A large asteroid or comet, the kind that could kill a quarter of the world’s population, smashed into the Indian Ocean 4,800 years ago, producing a tsunami at least 600 feet high, about 13 times as big as the one that inundated Indonesia nearly two years ago. The wave carried the huge deposits of sediment to land.
Most astronomers doubt that any large comets or asteroids have crashed into the Earth in the last 10,000 years. But the self-described “band of misfits” that make up the two-year-old Holocene Impact Working Group say that astronomers simply have not known how or where to look for evidence of such impacts along the world’s shorelines and in the deep ocean.
Scientists in the working group say the evidence for such impacts during the last 10,000 years, known as the Holocene epoch, is strong enough to overturn current estimates of how often the Earth suffers a violent impact on the order of a 10-megaton explosion. Instead of once in 500,000 to one million years, as astronomers now calculate, catastrophic impacts could happen every few thousand years.
Eriti huvitavaks peaks sellised avastused tegema ka globaalse soojenemisega seotud mudelite usaldusväärsuse, sest siiani pole vist keegi arvestanud selliste juhtumitega kliimamudelite koostamisel.
Seega üks natuke provotseeriv, kuid minu arvates õigustatud, küsimus: kui ressursid on piiratud ja valida tuleb üks kahest, kas võidelda globaalse kliima soojenemisega, mis võib kuid ei pruugi tappa tuhandeid inimesi järgmise 100 aasta jooksul või hoopis kosmoseprahiga, mis võib mõne tunniga tappa sadu miljoneid inimesi ja mõjuda märksa laastavamalt maailma majandusele, siis kummaga tegeleda?
See sõltub üksnes meie julgeolekuvajadustest. Kui keegi tõestab, et palgaarmee vastab neile paremini, siis ei tohi lugeda midagi ka see, et selle ülalpidamine tuleks väidetavalt kolm korda kallim.
Aga kui paremini vastab ajateenistus, ei saa samuti lähtuda kõrvalistest teguritest, nagu näiteks noorte inimeste isikuvabaduse piiramisest. See kõlab etatistlikult, aga väikeriigi puhul on see paratamatus.
Hüva, kui jätkub palgaarmee kasutamine elukutselise kaitseväe asemel, siis on aeg üle minna ajateenistuse kasutamisest sundteenistusele. Minu nagu iga teise vabadust armastava inimese jaoks on täiesti vastuvõetamatu süütute inimeste isikuvabaduste kutsumine “kõrvalisteks teguriteks” rahu ajal – sisuliselt annab see ülemaailmses võitluses terrorismiga võimaluse kõikide isikuvabadusi piirata. Äärmiselt kahetsusväärne suhtumine. Veel:
Võib-olla on üks protsent konflikti tõenäosust piisav, et kulutada pidevalt kaks (või enam) protsenti riigieelarvest? Ilmselt on olulisemgi suur ebakindlus. Me kõik kobame pimeduses. Keegi ei tea, mis laadi konfliktid ootavad meid tulevikus. Näiteks siis, kui puhas vesi on tähtsam kui praegu nafta. Või kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi. Ainult üks on kõikidele selge: tuleb valmis olla, parem karta kui kahetseda.
Alustaks sellest, et kui keegi tuleb ebakindluse ja määramatusega mingis valdkonnas toime, siis on selleks professionaal – inimene, kes on aastaid selles valdkonnas tegutsenud, on ise uutest arengutest ja nende jälgimisest huvitatud ning kes on motiveeritud tulevastele probleemidele mõtlema täna indiviidi tasandil (a la Leo Kunnas). Selliseks inimeseks ei ole ükski vastu tahtmist sundteenistuse sattunud inimene.
Ja kuidas peaks tõlgendama ohuna väidet “kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi”? Minu loen siit välja varjatud ksenofoobia, mille eesmärk on Eestisse paremat elu otsima tulevad inimesed jõuga väljaspool hoida. Kas selleks ongi vaja sundteenitust, et saaks Eestis hoida tõelistele eestlastele – et ikka rass puhtana püsiks? Eesti ei asu piirkonnas, kus järgmise 100 aasta või veel vähem 50 jooksul vee pärast peaks sõda pidama.
