Kuulsin ühelt healt sõbrannalt, kuidas üks tunnustatud majandusanalüütik neile Eesti majanduse tulevikustsenaariumeid lahkas. Ma ei hakka peatuma nendel väikestele tõenäosustel, mis ta määras Eesti majanduskasvu jätkuvale kasvule (oluline kasvu kiirenemine ja sama kasvutempo hoidmine) vaid hoopis tõenäolisematele stsenaariumitel.
Loomulikult hoiatas kõnealune majandusanalüütik kõiki kuulajaid sellest, kui tänamatu tegevus on ennustamine enne kui midagi ütles, kuid siis pakkus välja, et “pehme maandumise” tõenäosus on praegu nii 0.6 ja tõsisema kriisi tõenäosuseks pakkus ta aga 0.3, mis pidavat aga realiseeruma pigem äärmuslikul juhul a la inimesed hakkavad “mõisaid põletama”.
See oli mõned päevad enne neljapäeva ja reede öösel Tallinnat vallanud rahutusi, kus keerati autosid katustele, tänavatel süüdati lõkkeid, rüüstati poode ja vandaalitseti niisama.
Tõenäoliselt on praegu veel vara hakata ennustama kriisi, kuid kui olukord pärst 9. maid ei normaliseeru ja marodööritsemin jätkub ka siis, tuleb otsa vaadata ka tõsiasjale, et inimesed hoiavad õhtuti Kesklinnast eemal – kannatavad poed, baarid ja restoranid. Rahvusvahelisest meediast välja imbuvad uudised panevad potentsiaalsed turistid Tallinnasse tuleku otstarbekuses kahtlema. Osad poed tuleb uuesti varustada ja remontida, mis kõik võtab aega ja raha. Samal ajal teevad politseinikud ületunde, mille eest nõile kõigile on ettenähtud ka õiglane tasu, mis kindlasti ei ole lõppkokkuvõttes sugugi odav.
Valitsuses lubadus korvata kõik kahjud või kulud (oleneb sellest, kes räägib) on aga piisavalt üldsõnalised, et sinna alla ei mahu saamata jäänud tulu. Rahandusministri sõnavõttu kuulates jäi minule mulje, et korvatakse ikkagi ainult reaalsed kahjustused ja varastatud kaup ning seda kuludokumentide alusel pärast politseisse esitatud avaldust ning rahandusministeeriumisse toimetatud õiendit. Vähemalt lubatakse esimesed väljamaksed teha 10 tööpäeva jooksul, kuid tõenäoliselt hakkab see periood päris kiiresti venima.
Lõppude lõpuks ei ole aga otsesed kahjud need, mis võivad oluliselt mõjutada kohaliku majanduskliimat vaid inimeste optimistlikus või pessimistlikus, valmisolek teha kulutusi täna mitte ülehomme või järgmine aasta. Siin kohal väike tsitaat Keynes’ilt:
“Even apart from the instability due to speculation, there is the instability due to the characteristic of human nature that a large proportion of our positive activities depend on spontaneous optimism rather than mathematical expectations, whether moral or hedonistic or economic. Most, probably, of our decisions to do something positive, the full consequences of which will be drawn out over many days to come, can only be taken as the result of animal spirits – a spontaneous urge to action rather than inaction, and not as the outcome of a weighted average of quantitative benefits multiplied by quantitative probabilities.”
Eesti viimaste aastate majanduskasv põhineb paljuski eestlaste tuleviku ootustel, mida siiani on tagant utsitanud kohati õigustamatult kõrge optimism enda ja Eesti tuleviku perspektiivide osas Euroopa Liidus.
Paar ägedamat päeva ei muuda tõenäoliselt eriti midagi, kuid pikem rahutuste periood, kuhu lisandub näiteks kaubanduslike suhete katkemine Venemaaga on märksa problemaatilisemad. Lisame siia veel teravama välismeedia tähelepanu ja polegi rohkem vaja, et inimesed muutuksid enda investeerimis- ja ostusotsustes oluliselt konservatiivsemaks.
