sel juhul vähemalt tõuseb raamatupidajate tööhõive.
Teine, ja minu arvates lihtsam võimalus, on serveerida interneti teel tellimist kui kokkuhoidu internetist tellijale ehk kõik netist tellijad arvatakse kohe mingi Estonian Airi e-klientide klubi liikmeks, kellele laieneb piletite tellimisel 200 kroonine soodustus, sest nad loobusid isiklikust teenindusest. Kõik.
Mida Tarbijakaitseamet saavutas? Mitte kui midagi peale maksumaksjate raha kulutamise kõigepealt enda ametnike palkade maksmisel ja siis innovaatiliselt mõtleva ning tegutseva firma tegevuse keerulisemaks ajamisel. Selle asemel, et soodustada läbipaistvat ja mitmekülgset hinnapoliitikat soovitakse hindade kujunemist hägustada ja potentsiaalselt kõigile klientidele pileti hinda tõsta.
Täiesti mõttetu asutus, mille kohta võiks veel igasuguseid pikantseid väljendeid kasutada, kuid mis sündsuse huvides jäävad siiski minu teada!
PS. Ja kuidas peaks suhtuma nendesse firmadesse, mis ainult interneti teel enda pileteid müüvadki? Ma tahaks näha, kuidas EasyJet’i piletile täiendavad 13-14 Eurot juurde keevitatakse ja mida nad edaspidi Eestisse lendamisest siis arvavad.
Kes on viimased pool aastat kuskil peidus olnud ja sattunud mingi ime läbi esimese asjana Vabalogi lugema, siis laupäeval asutati erakond Eestimaa Rohelised, mille programmi üheks olulisemaks nurgakiviks näib olevat otsedemokraatia, mis peaks laiemalt väljenduma sagedamate referendumite näol.
Pikaajalist, strateegilist ja efektiivset poliitikat on võimatu sel moel ajada, et valijaskond iga viimse kui üksiku sammuga rahul oleks. Võiks ju mõelda, et võim hakkab rahvale nii hästi seletama oma sammuda tagamõtteid, et rahvas tuleb paati… Aga praktikas tähendaks rohked referendumid arvatavasti võidujooksu “poliitiliselt populaarsete” eelnõude suunas. Ja kuna poliitika seisneb kompromissides, tekiks iga vähegi sisulise otsuse juures ühiskonda veelgi enam lõhestav patiseis.
Esindusdemokraatia tähendab seda, et me anname teatavatele isikutele mandaadi uskudes, et nad oma võimuperioodil teostavad optimaalselt neid huve, mida nad lubasid esindada. Ideaalis näevad need isikud strateegilist plaani, kuidas läbi kompromisside ja võitude seda agendat võimalikult efektiivselt teostada. Ja üksiku otsuse puhul valija käest küsimine… oleks nagu kui keegi hakkaks Liivalaia tänaval kõrvalistmelt su autorooli rebima põhjendusega, et “lubasid ju Pärnusse sõita!”. Jah, sõidame küll Pärnusse, aga pöörde võiksime ikka ristmikul ja rohelise fooritule alt sooritada.
Otsedemokraatia suurim probleem nii nagu seda rohelised näivad praegu serveerivat on suutmatus arvestada erinevate poliitikate pikaajaliste tagajärgedega nagu ka vahetute ootamatute tagajärgedega. Mida tehnilisem või keerulisem küsimus, seda problemaatilisem on otsedemokraatia. Mulle on siiani täiesti arusaamatu, millised mõjud oleks taolisel referendumil – kas tegu oleks ühekordse ja vahetu sekkumisega (a la Sakalat ei lammuta) või tõesti seadustega, millel oleksid laiapõhjalised ja kaugele ulatuvad tagajärjed (a la rohkem kui 20 aastat vanu hooneid lammutada ei tohi).
Rohelistelt ootaks konkreetsemat visiooni sellest, kuidas see Eestis võiks toimuda kui viited Shveitsi süsteemile, sest praegu näivad erinevad inimesed otsedemokraatiast kohati vägagi erinevalt arusaavat.
Ma ei hakka pikemalt sellel teemal kirjutama, sest natuke rohkem kui aasta tagasi sai kirjutatud päris mitu pikemat ja kriitilist postitust pidev-valimistest, millest kõige põhjalikumale – Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga – on vist õige aeg jälle viidata. Sisuliselt oli pidev-valimiste näol tegu otsedemokraatia vormiga – otsedemokraatia ruudus!