Ma ei saa Mihkel Muti hirmudest aru nagu ei saa ma ka tema suurest valmistumisest erinevateks ohtudeks aru. Kui tema hirme jälgida, siis nende loogiline lõpp on hoopis totalitaarne riik, kus kõigi isikuvabadused on piiratud, sest ohud varitsevad meid kõikjal. Põhja-Korea on vist sellest kõige ehtsam näide.
Midagi objektiivset Muti ohuhinnangus ei ole ja ainuüksi tema või ühegi teise inimese “arvamus” ei tohi kunagi olla aluseks teiste inimeste isikuvabadust nimetamisel “kõrvalisteks teguriteks”.
Meie julgeoleku tagab pikemas perspektiivis mitte sõjaline valmisolek vaid vaba turumajanduse levimine Venemaale ja ühtlasi üle terve maailma koos marurahvusluse hääbumisega. Mida rohkem on inimestel võimalusi rikastuda ja teenida enda kodumaal, seda vähem peame muretsema nende pilkude pöördumisest Eesti poole. Tihedam majandusalane koostöö tähendab stabiilsemaid suhteid ja vähem sõjalisele jõule orienteeritust.
Ajateenistus rahuajal on minevik ning selle külge klammerdumine võib meile veel kalliks maksma minna. Jään jätkuvalt ootama paremaid ja sisulisemaid argumente kui hirm teadmatuse ja tuleviku ees. . . . Trivimi Velliste ei saanud loomulikult enda autoriteeti jäta kehtestamata Postimehes ilmunud suht sisutühjas arvamusloos.
Sakala Keskuse ümber käib jätkuvalt aktiivne sõnasõda meedias. Kohtusse on Sakala Keskus juba jõudnud, sealt tagasi saadetud ja maavanema poole suunatud, kes nüüd on asunud dokumentidega tutvuma ja üllataval kombel projekteerimisbüroo eestvedamisel. Igati vaimukas samm ETP Grupi poolt, kuid kas neid ajendasid seda tegema samad motiivid, mis näiteks Arhitektide Liitu?
Palmaru soovis Sakala lammutamist peatada, sest see “väga paljudele ei meeldi” ja suht sarnaseid argumente Sakala lammutamise vastu on tulnud teistelt rohkem ja vähem tuntud nägudelt. Paljude jaoks taandub Sakala Keskus “avalikuks huviks”. Mis asi see “avalikkuse huvi” siis ikkagi on ja milles väljendub? Ajakirjanduses ilmunud artiklites või hoopis kogutud allkirjades?
Ma arvan, et 7000 Uus Sakala vastast allkirja (huvitav, kui paljud nendest on reaalsed inimesed ja kui paljud tallinlased?) tuleb veel lähima paari päeva jooksul ära. Kui nüüd võtta Tallinna elanike arvuks 400 000 inimest, siis selgub, et Uus Sakala vastu on allkirja andnud vähem kui 2% Tallinlastest. Kas see 2% ongi “avalikkuse huvi”, mille najal tuleks uute hoonete ehitamine vajaduse korral peatatakse? Kuidas peaks asjasse suhtuma ülejäänud 98% tallinlastest?
Kui Palmaru Kultuuriministeeriumis ümarlaua kokku kutsus oli Uus Sakala vastaseid 5000 ringis. Meedia võttis teema üles kui allkirja Uus Sakala vastu oli andnud alla tuhande inimese. Kui eelmisel reedel oleks peaaegu lammutamiseks läinud, siis ilmus välja ainult sadakond inimest. Kust maalt algab “avalikuse huvi” ja kas sellisel juhul muutuvad aastaid kestnud kooskõlastus protsessid õigustühiseks? Või on Eestis oluline see, kes parajasti “avalikkuse huvi” esindavad mitte aga see palju neid esindajaid on?