Ennustamine on üks ülimalt tänamatu töö, kuid mõne mõtteharjutuseks liigitatava stsenaariumi võiks välja tuua.
Negatiivsemalt poolt tekitab üldine nõudluse vähenemine vajaduse osade inimeste vallandamise järgi, mille tulemusena jäävad töötuks just madalama hariduse ja sissetulekutega inimesed – sealjuures eestlased -, kes on aga märksa rahvuslikuma mentaliteediga. Vastatsikused süüdistused viivad aga konfliktide ja kokkupõrgeteni, mis võivad rahutustele hoogu juurde anda ja luua allakäigu spiraali. Õnneks eeldab selline stsenaarium pikemaid rahutusi, mis eilsete sündmuste taustal tunduvad ebatõenäolised juba täna.
Samas, näidake mulle inimest, kes taolist marodööritsemist isegi teisipäeval oleks osanud ennustada.
Positiivse stsenaariumi puhul rahunevad vandaalid maha ja saavad aru, et lõhkumise ja laamendamisega ei saavutata peale täiesti asjasse mitte-puutuvate inimeste pahameele mitte kui midagi. Ilmselgelt ei ole poepidaja süüdi pronkssõduri teisaldamises ning tema poe rüüstamine ei avalda Ansipile ega tema valitsusele praktiliselt mingit mõju. Tulevad tähtpäevad ja lähevad. Tuleb tavapärasest meeldivam suvi, mis meelitab nii turiste kui eestlasi Eestis puhkama ja elu läheb edasi.
Ma ei näe mingit põhjust integratsioonile hingekella lüüa, sest pätte ja kaabakaid on alati olnud. Enamus pronkssõduri juures meelt avaldanud inimesi on rahulikud ja töökad. Paljudele venelastele ei lähe pronkssõdur aga suurt midagi korda. Jah, osad neist oleks võib-olla tahtnud, et pronkssõdur jääks sinna, kus ta on, kuid on ka neid venelasi, kes meenutavad enda vanemate jutte Teisest maailmasõjast – kuidas punaarmee tuli ja võttis ka neilt kõik, mis võtta andis – ja neid jätab pronkssõdur suht külmaks.
Mis mind aga murelikuks teeb on noorem põlvkond, keda just eile suuremas koguses tänavatele imbus. Loosungid nagu “CCCP 4-EVER” saavad tulla ainult teadmatusest ja annavad ühtlasi mõista, et meie haridussüsteem ei täida praegu päris neid funktsioone, mida oleks vaja. Ühtlasi oleks huvitav teada, mida arvavad nende laste õpetajad enda õpilaste tegevusest Tallinnas.
Kaalukaim argument pronkssõduri teisaldamise poolt on minu arvates aga just see, et kui pronkssõdur praegu paigale jätta, siis võib Eesti valitsus kaotada nii rahvusvahelise kui ka kodumaise tõsiseltvõetavuse.
Andres Laiapea Infopartisanis. Ja tõsi ta on. Nüüd juba enam kui aasta eestlasi meedias kummitanud monument on pälvinud piisavalt palju tähelepanu, et selle lihtsalt sinna jätmine – kogu teemale käega löömine – näeks eriti selgrootu ja lömitav välja.
Paljud noored rootslased omandavad liiga kaua kõrgharidust, millega pole hiljem suurt midagi peale hakata. Tulemus? Enamus noori on üle haritud samas kui tööandjad otsivad ka kogemusi:
A new report – commissioned by McDonalds – has shown that 59 percent of personnel managers consider the experience gained from a job with the global fast food chain more beneficial than a term spent studying political science. . . . The managers surveyed were overwhelmingly in favour of young people finding their way into the labour market at the earliest possible opportunity: 85 percent said that job seekers had satisfactory levels of education but lacked practical experience; 91 percent believed that a lack of work experience made it more difficult for many young people to get a job.