Kelle jaoks minu jutt pole piisavalt veenev ja põhjalik, siis soovitan tutvuda Bryan Caplani üpriski pika kirjutisega Myth of the Rational Voter, kus toodud hulgaliselt näiteid ja statistikat mis minu kirjutisest puudub.
Paljuski samasse kasti otsedemokraatiaga on mul kiusatus jätkuvalt paigutada mitmed eGA üritused, millest viimane – Virtuaalne debatt, reaalne kaasamine – toimus alles möödunud nädalal. Samas ei saa ma ürituse kava (DOC) vaadates üle muljest nagu tegu oleks vägagi ühekülgse seminariga, kus fännid saavad kokku ja räägivad üksteisele, kui äge see kõik on.
Kus on skeptikud ja kriitikud, kes sellesse ilusasse pilti auke sisse toksiks, potentsiaalseid probleeme ja puudusi esile tõstaks, et sealt edasi minna? Või polegi see asja eesmärk?
TÄIENDATUD: “osalusest” sai tänu tähelepanelikule kommenteerjale “otse”. Sisu see siiski ei muuda…vähemalt minu arvates. Samas tekib küsimus, kas ma olen ainus, kellel need kaks vahel segamine lähevad?
Vaatan BBC uudiste lehekülge – vaikus. CNN – vaikus. Eesti meedia…pole vist mõtet vaadatagi. Õnneks on alternatiive.
Tegu on Chavezi vastaste meeleavaldusega. Eelnevalt toodud pilt on Gateway Pundit’ist pärit, kuid märksa suurema ja ülevaatlikuma (ja muljetavaldavama) pildiga on võimalik tutvuda siin ja videot üritusest on tänu YouTube’ile võimalik näha siin. Mõned täiendavad pildid koos selgitusega kohapealt.
Ma tahaks tõesti näha inimest, kellele need pildid ei avalda muljet või kelle arvates nad ei ületa uudiskünnist ja küsida miks ta nii arvab?
Olen juba pikemat aeg otsinud head võimalust kirjutada immigratsioonist ja selle vajalikusest Eestis. Sealjuures ei pea ma silmas ainult kõrgharidusega spetsialiste vaid kõiki inimesi, kes on valmis tööd tegema.
Eesti vajab juba mõnda aega mitte ainult kõrgharidusega spetsialiste vaid kõiki inimesi, kelle on olemas oskused ja motivatsioon – ehitajaid, viimistlejaid, autojuhte, müüjaid, teenindajaid, koristajaid jne. Küsimus on pigem selles, keda ja kuidas vastu võetakse. Hirm Venemaa kodanike sissevoolu ees on mõnes mõttes arusaadav, kuid mitte õigustatav väidetega nagu võtaks külalistöötajad eestlastelt ära töökohad, sest nad on valmis madalama palga eest töötama. On valdkondi, kus eesti keele oskus on vajalik kliendi teenindamiseks, kuid on mitmeid valdkondi, kus see ei ole vajalik.
Eestlased, kes on praegu hõivatud näiteks ehituse või koristusega, saaks liikuda suurema lisandväärtusega töökohtadele, kus nende keeleoskus oleks maksimaalselt ära kasutatud. Paljudest inimestest võiksid saada aga ettevõtjad, kes suudavad kliente leida ja tööde teostamist organiseerida selle asemel, et sellega ise tegeleda. Turule siseneksid uued firmad, mis suudaksid pakkuda madalamaid hindu ja mis sunniks pseudo-monopoolset seisundit nautivaid firmasid rohkem tähelepanu pöörama enda konkurentsieelistele nagu kvaliteet.
Inimesed on kõige väärtuslikum ressurss ja nende eemal hoidmine aegunud immigratsiooni poliitikaga on lühinägelik ja pikemas perspektiivis ohtlik meie kõigi heaolule.
Vaatamata lubadustele minu magistritöö (PDF) hindamisele mitte kulutada rohkem kui 6 nädalat ootan ma jätkuvalt Lundist vastust. Tõenäoliselt peab nendega järgmisel nädalal uuesti ühendust võtma ja meelde tuletama, et mind huvitab ka targemate hinnang tehtud tööle.
Tegelikult ajas mõtted magistritööle tagasi Netflixi auhind, millest vähem kui kuu tagasi kirjutasin. Peamiseks tingimuseks auhinna väljamaksmisel oli 10% parem tulemus kui olemas oleval algorütmil. Netflix on üles pannud ka liidritabeli, kust selgub, et osalejaid on:
16016 contestants on 12939 teams from 121 different countries. We have received 2422 valid submissions from 865 different teams; 76 submissions in the last 24 hours.