Teine küsimus veel – kui Sakala Keskusest tõesti teha uus Linnavalitsuse hoone, siis mis saab kultuurikeskusest? Kas nendel, kes praegu pidurdavad uue kultuurikeskuse rajamist on õigus hiljem valjuhäälselt nõuda uue kultuurikeskuse rajamist kui eelmisel tõmbasid nad kriipsus peale? Miks peaks keegi neid üldse tõsiselt võtma – kas selleks, et investeerida miljoneid ja jälle vastu näppe saada? Kas selleks, et mingi osa seltskonnast hakkab jälle valjuhäälselt deklareerima, et see ei sobi või see on vastuolus “avalikkuse huviga”?
Õnneks pole me nii kaugele veel jõudnud ja tõenäoliselt ka ei jõua. Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus emotsionaalsest meelevaldsusest ja populismist üksi ei piisa. Uus Sakala ehitamine “avaliku huvi” tulemusena viibib, kuid samas hakkavad joonestuma ka väga erinevad seisukohad Sakala Keskuse lammutamise vastaste seas – ühed soovivad säilitada tervet hoonet ja seda isegi laiendada, teised soovivad jätta ainult torni koos sissekäiguga, kolmandad soovivad jätta kõik – sealjuures ka sisekujunduse. Kuidas edasi minna ei ole keegi veel selgelt väljendanud – veel vähem on aga räägitud sellest, kes võiks finantseerida Sakala Keskuse säilitamist. Kas see 98% tallinlastest, kelle jaoks Sakala Keskus ei ole püha lehm peaks selle säilitamist finantseerima? Või äkki peaks läbi Kulutuuriministeeriumi tegema seda kõik eestlased?
Võib täitsa juhtuda, et Uus Sakala arendajate plaan oodata kolm-neli kuud lammutamisega võib toetajate leeri lõhki rebida…võib olla tasub neil korraldada mõni üritus või isegi on-line hääletus, kus on võimalik hääli anda erinevate variantide poolt? Kui palju on Uus Sakala vastaste seas neid, kes refleksiivselt ja emotsioonidest ajendatult Sakala Keskuse lammutamise vastu allkirja andma – kas nad mõtlesid ka sellele, kuhu võiks uue kultuurikeskuse ehitada või kui suureks on Uus Sakalaga seotud kulutused juba paisunud?
Mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kokkuvõtvalt tahaks tähelepanu juhtida sellele, et mida keerulisemaks muutub olukord Uus Sakala ümber, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et keegi julgeb Tallinna midagi suurejoonelist planeerida ja veel vähem finantseerida. Kõik suuremad arendajad jälgivad praegu toimuvat suure huviga ja teevad sellest omad järeldused.
Pole juba pikemat aeg esile tõstnud visuaalselt huvitavamaid leide, kuid et Vabalog liiga tõsiseks ei muutuks midagi vahelduseks.
1. Ma ei teadnud kui palju lennukeid mõnel suvalisel hetkel on parajasti õhus, kuid Aaron Koblin on võtnud FAA (Federal Aviation Administration) andmed ja teinud nende põhjal lummavaid animatsioone – üks ilusam kui teine. Igal juhul tundub, et ainuüksi USA kohal on lennuliikluse haripunktis peaaegu 20 000 lennukit. Soovitan soojalt kõigile, kellele visuaalne informatsiooni esitamine vähegi korda läheb.
2. Dimensioonide visualiseerimine tundub kerge. Üks, kaks, kolm…neli, aga kuidas on viienda dimensiooniga või hoopis 10 dimensiooniga? Rob Bryaton on kirjutanud raamatu Imagining the Tenth Dimension, millel on ka oma veebikülg, kust võib leida animatsiooni, mis võimaldab kõiki neid dimensioone paremini ette kujutada. Teoreetiline füüsika, mis tehtud arusaadavaks isegi lastele…vist.