Artiklis saab kriitika osaliseks ka Rootsi haridussüsteem, mis ei panusta piisavalt kutseõppele, ja noorte nõudmised palgale, mis kohati on ebarealistlikult kõrged. Tõenäoliselt on siit võimalik tõmmata paralleele ka Eestiga, kuid pajude noorte õpingute kõrvalt töötamist tasuks küll pigem kiita kui laita.
*
Ametiühingute roll võib Eestis olla väike, kuid isegi suht suure toetuspinnaga riigis nagu Rootsi selgus hiljutisest institutsioonide usaldusväärsuse uuringust, et Europarlamendi kõrval on ühed vähem usaldatud institutsioonid ametiühingud:
Unions fared badly, as they have done in previous surveys by SOM. 41 percent had little or very little confidence in the labour organizations, while only 21 percent had great or very great confidence.
Isegi Eestis on päris palju juttu Hiinast, kuid Indiast, mis tekitab tänu kõnekeskuste ja tarkvarainseneride töökohtade üleviimisel USAst Indiasse hulka kära, on märksa vähem juttu. Minu arvates võiks aga rohkem olla ja seega väike minupoolne panus – kaks artiklit, mis tähelepanu köitsid ja ehk teistelegi huvi pakuvad.
Kõigepealt üks mõtlemisainet pakkuv artikkel India väidetavalt ammendamatutest inseneride varudest. Artiklist selgub, et pole need varud nii ammendamatud midagi, sest lisaks kõrgkoolidele, kust kaob tundideks elekter, kuhu osad õppejõud ei vaevu kohalegi tulema ja kus õpikud on sageli kümneid aastaid vanad, on kohalikel probleeme ka kõige elementaarsemate oskustega, millele lihtsalt ei pöörata tähelepanu:
“Everything else is forgotten: the capacity to think, to write, to be logical, to get along with people,” said Mohandas Pai, human resources chief for Infosys Technologies Ltd., the software giant that built and runs the Mysore campus for its new employees.
The result is smart, well-educated people who can have trouble with such professional basics as working on a team or good phone manners.
Sealt, kus Indias avaliku sektori võimalused lõppevad, läheb edasi erasektor, mis panustab üha suuremaid ja suuremaid summasid kvalifitseeritud tööjõu koolitamisele. Millises ulatuses ja kui mitmesaja miljoni dollari eest võib lugeda juba artiklist. Üks on aga kindel: haritud ja töökatest indialastest on meile kõigile kasu.
Miks? Eks ikka sellepärast, et haridus võimaldab kohalikele paremaid töökohti, seeläbi kõrgemaid palku ja lõppude lõpuks turgu toodetele, mis muidu jääksid üldse loomata.
In early April, Ghosn was in India to inaugurate a plant in Nashik jointly run by Renault and Indian carmaker Mahindra & Mahindra (MAHDY) that will produce an economy car called the Logan. The base model will cost $9,700, but Ghosn also hopes to launch an ultra-cheap model in India—that will retail for about $3,000—later in the decade. . . . Tata has audacious plans for a four-door, 33 horsepower engine that will go for $2,500 when launched in 2008. If it takes off, India’s car sales could easily surpass 6 million units later in the decade.
Artiklis ei ole sellest küll juttu, kuid ega nende odavate autode turvavarustus ei ole kõige rikkalikum ning tõenäoliselt Euroopa või USA standarditele vähemalt esialgu erilist rõhku ei panda. Võiks arvata, et tegu on inimeste elude ohtu seadmisega, kuid samas on aeg näidanud, et mida turvalisemad on autod, seda suuremaid riske võtavad juhid. Kui ikka tõsise vigastuse või surma tõenäosus on väike, siis kipub juhi jalg gaasipedaalile natuke kõvemini vajutama.