Sealjuures edetabelit juhib WXYZ Consulting, kelle parim tulemus on 5,77% parem Netflixi enda süsteemist ja enda kodulehel on kirjutavad nad, et neil on veel hulgaliselt ideid, kuidas enda tulemust parandada.
Muide, kui esindatud on 121 erinevat riiki umbes 194-st olemas olevast ja jättes sealt välja enamuse Aafrikast ja veel mitmed arenguriigid ning miniriigid (Tuvalu, Monaco, Vatikan) on tõenäosus, et sellest võtab osa ka mõni Eesti meeskond päris suur. Kui kellelgi on konkreetset informatsiooni eestlaste osalemise kohta, siis olen sellest huvitatud. Ja tõenäoliselt ei ole ma ainus.
Samas ei ole Netflixi auhind jäänud kriitikata. Mina ise vahendan tegelikult Frekonomics’i blogis loetut, mille kommentaaridest võib leida päris huvitavaid tähelepanekuid nagu näiteks:
They really should change the prediction sample data at periodic intervals or have more of them. At some point people are just data mining on the prediction set, albeit very slowly since they need to wait for Netflix to give them back the score.
The contestants are essentially trying to perform cluster analysis in a high-dimensional space with extremely sparse data and no geometric structure. The currently person in 1st place is an assistant professor named Yi Zhang (founder of WXYZConsulting.com) whose whole life’s research work is centered around the problem of “Collaborative Filtering” (which is precisely the problem that Netflix is attempting to solve with this $1 million prize). Yi Zhang, with a PhD thesis in predicting movie ratings for websites and access to the massive research supercomputers at her university, is only able to attain a 5.77% improvement over Netflix. 5.77% is a far cry from the 10% needed to win the $1 million.
It is highly unlikely that anyone will ever reach the 10%, because there is a hard physical limit to the amount of structure in the dataset. This means that it is unlikely that Netflix will ever pay out $1 million to anyone (and I’m sure they knew that from day one). What is far more likely is that someone like Yi Zhang will recieve $50,000 in exchange for writing a performance optimized algorithm that will improve Netflix’s system by somewhere between 6 and 8%.
Samas võis suht sarnast juttu (a la ei ole tehniliselt võimalik) lugeda ka WinXP tööle saamise kohta Mac’idel, kuid ei läinud mööda rohkem kui poolteist kuud, kui lahendus oli olemas. Tõsi, tegu oli märksa konkreetsema ülesandega ja tegu ei olnud inimeste eelistuste ennustamisega, kuid Netflixi auhind on ka ligi sada (!) korda suurem ning lisaks jagatakse veel 50 000 dollarilisi progressi auhindu iga aasta lõpus.
Ma olen siiski optimistlik, et auhind võidetakse, kuid alust kahtlusteks annab samuti Freakonomics’i blogi kommentaaridest leitud viide graafikule, mis kujutab progressi novembri alguse seisuga:
Mida sellest kõigest järeldada? Auhinnad, mille olemas olust on teadlikud paljud ning mis vajavad mingeid konkreetseid oskuseid või teadmisi võivad asendada väga edukalt arendusmeeskonda või R&D laborit. Sellel on loomulikult ka omad negatiivsed tagajärjed, kuid see on eraldi pikem jutt.
Ma ei usugi, et Netflix oleks leidnud praeguse esikoha omanikud ja saanud neile tööd pakkuda ilma olulisi väljaminekuid tegemata enne kui üldse midagi oleks tegema hakatud – alustades värbamiskuludega ja lõpetades uutele töötajatele neile sobiliku riistvara soetamisega. Iga üks võib ise välja arvutada, palju see maksma oleks läinud.
Praegu on aga kulutused tehtud ainult auhinna välja kuulutamisele – nende veebilehel, kust see on läbi blogide, uudistegruppide ja foorumite levinud nendeni, kellel on motivatsiooni ja aega Netflixi püstitatud ülesandega tegeleda. Sisuliselt on miljoni dollari võitmise võimalus kaasanud kümmekond tuhat inimest üle terve maailma Netflixi arendusmeeskonda. Tasuta.
Oskuslikult koostatud auhind, mida on osavalt publitseeritud õigustab ennast peaaegu alati. Keda huvitab auhindade teoreetilisem käsitlus, siis ma ei viidanud postituse alguses enda magistritööle päris ilma asjata. Kui ei midagi muud, siis leiate sealt vähemalt viiteid auhindade majandusteoreetilisele käsitlusele.