3. Viimane pole küll päris informatsiooni visualiseerimine, kuid huvitav siiski. Nimelt avalikustas Richard Branson enda Virgin Galactic laevade sisekujunduse. Tegu on siis SpaceShip One põhiste “kosmoselaevadega”, mis ületavad 100km piiri koos 5-6 reisijaga, et mõned minutid nautida kaalutaolekut. Kosmosesse nagu eriti ei jõutagi, kuid pilet läheb maksma mõnisada tuhat dollarit. Kuidas vältida aga klientide pettumust – loomulikult kujundades sõidukite sisu võimalikult ulmeliseks. Kui ei saa pakkuda päris ulmet saab pakkuda ulme illusiooni. Muide, pildid võib leida eelnevalt toodud viitest – paremalt poolt äärest.
Informatsiooni visuaalsest kajastamisest – 16 000 lennukit, 10 dimensiooni ja Bransoni ulmelisus kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmisel nädalal ilmunud n.n. Stern’i raport sai meedias tugeva järelkaja osaliseks nagu iga apokalüptiline stsenaarium, mis suudab köita ajakirjanike tähelepanu ja motiveerida isegi poliitikuid tegema suurejoonelisi deklaratsioone. Nii võis BBC’st lugeda:
A report by economist Sir Nicholas Stern suggests that global warming could shrink the global economy by 20%.
But taking action now would cost just 1% of global gross domestic product, the 700-page study says.
Tony Blair said the Stern Review showed that scientific evidence of global warming was “overwhelming” and its consequences “disastrous”.
Kas Nicholas Stern’i apokalüptilised projektsioonid ka paika peavad on seatud selle nädala jooksul kahtluse alla.
The bottom line: Stern avoids many of the common mistakes in this area. He stresses that a multiplicity of discount rates is required. But his treatment of discount rates is far from transparent and it is in some regards incorrect. That said, the “mistakes” slant the analysis in both directions, rather than confirming any prior that global warming is a significant economic problem.
The notion that there’s only a modest tension between suppressing greenhouse gases and sustaining economic growth is highly dubious. Stern arrives at his trivial costs — that mere 1 percent of world gross domestic product in 2050 — by essentially assuming them. His estimates presume that, with proper policies, technological improvements will automatically reconcile declining emissions with adequate economic growth. This is a heroic leap. To check warming, Stern wants annual emissions 25 percent below current levels by 2050. The IEA projects that economic growth by 2050 would more than double emissions. At present we can’t bridge that gap.
The other great distortion in Stern’s report involves global warming’s effects. No one knows what these might be, because we don’t know how much warming might occur, when, where or how easily people might adapt. Stern’s horrific specter distills many of the most terrifying guesses, including some imagined for the 22nd century, and implies that they’re imminent. The idea is to scare people while reassuring them that policies to avert calamity, if started now, would be fairly easy and inexpensive.
Despite using many good references, the Stern Review on the Economics of Climate Change is selective and its conclusion flawed. Its fear-mongering arguments have been sensationalized, which is ultimately only likely to make the world worse off.
The review correctly points out that climate change is a real problem, and that it is caused by human greenhouse-gas emissions. Little else is right, however, and the report seems hastily put-together, with many sloppy errors. As an example, the cost of hurricanes in the U.S. is said to be both 0.13% of U.S. GDP and 10 times that figure. . . . Last weekend in New York, I asked 24 U.N. ambassadors–from nations including China, India and the U.S.–to prioritize the best solutions for the world’s greatest challenges, in a project known as Copenhagen Consensus. They looked at what spending money to combat climate change and other major problems could achieve. They found that the world should prioritize the need for better health, nutrition, water, sanitation and education, long before we turn our attention to the costly mitigation of global warning.
We all want a better world. But we must not let ourselves be swept up in making a bad investment, simply because we have been scared by sensationalist headlines.