Need kaks artiklit kokku aitavad ehk isegi ümber lükata veel ühe palju armastatud müüdi: inimesed Hiinas ja Indias ei saa kunagi endale lubada sarnast elustandardit sellele, mida saavad lubada endale inimesed USA’s või Euroopas, sest meil ei jätku ühte, teist või kolmandat.
Inimesed on leidlikud. Mida rohkem on inimesi – mida paremini on nad haritud – seda tõenäolisem, et luuakse juurde uut rikkust, mis võimaldab inimestele paremat elustandardit. Ja seda mitte ainult Hiinas või Indias vaid terves maailmas, sest kui mõne probleemi lahendamisega tegeleb kordades rohkem inimesi, siis ei jää ka lahendused tulemata.
Kaks artiklit, mis valgustavad India majanduses toimuvat kommenteerimine on välja lülitatud
Ära palka ajakirjanikke, vaid majanduse, juura, arstiteaduskonna, sotsiaalteaduskonna jne lõpetajaid. Neile saab kirjutamist õpetada, ajakirjanikele mingi valdkonna peensuste selgeks tegemine on raske või üldse võimatu. Konkurents kõiksugu majandusspetsialistidele on ju tugev? Kindlasti laekuks palju cv-sid. Paljud noored on omandanud teadmised välismaal, paljudel on mitmeaastane kogemus ärimaailmast. Oleks paju huvitavam lugeda asjatundjate vaadetest eesti majandusele, kui generalistidest ja humanitaarse taustaga ajakirjanike sisuta üldistusi.
Toivo kirjutab sellest, mida tema soovitaks meediaärisse sisenevale Oliver Kruudale. Toivol on ka teisi mõtteid, millest nii mõnigi mõjuks vägagi kosutavalt kohalikule meediamaastiklule.
Viimase kuu jooksul ei ole ma saanud sulgeda päris mitut akent enda veebibrauseris, sest neis sisalduvad viited ja artiklid on ühel või teisel moel huvitavad. Selleks, et nad igavesti ei kaoks tekitan siia väikese mälestuspostituse neile.
Eighteen mathematicians spent four years and 77 hours of supercomputer computation to describe this structure, with the results unveiled Monday at a talk at the Massachusetts Institute of Technology.
Artiklist leiab ka pildi sellele abstraktsuses kohta, kuid sõnades seda kirjeldada on keeruline. Samas mõned füüsikud ikkagi üritavad seda kujundit kirjeldada, kuid ega nemadki suuda leida paremaid sõnu kui: “It’s some sort of curvy, torus type of thing!” . . . IBM targad ajud on hakkama saanud projektiga “many eyes”, mis peaks võimaldama üleslaadida andmeid, mis siis visualiseeritakse ehk kuvatakse graafiliselt. Pärast seda on kõigil võimalus visuaalset informatsiooni kommenteerida (näiteks esile tõsta huvitavaid seoseid) või sisestatud andmeid mõnel teisel moel graafiliselt kuvada (variante on mitmeid). Eraldi huvitav on erinevate andmete vaheliste korrelatsioonide otsimise/kajastamise võimalus.
Üldiselt võimalusi on palju ja mulle tundub, et tegu väärtusliku lahendusega, kuid ma ei suuda välja mõelda kui väärtuslikuga ja kuidas seda väärtust sealt kätte saada. . . . Kui palju on erinevaid viise graafiliselt informatsiooni esitada? Vähemalt ühe päris huvitava tabeli jagu. Igale “elemendile” vastab vähemalt üks info esitamise viis, kust võib leida lihtsaid klassikuid nagu ka abstraktseid monstrumeid. Kui sa arvad, et sa oled seda tabelit juba kuskil näinud, siis tõenäoliselt oledki.