Auhindadest – Netflix redux kommenteerimine on välja lülitatud
Mul puudub igasugune soov enamust Delfi kommentaare lugeda või selgitada täiesti pealiskaudselt ja mõtlematult kommenteerivatele inimestele, miks nad peaksid natuke mõtlema, enne kui midagi kirja panevad, selle asemel, et teistele öelda, kuidas nad elama peaksid.
Samas võib Eestis siiski kohata veel inimesi, kes tuletavad meelde, et see, mida ja milla inimene enda kodus teeb, on tema enda asi. Asjalikule Delfi lugejakirjale tuli loomulikult ka täiesti labaseid kommentaare inimestelt, kes ei suuda mõista, et valiku võimalus ei tähenda veel kohustust see valik teha. Iga inimene teab ise kõige paremini, mis talle sobib ja arvata, et temast teab paremini riik või mingi emotsionaalsest oportunismist pakatav “intellektuaal”, on lapsik.
Vabadus saab ainult eksisteerida koos vastutusega ja senikaua kuni kõikide asjade kohta on olemas käsud ja keelud ei eelda keegi sult tervet mõistust. Kuigi antud juhul oli valitud jutuks küll alkohol on tegu siiski rohkem üldisema probleemiga — kaugenemine liberaalsest maailmamudelist tagasi peaaegu nõukogudeaegsesse sotsiaaldemokraatiasse. . . . Pärast öise alkoholimüügi keelustamist suleti Tallinnas terve müriaad poode, nimesed kaotasid oma töö ja firmad lõpetasid tegevuse. Need vaesed müüjad lasti aga lihtsalt lahti. Minu nurgapealne pood, mis oli varem lahti kella 12-ni, on nüüd avatud kella 10-ni (seda peamiselt sellepärast, et kõrval on peamised alkoholi kauplev asutus ja enamus ostab oma napsu õhtul niikuinii sealt). Põhimõtteliselt anti kohalikule väikepoodnikule ja eraettevõtjale rautatud saapaga hoobi tuharasse. Eelkõige soosib see seadus antud hetkel ikkagi surpermarketeid, mille omanikud on kusagil sootuks teises riigis ja mille tulu lõpuks paratamatult riigist välja veetakse.
Soovitan. Omalt poolt lisaks veel nii palju, et vaatamata öisele alkoholimüügi keelule pole alkoholi tarbimine vähenenud. Selle asemel, et juua öösel odavat viina panevad osad kodanikud hoopis süütevedeliku, mis saadaval bensiinijaamadest 24/7. Kas need surmad oleks aset leidnud, kui alkohol oleks olnud saadaval ja mõistliku hinnaga? Kas keegi on mõelnud öösel alkoholi müügi keelamise piirangute negatiivsetele tagajärgedele? Vaevalt.
If the United States were to legalize (and tax) illegal narcotics in the same manner that legal narcotics, like alcohol and tobacco, are treated, consider the effects on:
U.S. foreign policy: Because of current policies regarding narcotics, the United States is stymied in promoting the rule of law in Afghanistan and several Latin American countries because farmers in those countries keep harvesting products that American cunsumers demand. Because this activity is crminalized, the bulk of the revenues from this activity enriches criminal sndicates and terrorist networks. All for a supply-side policy that does nothing but act as a price support for producers.
Crime: What percentage of the criminal justice and penal systems are devoted to drug-related offenses (click here for some answers)? Even if the sums of money that were spent on drug enforcement activities were instead devoted to treatment, I have to think it would be money better spent.
There are other benefits as well — such as eliminating the racial bias that exists within drug sentencing guidelines at the federal level.
There are two potential downsides to this move. First, actual drug use would likely increase — but this can be dealt with via larger treatment budgets. Second, once this genie is out of the bottle, I suspect there’s no going back.
Eestile piisaks ainuüksi sellest, kui meie alarahastatud ja alamehitatud politsei saaks tegeleda tõsiste kuritegudega. Lisaks oleks aga ainuüksi maksutulu arvestatav, samas kui müügil olevate narkootikumide kvaliteet oleks tagatud ja halva kvaliteedi tõttu kannatanutel oleks õigus õiguskaitsele, mida neil praegu ilmselgelt pole. Hinnad langeks ja narkokaubanduse ümber tiirlevalt organiseeritud kuritegevuselt võetakse ära võimalus suurtele tuludele, mis tulenevad illegaalsest ärist ja mis sageli tingivad ka vägivalda. Maksutuludest oleks võimalik aga laiendada võõrutusprogramme ja suurendada ennetus ja teavitustööle kulutatavaid summasid.