One key problem with the IPCC’s report, sufficient by itself for Mr Castles and Mr Henderson to declare the document “technically unsound”, is the way the scenario-builders have based their projections of future output on national GDP estimates which have been converted to a common measure using market exchange rates. This procedure leads them to overstate the initial gaps in average incomes between rich and poor countries—because prices tend to be much lower in poor countries. Those gaps are in turn crucial for the IPCC’s projections, because the method used in the scenarios assumes not only that the rich countries will continue to get richer but also, in most of the 40 scenarios considered, that the greater part of the (overstated) initial gaps between rich and poor will be closed by the end of the century.
Mida ma kõigi nende tsitaatidega öelda tahan – teadus ei lõppe siis kui saavutatakse konsensus või ilmub 650 leheküljeline raport ja tuleviku ennustamine ning projektsioonide tegemine ei ole teadus.
Ei tasu ka unustada, et globaalse soojenemisega seotud projektsioonid rajanevad mudelitele, kus väga palju oleneb eeldustest ja oletustest ning sellest, mida me praegu teame. Lihtne on siin tuua paralleele majandusteadusega, kus kümmekond pidevalt muutuvat ja eri hetkel erinevat kaalu omavat muutujat võivad muidu stabiilse ja realistliku mudeli jätta mõne aastaga täiesti mõttetuks matemaatiliseks konstruktsiooniks (väikese diskussiooni siin). Nii on näiteks majandusteaduses üpris visalt ignoreeritud ettevõtluse ja ettevõtja rolli, sest statistika ja mudelitega pole siin just eriti palju teha.
Ja lõpetuseks tuletaks meelde veel kord Björn Lomborgi peamist teesi, et ressursid, mis on vajalikud globaalse kliimasoojenemise piiramiseks on sedavõrd ulatuslikud ja tulemused sedavõrd kaheldavad, et palju mõistlikum on need suunata võitluseks konkreetsete probleemidega, millele on juba täna lahendused olemas – puhas vesi, korralik kanalisatsioon, malaariavastased ravimid ja haridus arenguriikdies.
TÄIENDATUD: Kommentaarid miskipärast ei töötanud, kuid nüüd peaks asi korras olema.
Vahel on mul tunne, et inimesed ise ka ei tea, mida nad õieti tahavad peale olemas oleva konserveerimise – igasuguse uudsuse välistamise ja stagnatsiooni – peaasi, et midagi ei muutuks. Mõnes mõttes saan ma sellest aru, sest inimene on ikkagi harjumuse loom, kuid kas see õigustab veel linna muutmist muuseumiks ja tuleviku foobiat?
Mina ei soovi elada surnud linnas – muuseumis, kus tohib ainult vaadata ja imetleda, et küll olid alles ajad. Ma tahan elada linnas, mis elab ja areneb, mis suudab üllatada ja mis kutsub avastama mitte tolmu pühkima kopitanud hoonetelt.
Ma kahtlustan, et 20 või 25 aasta pärast, kui soovitakse näiteks Viru Keskuse asemele midagi uut ehitada, siis hakkab täpselt see sama jama peale. Et see on unikaalne ehitis, mis kannab endas ajastu vaimu ning kuskilt võsast hüppab välja seltskond inimesi, kes on veendunud, et kui Viru Keskus lammutatakse ja asemele ehitatakse midagi muud, siis kindlasti on see kole ja sobimatu. Kui see jutt ei kõla veenvalt, siis kindlasti poleks pärast Sakal Keskuse valmimist peaaegu keegi praegustest Uus Sakala vastastest uskunud, et paarikümne aasta pärast seda sama hoonet kaitsma tõttavad.