Vähemalt ma saan selle tabeliga akna enda brauseris pärast kuude pikkust venitamist sulgeda. . . . Ja kellel läheb korda Eestis müüdavate ravimite ja hambaarstide reguleerimine võib lugeda Sirje postitust teemal nagu ka minu arvamust kommentaarides.
58 dimensiooniline objekt, IBM "visualiseerib" jne. kommenteerimine on välja lülitatud
Alandi juhtis tähelepanu ühele väga tõsisele probleemile, mis ei puuduta tegelikult ainult ajakirjanikke, vaid kõiki avalikke ajaveebe pidavaid isikuid. Nagu hiljuti üht temaga seotud teemat kommenteerides märkisin: kui ajaveebile on võimaldatud vaba juurdepääs, siis asub see juba definitsiooni kohaselt avalikus internetiruumis. Loomulikult ei saa tahta, et eraviisiliselt peetavates ajaveebides järgitaks tingimata ajakirjanduseetika koodeksis toodud reegleid (ajaveeb on vaid tehniline vahend, nagu trükkipress), mida ajakirjanikud ei järgi alati isegi oma kutsetöö käigus, kuid avalikku ajaveebi pidades tuleks pidada meeles, et see ON avalik.
Andres arendab teemat edasi ühe hiljutise huvitava näite varal, millega saab põhjalikumalt tutvuda tema postitust lugedes. Soovitan. Küll aga väärib üks lõik tema postituse lõpust eraldi tsiteerimist:
Minu meelest on suuremad eestikeelsed meediakanalid selgelt vasakule kaldu (rääkigu neis töötavad vasakpoolitsevad ajakirjanikud üksteisele jagatavates intervjuudes objektiivsusest või mitte) ja kui mul kunagi suuremal hulgal aega üle jääb, siis kavatsen seda sisuanalüüsi abil tõestada. Tegelikult oleks Eestis vaja mõnda sellist organisatsiooni nagu Accuracy In Media, mis tegelekski sellega, et juhib tähelepanu ajakirjanduse kallutatusele.
Minu arvates on objektiivsuse taga ajamine ajakirjanduses suht lootusetu tegevus, eriti kui seda teevad väga tugevate ideoloogiliste eelarvamustega inimesed nagu Arni Alandi, kes kipuvad teistsuguseid seisukohti kui nad on põhjalikult (minu arvates) argumenteeritud lihtsalt ignoreerima, sest need ei lähe nende maailmavaatega kokku.
Kaldun arvama, et blogid on pigem hea võimalus inimeste eelarvamuste ja seisukohtadega tutvuda ning lõpetada objektiivsuse teesklemine. Kui mul on piisavalt informatsiooni, siis ma saan teha järeldusi selle kohta, kui tõsiselt ma autori artikleid tahan võtta. Näiteks Alandi nime nägemine mõne uudisloo juures teeb mind – pärast tema blogi lugemiste ja tema suhtumise teadmist – ettevaatlikumaks ja skeptilisemaks ning paneb vähemalt osade lugude puhul täiendavat informatsiooni otsima.
Loomulikult ei ole see ainult vasakpoolsete probleem ja siit ka veel üks põhjus, miks ma loen nende inimeste blogisid, kes ennast vasakpoolsemana määratlevad, et mõista kuidas nemad maailmas toimuvast aru saavad ning mida oluliseks peavad.
Meil kõigil on oma maailmavaade, mille peitmine objektiivsuse taha tundub sageli olevat lihtsalt mõttetu enesepettus, mille tulemus on pealiskaudsus ehk veelgi mõttetum uudislugu.
Väikese hilinemisega, kuid pigem tuleviku silmas pidades, ei saa jätta mainimata ühte viimaste aastate suurimata auhinda, mille väärtus ulatub 25 miljoni dollarini. Tegu on Richard Bransoni poolt välja kuulutatud Earth Challenge auhinnaga:
“The Earth cannot wait 60 years,” he said at the news conference. “I want a future for my children and my children’s children. The clock is ticking.”