Drezner viitab paarile intervjuule Freidmaniga, mida soovitan samuti kõigil lugeda.
Hayek suri mõned aastad enne kui tema ideed mulle tuttavaks said ja ma olen mõelnud, et mida ma oleks arvanud inimese surmast, kelle ideed, kelle kirjutised, on paljuski ka minu enda maailmavaadet mõjutanud. Nüüd ma vist tean.
Milton Friedman ei olnud ainult teooriad ja poliitka vaid idee, et avatud diskussioon ja vabadus tegutseda innustab inimesi paremini kui miski muu maailmas. Valmisolek enda mõtted lõpuni mõelda ja mitte häbeneda seda, kuhu välja jõutakse.
Kes veel ei teadnud, siis järgmised kaks põlvkonda Friedmaneid blogib ehk siis David ja tema poeg Patri.
The first time I ever heard of Friedman was in junior high. I wan’t the type to watch PBS at that age, so I knew nothing of Free to Choose. One of my teachers (and still a good friend) named George Leiter had just returned from a cruise. George prided himself on being quite a good ping pong player. So he was quite surprised when a senior citizen barely tall enough to see over the table had repeatedly destroyed him in ping pong. Only after they were done playing did George figure out it was Milton Friedman on the other side of the table. That was my first introduction to Friedman.
Gen. William Westmoreland, testifying before President Nixon’s Commission on an All-Volunteer [Military] Force, denounced the idea of phasing out the draft and putting only volunteers in uniform, saying that he did not want to command “an army of mercenaries.” Friedman, a member of the 15-person commission, interrupted him. “General,” Friedman asked, “would you rather command an army of slaves?” Westmoreland got angry: “I don’t like to hear our patriotic draftees referred to as slaves.” And Friedman got rolling: “I don’t like to hear our patriotic volunteers referred to as mercenaries.” And he did not stop: ” If they are mercenaries, then I, sir, am a mercenary professor, and you, sir, are a mercenary general. We are served by mercenary physicians, we use a mercenary lawyer, and we get our meat from a mercenary butcher.” As George Shultz liked to say: “Everybody loves to argue with Milton, particularly when he isn’t there.”
One of Mr. Friedman’s major impacts on economics was in establishing a basic worldview. Economics is not a game or an academic exercise, in that view. Economics is a powerful tool to understand how the world works. He used straightforward theory. He gathered data from anywhere he could get it. He wanted to see how well economics fitted the world. That view now holds sway throughout much of the profession.
Mr. Friedman loved to argue. They say he was the greatest debater in all of economics. As improbable as it sounds, given Mr. Friedman’s small frame and thick glasses, few who saw him would deny that he had an astounding amount of charisma. It probably explains why he was so successful on television. While being an academic powerhouse, he really could explain things clearly.
I was not impressed in my own student years by the claims to a belief in personal freedom of the pro-market British economists whom I first encountered. It was not until I came across Friedman, and learned that he had spent more time in lobbying against the US “draft” than on any other policy issue, that I began to take seriously the wider philosophic protestations of the pro-market economists.
Friedman’s iconoclasm endured. He regarded the anti-drugs laws as virtually a government subsidy for organised crime.
Kui Mart Laar tahab ennast jätkuvalt pidada Milton Friedmani õpilaseks, siis oleks tal viimane aeg tõsiselt kaaluda sundteenistusest loobumist. Richard Posner:
I imagine that without the element of faith that I have been stressing, Friedman might have lacked the moral courage to propound his libertarian views in the chilly intellectual and political climate in which he first advanced them. So it should probably be reckoned on balance a good thing, though not to my personal taste. His advocacy of school vouchers, the volunteer army (in the era in which he advocated it–which we are still in), and the negative income tax demonstrates the fruitfulness of his master micreconomic insight that, in general, people know better than government how to manage their lives.
After my first class with him a half-century ago, I recognized that I was fortunate to have an extraordinary economist as a teacher. During that class he asked a question, and I shot up my hand and was called on to provide an answer. I still remember what he said, “That is no answer, for you are only restating the question in other words.” I sat down humiliated, but I knew he was right. I decided on my way home after a very stimulating class that despite all the economics I had studied at Princeton, and the two economics articles I was in the process of publishing, I had to relearn economics from the ground up. I sat at Friedman’s feet for the next six years– three as an Assistant Professor at Chicago– learning economics from a fresh perspective. It was the most exciting intellectual period of my life.