Mõni aasta tagasi toimus suur allkirjade kogumine Rahva Raamatu kaitseks. Inimesed võtsid ajalehtedes sõna, kogusid allkirju ja käisid meelt avaldamas. Ja täna? Tänaseks on enamus inimesi üldse unustanud, et midagi taolist üldse toimus ja käivad Rahva Raamatus hoopis Viru Keskuses. Olen mõnelt inimeselt, kes omal ajal hoogsalt Rahva Raamatut kaitsesid, küsinud, et millal sa seal viimati käisid? Järgneb pikk ja piinlik paus ning selgub, et eelistatakse pigem teisi raamatupoode ja Draamateatri kanti pole juba tükk aega sattutud.
Uus hoone ei tähenda ainult millegi vana kaotamist vaid ka millegi uue juurde saamist. Rohkem kohti tähendab rohkem võimalusi, mis omakorda tähendab võimalust võtta riske ja proovida seda, mida varem siin pole julgetud teha. Probleem on selles, et kui inimesed tajuvad ja mõistavad, mida nad kaotavad, siis märksa keerulisem on tajuda ja mõista seda, mida kõike saadakse juurde:
Suur saal – keskuse “kroonijuveel” ehk 1800-kohaline suur saal. Sellise mahuga saali ootavad Tallinnasse pikisilmi nii kvaliteetkontsertide, muusikalide, kui ka suurte rahvusvaheliste konverentside korraldajad.
Kino – 7 saaliga kobarkino peaks viimaks murdma Tallinnas valitseva sisulise monopoli ning tooma seeläbi meie filmisõpradele kauaoodatud piletihinna languse ning senisest parema filmivaliku.
Väärtfilmikeskus – täna ei ole Tallinnas kohta, kus sügavamate kultuurihuvidega inimesed saaksid regulaarselt näha tõelisi väärtfilme. Uues Sakalas selline võimalus viimaks tekib. Ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm on avaldanud soovi uude majja kolida.
Tantsukeskus – Tallinnas ei ole täna ühtegi spetsiaalselt tantsuõppeks rajatud ruumiansamblit. Sakalas leiab endale koha tantsukeskus, kõige erinevamate stiilide – showtantsust balletini – õppimiseks ja harrastamiseks.
Laul ja helistuudio – Sakala saab koduks täiesti uuele Eesti Koorilaulu Keskusele. Muusikasõprade käsutuses saavad olema ka Eesti moodsaim helisalvestusstuudio ning kaasaegsed prooviruumid.
Ma ei hakka pikemalt peatuma omandiõiguse ja tehtud kulutuste probleemidel, mida erinevad kodanikeühendused lihtsalt ignoreerivad. Ise Sakala renoveerimise ja hooldamise eest maksta ei soovita ja teistel midagi paremat asemele samuti ei lasta teha. Ma pole siiani kuulnud mingit alternatiivi Uus Sakala vastastelt sellest, mis hoonest saab kui seda ei lammutada. Kes katab kulud?
Kõik tahavad otsustada, kuid keegi ei taha vastutada ega maksta enda rahaga – ikka teiste omaga.
Õnneks ei kogu allkirju ainult Uus Sakala vastased vaid ka toetajad. Ma ei näe, et kummagi poole allkirjadest oleks mingit kasu, kuid vahel peab visionääre kuidagi toetama.
Kas üks kasutu paekivilahmakas või mitmekülgne kultuurikeskus – ma arvan, et siin polegi midagi valida!
Täna viibisin ühel seminaril, kus vahetasime kogemusi Soome inkubaatorite esindajatega. Meie seminari veab professor Mika Gabrielson Helsingi Business Schoolist, kes muu hulgas tõi välja ühe huvitava SITRA probleemi. Nimelt on SITRA finantseerinud mitmeid biotehnoloogia ettevõtteid, kuid siiani märkimisväärsete tulemusteta.
Mingit erilist probleemi nagu ei olekski, kuid SITRA on läbi mitme rahastamisvooru sidunud ennast biotehnoloogia firamdega, mis kinnitavad, et natuke arendustööd veel ja kohe hakkavad tulema ka reaalsed tooted ja tulemused. Ainult raha oleks juurde vaja. Nii ongi SITRA sattumas neetud ringi, kus ühelt poolt on surve arendustööd finantseerida ja tulemusi näidata ning juba investeeritud summasid mitte maha kanda, teiselt poolt pole aga mingit kindlust, et suudetakse midagi ka pärast mitut täiendavat finantseerimisvooru näidata.