He said if the planet was to survive, it was vital to find a way of getting rid of the greenhouse gas carbon dioxide.
He said he believed offering the $25m (£12.5m) Earth Challenge Prize was the best way of finding a solution.
Overseeing the innovations are James Hansen, the noted climate scientist and head of the Nasa Institute for Space Studies; the inventor of Gaia theory James Lovelock; UK environmentalist Sir Crispin Tickell; and Australian mammalogist and palaeontologist Tim Flannery.
They are looking for a method that will remove at least one billion tonnes of carbon per year from the atmosphere.
Auhinnale on tekkinud ka oma lehekülg, mis esialgu on pealiskaudne ja sisaldab vähe täiendavat informatsiooni.
Mind teeb esialgu murelikuks see, kui vähe detailset informatsiooni on väljastatud reeglite ja tingimuste kohta. Ajalugu on näidanud, et mida segasemad on tingimused, mis üldisem on sõnastus, seda suurem on tõenäosus, et tõeliselt originaalsete mõtetega inimesed hoiavad enda ideed endale.
Praeguse seisuga puuduvad igasugused tagatised ja täpsustused. Kuna tegu on üpris ambitsioonika projektiga, siis võib-olla kogutakse alles hoogu ja auhind kuulutati enne välja kui midagi reaalselt tehtud oli.
Innovatsioon on loomulikult see, millest väsimatult räägitakse ja milles iga vähegi sõna tähendust teadev inimene on valmis sõna võtma. Samas on need sõnavõtud erinevatele uurimustele toetudes muutunud ainult pessimistlikumaks ning seda paljuski õigustamatult. Tajutakse mingit ebamäärast ohtu, millele lahenduseks näib (nagu kahjuks ikka Eestis) olevat pumbata rohkem raha siia või sinna, milleks on enamasti teadus- ja arendustegevus.
Nende pessimistlike sõnavõttude ja neist tulevate soovituste varjus ei saa mina aga lahti tundest nagu paljud ei annaks endale aru, kui väike riik Eesti on ja kust ta asub nagu ei anta endale aru ka sellest, millised on meie tegelikud võimalused ning kust nad tulevad.
Innovatsiooni problemaatilisusele Eestis annab aga täiendava mõõtme tõsiasi, et suur osa meie majandustegevusest toimub teenindussektoris. Teenindussektori ettevõtetes toimuvat innovatsiooni on aga keeruline mõõta mingi kvantitatiivse mõõdikuga, mida saaks hõlpsasti võrrelda teiste riikidega.
Võrdlevate rahvusvaheliste uuringute problemaatilisus seisneb eestlaste jaoks selles, et enamus mõõdikuid on seotud tootmissektoriga, kus innovatsiooni on võimalik mõõta märksa lihtsamalt ja selgemalt. Näiteks patentide hulk või kulutused arendustegevusele, mis teenindusettevõtete puhul on vastavalt kas minimaalse tähtsusega või sedavõrd hajutatud ning hägused, et nende mõõtmine ei ole lihtne ega odav ja aega sellele eriti ei kulutata.
1990ndatele unistava ja hella pilguga tagasi vaadates kiputakse unustama, et innovatsioon, mis siis aset leidis, oli paljuski tingitud uute seadmete kasutusele võtmisest valdkondades, kus mitmetes teistes riikides tegutsesid kogemustega inimesed, kes kasutasid väga edukalt vanemaid seadmeid ja meetodeid. Eestlased olid sunnitud mitmes tootmisvaldkonnas tegema 100% üle mineku marginaalse 5-10% asemel, mida arenenuma majandusega riikides tehti. Meil polnud midagi kaotada uue tehnoloogia kasutusele võtust, sest meie oskused mitmes valdkonnas olid võrreldes teistega lootusetult vananenud ja konkurentsis püsimiseks oli vaja astuda radikaalseid samme, mida julgesid kõige rohkem teha “rumalad” noored.
Tegelikult innovatsioon Eestis täitsa toimib, kuid seda peamiselt teenindussektoris tegutsevate ettevõtete seas, kus konkurents on tänu madalamatele sisenemisbarjääridele tihedam ja innovatsioon on osutunud üheks oluliseks konkurentsis püsimise võimaldajaks. Lõppude lõpuks pole meil innovatsiooni vaja innovatsiooni pärast vaid selleks, et ettevõtte saaks tulusalt edasi tegutseda – konkurents on aga see, mis surub enamus firmasid innovatsiooniga tegelema mitte riigi poolne tahe, et nad oleksid innovaatilisemad.
Mida eelnevast jutust võib järeldada? Seda, et tegeleda innovatsiooniga sellises ulatuses nagu mitmed poliitikud ja ametnikud Eestis sooviksid oleks raiskav kui mitte lausa laristav. Mulle on keeruline leida puudusi argumendis, mis ütleb, et teeni võimalikult palju kasumit olemas olevaid ressurss võimalikult otstarbekalt kasutades ja investeeri sealt saadud kasum juba edasi keerulisematesse projektidesse, mis vajavad täiendavate kompetentside arendamist ja isegi sisse ostmist.
Investeerida täna innovatsiooni innovatsiooni pärast tähendab vähem tõhusat raha kasutamist, mille tulemusena on ka raha tootlikus väiksema. Rikkus, millega me loome juurde uut rikkust, on suurem siis, kui oleme olemas olevad vahendid kõige otstarbekamalt investeerinud, ja vähemalt minu jaoks ei näi see investeerimisvaldkond esialgu veel innovatsiooni olevat vaid pigem kinnisvara.
Eesti majandus on viimase 15 aastaga oluliselt arenenud, kuid samas on meil veel palju arenguruumi, mis osutub seda suuremaks, mida kaugemale me Tallinnast vaatame. See kõik võtab aega ja eeldab mingil määral uue põlvkonna peale kasvamist ehk kannatust ja rahulikumat mõttetööde ametnike seas – tegutsemine tuleks jätta ikkagi ettevõtjatele.
Olen juba mõnda aega mõelnud, et kirjutaks õige natuke produktiivsusest ja innovatsioonist, kuid seda mitte mingis fatalistlikus mõttes a la eestlased ei ole piisavalt innovaatilised või meie produktiivsus on sedavõrd madal ja meil pole pääsu majanduskriisist. Pigem üritaks vaadata laiemalt ja üldisemalt ning pakkuda välja üks “lugu” sellest, mis Eesti majanduses praegu toimub.
Kui ma Rootsis õppisin, siis Trendchart’i tulemuste analüüs ja tõlgendus oli üks huvitavamaid harjutusi, mida grupitööde raames läbi viisime. Just nende grupitööde ajal jõudsin ma järeldusele, millest pole veel lahti saanud ja millele kinnisvaraturu toimuv on paljuski usku juurde andnud.
Järeldus ise on minu arvates tegelikult paljuski intuitiivne: üpriski vaba turumajandusega riikides, tegelevad inimesed ja ettevõtted alati kõige lihtsamini kõige suuremat tulu andvate projektidega ehk raha liigub sinna, kus tal on kõige kõrgem tootlikus. Eestis on viimase paari aasta jooksul selleks valdkonnaks vaieldamatult olnud kinnisvara, millest annab tõestust juba ainuüksi see, et iga vähegi suurem firma, mis omab kinnisvara on tekitanud endale kõrvale tütarfirma, mille põhitegevuseks ongi kinnisvara haldamine ja kinnisvara projektide realiseerimine.