Kerkib üles huvitav küsimus, kas SITRA suudab loobuda märkimisväärsete tulemusteta biotehnoloogia ettevõtete finantseerimisest? Millised on ajendid otsustajatel?
Minu sisetunne ütleb, et teiste raha jagades on finantseerimisest keelduda märksa keerulisem, kui näiteks oma raha oleks mängus.
SITRA probleemidest innovatsiooni rahastamisel kommenteerimine on välja lülitatud
…Ragnar Nurkse (PDF…ühtlasi kõige rohkem Nurkse kohta informatsiooni sisaldav dokument, mis minul õnnestus leida).
Minu jaoks täielik üllatus.
Ma ikka enda arvates omasin mingitki ettekujutust Eesti majandusteadlastest, kuid täna loen esimest korda Nurksest. Nüüd ma vähemalt tean tema olemas olust, kuid isegi otsing neti.ee’s annab vaid paarkümmend kohaliku lehekülge ja sealgi on Nurksele pigem viidatud.
Õnneks korraldab Tallinna Tehnikaülikool Nurkse sajanda sünnipäeva puhul konverentsi, kuhu loodetavasti laekub huvitavaid uurimusi mehe tööst ja ehk arendatakse ka tema mõtteid edasi. Üks põhjus, miks Nurkse pole Eestis tuntum on tema emigreerumine Kanadasse ning nagu ma täna teada sain:
Ragnar Nurkse, often called a Norwegian or Swede but in fact the world’s most important Estonian economist.
Eelnev tsitaat pärineb blogist Organizations and Markets, kust selgub, et Nurkse oli tuttav ka näiteks Ludwing von Mises’iga ning mitmete teiste austria koolkonna esindajatega:
Nurkse was an occasional visitor to Mises’ private seminar at the Vienna Chamber of Commerce. He rejected the Austrian theory of capital, however, preferring a model in which capital is virtually homogeneous and self-reproducing.
Selle nädalasest Ekspressist võib lugeda jätkuvalt ajateenistust pooldava Andrei Hvostovi kirjutist, kust võib muuhulgas leida järgneva üpris kohatu võrdluse:
Kasutades Jürgen Ligi mõttekäiguga sarnast lähenemist, tahan rõhutada, et palga maksmine tudengitele oleks väga õiglane. Ühiskond on seda võlgu nendele tuhandetele neidudele-noormeestele, kes töötavad palehigis ülikoolide auditooriumeis ja raamatukogudes. Kaugeltki mitte kõik keskkoolilõpetajad ei lähe okkalisele kõrghariduse rajale; paljud nende eakaaslased hängivad muretult suurte linnade ostukeskustes või tšillivad väikeste maakohtade poe juures Sarvikut juues.
Kohatu on selline võrdlus sellepärast, et vastupidiselt ajateenistusele saab iga tudeng ise valida, mida soovib õppida ja seda teadmisega, et ta soovib selles valdkonnas tegutseda ning ülikoolis omandatust on talle hiljem tööturul kasu. Lisaks selle on tudengid vabad õpingute kõrvalt töötama ja oma elu elama. Vastupidiselt ajateenistusele on kõrgharidusega inimestel hiljem elus mingit kasu ning tegu ei ole maha visatud ajaga. Ma saaks Hvostovi mõttekäigust aru kui kõrgharidus oleks kohustuslik, kuid seda ta ju ometigi ei ole.
Probleeme on minu arvates selles arvamusloos teisigi, kuid need, kes Vabalogi loeavad juba teavad, kuhu jutt varsti pöördub.
There is ample evidence that the elite now running America has grasped the economists’ dictum. To be sure, the officer corps is drawn from the ranks of college graduates, and a tiny minority of college graduates do heed that call. On the other hand, it is well known that to fill the ranks of enlisted soldiers, sailors and Marines, the Pentagon draws heavily on the bottom half of the nation’s income distribution, favoring in its hunt for recruits schools in low-income neighborhoods. Certainly few if any of Kerry’s elitist critics on the right, all of them self-professed patriots, have served their country in uniform, let alone in battle; nor have many of their offspring.
Reinhardt’i “On the other hand, it’s well known…” vastu räägib aga Tim Kane’i värske uurimus, millest mees on ka kena kokkuvõtte teinud:
A recent demographic study by this author, published three days before Senator Kerry’s gaffe, reviews the data on all enlistees, not just a sub-sample. The average American enlistee is more educated—not less—than the average young civilian. Wartime recruits also come from wealthier neighborhoods than their civilian counterparts, on average. And the force has been trending towards wealthier troops and smarter troops since the war in Iraq began in 2003.
This article examines trends and relationships involving high school seniors’ military service plans, their college plans, and their actual entry into military service. Cross-sectional and longitudinal data from the Monitoring the Future project show that, although individuals planning to complete college are less likely than average to plan on military service, the upward trend in college plans cannot account for many of the year-to-year changes in military propensity. Moreover, it now appears that the majority of young men expecting to enter military service also expect to complete a four-year college program. Most important, planning for college does not reduce enlistment rates among high propensity males, although for some of them it may delay entry by several years. These findings suggest that educational incentives for military service are now particularly important, given the high proportions of potential recruits with college aspirations.
This article questions what factors are associated with joining the military after high school rather than attending college, joining the civilian labor force, or doing some other activity. Three areas of influence on military enlistment are highlighted: educational goals, the institutional presence of the military in communities, and race and socioeconomic status. The analysis uses data from a recent cohort of high school graduates from the State of Texas in 2002, when the United States was at war, and employs multinomial logistic regression to model the correlates of post-high-school choice of activity in this cohort.
Results confirm the hypothesis that a higher military institutional presence increases the odds of enlisting in the military relative to enrolling in college, becoming employed, or doing some other activity after high school. Additionally, college aspirations are clearly associated with the decision to enroll in college versus enlist and also increase the odds of joining the military rather than the civilian labor market, or remaining idle. Unlike previous studies, few racial and ethnic differences are found.
Voluntary military enlistment during wartime is associated with college aspirations, lower socioeconomic status, and living in an area with a high military presence.
1. Richard Florida on asunud blogima. Esialgu näib ta pigem viitavat huvitavamatele artiklitele ja uurimustele, kuid kui tema blogile tekib lugejaid, siis ega need arvamused ja pikemad postitusedki jää tulemata.
Ricahrd Florida on eelkõige tuntud enda “loova klassi” teesiga, millega Florida on üritanud selgitada miks kõige loovamad inimesed koonduvad just osadessse linnadessse ning millist rolli need inimesed mängivad linnade arengus.
Florida külastas selle aasta alguses ka Rootsit (ei mäleta kas Stockholmi või Malmöt). Kui üks meie õppejõude sellest kursusele teatas, siis lõid vähemalt poolel kursusel silmad särama (sealhulgas ka minul), kuid siis teatas õppejõud, et üritusest osalemine läheb maksma 2000 SEK’i. Võite isegi arvata, kui paljud meist üritusele jõudsid.
2. The Economist on samuti sisenenud blogimaailma ja seda lausa kahe blogiga korraga: Free Exchange ja Democracy in America. Neist esimene kajastab maailma asju laiemalt ja vähemalt esialgu peamiselt erinevaid uurimusi vahendades ja neist järeldusi tehes, teine aga kajastab USA järjekordsete valimiste eelset debatti nagu ka valimisi ja sellele järgnevat. Siiani päris huvitavad ja kohati isegi provokatiivsed postitused.