Tõenäoliselt suudab iga lugeja välja tuua üks-kaks tootmisfirmat, mis varem tegelesid tootmisega suht Tallinna keskel, kuid mis on tänaseks tootmise kolinud kui mitte Tallinnast välja, siis kindlasti Tallinna piirile lähemale. Väga palju võimekaid ja ettevõtlike inimesi tegeleb praegu kinnisvaraga ja paljuski õigustatult. Pikemas perspektiivis on tegu oluliste muudatustega, mis kujundavad ümber nii mõnegi firma tootmisvõimalused samas kui nende vanade tootmishoonete asemele või sisse ehitatakse uut elamispinda.
Eestis on üpris palju inimesi, kes vaatavad (ja loomulikult kommenteerivad) ahastusega kohalikul kinnisvaraturul toimuvat kõrvalt samas omamata ülevaadet ehitus- ja kinnisvarasektorites toimuva detailsemast kulude/tulude poolest. Kui ma vestlesin ühe hea sõbraga, kes just kinnisvara projektide kulude/tulude ja kasumlikkuse küsimustega tegeleb, selgus üpris kiiresti, et kui näiteks Saksamaal on kinnisvara projektide kasumimarginaal parimatel juhtudel kuskil 5% kandis, siis Eestis on see jätkuvalt kordades suurem ulatudes üsna sageli isegi 20%-ni, mis sakslaste jaoks on kohati lausa müstiliselt suur präänik, millest tahetakse võimaluse korral osa saada.
Sarnased tendentsid pole jäänud märkamata ka Rootsi pankadel, mis läbi kohalike filiaalide hulgaliselt odavat raha kohalikule laenuturule paiskavad. Tõsi, viimasel ajal küll ettevaatlikumalt, kuid kuna Rootsi majandus on samuti jõudmas järjekordse majandustsükli haripunkti on oodata Riksbanki poolset intressimäärade tõusu, mis teeb raha kallimaks rootslastele ja seepärast on ka Ida-Euroopa (ja loomulikult Eesti) jätkuvalt atraktiivseks investeeringute sihtpunktiks isegi kui kasumimarginaal on kuskil 10-15% juures.
Täiesti kaine talupojamõistus ütleb, et kõigepealt tuleb tegeleda kõige lihtsamate ja tulusamate projektidega ning alles siis kui enamus võimalusi ühes valdkonnas on ammendatud – kui projektide kasumimarginaalid lähenevad 5%’le – hakatakse tegelema intensiivsemalt teiste valdkondadega. Minu tõlgendus majandusteooriast ütleb, et nii innovatsioon kui tootlikkuse kasv eeldavad ühte kallist sisendit, mida meil napib – korraliku hariduse ja rahvusvahelise kogemusega inimesi. Lisaks sellele vajavad nii innovaatilisus kui tootlikus täiendavaid investeeringuid, mille tootlikus ei ole kahjuks kaugeltki nii kõrge kui kinnisvara projektidel.
Innovatsioonist ja produktiivsusest on eestlaste jaoks tõenäoliselt märksa saavutatavam tootlikkuse kasv, mille kõrvalnähuks võib olla innovatsioon. Samas napib Eestis inimesi, kes suudaksid enda firma kasvatada ettevõtlikust algajast välisturgudel tegutsevaks edukaks ja konkurentsivõimeliseks ettevõtteks. Meil pole eriti kuskilt võtta piisavalt võimekaid inimesi, kes on nõus pühenduma ettevõtte arendamisele ja investoreid, kes sooviksid enda raha investeerida projektidesse, mille tootlikus ei tule ulatu selleni, mida on võimalik saavutada kinnisvaras. Samas kaldun arvama, et investorite jaoks on mitte-kinnisvaralised projektid üha ahvatlevamad juba ainuüksi riskide maandamise kohalt. Tõenäoliselt on sellisel juhul üks esimesi tegevusi tootlikkuse tõstmine, sest piiratud tööjõuhulk avaldab läbi kõrgemate palkade survet “millegi” muutmiseks.